Paavsti jutlus Austria visiidil

“Sine dominico non possumus!” Me ei saa elada ilma Issanda annita, ilma Issanda päevata, nii vastasid Kristlased 304. a. Abitenes, tänapäeva Tuneesias, kui nad keelatud Pühapäeva Missa pühitsemiselt tabati ning kohtuniku ette viidi. Neilt küsiti, miks nad pühitsevad kristlikku Pühapäeva Euharistiat, kuigi teavad, see oli tõsine süütegu. “Sine dominico non possumus”: sõnas dominico on kaks tähendust ühte põimunud kuid siiski peame tunnistama nende ühtsust. Eelkõige on tegemist Issanda kingitusega meile, see kingitus on Issand ise: Ülestõusnu, kelle lähedust Kristlased lihtsalt vajavad, et iseendaks jääda. See tähendus ei ole samas ainult midagi spirituaalset, vaimset ja subjektiivset: kohtumine Issandaga on ka ühele spetsiifilisele päevale ajaliselt paika pandud. See on meie igapäevasesse materiaalsesse ja ühiskondlikku eksistentsi, meie ajalikku ellu sisse kirjutatud. See annabki ajale ja kogu elule tema suuna ning sisemise korrastatuse. Neile Kristlastele seal ei olnud Pühapäeva Missa käsk, vaid sisemine vajadus. Ilma temata, kes meie elu oma armuga kinnitab, oleks elu tühi. Ilma selle aspektita oleks elu tõelise vundamendita, temalt võetaks sisemine väärikus ja ilu.

Kas selleaegsete Kristlaste hoiak kehtib ka meile, tänapäeva Kristlastele? Jah, ka meie vajame suhet, mis meid toetaks, suunaks ning meelerahu annaks. Me vajame Ülestõusnu lähedust, kes saadaks meid läbi surma ja ka sealpool surma. Me vajame seda kokkusaamist, mis ühendab, vabastab, laseb meil näha igapäevaelu askelduste taga Jumala loovat armastust, millest me tuleme ja mille poole oleme teel.

Muidugi, kui kuulame tänast Evangeeliumi, kuulame, mida Issandal meile öelda on, hirmutab see meid: “See, kes ei ütle lahti kõigest, mis tal on ja kõigist sidemetest oma perekonnaga, ei saa olla minu jünger.” Tahaksime vastu küsida: Millest sa räägid Issand? Kas just perekond pole see, mida maailm vajab? Kas ta ei vaja isa ja ema armastust, armastust vanemate ja laste vahel, armastust mehe ning naise vahel? Kas me siis ei vaja armastust, et elada, elurõõmu? Ja kas me ei vaja inimesi, kes panustaksid headesse asjadesse ning ehitaksid üles meile antud maailma nii, et igaüks selle andidest osa saaks? Kas selle maailma areng ja rikkused pole mitte teine koorem, mis meil lasub? Kui me Issandat veelgi lähemalt kuulame, kui süveneme kogu konteksti, siis mõistame, et Jeesus ei nõua kõigilt üht ja sama. Igal inimesel on spetsiifiline ülesanne, igal meist on oma jüngriks olemise tee. Tänases Evangeeliumis räägib Jeesus otseselt nende Kaheteistkümne erilisest kutsumusest, mis pole jagatud paljude vahel, kes saatsid Jeesust tema teekonnal Jeruusalemma. Need Kaksteist pidid eelkõige üle saama Ristilöömisest ning seejärel tõeliselt valmis olema kõige mahajätmiseks; nad peavad olema ettevalmistatud absurdsena näivaks ülesandeks, reisida maailma lõppu, et oma minimaalse õpetatusega Jeesus Kristuse Evangeeliumi kuulutada, ja seda maailmale täis pretensioonikat eruditsiooni ning reaalset ja näivat õpetatust - loomulikult ka vaestele ja lihtinimestele. Nad pidid iseendas martüüriumiks valmis olema ning seda Ristilöödud ja Ülestõusnud Issanda Evangeeliumi tunnistajatena. Kuigi Jeesuse sõnad olid algselt mõeldud neile Kaheteistkümnele, laienes tema üleskutse sellest ajaloolisest momendist alates kõigile järgnevatele sajanditele. Ta kutsus üles kõigi aegade inimesi eksklusiivselt enda ümber koonduma, jätma kõik maha, et olla totaalselt kättesaadavad temale ning sealtpeale totaalselt kättesaadavad teistele, et luua ennastsalgava armastuse oaasid maailma, kus liigagi tihti ainult jõud ja rikkus maksavad. Tänagem Issandat, et ta on igal ajastul meile mehi ja naisi andnud, kes tema pärast kõik maha jätnud on ning seeläbi tema armastuse kiirgavaks tähiseks saanud. Meil pruugib vaid mõelda inimestele nagu Benedictus ja Scolastica, Franciscus ja Clara, Elizabeth Ungarist ja Hedwig Sileesiast, Ignatius Loyolast, Teresa Avilast ning meie oma kaasajast Ema Teresa ja Isa Pio. Need inimesed on kogu oma eluga Jeesuse õpetuse elavaks interpretatsiooniks, mis nende läbi meile lähedaseks ja mõistetavaks saab. Palugem Issandat, meie oma aja inimestelegi vaprust anda, kõige mahajätmiseks et seeläbi igaühele kättesaadavaks muutuda.

Kui me nüüd taas Evangeeliumi juurde tagasi pöördume, kogeme, et Issand ei räägi siiski ainult üksikutest inimestest ja nende spetsiifilistest ülesannetest, sama kehtis igaühe kohta. Asja tuuma väljendab ta nende sõnadega: “Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab minu pärast, see päästab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma rikkuse saaks, aga kaotaks inimese või läheks hukka?” ( Lk. 9:24f.). Igaüks, kes tahab oma elu hoida ainult iseendale, kaotab selle. Ainult iseendast andes, elame me edasi. Teiste sõnadega: ainult see, kes armastab, avastab elu. Armastus nõuab alati isekusest loobumist, nõuab enesesalgamist. Igaüks, kes ainult iseendaga arvestab, teisi oma huvides kasutab, kaotab nii iseenda kui ka teised. Ei ole elu ilma sügava enesesalgamiseta. Tänapäeva inimeste laialtlevinud rahutu iha elu järele, viib raisatud elu viljatuseni. “Igaüks, kes pühendab oma elu minule…”, ütleb Issand: radikaalne enesesalgamine on mõtestatud vaid siis kui me lõpptulemusena ei lange tühjusse, vaid igavese Armastuse embusse. Niisiis, ainult Jumala armastus, kes salgab iseenda meie pärast, annab iseenda meile, vabastab meid tõelise elu leidmiseks. See on tuum sellest, mida Issand on tahtnud meile tänase Pühapäeva Evangeeliumis nende pealtnäha karmide sõnadega öelda. Ta annab meile siin kinnituse, et võime tema armastusele toetuda, inimesekssaanud Jumala armastusele. Selle äratundmine on tarkus, millest tänane lugemine räägibki. Veel kord tõdeme, et kogu maailma tarkus ei anna meile midagi kui me ei õpi elama, ei avasta elu tõelist väärtust.

“Sine dominico non possumus!” Ilma Issandata ja temale kuuluva päevata elu ei õitse. Pühapäev on meie lääne ühiskonnas nädalalõpuks, jõudeajaks muutunud. Puhkeaeg on tõepoolest hea ja vajalik, eriti tänapäeva moodsa maailma hullumeelses rabelemises. Kui jõudeajal aga sisemine suunitlus ja üldine juhtmõte puudub, muutub ta lõpuks mahavisatud ajaks, mis ei taasta ka meie jõudu. Puhkeaeg vajab mõtestatust, kohtumine Temaga, kes on kõige algus ja lõppeesmärk. Minu suurepärane eelkäija Müncheni ja Freisingi piiskopitoolil, Kardinal Faulhaber on kunagi öelnud: anna hingele Pühapäev, anna Pühapäevale hing.

Kuna Pühapäev on kokkusaamine Ülestõusnud Kristusega nii sõnas kui ka sakramendis, laieneb selle sisu lõppkokkuvõttes kogu reaalsusele. Esimesed Kristlased pühitsesid nädala esimest päeva kui Issanda päeva, kuna see oli Ülestõusmise päev. Siiski juba üsna varakult tunnistas Kirik, et nädala esimene päev on loomise koidik, see on päev, mil Jumal ütles: “Saagu valgus” (1 Mo. 1-3). Niisiis, Pühapäev on seeläbi Kiriku iganädalane loomise püha - tänu ja rõõmupüha Jumala loomingu auks. Ajal, mil kogu loodu on inimtegevuse tõttu mitmeti ohustatud, peame jätkuvalt Pühapäeva ka sellele dimensioonile tähelepanu juhtima. Juba Varases Kirikus assimileerus esimene päev traditsioonilise seitsmenda päeva sabbath mõistega. Me oleme osalised Jumala puhkuses, mis kogu inimkonda hõlmab. Seega tunnetame sel päeval rahu ja võrdsust kogu Jumala loominguga.

Tänase Pühapäeva päevapalves tuletame esmalt meelde, et läbi Poja on Jumal meid lunastanud ning teinud meist oma armastatud lapsed. Edasi me palume temalt, et ta meie peale armastava heldusega vaataks, kõigi peale, kes usuvad Kristusesse ning annaks meile rahu ja igavese elu. Me palume Jumalat, et ta vaataks meie peale armastava headusega. Me vajame seda armastavat headust mitte ainult Pühapäeval, vaid ka ülejäänud ajal igapäevases elus. Kui me palume, teame, et tema armastav puudutus ongi juba meieni jõudnud. Mida rohkemat soovidagi, teame, et Jumal on meid lapsendanud, ta on meid tõeliselt vastu võtnud . Nagu juba Varane Kirik teadis, olla kellegi laps, tähendab olla vaba inimene, mitte ori, vaid perekonnaliige. Ja see tähendab olla pärija. Kuuludes kõikvõimsale Jumalale, olemegi julged ja vabad. Ja me oleme tema pärijad. Pärisosa, mille ta on meile andnud, on tema ise, tema armastus. Issand, jõudku see pärandus meie hingede sügavustesse, nii et saaksime tunda lunastatud olemisest rõõmu. Aamen.

Benedictus XVI

Ette kantud Austrias 9. septembril 2007 a.