paavst 1210x236 px 2



Välkfoorum "Kuidas paavst Franciscus mõjutab maailma"

1 paavst v2lkfoorum3. septembril toimus Tallinna Ülikoolis välkfoorumis, kus kõnelesid Tallinna Ülikooli professor Daniele Monticelli ja Rooma-Katoliku Kiriku piiskop Philippe Jourdan. Siinjuures kokkuvõttev tekst toimunud foorumist.

Poliitikute otsused ja riikide poliitikat mõjutab valdavalt väga palju see, kas riik on katoliiklik või mitte. Mis on väga oluline kiriku mõju puhul on see, kui me liigume poliiiliselt tasandilt ühiskondlikule tasandile, siis on väga raske leida teist institutsiooni, mis oleks valmis pöörama tähelepanu inimeste valule ja seda nii komplektselt nagu seda on füüsiline, psühholoogilne, vaimne, kui ka moraalne. Kui katolik kirik tegeleb selle valuga komplektselt, siis teised institutsioonid teglevad enamjaolt ainult ühe valu tüübiga, nagu näiteks meditsiiniline süsteem. Tegelikult me ju teame, et inimene on üks tervik ning kirik suudab seda adresseerida. See on ka üks põhjuseid, miks kirik nii mõjus on, ta pakub sellele valule lootust ja lohutust ning see on inimeste jaoks väga oluline.


Kui vaadata katoliiklikke maid, siis valu käsitlemine ja leevendamine on olnud oluline samuti sotsiaalses sfääris. Terved hoolekandesüsteemid on olnud pikka aega riikides nagu Itaalia täiesti kiriku vastuses ja organiseerida, riik ise on olnud väga nõrk nendes valdkondades. Alles 70ndatel aastatel on hakanud riik nendes valdkondades sellistes riikides tegutsema, enne seda oli vaid kirik selle eest vastutav, pakkudes tuge kõige nõrgematele, vaesematele ja marginaalsematele ühiskonnagruppidele, samas pole see kriklik tugi kuskile kadunud ka tänapäeval. Selline organisatsioon nagu Caritas teeb suurepärast tööd ka praegu ja tänapäeva ühiskonda ei kujutaks ilma selleta ehk ettegi.
Katoliku kirikule mõeldes ei saa seega mõelda vaid paavstile ja tema mõjule, tegemist on palju suurema küsimusega. Mis eristab aga ehk katoliku kirikut teistest kirikutest, siis katoliku kiriku nimesse või tähendusse on juba algusest peale sissekirjutatud universaalsus ja see pole kuhugi kadunud. Kui me mõtleme luteri või õigeusu kirikule, siis need on seotud väga konkreetsete riikide ja sageli väga konkreetsete poliitiliste eliitidega. Samas on katoliiklik kirik ühelt poolt autonoomne, kuid teiselt poolt on tema mõju märksa universaalsem. Katoliku kirikule on omane oskus suhestuda kohaliku tasandiga ja ennast vastavalt sellele nii-öelda muuta. Kui mõelda näiteks pühakute kultusele, siis on kirik osanud kohalike kogukondadega leida igapäevases usus teatud kompromissi varasemate usuvormidega või nii nimetatud „rahvausuga”. Katoliku kiriku või siis öelda kristluse sisse ongi kodeeritud, et ei ole juuti ega kreeklast, ei ole orja ega peremeest, ei naist ega meest, vaid on üks universaalne pöördumine inimeste poole. Tänapäeval pole palju institutsioone, mis oleksid võimelised adresseerima inimest nõnda universaalsena.
Kui mõelda islamile, siis islamil ei ole sellist figuuri nagu paavst, kellel oleks niivõrd rahvusvaheliselt suur kandepind. Kui aga vaadata väljakutset kirikule, siis on seesama igavene probleem kirik versus modernsus või moderniseerimine. Kui rääkida viimasest paavsti visiidist Iirimaale, siis valu, ka kiriku enda jaoks, on näiteks pedofiilia küsimus. Küsides provokatiivselt, et mis oleks siis, kui kirik mõtleks ümber mõned omad dogmad nagu näiteks see, et preestrid ei tohi abielluda või see, et naised ei tohi olla preestrid. Raskeks teeb nende küsimuste puhul asja muidugi see, et need teemad on seotud katoliku kiriku enda identideediga ning need küsimused on ka need, mis eristavad katoliku kirikut teistest kirikutest. Need ja teised on küsimused, millega katoliku kirik on tegelenud alates 60ndatest aastatest ning kus on tegelikult palju edasi liigutud. Kui me vaatame katoliiklikke maade ühiskondi, siis seal on avalikus arvamuses päris palju muutunud ja kui me võtame näitena viimased kaks referendumit Iirimaal homoabielude ja abordi legaliseerimise puhul, siis mõlemad on läbi läinud. Selge on see, et ühelt poolt on kirikul endiselt väga suur mõjuvõim, samas mõnes küsimuses on arvamused siiski teised, kui nad olid näiteks 20 või 30 aastat tagasi ning kirikust oldakse nii-öelda eemale liigutud.
Tulles tagasi universaalsuse küsimuse juurde, siis katolik kirik on algusest peale olnud katoliiklik, mis tähendab seda, et ta on universaalne ning tähendab ühte ja sedasama igal ajal ja igas kohas. Samas on selge ka see, et me elame globaliseeruvas maailmas. Nii nagu maailm globaliseerub, on samamoodi ka paavsti figuur viimase sajandi jooksul päris palju globaliseerunud. Kui me võrdleme näiteks 20. sajandi alguse paavste ja viimaseid paavste nagu Johannes Palus II, kes on käinud samuti Eestis, või siis paavst Franciscust, siis kindlasti on nende vahel suur erinevus. Praeguses mitte eriti katoliiklikus maailmas on paavsti figuur palju globaalsem kui ta oli seda 100 aastat tagasi. See tuleneb kindlasti paavstide erinevatest isiksustest, aga ka sellest ühiskonnast, mis on praegu palju ühtsem ja globaalsem kui ta on olnud ning kus spirituaalsuse janu on palju rohkem suurenud.
Mõni aasta tagasi käis Eestis Dalai Lama, tema näol on kindlasti tegemist spirituualse ja globaalse figuuriga, samas peab ütlema, et see on väga seotud praeguse Dalai Lamag endaga. Sada aastat tagasi Euroopas, kui palju oli neid, kes üldse teadsid, et on olemas selline persoon nagu Dalai Lama? See figuur on muutunud ajas globaalseks ning spirituulseks autorideediks. Globaalne maailm on muutunud ja praegune maailm vajab rohkem selliseid spirituaalseid autoriteete kui vajati neid näiteks 19. sajandil. Arvatavasti ei oleks see 100 või 150 aastat tagasi olnud mõeldav, et tolleaegne paavst külastab Eestist ja ka siinsed inimesed ei oleks seda mõistnud või teda nõnda vastu võtnud. Praegusel paavstil on moraalne ja spirituaalne autoriteet suurem kui [eales] varem, samas on tema poliitiline autoriteet väiksem.
Üks asi, mille peale mõelda on see, kuidas reageerivad või kuidas võtavad vastu paavsti visiiti need, kes pole katoliiklased. See, et katoliiklased teda väga ootavad on iseenesestki selge, aga need, kes on kristlased, aga mitte katoliiklased, kuidas nemad suhtuvad? Mõni aeg tagasi ütles Eesti Vabariigi Valitsuse liige, kes on ise luterlane, arvates et räägib kõigi luterlaste nimel, et „meie jaoks on paavst praegusel ajal ja praeguses maailmas Kristuse ihu pea siin maailmas”. Muidugi katoliiklasena poleks seda julenud nõnda öelda, aga tema jaoks, tema enda südames, kui ta mõtleb Kristuse ihust, kugi see pole ehk päris see, mida räägib Püha Paulus oma kirjades, on see siiski kogu kristlik maailm, mille pea on Kristus. See pea tähendab just aga seda spirituaalset ja moraalset autoriteeti, mida tegelikult kogu kristlaskond on vajanud ja vajab. Inimene ei pea omama paavsti „oma paavstiks”, see on juba teine asi, kuid see, et ta on kõikide kristlaste jaoks keskne autoriteet, on päris selge, et seda on ta esimesel aastatuhandel olnud. Seega mitte võttes omaks need sõnad, et paavst on maailmas Kristuse ihu pea, on siiski arusaadav see mõte, mida see inimene tahtis sellega öelda ning on siiralt hea meel, et inimesed, kes ei ole katoliiklased, võtavad paavsti vastu sellise positiivsuse ja armastusega. See on ülimalt oluline ning arvatavasti on see ka üheks põhjuseks, miks paavst on üldse Eestit külastamas. Viimase poole aasta jooksul on mitmel pool maailmas paljud inimesed küsinud, et paavst nende juurde tuleks, samas pole ta veel käinud näiteks Prantsusmaal, Hispaanias, ega isegi Argentiinas, kus ta on sündinud. See, miks ta otsustas tulla just Eestisse, kus on vähe katoliiklasi ja kus ei ole kindlasti kõige suurem kirik Euroopas, on fakt, aga seda päris põhjust tasub ehk tema enda käest küsida.
See visiit on kindlasti seotud paavsti enda rolliga. Ei saa just öelda, et paavst on maailma südametunnistus, sest igaühel on oma südametunnistus - igal inimesel pole võib-olla küll religiooni, kuid igal inimesel on südametunnistus. Paavst on aga kindlasti südametunnistuse ärataja, see on samuti põhjuseks, miks me valisime välja paavsti visiidi motoks „Mu süda ärka üles” ja see on see, mida tegelikult võiks [sellelt visiidilt] oodata: et meie südametunnistus ärkaks üles.
Paavst on sõna võtnud näiteks migratsiooni teemal ja nagu me teame, siis need sõnad ei olnud kõigile väga meelepärased. See ei tähenda seda, et ta ootaks, et Euroopa loobuks oma kultuurist, oma väärtustest ja võtaks omaks võõrkultuuri, kindlasti mitte, aga seda, et meie eurooplastena oleme varasemalt palju nii öelda „kasutanud” teisi rahvaid, ei saa me jääda ükskõikseteks, kui me näeme, mis mujal maailmas toimub. Samuti on paavst võtnud hiljuti sõna Iirimaal teemal, mis on kindlasti väga valus. Selle valu põhjus, võib olla ka see, miks nii paljud inimesed Euroopas on sajandite jooksul kirikust eemaldunud. Põhipõhjuseks on olnud just see, et usutakse et see, mida me õpetame ja see kuidas me elame, ei ole olnud üksteisega vastavuses. Kui paavst eelmisel nädalal palus Iirimaal andeks nende inimeste eest, kellest oodati, et nad elaksid vastavalt sellele, mida nad õpetasid, kuid kes on reetnud oma kutsumuse, siis paavst on südametunnistuse ärataja ja ta oskab tunnistada ja andeks paluda, kui on aset leidnud sellised tragöödiad nagu need on juhtunud maailmas. Ja ka palus Johannes Palus II andeks selle eest, mida kristlased on teinud kunagi ammu Jeesuse nimel, kogu see halb ja see kui inimesed tulid tule ja mõõgaga Kristuse nimel ja tegid tegusid, mis on tegelikult südametunnistuse vastu. Me võiksime näha seda nii, et paavst ei ole meie südametunnistus - meil on enda südametunnistus ja me peame seda kasutama -kuid paavst on kindlasti üks globaalne südametunnistuste äratajatest.

Social button for Joomla