Viieteistkümnes peatükk

TERVENDAMISE SAKRAMENDID: MEELEPARANDUS JA HAIGETE SALVIMINE

Meeleparanduse sakramendi nimetused.
Pöördumine.
Kes võib patte andeks anda?
Kuidas on meeleparandussakramenti pühitsetud minevikus?
Absolutsioon.
Meeleparanduse sakramendi jagaja.
Meeleparanduse sakramendi pühitseja.
Meeleparanduse sakramendi toime.
Indulgentsid.
Haigete salvimise sakramendi piibellikud alused.
Haigete salvimise sakrament ajaloos.
Haigete salvimise sakramendi pühitsemine.
Kes jagab haigete salvimise sakramenti.
Haigete salvimise sakramendi toime.
TERVENDAMISE SAKRAMENDID: MEELEPARANDUS JA HAIGETE SALVIMINE

Võtke vastu Püha Vaim!

Kellele te iganes patud andeks annate,

neile on need andeks antud,

kellele te patud kinnitate,

neile on need kinnitatud.

- Johannese evangeelium 20:22-23

Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks

- Jaakobuse kiri 5:15

     Oma süü tunnistamine on täiskasvanuks saamise märk. Me oleme inimesed ja see tähendab, et aeg-ajalt me teeme vigu ja patustame. Kuid teine asi on neid kohe siiralt tunnistada.

     Üks äriomanik näitab lühida kirjaga, kuidas eksimus omaks võtta ning seda otsekohe tunnistada. Kiri oli niisugune:

"Lugupeetud hr Jones,

Teil on õigus. Me eksisime. Palume vabandust.

Siiralt Teie...."

     Kui üllatavalt meeldiv on näha, et inimene võtab süü omaks ega põikle vastutuse eest kõrvale. Vaimses elus on samamoodi tervitatav, kui tõeliselt kahetsev inimene tunnistab ausalt oma patud ning hüvitab need Jumala ees. Nõnda toimides on see inimene meelepärane Jumalale, ligimesele ning ka iseendale. Seesugusel käitumisel on hingele tervendav toime.

     Selles peatükis vaadeldakse meeleparanduse ja haigete salvimise sakramente, kahte imelist võimalust, kuidas katoliiklased saavad tajuda Kristuse tervendavat ligiolu ja patukoormast vabaneda.

     Jeesus teab meie vaimseid ja kehalisi haigusi ning ta on tulnud selleks, et meid terveks teha. Jeesus on Jumalik Arst.

"Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele." (Lk 5:31-32)

MILLISED ON MÕNED MEELEPARANDUSE SAKRAMENDI NIMETUSED? [KKK 1422-1429; 1486]

     Ristimise sakramendi kaks mõjusat toimet on pattude andeksandmine ning vastuvõtmine Jumala perekonda. Püha Vaim, mis antakse ristimise ja kinnitamise sakramentides, ning Issanda vastuvõtmine armulauas teeb meid pühaks. Kuid uus elu, mille me müsteeriumitesse pühendavates sakramentides saame, ei võta ära meie nõrgenenud inimloomust. Meie kalduvus pattu teha (traditsioonilise nimetusega himurus) jääb ning seetõttu on patust pöördumine kogu elu kestev võitlus.

     Suureks abiks selles püüdes järgida Jeesuse käsku parandada meelt ja uskuda evangeeliumisse on pöördumise sakrament, mida nimetatakse ka patukahetsuse-, pihi-, andestuse ja lepitusesakramendiks.

     Me nimetame seda pöördumise sakramendiks, kuna see muudab sakramentaalselt ligiolevaks Jeesuse üleskutse pattu kahetseda. See on patustaja esimene samm tagasiteel armastava Isa juurde, kes meid avasüli ootab. See sakrament kutsub katoliiklasi üksikisikutena ja kogudusena pöörduma Jumala lõputu halastuse juurde ja käima uuenemise teed.

     Me nimetame seda patukahetsuse sakramendiks rõhutamaks, et patust pöördumisega kaasneb patukahetsus ja pattude läbi tekitatud kahju heastamine.

     Me nimetame seda pihisakramendiks, sest selle sakramendi olemuslik element on oma pattude tunnistamine preestrile. Selle sakramendi kaudu me ühtlasi "tunnistame," see tähendab, tunnistame ja kiidame Jumalat rohke halastuse eest, mida ta meile osutab.

     Me nimetame seda andestuse sakramendiks, mis näitab, et preestrilt saadud absolutsiooni (pattudest vabastamise) kaudu annab Jumal andestuse ja rahu.

     Viimaks, me nimetame seda ka lepituse sakramendiks, kuna Jumala armastus võimaldab meil saada lepitatud, taastada ühtsus nendega, keda me oma pattudega oleme haavanud.

MIDA TÄHENDAB PÖÖRDUMINE? [KKK 1430-1438; 1490]

     Sõnad pöördumine ja meeleparandus on samatähenduslikud. Kui Jeesus evangeeliumi jutustuses kutsub oma järgijaid pöörduma ja evangeeliumisse uskuma, räägib ta sisemisest pöördumisest, mis on ühtlasi sisemine meeleparandus. See sisemine pöördumine on eeskätt Püha Vaimu and, kes annab meile armu Issanda juurde tagasi pöörduda, julgust uuesti alustada. Sisemine pöördumine tähendab anda oma elule uus suund, tulla tagasi Jumala juurde, juurida patt oma elust välja ning vihata tehtud kurja. Samuti kaasneb sellega sügav tahe oma elu muuta, kindel otsus mitte enam pattu teha ning lootus Jumala lõputule halastusele ja armule. Kristlastele on oma elu ümbersuunamisel imeliseks abiks vaadata Jeesus Kristust, kes kannatab ristil meie pattude pärast.

     Sisemine pöördumine väljendub välistes patukahetsustegudes. Pühakiri ja Kiriku pärimus on alati rõhutanud paastumise, palve ja almuste andmise tähtsust - kolm tegu, mis väljendavad pöördumist iseenda, Jumala ja ligimeste suhtes. Teised aegade jooksul kujunenud sisemise pöördumise väljendamise viisid on püüe "rahu teha," palvetada ligimeste eest, pühakute eestkostet paluda ning teha halastustegusid.

     Pöördumisele aitab kaasa lepituse otsimine, vaeste eest hoolitsemine, õigluse nõudmine, sagedane südametunnistuse vaatlus, vaimulikult juhendajalt nõuküsimine, kannatuste talumine ning valmisolek kanda iga risti, mis Jeesust järgides võib ette tulla. Armulaud, Piibli lugemine, sagedane palvetamine ning kiriku paastuaegade ja -päevade (näiteks Suure Paastu aeg) järgimine on toimingud, mis annavad toitu kristlase vaimule, kes püüab Jeesus Kristuse jälgedes käia.

KES VÕIB PATTE ANDEKS ANDA? [KKK 1440-1445; 1487-1489]

     Usklike jaoks on patt suur süütegu kõige halva tõttu, mida see toob patustajale endale, kirikule ja maailmale. Patustajal on vaja Jumala armu, et pöörduda. Patt solvab Jumala au ja armastust; patu tagajärg on lõhe meie ühenduses Jumalaga. Patt rikub ka osaduse kirikuga - kiriku iga liige on selle elav osa.

     Jeesus, Jumala Poeg, andis mitmel korral oma maises teenimistöös patte andeks. Tema valmisolek patustajaid vastu võtta - näiteks nendega koos süües - näitas, et tema andeksandmine taastas nende osaduse Jumalaga.

     Jeesus jätkab oma lepitustööd tänapäeval oma ihu - kiriku - kaudu. Ta seadis ülesandeks, et kogu kirik peab oma elu ja palve kaudu jätkama tema lepitustööd, see tähendab, olema märgiks tema surma ja ülestõusmisega saavutatud andestusest ja lepitusest ning olema selle tööriist. Peale selle andis Jeesus apostlitele ja nende ametijärglastele pattude andeksandmise väe. Tänapäeval teevad piiskopid ja preestrid ametlikku lepitustööd Jeesuse nimel.

     Kui Jeesus andis apostlitele meelevalle tema nimel patte andeks anda, siis andis ta neile ühtlasi väe patustajaid kirikuga lepitada. Matteuse evangeeliumist leiame olulise pühakirjalõigu, milles Issand annab Peetrusele ja teistele apostlitele väe tema nimel patte andestada:

"Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas." (Mt 16:19)

     "Kinni siduma ja lahti päästma" tähendab, et kui inimene on kiriku osadusest välja arvatud või sinna taas vastu võetud, siis on ta välja arvatud osadusest Jumalaga või sellesse taas vastu võetud. Kristlase jaoks on lepitus kirikuga ja lepitus Jumalaga teineteisest lahutamatud.

KUIDAS ON MEELEPARANDUSE SAKRAMENTI PÜHITSETUD MINEVIKUS? [KKK 1446-1448; 1491]

     Meeleparanduse sakramendi praktika on erinevatel aegadel kiriku ajaloos olnud erinev. Näiteks esimestel sajanditel kasutati seda nende patustajate lepitamiseks, kes olid süüdi rasketes pattudes nagu ebajumalakummardamine, mõrv, abielurikkumine. Sakramendiga olid seotud karmid avalikud patukahetsusteod, mis võisid kesta aastaid. Mõnedes piirkondades lubati usklikel seda vastu võtta vaid üks kord elus. Patustajad ... rõhutamaks oma pattude raskust.

     Seitsmendal sajandil tõid iiri mungad selle sakramendi Euroopasse teisel kujul. Sellest sai eraviisiline, pühendumuslik pihtimine preestrile. Ei olnud vaja avalikke ja kauakestvaid patukahetsustegusid enne Jumala rahvaga lepitamist. Niisugust eraviisilist, isiklikku pihti võis sageli korrata ja nii saigi alguse pühendumuslik, ka andeksantavate pattude pihtimine. Sellisena tunneme seda sakramenti tänapäeval.

     Olenemata sellest, kuidas kirik sajandite vältel meeleparanduse sakramenti on pühitsenud, on see põhiliselt alati koosnenud kahest olemuslikust elemendist. Esiteks, patukahetseja teod, keda Püha Vaim meeleparandusele juhib: kahetsus, pihtimine ja hüvitamine. Teiseks on Jumala töö piiskoppide ja preestrite kaudu, kes annavad Jeesuse nimel patud andeks, määravad hüvituse ning palvetavad patukahetseja eest ja teevad patukahetsustegusid.

MIS ON ABSOLUTSIOON? [KKK 1449]

     Absolutsioon on vormel, millega piiskop või preester kuulutab, Jumala andestust patusele. Absolutsioon tähendab "süüdistusest või süüst puhtaks kuulutamist." Absolutsiooni vormel ladina riituses on järgmine:

Jumal, halastuse Isa

on tema Poja surma ja ülestõusmise läbi

lepitanud maailma iseendaga

ning saatnud Püha Vaimu meie keskele

pattude andeksandmiseks;

Kiriku teenimisameti läbi

andku Jumal sulle andestust ja rahu

ja ma vabastan (absolveerin) sind sinu pattudest

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. (1) /Originaalis on ingliskeelne tõlge: Rite of Penance, International Committee on English in the Liturgy, Inc., 1974. - Eestikeelne vajab täpset sõnastust meil kasutava vormeli järgi. - Tõlkija märkus tekstitoimetajale./

MISSUGUSEID TOIMINGUID NÕUTAKSE PATUKAHETSEJALT? /KKK 1450-1460; 1492-1494]

     Meeleparanduse sakrament nõuab, et patustaja oma patte kahetseks ja pihiks ning need hüvitaks.

     Kahetsus on siiras kurbus oma pattude pärast, nende põlgamine ning kindel otsus mitte enam pattu teha. Täiuslik kahetsus on kurbus, mis tuleneb Jumala armastusest. See annab andeks andeksantava patu ja koguni surmapatu, kui inimene kavatseb niipea kui võimalik meeleparanduse sakramenti võtta vastu. Ebatäiuslik kahetsus on samuti Jumala and. See tuleneb hirmust igavese hukatuse ees või siis oma pattude inetusele mõtlemisest. Kuigi ebatäiuslik kahetsus ei anna andeks surmapattu, valmistab see inimest ette meeleparanduse sakramendi vastuvõtmiseks.

     Pattude pihtimine on teine patukahetsejalt nõutav tegu. Enne seda peab patukahetseja aga oma südametunnistust vaatlema Jumala sõna - eriti kümne käsu, Mäejutluse ja apostlite kirjade - valguses. Püha Vaim abiga toob südametunnistuse aus järelekatsumine nähtavale patu meie elus ning äratab soovi otsida andestust ja heastada kahju, mis me patu läbi oleme tekitanud.

     Pihtimine on inimese hingele hea. See aitab meil pattudele vastu seista ja nende eest vastutust kanda. Nende väljaütlemine Jumala esindajale on konkreetne märk sellest, et me oleme need omaks võtnud ja kahetseme neid siiralt ning oleme valmis neid heastama. Kirik kohustab meid pihtima kõiki surmapatte, millest me täiesti teadlikud oleme. Me peame pihtima vähemalt kord aastas või enne kui võtame vastu püha armulauda - mis nõuab, et inimene viibiks armuseisundis. Ehkki kirik ei sea kohustuseks andeksantavate pattude pihtimist, on see mitmeti kasulik. See aitab kujundada südametunnistust, annab jõudu kurjadele kalduvustele vastu seista, lubab Jumalikul Tervendajal meid tervendada ning võimaldab meil vaimses elus kasvada, eriti sellega, et viime Jumala armu teisteni.

     Absolutsiooniga antakse meie patud andeks, kuid see ei heasta, ei hüvita kahju, mida patt on tekitanud. Hüvitusteod, mida nimetatakse ka patukahetsustegudeks, on osa heastamisest, mida patustaja peab tegema. Tõestuseks siirast patukahetsusest on see, et me heastame kogu kahju, mis me patuga tekitasime, näiteks tagastame varastatud asjad või taastame inimese hea nime, mida oleme laimamisega kahjustanud. Siia hulka kuulub ka palvete lugemine, halastus- ja teenimistöö, millestki loobumine ja muu selline. Preester määrab patukahetsusteod vastavalt patukahetseja vaimulikele vajadustele.

KES JAGAB MEELEPARANDUSE SAKRAMENTI? [KKK 1461-1467; 1495]

     Tänu vaimulikuseisusele saavad piiskopid ja preestrid Kristuselt meelevalla meeleparanduse sakramendis patte andeks anda. Preestrid asuvad oma teenimisametisse, kui nad on piiskopilt või vaimulikult ülemalt volituse saanud.

     Pihiisa ülesanne on esindada Kristust ning kuulutada absolutsiooni kiriku nimel. Kui preester hoiab käsi patukahetseja pea kohal ja ütleb "Ma andestan sulle su patud Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel," siis annab Kristus ise meile teada, et Jumal andestab meile. Jeesus armastab igaühte meist; kuna me oleme kordumatud isiksused, siin on meil vaja kuulda, et Issand räägib just meiega.

     Kristust, Head Karjast esindades peab pihiisal olema selles halastuse sakramendis kaastundlikkust, kannatlikkust ning preesterlikku kompetentsust. Ta on eriline märk Jumala andestavast armastusest, tehes patukahetsustegusid ja palvetades usklike eest, kes lepitust otsides tema juurde tulevad. Karmide kiriklike karistuste ähvardusel peab pihiisa hoidma täielikus saladuses mistahes patte, mis talle pihil avaldatakse. See "sakramentaalne pitser" tagab täieliku austuse patukahetseja suhtes, kes selles sakramendis paljastab oma hinge.

KUIDAS PÜHITSETAKSE MEELEPARANDUSE SAKRAMENTI? [KKK 1480-1484; 1497]

     Andestuse sakramendi pühitsemise talitus on ilus ja tähendusrikas. Tavaliselt tervitab pihiisa patukahetsejat sõbralikult ja õnnistab teda ning loeb mõne lühida kirjakoha, mis kuulutab Jumala andestavat armastust. Seejärel tunnistab patukahetseja oma patud, nimetades kõik surmapatud, mis on sooritatud pärast viimast pihti, ja palvetab kahetsuse märgiks. Siis määrab preester sobiliku patukaristuse ning annab absolutsiooni. Liturgia lõpeb kiituse- ja tänupalvega ning preestri õnnistusega.

     Pihtimine preestrile silmast silma või pihitooli võre taga on kiriku elus harilik toiming. Näiteks paljudes kogudustes talitatakse seda igal laupäeval ja vajadusel ka muul ajal. Mõnede liturgiliste perioodide, näiteks Suure Paastu ajal jagatakse meeleparanduse sakramenti ka tervele kogudusele korraga, rõhutamaks patukahetsuse liturgilist iseloomu. Nende teenistuste juurde kuuluvad pühakirjalugemised, üldine südametunnistuse vaatlus, jutlus, Meie Isa palve ning laulud ja muusika. Niisugustel ühistel pühitsemistel jääb aega ka oma pattude pihtimiseks preestrile. Seetõttu võib ühisel lepitusteenistusel osaleda palju preestreid.

     Äärmisel vajadusel võib preester anda kogudusele pärast ühist patutunnistust üldise absolutsiooni. Surmapatu seisundis viibivatel inimestel peab aga sealjuures olema kavatsus pihtida erapihil niipea kui võimalik.

     Katoliiklaste jaoks on isiklik ja täielik pihtimine, millele järgneb absolutsioon, tavaline viis leida lepitus Jumala ja kirikuga. Just sel viisil on Jeesus otsustanud kuulutada oma armastavat andestust igale patusele inimesele isiklikult.

MIS TOIME ON MEELEPARANDUSE SAKRAMENDIL? [KKK 1468-1470; 1496]

     Meeleparanduse sakramendi tulemus on pattude andeksandmine ning lepitus Jumala ja kirikuga. Ühtlasi annab see südamerahu ja vaimulikku lohutust ning jõudu kristlikuks eluks. Lisaks sellele eemaldab see osaliselt ajaliku patukaristuse ja kustutab täielikult surmapatu igavese karistuse.

     Viimaks, kuna me allutame end Jumala halastusele, siis on see sakrament võrdpilt viimsest kohtumõistmisest, kui me kohtume Issandaga pärast surma. See aitab meil pattu kahetseda ning õpetab uskuma Jumala armastavasse halastusse. Jumala armu abil aitavad need voorused meil astuda surmast igvesse rõõmusse taevas.

MIS ON INDULGENTSID? [KKK 1471-1479; 1498]

     Kiriku õpetus seostab lepitusesakramendi indulgentside doktriini ja praktikaga. Indulgents kustutab osaliselt või täielikult ajaliku karistuse juba andeksantud pattude eest. Kirik kuulutab, et teatavatel kindlaksmääratud palvetel või tegudel on eriline väärtus, kuna neil on osa vaimsetest hüvedest, mis Jeesus Kristus on pälvinud, ja pühakute headest tegudest. See vaimne armude varasalv, mida kõikide liikmete vahel jagatakse, rõhutab Kristuse ihu erinevate liikmete hoolt ja armastust üksteise suhtes.

     Õpetus indulgentsidest tunnistab, et patul on kahesugused tagajärjed. Raske patt katkestab meie suhte Jumalaga, võttes meilt seega igavese elu. Meil on vaja lepitusesakramendi tervendavat väge, et see patt andeks saada ning ning oma taevane pärandus taastada. Kuigi selles sakramendis saadakse patud andeks, kaasneb iga patuga ebaterveid kiindumusi. Me peame nendest kiindumustest puhastuma siin maa peal või siis puhastustules - alles siis võime näha ülipüha Jumalat taevas. (See puhastumine on ajalik karistus, mida me peame kandma, et suudaksime armastada täielikult ja olla avatud Issandale.)

     Palved, patukahetsusteod, halastava armastuse teod, oma igapäevase risti kandmine - kõik see aitab isekusest puhastuda. Kirik on abiks, pakkudes meile indulgentse, see tähendab, jagades vaimset varandust, mille Kristus ja pühakud (eriti meie Püha Ema) on kogunud. Tänu seesugusele armastuse jagamisele Kristuse ihu liikmete vahel toetab ühe inimese pühadus teisi. Kirikul on meelevald neid indulgentse anda tänu Jeesuse antud "kinnisidumise ja lahtipäästmise" väele.

     Ühtlasi võime aidata puhastustules viibijaid, nende eest indulgentse taotledes. Kiriku poolt heakskiidetud palvete lugemisega ja tegudega saame aidata oma lahkunud õdedel ja vendadel indulgentse pälvida, kustutades sel moel osa ajalikust karistusest, mida nad maises elus tehtud pattude eest kandma peavad.

MILLISED ON HAIGETE SALVIMISE SAKRAMENDI PIIBELLIKUD ALUSED? [KKK 1499-1510; 1526]

     Igaüks, kes on haige olnud või haige juures viibinud, teab, kui abituks ja haavatavaks see inimese teeb. Haiguse tõttu võib inimene vahel iseendasse sulguda ja isegi vihastada Jumala peale. Samas toob see ka selgelt esile inimese surelikkuse. Kuid hädas ja viletsuses võib haigus meid palve ja pöördumise kaudu Jumala poole pöörata. Heebrea pühad kirjades nähti haiguse müsteeriumi patu ja kurjusega läbipõļmununa. Jumala valitud rahvas ootas samuti aega, mil Jumal pühib minema patu ja toob tervise kõikidele haigetele.

     Jeesus Kristus tervendas haigeid oma avaliku teenimistöö ajal, eriti käte pealepanemisega. Ta tegi pimedaid nägijaks, pani halvatuid kõndima, tervendas pidalitõbiseid ja äratas surnuid ellu. Tervendamisega näitas ta erilist armastust kannatavate inimeste vastu, ravides nende vaimseid, psüühilisi ja kehalisi vaevu. Jeesus vastas iseäranis nendele, kes temasse uskusid, märgiks Jumala armastusest.

     Jeesus andis oma jüngritele käsu oma tervendamisesõnumit ja -missiooni edasi kanda. Nii pühitses ja kuulutaski algkirik päästesõnumit, jätkates Jeesuse tervendamistööd. Apostlid jutlustasid meeleparandust, ajasid välja kurje vaime ning salvisid ja tervendasid haigeid.

     Tänapäevalgi "puudutab" ja ravib Issand haigeid ja kannatajaid. Seda teeb ta kiriku palvete kaudu ja sakramentide, iseäranis armulaua kaudu, millel on tervendav vägi, ning spetsiaalses riituses haigete jaoks - haigete salvimise sakramendis. Selle viimatinimetatud sakramendi piibelliku aluse leiame Jaakobuse kirjas:

Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks. Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda! (Jk 5:14-16)

KUIDAS ON HAIGETE SALVIMISE SAKRAMENT AJALOO KÄIGUS KUJUNENUD? [KKK 1511-1512; 1514-1515; 1528-1529]

     Nagu Jaakobuse kirjas öeldud, apostlite-aegses kirikus palvetati haigete eest ning salviti ja tervendati neid Jeesuse nimel. Ka Apostlite tegude raamatus jutustatakse mitmetest tervendamistest palve, salvimise ja käte pealepanemise läbi (vt näiteks Ap 9:34 ning Ap 28:8). Niisamuti teatab püha Paulus, kuidas Püha Vaim on mõnedele jüngritele andnud tervendamise armuanni, mis toob esile ülestõusnud Issanda väe (1Kr 12:9, 28, 30). Ajaloolased järeldavad neist tunnistustest, et haigete salvimine ja nende eest palvetamine oli algkirikus tavaline.

     Üheksandaks sajandiks oli vaimulikkond saanud selle sakramendi korraliseks jagajaks ja keskajal oli sakramentaalne salvimine, igati praktilistel põhjustel, ainult surijate jaoks. Seda sakramenti nimetati viimseks võidmiseks, see tähendab, "viimaseks salvimiseks" enne surma. Sakramentaalsele salvimisele eelnes patukahetsus ja armulaua vastuvõtmine viimast korda (mida tuntakse kui viaticum - "teemoon"). Keskaegne komme salvida üksnes surma lävele jõudnuid jätkus veel kaua aega. Tuleks aga märkida, et sajandite vältel paluti liturgias alati, et Jumal tervendaks haige ja surija, kui see aitaks kaasa tema pääsemisele.

     Vatikani II kirikukogu liturgilised reformid rõhutavad taas selle sakramendi algset tähendust kui haigete salvimist. See sakrament on raskesti haigete jaoks; eakate inimeste jaoks; nende jaoks, kel seisab ees keeruline operatsioon; ning surijate jaoks. Seda sakramenti võib haigele korduvalt jagada, kui ta pärast paranemist uuesti haigestub või kui haigus süveneb.

KUIDAS PÜHITSETAKSE HAIGETE SALVIMISE SAKRAMENTI TÄNAPÄEVAL? [KKK 1513, 1517-1519; 1524-1525; 1531]

     Tänapäeval koosneb haigete salvimise talitus järgmistest olemuslikest osadest: preester paneb käed haige peale, palvetab tema eest kiriku usus ning salvib tema laupa ja käsi (rooma riituses) või ka teisi kehaosi (idariituses) pühitsetud õliga (ideaalses variandis, piiskopi poolt pühitsetud õliga).

     Haigete salvimine on nii liturgiline kui ka koguduslik pühitsemine. Seda on kohane pühitseda ühes armulauaga. Vajaduse korral võib kõigepealt talitatada meeleparanduse sakramenti ning seejärel salvida armulauateenistuse käigus. Surevale inimesele tuleks viimase sakramendina anda muidugi viaticum (püha armulaud). Nii nagu ristimise, kinnitamise ja armulauaga võetakse meid kristlikku kogukonda vastu, nii valmistavad meeleparanduse sakrament, haigete salvimine ja armulaud meid ette taevaseks eluks. Nendega lõpeb meie maine palverännak.

     Tänapäevane haigete salvimise riitus rõhutab käte pealepanemist. See on piibellik märk Jeesuse puudutusest ning tugevuse, armastuse ja andestuse Vaimu väljavalamisest. Preestri palve haige kohal palub Vaimu armu:

Selle püha võidmise läbi olgu Issand oma armastuse ja halastusega sulle abiks Püha Vaimu armu läbi. Olgu Issand, kes sind vabastab patust, sulle päästeks ja ülestõusmiseks.(2) /Inglise tõlkes Pastoral Care of the Sick: Rites of Anointing and Viaticum, International Committee on English Liturgy, Inc., 1982./

     Ladina riituses loeb preester selle palve haige laupa ja käsi pühitsetud õliga salvides. Salvimine sümboliseerib tervenemist, tugevnemist ning erilist pühendumist Jumalale.

KES JAGAB HAIGETE SALVIMISE SAKRAMENTI? [KKK 1516; 1530]

     Haigete salvimise sakramendi jagajad on preestrid ja piiskopid. Pangem siiski tähele, et selle sakramendi juurde kuulub kristliku kogukonna (haige inimese perekonna, sõprade ja koguduse) palve. Näiteks missa käigus toimetatav salvimine aitab kogudusel olla tähelepanelikum haigete koguduseliikmete vajaduste suhtes.

     Haigel inimesel enesel on samuti oluline roll. Tänapäevane haigete salvimise riitus rõhutab, et haigel on vaja üle saada haiguse ja kannatamisega kaasnevast võõrandumisest. See aitab haigel inimesel haiguse kaudu terviklikumaks saada, samastuda kannatava Kristusega ning osaleda täielikumalt paasamüsteeriumis. Riitus võimaldab ühtlasi inimesel aktiivsem olla - näiteks, pigem paluda sakramenti ise kui et keegi teine seda tema eest paluks.

MIS ON HAIGETE SALVIMISE TOIMED? [KKK 1520-1523; 1527; 1532]

     Haigete salvimise sakramendil on mitmeid toimeid:

* See kustutab patu ja selle jäägid, kui inimene ei ole saanud meeleparanduse sakramenti vastu võtta.

* See toob vaimulikku tervenemist, tugevdades haiget või surijat tema kannatustes. Püha Vaim annab haigele või surijale leevendust, rahu ja julgustust.

* See toob kaasa kehalise paranemise, kui see aitab inimest tema seisukorras Jumala ees.

* See seob salvitava lähemalt Kristuse lunastava kannatusega. Issanda kannatusega ühendatuna aitavad haiged oma kannatustega kaasa omaenda hinge ja kogu Jumala rahva heaolule.

     Viimaks, veidi enne surma seda sakramenti ja viaticumi vastu võttes saab inimene toitu, mida on vaja sellest elust igavikku Kolmainsa Jumala juurde minnes.

KOKKUVÕTTEKS

     Üks sageli korratud lendlause 70ndate aastate filmist "Love Story" oli: "Armastus on see, kui sa ei pea kunagi vabandust paluma." See ei ole õige. Kui armastatule kahetsust sõnades väljendada, siis aitab see sageli kaasa suhete parandamisele. Meil on vaja vabandust paluda, kui oleme kellegi vastu patustanud.

     Samuti on meil vaja kuulda: "Ma andestan sulle." Need sõnad kõnelevad tõelisest armastusest. Sellepärast ongi lepitusesakrament tõeline märk Jumala armastuse rõõmusõnumist. See sakrament lubab meil väljendada oma kurbust ja, mis veelgi olulisem, saada kinnitust Jumala andestuse ja armastuse kohta.

     Issand jätkab oma tervendamistööd meeleparanduse sakramendis ning haigete salvimise sakramendis. Nende märkide kaudu kutsub Issand meid - kellele ta oma armastuses andeks annab ja keda ta tervendab - olema lepituse ja tervendamise märgid teiste jaoks.

     Sakramendid ei ole maagia. Need on pigem Issanda teed, kes toimib kiriku kaudu. Meie oleme kirik. Issand õpetas meile kõige paremat. Me peame teisigi pääste rõõmusõnumiga nakatama. Kuna meile on andeks antud, on meie kohus olla andestuse märk teiste jaoks. "Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele."

MÕTISKLUS PALVEKS

     Aseta end mõttes Jumala ette. Mõtle sellele, et ta armastab sind. Palu Püha Vaimu, et ta aitaks sul tänasele päevale tagasi vaadata. Mida head sinuga juhtus? Kus ja millal olid sa tõeline märk Jumala armastusest?

     Siis mõtle olukorrale, kus sa ei toiminud päris õigesti. Missugused sõnad, mõtted ja teod olid enesekesksed? Millised hoiakud ei olnud kohased Jumala lapsele? Mida jätsid tegemata, kuigi oleks pidanud?

     Kui oled sel viisil oma südametunnistust vaadelnud, pöördu Issanda poole ja loe mitu korda "Jeesuse-palve:"

Issand Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, ole mulle, patusele, armuline.

ARUTLUSEKS

1. Mis vajab sinu elus Issanda tervendavat puudutust?

2. Miks on meie jaoks nii tähtis ise andeks anda?

3. Selgita, kuidas on lepitus seotud pattude andeksandmisega.

4. Kuidas saad sina isiklikult Kristuse tervendamistööle kaasa aidata?

EDASISEKS LUGEMISEKS

     Hesekiel 18:20-32 (pöördunud patune leiab uue elu)

     Joel 2:12-19 (kutse meelt parandada)

     Luuka 7:36-50 (Jeesus ja kahetsev patune)

     Matteus 9:9-13 (Jeesus ja patustajad)