Kahekümnes peatükk

ESIMESED KOLM KÄSKU: JUMALAARMASTUS

Mida nõuab esimene käsk?
Patustamine esimese käsu vastu.
Religioossus.
Mida mõistab hukka esimene käsk.
Ateism.
Agnostitsism
Pühakujuda austamine.
Mida nõuab teine käsk?
Mida keelab teine käsk?
Vande andmine.
Mil viisil oleme meie ja meie nimed pühad?
Mida nõuab kolmas käsk?
Hingamispäev.
Pühapäeva pühitsemine.
ESIMESED KOLM KÄSKU: JUMALAARMASTUS

Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.

 - 1 Johannese kiri 4:7-11

     Üks loodusteaduslik eksperiment seisnes selles, et üliõpilased panid elava konna veepotti ja hakkasid potti aeglaselt kuumutama. Mõne aja pärast hakkas vesi keema, aga konn ei püüdnudki välja hüpata. Miks? Sellepärast, et muudatused ümbritsevas keskkonnas olid niivõrd aeglased, et ta ei märganudki neid, kuni oli juba liiga hilja.

     Kristlastega võib juhtuda nagu selle konnaga. Meid ümbritsev moraalne keskkond - nüristav maailm, mis sageli toimib nii, nagu Jumalat polekski -, võib märkamatult viia meid eemale sellest, mis on tõeliselt tähtis. Ning me ei panegi tähele, et sureme vaimselt.

     Jeesusel on vägi meie ajastu moraalsele külmusele vastuseismiseks. Ta õpetab, et me peaksime Jumalat tuliselt armastama, Jumal peaks olema meie elus esikohal. Ta kinnitab 4. Moosese raamatus (4 Ms 6:5) antud seadust: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega." (Lk 10:27) See kokkuvõte aitab meie mõistusel ja südamel keskenduda. Siin tuuakse välja see, mis on moraalses elus tõeliselt tähtis - siiras, armastav vastus Jumalale, kes oma armastuses on meile olemasolu andnud ja armulikult meid alal hoiab, annab meile Jeesuse ning juhib meid igavesse ellu.

     Selles peatükis uuritakse nõuet armastada Jumalat, nagu seda väljendavad kolm esimest käsku.

MIDA NÕUAB ESIMENE KÄSK? [KKK 2083-2087; 2090; 2093; 2133-2134]

     2. Moosese raamat 20:2-5 sisaldab esimese käsu täieliku sõnastuse:

"Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.

Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!

Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega ka sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!

Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida..."

     Siin kästakse selgesõnaliselt tunnistada ja kummardada Jumalat ning teha nähtavaks Jumala kirkus, käitudes väärikate inimestena, kes on loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks.

     Esimene käsk kohustab meid praktiseerima teologaalseid voorusi - usku, lootust ja armastust. Usk ilmneb meie elus siis, kui usume Jumalasse ja tema ilmutusse, kummardame Jumalat ja anname tunnistust oma usust. Lootus ilmneb, kui usaldame Jumala sõna, halastust ja igavese pääste tõotust ning püüame mitte solvata Jumalat, et meile ei langeks osaks Jumala karistus. Meie armastus ilmneb, kui me armastame Jumalat kogu südamest ning kogu loodud maailma armastusest Jumala vastu. Jeesus ütles armastuse tähenduse kohta nõnda: "Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!" (Jh 14:15)

 

MIL VIISIL PATUSTATAKSE ESIMESE KÄSU VASTU? [KKK 2088-2089; 2092; 2094]

     Usu vooruse vastu sooritatud patud on tahtlik kahtlemine kõiges või mõnes tões, mis Jumal katoliku kiriku kaudu on ilmutanud; siia kuuluvad patud on hereesia, usust taganemine ja kirikulõhe. Hereesia on usutõe eitamine. Usust taganemine on eriti tõsine, kuna sellega öeldakse täielikult lahti Kristusest ja kristlikust usust. Kirikulõhe puhul keeldutakse tunnustamast ja vastu võtmast paavsti autoriteeti ning jäämast osadusse kristlastega, kes alluvad paavsti jurisdiktsioonile.

     Peamised lootuse vooruse vastu suunatud patud on liigne enesekindlus ja meeleheide. Liigne enesekindlus on arvamus, et inimene võib saavutada lunastuse omal jõul või nii, et Jumal annab pääste, ilma et inimene peaks püüdma patust pöörduda või Jumala armuga koostööd teha. Meeleheite puhul inimene ei looda, et Jumal võib tema patud andeks anda või aidata tal pääsemiseni jõuda. Meeleheide on ebaõiglane halastava, hea Jumalas suhtes, kes oma tõotustele alati truuks jääb.

     Patud Jumala armastuse vastu on ka usuline ükskõiksus, mille tõttu inimene ei hooli Jumala armastusest või keeldub sellest; tänamatus; usuline leigus; vaimne laiskus, mis pöördub ära Jumala headusest tulenevast rõõmust; ning otsene Jumala vihkamine, väga tõsine eksimus. Jumala vihkamine saab alguse isekast uhkusest; see on vastuolus Jumala armastusega.

KUIDAS AITAB RELIGIOOSSUS MEIL LUUA SUHET JUMALAGA? [KKK 2096-2109; 2135-2137]

     Inimesele on igati loomulik ja hea olla seoses endast kõrgema Väega, Jumalaga, kes on elu ja kõige hea allikas. Teologaalsed voorused usk, lootus ja armastus viivad kõlbeliste voorusteni, ühtlasi ka religioossuse vooruse juurde, mille varal me anname Jumalale, mis talle õigusega kuulub. Religioossuse voorus võimaldab meil austada ja armastada armastavat Jumalat. (Sõna religioon tuleneb ladinakeelsest sõnast, mis tähendab "kokku siduma.") Kui meis seda voorust ei kujune, siis kahjustame olemuslikku osa oma vaimsest loomusest, mis otsib Jumal-loojat ja talle armastusega vastab.

     Meie olemuslik religioossus nõuab, et kummardaksime Jumalat nii individuaalselt kui koos teistega. Usuvabadus on üks põhiline inimõigus, mida tsiviilõigus peaks kaitsma. Religiooni omaksvõtmine ja selle väljendamise viisid peavad olema vabad, kuna Jumala armastus on vaba. Katoliiklased usuvad, et religioossuse voorus suunab inimest otsima tõde, mida katoliku kirik kuulutab. "Kristus on seega kõigi maailma religioonide igatsuse täitumine, ning sellisena on ta nende ainus ja otsustav lõpetus." (Tertio Millennio Adveniente (Kolmanda aastatuhande saabudes, 6). Seetõttu on meil üksikisikutena ja kirikliku kogudusena kohustus kuulutada evangeeliumi sõna ja teoga. Seda peaksime tegema armastusega, arukalt ja kannatliku meelega nende suhtes, kes vastavad Jumala kutsele teistmoodi kui meie. Me peaksime ka meeles pidama, et inimesi ei tohi sundida religiooniküsimustes südametunnistuse vastaselt toimima. Inimväärikus tagab inimestele õiguse püüelda jumaliku poole nii, nagu nende sisemine valgus neid juhatab.

     Religioossuse vooruse väljendusvormid on näiteks adoratsioon, palve, ohverdus ning ustavus lubadustele ja tõotustele.

* Adoratsiooniga tunnistame, et Jumal on Jumal ja meie ei ole. Jumalat austades tunnistame, et ilma Jumalata pole me midagi. Alandlikus meeles allume siis Jumalale ja kiidame Teda, väljendades oma ülimat tänu kõige eest, mis Jumal meie heaks teinud on.

* Palves ülendame meele ja südame Jumala poole kiituse, tänu, kurbuse ja anumisega ning eestkostet paludes. Palve vägi aitab meil Jumala käske järgida.

* Ohverdus (ladinakeelne sõna sacrificium tähendab "pühaks tegemist") peab tulema seestpoolt, Jumalale pühendatud südamest. Kui ühendame oma ohverdused ainsa täiusliku ohvri - Jeesuse ristiohvriga - siis muudame oma elu Jumalale väga meelepäraseks.

* Tõotused on pühendumuslikud, kaalutletud ja vabatahtlikult antud lubadused mingil erilisel viisil Jumalale pühenduda või lubadused teha Jumala pärast mingi kindel hea tegu. Religioossus võimaldab meil kinni pidada tõotustest, mis me anname Jumalale ristimise ja kinnitamise sakramentides ning abielu- ja vaimulikuseisuse sakramentides. Kirik hindab kõrgelt iseäranis evangeelsete nõuannete (tõotuste) - vaesuse, puhtuse ja kuulekuse - eeskuju andvat väärtust.

MISSUGUSED TEGUVIISID MÕISTAB HUKKA ESIMENE KÄSK? [KKK 2110-2122; 2138-2139]

     Esimene käsk mõistab hukka ebajumalate kummardamise ja niisugused patud nagu ebausk, ennustamine, maagia, vääritud teod usu suhtes, ateism ja agnostitsism.

     Ebausk omistab erilisi või maagilisi võimeid teatavatele esemetele, tegudele, sõnadele või välistele usulistele toimingutele ilma vastava sisemise meelestuseta, näiteks usu ja alandlikkuseta. Näiteks on ebausklik arvata, et religioosse tähendusega medaljon auto tahavaatepeegli küljes suudab iseenesest autoõnnetusi ära hoida. Vajalik on ju ka piisav sõiduoskus, auto tehniline korrasolek, kaine autojuht ning usk Jumala ettehooldusse ja armastusse. Medaljon võib olla meeldetuletus, et autosõitu alustades annaksime oma elu Jumala hoolde ning praktiseeriksime arukuse ja enesevalitsuse voorust. Medaljonile jumaliku väe omistamine on ebausk.

     Ebajumalakummardamine tähendab paljude jumalate kummardamist (polüteism). Heebrea pühades kirjades jutustatakse paganatest, kes kummardavad kullast ja hõbedast kujusid, mis kujutavad nende mitmesuguseid jumalaid. Tänapäevalgi teevad inimesed endile jumalaid loodud asjadest, austades midagi Jumala asemel. Saatanakultus on ebajumalakummardamine, samuti pühendumine sellistele "jumalatele" nagu raha, võim, ühiskondlik tunnustus ja seks. Jeesus õpetas, et me ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat. Ikka on nii, et me vihkame üht ja armastame teist (Lk 16:13). Inimeseksolemine saab mõtte ja on täielik ainuüksi Jumalat kummardades. Ebajumalakummardamine pöörab meie südame eemale tõelisest Jumalast, tehes loodud asjast "jumala."

     Ennustamisega püütakse teada saada varjatut või tulevikus toimuvat saatana või kurjade vaimude abil, surnuid välja kutsudes, horoskoope lugedes või tähtede seisu arvestades (astroloogia), meediumitelt nõu küsides, käejooni vaadates ja muude sarnaste toimingutega. Need toimingud ei austa armastavat Jumalat, kes tahab, et usaldaksime tema isalikku ettehooldust, mis juhib meie elu ja tulevikku.

     Maagia ehk nõidus püüab valitseda varjatud jõude enda kasuks või teise kahjuks. Kirik taunib niisuguseid toiminguid, kuna need on vastuolus alandliku suhtumisega Jumalasse, mida tõeline religioon nõuab.

     Vääritu tegu usu suhtes on näiteks Jumala kiusamine, kutsudes sõna või teoga Jumalat oma headust ja jumalikku tarkust ilmutama. Selles ei austata Jumalat ja ei usaldata Jumala armastavat ettehooldust. Vääritu tegu usu suhtes on ka pühaduseteotus, see tähendab, sakramentide ja teiste liturgiliste toimingute teotamine ning Jumalale pühitsetud asjade, kohtade või isikute lugupidamatu kohtlemine. Pühaduseteotus on surmapatt, eriti kui see sooritatakse Kristuse vastu armulauas.

     Viimaks, vääritu tegu usu suhtes on simoonia, vaimulike hüvede ostmine või müümine. Jumala armud on tasuta annid, mida me ei saa kunagi osta ega müüa. Terve usulise suhtumisega inimesed saavad need ainult tänulikult vastu võtta.

MIS ON ATEISM? [KKK 2123-2126; 2140]

     Ateism eitab Jumala olemasolu. Sellel tõsisel kaasaegsel probleemil on mitu vormi.

     Näiteks materialism väidab, et ülim väärtus on vaid meeltega tajutaval tõelusel. Materialistid eitavad igasuguse vaimse tõeluse, sealhulgas ka Jumala ja inimhinge olemasolu. Humanistid austavad inimkonda kui kogu tegelikkuse ülimat mõõtu, kui universumi ainsat valitsejat. Nende jaoks on inimkond jumal. Marksistid ja kommunistid peavad inimese vabaduse algallikaks sotsiaalmajanduslikke seadusi ja jõude. Sedaliiki ateism on kahekümnendal sajandil põhjustanud inimeste äärmiselt julma kohtlemist, kuna see eitab üksikisiku loomuomast väärtust.

     Ateism on tõsine Jumala ärapõlgamine või eitamine. Konkreetsed tingimused või inimese kavatsused võivad aga vähendada süüd selles eksimuses. Ateism tuleneb vahel sellest, et usklikud loovad vale ettekujutuse Jumalast või ei ela armastuses, mistõttu Jumala tõeline loomus jääb varjatuks.

     Teistel juhtudel kuulutab ateism vale arusaama inimese vabadusest, rõhutades, et Jumalast sõltumine ohustab inimese vabadust. Mõned ateistid peavad religiooni narkootikumiks, mis hoiab inimesi kontrolli all ja leplikuna oma saatuse suhtes. Kristlased aga teavad, et tõeline inimväärikus seisneb selles, et me tunnustame Jumalat ja usaldame end armastavale Loojale, kes austab ja toetab meie vabadust.

MIS ON AGNOSTITSISM? [KKK 2127-2128]

     Agnostik on veendunud, et keegi ei saa Jumala olemasolus kindel olla. Agnostik ei eita küll Jumala olemasolu täielikult, ent sageli langeb ta usulisse ükskõiksusesse, jättes kõrvale olulise küsimuse Jumala olemasolust ning selle tähenduse usu tunnistamise ja praktiseerimise suhtes. Ehkki võib-olla mõned agnostikud siiralt Jumalat otsivad, on paljud neist praktilised ateistid, see tähendab, nad elavad nii, nagu Jumalat ei oleks. Otsustamisest keeldumine on tegelikult omamoodi otsus - enamasti otsus, et Jumalat ei ole, kuna tema olemasolu tunnistamine nõuaks mingisugust usulist vastust.

KAS ESIMENE KÄSK LUBAB PÜHAKUJUDE AUSTAMIST? [KKK 2129-2132; 2141]

     Kuna iisraeli rahval oli kombeks luua ja kummardada ebajumalaid, keelas Jahve neil igasuguse ebajumalakujude valmistamise. Jumal andis aga siiski valitud rahvale juhiseid mõnede kujude tegemiseks, näiteks vaskmadu, lepingulaegas ja keerubid.

     Jumala lihakssaamisest tulenevalt leiab kirik, et kristlasel on väga sobilik austada ikoone (pilte, mosaiike jms) ning Jeesuse, Maarja, inglite ja pühakute kujusid. Need pühapildid meenutavad meile isikuid, keda kujutatakse, ja ühtlasi osutavad neile. See traditsiooniline kiriku õpetus, mis lubab pühapiltide austamist, leidis selge väljenduse 787. aastal Nikaia II kirikukogul, vastusena pildipurustajatele ehk ikonoklastidele, kes hävitasid pühakujusid ja pidasid nende austamist ebajumalakummardamiseks.

     Kirik hoiatab siiski, et me kummardame üksnes Jumalat. Me osutame erilist austust Maarjale tema tähtsa koha tõttu kirikus, Kristuse emana ja ka meie emana. Samuti austame pühakuid kui kristlikke sangareid, kes meid innustavad ja kostavad meie eest Issanda juures. Nende austamine ja eriline pühendumine neile ei ole aga võrreldav kummardamise ja austusega, mis kuulub üksnes Jumalale.

MIDA NÕUAB TEINE KÄSK? [KKK 2142-2145; 2160-2161]

     Teine käsk - "sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime ilmaasjata kasutada" - rõhutab lugupidamist, mida peame osutama Jumala pühale nimele. Jahve ilmutas Moosesele ja valitud rahvale oma püha nime. Seejuures käskis Jahve, et rahvas austaks tema salapärast, püha nime nii kõnes kui pühades toimingutes, kiites, austades ja kummardades Issand Jumalat. Jumala nime austades avaldame austust Müsteeriumile ja Pühale, kes on nime taga. Üks moodus Issanda nime ülendada on anda tunnistust oma usust ainsasse tõelisse pühasse Jumalasse ning austada Jeesuse - meie päästja - ning tema ema Maarja ja kõigi pühakute nimesid.

MIDA KEELAB TEINE KÄSK? [KKK 2146-2152; 2162-2163]

     Teine käsk keelab Jumala nime või Jeesuse, Maarja või mistahes pühaku nime igasuguse kohatu kasutamise. Näiteks kui me anname lubaduse või pühaliku tõotuse, siis peaksime oma sõnale ustavaks jääma. Muidu kuritarvitame Jumala nime ja teeme Jumalast valetaja.

     Samuti, kui anname vande, see tähendab, kui me vannume Jumala nimel, et räägime tõtt, siis peame vannet pidama. Vande murdmine on lugupidamatus Jumala vastu ja sellega kuritarvitatakse inimkõnet, mis peaks alati olema kooskõlas Tõega, mis on Jumal.

     Valevandumine on valetamine vannet andes. See on tahtlikult ja petlikult vande andmine, mida ei kavatseta täita või mida ei täideta. Andes vande kavatsusega kurja teha teotatakse rängasti Jumala püha nime, sest Jumalat kutsutakse tunnistajaks valele.

     Üks väga tõsine teise käsu rikkumine on jumalateotus, olemuselt raske patt. Jumalateotus on eelkõige endamisi öeldud või väljaöeldud sõnad, milles avaldub vihkamine, trots või etteheide Jumala või Jumala Poja suhtes. Jumalateotus võib laieneda ka Kristuse pühale kirikule, pühakutele ja pühadele esemetele. Üks jumalateotuse vorm on ka Jumala nime kasutamine kuriteo varjamisel või inimeste orjastamise, piinamise või tapmise juures. Seda ei saa iialgi õigustada.

     Needmisega soovitakse teisele inimesele kurja. Kui me tõsimeeli soovime, et kellelgi läheks väga halvasti, siis on see raske patt.

KAS VANDE ANDMINE ON PATT? [KKK 2153-2155; 2164]

     Jumalale vande andmine on tõsine asi, kuna Jumala nimi on sedavõrd püha, et me ei tohiks seda iialgi asjata kasutada. Mäejutluses kutsub Jeesus oma jüngreid järgima kõrgemat moraalinormi, käskides meil üldse mitte vanduda; öelda alati "jah," kui me mõtleme "jah," ning "ei," kui me mõtleme "ei" (Mt 5:33-34).

     Ent katoliiklik pärimus, juhindudes pühast Paulusest (vrd 2Kr 1:23 ja Gl 1:20), ei ole tõlgendanud Jeesuse õpetust vande andmise kohta vannete absoluutse keelamisena. Tõsistel, õigetel kõlbelistel alustel (näiteks kohtupidamisel) võib inimene vande anda, kuivõrd see aitab õiglust jalule seada. Kristlased ei tohiks anda ebamoraalseid vandeid, mida nõuavad ebaseaduslikud valitsused või üksused, mis ohustavad inimväärikust või on vastuolus kristliku ühtsusega. Üks kuulus näide pühakust, kes keeldus vannet andmast, on püha Thomas More. Kui ta oleks andnud vande, mida Inglise kuningas Henry VIII nõudis, oleks ta eitanud paavsti autoriteeti kiriku üle, astudes vastu tema kui Kristuse asemiku autoriteedile. Thomas More mõisteti viimaks süüdi riigireetmises ja tal raiuti pea maha, kuna ta keeldus tunnustamast Henry ülemvõimu seadust. Tema märtrisurm oli ülim tunnistus tõest, milles nähtub sügav austus ja armastus Kristuse ja tema kiriku vastu.

MIL VIISIL OLEME MEIE JA ON MEIE NIMED PÜHAD? [KKK 2157-2159; 2165-2167]

     Ristimise läbi teeb Issand meid pühaks, pühitsedes meie nimed, mida me kanname ka igavikus. Pühakiri ütleb, et Jumal on meid alati tundnud ja kutsub igaüht meist isiklikult nimepidi. Kristuse äravalituina oleme meie ja on ka meie ristinimed pühad. Ristimisel antakse meile ka kaitsepühaku nimi, kes on pühaduse eeskujuks ning kostab meie eest. Need tõed peaksid meile meenutama, et me peaksime alustama oma palveid, iga päeva ja kõiki ettevõtmisi ristimärgiga. See võimas, ent lihtne palve tuletab meile meelde armastavat Jumalat, kellele me kuulume, kinnitab meile Jumala armastust ja meie väärikust ning annab meile jõudu elada kristlase nime vääriliselt.

MIDA NÕUAB KOLMAS KÄSK? [KKK 2168-2173; 2189]

     Kolmas käsk õpetab: "Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev" (2Ms 20:8-10). See käsk meenutab loomislugu, kus Jumal puhkas pärast kuut loomispäeva. Hingamispäev tähistab ka iisraeli rahva vabastamist Egiptuse orjusest. Jumal andis valitud rahvale hingamispäeva murdmatu lepingu märgiks, mille ta nendega sõlmis. Sel päeval pidi rahvas kiitma Jumalat ja Jumala loomistööd ning tema päästvaid tegusid Iisraeli heaks.

     Jumala suhtlemisest Iisraeli rahvaga näeme, kuidas Jumal suhtleb kogu inimkonnaga. Hingamispäev on puhkepäev ja hingetõmbeaeg argipäevasest tööst ja rahateenimisest. Hingamispäev on selleks, et inimesed pöörduksid Jumala poole austuse ja tänu avaldamiseks. Sel päeval tuletame meelde, et me sõltume Jumalast. Jeesus austas hingamispäeva pühitsemise käsku, kuid ta rõhutas ka selle tõelist tähendust: "Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks" (Mk 2:27).

KUIDAS PEAVAD KATOLIIKLASED HINGAMISPÄEVA KÄSKU? [KKK 2174-2179; 2190-2191]

     Kristlasele ei ole ükski lunastusloo sündmus tähtsam kui paasamüsteerium - Kristuse kannatus, surm, ülestõusmine ja ausseminek. Jeesuse ülestõusmine on uue loodu algus, meie igavese elu tõotus. See toimus pühapäeval, nädala esimesel päeval. Pühapäeva nimetatakse õigusega "Issanda päevaks."

     Pühapäeviti tulevad kristlased kokku, et meenutada paasamüsteeriumi; järgida tema käsku murda leiba tema nimel; kummardada, kiita ja tänada Jumalat Poja kinkimise eest ja kõikide õnnistuste eest, mis meile on antud. Apostlite aegadest peale on kristlased järginud vana lepingu aegset moraalikäsku, Issanda päeval Jumalat avalikult armulauas kummardades. Pühapäev on eriline päev, mis tuletab meelde Jumala otsustavat tegu meie heaks Jeesuses.

     Ka tänapäeval kogunevad katoliiklased pühapäeval või pühapäeva eelõhtul (vigiilial) kogudustes, et preestrite juhatusel väljendada, pühitseda ja süvendada oma ühtsust Kristuses. Me pühitseme armulauasakramenti, et järgida Kristuse käsku ja saada toitu elavalt Issandalt, et elada kristlasena nii üksikisikute kui ka kogudusena.

MILLEKS KOHUSTAB PÜHAPÄEV? [KKK 2180-2183; 2192]

     Kiriku seadus nõuab katoliiklastelt osalemist pühapäevasel missal või vigiilial ja kõikidel teistel kohustuslikel pühadel. Armulaud on kristliku elu alus ja süda. Armulaua pühitsemisel osalemine tähendab avalikku tunnistamist, et me kuulume Jeesusele ja oleme tema ihu, kiriku liikmed. See on esmane võimalus kummardada Jumalat, nagu Jeesus käskis, saada Pühalt Vaimult jõudu ja juhatust ning Issanda ülestõusmisest vaimulikku elu. Armulaua keskse tähtsuse tõttu katoliku kiriku elus on meil range kohustus pühapäeval ja suurtel kirikupühadel missal osaleda, kui sellest eemale jäämist ei vabanda tõsised põhjused, näiteks haigus või lapse eest hoolitsemine või siis vaimuliku antud luba. Tahtlikult seda kohustust mitte täita on surmapatt.

KUIDAS SAAME PÜHAPÄEVA PÜHAKS MUUTA? [KKK 2184-2188; 2193-2195]

     Me pühitseme Issanda päeva puhates, pühendades aega oma perekonnale ning teisi inimesi, näiteks vanu, vaeseid ja hädalisi heategudega abistades. Samuti muudame pühapäeva pühaks lugedes, mõtiskledes, mediteerides, loodust nautides ja osaledes kultuuriüritustel, mis värskendavad meelt, mõtet ja vaimu.

     Töö iseloomu tõttu peavad mõned inimesed pühapäeviti töötama. Kuid nemadki peaksid veidigi aega leidma, et puhata, palvetada ja mõtiskleda. Kristlased peaksid hoolsalt tähele panema, et nad ei esitaks teistele inimestele pühapäeviti nõudmisi, mis ei ole hädavajalikud ja takistavad hingamispäeval puhkamist.

     Kohustus hoiduda tööst ja äritegevusest, mis ei ole hädavajalik ja mis ei luba meil Jumalat kummardada või ei lase kehal ja vaimul puhata, aitab meil kolmanda käsu vaimus püsida.

KOKKUVÕTTEKS

     Keegi on tabavalt öelnud: "Igal inimesel leidub põhjus, et kirikusse mitte minna - ka neil, kes lähevad." Tõepoolest! Kuid neil, kes otsustavad tulla, on veel olulisem põhjus - kummardada armastavat Jumalat, kes on andnud meile elu, sõbrad, tervise, ilumeele ja südame, et suudaksime armastust kogeda. Ilma Jumalata ei oleks meid olemas. Me oleme võlgu rohkem kui me eales maksta suudaksime.

     Terve mõistus ütleb, et me peaksime austama Jumalat, kes tasuta annab meile elu ja nii palju teisi häid asju, iseäranis igavese elu tõotuse ühtsuses meie armastatud Jeesusega. Esimesed kolm käsku aitavad meil näha asju korrastatult: armastada Jumalat üle kõige ja tunnistada, et Jumal väärib meie austust ja armastust.

MÕTISKLUS PALVEKS

     Psalmides leidub rikkalikult südamest lähtuvaid palveid, millega Jumalat austatakse ja ülistatakse. Näiteks psalm 146 väljendab tõotust kiita Jumalat kogu eluaja.

Halleluuja!

Kiida, mu hing, Issandat!

Ma tahan Issandat kiita oma eluaja!

Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on!

... kes on ustav igavesti,

kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse,

kes annab leiba näljastele.

Issand päästab lahti, kes on kinni seotud.

Issand avab pimedate silmad;

Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud.

Issand armastab õigeid.

Issand kaitseb võõraid,

ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi;

kuid õelate teed ta saadab nurja.

Issand on kuningas igavesti,

sinu Jumal, Siion, põlvest põlve!

- Psalm 146:1-2; 7-10

ARUTLUSEKS

1. Mil viisil näitad sa armastust Jumala vastu? Too näiteks vähemalt kaks erinevat moodust.

2. Mil moel saavad kristlased vastu astuda meie ajal levinud kalduvusele kasutada vulgaarset, siivutut ja Jumalat teotavat keelt?

3. Mida teed sina ja mida teeb sinu perekond, et pühapäeva pühaks muuta, lisaks missal osalemisele?

4. Kuidas vastaksid inimesele, kes ei lähe pühapäeval missale, öeldes: "Ma võin omaette palvetada ja Jumalat kummardada"?

EDASISEKS LUGEMISEKS

     Psalmid 145; 147-150 (teised psalmid kõigeväelise Jumala kiituseks)