paavst 1210x236 px 2



Jõululegend

Loe edasi: Jõululegend3. advendi pühapäeval, 13. detsembril pärast Halastuse Uste avamist ja peale Missat - orienteeruvalt kell 13.00 - toimub Peeter-Pauli Katedraalis pühapäevakooli laste jõuluetendus "Legend jõulutähest"! See on Mehikost pärit lugu väikesest tüdrukust, kes tegi Jeesuslapsele sündimise puhul ühe üpris ebatavalise kingituse. Kõik on kutsutud!

 

Elada Püha Missat

„Viimsel Õhtusöömaajal, ööl, mil Ta ära anti, seadis meie Lunastaja sisse oma Ihu ja Vere euharistliku ohvri selleks, et seeläbi Tema Ristiohver kestaks läbi aegade kuni Tema taastulemiseni ning usaldas sel moel oma armastatud Mõrsjale Kirikule oma surma ja ülestõusmise mälestuse: halastuse sakramendi, ühtsuse märgi, armastuse sideme ja ülestõusmise pidusöömaaja, kus me naudime Kristust, meie süda täidetakse armuga ning meile antakse tulevase auhiilguse pant" (Sacrosanctum Concilium, 47)

Püha Missa on Jeesuse ristiohvri veretu uuendamine. Kui me mõistame, mis see on ja mis toimub Missa ajal, siis saame aru, et Püha Missa ei ole ainult kõige olulisem sündmus maailmas, vaid kõige põnevam. Aga kahjuks mõnikord inimesed arvavad, et Püha Missa on igav ja rutiinne. Tavaliselt juhtub see sellepärast, sest nad ei tea või ei mäleta enam mida Jumal teeb, ja mis on see, mida meie teeme, kui me osaleme Euharistial.

Kuidas meie aga võiksime veidi paremini Missat elada?

Enne Missa algust preester rõivastub liturgilisse rõivastusse. Paneb selga amiktus, alba, vöö, stoola ja kaasula. Tänu nendele peaks selge olema, et Missa ajal preester täidab püha ülesannet. Preester on rõivastatud Kristuseks. Ei ole enam oluline, kes ta on, kas ta on kõhn või tüse, sest liturgilised rõivastused peidavad või varjavad preestri ihu. Praegu altari ees ta on Kristus. Muidugi preester ei ole Kristus ainult rõivaste pärast, vaid vaimulikuseisuse sakramendi pärast, aga rõivad aitavad mõista, et sel hetkel preester pole tavaline inimene ja ei tee tavalisi igapäevaseid asju, vaid see on eriline toiming.

Liturgiliste rõivastute värvid ütlevad midagi Missa kohta, mida sel päeval tähistatakse. Roheline tähendab tavalist aega. Valge värv tähistab ülestõusmist või pühakutega seotud püha. Punane aga märtrite püha või Püha Vaimu Missat. Lillat rõivastust kasutatakse advendiajal, paastuajal ja surnute mälestamisel. Roosat värvi kasutatakse ainult 3. advendi pühapäeval ja 4. paastu pühapäeval: see sümboliseerib, et advendi ja paastu ajad on peaaegu läbi. Mõnedes kohades Neitsi Maarja pühadel kasutatakse ka sinist värvi.

Missa algab ja lõpeb ristimärgi tegemisega. See on oluline märk, sest ristimärk on kristlik märk. Tähendab, et me oleme Jeesuse omad ja et kõik, mida me teeme Missa ajal, toimub Jeesuse risti mõju all. Läänekiriku traditsioonis ristimärki tehakse niimoodi: avatud peopesaga puudutatakse laupa, rinda, vasakut ja paremat õla, öeldes samal ajal: Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Peale ristimärgi tegemist tuleb sissejuhatus. Esiteks preester tervitab kogudust. Teiseks palume andeks lugedes Mina tunnistan palvet. Enne selle palvetamist preester teeb lühiket pausi, et me võiksime meelde tuletada oma patte ja nende pärast andeks paluda. Mina tunnistan palve jooksul, kui me ütleme minu süü, minu süü, minu ülisuur süü, lüüakse endale kolm korda rinda: see žest märkab selgelt, et me kahetseme oma patte.

Pühapäeviti ja suurtel pühadel loetakse või lauldakse Au olgu Jumalale, mis on väga vana ja ilus hümn, mille kaudu me kiidame, ülistame, kummardame, austame ja täname Jumalat Tema suure au pärast. Kohe pärast Au olgu Jumalale preester loeb Päevapalve. Siin uuesti, pärast ütlemist Palvetagem, tehakse lühikest pausi. Sel hetkel preester kogeb koguduse palveid ja palub nende eest Jumalale. Niisiis sel hetkel on hea mõte meelde tuletada kõiki neid asju, mida me tahame paluda Jumalalt või tänada Jumalat Missa ajal.

Siis algab sõnaliturgia. Pühapäeviti loetakse kolm lugemist (esimest, teist ja Evangeeliumit) ja psalmi. Tööpäeviti kaks lugemist ja psalmi. Lektsionaar ehk raamat, mis sisaldab Piiblikohta, mida loetakse missa ajal, on väga sisukas raamat: kes osaleb Missal iga päev kolme aasta jooksul, siis kuuleb suuremat osa Piiblist.

Pühapäevased lugemised on alati omavahel seotud ja järgivad alati sama skeemi, mis on tegelikult palve skeem. Esimeses lugemises Issand ütleb meile midagi. Psalmi läbi me vastame Jumalale. Evangeeliumis Jumal räägib uuesti meiega Jeesuse kaudu selle sama asja kohta. Kui Jeesus, kes on Isa lõplik Sõna, räägib siis kuulame tähelepanelikult ning vastame lihtsalt ja alandlikult: Kiitus sulle Kristus. See on kindlasti palve skeem. Selles mõttes sõnaliturgia õpetab meid palvetama – kuidas Jumala häält ära tunda ja kuidas Temale vastata. Tööpäeviti see suhe esimese ja psalmi vahel on alati olemas aga mitte alati Evangeeliumiga. Teine lugemine selgitab alati mõnda Jeesuse müsteeriumi aspekti.

Teised sõnaliturgia osad on jutlus ehk homiilia, milles preester seletab, mismoodi Jumala sõna ütleb meile midagi kasulikku meie praeguse olukorra kohta ning „kutsub üles seda sõna vastu võtma sellisena, nagu ta tõeliselt on: Jumala sõnana" (Katekismus, 1349), usutunnistus ja eestpalved, mis on palved kõikide inimeste eest, vastavalt apostli sõnadele: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest...." (1 Tm 2:1-2)" (Katekismus, 1349).

Siis algab armulaualiturgia. Armulaliturgia koosneb andide ettevalmistamist, anafoorist ja püha Armulauda vastuvõtmist.

Andide ettevalmistamisel toome altari juurde leiva ja veini, mis saaksid meile eluleivaks ja vaimujoogiks, Jeesuse ihuks ja vereks. Leib on hapnemata nisuleib. Vein on tavaline viinamarja vein. Preester lisab veinile natuke vett: see oli Jeesuse ajal juudide kombe aga sümboliseerib ka oma elu, mida ühendatakse Jeesuse ohvriga.

Anafooraga algab Missa kõige olulisem osa. Igaks juhuks, me ei pea unustama, et „sõnajumalateenistus ning Euharistia pühitsemine kujutavad endast „ühtainsat kultusakti" (SC 56). Laud, millele Euharistia kaetakse, on ühtaegu nii Jumala sõna kui Issanda Ihu laud (vrd DV 21)" (Katekismus 1346). Anafoora ehk Missakaanon kujutab endast tänu- ning konsekratsioonipalvet.

Tänuohvripalve ehk prefatsioon on ilus hümn, mis on alati seotud sellise missaga, mida sel päeval tähistatakse. „Prefatsioonis tänab Kirik Kristuse läbi Pühas Vaimus Isa kõigi Tema tegude: loomise, lunastamise ning õndsakstegemise eest. Terve kogudus liitub siis selle lõppematu ülistamisega, mida taevane Kirik, inglid ja pühakud kolmekordselt pühale Jumalale laulavad" (Katekismus, 1352), Püha, püha, püha kiituselaulu palvetades.

Siis tuleb Epiklees. Preester hoiab peopesi leiva ja veini kohal ning palub Isa, „et Ta saadaks oma Püha Vaimu (...) leivale ja veinile, et need Tema väel muutuksid Jeesuse Kristuse Ihuks ja Vereks ning et Euharistias osalejad oleksid üksainus ihu ning üksainus vaim" (Katekismus, 1353).

Sellele järgneb konsekratsioon. Jeesuse, kes sel hetkel tegutseb preestri kaudu, seadmissõnade ning Püha Vaimu väe läbi, leib ja vein muutuvad Kristuse ihuks ja vereks, Tema kõikidel aegadel kehtivaks ristiohvriks.

Anamneesis meenutab Kirik Jeesuse Kristuse kannatusi, ülestõusmist ja auhiilguses tagasitulemist.

Eestpalves palvetame pühakutele ja elavete ja surnute eest. Sel viisil väljendame, et Missa pühitsetakse osaduses terve Kirikuga Taevas ja maa peal.

Armulaua vastuvõtmise liturgia algab Meie Isa palvet lugedes. Kohe pärast palume andeks kolm korda. Armulaua vastuvõtmine on kindlasti oluline sündmus. „Aamen, aamen, ma ütlen teile: kui te ei söö Inimese Poja liha ja ei joo tema verd, ei ole teie sees elu" (Jh 6:53). Jeesus tuleb meie juurde oma jõuga. Kirik ütleb meile, et hästi valmistuda Armulauda vastu võttmiseks, on ülihea mõte Issandalt andeks paluda: Issand, me palume Sind, päästa meid kõigest kurjast...; Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, halasta meie pea...; Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde... Muidugi, kui keegi on teadlik oma raskest patust, see pole piisav ja peab enne Armulauda vastuvõtmist võtma vastu sakramentaalse pihi.

Sel hetkel on hea mõte ka teistele andestada ja nendelt andeks paluda: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!" (Mt 5:23-24). See on põhjus, miks preester ütleb enne armulaua vastuvõtmist Soovigem üksteisele rahu ja head läbisaamist.

Kuidas Armulauda vastu võtta? Põlvitades või seistes aga alati armastusega ja austusega. „Kristus on mõlema kuju all sakramentaalselt kohalolev. Seepärast saab Euharistia armu terviklikku vilja vastu võtta ka siis, kui kommunitseeritakse vaid leiva kujul" (Katekismus 1390).

Me ei pea unustama ka, et kui meie hing on valmis, on alati hea ja kasulik Armulauda vastu võtta. „Käi Armulaual. – See ei ole austuse puudumine. – Mine kohe täna Armulauale pärast seda, kui oled vabanenud sellest sasipuntrast. – Kas oled unustanud, mida ütles Jeesus: arsti ei ole vaja tervele, vaid haigetele?" (püha Josemaría, Tee, 536)

Missa lõppeb preestri õnnistamisega. Ta õnnistab meid ristimärgiga. See tähendab, et kristlastele rist on õnnistus ning et Euharistia abiga saame teostada Jeesuse sõnu: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle" (Lk 9:23).

Kuidas Jumalast teiste inimestega rääkida?

 

„Ilmikutest usklike eriline kutsumus on otsida Jumalariiki, mõtestades ja korraldades ajalikke asju Jumala kava kohaselt. Nõnda realiseerivad nad kõigile ristituile ühist kutset pühadusele ja apostolaadile" (Kompendium 188). Kõik kristlased (mitte ainult preestrid või pühendunud) on kutsutud pühadusele ja apostolaadile. Jumal ootab meilt, et me saaksime pühaks ja et me räägime Temast ja tema Evangeeliumist inimestele.

Apostolaadiks nimetatakse Jumala ja Evangeeliumi kuulutamist inimestele. Kristlikus elus apostolaat ei ole fakultatiivne. Kui tegeleme apostolaadiga, täidame Kristuse ülimat käsku: pärast oma ülestõusmist Jeesus astus jüngrite juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" (Mt 28:18-20). Luuka Evangeeliumis Jeesus ütleb, et oma nimel „peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad" (Lk 24:46-48). Johannes Evangeelium tunnistab ka, et „Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid" (Jh 20:21)

Ka meie oleme Jeesuse jüngrid ning Tema läkitab meid kuulutama ning Temast kõnelema. Kristlastena peame Tema kohta rääkima „olgu aeg paras või ärgu olgu" (2Tm 4:2). See on see, mida samuti pühakud tegid ning niisamuti oleme meie kutsud pühadusele. Paulus ütleb: „sest kui ma Evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma Evangeeliumi ei kuuluta! Sest kui ma teen seda vabatahtlikult, siis ma saan palka, kui aga sunniviisil, siis on see ometi minu kätte usaldatud majapidamine. Mis siis on minu palk? See, et ma Evangeeliumi kuulutades levitan Evangeeliumi tasuta, nii et ma ei tarvita oma õigust, mis käib Evangeeliumiga koos" (1Kr 9:16-18). Seesama peaks olema meie deviis: häda mulle, kui ma Evangeeliumi ei kuuluta.

Kui aspostolaat on Jumala käsk, siis see aga tähendab, et mõnikord Jumalast rääkida võib paista ebamugav, ohtlik või kasutu. Kuid sel hetkel kui me räägime Issandast, täidame Jumala tahtmist ja oleme efektiivsed ükskõik kuidas, sest meie apostolaat on alati Jumala apostolaat. Kui tegeleme apostolaadiga inimeste seas, siis oleme Jumala tööriistaks: „vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni," (Mt 28:20) ütleb Issand. Ta on alati meie juures ja töötab meie kaudu. See on põhjus, miks meie apostolaadi sõnad on tõhusad.

Meie ei pea muretsema, et meie ei oska rääkida Jeremia järgi: „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks." Aga mina ütlesin: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor." Kuid Issand ütles mulle: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin. Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand" (Jr 1:5-8).

Samuti meie ei saa öelda, et meie ei tea Jumala kohta piisavalt. „Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus" (1Kr 1:20-24) ning mittekunagi ei saa meie väita, et me kardame, sest Issand ütleb meile: „ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!" (Js 41: 10)

Lõppude lõpuks on Jumal, kes räägib meie läbi; on Püha Vaim, kes muudab inimeste südameid mitte meie. Oleme lihtsalt Tema instrumendid. See on kindlasti uskumatu, et Jumal, kes ei vaja meid, tahab, et me aitaksime Teda. See on suur ja ilus vastutus. Kuid tööriist võib olla kas hea või halb. On selge, et hea tööriistaga töötatakse paremini kui halvaga. Võib-olla me ei ole väga targad või andekad, aga võime proovida olla heaks tööriistaks. Kuidas seda aga teha? Millal meie oleme head tööriistad?

Esiteks, kui me oleme palvehinged. Kui me suhtleme tihiti Jumalaga, kui meil on siseelu, siis meie apostolaat on efektiivsem. Miks? Lihtsalt sellepärast, et kui me palvetame, me armastame Jumalat. Teame sügavalt, kes on see, kellest me räägime. „Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil" (Mt 12:33-37). Kui palve ja sakramentide läbi meie süda on tasapisi täis Jumalat, siis loomulikult ja peaaegu kogemata räägime inimestega Jumalast. „On vaja, et sa oleksid jumalamees, siseeluinimene, palve ja ohverduse inimene. Sinu apostolaat peab seisnema sinu „sisemise" elu ülekülluses" (püha Josemaía, Tee 961).

Tegelikult vähene palve on ainus asi, mis saab meie apostolaati takistada. „Ära räägi mulle, et hoolitsed oma siseelu eest, kui sa ei vii intensiivselt ja lakkamatult ellu apostolaati. Issand – kelle lähedust sa väidad otsivat – soovib, et kõik hinged pääseksid" (püha Josemaía, Vagu 197). Sel juhul saame kindlasti tihti Jumalast rääkida, aga räägime „teooriast" Jumala kohta, mitte päris Jumalast. Jumalaga tihiti vestelda on veel olulisem kui palvetada konkreetselt inimeste eest. Muidugi see on kindlasti väga kasulik asi ja peame tunnistama, et kui me palvetame inimeste eest, siis me suhtleme Jumalaga, aga kui meil on aktiivne siseelu ja kui tuleb võimalus Jumalast rääkida, kasutame seda isegi kui me ei ole veel palvetanud selle inimese eest.

Aga palvetada ei ole veel „piisav". On teine asi mis on ka väga oluline. Kui me tahame apostlid olla, peame olema head inimesed: kannatlikud, mõistvad, avatud, õnnelikud, eeskujulikud ning kui me ütleme ilusaid asju, aga kui tegutseme sellest nimetatust erinevalt, siis mitte keegi ei kuula meid. Hispaania keeles öeldakse, et „Fray Ejemplo es el mejor predicador": „Vend Eeskuju on parim jutlustaja". On selge, et meil on ka puudused ja pahed: see on paratamatu. Aga kui me võitleme oma puuduste vastu Jumala armastuse pärast, siis see on alati ülihea eeskuju ja näitab, et proovime vähemalt elada seda, mida me kuulutame.

Kõik see aga tähendab, et kõige lihtsam apostolaat seisneb meie sõpradega ja kolleegidega rääkides. Perekonna apostolaat on ülioluline aga samal ajal päris raske, sest meie pereliikmed teavad meid liiga hästi. Aga sõbrad, teavad et me armastame neid ja et me tahame lihtsalt nendega jagada seda, mis on meile tähtis. Nad kuulevad meid tahelepanelikult ja lugupidavalt. Teame, kes nad on ja mis oleks neile kasulikum. Tegelikult kui me oleme head sõbrad, siis see, mida me ütleme, on alati mõjukas ja tõhus (vähemalt pikas perspektiivis). Seega see tähendab ka, et kui me tahame olla head apostlid peame sõbralikud olema, aga püsivalt. „Ei" ei ole mitte kunagi „ei": tähendab ainult „mitte preagu", „mitte veel".

Evangeliseeriv tegevus „võib kanda eriti head vilja, sest toimub igapäevase elu tingimustes" (Lumen Gentium 35). Peame kasvatama endas soovi pidevaks ja viljakaks kristlikuks apostolaadiks. See on see mida Jumal ootab meilt. Kui me käitume niimoodi, siis meie usk kasvab, on tugevam; oleme rõõmsamad ja meie elul on uus eesmärk. Apostolaat annab tähenduse oma elule: oleme Jeesusega kaaslunastajad.

Südametunnistuse uurimine

Käesolev teema puudutab südametunnistust. Kui sageli peaksime oma südametunnistust uurima ja läbikatsuma?

Katekismus ütleb, et „südametunnistus on mõistuse otsus, mis käsib inimesel õigel hetkel teha head ja hoiduda kurjast. Tänu südametunnistusele tajub inimene tehtava või tehtud teo kõlbelist väärtust ning saab nõnda kanda oma teo eest vastutust. Võttes kuulda oma südametunnistust, võib tark inimene kuulda Jumala häält, kes temaga räägib" (Katekismus 372).

Südametunnistus on mõistuse otsus või tunnistus, mida süda annab meie käitumise kohta. Kui me tähelepanelikult ja siiralt uurime oma südametunnistust Jumala abiga, siis tavaliselt mõistame, kas see, mida me tegime või see, mida me tahame teha, on hea või kuri. Ja see on võimalik, sest inimestel on nende sees kõlblusseadus ja selle läbi Jumal räägib meiega. Selles mõttes öeldakse õigesti, et kui me kuuleme oma südametunnistuse häält, kuuleme samuti Jumala häält. „Südametunnistus on meie vaimu seadus, kuid enamgi veel, ta on vahetu sekkumine, mis sisaldab ka vastutuse mõistet, ähvardust ja tõotust... Ta on selle saadik, kes nii loomuse kui armu korras loori varjust meiega kõneleb, meid oma asemike kaudu õpetab ja juhib. Südametunnistus on Kristuse esmane asevalitseja" (J. H. Newman, Kiri Norfolki hertsogile, 5).

Aga „et suuta kuulata südametunnistuse häält ja seda järgida, tuleb iseenesesse süüvida. Selline sisemisele keskendumisele pürgimine on seda vajalikum, et elu sunnib meid sageli loobuma igasugusest kaalutlemisest, järelemõtlemisest ning enesesse süüvimisest" (Katekismus 1779). See näitab, miks südametunnistuse uurimine on väga ilus, kasulik ja oluline harjumus. Kui me teeme seda regulaarselt, siis mõistame, kas meie siseelus miski läks halvasti ja kuidas saame seda Jumala abiga parandada. Aga kui me ei praktiseeri seda, siis võiks juhtuda, et me teeme midagi halvasti ja me ei märka seda ning see on kindlasti kurb. Saame kurjad olla, aga me ei peaks rumalad olema. Seega ütleb meile püha Augustinus: „Pöördu oma südametunnistuse poole, küsitle teda! ... Süüvige enesesse, vennad! Ning kõiges, mida te teete, pidage silmas, et Jumal on teie tunnistajaks!" (püha Augustinus, In epistulam Joannis ad Parthos tractatus, 8,9).

Sellest, kui oluline on südametunnistuse uurimine, näitab meile Luuka Evangeelium: võib-olla me ei käitu nii korralikult nagu me tahaksime, aga kui me uurime siiralt ja tõsiselt oma südametunnistust, siis saame reageerida ja oma käitumist muutuda. See on see, mida kadunud poeg tegi, kui ta oli üksinda ja kannatas väga ning ta ütles iseendale: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!" Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde". Selles mõttes südametunnistuse uurimine on midagi, mida me peaksime iga päev praktiseerima: „Südametunnistuse läbikatsumine. – Igapäevane töö. Raamatupidamine, mida ei jäta ükski ettevõtja iial unarusse. Ja kas on üldse ettevõtmist, mis oleks rohkem väärt kui igavese elu ettevõtmine? (püha Josemaría, Tee, 235)

Nii kaua kui meie oleme maa peal, saame oma vigu parandada, aga on oluline teada, mida me peame parandama. Kuidas seda teha? Vaimulikus kirjanduses räägitakse kahest uurimisest: üldine ja eriline uurimine või läbikatsumine.

Üldine läbikatsumine on see, mida me kujutleme kohe, kui keegi räägib südametunnistuse läbikatsumisest. See on lihtsalt mõtiskleda meie elu üle, et teada, mida me tegime hästi või halvasti. Loomulikult, kui me alustame seda uurimist, esimene asi on Püha Vaimu käest abi paluda. Ainult Jumala valguse abiga saame näha, mis toimub tõesti meis. Kuid tuleb meeles pidada, et südametunnistuse uurimine ei ole kasulik kui see ei ole siiras ja vapper. Tihti leiame südametunnistust uurides neid asju, mida meie ei taha näha, sest need häbistavad meid. Kui me oleme haiged, siis meie esimene samm selleks, et terveks saada, on tunnistada, et meil on probleem.

Kui tihiti peaksime oma südametunnistust kontrollima? Üldiselt kord päevas. Tegelikult kui me käitume niimoodi, siis läbikastumine ei peaks väga pikk olema: on lihtsam kontrollida väikese aja jooksul kui pika. Millal oleks parem südametunnistust teha? Öösel, nt. enne magama minekut, on kindlasti hea hetk, sest möödunud on terve päev. Aga kui sel ajal oleme juba väga väsinud, siis on ka võimalik seda hommikul või keskpäeval teha. Oluline on, et me mõtiskleme natuke meie siseelu üle 24h jooksul. Kui oleks võimalik seda teha iga päev enam-vähem samal ajal, oleks kindlasti raske seda unustada.

Kui kaua peaks üldine uurimine kestma? Tavaliselt mitte rohkem kui kolm-neli minutit. Kui uurime oma südametunnistust iga päev, siis see on rohkem kui piisav. Kui meil on läbikatsumise uurimise kombe, teame juba nii ja naa, kes me oleme, ja siis me ei vaja palju aega. Kui inimene kasutab harilikult liiga palju aega läbikatsumiseks, arvatavasti see tähendab, et ta on skrupuloosne ning see on vaimne haigus. Skrupuloosne inimene ei usalda Jumalat, sest ta unustab et Jumal on parem kui meie ja et ta saab andestada ka seda, mida me ei näe väga selgelt. „Et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem" (1Jh 3:20).

Kuidas vaadelda oma südametunnistust? On kindlasti palju võimalusi ja peame leidma endale parima võimaluse. Läbikatsumine on alati aga väga isiklik asi. Võib-olla alguses kasutada sellist meetodit, kus esitame endale küsimusi: Mida ma tegin hästi? Mida ma tegin halvasti? Mida ma võiksin homme paremini teha?

On veel kolmas asi. Esiteks, kui me uurime oma südametunnistust, mõistame, et Jumala abiga tegime palju häid asju, siis sel hetkel on hästi oluline tänada Jumalat. Tänu Jumalale tavaliselt teeme palju rohkem head kui halba. Selles mõttes on hea alustada tänades. Teiseks, on väga oluline ka lõpetada patukahetsuse hetkega. Aga me ei peaks unustama, et parim patukahetsuse hetk on andeks paluda kogu oma südamega. Ja selles mõttes on see alati armastuse tegu. Võib-olla päeva jooksul solvasime Jumalat, kes on nii hea Isa. On loomulik, et me oleme kurvad, sest me jätame tema maha. Aga samal ajal oleme täis lootust, sest me teame, kes on Jumal: kui mõistev ja kannatlik ta on. Sellepärast, et me teame, kes on Jumal, me ei taha enam teha, mida me tegime halvasti, ja me palume siiralt andeks. Parim patukahetsus sünnib armastusest. Seega pärast südametunnistuse uurimist, peame alati optimistlikud ja rõõmsad olema. Lõpuks on hea mõtte ka lõpetada konkreetse kavatsusega: mida ma võiksin paremini teha?

Viimaks, mis on eriline läbikatsumine? Võrdlust tehes, saame öelda püha Josemaríaga, et „südametunnistuse üldine läbikatsumine on nagu kaitse, eriline läbikatsumine – rünnak. Esimene on raudrüü, teine on toleedo mõõk" (püha Josemaría, Tee, 238). Ja konkreetselt rääkides erilise läbikatsumise kohta: „Südametunnistuse erilise läbikatsumisega pead minema otse teatud vooruse saavutamiseni või sind valitseva pahe väljajuurimiseni" (püha Josemaría, Tee, 241). Eriline läbikatsumine on lihtsalt võitluse punkt, milles me otsustame võidelda teatud aja jooksul. Sellega me proovime saavutada voorust või halba harjumust välja juurida. On kindlasti kasulikum, kui see tegevus oleks väga konkreetne ja toetuks vaimsel juhendamisel.

Kui me tahame Jumalat paremini armastada, siis südametunnistuse uurimine on väga vajalik asi. „Pöördumine on ühe hetke küsimus, pühitsemine on ülesanne kogu eluks. Armastuse jumalik seeme, mille Jumal on meie hinge pannud, püüab kasvada, näidata end tegudes, kanda vilju, mis on Jumalale alati meelepärased. Seepärast on möödapääsmatu, et me oleksime valmis uuesti alustama, kohtama – elu uutes olukordades – valgust, esimese pöördumise tõuget. Ja see on põhjus, miks peame end ette valmistama sügava süümejuurdlusega, paludes abi Issandalt, et võiksime paremini tunda Teda ja tunneksime paremini ka iseennast. Kui tahame uuesti pöörduda, siis teist teed ei ole." (Kui Kristus läheb mööda 58)

Oleme Neitsi Maarja lapsed

"Samal ajal kui kõige püham Neitsi, Kirik, on juba jõudnud täiusele, mille tõttu on ta ühegi pleki ja kortsuta, siis Kristuse järgijad ikka veel püüavad kasvada pühadusse patuga võitlemise läbi (vt. Ef 5:27). Nad pööravad oma pilgud Maarja poole, kes on kogu väljavalitute kogukonnale vooruste eeskujuks" (Lumen Gentium, 65).

Katoliiklased armastavad Maarjat, sest Neitsi Maarja on Jeesuse ema ning on ka meie ema, meie eeskuju ja meie eestkostja. Seega me austame Neitsi Maarjat, aga kuidas me osutame oma austust pühale Neitsile? Kompendium vastab: „See on ainulaadne austamine, mis erineb olemuslikult üksnes Pühimale Kolmainsusele osutatavast kummardamisest. Maarjale suunatud austamine leiab erilise väljenduse Jumalaemale pühendatud liturgilistes pühades, samuti Maarjapalvetes, näiteks Roosipärjas, mis on kogu evangeeliumi kokkuvõte" (Kompendium, 198).

Katoliiklase austavad Neitsi Maarjat, aga kummardavad ainult Jumalat. Päästeajaloos Maarja on väga oluline, kuid me ei saa teda pidada „jumalannaks". Ta on Jumala Ema. „Maarja on tõeliselt Jumala Ema, sest ta on Jeesuse ema (vt Jh 2:1; 19:25). See, kelle ta sai Pühast Vaimust ja kes sündis tõeliselt tema pojana, on Jumal-Isa igavene Poeg, Jumal ise" (Katekismus, 95) ja see on loogiline: Maarja on Jeesuse ema, Jeesus on Jumal, seejärel Maarja on Jumala Ema.

Kindlasti ei tähenda, et Maarja sünnitas Jumala. Sel juhul ta oleks Jumalast suurem, mis on mõttetu, aga Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, sest tal on kaks olemust: jumalik ja inimlik loomus. Jeesus sai oma inimliku loomuse Neitsi Maarjast nii nagu iga inimene saab oma olemuse oma emast, mitte aga oma jumaliku olemuse. Jeesus on Jumal ja siis võime öelda, et Neitsi Maarja, kes sünnitas inimese, kes on Jumal, on Jumala Ema. See on põhjus, miks me austame teda.

Selles mõttes ütleb meile püha Josemaría: „Inimesed on ülimat meelitatud, kui meenutatakse nende sugulust kirjanduse, poliitika, sõjaväe ja Kiriku suurkujudega. Laula Pärispatuta Neitsile meenutamiseks: Ole tervitatud, Maarja, Jumala Isa tütar! Ole tervitatud, Maarja, Jumala Poja Ema! Ole tervitatud, Maarja, Püha Vaimu väljavalitu! Sinust suurem on ainult Jumal! (püha Josemaría, Tee, 496). Peame kindlasti Maarjat tegudega armastama ja see on Maarja tegudega armastuse viis – temale lauda.

Maarja on Jumala Ema ja ta on ka meie ema. Jeesus ise andis tema meile emaks. „Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!" Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!" (Jh 19:26-27). Maarja on meile väga hea emaks ja väga hea eeskujuks. „Vaadates Neitsi Maarja peale, kes on täiesti püha ning ihu ja hinge poolest juba kirkuses, näeb Kirik temas niihästi seda, mida ta ise on kutsutud maailmas tegema, kui ka seda, mis temast saab taevasel kodumaal" (Kompendium, 199)

Tegelikult vaadates Maarja poole saame aru, kuidas peaksid kristlased alati käituma. Selle kaudu mõistame näiteks, mida alandlikkus tähendab: „Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!" (Lk 1:38). Niisamuti saame aru, mida truudus tähendab: „Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema" (Jh 19:26). Mõistame, mida kuulekus tähendab, sest oma elu ootamatute plaanide muutuste ees ta vastas alati jaatavalt Issandale: täitis alati Jumala tahtmist. Ta õpetas meid, kuidas palvetada; ta on palve õpetaja: „Neil ei ole enam veini" ütleb Jeesusele ja kohe: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!" soovitab teenritele (vt Jh 2:1-5).

Vaadates Neitsi Maarja peale võime palju õppida, aga peame tunnistama, et isegi kui meil on nii hea eeskuju, siis mõnikord ei ole aga ikkagi lihtne korralikult toimida. Vahel paistab, et me pole harjunud head olema. Kuigi see võiks raske olla, me ei peaks liiga palju muretsema, sest me ei võitle üksinda. Maarja on meie eeskuju aga ta on samuti meie eestkostja ja meie kaitseja. Ja mõnikord meie suurim probleem on see, et me ei pöördu piisavalt Neitsi Maarja poole.

„Ta on särav täht, mis tõuseb mere ääretu silmapiiri kohale, kiirates oma teeneid ja valgustades eeskujuga. Kui sa oled kaugelt maismaast ja kui selle maailma lainete möll on kandnud sind tormi ja maru keskele, ära iialgi pööra oma pilku sellelt kiirgavalt tähelt, kui sa ei taha hukkuda. Kui kiusatuse tuul puhub, kui põrkud vaevakaljuga, vaata tähte, hüüa Maarjat appi. Kui triivid uhkuse, auahnuse, salasepitsuste või kadeduse laineil, vaata tähte, hüüa Maarjat appi. Kui viha, ahnus ja rüvedad soovid loobivad su hinge väikest paati, vaata Maarjale. Kui kardad oma paljude eksimuste pärast, kui südametunnistus teeb sulle etteheiteid, kui oma hukatusele mõeldes tardub veri su soontes ning hakkad vajuma kammitseva pimeduse kuristikku ja lootusetuse sügavikku, mõtle Maarjale. Kõigis ohtudes, igas hirmus ja kahtluses mõtle Maarjale, hüüa Maarjat appi. Iial ärgu olgu ta kaugel sinu suust, iial ärgu olgu ta kaugel sinu südamest, ning et sa saaksid abi, mida ta annab oma palvetega, ära iial jäta järgimata tema elu eeskuju. Kui sa hüüad teda appi, ei jää sa iial lootusetuks. Kui palud temalt nõu, ei eksi sa iial. Kui tema juhatab sind, ei väsi sa iial. Kui tema on sinu vastu lahke, jõuad sa pärale" (püha Bernard Clairvaux'st, Homilia 2 super Missus est).

Meie saame endalt küsida, et kui tihti pöördume Maarja poole? „Enne, üksinda, sa ei suutnud... – Nüüd oled pöördunud Ema poole, ja koos Temaga on kõik nii lihtne!" (püha Josemaría, Tee, 513) Koos temaga kõik on lihtne: palvetada, töötada, Jumalast rääkida... kõik. Ta on alati meie kõrval. Mõnikord me unustame, et ta on nii lähedal ja see on päris kurb. Katoliiklastena, Maarja lastena, peame temaga iga päev suhtlema.

Kuidas aga Maarjat veelgi rohkem armastada? Kuidas temaga sagedamini suhelda? Võime seda teha mitmel viisil. Saame kell 12 iga päev Angelus't (või ülestõusmise ajal Regina Coeli) palvetada: niimoodi tuletame talle meelde tema elu kõige ilusamat hetke. Võime öösel enne magama minekut kolm korda Ole tervitatud Maarja palvet palvetada paludes puhtuse voorust, nagu pühakud tihti soovitavad. Saame Neitsi Maarja kujusid, pilte või maale koju panna, mis on väga ilus katoliiklik komme. Võime temaga rääkida oma palveajal.

Kõik need kombed ja teised, mida kristlik pojalik vagadus on avastanud, on kindlasti ilusad ja head. Aga paistab selge, et ilusaim neist on Roosipärg. „Tahad sa Jumala Ema armastada? – Siis õpi teda tundma! – Kuidas? – Palveta hästi Meie Armsa Ema roosipärga.
„Kuid roosipärjas... me ütleme ju alati ühte ja sama!... – Ikka ja jälle ühte ja sama? Aga kas armunud ei lausa alati ühte ja sama?... Kui sa pead roosipärga üksluiseks, kas ei või põhjuseks olla see, et sa sõnade vormimise asemel teed vaid tühja häält samal ajal, kui sinu mõtted viibivada Jumalast kaugel?
„– Pealegi vaata: enne iga kümmet helmest öeldakse välja saladus, mida soovitakse vaadelda.
„– Oled sa eales neid saladusi vaadelnud?" (püha Josemaría, Roosipärg, p. 12)

Saladusi soovitakse vaadelda, ütleb püha Josemaría. Ja kui me teeme seda, siis vaatleme ka Jeesuse elu. Sest roosipärg on kogu Evangeeliumi kokkuvõte.

On tõsi, et mõnikord roosipärja palvetamise ajal oleme natuke hajameelsed aga Maarja on Ema ja talle meeldib väga, kui tema lapsed räägivad temaga ja ütlevad talle, et nad armastavad teda, isegi kui sel hetkel nad on üsna hajameelsed. Igatahes nagu püha Johannes XXIII ütles tihit: halvim roosipärg on see, mida me ei palveta.

„Armasta meie Ema. Ja Ta teeb su küllusliku armu osaliseks, et tuleksid igapäevatest lahingutest võitjana välja. – Ja vaenlasel ei ole mingit kasu nendest jäledusest, mis tõusevad sinus üha ülespoole, kuni püüavad oma aromaatse kõdunemisega uputada kõrged ideaalid ja ülevad käsud, mis Kristus ise on pannud sinu südamesse. – Serviam! – Ma teenin!" (püha Josemaría, Tee, 493).

Välismaa


Paavst Franciscuse palveintentsioon 2018. aasta novembriks17 Nov 2018 14:12
Paavst Franciscuse palveintentsioon 2018. aasta novembriks

Paavst Franciscus ütleb oma palveintentsioonis 2018. aasta novembriks: „Me võime rääkida suurepäraste sõnadega, kuid kui meie südames pole rahu, ei saa rahu olema maailmas.“ Paavst Franciscusel on saanud tavaks avaldada videosõnum, mis üksikasjalikult kirjeldab tema palveintentsiooni igaks kuuks. Siinjuures Paavst Franciscuse palveintentsioon novembriks tekstina: Me kõik tahame rahu. Seda soovivad eelkõige need, kes kannatavad [ ... ]

Loe edasi ...
Paavst Franciscuse Missa jutlused Balti riikides26 Okt 2018 19:50
Paavst Franciscuse Missa jutlused Balti riikides

Paavst Franciscuse jutlus Kaunases Armsad vennad,
Püha Markus pühendab suure osa oma evangeeliumist sellele, kuidas Issand õpetab oma jüngreid. Paistab, et siis kui Jeesus oli jõudnud poolele teele Jeruusalemma, Tahtis Ta, et jüngrid teeksid veel kord kindla valiku Talle järgneda kuigi nad teadsid, et sellega käivad kaasas katsumuste ja mure hetked. Kui evangelist kirjeldab seda Jeesuse elu järku, siis ta mainib kolm korda, et Jeesus kuulutas ette [ ... ]

Loe edasi ...
Veel artikleid ...

Halastuse aasta