Teine osa. Kaheteiskümnes peatükk.

KRISTLIKU MÜSTEERIUMI PÜHITSEMINE

PAASAMÜSTEERIUMI PÜHITSEMINE LITURGIAS JA SAKRAMENTIDES

Paasamüsteerium.
Liturgia.
Kolmainsus liturgias.
"Sakrament".
Sakramendite tähtsus meie elus.
Sakramendid Pühakirjas.
Kes pühitseb liturgiat?
Millal pühitsetakse liturgiat?
Kus pühitsetakse liturgiat?
Kirikukalender.
Tunnipalved.
Sakramentaalid
KRISTLIKU MÜSTEERIUMI PÜHITSEMINE

"Lunastusökonoomia" on Jumala plaani müsteerium kogu loodu jaoks, et kõik võiks saada päästetud ning et Jumala nimi oleks austatud. Püha Paulus nimetas lunastusökonoomiat "müsteeriumi plaaniks." Püha Augustinus, tsiteerituna Katoliku Kiriku Katekismuses (1067) lisab:

Jumala imelised teod Vana Testamendi rahva hulgas oli kõigest eelmäng Issand Kristuse tegudele inimkonna lunastamisel ning Jumalale täieliku au andmisel. Ta viis selle töö lõpule peamiselt paasamüsteeriumis - oma õnnistatud kannatustes, surnuist ülestõusmises ning aurikkas taevasseminemises, mille läbi ‘surres ta hävitas meie surma, üles tõustes ta taastas meie elu.' Kuna just Kristuse külje seest, kui ta magas ristil surmaund, tulid esile "kogu Kiriku imepärased sakramendid."

Katekismus jätkab:

Sel põhjusel pühitseb Kirik liturgias eelkõige paasamüsteeriumi, mille kaudu Kristus viis lõpule meie lunastamise töö.

Käesoleva raamatu 2. osas vaadeldakse meie lunastuse müsteeriumi, nagu seda pühitsetakse liturgias ("kiriku tegudes") ning sakramentides ("Jumala armu välistes märkides, mis on rajatud Kristuse poolt").

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK

PAASAMÜSTEERIUMI PÜHITSEMINE LITURGIAS JA SAKRAMENTIDES

Kõik, mis oli nähtav Meie Lunastajas, on läinud üle Sakramentidesse.

- püha Leo Suur

Tulevankrid on äärmiselt huvitav film, mis räägib usust. See Filmiakadeemia auhinna võitnud linalugu jutustab tegelikult toimunud sündmustest 1924. aasta olümpiamängude ajal, sportlasest Eric Liddellist, kes püüdis ühendada sportlasekarjääri oma eesmärgiga olla kristlik misjonär.

Liddell, sügavalt usklik noormees, keeldus võistlemast pühapäeval, mil toimusid 100 meetri jooksu eelvõistlused. Hoolimata tugevast survest (ajalehed süüdistasid teda reeturluses), ei nõustunud ta toimima oma usuliste veendumuste vastaselt ja rikkuma hingamispäeva pühitsemise käsku. Ta langes võistlusest välja ning pidi jooksma hoopis 400 meetrit - distantsi, mida ta ei olnud varem proovinudki.

Kui saabus hetk, mil Eric pidi jooksma 400 meetri esimest eeljooksu, pistis üks Ameerika võistleja talle pihku sedeli kirjaga "Piiblis on öeldud - ‘kes Mind austab, seda austan Mina.' Edu sulle." Eric jooksis kogu raja, sedel pihku pigistatud, ning kõikide üllatuseks võitiski! Tema siiras veendumus, et Jumala seadust - nagu tema sellest aru sai - ei tohi rikkuda, et ei tohi rüvetada Issanda päeva, pälvis Jumala õnnistuse. Temast sai kõigi vaimulikult mõtlevate inimeste sangar.

Kristlased usuvad, et Jumalat, kõige õnnistuse allikat, peab austama pühapäeval, Issanda ülestõusmise päeval. Eric uskus, et tema ülesanne Issanda päeval on teha Issanda tööd. Käesolev peatükk uurib, kuidas ja miks me pühitseme liturgiat - meie osalust Issanda lunastustöös. Samuti vaatleme, kuidas me pühitseme Kristuse paasamüsteeriumi seitsmes sakramendis. Paasamüsteeriumi pühitsemine liturgias ja sakramentides on katoliikliku identiteedi ja usu keskpunkt. Nende tähenduse üle mõtisklemine ja selle tunnustamine, mida nad esindavad - Jumala ligiolu meie igapäevases elus - aitab mõista seda, mida katoliiklased ülimalt väärtuslikuks peavad.

MIS ON PAASAMÜSTEERIUM? [KKK 571, 674]

Paasamüsteerium viitab Kristuse päästvatele tegudele tema õnnistatud kannatuse, surma, ülestõusmise ja taevassemineku (ehk kirgastamise) läbi. Jeesuse surmaga hävitati meie surm hävitatud; tema ülestõusmisega taastatakse meie elu. See, mis Jeesus on paasamüsteeriumis meie heaks korda saatnud, on Jumala armastuse ülim tegu - meie pääste ja lunastus. See surma ja ülestõusmise ring ongi Kristuse rõõmusõnumi süda.

MIS ON LITURGIA? [KKK 1069; 1074-1075]

Sõna liturgia tähendas traditsiooniliselt "avalikku ettevõtmist" või "rahva ettevõtmist." Nüüdsel ajal tähistab sõna Jumala rahva osalemist "Jumala töös" palve ja pühitsemise kaudu. Jumal tegutseb meie pääste ja lunastuse heaks. Jeesus Kristus, meie lunastaja ning ülempreester - vahemees meie ja Jumala vahel - jätkab päästvat tööd kiriku liturgia läbi, liturgias ja liturgiaga.

Lühidalt öeldes pühitseb kiriklik liturgia paasamüsteeriumi, milles Issand päästab meid. Issand jätkab selle kaudu oma lunastustööd. Seega on liturgia justkui mäetipp, mille poole kiriku tegutsemine on suunatud. See on allikas, millest kiriku vägi lähtub. Liturgias on kristlased seetõttu täielikumalt ühendatud Kristuse müsteeriumisse.

MISSUGUNE SEOS ON PAASAMÜSTEERIUMI JA LITURGIA VAHEL? [KKK 1066-1068; 1070-1071; 1073]

Ajalooliselt vaadatuna on meie lunastamine toimunud üks kord ja alatiseks. Kuid sakramentaalselt, Püha Vaimu väes, kes on Jumala armukingitus meile, muudab Jeesus oma päästvad teod kohalolevaks ja reaalseks meie, tänapäeva inimeste jaoks. Sõna ja sakramendi liturgias puudutab Isa jumalik armastuseplaan meid jätkuvalt ja teeb meist armastuses ühendatud koguduse. Liturgia pühade toimingute kaudu osaleme Kristuse enese palves Isa poole Pühas Vaimus.

Sellepärast on iga liturgiline toiming, iseäranis aga armulaua ja teiste sakramentide pühitsemine, Kristuse kohtumine oma kiriku, Jumala rahvaga. Püha Vaim kogub meid Kristuse ihusse liturgias, et me pühitseksime, palvetaksime, kummardaksime Jumalat, kuulutaksime evangeeliumi, ning kutsub meid elama paasamüsteeriumi oma elus. Liturgias saame toetust Jumala Sõnast, toitu sakramentidest ning jõudu Pühalt Vaimult, et oleksime elavad märgid Jumala armastavast päästest kõigile, keda me kohtame. See õnnestub siis, kui sureme oma isekusele ning tõuseme üles uuele elule, armastades Jumalat, ligimest ja iseennast.

MIDA ME LITURGIAS PÜHITSEME? [KKK 1076]

Lühidalt öeldes kutsub liturgia meid kogema ja pühitsema pääsemist. Praegusel, Kiriku ajastul Issand kuulutab, muudab ligiolevaks ning jagab meiega paasamüsteeriumi vilju, kuni ta aegade lõpul taas tuleb. See toimub sakramentide ja liturgia kaudu ning on tuntud nimetuse all "sakramentaalne ökonoomia," see tähendab, korraldus, mida Kristus kasutab, et tuua oma lunastustegude armud meieni maa peal. Liturgia pühitseb seda armu väljajagamist ehk edasiandmist meile.

Usu and võimaldab meil vastata Kristusele liturgias, olla kokkupuutes armastava Kolmainsa Jumalaga, kes on meie igavese elu, rõõmu ja õnne läte. Liturgia pühitsemise peamine tulemus on see, et me oleme veelgi tihedamalt seotud pühakutega taevas, ühinedes nendega lakkamatus Jumala kiitmises ja kummardamises. Lisaks tugevdab liturgia meie ühtekuuluvustunnet Kristuse ihu teiste liikmetega siin maa peal.

MISSUGUNE ON PÜHIMA KOLMAINSUSE ROLL LITURGIAS? [KKK 1077-1112]

Liturgia on Pühima Kolmainsuse töö. Liturgia läbi kirik kiidab, ülistab, kummardab ja tänab Jumal Isa kui kõige õnnistuse allikat loodud maailmas ning läbi kogu lunastusloo. Isa sõnad ja teod valmistasid teed Pojale. Isa on kinkinud meile pääste Kristuse läbi ja Pühas Vaimus, andes meile võimaluse saada jumaliku perekonna liikmeiks. Liturgias me meenutame ja pühitseme kiituse ja tänuga kõiki Isa ande.

Ülestõusnud Issand Jeesus tuleb meie juurde, et jagada oma paasamüsteeriumi arme sakramentide kaudu - sõnade ja sümbolite kaudu, mis tõepoolest annavad neid arme, mida nad sümboliseerivad. Jeesus tõotas olla koos oma kirikuga, mis on tema ligioleku märk ja vahend, rajades selle kui oma ihu ning olles kohal kui selle pea. Liturgias on ülestõusnud Issand tõeliselt kohalolev liturgia läbiviijas ja osalevas koguduses. Ta kõneleb meiega tõeliselt pühakirjas ning jagab sakramentide kaudu oma arme. Veelgi enam, ta ühendab meid taevase liturgiaga, mida pühitsevad inglid ja pühakud, andes meile seega eelaimduse meie igavesest saatusest.

Püha Vaim on kiriku elav mälu. Vaim valmistab kogudust kohtumiseks Kristusega, tuletades meelde Jumala tegusid Vana Testamendi aegadel. See sünnib psalmide lugemisel ja lunastusloo suursündmuste, näiteks Egiptusest väljarändamise ja paasapüha meenutamisel. Vaim "annab Jumala Sõna vaimse mõistmise neile, kes seda loevad või kuulevad, vastavalt nende südame meelestusele" (KKK 1101).

(Lunastusloo sündmuste) meenutamise osa missas nimetatakse anamneesiks.

Püha Vaimu väel võime osaleda Issanda paasamüsteeriumis. Kõige dramaatilisemalt toimub see missa ajal epikleesis (kutsumise palves). Selles palub preester Jumal Isa läkitada oma Vaimu, et ta muudaks tavalise leiva ja veini Issanda ihuks ja vereks, seega võimaldades meil ühineda Jeesusega, kes ohverdab end Isale igavesti.

Viimaks, Püha Vaim on ühtsuse printsiip, kes seob meid Kristuse ja üksteisega, andes meile seega väe tuua maailma Jeesuse armastust.

MIDA TÄHENDAB MÕISTE "SAKRAMENT"? [KKK 1115-1116; 1131]

Eelpool mainisime, et II Vatikani kirikukogu kirjeldas kirikut kui teatavat laadi sakramenti Jumala ühtsusest oma rahvaga. Üks mõiste sakrament definitsioon on "toimiv sümbol," see tähendab, eriline märk, mis põhjustab seda, millele ta osutab, ehk siis mida ta esindab.

See määratlus sobib nii Jeesuse kui ka tema kiriku kohta. Jeesus mitte ainult ei tähista Jumala armastust meie vastu, vaid ta on Jumala armastus. Jeesuse õpetus, tervendamised ja muud imeteod ning tema ristiohver sümboliseerivad kõik Jumala armastust meie vastu. Ent Jeesus on rohkem kui pelgalt märk Jumala armastusest; ta on inimesekssaanud Jumal, lihakssaanud Armastus. Jeesus on elav tõendus, et Jumal hoolib oma rahvast. Tema elu müsteeriumid moodustavad aluspõhja kõigele sellele, mis ta annab meile sakramentides, oma kiriku teenrite kaudu.

Kirik on samuti sakrament. See on pääste "toimiv sümbol." Püha Vaim annab kirikule elu. Ülestõusnud Issand elab ja toimib päästetute koguduses, mis töötab Jumala riigi heaks. Kiriku kaudu võime kohtuda Jeesusega. Me võime näha teda meid teenimas kirikus ja kiriku kaudu. Me võime kuulda teda meiega rääkimas täna, kui tema sõna kuulutatakse.

Jeesus kutsub meid kiriku kaudu olema "sakramentaalsed inimesed." Jeesus kutsub meid olema maailma valgus - tuletornid, kes ustavale teenimisele pühendatud eluga näitavad teed tema ning Isa juurde.

Seda mitmetahulist sakramendi määratlust silmas pidades võime näha, mil viisil seitse sakramenti on Kristuse erilised tegevused, mis ta on usaldanud kirikule ja mis seal toimivad. Sakramendid on toimivad, sümboolsed tegevused, mis mitte lihtsalt ei osuta Jumala elule, vaid annavad selle tegelikult edasi koguduse liikmetele. Need Kristuse poolt seatud toimivad armu märgid toovad endaga kaasa jumaliku elu, millele nad osutavad. Kui me neid õigel viisil vastu võtame, siis kannavad nad meis vilja.

MISSUGUNE TÄHENDUS ON SAKRAMENTIDEL MEIE ELUS? [KKK 1118; 1121; 1128-1129; 1996-1999; 2002-2003; 2023]

Sakramendi definitsioon rõhutab tähendust, mis sakramentidel on meie elus. Näiteks:

* Sakramendid on märgid. Sõnade ja toimingute kaudu võime kogeda ja vaimseid tõelisusi, mis eksisteerivad väljaspool meie meelte tajuvõimet, ning hakata neisse uskuma. Me näeme, kuidas lapsele vett pähe valatakse, me tunneme õliga võidmist, maitseme konsekreeritud leiba ja veini ning kuuleme Jumala andestusesõnu või abiellujate vastastikust truudusetõotust. Me teame, et nende väliste märkide taga toimub midagi tähtsat. Me pühitseme Kristuse ligiolekut; Jumala sõprus oma rahvaga tuleb meie ellu.

* Sakramendid on toimivad. Toimiv tähendab "võimeline soovitud mõju esile kutsuma." Sakramendid toimivad, kuna Kristus Jeesus ise toimib nende kaudu. Sakramendi vägi tuleneb Jumalast Pühas Vaimus, mitte selle vahendaja või vastuvõtja õigeksmõistetuseseisundist või isiklikust pühadusest.

* Sakramendid annavad edasi armu. Kõik sakramendid annavad edasi pühitsevat armu, see tähendab, Jumala poolt vabalt kingitud ja ärateenimatut hüve ning osalemist Jumala elus. Pühitsev arm teeb meid pühaks ja Jumalale meelepäraseks, Jumala lapsendatud lasteks, Püha Vaimu templiteks ja igavese elu pärijateks. Ristimise sakrament viib meid Jumala perekonda ning meeleparanduse sakrament taastab Jumala elu neis, kes on katkestanud suhte Temaga. Teised sakramendid kasvatavad ja tugevdavad meie sõprussuhet Jumalaga. Sakramentides osalemine on usklikele pääsemiseks vajalik.

* Iga sakrament annab edasi sakramentaalseid arme, see tähendab, sellele vastavaid ande. Näiteks ristimisega kaasnevad sümboolsed toimingud mitte lihtsalt ei tähista uut elu, vaid panevad tegelikult aluse elule ühtsuses Jumalaga. Need pühitsevad meid ning võtavad meid vastu Jumala perekonda. Samamoodi armulaud mitte lihtsalt ei tähista ühist söömaaega, vaid tegelikult ja tõeliselt toob kaasa ühtsuse ülestõusnud Issandaga. Kolm sakramenti - ristimine, kinnitamine ja vaimulikuseisus - annavad sakramentaalse märgi ehk "pitseri," mis seostab kristlase Kristuse preestriametiga vastavalt konkreetsele seisundile või ülesandele. Neid sakramente ei saa ühele inimesele korduvalt jagada, kuna nende kaudu kujundab Püha Vaim kristlase Kristuse ja kiriku sarnaseks hävimatul viisil.

* Sakramendid on Kristuse poolt seatud. Jeesus tuli kuulutama rõõmusõnumit ja rajama Isa kuningriiki. Ta tegutseb pidevalt kiriku kaudu, mis jätkab tema tööd maailmas. Püha Vaimu juhatusel ja väel on kirik oma liturgiliste aarete ja pühitsemiste seas ära tundnud seitse sakramenti kui erilised, ainulaadsed märgid, mille ülesanne on ehitada Jumala riiki. Need märgid on "kirikupoolsed" selles mõttes, et kirik on Kristuse sakrament maailmas. Ühtlasi on need "kiriku jaoks," kuna need aitavad moodustada kirikut, ilmutades ja andes inimestele edasi müsteeriumi, Pühima Kolmainsuse ühtsust meiega armastuses Kristuse läbi.

* Sakramendid nõuavad meilt õiget meelestatust. On muidugi igati mõistetav, et selleks, et sakramendid meis vilja kannaksid, peame neid vääriliselt vastu võtma. Me peame vastama usus ning tegema koostööd andidega, mida Jumal meile sakramentide kaudu jagab. Sakramentide kaudu tagab Issand meile oma sõpruse ja abi. Me peame neile vastama ning elama Jumala elu, mis meile nii heldelt antakse.

MIS ON SEITSE SAKRAMENTI? [KKK 1113; 1119-1120; 1122; 1132]

Katoliku kirik tunnistab seitset sakramenti. Number 7 sümboliseerib täiuslikkust või terviklikkust. Me usume, et Issand on jätnud kristlikule kogukonnale need seitse armastuse märki, et puudutada meid elu tähtsaimatel hetkedel ning anda meile väge olla preesterlik kogukond. Meie elu päris alguses ühendab ristimine meid ülestõusnud Issanda ja kõigi kaaskristlastega. Kui me kasvame suuremaks ja hakkame paremini mõistma, mida kristlik elu tähendab, siis annab kinnitamine meile Püha Vaimu väe, et me elaksime Issandale ustavalt. Need kaks kristlikesse müsteeriumitesse sissejuhatavat ehk initsiatsiooni sakramenti kujundavad kristlastest preesterliku rahva, kes võib liturgiat pühitseda. Armulaud, kristliku jumalateenistuse tipp, on püha söömaaeg, mis tuletab meelde ning toob taas kord meieni Issanda ristiohvri meie päästeks. Armulaud toidab meie usku ning ühtlasi tähistab ja teostab meie liitu Jumalaga.

Kui oleme patustanud ning vajame lepitust ja andeksandmist, siis kogeme Issanda andestavat armastust meeleparanduse sakramendis. Ning raske haiguse ajal kingib haigete salvimise sakrament meile Jumala halastust, andestust, julgust ja lootust.

Jeesus saadab meid eluteel, meie elu kutsumuses. Need, kes on kutsutud teenima Jumala rahvast diakoni, preestri või piiskopina, saavad tuge vaimulikuseisuse sakramendist. See sakrament loob ordineeritud vaimulikkonna, kes vahendab ristitute üldist preesterlust. See ordineeritud preesterkond on sakramentaalne side, mis ühendab tänapäeval toimuvaid liturgilisi toiminguid apostlite omadega ning viimselt Issand Jeesusega, kes on kõikide sakramentide läte ning alus.

Abielusakrament on püsiv märk Jumala armastusest, mis saab nähtavaks liidus, mille abielupaar sõlmib, tõotades armastada teineteist surmani. Nende ühendus ja truudus on märgiks Issanda ühendusest meiega ning tema ustavusest oma kirikule.

MIDA SAKRAMENT MEIE JAOKS TEEB? [KKK 1123-1124; 1130; 1133-1134]

Sakrament muudab nähtavaks Jumala armastuse meie vastu. Võime selgesti näha, kuidas see definitsioon osutab Jeesus Kristusele. Eelkõige Tema on nähtamatu armu nähtav märk. Kristus Jeesuses on Jumal maailma enesega lepitanud. Isa on kõnelnud oma Sõna Jeesuses kui nähtavas kujus. Kristuse lihakssaamine on meie pääste esmane sakrament. Tema ristisurm muutis Jumala armastuse kõigile inimestele nähtavaks.

Sarnasel viisil on kirik sakramentaalne, kuna ta jätkab Jeesuse päästvat tööd. Kuulutades pääste rõõmusõnumit ning ehitades üles tugeva usklike koguduse, kes on üksteisega seotud armastuses ja teiste teenimises, muudab kirik nähtavaks Issanda, kes ohverdas oma elu, et inimestel oleks igavene elu. Kiriku usk eelneb kristlase usule ning toidab tema usku. Issand kutsub igal kristlast andma tunnistust temast ja tema sõnumist, elama avatuna Jumala armudele, mis toob teisi evangeeliumi juurde. Neil on sakramentaalne kutsumus olla tõelised Jumala armastuse märgid.

Seitse sakramenti uuendavad Jumala armastuse müsteeriumi. Nad aitavad meil osaleda igaveses elus juba praegu, kui me ootame Kristuse tulemist. Nad tugevdavad ja ühtlasi väljendavad meie kristlikku usku. II Vatikani kirikukogu sõnul:

[Nende eesmärk] on inimesi pühitseda, ehitada Kristuse ihu ning, viimaks, anda au Jumalale. Kuna nad on märgid, siis nad ka juhendavad. Nad mitte ainult ei eelda usku, vaid ühtlasi toidavad, tugevdavad ning väljendavad seda sõnade ja elementidega. (Konstitutsioon pühast liturgiast, nr. 59)

MIL VIISIL PÕHINEVAD SAKRAMENDID PÜHAKIRJAL? [KKK 1114-1115]

Iga sakrament on seotud teatud otsustava hetkega meie elus. Igaüks neist toob taab kord esile mõne põhilise väärtuse Jeesuse elus ja teenimistöös. Alljärgnevas tabelis on toodud viited Uuele Testamendile, mis avavad kõigi seitsme sakramendi tähendust ning neis sisalduvaid väärtusi.

Sakrament	Keskne väärtus	Viide pühakirjale
Ristimine	uus elu; kristliku kogukonna pühitsemine	Mt 28:19; Rm 6:3-11
Kinnitamine	jõud ja kasvamine; vaimuandide pühitsemine	Ap 8:14-17; Ap 19:1-6; 1Kr 12:4-11
Armulaud	jätkuv vaimulik toit; ühtsuse pühitsemine	Lk 22:19-20; 1Kr 11:17-34
Meeleparandus	andeksandmine; taasühinemine	Lk 15; Jh 20:21-23; 2Kr 2:5-11
Haigete salvimine	kehaline, emotsionaalne ja vaimne tervis	Mk 1:32-34; Mk 6:13; Js 5:14-15
Abielu	armastus, perekonnaelu	Jh 2:1-12; Mt 19:4-6; Mk 10:11-12; Ef 5:21-33
Vaimulikuseisus	teenimine	2Tm 1:6; Tt 1:5-9

KES PÜHITSEB LITURGIAT? [KKK 1135-1144; 1187-1188]

"Liturgia on kogu Kristuse ‘toiming'" (KKK 1136). Seega, need, kes on taevas, täielikus ühtekuuluvuses Kristusega, pühitsevad taevast liturgiat. Maa peal on kirik - Kristuse ihu, mille pea on Jeesus - see, kes liturgiat pühitseb. Ristimise läbi saavad meist kõigist osalised Kristuse preestriksolemises. Seega on meil eesõigus ühineda taevaste pühakutega, kummardades armastavat Kolmainsust.

Igal kristlasel on liturgias oma roll. Neile, kes on pühitsetud vaimulikuseisusse, erilisse teenimisametisse preestrina, on Püha Vaim andnud väe jumalateenistust läbi viia. Teistel on mitmesuguseid liturgilisi ja pastoraalseid teenimisülesandeid, mis tulenevad kõigi usklike ühisest preesterlusest. Näiteks olgu toodud lugejad, tõlgendajad, ministrandid ja kooriliikmed. Nende ülesannete täitjad peaksid juhinduma vastava liturgilise sündmuse normidest.

KUIDAS PÜHITSETAKSE LITURGIAT? [KKK 1145-1162; 1189-1192]

Liturgias kasutatakse märke - sõnu, toiminguid ja liigutusi ning sümboleid -, millega pühitsetakse Kristuse armastuse paasamüsteeriumi ning antakse meile edasi Jumala elu. Need märgid tulenevad loomisesst (nt. tuli ja vesi), inimese elust (nt. pesemine ja võidmine, leivamurdmine, ühisest karikast joomine), algsest lepingust Jumalaga (nt. salvimine, käte pealepanemine, paasapüha rituaalid) ning Kristusest, kes kasutas Jumala riigi kuulutamisel füüsilisi märke ja tavalisi sõnu (nt. haigete salvimine või tähendamissõnade jutustamine).

Nelipüha päevast alates on kiriku liturgiatesse võetud hulgaliselt märke, sümboleid, liigutusi, toiminguid ja sõnu. Näiteks Pühakirja lugemine, protsessioonid, pühitsetud vesi, põlvitamine, õnnistamine, leib ja vein, õliga salvimine, küünlad, viiruk, püstitõusmine ja istumine, muusikariistad, laulmine, jutlused ja palju muud.

Sõnaliturgial on eriline roll, kuna Pühakiri ja selle seletamine muudab arusaadavaks ja avab liturgiliste märkide ja toimingute sügava tähenduse. Muusikal ja laulul on liturgia pühitsemises oluline ülesanne. Need väljendavad meie palve ilu, kutsuvad meid täielikumalt osalema ning lisavad jumalateenistusele pidulikkust.

Tähtis on ka liturgia toimumise koht. Liturgia pühitsemisel kasutatakse pühapilte - ikoone - mis aitavad meil keskenduda inimesekssaanud Jumalale, Jeesusele. Kujud, maalid, vitraažid ja muu sakraalkunst kujutavad Jeesust ja neid, kes on ülendatud Tema sarnaseks - Maarjat, pühakuid ja ingleid - et me nende üle mõtiskleksime.

MILLAL PÜHITSETAKSE LITURGIAT? [KKK 1163-1173; 1193-1195]

Pühapäev on kõige tähtsam liturgia pühitsemise päev. Eriti kehtib see armualaua kohta, mis kogub meid Jumala sõna kuulama, teeb ligiolevaks paasamüsteeriumi, on tänuohvriks Jumalale, kes on meid päästnud Jeesuses, ning annab meile Issanda, et me Teda pühimas armulauasakramendis vastu võtaksime. Issanda päev on ka selleks, et tähistada perekonna ühtekuuluvust, ning võimalus tööst puhata. Suurim pühapäeva pühitsemine on ülestõusmise pühapäeval, "kõigi pühade pühal," mil me tähistame Issanda ülestõusmist, patu ja surma äravõitmise päeva.

Lisaks sellele avalduvad kogu aasta kestel kiriku liturgias meie lunastuse erinevad müsteeriumid. Näiteks Jeesuse lihakssaamine, tema sündimine, tema õpetus- ja teenimistöö peamised sündmused, tema kannatus, surm, ülestõusmine, taevasseminek, Püha Vaimu läkitamine Nelipüha päeval ning Jeesuse teise tulemise ootus. Neid sündmusi meenutades muudab kirik Kristuse lunastustöö taas ligiolevaks, inspireerides usklikke Issanda ligioleku õnnistava rikkusega.

Kirikukalender on lühidalt selline:

Advent. See periood tähistab kirikuaasta algust. Advendiaeg algab novembri lõpus ja kestab umbes neli nädalat. Sel ajal valmistutakse Kristuse tulekuks.

Jõuluaeg. See periood algab jõulupühadega, mis pühitseb lihakssaamise, inimesekssaanud Jumala müsteeriumi. Jõulupühad kuulutavad: Immaanuel!, "Jumal on meiega." See rõõmurikas ajajärk pühitseb ka Püha Perekonna kirikupüha, Maarja suurpüha (1. jaanuaril) ning Jeesuse jumalikkuse ilmutust Idamaa tarkadele. See periood lõpeb Issanda ristimise pühaga.

Tavaline liturgiline periood, 1. osa. Jõuluaja ning Suure paastu aja vahel ei pühitse kirik ühtegi konkreetset kristliku müsteeriumi aspekti. Sel ajal loetakse kirikus järjest ühte evangeeliumi: Matteuse (tsükkel A), Markuse (tsükkel B) või Luuka (tsükkel C) evangeeliumi. (Johannese evangeeliumi loetakse paastuajal, ülestõusmisajal ning veidi ka tavalisel perioodil tsüklis B, kuna Markuse evangeelium on lühike.) Kuna rõõmusõnumit kuulutatakse kolme-aastase tsüklina, saab pühapäeviti missal osaleja hea ülevaate Uuest Testamendist ja leiab rohkesti mõtisklusainet.

Suure paastu aeg. Paastuaeg algab Tuhkapäeval ja see on meeleparanduseaeg, et valmistuda pidulikuks ja rõõmuküllaseks Ülestõusmispühaks. See aeg kestab kuus pühapäeva ja 40 nädalapäeva vältel ning lõpeb Suurel Neljapäeval, mil tähistatakse Issanda Viimset Õhtusöömaaega.

Ajalooliselt oli paastuaeg ligikaudne periood, mil katehumeenid valmistusid ristimiseks. Täiskasvanute kristlikesse müsteeriumitesse pühendamise riitus kujutab endast selle ajalooliselt väljakujunenud pärimuse taasloomist, valmistades valituid ette kristlikesse müsteeriumitesse pühendamiseks. Paastuajal on iga kristlane kutsutud mõtlema oma ristimisel antud tõotustele ning neid patukahetsuse ja palve kaudu uuendama. Need tõotused tähendavad käia läbi ristitee kuni Issanda ülestõusmise kirkuseni.

Ülestõusmispüha /Paasa. See on liturgilise aasta ja ristiusu süda. Sel ajal pühitseb kirik meie lunastust Kristuses ja tema igavese elu tõotust. See koosneb kolmest päevast - neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni: Suur Neljapäev, Suur Reede ja Vaikne Laupäev. Ülestõusmispüha tähistatakse esimesel pühapäeval pärast kevadise pööripäeva esimest täiskuud ning on seega "liikuv" püha. See ajastus on seotud pärimuses antud Jeesuse ristilöömise kuupäevaga, mis on niisanikuu 14. päev (paasapüha päev aastal 30 AD juudi kuukalendri järgi.)

Ülestõusmisaeg. See rõõmuaeg kestab 50 päeva Ülestõusmispühadest kuni Nelipühi pühapäevani. Lugemised keskenduvad patule suremise, ülestõusmise ning Jumala armus elamise teemadele. Algkristlaste eeskuju Apostlite tegude raamatus esitatakse sageli näitena kristlastest, kes elavad Issandas. Ülestõusmisaja viimased kümme päeva pühitsevad Püha Vaimu tõotust ja andi. Taevasseminemispäev leiab aset nelikümmend päeva pärast Ülestõusmispüha, Nelipühi - viiskümmend päeva pärast Ülestõusmispüha. Nelipühi päeval tähistame Püha Vaimu läkitamist - lunastusloo sündmust, mis pani aluse kristlikule kirikule.

Tavaline liturgiline periood, 2. osa. Tavaline periood algab uuesti pärast Ülestõusmisaega ja kestab kuni Advendini, uue kirikuaasta alguseni. Kolmainsuse püha tähistatakse üks nädal pärast Nelipühi pühapäeva ning Kristuse Ihu Püha (Corpus Christi) veel nädal hiljem. Järgnevad tavalise liturgilise perioodi pühapäevad vaatlevad Jeesuse õpetust ja teenimistööd. Selle perioodi lõpu poole hakkavad lugemised keskenduma aegade lõpule ja Kristuse teisele tulemisele. Kristus Kuninga suurpüha on kirikuaasta viimane pühapäev.

Väärib veel märkimist, et kirik austab Maarjat, Jumalaema erilise armastusega mitmel erineval puhul liturgilise aasta käigus. Maarja on lahutamatult seotud Kristuse tööga ning on suurepärane näide ustavast jüngrist. Samamoodi, meenutades pühakuid ja märtreid, kirik

"kuulutab paasamüsteeriumi nendes inimestes, ‘kes on kannatanud ja kirgastatud... Kirik toob neid usklikele eeskujuks..." (Sacrosanctorum Concilium, 104, KKK 1173-s).

KUS PÜHITSETAKSE LITURGIAT? [KKK 1179-1181; 1186; 1197-1200; 1203-1209]

Kuna kogu loodu on püha, siis võivad kristlased Jumalat kummardada igal pool. Mis puutub erilisse paika, siis kirikud ehitatakse palvekodadeks, konkreetseteks märkideks, et kristlased tulevad kokku ja praktiseerivad oma usku konkreetses piirkonnas. Kaunilt ehitatud kirikud peaksid soodustama nii palvet kui Jumala ligiolu tajumist. Kui me astume kirikusse, et Jumala kummardada, ületame läve, mis tähistab sisenemist igavesse ellu.

Kiriku liturgiat pühitsetakse kogu maailmas väga mitmesuguste liturgiliste riituste näol, mis peegeldavad erinevaid kultuure, millest nad tulenevad. Tänapäeval tunnustab katoliku kirik järgnevaid liturgilisi riitusi, mis kõik on võrdväärsed: ladina, bütsantsi, aleksandria ehk kopti, süüria, armeenia, maroniidi ja kaldea riitus.

Iga vastava piirkonna liturgiline elu aitab ilmutada Kristust antud kultuuri inimestele. Kiriku üleilmsus hõlmab ning puhastab seda, mida erinevates kultuurides head leidub. Seega on liturgiline mitmekesisus hea, kuni see ei kahjusta kiriku ühtsust, mis peab jääma ustavaks apostellikule pärimusele. See pärimus, mille garanteerib apostellik ametijärglus, on aluseks Kristuse seatud liturgia muutumatule osale.

MIS ON TUNNIPALVED? [KKK 1174-1178; 1196]

Tunnipalved on vastus püha Pauluse üleskutsele palvetada lakkamatult (1Ts 5:17). See sisaldab psalme, hümne, pühakirjalugemisi, responsooriume, eestpalveid, kiituslaule ja muid vaimulikke kirjutisi. Tunnipalved on osa ametlikust, avalikust kiriku palvest. Neid loetakse 24 tunni vältel seitse korda ning neis meenutatakse Kristuse päästvaid tegusid, need on jätkuks armualaua pühitsemisele ja pühitsevad kogu päeva. Kirik kutsub üles preestreid, pühendunuid ja ka teisi usklikke selles lakkamatus Jumala kiitmises osalema, seega ühinedes Kristuse ülempreesterliku palvega.

MIS ON SAKRAMENTAALID? [KKK 1667-1679]

Sakramentaalid sarnanevad sakramentidele. Need on esemed, toimingud, palved jms, mis aitavad meil teadvustada Kristuse ligiolekut. Sakramentaalid valmistavad meid ette Kristuse armu märkide - sakramentide - vastuvõtmiseks. Erinevalt sakramentidest sõltub sakramentaalide vaimulik väärtus sõltub meie isiklikust usust ja pühendumusest. Issand toimib sakramentide kaudu ka siis, kui meie usk on nõder. Sakramentaalidest olgu näiteks toodud järgnevad:

* Toimingud (õnnistamised; põlvitamised; ristimärk; kummardumine Jeesuse nime nimetamisel; kiriklikud protsessioonid)

* Esemed (küünlad; pühitsetud vesi; kujud ja ikoonid; pühapildid; õnnistatud tuhk; palmioksad; roosipärg; reliikviad; viiruk; liturgilised riietusesemed; skapulaarid; kirikuhooned; ristid; vaimulike märkidega medaljonid)

* Kohad (Püha Maa, Rooma, Fatima, Lourdes ja teised palverännupaigad; kabelid ja rekollektsioonikeskused)

* Palved (lühikesed palved, mis me päeva jooksul loeme; palve enne ja pärast sööki)

* Püha aeg (pühad; pühakute mälestuspäevad; erilised palvepäevad, paast ja abstinents)

KOKKUVÕTTEKS

Liturgia kutsub meid kogema ja pühitsema meie pääsemist. Liturgia on Pühima Kolmainsuse töö, "kogu Kristuse," see tähendab, tema ihu - kiriku - "toiming."

Liturgia kaudu me osaleme paasamüsteeriumis. Igas liturgilises toimingus, iseäranis armulaua ja teiste sakramentide pühitsemisel, leiab aset kohtumine Kristuse ja tema kiriku vahel.

Sakramendid pühitsevad Jumala ligioleku müsteeriumi ja tema armastust meie keskel. Osa sellest müsteeriumist on see, et igaüks meist on samuti tõeline Jumala armastuse märk.

Me vajame usku ja tundlikkust, et näha Jumalat toimimas tavaliste, sakramentaalsete märkide, näiteks vee, leiva ja veini kaudu. Niisamuti on vaja usku mõistmaks, et Jumal toimib meis. Ta on valinud meid - tavalisi inimesi - jätkama Tema tööd, olema Tema ligiolek maailmas.

Kuna Jeesus toimib sakramentide kaudu ja on neis ligiolev, siis võime neid tõesti pühitsemisteks nimetada. Kuna Issand elab meis ja toimib meie kaudu, siis peaksime olema sügavalt rõõmsad inimesed. Tema tõotus olla meie juures Pühas Vaimus võimaldab meil näha elu kui seiklust, rännakut, mille kestel oleme kutsutud nägema Jumalat igas inimeses ning täitma oma osa evangeeliumi rõõmu kuulutamises.

Sakramendid nõuavad meiepoolset avatust, usku ja koostööd. Et olla üksikisikutena toimivad märgid Jumala armastusest maailmas, peame olema valmis teisi teenima. Meie avatuse tõestus on meie valmisolek jagada oma andeid, vaimuandeid, aega ja muid vahendeid, et aidata teisi, ning eriti puuduses olijaid.

MÕTISKLUS PALVEKS

Iga siiras Jeesuse jünger püüab olla tema elav sümbol teiste inimeste jaoks. Meie palve peamine teema peaks olema soov, et Issand näitaks meile, kuidas me saaksime teda paremini teenida. Vahest peegeldavad nende kahe pühaku sõnad meie südame mõtteid.

Mida ma olen Kristuse heaks teinud?

Mida ma teen Kristuse heaks?

Mida ma peaksin Kristuse heaks tegema?

- püha Ignatius Loyolast

Iga päev,

iga päev,

Oh armas Issand,

palun ma kolme asja:

näha sind selgemalt,

armastada sind jõulisemalt,

järgida sind lähemalt,

iga päev.

- püha Richard Chicesterist

ARUTLUSEKS

1. Mõtiskle mõne konkreetse liturgia üle, mis oli sinu jaoks tõesti pühitsemine. Mida sa nendest pühitsemistest "said"? Mida sa neis "andsid"?

2. Mil moel oled sina Jumala armu sakrament?

3. Kuidas jätkavad seitse sakramenti Kristuse ligiolu ja tööd maa peal?

4. Millised on peamised Jumala armu märgid sinu elus?

LUGEMISED

Loe Uue Testamendi kirjakohti, mis on antud lk........