Neljateistkümnes peatükk

ARMULAUD

Armulaua nimetused.
Mil viisib toetub armulaud Piiblile.
Kuidas on Armulaud rituaal?
Mil viisil kujutab Armulaud Kristuse Ristiohvrit?
Kristuse "tõeline kohalolek" Armulauas.
Armulaua olemuslikud märgid.
Kuidas Kirik Armulauda pühitseb?
Kas Armulauda pühitseb?
Kui tihti peaks Armulauda vastu võtma?
Armulaua toimed.
Armulaud mittekatoliiklasele.
ARMULAUD

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,

kui te ei söö Inimese Poja liha

ega joo tema verd,

ei ole teie sees elu.

Kes minu liha sööb ning minu verd joob,

sellel on igavene elu

ja mina äratan ta üles viimsel päeval."

- Johannese evangeelium 6:53-54

     Armulaua vastuvõtmisega saab täielikuks meie pühendamine müsteeriumitesse Kristuse ihu täielike liikmetena. On ju kõik teised sakramendid ja kiriku apostellikud teenimisametid seotud armuluaga ja sellele suunatud. Nagu on sõnastatud Dogmaatilises konstitutsioonis kirikust, on armulaud "kristliku elu läte ja kõrgeim tipp" (11). See on märk meie ühendusest Pühima Kolmainsusega ja selle ühenduse alus ning samuti Jumala rahva ühtsuse allikas. Armulaud, Jumala armastuse ülev saladus, ühendab meid Kristuse ohvrisurmaga ristil, kiituse- ja tänuohvriga Issandale. Selle imepärase kingituse läbi valab Issand oma päästvaid arme oma ihu - kiriku liikmetele (vt KKK 1322-1327; 407).

     Pühakud mõistavad hästi armulaua väge ja selle tähtsust katoliiklikus elus. Mõtisklegem järgnevate sõnade üle:

Püha armulaud on kõige lühem ja kindlam tee taevasse. On ka teisi: süütus - aga see on väikeste laste jaoks; patukahetsus - aga seda me kardame; eluraskuste kindlameelne talumine - aga kui raskused tulevad, siis me nutame ja palume, et meid neist säästetaks. Kõige kindlam, lihtsam ja lühem tee on armulaud. (1) - Paavst püha Pius X. /Tsit. Ronda DeSola Chervin, Quotable Saints Ann Arbor, MI: Servant Publications, 1992), lk 79./

Meie Issand tuleb iga päev Taevast alla mitte selleks, et kuldsesse armulauaastjasse peituda. Ta tuleb, et leida teine taevas, mis on temale lõpmatult kallim - meie hinge taevas. (2) - püha Thérèse Lisieux'st /Samas, lk 80./

Kes iganes pöördub selle [armulaua] poole sageli ja pühendumusega, ehitab oma hinge tervise sedavõrd tõhusale alusele, et kurjal soodumusel on peaaegu võimatu seda mürgitada. (3) - püha Franēois Sales'ist. /Tsit. Jill Haak Adels, The Wisdom of the Saints (New York: Oxford University Press, 1987), lk 81./

     Käesolev peatükk vaatleb lähemalt seda sakramenti - meie igavese elu eelaimdust ning osalemist taevases kiituseliturgias meie armastava Kolmainsa Jumala auks.

MILLISED ON ARMULAUA NIMETUSED? [KKK 1328-1332]

     Armulaud on armastuse müsteerium, millel on mitmeid aspekte. Selle erinevad nimetused väljendavad selle tähendusrikkust. Armulaua kreekakeelne nimetus eucharistia tähendab "tänamist." Armulauas väljendame oma tänu Jumala paljude andide ja armude eest, iseäranis loomise eest; lunastuse eest meie Issanda ja Päästja, Jeesus Kristuse läbi; ja pühitsemise eest.

     Me nimetame seda sakramenti Issanda õhtusöömaajaks, kuna selles me meenutame Jeesuse viimset õhtusöömaaega koos apostlitega Suurel Neljapäeval ning ootame Talle pulmapidu taevases Jeruusalemmas. Armulaua kõige algsem nimetus kirikus oli leivamurdmine (vrd Ap 2:42), mis tuletab meelde, kuidas Jeesuse pühitses paasapüha - eelaimdusena sellest, et teda murtakse meie eest, et meil oleks igavene elu. Pühakiri ütleb ka, et algkristlased tundsid ülestõusnud Issanda ära "leivamurdmisest" (vt Lk 24:35).

     Armulaud on ühtlasi Issanda kannatamise ja ülestõusmise mälestamine. See on püha ohver, mis muudab kohalolevaks Kristuse ristiohvri meie eest ning mis sisaldab kirikupoolset ohverdust.

     Seda sakramenti nimetatakse ka euharistlikuks kogunemiseks, rõhutamaks, et me pühitseme seda ustavate kogunemisel, kes on kiriku nähtav väljendus. See on ka püha ja jumalik liturgia, kiriku liturgilise elu süda, ning "pühim sakrament, kuna see on sakramentide Sakrament." (KKK 1330). (Lisaks nimetame nõnda ka pühitsetud armulaualeiba, mis on saanud Kristuse ihuks ja mida hoitakse tabernaaklis.)

     Armulaud on ühtlasi püha osadus (kommunioon), kuna see ühendab meid Jeesus Kristusega ja liidab meid tema ihuks, kirikuks. Lõpuks, me nimetame armulauda pühaks missaks. See sõna tuleneb usklike läkitamisest lõpuriituses (ladina keeles "Ite, missa est"). Me peame saama armulauaks teiste inimeste jaoks, Kristuseks, keda me selles pühimas sakramendis vastu võtame.

MIL VIISIL TOETUB ARMULAUD PIIBLILE? [KKK 1333-1344]

     Kirik usub, et armulauas muudetakse leib ja vein Jeesuse Kristuse ihuks ja vereks. Lunastusloo üle mõtiskledes näeb kirik selle jumaliku armastuse väljavalamise eelmärki preester Melkisedeki leiva- ja veiniohverduses (vt 1Ms 14:18). Peale selle on armulaua eelkujunditeks väljarändamist meelde tuletav hapnemata paasaleib, kõrbes taevast sadanud manna ning paasasöömaaja õnnistusekarikas.

     Euharistlikku keelt ja toiminguid kohtame ka kahes Jeesuse imeteos, millest evangeelium jutustab: leibade rohkendamine ning Kaana pulmas vee veiniks muutmine. Leibade ülirohkus osutab küllusliku armu väljavalamisele armulauas. Ning pidulaua vein viitab taevasele rõõmupeole Isa kuningriigis.

     Jeesus kuulutas, et on tähtis süüa tema ihu ja juua tema verd - ränk õpetus, mille tõttu mõned jüngrid tema juurest lahkusid. See kuulutus oli kutse uskuda temasse kui igavese elu allikasse; uskuda, et armulauda vastu võtta tähendab võtta vastu Issandat ennast.

     Issand seadis armulauasakramendi Viimsel Õhtusöömaajal seoses juudi paasapühaga. Sellel söömaajal võttis ta hapendamata leiva, õnnistas seda, murdis leivast ja andis oma apostlitele, öeldes: "Võtke ja sööge. See on minu Ihu, mis teie eest murtakse/antakse. Tehke seda minu mälestuseks."

     Samal kombel võttis Jeesus pärast söömaaega  paasapüha kolmanda veinikarika ja kuulutas: "Võtke ja jooge. See karikas on minu Veri, uue ja igavese lepingu Veri, mis teie eest valatakse. Tehke seda minu mälestuseks."

     Jeesus seadis armulaua oma surma ja ülestõusmise mälestusena ning käskis apostlitel seda pühitseda kuni tema taastulemiseni kirkuses. Kirik on oma alguspäevist saadik olnud ustav sellele käsule, murdes leiba pühapäeviti Jeesuse ülestõusmise mälestuseks. Kirik ei lakka seda sakramenti pühitsemast kuni meie Issanda taastulemiseni aegade lõpul.

KUIDAS ON ARMULAUD RITUAAL? [KKK 1099; 1324-1327]

     Rituaalid, nagu näiteks tänupüha söömaaja traditsioonid või perekonnna kogunemine jõulude ajal, aitavad pühitseda ja annavad sellele mõtte. Niisamuti on armulaualiturgia rituaal, mis pühitseb ja annab mõtte meie elule Kristuses. See toimub Uue Lepingu uuendamisega Jeesus Kristuses, see tähendab, tema ohvri meenutamise läbi. Sel sügava tähendusega rituaalil on minevikuline, olevikuline ja tulevikuline mõõde. Näiteks võimaldab see meil siseneda Issanda paasamüsteeriumisse, pühitsedes, meenutades ja taas läbi tehes meie pääsemise minevikku - meie Päästja elu, surma, ülestõusmist ja kirgastamist. Samas, liturgilise toiminguna võimaldab armulaud meil pühitseda Jeesuse paasamüsteeriumi, mis toimub just praegu. Kristuse ohverduse viljad pühitsevad meid käesoleval hetkel. Ja viimaks, armulauasakrament suunab meid kiriku tuleviku ning meie viimse inimliku saatuse poole - see on elu ülestõusmises koos Issandaga taevas.

MIL VIISIL KUJUTAB ARMULAUD KRISTUSE RISTIOHVRIT? [KKK 1356-1373; 1409-1410]

     Ohverdama, ladina keeles sacrificium, tähendab "pühaks tegema" või "midagi püha tegema." Pühadus tähendab Jumala elus, olemises ja armastuses osalemist. Kuid üksnes Jumal võib meid pühaks teha; üksnes Jumal võib jagada meiega oma igavest elu.

     Katoliiklased usuvad, et missa on ohverdus, mille meie Issand seadis Viimsel Õhtusöömaajal. Missa kujutab Kristuse ohverdust ristil. Issanda vere valamine Kolgatal oli ülim märk tema armastusest meie vastu. Kujutades Kolgatal toodud ohvrit, on missa niisugune toiming, mis teeb meid pühaks ja Jumalale meelepäraseks. See toimub kolmel viisil.

     Esiteks, armulauaohver kiidab ja tänab Jumal Isa kõigi tema loendamatute loomisandide eest ning üleva lunastuskingituse eest. Ennastohverdavas armastuses on Jeesus ülempreester ja samas ohver, kes end missa pühitseja ja kristliku koguduse kaudu kiituse, tänu, palve ja lepitusega ohvriks toob.

     Teiseks, armulaud muudab kohalolevaks Kristuse ristiohvri, meenutades ja ellu rakendades selle vilju Kristuse ihu liikmete jaoks. Kristus, kes armulauas veretult ohverdatakse, on seesama Kristus, kes suri meie pattude eest.

     Kirik on selle pühitseva ohverdusega vahetult seotud, kuna kirik on Kristuse ihu, mille "pea" on Kristus. Seetõttu on missaohver ka kristliku koguduse ohver, millega kaasnevad koguduse adoratsioon, palved, kannatused ja teod. Lisaks on see kogu kiriku ohver: selle ohvri toovad paavst, kes on kiriku ühtsuse märk ja teener; kohaliku piiskopkonna piiskop; armulauda pühitsevad preestrid; ning kõik kiriku ustavad, kes elavad veel maa peal ning ka need, kes on juba võitnud taevase tasu. Viimaks, see ohver tuuakse lahkunud usklike eest, kes viibivad veel puhastustules. Kirik toob missaohvri, et nad võiksid täielikult osa saada Kristuse valgusest ja rahust.

     Kolmandaks, armulaud pühitseb Kristuse ligiolekut tema sõna ja vaimu väes. On tõsi, Issand viibib meie juures väga mitmel viisil: Pühakirja sõnas; kristlaste palvetes; väikestes gruppides, kes kogunevad Issanda nimel; vaestes, haigetes ja vangides; sakramentides, mis Kristus on rajanud; missaohvris; missat pühitsevas preestris. Ning Issand on ainulaadsel viisil ligiolev armulauaelementides - konsekreeritud leivas ja veinis, mis on Kristuse ihu ja veri.

MIDA TÄHENDAB KRISTUSE "TÕELINE KOHALOLEK" ARMULAUAS? [KKK 1374-1381; 1413; 1418]

     Usk, mis on Püha Vaimu and, võimaldab katoliiklastel uskuda aukartustäratavat tõde, et armulauas "sisaldub meie Issand Jeesus Kristuse ihu ja veri, ühes tema hinge ja jumalikkusega ning seetõttu kogu Kristus tõeliselt, tegelikult ja substantsiaalselt" (KKK 1374, Trento kirikukogu õpetust tsiteerides).

     Seda Kristuse kohalolekut konsekreeritud armulauaelementides, leiva ja veini kujul, nimetatakse "tõeliseks kohalolekuks." See ei tähenda, et meie Issand ei ole kohalolev mõnel muul viisil; pigem rõhutab see tema kõige täielikumat ligiolu armulauas. Nimelt armulauas teeb Jeesus Kristus - Jumal ja inimene - end meile täielikult ja tervenisti kohalolevaks, see tähendab, substantsiaalselt kohalolevaks.

     See, kuidas Jeesus on kohal konsekreeritud leivas ja veinis, on müsteerium. Mõiste transsubstantsiatsioon väljendab seda, et konsekratsiooni ajal muutuvad leiva ja veini reaalsus (substants) Jeesuse reaalsuseks - tema ülestõusnud, kirgastatud ihuks ja vereks. Issand on täielikult ja tervikuna kohalolev mõlemas armulauaelemendis alates konsekratsiooni hetkest niikaua kuni armulauaelemendid olelevad (vt KKK 1377). Võtta vastu Jeesus leiva "kujul" või veini "kujul" tähendab võtta vastu kogu Kristus, kuna ta on täielikult kohalolev mõlemas elemendis.

     Katoliiklased usuvad, et see on ainulaadne võimalus - võtta vastu Issandat pühas armulauas. Me ei saa olla Kristuse ning üksteisega lähemalt ühendatud, kui armulauda vastu võttes.

     Kuna meie Issanda kohalolek konsekreeritud elementides on kestev, siis hoitakse katoliku kirikus Pühimat Sakramenti tabernaaklis, seifitaolises kindlas laekas, mis asub tavaliselt kabelis või kõrvalaltaril. Üks traditsiooniline viis Issandale austust osutada on külastada ja kummardada teda Pühimas Sakramendis. Põlvililaskumine, põlvitamine ja kummardamine kuulutavad meie usku ja armastust Issanda vastu Pühimas Sakramendis.

MILLISED ON ARMULAUA OLEMUSLIKUD MÄRGID? [KKK 1412]

     Nisuleib ja viinamarjavein on armulauaohvri olemuslikud märgid. Armulaualiturgias konsekreerib (pühitseb) preester leiva ja veini, paludes Püha Vaimu õnnistust. Seda tehakse Jeesuse enese sõnadega: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. ... See karikas on minu veri. ..."

     Jeesus lausus need sõnad Viimsel Õhtusöömaajal, valides lunastussündmuste alguseks paasasöömaaja. Söömaaja sümboolika aitab meil veidi mõista Jeesuse toimingute tähendusrikkust. Esiteks, söömaaeg lähendab inimesi üksteisele, olles koosolemise sümbol, "koos leivamurdmine." Üheskoos söömine on igas kultuuris sõpruse ja armastuse sümbol. Sama toidu ja joogi jagamine omavahel tähistab ühtekuulumist südames, vaimus ja meeles. See loob ja tähistab mälestusväärseid sündmusi. Ühised söömaajad on ühed elu tipphetked. Armulaua ohverduse ühine söömaaeg on kiriku ühtekuuluvuse tipphetk.

     Viimsel Õhtusöömaajal muutis Jeesus paasapüha hapnemata leiva omaenese ihuks. Leib sümboliseerib elu. Sarnasel viisil on armulaualeib - Kristuse ihu - toit, mida vajame vaimseks ellujäämiseks. Jeesus, Eluleib, on päästnud meid patust ja surmast, nagu Jahve päästis oma rahva kõrberännakul. Just seda toitu vajame maisel palverännakul.

     Samuti muutis Jeesus veini oma vereks. Vein - jook, mis rõõmustab inimese südant (Ps 104:13-15) -, sümboliseerib elurõõmu ja elu ennast. Jeesus muutis veini oma vereks, uue ohvri vereks, mis ta ristil valas. Jeesuse ohver andis meile igavese elu ning ühtsuse Isaga. Armulaud annab meile eelaimduse rõõmust külluslikus elus, mille Issand meile võitnud on. Kui me joome päästekarikast, siis osaleme Jeesuse suurtes päästvates tegudes.

     Ja viimaks, armulaua sümboolika tuletab meile meelde piibellikke kujundeid taevase pidusöögi kohta, mis osutavad inimliku olemise ideaalile aegade lõpul. Jeesus ise kasutas rõõmusõnumi kuulutamisel oma tähendamissõnades pidusöögi sümboolikat. Ning ta sõi koos heidikutega, et tegudega tõendada Jumala riigi tulekut meie sekka. Seega annab armulaud meile aimu tulevasest taevasest pidusöögist, kus Jumal ühendab meid meie vendade ja õdedega korraga ja lõplikult.

KUIDAS KIRIK ARMULAUDA PÜHITSEB? [KKK 1345-1355; 1408]

     Armulaua pühitsemise liturgia on põhilises osas läbi sajandite muutumatuks jäänud. See koosneb kahest peamisest osast - sõnaliturgiast ja armulaualiturgiast. Sõnaliturgia juured peituvad Iisraeli sünagoogiteenistuses, milles inimesed kogunesid palvetama, lugema ja õppima Jumala sõna. Armulaualiturgia peegeldab ka Iisraeli templiteenistust, kus pearõhk oli inimeste kogunemisel, et palvetada ja ohvriande tuua. Armulaualiturgia juured on ka Iisraeli paasasöömaajas.

     Kui Jumala rahvas on kogunenud, algab armulaua pühitsemine, mille osad on sõna kuulutamine (lugemised Piiblist, jutlus ja üldised eestpalved); leiva ja veini toomine; Jumala tänamine kõikide andide, eriti Poja eest; konsekratsioonipalve; ning püha armulaud. Kõik need elemendid nii sõnaliturgias kui armulaualiturgias moodustavad "üheainsa jumalateenistuse." Tavalise pühapäevase missa kord on niisugune:

Sissejuhatavad riitused

1. Sisenemine ja tervitus. Missa algab sellega, et kogudus tõuseb püsti ja laulab liturgilisele perioodile sobiva laulu. Tähelepanu koondub lugemisteraamatule (raamat, kus on lugemised Pühakirjast), mida hoitakse kõrgel kõigile nähtavalt. Preester, kes tegutseb Kristuse isikus, astub koos teiste missal teenijatega altari juurde. Nad kõik kummardavad. Siis suudleb preester altarit, väljendades austust Jeesuse suhtes. Lugeja asetab lugemisteraamatu lugemispuldile.

2. Patutunnistus. Mäejutluses õpetas Jeesus, et me peame kummardama Jumalat puhta südamega. Me peaksime andeks andma neile, kes on meid haavanud, ning paluma andestust, kui oleme teistele kahju teinud. Selles riituses tunnistavad preester ja kogudus oma patusust ja paluvad Jumalalt andestust.

3. Au olgu Jumalale. "Au olgu Jumalale" lauldakse või loetakse kiituse- ja tänutäheks Kolmainsale Jumalale.

4. Päeva palve. Sissejuhatavad riitused lõpevad palvega koguduse nimel, mis tuletab meelde päevale või pühale vastavat päästemüsteeriumi.

Sõnaliturgia

1. Esimene piiblilugemine ning responsooriumipsalm. Esimene lugemine pärineb harilikult Vanast Testamendist. Seega, sõna, mida Jumal kõneles meie esivanematele usus, kujundab ka meid tänapäeval. Responsoorium, mida lauldakse või loetakse, on võetud mõnest psalmist ning väljendab meie valmisolekut võtta Jumala sõna oma südamesse.

2. Teine piiblilugemine ning salm enne evangeeliumi. Teine lugemine on harilikult ühest püha Pauluse kirjast ja käsitleb mõnd Jeesuse järgijaid puudutavat küsimust. Salm enne evangeeliumi on meie kõlav jah-sõna Jumalale, kellega kohtume Tema sõnas.

3. Evangeeliumilugemine. Sõnaliturgia tähtsaim lugemine on evangeeliumist, mis seob meid kristliku pärandi ning Jeesusega, meie Issandaga. Me näitame oma austust evangeeliumi vastu, tõustes püsti ning tehes väikese ristimärgi oma lauba, huulte ja südame kohal. See kinnitab sümboolselt meie valmisolekut muuta Jumala sõna elavaks selles, mida me mõtleme ja mida me ütleme ning oma elus, mis on pühendatud armastavale teenimisele.

4. Jutlus. Preester või diakon selgitab lugemiste temaatikat jutluses, et aidata meil paremini mõista, kuidas kristlasena elada.

5. Usutunnistus. Kogudus tunnistab oma usku, lugedes üheskoos valjusti Nikaia usutunnistuse, katoliikliku usu kokkuvõtte. Oma ühise usu väljendamine seob meid kogudusena veelgi lähemalt.

6. Üldised eestpalved. Siin palvetame usaldusega, et Issand hoolitseks meie ja nende vajaduste eest, kes on maailmas.

Armulaualiturgia

1. Leiva ja veini toomine. Armulaualiturgia algab sellega, et esindajad koguduse hulgast toovad leiva ja veini altarile ja altar seatakse valmis. Need sümbolid kujutavad Jumala headust meie vastu, mis me nüüd talle tänutäheks ohverdame. Üks põline komme on koos leiva ja veiniga tuua ande vaestele jagamiseks. Seesuguse korjanduse mõte lähtub Jeesusest endast, kes eriliselt armastas vaeseid. Korrapäraselt kogutakse ka rahalisi annetusi koguduse ja seda teenivate preestrite toetuseks.

2. Euharistlik palve. Euharistlik palve on armulaualiturgia süda (seda nimetatakse ka missakaanoniks). See algab tänuohvripalvega, mis meenutab meile meie kohustust tänada Isa Jeesus Kristuse läbi Pühas Vaimus. Kogudus liitub tänuohvripalvega, lauldes või lugedes võimsat kiitushümni "Püha, püha, püha".

Kirikus on kasutusel neli missakaanonit. Neist igaühes:

* palutakse Püha Vaimu õnnistavat väge (kreeka k. epiklesis);

* on armulaua seadmislugu, milles korratakse Jeesuse seadmissõnu Viimsel Õhtusöömaajal, meenutatakse ning ülistatakse Kristuse päästvaid tegusid (kreeka k. anamnesis) ning tuuakse Isale Jeesuse lunastusohver;

* palutakse Jumalalt rahu ja palvetatakse koguduse mitmesuguste intentsioonide eest;

* öeldake lõpus "aamen," milles kogudus, nõustudes kõigega, mida eelnevalt öeldi, vastab kõlavalt "jah!"

3. Armulauatalitus. Kogudus valmistub vastu võtma elavat Issandat, lugedes Meie Isa palve ning soovides üksteisele rahu. Need sõnad ja liigutused rõhutavad meie usu tõde, et Jeesus Kristus on meid Püha Vaimu väel üheks ihuks liitnud. Me palvetame koos Agnus Dei palvet ("Jumala Tall"), millega tunnistame oma patusust ning vajadust Kristuse tervendava puudutuse järele.

Preester murrab ühte armulaualeiba, mis on ühtsuse sümbol, et kõik saaksid osa ühest ja samast ihust. Usklikud tulevad altari juurde, et võtta vastu Jumala taevane kingitus meile - ülestõusnud Issand pühas armulauas. See on pääsemisetoit, milles me saame üheks Issandas, et võiksime teisi inimesi armastades olla üks.

Armulauatalitus lõpeb lõpupalvega.

Lõpetus

Missa lõpeb siis, kui piiskop, preester või diakon õnnistab rahvast ja saadab nad ära. Lõpetuse riitus meenutab meile, mida Jumal on meile andnud - rahu - ning mida me omakorda peame tegema - armastama teisi ja teenima Issandat.

Preester ja teised liturgial teenivad isikud lahkuvad, samal ajal kui kogudus laulab kirikuaasta perioodile vastava laulu.

KES SAAB ARMULAUDA PÜHITSEDA? [KKK 1411]

     "Üksnes kehtivalt ordineeritud preestrid saavad armulauda pühitseda ning konsekreerida leiba ja veini, et need saaksid Issanda Ihuks ja Vereks." (KKK 1411)

KUI SAGELI PEAKSID KATOLIIKLASED ARMULAUDA VASTU VÕTMA? [KKK 1382-1390; 1415; 1417]

     Issanda kutse tulla teda vastu võtma pühas armulauas on tõesti suur eesõigus. Kirik soovitab meil Pühimat Sakramenti vastu võtta iga kord, kui me armulaualiturgial osaleme. Kuid armulauda tuleb vastu võtta vääriliselt, see tähendab, me peame olema pühitseva armu seisundis. Järelikult, kui me teame, et oleme teinud surmapattu, siis peame eelnevalt vastu võtma meeleparanduse sakramenti. Püha Paulus hoiatab:

Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb. Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu.

Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast. Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust. (1Kr 11:26-29)

     Enne armulauale minekut valmistume selleks alandlikult, pidades vastavat paastu (üks tund hoiduda söögist ja joogist), ühtlasi näidates ka oma riietuse ja käitumisega missal austust Issanda vastu Pühimas Sakramendis ning väljendades oma vääritust väeülema sõnul: "Issand, ma ei ole seda väärt" (vt Lk 7:1-10).

     Kiriku seadus kohustab katoliiklasi käima missal pühapäeviti ja kirikupühadel. "Pühapäeva pühitsemise kohustus" pärineb Jeesuse käsust murda leiba tema nimel. Iganädalane missalkäimine ühendab meid meie venna ja Lunastaja - Jeesusega - ning üksteisega. Positiivne lähenemine sellele kohustusele tähendab ka küsida endalt, milline on meie osa liturgias, "rahva ettevõtmises."

     Viimaks, kirik seab kohustuseks, et iga katoliiklane, olles eelnevalt valmistunud meeleparanduse sakramendi abil, peab armulauda vastu võtma vähemalt üks kord aastas, võimaluse korral ülestõusmisajal.

     Tänu Jeesuse ohverdusele on meil võimalik teda vastu võtta kui toitu, mis annab tõelise elu. Issand kutsub meid oma pidulauda, võtma teda vastu pühas armulauas. Kui võtame Issanda vastu kas leiva või veini kujul, võtame vastu kogu Kristuse. Kuid armulaua söömaaeg kui märk on täiuslikum, kui võtame Teda vastu mõlemal kujul.

MISSUGUSED ON PÜHA ARMULAUA VASTUVÕTMISE TOIMED? [KKK 1391-1397; 1414; 1416]

     Kõik sakramendid osutavad sellele, mida nad kaasa toovad, ning toovad kaasa selle, millele nad osutavad. Müsteeriumitesse pühendava sakramendina teeb armulaud meid kiriku täielikeks, tegevateks liikmeteks. Armulaud on kristliku koguduse sakrament, mille esimene toime on lähedane ühendus Kristus Jeesusega. Teistes sakramentides me võtame vastu Kristuse armu. Armulauas võtame vastu Kristuse enese, tervenisti ja täielikult, Jumala ja inimese - mitte ainult üksikisikutena, vaid Jumalat kummardava kogudusena.

     Armulaud on katoliikliku elu süda, kogu kiriku elu läte, kese ja tipphetk. See on esmane sakrament, millest lähtuvad kõik teised ning millele kõik teised osutavad. Me nimetame seda sakramenti "õndsakstegevaks." See on piibellik sõna, mis tähendab Jumala elu edasiandmist meile. "Õndsakstegev sakrament" on kohane nimetus pühale armulauale, eriti kui võtame arvesse õnnistusi, mida me selle kaudu saame.

* Armulaud on ohver. Kirik toob ohvri hüvituseks elavate ja surnud inimeste pattude eest. Selle vahendusel saame Jumalalt vaimseid ja ajalikke hüvesid.

* Armulaud toob kaasa vaimse elu ja toidu. Püha Thomas Aquinost ütleb, et armulaud on vaimse elu jaoks sama, mis toit ihuliku elu jaoks. See hoiab meid alal ja taastab meid, aitab meil kasvada ning toob meile rõõmu.

* Armulaud puhastab meid mineviku pattudest, eemaldades andeksantavad patud. See aitab meil hoiduda tulevastest surmapattudest ning annab meile armu surmapatte kahetseda. (Kuid surmapatu eest andeks palumiseks on seatud siiski meeleparanduse sakrament. Armulaud on nende jaoks, kes on pühitseva armu seisundis, täielikus osaduses kirikuga.)

* Armulaud kasvatab "teologaalseid" voorusi - usku, lootust ja armastust - ning tugevdab Püha Vaimu ande ja vilju.

* Armulaud annab meile vaimujõudu maiseks palverännakuks, annab eelaimduse taevasest õndsusest ning ühendab meid võidutseva kirikuga - Pühima Jumalaema ja pühadega taevas.

* Kokkuvõttes võimaldab armulaud meil osa saada paasamüsteeriumi päästvast toimest, igavesest elust, mille Jeesuse ohver on meile võitnud.

KAS MITTEKATOLIIKLASED VÕIVAD ARMULAUDA VASTU VÕTTA? [KKK 1398-1401]

     Armulaud on usu, ühtsuse ja armastuse sakrament. Katoliiklased usuvad Jeesuse tõelist kohalolekut armulauas. Püha armulaud tähistab meie ühtsust Issanda ja iga kirikuliikmega. Väär oleks kellelgi osaleda selles ühtsuse sümbolis, kui ta ei jaga meiega sama usku.

     Kiriku dokument Oikumeenia juhised (55) esitab konkreetseid juhtnööre selle kohta, millal teised kristlased tohivad katoliku kirikus armulauda vastu võtta. Kristlased, kes ei ole katoliku kirikuga täielikus osaduses, võivad armulauda vastu võtta, kui:

* nad usuvad armulauast sedasama, mis katoliiklasedki

* nad on "hädaolukorras" (näiteks tagakiusamiste ajal, vangistuses)

* neil ei ole võimalik oma vaimulike poole pöörduda

* nad paluvad sakramenti omal algatusel, mitte mõne katoliiklase soovitusel.

     Üksnes kohaliku piiskopkonna piiskopil on õigus otsustada, kas anda armulauda mittekatoliiklastele.

     Ja viimaks, igal inimesel - katoliiklasel või mittekatoliiklasel - peab olema õige meelsus armulaua vastuvõtmiseks. See tähendab, et me peame olema armu seisundis, vabad igast surmapatust, millest oleme teadlikud, mis eraldab meid Issandast. Kuna armulaud on armastuse pidusöömaaeg, siis peab iga inimene seda vääriliselt vastu võtma.

     Tähtis on ka meeles pidada, et kirik ei luba katoliiklastel osaleda nende kirikute armulauateenistusel, kelle usud on - suuremal või vähemal määral - Kiriku omast erinevad. Me ei taha jätta muljet, et nõustume mõne muu kiriku arusaamadega armulauast.

     Kõikide kristlaste oluline ülesanne on palvetada Kristuse ihu liikmete ühtsuse eest.

KOKKUVÕTTEKS

     Jeesus Kristuse isikus on ühendatud Jumal ja inimsus. Jeesus on Jumala lihakssaanud armastus. Ent samas on Jeesus täiuslik inimene, kes esindab meid Jumala ees. Tema läbi võtab inimkond Jumala armastuse vastu ning ühtlasi vastab sellele. Jeesus kui inimene oli jäägitult avatud, vastuvõtlik ja kuulekas oma taevasele Isale - kuni surmani. Erinevalt inimsoo esiisast Aadamast usaldas Jeesus end täielikult Isa kätesse. Kuulekalt Isa tahtele alistudes tõi Jeesus meie eest ohvri. Tema tegi meid pühaks ja võimaldas meil Jumala elus osaleda. Ta armastas meid täielikult, valades oma verd meie eest.

     Kui me missaohvrit toome, pühitsetakse meid jätkuvalt, kuna me võtame vastu oma venna ja päästja, Jeesus Kristuse, ja elame tema eeskujul. Tema vabatahtlik surmaminek näitab meile, et armastus on tee pühaduse juurde. Kui me meenutame ja elame taas läbi tema ohvrit ­- tema armastust - ning püüame selles elada, oleme võimelised rohkem armastama.

     Missa meenutab meile ilmekalt, et koguduse jumalateenistus ei tohi kunagi iseendale keskenduda. Kui me "murrame leiba" Jeesuse nimel, siis pühitseme vaimset ühtekuuluvust vendade ja õdedena ning võtame vastu oma elu allika, Issand Jeesuse. Sellel pühal söömaajal tuletab ta meile meelde, et me viiksime teda maailma - maailma, mis januneb tema armastuse järele. Meid peab murtama teiste eest, nii nagu teda meie eest murti. Kristlik jumalateenistus, mis ei muutu teiste teenimiseks, ei ole tõeline jumalateenistus. Jeesus ütles:

"Mitte igaüks, kes mulle ütleb: "Issand, Issand!" ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas." (Mt 7:21)

     Armulaud tuletab meile meelde, et kuna me oleme vastu võtnud Kristuse ihu, siis peame saama Kristuse ihuks. Me oleme Issanda käed, mis hoolitsevad haigete, vanade ja nõrkade eest; tema jalad, mis lähevad üksildaste juurde; tema mõistvad silmad, mis väljendavad kaastunnet solvatuile ja eksinuile; tema võimas ja õiglane hääl, mis kostab ülekohtu all kannatajate eest.

MÕTISKLUS PALVEKS

"Mina olen eluleib,

Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi,

ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi..."

"Mina olen taevast alla tulnud elav leib.

Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti;

ja leib, mille mina annan,

on minu liha; ma annan selle maailma elu eest." (Jh 6:35, 51)

ARUTLUSEKS

1. Sõber on sulle öelnud, et ta ei käi enam missal, sest ta on tüdinenud sellest korduvast rituaalist. Mida sa ütleksid talle, et julgustada teda ühinema Issanda laua juures oma kristlastest vendade ja õdedega?

2. "Armulaud nii loob kui ka pühitseb kristlikku kogudust." Selgita.

3. Mil viisil seab armulaud sulle kui kristlasele suuremaid ülesandeid?

EDASISEKS LUGEMISEKS

     1. Moosese raamat 16 (Jahve päästab Iisraeli rahva, lastes taevast mannat sadada)

     2. Luuka evangeelium 22:14-20 (armulaua seadmine)

     3. Pauluse 1. kiri korintlastele 11:17-34 (armulaua õige pühitsemine)