Kahekümne esimene peatükk

VIIMASED SEITSE KÄSKU: LIGIMESEARMASTUS

Missuguseid väärtusi rõhutab neljas käsk?
Mida võlgnevad lapsed vanemaile?
Vanemate ülesanded.
Ühiskondlik elu.
Tapmine.
Mida mõistab hukka viies käsk.
Väärastunud eeskuju.
Elu austamine.
Puhtus.
Südamepuhtuse ja siivsuse voorused.
Patud puhtuse vooruse vastu.
Abieluline seksuaalsus.
Perekonna planeerimine.
Rasestumisvastased vahendid.
Viljatuseravi.
Abielu pühaduse vastased patud.
Mida keelab seitsmes käsk?
Kaheksas käsk.
Kas meil on absoluutne õigus teada tõde?
Tõe ja ühiskonnavaheline seos.
VIIMASED SEITSE KÄSKU: LIGIMESEARMASTUS

Ma annan teile uue käsu:

armastage üksteist!

Nõnda nagu mina teid olen armastanud,

armastage teiegi üksteist!

- Johannese evangeelium 13:34

     On üks lugu mehest, kes elas äärelinnas ja sõitis iga päev kesklinna tööle. Iga päev möödus ta kodutute varjupaigast. Ühel eriti külmal talvepäeval märkas ta pikka kodutute järjekorda, mis ulatus ümber kvartali. Nad ootasid, et keskus avataks ja nad saaksid oma kohvi ja saiad. See vaatepilt masendas meest ja ta hüüdis Issanda poole: "Miks sa selle viletsusega midagi ette ei võta? Miks sa lased säärasel kannatusel kesta?"

     Kui mees töökoha parkimisplatsile jõudis, kuulis ta selgesti sisemist häält, mis temaga kõneles. See oli Issand. Ja Issand ütles: "Ma olen juba midagi teinud. Ma olen loonud sinu!"

     See lugu tuletab meile meelde, et Issand on valinud meist igaühe olema tema abistavad käed, tema tõe hääl, tema kaastundlikud silmad. Ta kasutab meid oma töö lõpuleviimiseks, et oma armastust maailma tuua. Selles peatükis vaadeldakse seitset viimast käsku, mille keskmeks on armastus ligimese ja enese vastu ning mis õpetavad meile voorusi nagu ustavus, ausus, puhtus ja enesevalitsus.

MISSUGUSEID VÄÄRTUSI RÕHUTAB NELJAS KÄSK? [KKK 2196-2213; 2247-2250]

     Neljas käsk ütleb: "Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal sulle annab!" (2Ms 20:12) Huvitaval kombel on see käsk Dekaloogi teises käsulauas esimesel kohal, näidates, et ligimesearmastus hõlmab esmajärjekorras meie vanemaid. Armastus saab tõepoolest alguse kodust. See nõuab austust, kiindumust, lugupidamist ja tänulikkust mitte ainult vanemate ja teiste pereliikmete suhtes, vaid ka sugulaste ja võimukandjate suhtes, kes toimivad vanemate asemel. Selle käsu järgimine toob rahu ja üksmeelt perekonnaellu ja mitmesugustesse teistesse kogukondadesse, millesse me kuulume.

     Neljas käsk rõhutab perekonna pühadust, mille Jumal on loonud ühiskonna esmaseks inimkoosluseks. Mees ja naine sõlmivad abielu vabatahtliku nõusoleku alusel. Seda teevad nad iseendi heaks - vastastikuseks rikastamiseks ja armastuse jagamiseks - ning laste saamiseks ja kasvatamiseks. Kristlik perekond on võrdse väärikusega isikute liit. See on Pühima Kolmainsuse kolme isiku vahelise ühtsuse elav sümbol ja "kodune kirik," usu, lootuse ja armastuse kogukond, mis saab toitu palvest, vastastikusest austusest ja pühakirjast. On otsene seos ühelt poolt abiellunute ja perekonnaelu heaolu ning teiselt poolt üksikisikute ja nende ühenduste õnnelikkuse vahel, millesse me kuulume - olgu need kodanike või siis kiriklikud ühendused. Tsiviilvõimud peavad tunnustama ja kaitsma perekonda, et lapsed saaksid kasvada rahus ja väärikana ning et neil oleks võimalik saada vabalt usuõpetust Jumala teedest.

     Lisaks eelöeldule on perekond kõlbelise kasvatuse kool. Perekonnaliikmed õpivad voorusi, lugupidamist, armastust ja teiste austamist. Ühiskonnas, mis hoolib perekonnast ja kaitseb seda, kohtame teisi sotsiaalseid suhteid ja mõistame, et iga inimene on mõõtmatu väärikusega isik, keda Jumal armastab ja kes seetõttu väärib üksikisikuna õiglast kohtlemist ja austust.

MIDA VÕLGNEVAD LAPSED VANEMATELE? [KKK 2214-2220; 2251]

     Lapsed võlgnevad vanematele tänu neile elu andmise eest. Seda tänu ilmutatakse vanemaid austades ja neile kuuletudes, kuni nad vanematekodus elavad. Täiskasvanud lapsed peavad niisamuti vanematest lugu pidama. Nad peaksid hoolitsema nende kehaliste ja vaimsete vajaduste eest haiguse või üksilduse aegadel ning aitama neid probleemides, mis vanadusega kaasnevad.

     Lapsed peaksid ühtlasi alluma õpetajate ja teiste selliste isikute mõistlikule ja kõlbeliselt õigele suunamisele, kelle hoolde vanemad oma lapsed usaldavad.

     Vennad ja õed peaksid samuti andma oma panuse perekonna ühtekuuluvusse, koheldes üksteist austuse ja armastusega.

     Peale selle tuleks kristlastel tänuga meeles pidada kõiki, kes aitavad neil kasvada Kristuses - vanemaid, vanavanemaid, katehheesiõpetajaid, vaimulikke ja perekonnasõpru.

MILLISED ON VANEMATE ÜLESANDED? [KKK 2221-2234; 2252-2253]

     Vanematel lasub väärikas kohustus austada oma lapsi mitte üksnes kui oma järeltulijaid, vaid ka kui kordumatuid isiksusi, kelle väärikus tuleneb sellest, et nad on ennekõike Jumala lapsed. Vanematel on esmane ja võõrandamatu õigus lapsi kasvatada, eriti usuliselt, kuulutades neile evangeeliumi, õpetades neid palvetama ja osutades, mil viisil Jumal on ligiolev nende elus. Vanemad peavad ühtlasi looma turvalise kodu, rahusadama, kus lapsed saavad kogeda soojust, armastust, austust, andestust ja omakasupüüdmatut teenimist.

     Vanemad kasvatavad lapsi kristlikus, vooruslikus elus iseendi hea eeskuju varal, õpetades neid Kristust Jeesust järgima ja julgustades neid kuulama Issandat, kes võib neid kutsuda saama vaimulikuks või erilisel viisil Jumalale pühenduma. Vanemate üks põhilisi õigusi on valida lastele kool, mis peegeldab nende endi tõekspidamisi.

     Täiskasvanud laste vanemad peavad respekteerima laste õigust valida kutsumus, elukutse ja abikaasa. Vanemate roll on seejuures olla nõuandja, kelle armastus ja kiindumus on tingimusteta, peegeldades kõigeväelise Jumala armastust oma laste vastu.

MIDA NÕUAB NELJAS KÄSK ÜHISKONDLIKUS ELUS? [KKK 2235-2246; 2254-2257]

     Neljas käsk peab võimu omavatele isikutele meelde tuletama, et nad on kutsutud teisi teenima. Nad peaksid järgima loomuõigust, kehtestama targalt jagatud avaliku õigluse ja tagama ühiskonnas rahu ja kooskõla. Seda teevad nad üksiksiku õigusi tunnustades ja aidates inimestel üldise hüve nimel töötada.

     Kodanikud peavad omalt poolt suhtuma avalikku võimu kui Jumala esindajasse. Kodanikud peavad vastavalt oma võimetele ja annetele andma oma panuse üldisesse hüvesse, töötades tõe, õigluse, rahu, vabaduse ja solidaarsuse vaimus. Samuti on kodanikel kohustus maksta makse, hääletada ja kodumaad kaitsta.

     Samas on kodanikel Jumalalt saadud vastutus mitte alluda avaliku võimu kehtestatud seadustele, mis on vastuolus jumaliku seadusega. Relvastatud vastupanu ebaõiglasele ja rõhuvale valitsusele on lubatav ainult siis, kui on täidetud teatud väga kindlad tingimused (vt KKK 2243).

     Kirik soovitab kaasaegsetel ühiskondadel rajada oma käsitlus inimesest ja nende saatusest Jumala ilmutatud tõele. Ajalugu on sageli näidanud, kuidas ühiskonnad on muutunud totalitaarseks, kui nad ei ole rajatud evangeelsele arusaamale, milles inimestes nähakse kordumatu väärikusega isikuid, kes on armastava Jumala lapsed. Kirik ei juhindu ühestki poliitilisest filosoofiast ega ühiskonnakorrast. Pigem soodustab ja austab kirik kodanike poliitilist vabadust ja isiklikku vastutust. Kirik kui Kristuse kohaolek maailmas peab aeg-ajalt poliitilistel teemadel sõna võtma, eriti kui need puudutavad inimeste põhiõigusi või nende hingede päästet.

MIDA ÕPETAB VIIES KÄSK? [KKK 2258-2262; 2268; 2302-2303; 2318-2320]

     Viies käsk - "Sa ei tohi tappa!" (2Ms 20:13) - kuulutab austust inimelu pühaduse vastu. Iga inimese elu on püha. See on püha eostamise hetkest kuni loomuliku surmani, misläbi Jumal ta maailmast ära kutsub. Üksnes Jumal on elu Issand. Inimesed on ülimalt väärtuslikud, kuna Jumal annab meile olemasolu meie endi pärast, luues meid oma näo järgi ja enda sarnaseks. Järelikult on otsene ja tahtlik tapmine alati ränk patt.

     Viies käsk viitab süütu inimese tahtlikule tapmisele. Vana Testament õpetab, et mõrv saab alguse vihast ja kadedusest, nagu Kaini ja Aabeli loos, ning on pärispatu tagajärg. Niisugune tapmine on suunatud inimväärikuse, Jumala pühaduse ja Jeesuse õpetuse vastu armastada ligimest nagu iseennast. Jeesus mõistis hukka viha, sest see viib kättemaksu ja vihkamiseni, mille tõttu soovitakse teisele tahtlikult halba. Need patused südame kalduvused viivad raske patuni, ka mõrvani.

MILLAL ON TAPMINE MORAALSELT ÕIGUSTATUD? [KKK 2263-2267; 2321]

     Tapmine enesekaitseks on moraalselt lubatav viimase abinõuna, kui inimene kaitseb oma elu või teise inimese elu, kelle eest ta on vastutav. Õiguspärase enesekaitse puhul inimene kavatseb üksnes kaitsta oma elu ebaõiglase ründaja eest; ründaja tapmine ei ole otseselt tahtlik, vaid üksnes lubatav.

     Samamoodi on avalikul võimul nii õigus kui kohustus kaitsta kodanikke ebaõiglaste kallaletungijate eest, eriti sõjaolukorras. (Kiriku õpetusest sõja kohta vt 18. peatükki.) Ent kui veretutest meetmetest piisab, et end ründaja eest kaitsta, siis peab neid rakendama ja tapmisest hoiduma.

     Tänapäeval on paljud kristlased, nende hulgas ka Ameerika piiskopid, veendumusel, et surmanuhtlus ei sobi kokku järjekindla "aukartus elu ees"-eetikaga. Kurjategijate karistamise mõte on heastada süüteoga tekitatud korratus, säilitada avalik kord ja inimeste isiklik turvalisus ning parandada õiguserikkujat. Nimelt vaestele ja vähemusrühmadele, kes ei saa endale lubada kulukat edasikaebamisprotsessi, on kõige enam saanud osaks surmanuhtlus - karistusviis, mis kurjategijat ei paranda. Pealegi ei leidu kuigi kaalukaid tõendeid, et surmanuhtlus kahandaks kuritegevust - see aga on peamine põhjus, millega seda õigustatakse. Ja kuigi kirik tunnustab ühiskonna õigust rakendada surmanuhtlust üliraskete kuritegude korral, on kristlikele rahvastele auks see, kui nad järgivad Jeesuse andestava armastuse eeskuju ning hoiduvad surmanuhtluse rakendamisest. Entsüklikas Elu evangeelium selgitatakse, et kuna ühiskonna käsutuses on palju meetmeid kuritegude ärahoidmiseks, tuleks surmanuhtlust rakendada väga harva. Seda tuleks kasutada ainult

vältimatu vajaduse korral: teisisõnu, kui muul moel ei ole võimalik ühiskonda kaitsta. Kuid tänapäeval on niisugused juhtumid karistussüsteemi korraldamise pideva täiendamise tulemusena väga harvaesinevad, kui mitte praktiliselt olematud. (56, rõhutatud)

MIDA MÕISTAB HUKKA VIIES KÄSK? [KKK 2268-2283; 2322-2325]

     Viies käsk keelab tegevused, mille käigus otseselt ja kavatsuslikult tapetakse süütuid inimesi, ning tegevused ja tegematajätmised, mis kaudselt põhjustavad teiste inimeste tapmist. Mõrv on seega ränk patt. Samuti:

* Lapsetapp, vennatapp, isatapp ja abikaasa tapmine on eriti rasked patud, kuna nende puhul on tegemist loomulike sidemetega.

* Otsene abort, vahendina või eesmärgina, on viienda käsu ränk rikkumine. Kristluse algusaegadest peale on kirik olnud veendunud, et inimelu peab austama ja kaitsma eostamise hetkest alates. Kiriku õpetus ei ole muutunud ega saagi muutuda: abort on raske kuritegu. Selle tõe alusel ja rõhutamaks abordi kuritegelikku olemust, on kirik määranud kanoonilise karistuse, automaatse kirikust väljaheitmise (ekskommunikatsiooni) igale inimesele, kes abordi toime paneb.

     Kirik õpetab, et ühiskonna seadused peavad tunnustama iga inimese õigust elule. Igal inimesel on eostamise hetkest alates Jumalast antud õigus elada. Seda õigust ei pea ära teenima.

     Arstlik hoolitsemine inimembrüo eest on moraalselt lubatav, kuna tegu on inimesega. Ent mistahes sünnieelsed protseduurid abordi esilekutsumiseks, meditsiinilised katsetused, milles embrüot koheldakse kui äravistavat bioloogilist materjali, ja geneetiline manipulatsioon, millel ei ole raviotstarvet, on kõik tõsised eksimused.

 

* Eutanaasia tähendab "kerge surm." Otsene ehk aktiivne eutanaasia (halastustapmine) on "tegu või tegematajätmine, mis iseendast ja kavatsuslikult põhjustab surma ja mille eesmärk on kõik kannatused lõpetada" (Elu evangeelium, 65). Olenemata inimese kavatsustest (näiteks leevendada valu), on otsene eutanaasia tõsiselt väär. Aktiivset eutanaasiat tuleb eristada "agressiivsest meditsiinilisest ravist," s.t. meditsiinilistest protseduuridest, mis ei ole vastavuses loodetavate tulemustega või on patsiendile ja tema perekonnale liiga suureks koormaks. Neist erakorralistest meetmetest võib keelduda. Loomulikult peab inimene rakendama harilikke meetmeid enese eest hoolitsemisel või lastes teistel enda eest hoolitseda, kuid erakorralised raviviisid ei ole võrdsed enesetapu või eutanaasiaga. Samuti võib inimene kannatuste leevendamiseks tarvitada valuvaigisteid, ka siis, kui see võib eluiga lühendada. Sellisel juhul ei ole surm vahend ega ka eesmärk, seda lihtsalt võetakse kui vältimatut.

* Enesetapp on tõsiselt väär, kuna sellega tehakse lõpp elule, Jumalalt saadud annile. See on suunatud iseenda armastamise ja teiste inimeste armastamise vastu ning eitab Jumala absoluutset ülemvõimu elu ja surma üle. Pealegi annab see sageli väärastunud eeskuju. Tõsised psüühilised probleemid, valdav hirm eelseisva kannatuse ja piinamise ning muu selline võib vähendada enesetapu sooritanud inimese süüd. Ehkki tegu iseendast on tõsine süütegu, võime enesetapja meie armastava Jumala lõputu halastuse hooleks usaldada. Meie kohus on palvetada nende eest, kes on sooritanud enesetapu.

Kirik õpetab ka, et enesetapule kaasaaitamine on raske patt:

Teise inimese enesetapukavatsusega kaasa minna ning aidata seda toime panna nn. "enesetapule kaasa aitamise" läbi tähendab osaleda ning mõnikord ka olla tegelik toimepanija ülekohtus, mida ei saa iialgi vabandada, isegi kui seda palutakse. (Elu evangeelium, 66)

MIS ON VÄÄRASTUNUD EESKUJU? [KKK 2284-2287; 2326]

     Väärastunud eeskuju on hoiak, mille tagajärjel teised inimesed teevad kurja. Üksikisikud, seadused ja institutsioonid nagu meedia, hetkemoed või arvamused võivad anda väärastunud eeskuju. See on surmapatt, kui teist inimest suunatakse sooritama tõsist kuritegu. Eriti tõsine on see siis, kui niisugust eeskuju annavad autoriteeti omavad isikud, näiteks õpetajad.

KUIDAS ÕPETAB VIIES KÄSK MEID ELU AUSTAMA? [KKK 2288-2300; 2326]

     Me austame Jumala kingitud elu, kui omandame terved eluviisid. Nimetagem küllaldast kehalist pingutust ja puhkust, vaimuteravuse arendamist, korralikku toitumist ja kahjulike ainete, nagu narkootikumid, alkohol ja tubakas, vältimist. Tänapäeval on narkootikumidega kaubitsemine ja narkomaania (sealhulgas alkoholism) kurikuulsad pahed, mille tagajärjeks on perekondade purunemine, kuriteod ja isiksuse häving. Tervislikult elades näitame, et me hindame kõrgelt Jumala kingitud elu; see võimaldab meil olla vaba teiste jaoks.

     Paljud kaasaja kõlbelised probleemid puudutavad meditsiinieetikat. Me austame elu, kui meditsiinilised katsetused ja algatused (näiteks elundite siirdamine) on kooskõlas loomuseadusega, austavad inimväärikust, kui neid sooritatakse asjaosalise teadval nõusolekul ning need toetavad rahvatervist ja üldist hüvet.

     Teised moraaliküsimused on seotud põhiliste inimõiguste rikkumisega. Niisugused kuriteod nagu inimrööv, pantvangi võtmine, terroristlikud aktid ja piinamine ohustavad tõsiselt inimväärikust. Need on moraalselt tõsiselt väärad teod. Sama kehtib ka kehavigastuste tekitamise, amputeerimise ja steriliseerimise kohta, kui neid ei sooritata rangelt inimese tervise huvides.

     Elu austame ka siis, kui lubame sureval inimesel viimased eluhetked väärikalt ja rahus mööda saata ning kohtleme lahkunute surnukehi austusega, demonstreerides kristlikku usku ülestõusmisse.

     Viimaks, me peaksime alati meeles pidama kristlase kohustust teisi inimesi, iseäranis nõrku ja abituid toetada ja kaitsta ning nende õiguste eest seista. Kristlased on definitsiooni kohaselt elupooldajad, see tähendab, nad toetavad igati teiste inimeste õigust elule koos kõigega, mida on vaja väärikalt elamiseks. Lihtsamalt öeldes, elupooldaja olla tähendab võidelda mitmete inimelu ohustavate rünnakute vastu, mis meie maailma tänapäeval ähvardavad.

MISSUGUSED VÄÄRTUSED ÜHENDAVAD KUUENDAT JA ÜHEKSANDAT KÄSKU? [KKK 2331-2336; 2392-2393]

     Kuues käsk kõlab: "Sa ei tohi abielu rikkuda!" (2Ms 20:14). Üheksas käsk on: "Sa ei tohi himustada oma ligimese naist!" (2Ms 20:17). Need kaks käsku hõlmavad inimese seksuaalsuse kõiki aspekte ja õpetavad meid kasutama oma seksuaalsust viisil, mis austab Jumala plaani meie suhtes.

     Seksuaalsus, mis on Jumala and, annab meestele ja naistele kaasasündinud kutsumuse ja ülesande armastuseks ja osaduseks. Hõlmates inimisiku kõiki aspekte, mõjutab seksuaalsus eelkõige meie võimet armastada ja elu edasi kanda. Kuues ja üheksas käsk õpetavad, kuidas selles suhtes vastutustundlikult käituda, see tähendab, teadvustada meie seksuaalset loomust ning tunnustada meeste ja naiste võrdset isiklikku väärikust, kuna me oleme loodud Jumala näo järgi. Puhtuse, südamepuhtuse ja siivsuse voorused annavad meile jõudu talitseda oma seksuaalsust Jumalale meelepärasel viisil.

MIS ON PUHTUS? [KKK 2337-2350; 2394-2395]

     Puhtus liigitatakse mõõdukuse põhivooruse alla, mille mõte on meie inimlikke ihasid ja tundmus/ kirgi mõistuspäraselt piirata ja juhtida. Puhtus on voorus, mis aitab meil integreerida seksuaalsust meie isiksuse kõigi aspektidega. Selle eeskujuks on Jeesus Kristus, kes kutsub kõiki inimesi elama puhtalt, vastavalt nende seisusele elus. Nii on abielupaarid kutsutud elama abielulises puhtuses. Üksikud ning vaimulikuseisusse kuulujad või end tõotustega sidunud inimesed peavad praktiseerima puhtuse voorust, elades täielikus sugulises puhtuses, end talitsedes. Puhtus nõuab ka kihlatud paaridelt enesevalitsust, et nad hoiaksid tundeväljendused, mis ainult abielu juurde kuuluvad, abielu ajaks.

     Puhtuse vooruse arendamine on raske ja kogu elu kestev ülesanne, mis seisneb enese talitsemises. See nõuab igal eluetapil inimese isiklikku pingutust ning kultuurilist pingutust, mis toetab üksikisiku inimväärikust ja õigust igakülgsele haridusele. Puhtus on kõlbeline voorus, kuid ta on ka and Pühalt Vaimult, kes annab meile jõudu vaimselt selle poole püüelda, et oma seksuaalsus tervikuks kujundada. Enesekasvatuse meetmed on näiteks tugev tahtmine kiusatustele vastu seista, vältides "patuni viivaid olukordi" (pornograafiat näiteks). Ühtlasi on tarvis ausat enesetundmist, enesekasvatust, Jumala käskudele kuuletumist, kõlbeliste vooruste viljelemist, ustavat palveelu ning sagedast meeleparanduse ja armulauasakramendi vastuvõtmist.

MIS ON SÜDAMEPUHTUSE JA SIIVSUSE VOORUSED? [KKK 2351; 2514-2533]

     Südamepuhtus ja siivsus on voorused, mis aitavad meil võidelda himurusega, pahega, mis on puhtuse vooruse vastand. Himurus on talitsematu iha seksuaalse naudingu järele, see tähendab, et seksuaalset naudingut otsitakse selle enda pärast, lahus selle elu edasi kandvast ja ühendavast funktsioonist.

     Himurus sugeneb lihahimust, see tähendab, meelelistest ihadest, mis on vastuolus inimmõistusega - "liha" mässamisest "vaimu" vastu. See pinge inimisikus tuleneb pärispatust ja kallutab meid pattu tegema. Teise inimese seksuaalne ihaldamine on lihahimu vorm, mis võimaldab tugevatel kontrollimatutel seesmistel ihadel (himurusel) muuta teine inimene oma naudingu objektiks. Jeesus hoiatas:

"Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud." (Mt 5:28)

     Seksuaalsed mõtted ja ihad on head. Kurjaks muutuvad need siis, kui lubame neil enese üle valitseda või kui need põhjustavad olukorra, kus me vaatame teisele inimesele kui eneserahuldamise objektile.

     Südamepuhtus aitab meil lihaliku himuruse vastu võidelda. See häälestab meie mõistuse ja südame Jumala pühadusele mitte üksnes seksuaalsuhteid ja puhtust puudutavais valdkondades, vaid ka voorustes nagu kristlik armastus, armastus tõe vastu ja õige usk. Südamepuhtuse saavutamiseks peame tegema koostööd Jumala armuga, elades puhtuses; otsides siiralt Jumala tahet; talitsedes oma tundeid ja kujutlusi, see tähendab, tõrjudes ebapuhtaid mõtteid, kui need tekivad; ning püsivalt palvetades, et Jumal aitaks.

     Südamepuhtus nõuab siivsust, mis on mõõdukuse põhivooruse lahutamatu osa. Siivsus kaitseb inimeste ja nendevahelise armastuse müsteeriumi, valvates nende sisimat keset, paljastamata seda, mis peab varjatuks jääma. Siivusus nõuab kannatlikku meelt ja mõõdukust armastussuhetes, viisakat rõivastust ning vaoshoitud ja diskreetset suhtumist seksuaalsusest rääkides. Siivsus talitseb ebatervet uudishimu ja nõuab lugupidamist teiste inimeste vastu. Kaasaegses seksuaalsusest küllastatud ühiskonnas nõuab siivsuse voorus kristlastelt aktiivset tegutsemist sotsiaalse ümbruse (eriti massiteabevahendite) puhastamiseks erotismist ja seksuaalsest kõikelubavusest, mis väärastab ja sütitab seksuaaliha Jumala moraaliseaduse vastaselt.

MISSUGUSED MUUD PATUD VASTANDUVAD PUHTUSE VOORUSELE? [KKK 2352-2359; 2396]

     Masturbatsioon, liiderlikkus, pornograafia, prostitutsioon, vägistamine ja homoseksuaalsed toimingud on kõik eksimused puhtuse vooruse vastu.

* Masturbatsioon on isetekitatud seksuaalne nauding. Kirik õpetab, et igasugune tahtlik seksuaaltegevus või -nauding - nii mõtted, teod kui ka sõnad - väljaspool abielu on objektiivselt ja tõsiselt väär. Seksuaalseid kirgi väljaspool abielu õhutades kuritarvitame seksuaalseid võimeid, mis Jumal on meile andnud. Kogenematus, harjumus või asjaolud võivad siiski vähendada meie süüd, kuni me ei ole veel välja kujunenud.

* Liiderlikkus on seksuaalne läbikäimine inimeste puhul, kes ei ole abielus, ning on samuti kristliku moraali seisukohast keelatud. Mitmed niisugused aktid on isekad ja suunatud partneri ärakasutamisele. Kuid liiderlikkus on vale ka seetõttu, et Jumala kavatsuse kohaselt peab seksuaalsuhe väljendama täielikku armastust ja pühendumist, mis on avatud elu edasikandmisele. Liiderlikkuse puhul otsitakse naudingut ja keeldutakse vastutusest. Puudub tingimusteta armastus, mida abielusakrament esindab.

* Pornograafia puhul eemaldatakse abieluakt abielulise armastuse intiimsusest ning muudetakse ebaisikuliseks, et seda tahtlikult teistele näidata. See alandab nende väärikust, kes seda toodavad, müüvad ja kasutavad oma kirgede õhutamiseks.

* Prostitutsioon alandab neid, kes oma keha müüvad, ja kahjustab tõsiselt nende puhtuse voorust, kes selle eest maksavad.

* Vägistamine on alati raske kuritegu juba oma olemuse poolest. Sellega rüvetatakse vägivaldselt teise inimese seksuaalsust ja rünnatakse tema kui Jumala lapse väärikust. Vägistamisega rikutakse nii õiglust kui armastust. Samalaadsed Jumala seaduse vastased aktid on intsest ning laste seksuaalne kuritarvitamine.

* Homoseksuaalne toiming on objektiivselt väär, kuna sellega eksitakse Jumala poolt antud inimliku seksuaalsuse otstarbe vastu, mis on mehe ja naise vaheline ühtsus ja avatus inimelu edasikandmisele. Siiski, homoseksuaalse kalduvusega inimesed ei ole oma olukorras moraalselt süüdi. Ent nad peavad hoiduma oma seksuaalihade väljendamisest tegudega.

     Ehkki homoseksuaalsed toimingud on tõsiselt valed, peame alati olema ettevaatlikud konkreetse inimese subjektiivse süü üle otsustamisel. Homoseksuaalse kalduvusega inimesesse eelarvamusega suhtuda on vale. Me peame niisugustesse inimestesse suhtuma kui oma vendadesse ja õdedesse. Seejuures ei tohi aga heaks kiita seksuaalseid toiminguid, mida Jumala seadus keelab. (Samuti peame taunima heteroseksuaalset abielueelset seksuaalset läbikäimist.)

     Kõigis seksuaalse kõlbluse küsimustes kutsub Kristus meid järgima kõrgeid nõudmisi, kuid meie venna ja Lunastajana teab ta, mis tähendab olla inimene. Tema armastus ja juhatus jõuab meieni kiriku kaudu. Ühtlasi kingib ta meile Püha Vaimu, kelle mitmed armud sakramentide ja palve läbi annavad meile jõudu elada puhast, terviklikku elu. Kristlastena, kes on rõõmusõnumiga õnnistatud, peaksime samas ka meeles pidama, et ebaõnnestumised selles valdkonnas ei tohiks anda põhjust enese vihkamiseks, vaid peaksid olema võimalus kasvada ning kogeda Issanda armastust ja andestust.

MIDA ÕPETAB KIRIK ABIELULISE SEKSUAALSUHTE KOHTA? [KKK 2360-2365; 2397]

     Kirik õpetab, et seksuaalne läbikäimine (ja kõik, mis selleni viib) väljendab täielikku, jäägitut pühendumust armastuses. Seksuaalne läbikäimine sümboliseerib seda armastuse pühendumust ning aitab seda süvendada. Niisugune pühendumus võib aset leida vaid siis, kui abielupaar on avalikult kuulutanud eluaegset ustavust üksteisele. See võib toimuda ainult abielusakramendis. Abieluline seksuaalsuhe on ehe märk mehe ja naise täielikust andumisest teineteisele. See ilus sümbol peegeldab Kristuse tingimusteta armastust oma ihu - kiriku - vastu.

     Piiblis ilmneb seksuaalsuse pühaduse selles, kuidas abieluline seksuaalne armastus sümboliseerib Jumala armastust. Näiteks Ülemlaul võrdleb Jumala armastust valitud rahva vastu peigmehe kirgliku armastusega pruudi vastu. Ning kirjas efeslastele kõneleb püha Paulus kirikust kui Kristuse pruudist; Jeesus on peigmees (Ef 5:25-33). Mehe ja naise vaheline armastus kristlikus abielus peaks peegeldama Kristuse armastust oma kiriku vastu.

Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu iseennast, aga naine austagu* meest. (Ef 5:33) (Joonealune märkus - 1997. a. tõlkes on "kartku")

     Mehe ja naise vaheline seksuaalne armastus on märk nende vaimsest ühtekuuluvusest ja ühtlasi selle pant. Nende seksuaalsuhtel, mis on abielus nii rõõmu kui ka naudingu allikas, on kaks eesmärki: ühendav, see tähendab, mehe ja naise kui eluaegsete partnerite vahelise armastusesideme loomine; ning elu edasi andev, see tähendab, osalemine Jumala loomistöös, uue elu toomises maailma. Iga seksuaalakt peaks olema avatud nende kahe abielulise otstarbe suhtes: elu edasikandmine ja vastastikune armastus.

MIDA ÕPETAB KIRIK PEREKONNA PLANEERIMISE KOHTA? [KKK 2366-2369; 2398]

     Kirik õpetab, et abielupaar peab järgima Jumala plaani, et iga seksuaalakt oleks avatud nii armastuse jagamisele kui ka elu edasiandmisele. Õiglastel ja kõlbelistel põhjustel võivad abikaasad reguleerida laste sündi. Abikaasade kehaline ja psüühiline tervis, perekonna majanduslik olukord või juba olemasolevate laste arv võivad olla arvestatavad tegurid, kui abielupaar otsustab, kui palju ja millal võiks perekonda lapsi sündida. Kuid isekus või ahnus - näiteks kui lapsi ei taheta seetõttu, et väärtustatakse materialistlikku eluviisi - oleksid sündivuse kontrolli juures patused motiivid.

     Sündivuse reguleerimise kõlbelised meetodid on näiteks perioodiline seksuaalsuhetest hoidumine ja loomulikud pereplaneerimise meetodid. Need on kooskõlas objektiivsete moraalikriteeriumidega, kuna siin arvestatakse normaalseid, loomulikke kehalisi funktsioone. Seejuures respekteeritakse mehe ja naise keha ning soodustatakse õrnust ja siirast suhtlemist. Kaks levinud ja mõjusat loomulikku sünnikontrolli meetodit on sümpto-termaalne meetod ning ovulatsiooni meetod, tuntud ka Billingsi meetodi nime all. Paljudes piiskopkondades on perenõustamiskeskused, kus abielupaaridele õpetatakse neid meetodeid.

MIDA ÕPETAB KIRIK KUNSTLIKE VILJASTUMISVASTASTE MEETODITE KOHTA? [KKK 2370; 2399]

     Kiriku õpetus väidab, et kunstlikud viljastumisvastased vahendid on Jumala tahte vastased. Kunstliku sünnnikontrolli juurde kuuluvad tabletid ja vahendid (näiteks kondoomid ja pessarid), mis takistavad lapse eostamist. Kirik õpetab ka, et steriliseerimine - sigimisorganite viljatuks muutmine - on samuti väär, välja arvatud juhul, kui organid on haiged ja see ohustab kogu organismi.

     See õpetus rajaneb katoliiklikul seisukohal, et abielu on suunatud ühtaegu kahele eesmärgile: laste sünnitamine (ja kasvatamine) ning abielupaari vastastikune austus ja armastus. Seega on taunitavad niisugused seksuaalsuhted, kus üks partner ei pane tähele teise tundeid ja soove, kuna eiratakse abielu üht eesmärki - vastastikust armastust. Samuti väidab kiriku õpetus, et mistahes kunstlik vahend loomuliku sigimisprotsessi takistamiseks on abielu olemuse vastane. Kristlik abielu on sakrament, mõjuv märk vastastikusest armastusest ja avatusest elule. Ebaloomulikult või isekalt üks eesmärk välja jätta tähendab seista vastu abielu olemuse juurde kuuluvale Jumala kavatsusele.

     Üks kiriku ametliku õpetuse klassikaline sõnastus selles suhtes leidub paavst Paulus VI entsüklikas pealkirjaga Humanae Vitae (Inimelu edasiandmisest):

Kirik, kutsudes inimesi tagasi loomuseaduse normide järgimise teele, nagu seda tõlgendab järjepidev doktriin, õpetab, et iga abieluline akt peab jääma avatuks elu edasikandmisele (11).

     Ent ideaali järgida püüdes jääb vahel inimese enda jõust puudu. Seega soovitavad paavst ja piiskopid abielupaaridel võtta sagedasti vastu meeleparanduse sakramenti ja armulauda, et Issandalt jõudu saada.

     Inimelu ja selle edasikandmise üle tuleks otsustada meie igavikulise saatuse seisukohalt. Riik ei või rikkuda vanemate põhiõigusi, kelle kohustus on eelkõige elu edasi anda ja lapsi kasvatada.

MIDA ÕPETAB KIRIK VILJATUSERAVI KOHTA? [KKK 2373-2379]

     Õnnetuseks on mõnedel abielupaaridel viljatuse tõttu võimatu lapsi saada. Kõlbeliselt vastuvõetavad meetmed viljatuse raviks on lubatud, kuid tehnikad, milles sperma- või munarakudoonorina osaleb kolmas isik, on tõsiselt ebamoraalsed, kuna sel juhul sekkutakse ainult kaht isikut hõlmavasse mehe ja naise abieluliitu. Meditsiinilised tehnikad, milles osalevad abikaasad, kuid millega kaasnevad protseduurid, kus elu edasiandmine toimub seksuaalaktist lahus, on samuti moraalselt lubamatud.

     Laps on Jumala kingitus. Laps ei ole asi, omand. Kellelgi ei ole absoluutset õigust lapsele. Viljatuse all kannatav abielupaar peaks ühendama oma kannatused Kristuse ristiga. Paljudel niisugustel paaridel on suuremeelne süda, mis ilmutab nende armastust sellega, et nad lapsendavad kellegi soovimatu lapse või pühendavad end muul viisil teiste inimeste teenimisele.

MISSUGUSED PATUD RIKUVAD ABIELU PÜHADUST? [KKK 2380-2391; 2400]

     Abielu pühadust rikuvad alljärgnevad teod:

* Abielurikkumine on seksuaalne intiimsus, milles osalevad abieluinimene ja keegi, kes ei ole tema abikaasa. Abielurikkumine on tõsine eksimus abielupaari kogu elu kestva pühendumuse vastu, kuna nad on tõotanud teineteisele eluaegset ustavust. See on abikaasa ja laste suhtes äärmiselt ebaõiglane ja tekitab sotsiaalset korratust.

* Abielulahutus on keelatud Issanda poolt, kes taaskehtestas Jumala algse kavatsuse, mille kohaselt abielu on lahutamatu. Kirik lubab tsiviillahutust, kui see on ainus viis kaitsta seaduslikke õigusi või tagada lastele hoolitsus. Abielulahutus on tõsine eksimus abielu sakramentaalse olemuse vastu. Vahel kaasneb sellega abikaasa ja laste toetuseta jätmine, mis on iseäranis hoolimatu Jumala seaduse eiramine. Ja vahel abiellub lahutatud abikaasa kellegi teisega, lisades olukorrale veel avaliku abielurikkumise. Mõnikord on ebaõiglaselt maha jäetud abikaasa tsiviillahutuse süütu ohver; see abikaasa ei ole jumalikku seadust rikkunud.

* Teised patud abielu vastu on polügaamia (kooselu mitme elukaaslasega), intsest (seksuaalsuhe keelatud astme sugulasega), niisugune eriti raske kuritegu nagu laste seksuaalne ärakasutamine, vabaabielu (kooselu ilma abielutõotusi andmata) ja niinimetatud "prooviabielud."

MISSUGUSED VÄÄRTUSED ON ALUSEKS SEITSMENDALE JA KÜMNENDALE KÄSULE? [KKK 2401-2407; 2450-2452; 2534-2535]

     Seitsmes käsk kõlab: "Sa ei tohi varastada." Kümnes käsk aga ütleb meile: "Sa ei tohi himustada oma ligimese vara." Seitsmes käsk nõuab materiaalse vara õiglast ja heaperemehelikku hooldamist. See käsk meenutab meile, et Jumal on kõik loodud hüved loonud kõigi inimeste jaoks. Ehkki inimestel on õigus eraomandile ja oma töö viljadele, peaks isiklik omandus teenima samavõrra üldist hüvet ja omaniku heaolu.

     Seitsmes käsk tahab, et me praktiseeriksime materiaalse vara suhtes mõõdukuse voorust, et me sellesse ülemäära ei kiinduks. See nõuab ka õigluse voorust, mis tunnustab ligimese omandiõigust. Viimaks julgustab see käsk meid olema solidaarsed, tänu millele me jagame oma vara teiste inimestega, iseäranis nendega, kes on kõige suuremas puuduses.

     Kümnes käsk möönab, et me soovime omada asju, mis meile rõõmu toovad. Need soovid on moraalselt vastuvõetavad, kuni nad püsivad mõistlikkuse piires ning ei muutu ebaõiglaseks teistele kuuluva vara ihaldamiseks. Kümnes käsk keelab korrastamatu iha teiste inimeste vara järele, kuna see võib viia meid kõlvatute tegudeni, mida seitsmes käsk keelab - näiteks vargus, röövimine ja kelmus.

MIDA VEEL KEELAB SEITSMES KÄSK? [KKK 2408-2414; 2453-2455]

     Seitsmes käsk mõistab hukka varguse, mis on teise inimese omandi võtmine tema mõistliku tahte vastaselt.

     Samavõrd keelatud on teise inimese vara ebaõiglane võtmine ja enesele pidamine. Siia kuuluvad ärikelmus, ebaõiglase töötasu maksmine, hindade ebaõiglaselt kõrgel hoidmine, korruptsioon, lohakas töö, maksudest kõrvale hiilimine, võltsimine, kuluarvete teadlik ja tegelikkusele mittevastav suurendamine, igasugune raiskamine ja avaliku või eraomandi kahjustamine (vandalism).

     Seitsmes käsk nõuab, et lubadusi ja lepinguid tuleb täita. Lepingupoolte vaheline õiglus nõuab võrdsetel alustel suhteid lepinguosaliste vahel/ vahelist .... Järelikult peame austama teiste inimeste omandiõigust, maksma oma võlad, täitma kõiki vabatahtlikult võetud lepingulisi kohustusi ning hüvitama kõik teistele tehtud ülekohtu. Hasartmängude mängimine on kõlbeliselt vastuvõetav, kui me mängime ausalt ning sellest sõltuvaks ei muutu (mis on tõsine oht), mistõttu jätame teised eluks hädavajalikust ilma. Samuti mõistab seitsmes käsk hukka kasu nimel inimeste orjastamise ja inimeste kohtlemise omandina, mida võib osta, müüa või vahetada. Säärast rünnakut inimväärikuse ja vabaduse vastu ei saa õigustada ühegi ärilise ega poliitilise kaalutlusega.

     Kirikupärimus eristab vahetusõigust (kommutatiivset õigust), mis reguleerib üksikisikute vahelisi suhteid, seadusõigust, mis tegeleb õigustega, mis ühiskonnal on kodanike suhtes, ning jaotavat (distributiivset) õigust, mis käsitleb kodanike õigusi ühiskonna suhtes vastavalt kodanike vajadustele ja nendepoolsele panusele.

     Samuti ütleb katoliiklik teoloogia, et inimene ei varasta, kui ta võtab elu alalhoidmiseks hädavajalikku, näiteks toitu, rõivaid või peavarju.

     Viimaks tegeleb seitsmes käsk mitmete sotsiaalse õigluse, majanduse ning vaeste kohtlemisega seotud küsimustega. Neid teemasid käsitletakse lähemalt 18. peatükis.

MIDA MUUD KEELAB KÜMNES KÄSK? [KKK 2536-2557]

     Kümnes käsk keelab ahnuse, .... ja kadeduse. Ahnus on soov koguda piiramatul hulgal rikkusi. Võimuhimu on kirglik iha rikkuste ja nendega kaasneva võimu järele. Kadedus, üks põhipattudest, on kurbus teise inimese vara üle ja talitsemata iha seda enda valdusse saada, ka ebaõiglasel teel. Kadedusega kaasneb armastuse puudumine ja sageli tuleneb see uhkusest. Kui inimene soovib kadeduse tõttu teisele tõsist kahju, siis on tegu surmapatuga.

     Ahnus, võimuhimu ja kadedus viivad inimest pattudele, mida seitsmes käsk keelab. Kristlased võitlevad nende südamesttulevate pattude, iseäranis kadeduse vastu armastuse, alandliku meele ja valmisolekuga lasta end Jumalal juhtida. Me teame ju, et üksnes Jumal võib täita meie rahutu südame igatsuse. Igatsus rikkuse järele võib kiiresti ebajumalakummardamiseks muutuda. Jeesus õpetab, et me peame esmalt valima tema ja tema Isa kuningriigi ning siis antakse meile, mida me vajame. Jeesus tahab, et oleksime vaesed vaimus, mitte kiindunud maisesse rikkusesse, et võiksime Jumala taevasesse kunigriiki jõuda.

     Selle üle mõtiskledes ja selle eest palvetades, mis meid tõeliselt õnnelikuks teeb - ühendus Jumalaga - ning lastes Pühal Vaimul end juhtida, vabaneme kaduvate asjade ihalemisest, mis liigagi kiiresti kaovad.

MIDA ÕPETAB KAHEKSAS KÄSK? [KKK 2464-2474; 2504-2505]

     Kaheksas käsk - "Sa ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu" - õpetab meid andma tunnistust tõe Jumalast. Eitavalt öeldes keelab kaheksas käsk tõe moonutamise. Jaatavalt nõuab see käsk, et me elaksime tõearmastuse vooruses, nii sõnades kui tegudes, hoidudes kahekeelsusest, teesklusest ja silmakirjalikkusest.

     Kui me seda käsku järgime, siis oleme teiste vastu õiglased, anname tunnistust tõest, kes on Jeesus Kristus, ja kuulutame tema tõde.

MIS ON KAHEKSANDA KÄSU VASTASED PATUD? [KKK 2475-2487; 2507-2509]

     Tõearmastus tähendab austada teisi inimesi, nende mainet ning nende õigust privaatsusele. Kohtus valetunnistuse andmine ning valevandumine - valetamine vande all - on takistuseks õiglusele. Nende pattude läbi mõistetakse hukka süütuid inimesi, mõistetakes süüdlasi ebaõiglaselt õigeks või suurendatakse ebaõiglaselt nende karistust.

     Kui me austame tõde ja teisi inimesi, siis me ei tee ennatlikke otsuseid, see tähendab, me ei pea neid eelarvamuslikult süüdlasteks. Kristlased saavad võidelda ennatlike otsuste vastu, tõlgendades alati teise inimese mõtteid, sõnu ja tegusid kõige positiivsemalt. Halvustamine (teise inimese vigade esiletoomine ilma olulise põhjuseta) ja laimamine (kellegi kohta valetamine) on tõearmastuse vooruse vastased. Nende pattudega kahjustatakse teise inimese mainet, minnes seega vastuollu nii õigluse kui ka armastuse voorusega.

     Tõearmastus keelab ka valetamise. Valetada tähendab rääkida valet kavatsusega petta, see tähendab, viia eksitusse kedagi, kellel on õigus tõde teada. Valetamine ei ole kooskõlas kõnelemise anniga, mille eesmärk on tõtt edasi anda. Valetamine on surmapatt, kui seeläbi tekitatakse tõsist kahju. Kui me patustame õigluse ja tõe vastu, peame tõsiselt püüdma tekitatud kahju heastada. See on iseäranis nõutav, kui oleme kahjustanud kellegi head nime.

KAS MEIL ON ABSOLUUTNE ÕIGUS TEADA TÕDE? [KKK 2488-2492; 2510-2511]

     Kristlik armastus ning arukas diskreetsus osutavad, et mitte igal inimesel, kes otsib teavet, ei ole selleks õigust. Niisiis peame mõnikord jääma oma kõnes tagasihoidlikuks või vaikima teiste heaolu ja turvalisuse nimel, et kaitsta üldist hüvet või austada kellegi mõistlikku õigust privaatsusele. Näiteks preestrid ei tohi mitte iialgi avalikuks teha, mida nad pihil kuulevad ("pihisaladus"). Arstidel ja advokaatidel on õigus pidada neile usaldatud saladusi, välja arvatud juhul, kui vaikimine võib tekitada tõsist kahju. Igaüks, ajakirjandus kaasa arvatud, peab respekteerima avaliku elu tegelaste privaatsust ja vabadust.

MISSUGUNE ON TÕE JA ÜHISKONNA VAHELINE SEOS? [KKK 2493-2503; 2512-2513]

     Massiteabevahenditel on kaasaja ühiskonnas määratu mõju. Ajakirjanduse ülesanne on anda avalikkusele tõel, vabadusel, õiglusel ja solidaarsusel põhinevat teavet. Valitsused peaksid hoiduma poliitilistel, totalitaarsetel, ideoloogilistel või majanduslikel motiividel ajakirjandusega manipuleerimisest. Ühiskonnal on õigus saada tõepärast informatsiooni, mis rajaneb vabadusel, õigusel ja inimlikul solidaarsusel.

     Tõel on oma ilu, kuna see vastab reaalsusele. Jumala tõde ilmutab end tema imekaunis loomingus ning pühakirja sõnades. Kunstiteoste kaudu väljendavad inimesed oma suhet Jumala tõesse ja ilusse. Kui inimlik kunst (iseäranis sakraalkunst) peegeldab Jumala tõde, ilu ja armastust, siis ilmutab see Jumala ülevust ning kutsub meid kummardama ja armastama Kolmainsat Jumalat ja tema poole palvetama.

KOKKUVÕTTEKS

     Kõlbelise eluviisi osas on mõned inimesed nagu Christopher Columbus.

     Ta ei teadnud, kuhu ta läheb.

     Ta ei teadnud, kus ta viibib, kui kohale jõudis.

     Ta ei teadnud, kus ta oli käinud, kui tagasi tuli.

     Kristlased seevastu teavad kindlalt, mis on nende sihtpunkt: ühinemine armastava Jumalaga igavikus. Veelgi enam, neil on kaart, mis näitab, kuidas selleni jõuda: kümme käsku.

     Pangem tähele sõna käsud. Seda, mis Jumal Moosesele Siinai mäel andis, ei nimetatud "Kümneks soovituseks." Need elu "mängureeglid" mis õpetavad meid, kuidas oma armastust suunata. Nad õpetavad, kuidas Jumal võib olla kõigi meie ettevõtmiste algus, keskpunkt ja lõpp. Lühidalt, nad õpetavad, kuidas armastada Jumalat üle kõige, kogu oma südamega, kogu oma olemusega, kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega ning kuidas armastada oma ligimest nagu iseennast.

     Issand ise õpetas meid, kuidas näidata talle oma sõprust: "Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse" (Jh 15:10).

MÕTISKLUS PALVEKS

     "Hommikune palveohver Pühima Südame poole" aitab algavat päeva Jumalale pühendada.

Oo, Jeesus, läbi Maarja Patuta Südame kingin ma Sulle oma palved, tööd, rõõmud ja kannatused sel päeval kõigi Sinu Pühima Südame intentsioonide eest, ühenduses Pühima Missaohvriga kogu maailmas hüvituseks minu pattude eest, kõigi meie kaastöötajate intentsioonide eest ning eriti meie Püha Isa intentsioonide eest sel kuul.

ARUTLUSEKS

1. Mis on tänapäeval kõige suuremad ohud inimelule? Mida saad sina teha inimelu hoidmise heaks?

2. Kas sinu arvates on massiteabevahendid süüdi seksuaalsuse alandamises tänapäeva ühiskonnas või peegeldavad nad lihtsalt praeguseid hoiakuid? Mida saab kristlane teha, kujundamaks erinevates vanuserühmades tervet suhtumist seksuaalmoraali?

3. Mis sina arvad, miks mõned inimesed järjekindlalt moonutavad tõde?

4. Mida tähendab sinu jaoks olla terviklik inimene?

5. Kuidas saavad käsud aidata sul armastada Jumalat? ligimest? iseennast?

EDASISEKS LUGEMISEKS

     1 Johannese kiri 2:3-5:13