Paavst Paulus VI entsüklika elu edasiandmisest.

Entsüklika
Humanae Vitae

Paulus, piiskop

TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI
ENTSÜKLIKA
Inimelu edasiandmisest
AUVÄÄRSETELE PATRIARHIDELE,
PEAPIISKOPPIDELE JA PIISKOPPIDELE,
NING TEISTELE KOHALIKELE KÕRGEMATELE VAIMULIKELE
RAHUS JA OSADUSES APOSTELLIKU AUJÄRJEGA,
PREESTRITELE, USKLIKELE JA KÕIGILE
HEA TAHTEGA INIMESTELE Auväärsed Vennad ja Armastatud Pojad,

ELU EDASIANDMINE 1. Inimelu edasiandmise tähtis kohus, mille täitmises abieluinimesed on Jumal Looja vabad ja vastutustundlikud kaastöötajad, on neile alati olnud suurte rõõmude allikaks, kuigi sellega on mõnikord kaasnenud ka mitmed raskused ja hädad. Kõigil aegadel on selle kohuse täitmine tekitanud abieluinimeste südametunnistusele tõsiseid probleeme, kuid seoses viimasel ajal ühiskonnas toimunud arenguga on aset leidnud muudatused, mis tõstatavad uusi küsimusi, mida Kirik ei saa eirata, sest need käsitlevad teemat, mis nii lähedaselt puudutab inimeste elu ja õnne.

I. PROBLEEMI UUED ASPEKTID JA MAGISTEERIUMI KOMPETENTS

Probleemi uus formuleering

2. Asetleidnud muudatused on tõesti märkimisväärsed ja väga erinevat liiki. Kõigepealt on toimumas kiire demograafiline areng. Paljud kardavad, et maakera elanikkond kasvab kiiremini, kui meie käsutuses olevad ressursid, mis tooks kaasa üha suureneva viletsuse paljudele perekondadele ja arengumaadele, nii et ametivõimude kiusatus võtta vastuabinõuna tarvitusele radikaalsed meetmed on suur. Veelgi enam, töö- ja olmetingimused, nagu ka suurenenud nõudmised nii materiaalse toimetulemise kui ka hariduse vallas, raskendavad tänapäeval tihti suuremale arvule lastele korraliku hariduse andmist. Muutust on märgata ka viisis, kuidas suhtutakse naise isikusse ja tema kohta ühiskonnas, ning samuti ka väärtuses, mida omistatakse abikaasadevahelisele armastusele ja abieluliste intiimaktide tähendusele selle armastuse suhtes.

Lõpuks ja eelkõige on inimene saavutanud sellist tohutut edu loodusjõudude endale allutamise ja ratsionaalse organiseerimise osas, et ta kaldub laiendama seda ka iseenda kogu olemisele: oma kehale, psüühikale, ühiskondlikule elule ja isegi elu edasiandmist reguleerivatele seadustele.

3. See uus olukord tõstatab uusi küsimusi. Kas ei oleks soovitav, arvestades elutingimusi tänapäeval ning abieluliste suhete tähendust abikaasade harmoonilisele kooselule ja truudusele, vaadata üle kehtivad moraalinormid, eriti arvestades, et neist lihtsalt ei saa kinni pidada toomata ohvreid ja mõnikord ka märkimisväärseid ohvreid?

Ning veel: kas ei võiks tunnistada, et rakendades sellel alal niinimetatud "totaalsuse printsiipi", teeks vähema, kuid see eest ratsionaalsema juurdekasvu taotlemine steriliseerimise kasutuselevõtu õigustatud ja targaks sündimuse kontrolli alla saamise vahendiks? Kas ei võiks tunnistada, et soo jätkamise lõplikkus puudutab pigem abielu tervikuna, kui selle üksikuid toiminguid? Veel küsitakse, kas seoses tänapäeva inimese suurema vastutustundega ei ole mitte kätte jõudnud aeg usaldada sündimuse reguleerimise ülesanne pigem tema mõistuse ja tahte, kui organismi bioloogiliste rütmide otsustada.

Magisteeriumi kompetents

4. Sarnased küsimused nõudsid Kiriku õpetusametilt uut ja sügavamat mõtisklemist abielu moraaliõpetuse printsiipide üle: õpetuse, mis põhineb loomulikul seadusel, mida kirgastab ja rikastab jumalik ilmutus.

Ükski usklik ei taha eitada, et kiriku õpetusamet on igati kompetentne interpreteerima ka loomulikku moraaliseadust. Nagu meie eelkäijad on korduvalt deklareerinud,[1] on tegelikult vaieldamatu tõsiasi, et andes Peetrusele ja Apostlitele edasi oma jumaliku autoriteedi ja lähetades nad õpetama kõigile rahvastele oma käsuseadusi,[2] määras Jeesus Kristus nad kogu moraaliseaduse järelvalvajateks ja selle autentseteks interpreteerijateks, see tähendab mitte ainult Evangeeliumi seaduse, vaid ka loomuliku seaduse, mis samuti on Jumala tahte väljendus ja mille ustav täitmine on lunastuse jaoks samaväärselt hädavajalik.[3]

Kirikul on oma missiooni täites alati olnud - ja on veelgi kõrgemal tasemel tänapäeval - selgepiiriline õpetus abielu olemusest, nagu ka abieluliste õiguste korrektsest kasutamisest ja abikaasade kohustustest.[4]

Eriuurimused

5. Seesama missioonitunne ajendas meid tugevdama ja laiendama uurimiskomisjoni, mille märtsis 1963 asutas meie eelkäija, endast helge mälestuse jätnud paavst Johannes XXIII. See komisjon, millesse kuulusid erinevate antud teemat käsitlevate teadusharude ekspertide kõrval ka mitmed abielupaarid, tegeles arvamuste kogumisega abielu ja eriti sündimuse reguleerimist puudutavate uute probleemide kohta, ning asjakohase informatsiooni hankimisega, et magisteerium saaks anda adekvaatseid vastuseid mitte ainult usklike järelpärimistele, vaid rahuldada ka üldise avaliku arvamuse ootusi.[5]

Nende ekspertide tehtud töö, nagu ka sellest tulenenud paljude meie piiskopkonna vendade käest spetsiaalselt palutud või nende poolt spontaanselt edastatud otsused ja nõuanded, on võimaldanud meil selle keerulise küsimuse kõiki aspekte täpsemalt kaaluda. Seepärast avaldame me neile kõigile kogu südamest oma suurimat tänulikkust.

Magisteeriumi vastus

6. Sellegipoolest ei või selle komisjoni järeldusi pidada lõplikeks ja need ei vabasta meid sugugi kohustusest seda tõsist küsimust isiklikult uurida; seda nii seetõttu, et ka komisjonis endas ei saavutatud täielikku üksmeelt väljapakutavate moraalinormide osas, kui ka eelkõige seetõttu, et lahenduste osas kerkis esile teatud kriteerium, mis erines õpetusega tegelevate kirikuvõimude poolt järjekindlalt esitatavast moraaliõpetusest.

Seetõttu, olles tähelepanelikult läbi töötanud meie käes oleva dokumentatsiooni, pärast sügavat järelemõtlemist ja väsimatut palvetamist, on meil nüüd soov meile Kristuse poolt usaldatud mandaadi alusel esitada oma vastus neile tõsistele küsimustele.

{mospagebreak}

II. DOKTRINAALSED PRINTSIIBID

Terviklik nägemus inimesest

7. Sündimuse probleemi, nagu iga teistki inimese elu puudutavat probleemi, tuleb vaadelda peale spetsiifiliste vaatenurkade - olgu need siis kas bioloogilist või psühholoogilist, demograafilist või sotsioloogilist laadi - ka tervikliku nägemuse valgusel inimesest ja tema kutsumusest, ja mitte üksnes loomulikust ja maisest, vaid ka tema üleloomulikust ja igavesest kutsumusest. Ja kuna sündimuse kontrolli kunstlike meetodite õigustamisel on paljud apelleerinud nii abielulise armastuse kui ka "vastutustundliku vanemlikkuse" nõuetele, on siinkohal õige väga täpselt esitada nende kahe abielu suure realiteedi tõeline kontseptsioon, viidates peamiselt Vatikani Teise Kirikukogu pastoraalses konstitutsioonis GAUDIUM ET SPES vastavas osas, sealjuures väga autoritatiivses vormis, öeldule.

Abieluline armastus

8. Abikaasadevahelise armastuse tõeline olemus ja selle ülevus ilmneb siis, kui me vaatleme seda ühenduses selle ülima algega, Jumalaga, kes on armastus,[6] "Isa, kelle nime kannab iga perekond nii taevas kui ka maa peal.[7]

Niisiis ei ole abielu juhuse tagajärg ega ka pimedate loodusjõudude evolutsiooni tulemus; see on Looja poolt asutatud tark institutsioon realiseerimaks inimkonnas Tema armastuse kava. Kinkides teineteisele oma mina, mis on üksnes ja ainult nende võimuses, püüavad abikaasad luua oma suhted nii, et nad teineteist vastastikku täiustaksid, Jumala osalusel looksid uut elu ja hoolitseksid laste kasvatuse eest.

Neile, kes on ristitud, annab abielu väärikuse sakramentaalse armu märgina ning esindab ka Kristuse ja Kiriku ühtsust.

Selle iseloomulikud jooned

9. Selles valguses ilmnevad selgelt abielulise armastuse iseloomulikud omadused ja nõuded, ning erakordselt tähtis on omada neist selget ettekujutust.

See armastus on eelkõige täiel määral inimlik, see tähendab üheaegselt nii meeleline kui ka hingeline armastus. See ei ole seega lihtne instinktide- või tunnetepuhang, vaid ühtlasi ja peamiselt vaba tahte avaldus, mis peab kestma ja kasvama igapäevase elu rõõmude ja murede kaudu nii, et abikaasad saavad olema kui üks süda ja üks hing ning saavutavad koos inimliku täiuslikkuse.

Siis on see armastus kõikehõlmav, see tähendab, ta on isikliku sõpruse eriline vorm, milles abikaasad heldelt jagavad teineteisega kõike, mis neil on, ilma omakasupüüdlike kalkulatsioonide ebasündsate piiranguteta. See, kes tõeliselt armastab oma abikaasat, armastab teda mitte ainult omakasu pärast, vaid ka kui isiksust, tundes rõõmu selle üle, et ta võib ennast andes teda rikastada.

Veel on see armastus truu ja eksklusiivne kuni surmani. Selliseks määravad pruut ja peigmees selle armastuse päeval, mil nad oma vabal tahtel ja teadlikult võtavad enda peale selle abieluga kaasneva kohustuse. See tähendab olla truu, mis mõnikord võib näida raskena, kuid on alati võimalik, alati üllameelne ja kiitust vääriv, mida keegi ei saa eitada. Väga paljude abieluinimeste näite varal läbi aegade võib öelda, et truudus on abielule mitte üksnes loomupäraselt omane, vaid see on ka tõelise ja kestva õnne allikas.

Ja lõpuks on see armastus ka viljakas*, sest ta ei ammendu abikaasadevahelise kooseluga, vaid on määratud jätkuma uusi elusid kasvatades. "Abielu ja abikaasadevahelise armastuse loomupärane eesmärk on laste sünnitamine ja üleskasvatamine. Lapsed on abielu ülim and ja lisavad väga olulise panuse vanemate hüvele.[8]

Lapsevanemate vastutustundlikkus

10. Seega nõuab abikaasadevaheline armastus neilt "vastutustundlike vanemate" missiooni tunnetamist, mida tänapäeval õigustatult väga nõutakse ja millest tuleb ühtlasi väga täpselt aru saada. Järelikult tuleb seda vaadelda erinevatest, kuid õigustatud ja teineteisega seotud aspektidest.

Bioloogiliste protsesside suhtes tähendab vastutustundlik vanemlikkus teadlikkust oma funktsioonidest ja neisse austusega suhtumist; inimintellekt avastab elu andmise võimes bioloogilised seadused, mis moodustavad osa inimisiksusest.[9]

Instinktide jõu ja tundekalduvuste suhtes tähendab vastutustundlik vanemlikkus seda hädavajalikku ülemvõimu, mida nende üle peab omama mõistus.

Materiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tingimuste suhtes teostub vastutustundlik vanemlikkus kas siis teadliku ja suuremeelse otsuse läbi kasvatada üles paljulapseline pere, või tõsistel kaalutlustel ja kohaselt arvestades moraaliseadust, otsusega vältida teatud aja jooksul või ka kindlaksmääramata ajaks juurdekasvu.

Vastutustundlikuks lapsevanemaks olemine eeldab ühtlasi ja eelkõige tõsisemat suhtumist Jumalast loodud objektiivsesse moraalisüsteemi, mille ustavaks tõlgitsejaks on aus südametunnistus. Vanemlike kohustuste vastutustundlik täitmine eeldab seetõttu, et abikaasad täies ulatuses tunnistaksid oma kohustusi Jumala ees, enda, oma perekonna ja ühiskonna ees, õiges tähtsuse järjekorras.

Sellepärast ei ole nad elu edasiandmise ülesande täitmisel vabad tegutsema täielikult enda äranägemise järgi, nagu oleksid nad täiesti iseseisvalt võimelised kindlaks määrama tee, mida järgida; vaid nad peavad ühitama oma tegevuse Jumala loomiskavaga, mis väljendub abielu loomuses ja selle tegudes, ning mida esitab Kiriku järjepidev õpetus.[10]

Austus abieluliste aktide iseloomu ja eesmärgi vastu

11. Need aktid, millega abikaasad on ühendatud siivsas intiimsuses ja mille kaudu kantakse edasi inimelu, on, nagu Kirikukogu meile meelde tuletas, "õilsad ja väärikad",[11] ning nad ei lakka olemast õiguspärased ka siis, kui abikaasade tahtest sõltumatutel põhjustel on nad ette määratud olema viljatud, sest nad on alati suunatud konsolideerima nende liitu ja olema selle väljenduseks. Tegelikult, nagu näitab meile kogemus, ei järgne mitte igale abielulisele aktile uue elu sünd. Jumal on targalt korraldanud sigivuse looduslikud seadused ja rütmid nii, et nad iseenesest põhjustavad vahede tekkimise sündide järgnevuses. Kuid sellegipoolest õpetab Kirik, kutsudes inimesi taas järgima loomuliku seaduse norme, nagu neid on interpreteeritud Kiriku järjepidevas doktriinis, et iga abieluline akt (quilibet matrimonii usus) peab olema avatud elu edasiandmise võimalusele.[12]

Kaks lahutamatut aspekti: ühteliitmine ja soo jätkamine

12. Õpetus, mida tihti toob esile magisteerium, põhineb abielulise akti kahe tähenduse - ühteliitva ja soo jätkamise tähenduse - lahutamatul ühendusel, mis on Jumala tahtest määratud ja mida inimene ei saa enda algatusel lõhkuda. Tõepoolest, oma sisemiselt struktuurilt liidab abieluline akt abikaasad kõige lähemalt teineteisega ning annab neile ka võimaluse luua uut elu, vastavalt mehe ja naise enda olemise seadustele. Kaitstes mõlemat eluliselt tähtsat aspekti - ühteliitvat ja soo jätkamise aspekti -, hoiab abieluline akt alal tõelist vastastikust armastust kogu selle täiuses ning selle suunatust inimese kõige ülevamale kutsumusele - saada lapsevanemaks. Me usume, et eriti just tänapäeva inimesed on võimelised mõistma selle fundamentaalse printsiibi sügavalt arukat ja inimlikku iseloomu.

Ustavus Jumala kavale

13. On tegelikult igati õiglane tähelepanek, et partnerile pealesunnitud abielulised aktid, kui ei võeta arvesse tema olukorda ja õigustatud soove, ei ole tõelisest armastusest kantud teod, ning seetõttu eitavad õiglase moraalse korra tungivat vajadust abikaasadevahelistes suhetes. Samamoodi peab selle küsimuse üle arutledes tunnistama, et vastastikust armastust väljendav akt, mis on kahjulik uue elu loomise võimele, mille kõiksuse Looja Jumal on vastavalt erilistele seadustele sellele aktile omistanud, on vastuolus nii jumaliku plaaniga, mille normide kohaselt abielu on sisse seatud, kui ka inimelu Looja tahtega. Selle jumaliku anni kasutamine, hävitades kasvõi ainult osaliselt tema tähenduse ja eesmärgi, tähendab enda vastuseadmist Jumala kavale ja Tema tahtele. Teisest küljest, abielulise armastuse anni kasutamine generatiivse protsessi seadusi austades tähendab tunnistada, et inimese võim ei ulatu inimelu algallikateni, vaid pigem on inimene Looja teener, kes viib ellu Tema kava. Tegelikult, nii nagu inimesel ei ole piiramatut ülemvõimu oma keha üle üldiselt, nii ka tingituna erilistest põhjustest ei ole tal sellist ülemvõimu oma paljunemisvõime kui sellise üle, sest see on seesmiselt suunatud uue elu üleskasvatamisele, elu, mille printsiibiks on Jumal. "Inimelu on püha," tuletas meile meelde paavst Johannes XXIII, "selle alges ilmutab end Jumala loov osalus.[13]

Lubamatud sündimuse reguleerimise viisid

14. Kooskõlas nende peamiste seisukohtadega humaansest ja kristlikust abielust meie ettekujutuses, peame me veelkord kuulutama, et juba alanud generatiivse protsessi otsene katkestamine, ja eelkõige kas omal vabal tahtel teostatav või kellegi teise poolt nõutav abort, isegi kui seda põhjendatakse terapeutiliste vajadustega, tuleb sündimuse reguleerimise õigustatud vahendina absoluutselt välistada.[14]

Samamoodi tuleb välistada, nagu õpetusega tegelevad kirikuvõimud on seda korduvalt kuulutanud, otsene steriliseerimine, olgu see siis sooritatud alatiseks või ajutiseks, ja olgu see tehtud mehele või naisele.[15] Veel tuleb välistada kõik teod, mis abielulise akti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arengus näevad ette eesmärgina või vahendina muuta uue elu sünd võimatuks.[16]

Tahtlikult viljatuks tehtud abieluliste aktide õigustamiseks ei ole aus kasutada põhjendusena vähemat pahe või tõsiasja, et sarnased aktid moodustaksid ühtse terviku juba sooritatud või siis edaspidiste abieluliste aktidega, ja seega oleksid ühtmoodi moraalselt vooruslikud. Tegelikult, kui mõnikord ongi õigustatud suurema hea edendamise nimel ja suurema pahe vältimiseks taluda vähemat kurja,[17] siis isegi kõige tõsisematel kaalutlustel ei ole õigustatud saata korda kurja, et sellele järgneks midagi head;[18] see tähendab muuta positiivse tahtliku teo objektiks miski, millel puudub sisemine kord ja mis seega ei ole inimisiksuse vääriline, isegi kui eesmärgiks on kaitsta või edendada individuaalset, perekondlikku või sotsiaalset heaolu. Järelikult on viga arvata, nagu saaks tahtlikult viljatuks muudetud ja seega oma olemuselt võltsi abielulist akti muuta ehedaks ja õigustatuks muidu viljaka abielu üldmuljega.

Terapeutiliste vahendite õigustatus

15. Samas ei pea Kirik sugugi lubamatuks selliste terapeutiliste vahendite kasutamist, mis on tõesti hädavajalikud organismi haiguste ravimiseks, isegi kui on ette näha, et need võivad kahjustada võimet järelkasvu saada, tingimusel, et järelkasvu saamise tõkestamine ei ole ükskõik millisel motiivil otsene eesmärk.[19]

Õigus kasutada ära perioode, mil rasestumist ei toimu

16. Sellele Kiriku õpetusele abielu moraalist esitatakse tänapäeval vastuväide, nagu me seda juba eelnevalt nägime (nr. 3), et valitsemine irratsionaalse looduse poolt meile antud energia üle ja selle suunamine eesmärkide saavutamisele, mis ühtivad inimese heaoluga, on inimintellekti privileeg. Mõned inimesed võivad nüüd küsida: kas ei oleks mõistlik selles olukorras kasutada paljudel juhtudel kunstlikke sündimuse kontrolli vahendeid, kui me nende läbi kindlustaksime rahu ja harmoonia perekonnas ning paremad tingimused juba olemasolevatele lastele hariduse andmiseks? Sellele küsimusele on hädavajalik anda selge vastus: Kirik on esimene ülistama ja soovitama intellekti vahelesekkumist tegevusse, mis nii lähedaselt seob ratsionaalse olevuse tema Loojaga; kuid ta väidab, et seda tehes peab austama Jumala poolt sisse seatud korda.

Niisiis, kui on olemas tõsised motiivid sünnituste vahele pikemate ajavahemike jätmiseks, mis tulenevad kas abikaasade füüsilisest või psüühilisest olukorrast või välistest tingimustest, siis on Kiriku õpetuse kohaselt õigustatud võtta arvesse generatiivsetele funktsioonidele sisemiselt omaseid loomulikke rütme ja astuda abieluühendusse üksnes perioodidel, mil rasestumist ei toimu, ning sel viisil reguleerida sündimust, patustamata moraaliprintsiipide vastu, milledest me eelnevalt rääkisime.[20]

Kirik ei satu endaga vastuollu, pidades nende perioodide, mil rasestumist ei toimu, ärakasutamist õigustatuks, mõistes samal ajal igal juhul lubamatuna hukka otsese rasestumisvastaste vahendite kasutamise, ja seda isegi siis, kui nende kasutamine on tingitud põhjustest, mis võivad näida ausate ja tõsistena. Tegelikult on nende kahe juhu vahel põhimõttelised erinevused; esimesel juhul kasutavad abikaasad õigustatult ära asjade seisu, nagu loodus selle on määranud; teisel juhul takistavad nad looduslike protsesside arengut. On tõsi, et nii ühel kui teisel juhul püüavad abikaasad ühtmoodi tahtlikult ja usutavatel põhjustel vältida uute laste sündi, taotledes kindlust selles, et järelkasv oleks välistatud; kuid ühtlasi on tõsi see, et ainult esimesel juhul on neil võimalus loobuda abielulisest läbikäimisest viljakatel perioodidel, kui juurdekasv ei ole neile õiglastel motiividel soovitav, samal ajal kui nad jätkavad läbikäimist perioodidel, mil rasestumist ei toimu, väljendamaks vastastikust kiindumust ja kindlustamaks truudust. Nii toimides kinnitavad nad oma siirast ja ausat armastust.

Kunstlike sündivuse kontrolli meetodite kasutamise ohtlikud tagajärjed

17. Ausameelsed inimesed võivad veelgi enam veenduda nende kindlate põhimõtete õigsuses, millel Kiriku õpetus selles osas baseerub, kui nad võtavad vaevaks mõtiskleda kunstlike sündimuse kontrolli meetodite tagajärgede üle. Mõelegu nad kõigepealt selle üle, kuivõrd avar tee avataks sellega truudusetusele abielus ja üldisele moraali langusele. Ei ole vaja olla kuigi kogenud teadmaks, et inimene on nõrk, ja mõistmaks, et inimesed - just noored, kes on selles osas eriti kergesti haavatavad - vajavad julgustamist olemaks truud moraaliseadusele, ning neile ei tohi anda mingit lihtsat vahendit selle järgimisest kõrvalehoidmiseks. Samuti on karta, et mees, harjudes rasestumisvastaste vahendite kasutamisega, kaotab lõpuks lugupidamise naiste vastu, ega hooli enam nende füüsilisest ja hingelisest tasakaalust, ning võib jõuda selleni, et peab naist üksnes isiklike naudingute saamise vahendiks, mitte aga oma austatud ja armastatud kaaslaseks.

Arvestatagu ühtlasi seda, et nii antaks ohtlik relv nende võimukandjate kätte, kes vähemalgi määral ei hooli moraalinõuetest. Kes saaks süüdistada valitsust selliste meetodite kasutamises ühiskonna probleemide lahendamiseks, mis on tunnistatud õigustatuks abielupaaride perekondlike probleemide lahendamisel? Kes takistaks valitsejaid pooldamast, või isegi oma rahvale peale surumast, kui nad seda vajalikuks peavad, selliste rasestumisvastaste vahendite kasutamist, mis nende hinnangul on enam efektiivsed? Sel moel jõuaksid inimesed selleni, et soovides vältida jumaliku seaduse järgimisega kaasnevaid isiklikke, perekondlikke või sotsiaalseid raskusi, asetaksid nad abielu kõige isiklikuma ja reserveerituma intiimse külje riigivõimu vahelesekkumise meelevalda.

Järelikult, kui me ei soovi, et uue elu ilmaletoomise missioon jääks inimeste tujude ja tahtmiste meelevalda, peab paratamatult tunnistama ületamatute piiride olemasolu inimese võimaluses omada ülemvõimu oma keha ja selle funktsioonide üle; piiride, millest mitte ühelgi inimesel, ei eraisikul ega ka võimukandjal, ei ole õigust üle astuda. Ja neid piire ei saa kindlaks määrata muidu, kui kohaselt arvesse võttes inimorganismi ja selle funktsioonide terviklikkust, vastavalt varemesitatud printsiipidele, ja samuti mõistes õieti "totaalsuse printsiipi", mida kirjeldas meie eelkäija paavst Pius XII.[21]

Kirik, kui tõeliste inimlike väärtuste tagaja

18. Võib ette näha, et ilmselt ei võeta seda õpetust kõigi poolt kuigi kergesti omaks: Liiga arvukad on nende hääled - võimendatuna tänapäeva propaganda poolt -, kelle seisukohad on vastupidised Kiriku omadele. Tõtt-öelda ei ole Kirik üllatunud sellest, et temast, nagu tema jumalikust Loojast, on tehtud "tähis, mille vastu räägitakse",[22] kuid sellegipoolest ei loobu ta alandliku kindlameelsusega kuulutamast terviklikku moraaliseadust, nii loomulikku kui ka evangeelset. Kirik ei olnud selliste seaduste autor, järelikult ei saa ta olla ka nende üle kohtunikuks; ta on üksnes nende hoidja ja interpreteerija, ilma et ta võiks kunagi kuulutada lubatuks seda, mis on oma seesmise ja muutumatu vastuseisuga inimese tõelisele heaolule lubamatu.

Kaitstes abielu moraali selle terviklikkuses annab Kirik teadlikult oma panuse tõeliselt inimliku tsivilisatsiooni loomisse; ta kohustab inimest mitte loobuma oma vastutusest, toetudes tehnilistele vahenditele; just sellega kaitseb ta mõlema abikaasa väärikust. Jäädes ustavaks nii meie Lunastaja õpetusele kui ka eeskujule, on Kirik siiraks ja erapooletuks sõbraks kõigile inimestele, keda ta soovib aidata ka nende maisel teekonnal "poegadena osa saama elava Jumala, kõigi inimeste Isa elust".[23]

{mospagebreak}

III. PASTORAALSED JUHISED

Kirik Mater et Magistra

19. Meie sõnad ei väljendaks adekvaatselt Kiriku, kõigi inimeste Ema ja Õpetaja mõtteid ja hoolitsust, kui, olles taas kutsunud inimesi üles järgima ja austama abielu kohta käivat jumalikku seadust, ei julgustaks me neid ausal teel reguleerima sündimust, isegi nendes, tänapäeva perekondi ja üksikisikuid ahistavates rasketes tingimustes. Kirik ei saa tegelikult käituda inimeste suhtes teisiti, kui seda tegi Lunastaja: Ta teab nende nõrkusi, on kaastundlik lihtrahva suhtes, võtab vastu patuseid; kuid ta ei saa lahti ütelda seaduseõpetusest, mis on tegelikult tagasi algse tõe juurde viidud ja Jumala vaimus elatud inimelule kohane seadus.[24]

Jumaliku seaduse järgimise võimalikkus

20. Paljudele võib kergesti jääda mulje, et Kiriku õpetust sündimuse reguleerimisest, mis kuulutab jumalikku seadust, on raske või isegi võimatu ellu rakendada. Ja tõesti, nagu kõik suurt kasu toovad elulised realiteedid, vajab see tõsist tööd ja suuri pingutusi. Veelgi enam, see ei ole teostatav ilma Jumala abita, kes hoiab ülal ja tugevdab inimeste head tahet. Kuid siiski, igaühele, kes selle üle hästi järele mõtleb, saab selgeks, et sarnased pingutused õilistavad inimest ja on inimühiskonnale kasulikud.

Enese üle valitsemine

21. Sündimuse reguleerimise aus teostamine nõuab abikaasadelt kõigepealt, et nad omandaksid kindlad veendumused elu ja perekonnaelu tõeliste väärtuste osas ja püüdleksid selle poole, et tagada täiuslik enese üle valitsemine. Oma instinktide üle mõistuse ja vaba tahtega valitsemine nõuab kahtlemata askeetlikku eluviisi nii, et abielule omased tundeavaldused oleks kooskõlas õige korraga, eriti sugulisest läbikäimisest perioodilise hoidumise osas. Siiski on see ehedale abielule kohane kord kaugel sellest, et olla kahjulik abielulisele armastusele, pigem annab ta sellele ülevama inimliku väärtuse. See nõuab küll pidevaid jõupingutusi, kuid tänu selle kasulikule mõjule arendavad abikaasad täiel määral välja oma isiksuse, rikastades end hingeliste väärtustega. Sarnane kord lubab perekonnaelus maitsta muretuse ja rahu vilju, ning aitab kaasa muude probleemide lahendamisele; see soodustab vastastikust tähelepanu abikaasade vahel ja aitab neil lahti saada isekusest, mis on tõelise armastuse vaenlane; ning süvendab nende vastutustunnet. Selle kaudu saavad vanemad võimaluse sügavamalt ja tõhusamalt mõjutada oma järglaste haridusteed: väikesed lapsed ja noorukid kasvavad üles, hinnates õiglaselt inimlikke väärtusi ja arendades rahulikult ja harmooniliselt oma vaimseid ja meelelisi võimeid.

Soodsa atmosfääri loomine kõlbelisele puhtusele

22. Sel puhul soovime me juhtida haridustöötajate ja kõigi teiste inimühiskonna üldise heaolu nimel vastutusrikkaid ülesandeid täitvate inimeste tähelepanu vajadusele luua soodus atmosfäär kõlbeliselt puhtale haridusele, see tähendab terve vabaduse võidule kõikelubavuse üle austuse kaudu moraalse korra vastu.

Kõik see tänapäeva sotsiaalse kommunikatsiooni meediumis, mis põhjustab meeleerutust ja taltsutamatut käitumist, nagu ka iga liiki pornograafia ja liiderlikud näitemängud, peab esile kutsuma kõigi nende siira ja üksmeelse vastureaktsiooni, kes tunnevad muret tsivilisatsiooni progressi pärast ja kannavad hoolt inimhinge üldise heaolu kaitse eest. Asjatu on püüda õigustada selliseid tõsiseid tagasilööke, tuues ettekäändeks kunstiloome või teadustegevuse,[25] või tuletada oma argumentatsioon riigivõimu poolt sellel alal lubatud vabadusest.

Üleskutse riigivõimule

23. Valitsejatele, kes peamiselt vastutavad üldise heaolu eest ja kes võivad nii palju korda saata kõlblusnormidest kinnipidamise kindlustamise alal, me ütleme: ärge lubage oma rahvaste moraalil alla käia; ärge lubage seaduslike vahenditega juurutada perekonda kui fundamentaalsesse rakukesse selliseid kombeid või tavasid, mis on vastuolus loomuliku ja jumaliku seadusega. Riigivõimu panus demograafilise probleemi lahendamisse võib olla ja peab olema hoopis teist laadi: nimelt ettenägelik poliitika perekonna jaoks, inimeste läbimõeldud harimine moraaliseaduse ja kodanikuvabaduste austamise osas.

Me oleme teadlikud nendest tõsistest raskustest, millega riigivõim on selles osas kokku puutunud, ja seda eriti arengumaades. Nende õiglasele pingelisele tööle pühendasime me oma entsüklika POPULORUM PROGRESSIO. Kuid me kordame koos oma eelkäija paavst Johannes XXIII-ga: nendest raskustest ülesaamiseks ei ole vastuvõetav ükski lahendus, "mis kahjustab inimese olemuslikku väärikust" ja põhineb läbinisti materialistlikul kontseptsioonil inimesest endast ja tema elust. Ainus võimalik lahendus sellele küsimusele on selline, mis näeb ette nii üksikindiviidide kui ka kogu inimühiskonna sotsiaalset ja majanduslikku progressi, ning mis austab ja edendab tõelisi inimlikke väärtusi.[26] Samuti ei või, olemata sügavalt ebaõiglane, pidada jumalikku ettehooldust vastutavaks selle eest, mis tegelikult on põhjustatud valitsuse läbimõtlematusest, ebapiisavast sotsiaalse õigluse tajust, omakasupüüdlikust monopoliseerimisest, või siis hukkamõistu väärivast laiskusest, mis ilmneb püüdluste ja hädavajalike ohverduste nappuses, mida tehakse rahvaste ja kõigi tema poegade elatustaseme tõusu kindlustamiseks.[27]

Mitmekordistagu suuremeelselt oma pingutusi kõik riigivõimu vastutustundlikud esindajad - nagu paljud neist on seda juba tänuväärselt teinud. Ja ärgu kogu maailma inimpere kasvav üksteiseabistamine iial lakaku: See avab suurtele rahvusvahelistele organisatsioonidele peaaegu et piiramatu tegevusvälja.

Teadlased

24. Nüüd sooviks me julgustada ka teadlasi, kes "võivad märgatavalt edendada nii abielu kui ka perekonna heaolu, kindlustades sisemise rahu, kui nad ühiste jõupingutustega põhjalikumalt selgitaksid erinevaid tingimusi, mis soodustaksid õiget sündimuse reguleerimist".[28] Eriti soovitav oleks, nagu seda väljendas juba paavst Pius XII, et arstiteadusel õnnestuks välja töötada piisavalt kindel alus sündimuse reguleerimiseks, mis põhineks looduslikest rütmidest kinnipidamisel.[29] Sel viisil annavad teadlased, eriti katoliiklastest teadlased, oma panuse tõestamaks reaalselt, et, nagu õpetab Kirik, "elu edasiandmise kohta kehtivate jumalike seaduste ja tõelise abielulise armastuse tugevdamist puudutavate seaduste vahel ei saa olla reaalset vastuolu".[30]

Kristlastest abikaasadele

25. Ja nüüd on meie sõnad suunatud otseselt meie endi lastele, eriti neile, keda Jumal on kutsunud Ennast teenima abielus. Kirik, õpetades jumaliku seaduse möödapääsmatuid nõudeid, kuulutab samal ajal lunastuse sõnumit ja avab sakramentide abil armu tee, mis teeb inimesest uue olendi, kes on võimeline armastama ja elama tõelises vabaduses oma Looja ja Lunastaja kava kohaselt, ning leidma, et Kristuse ike tähendab talle head.[31]

Kiriku häälele kuulekad kristlastest abielupaarid peavad niisiis meeles pidama, et abielusakrament täpsustab veelgi ja tugevdab nende kristlikku kutsumust, mis sai alguse ristimissakramendiga. Sellega antakse abikaasadele jõudu ja neid nii-öelda pühitsetakse selleks, et nad truult täidaksid oma kohustusi, et nad täiuslikkuseni pühenduksid oma kutsumusele, ning annaks kogu maailma ees kristliku tunnistuse, mis on neile omane ja õige.[32] Neile usaldab Issand ülesande muuta inimestele nähtavaks selle seaduse pühadus ja headus, mis ühendab abikaasadevahelise armastuse Jumala, inimelu Looja, armastusega.

Me ei kavatse sugugi varjata neid kohati tõsiseid raskusi, mis kristlastest abielupaaride elus ette tulevad; neile, nagu ka kõigile teistele "kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu".[33] Kuid lootus sellele elule peab valgustama nende teed, kui nad vapralt püüavad elada oma praegust elu targalt, õiglaselt ja jumalakartlikult,[34] teades, et selle maailma pale on kaduv.[35]

Ärgu abielupaarid kohkugu tagasi nende hädavajalike pingutuste ees, ja toetagu neid usk ja lootus, mis "ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud";[36] palugu nad järjekindlate palvetega hardalt jumalikku abi; eelkõige ammutagu nad armu ja halastuse allikast armulaual. Ja kui patt siiski hoiab neid oma võimuses, siis ärgu nad heitku meelt, vaid otsigu alandliku püsivusega abi Jumala armust, mis on meile antud pihisakramendis. Sel viisil on neil võimalik saavutada abielu kogu täius, nagu seda on kirjeldanud apostel: Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud Kirikut... Nõnda peavad mehedki omi naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda, nõnda nagu ka Issand Kirikut... See saladus on suur; aga mina räägin Kristusest ja Kirikust. Olgu nüüd kuidas on, aga teiegi igaüks omaette armastage oma naist nagu iseennast; aga naine kartku meest."[37]

Apostolaat kodudes

26. Üks kõige väärtuslikumaid vilju väsimatul püüdlusel jääda truuks jumalikule seadusele on see, et abielupaarid tunnevad tihtipeale ise vajadust oma kogemusi teistele edasi anda. Nii lisandub ilmikkonna arvukatele elukutsetele ja kutsumustele uus ja väga tähelepanuväärne sarnaste inimeste vaheline apostolaadi liik; abielupaaridest enestest saavad apostlid ja juhendajad teistele abielupaaridele. Kindlasti on see paljude apostolaadi vormide seas üks tänapäevale kõige sobivamaid.[38]

Arstidele ja meditsiinipersonalile

27. Kõige enam väärivad meie meelest austust need arstid ja meditsiinitöötajad, kes oma ametikohustusi täites hindavad inimlikest huvidest kõrgemaks oma kristliku kutsumuse nõudeid. Aidaku nad seetõttu järjekindlalt kaasa kõigil võimalikel juhtudel usust ja õiglastest mõtetest inspireeritud lahenduste leidmisele, püüdku nad äratada sellist veendumust ja sellist austust ka oma töökaaslastes. Pidagu nad ühtlasi oma professionaalseks kohuseks hankida kõik vajalikud teadmised selle delikaatse probleemi osas, nii et nad saaks nendega konsultateerima tulevatele abieluinimestele tarka nõu anda ja neid õigele teele suunata, nii nagu need inimesed neilt seda õigustatult ootavad.

Preestritele

28. Armastatud preestritest pojad, oma kutsumuselt olete te nii üksikisikute kui ka perekondade nõuandjad ja vaimsed juhid. Me pöördume nüüd usalduslikult teie poole. Teie esmane ülesanne - eriti teie, kes te õpetate moraaliteoloogiat - on tõlgendada Kiriku õpetust abielust nii, et miski ei jääks ebaselgeks. Olge oma õpetajaametit täites esmaseks eeskujuks ustavast sisemisest ja ka välisest kuulekusest Kiriku õpetusautoriteedile. See kuulekus, nagu te hästi teate, kohustab mitte ainult eelpool esitatud põhjustel, vaid pigem tingituna Püha Vaimu valgusest, mis on Kiriku karjastele antud erilisel viisil, et nad saaksid selgitada tõde.[39] Te teate samuti, et nii meelerahu kui ka kristlaste ühtsuse jaoks on ülimalt tähtis, et moraali ja ka dogma vallas kõik kuuletuks Kiriku magisteeriumile ja kõik räägiks sama keelt. Seepärast pöördume me kogu südamest taas kord teie poole suure apostel Pauluse siira palvega: "Aga ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime läbi, et te kõik ühtviisi räägiksite ja et ei oleks lõhesid teie seas, vaid et oleksite kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes."[40]

29. Mitte loobuda millestki Kristuse lunastavas õpetuses on armastuse silmapaistev avaldus. Kuid sellega peab kaasnema veel kannatlikkus ja headus, millest Issand ise andis eeskuju oma suhetes inimestega. Tulnud mitte hukka mõistma, vaid päästma,[41] oli ta küll leppimatu pahede, kuid armulik inimeste suhtes.

Oma raskustes leidku abielupaarid alati preestri sõnades ja tema hinges Lunastaja hääle ja armastuse kaja.

Ja veel rääkige julgelt, armastatud pojad, täis veendumust, et Jumala Püha Vaim, abistades magisteeriumi selle doktriini esitamisel, valgustab seesmiselt usklike südameid ja kutsub neid üles sellega nõustuma. Õpetage abielupaaridele ainuõiget viisi palvetada; valmistage neid ette otsima tihti ja täies usus abi armulaua- ja pihisakramendist, ilma et nad iial laseks ennast heidutada omaenda nõrkusest.

Piiskoppidele

30. Armastatud ja auväärsed vennad piiskopiametis, kellega me kõige lähedasemal viisil jagame oma ühist hoolt jumalarahva hingede heaolu pärast; selle entsüklika lõpul pöörduvad meie mõtted austuse ja armastusega teie poole. Kõigile teile esitame me tungiva üleskutse. Juhendades preestreid, oma kaastöölisi ja oma piiskopkonna usklikke, töötage innukalt ja järeleandmatult kindlustamaks ja muutmaks pühaks abielu, nii et seda saaks alati elada selle kogu inimlikus ja kristlikus täiuses. Pidage seda missiooni üheks oma kõige pakilisemaks kohustuseks praegusel ajal. Nagu te teate, eeldab see ühist pastoraalset tegutsemist kõigil inimtegevuse aladel, majanduslikus, kultuuri- ja sotsiaalsfääris; sest tegelikult teeb üksnes nende erinevate sfääride olukorra üheaegne parandamine võimalikuks muuta vanemate ja laste elu perekonnas mitte üksnes talutavaks, vaid ka kergemaks ja rohkem rõõmu pakkuvaks, muuta kooselu inimühiskonnas vennalikumaks ja rahumeelsemaks, ustavuses Jumala kavale maailma jaoks.

VIIMANE ÜLESKUTSE

31. Auväärsed vennad, armastatud pojad ja kõik hea tahtega inimesed, tõepoolest tohutu on see hariduse, progressi ja armastuse edendamise töö, mida me kutsume teid tegema Kiriku õpetuse baasil, mille hoidjaks ja tõlgitsejaks on Peetruse järeltulija koos oma vendadega piiskopiametis. Tõeliselt hiiglaslik töö, nagu me oleme sügavalt veendunud, nii maailma kui ka Kiriku heaks, sest inimene ei või leida tõelist õnne - mille poole ta kogu oma olemusega pürgib - muidu, kui austuse läbi Jumala poolt tema enda olemusse kirjutatud seaduste vastu, mida ta peab järgima nii mõistuse kui ka armastusega. Selleks tööks, ja kõigi teie, eriti abielupaaride nimel, pöördume me palves pühaduse ja halastuse Jumala küllusliku armu poole, ja selle tõotusena anname me teile kõigile oma apostelliku õnnistuse.

Antud Roomas, Püha Peetruse kirikus, 25. juulil, apostel Püha Johannese pühal, 1968., meie pontifikaadi kuuendal aastal.

PAULUS PP. VI