Vello Salo. Maarjamaa lugu

terramarianaKOLM ELUJÄRKU

Ristirahvas elab Päästja tulemise, uue maa ja taeva ootuses – võiks öelda: tulevikus. Ent ta ei tohi ega taha unustada minevikku, kogu Kiriku, Kristuse Müstilise Ihu elulugu praeguse maa peal. Pilguheiteks käidud teele on meil, Eesti ristirahval, küllalt põhjust juba sellepärast, et meie kirikulugu ootab alles kirjutajat ja orjaöö-müüt kummutamist, ent eriti nüüd, mil on välja kuulutatud juubeliaasta Kaheksa sajandit Maarjamaad.

 

Aastal 2015 möödub 800 aastat esimesest ulatuslikumast ristimisest eestlaste maal, samuti suurest kirikukogust, kus eestlaste piiskop tutvustas maailmale esimest korda Maarjamaad. Juubeliaastal tuletagem meelde seda, mida on tehtud enne meid – ning mõelgem sellele, kuidas meie Maarjamaad edasi ehitada tahame.

Reformatsiooni algus ja Eesti Kirikute Nõukogu asutamine jagavad ülevaate kolme järku:

üks kirik – aastani 1524

palju kirikuid – 1524-1989

ühine kirik? – aastast 1989

 

K R I S T U S E K I R I K


Sõna „kirik" kasutavad kõik kristlased, kuid õige mitmes mõttes: praegu tegutseb Eestis mitukümmend kristlikku kirikut-kogudust. Kõik teavad küll, mille eest kiriku asutaja palvetas:
et kõik oleksid üks
– nii nagu sina, isa, minus ja mina sinus –
et nemadki oleksid meis,
et maailm usuks,
et sina oled mu läkitanud.
Jh 17:21

Kõigil on kindlasti meeles ka Jeesuse uus käsk:
Ma annan teile uue käsu:
armastage üksteist!
Nõnda nagu mina teid olen armastanud,
armastage teiegi üksteist!
Sellest tunnevad kõik,
et te olete minu jüngrid –
kui te üksteist armastate.
Jh 13:34j

Ristirahva nähtava ühtsuse taotlemine, mis on maailmas tuntud oikumeenilise liikumise nime all, annab meile hea lähtepunkti Maarjamaa ristirahva mineviku ja tuleviku vaatlemiseks.

MAARJA MAA


Kui küsiksime Neitsi Maarjalt: „Missugune maa võiks kanda Sinu nime?", saaksime vastuseks: „Kus rahvas ütleb nii nagu mina – olen Issanda teenija."
Selle vastuse pani kirja evangelist Luukas. Jumala sõnumitoojale vastas Maarja: „Vaata, siin on Issanda teenija – sündigu mulle sinu sõna järgi!"
Selle vastuse – „Sinu tahtmine sündigu!" – peaks andma iga ristiinimene. Jeesus ütleb ju: „Teie palvetage nõnda." Maarjamaa nime võiks kanda iga maa, mille rahvas seab endale elueesmärgiks Jumala tahtmist teha.

Seda nime võiks siis õigusega kanda ka Eesti, kui tema rahvas võtaks nõuks Issandat teenima hakata.

ATEISMI-POOLSAJAND

20. sajand oli oikumeenia- ja ateismisajand: aastal 1910 tuli kokku kristlaste ühinemist taotlev Edinburghi konverents, aastal 1917 haaras Venemaal võimu usu jäägitut väljajuurimist vanduv kompartei, kes hakkas Eestiski vaimulikke mõrvama – 14. jaanuaril 1919 tapeti Tartus piiskop Platon ja teisi vaimulikke.
Ristimärgi all võidetud Vabadussõda päästis meid punafašismist vaid üürikeseks: aastatel 1940-1990 võimutses see meil veelkord. Me tahaksime neid koledusi unustada, kuid ei tohi, sest pool sajandit kestnud lammutustöö tagajärjed on ikka veel meie keskel: alles hiljuti valitsusse pääsenud SDE hakkas eht ateistliku marksismi vaimus otsekohe kristlikku perekonda lammutama. Meie ikka veel ainsa täisentsüklopeedia ENE esimesed neli köidet on usuvaenulikud – kirja pandud usu jäägitut väljajuurimist taotlejate poolt.

I
Ü K S
K I R I K

VEND NIKOLAUS


Meie maa esimestest kristlastest on säilinud väga vähe teateid. Arheoloogid väidavad, et hiljemalt 9. sajandist osalesid eestlased Ida- ja Lääne-Euroopa vahelises kaubanduses. Võime oletada, et mereäärne rahvas võis veelgi varem ristiusust kuulda saada ja nii mõnigi võis end ristida lasta, kuid konkreetsed andmed on väga lünklikud.
Üksikuid teateid siiski on. Nii näiteks teame, et eestlaste linnus Tarbatu oli aastatel 1130-1160 venelaste valduses. Vene krooniku andmeil ehitanud nad sinna ka kirikuid, ent siiani ei ole neist mingit jälge leitud.
Eestlased ilmuvad maailma ajalukku üllatavalt kõrgel tasandil: paavst Aleksander III isikliku soovituskirjaga Issanda aastast 1171. Nimelt on Stavangeri kloostri eestlasest vend Nikolaus nii vaga ja kombekas mees, et Püha Isa ise temast kirjutamiseks sule haarab. Kellel maarjamaalastest oleksid paremad „atestaadid" kui vend Nikolausel, kes meie rahva esimesena maailma ajaloo näitelavale toob? Rohkem teateid meil temast kahjuks ei ole. Me teame küll, et a. 1165 pühitseti Prantsusmaal eestlaste piiskopiks munk Fulco, ent sellest, kas tema ja talle abiliseks soovitatud vend Nikolaus iial Eestisse jõudsid, „vaikib ajalugu", nagu öeldakse. Läti Henrik jälle teatab, et Virumaa mees Tabeline oli end Ojamaal ristida lasknud, ent ei anna aastat.
Õnneks on esimese ristikoguduse loomine meie mail nii hästi dokumenteeritud, et võime öelda: Maarjamaa lugu algab aastast 1180.

MEIE APOSTEL MEINHARD

Paljud rahvad on meie peale kadedad Läti Henriku kroonika pärast, mis kirjeldab esimeste koguduste sündi meie maal – pealegi nii köitvalt, et on nauditav tänapäevaselegi lugejale. Aastaid 1180-1227 valgustava raamatu kirjapanejaks on sündmustes osalenud misjonär Henrik. Õnne on meil olnud ka sellega, et tervelt kaks kolmandikku teosest (19 peatükki 30st) räägib eestlastest. Õnne lõpuks sellegagi, et tervikuna on raamat pühendatud Maarjamaale – Henriku sõnutsi sellele, mida kuningad tänini pole suutnud, ent Õnnis Neitsi üürikese ajaga ja leebesti korda saatnud. Henrik pani kirja Maarjamaa sünniloo alguse.
„Segebergi kloostris oli auväärse eluviisiga, aulikult hallpäine mees, õndsa Augustinuse ordu preester," jutustab Henrik. „Ta tuli Liivimaale lihtsa meelega, Kristuse pärast ja üksnes Teda kuulutama, asus julgesti Jumala tööle, jutlustas liivlastele ja ehitas Ükskülasse kiriku. Selles külas ristiti kõige esmalt Kuulevene isa Ülo ja Alo isa Vietso, pärast neid teisigi."
Henriku käest kuuleme ka Meinhardi abilistest: „Saksa kaupmeestel, kes olid liivlaste sõbrad, oli kombeks sagedasti laevaga Väina jõge mööda käia." Siitkaudu kulges suur kaubatee Lüübek - Visby - Novgorod ja jõesuudmes asuvate liivlaste järgi sai maa nimeks Livonia. Siia saabus Meinhard, kes asutas Väina saarele Üksküla koguduse ja pühitseti aastal 1186 esimeseks selle maa piiskopiks. Teda on siis ka õigusega Liivimaa apostliks nimetatud. Ent Meinhard muretses ka eestlaste eest: ta ostis vabaks ühe Virumaalt röövitud poisi ja saatis Saksamaale preestriks õppima. Sellepärast võime Meinhardit ka eestlaste apostliks nimetada.
Üksküla piiskopina jõudis ta teenida kümme aastat (1186-96). Nähtava tähisena jäid tema tööst jutustama selle maa esimesed kaks kivilinnust (Üksküla ja Holm), kuid võrratult tähtsam oli tema töö esimeste koguduste rajajana, mis pole silmale nähtav. Seda tööd on meil põhjust meelde tuletada just Maarjamaa juubeliaastal, sest Meinhardist sai ka meie maa ristiisa: ta asutas oma piiskopikiriku juurde Õndsa Neitsi Maarja konvendi. Siit on tuletatud niihästi Ema maa (Terra Matris) kui ka Maarjamaa (lad. Terra Mariana, läti k. Māras zeme). Heal lapsel ikka mitu nime.


SEELID, VENDID, KURELASED...


Maast, kuhu ta läks, teadis Meinhard palju vähem kui meie – meie jälle teame nii palju, et vajame olulise esiletõstmist. Vaevalt oskas Meinhard ise ette aimata, kelle kõigiga tal võis tegemist tulla, ent üks oli selge: ees ootab tuhande valitseja – teisisõnu ka tuhande lepingu – maa ning tal tuleb elada saarel, kus saksa kaupmeestel on peatumisluba.
Mingit riiki siinmail 800 aastat tagasi veel polnud: maal elasid liivlased, kurelased, latgalid, zemgalid, vendid, seelid, saarlased, ugalased, sakalased jne – kroonik Henrik nimetab neid kord keele, kord tollaste maakondade järele. Ka linnu polnud veel: rahvas elas külades, külavanemaiks lihtsalt hakkajamad mehed. Mõni „hästi hakkaja" mees võis oma nõusse saada palju külasid, kus kauplemiseks oli vaja olla „sõber" – saada nende luba.
Asjade selline seis oli saksa kaupmeestele üpris tülikas. Mujal piisas rahuliku kaubatee tagamiseks lepingust mõne suurema vürstiga, Läänemere idakaldal aga mitte – lepinguid tuli sõlmida kesteab kellega, ent tee jäi ikkagi eluohtlikuks. Miks mitte viia sinna mõni misjonär, kes nad ära ristiks ja õpetaks „ristiinimese moodi" asju ajama? Nagu mujal Euroopas?
Tänapäeval võime Meinhardi tööd küll ka „Balti maade euroopastamiseks" nimetada, ent kaasaegne Henrik iseloomustab seda tabavamalt: ta tuli siia üksnes Kristust kuulutama. Siia tõid ta küll kaupmehed, kuid mitte mõni vallutamishimuline vürst – ning kirikuid-linnuseid ei ehitanud ta ei kaupmeeste ega ühegi maapealse kuninga, vaid Kristuse kiriku jaoks. Maarjamaa kirik mälestab oma püha piiskoppi 11. oktoobril.


RÖÖVLID & RÜÜTLID, TULI & MÕÕK


Võib öelda, et lepinguid sõlmiti, peeti aus ja murti meie mail nagu mujalgi. Ent ka röövleid oli – nii maal kui merel. Üldiselt peeti lepingutest kinni, kuid Läänemerel seilasid ka piraadid, kes ei hoolinud lepingutest; turvamehi oma vajasid kaubalaevad – jah, nii nagu praeguse Somaalia mail – ent ka Läänemere äärsed asulad, kus meie esiisad käisid tule ja mõõgaga röövimas, tapmas ja põletamas. Saagiks tõid nad kaasa kõike, mida kanda jõudsid – ka noori inimesi, keda sai ennast orjama panna või teistele orjaks müüa.
Mida võisid ette võtta kaupmehed? Tollal oli kõigil meeles hiljutine ristisõda vendide vastu, mis „lõi korra majja" nende maal. Miks mitte ka Liivimaal? Elati ju ristisõdade ajastul ja see näis hea: olid ju ristisõdijatel oma kindlad reeglid, mereröövlid aga ei tunnistanud mingit seadust. Keegi ei oleks julgenud väita, et olla röövel on ausam kui olla rüütel. Meie võiksime öelda: rüütlid olid rahukaitseväed.
„Tulega, mõõgaga, tuli võõras mees," laulsime veel tänavuselgi laulupeol. Tulid lähinaabrid, tulid meretagused, ent ilma tule ja mõõgata tulnud Meinhardi võtsid meie esivanemad vastu tule ja mõõgaga. Henrik jutustab, kuidas tema elu oli mitu korda hädaohus ja ta katsus siitmailt põgeneda. Kaupmehed lubasid talle aga, et vajaduse korral saadavad kaitsjaid. Meinhard jäi ja hakkas linnuseid ehitama. Ilma tule ja mõõgata.
Tuli ja mõõk siiski tulid, aga alles pärast Meinhardi surma. Võiks öelda: tuli tolle aja Lääne-Euroopa kõigega, mis sinna kuulus. Ristisõdijaid oli seal juba tükk aega, kellelgi polnud vaja neid meie jaoks leiutada.
Ent Jeesus oli apostlitele öelnud: Kõik, kes mõõga võtavad, saavad mõõga läbi hukka! (Mt 26:52). Nii lõpuks läkski: 13. sajandil mõõga väel loodud Liivimaa kirikuriigike hukkus 16. sajandil Vene-Liivi sõjas.


KAUPO JA LEMBITU


„Kas Kaupo oli reetur või oma aja ettenägelikem poliitik?" küsis üks soomlane 60ndatel Tallinna ajakirjanikelt. „Täna on reetur, pärast järgmist parteikongressi võib sangar olla," arvas üks. Kes ta siis oli?
Kaupo oli ilmselgelt soome sugu rahvaste enimnäinud mees. Läti Henrik jutustab, kuidas tsistertslane Theoderic ta Rooma viis, ja kuidas paavst Innocentius III, tolleaegse Lääne-Euroopa võimsaim mees, Kaupo südamlikult vastu võttis ning kingituste ja õnnistusega koduteele saatis. (LHK VII). Reisil oli Kaupo oma ihusilmaga näinud sadu linnu, mille vägevusest teised liivlaste vanemad ei oleks osanud undki näha. Muidugi olid nad kuulnud juttusid nii Rooma kui ka Bütsantsi hiilgusest-vägevusest, kuid ise olid nad parimal juhul näinud ainult Läänemere äärseid linnu. Ja teadsid, et nendest võis mõne hakkajama mereröövlipealiku jõud küll üle käia. Selle poolest oleksid nad kasvõi Sigtuna väravad võinud ära tuua.
Ja nüüd see Kaupo: „Nad võidavad niikuinii! Neid on musttuhat! Teeme parem rahu, mehed, siis nad ehitavad meile ka linnad!" Kas teised vanemad, kes olid näinud rüütleid ainult mõnekümne kaupa korraga tulevat, võtsid Kaupo sõnu meremehe-jutuna? Uskuma nad igatahes ei jäänud, vaid tulid sadade laevadega Kaupo linnust vallutama. (HLK XV:3) Ega saanud sellestki jagu, vaid kaotasid oma kolmsada. Ent ei õppinud sellestki.
Aastal 1937 ilmus näidend Kaupo, kus Lembitu on tagurlik kolkapatrioot ja orjapidamise eest võitleja, Kaupo aga edumeelne eurooplane ja vabaduseapostel. „Liivlaste nimi jäägu ajaloosse sellisena, nagu nad olid – meresõitjad ja kaupmehed, uhke ja ärgas eesti hõim, vastuvõtlik kõigele, mis kõrgeim ja parim, ning esimesed, kes tõeliselt tõid Euroopa kultuuri Baltimaile," kirjutas autor. Rahvusromantikute jaoks oli see juba tollal „poliitiliselt ebakorrektne seisukoht," nõukaajal veelgi ebakorrektsem. Autor suri siis ka a. 1942 Solikamskis. Ent nüüd? Miks mitte lavastada? Ajaloo seisukohast on ju ikkagi tegemist meie enimnäinud esivanemaga.


ORDUVENNAD


Ristige nad Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetage neid pidama kõike, mida mina olen käskinud teid pidada, ütles Kristus (Mt 28:19j). Vastristitud vajasid õpetust. Seda hakkasid jagama vaimulikud vennaskonnad, keda eestikeelne trükisõna nimetab sageli üldistavalt „ordudeks". Maarjamaalasel on põhjust meeles pidada eriti kaht: tsistertslased ja dominiiklased. Nende kõrval tegutses ka Mõõgavendade ordu, kuid nende ülesandeks oli maa kaitsmine – tänapäeval ütleksime: turvateenistus.
Tollases kirikus tegutses suur hulk vaimulikke vennas- ja õeskondi, kel oli oma kindel kord (lad. ordo). Igal üksikul vennaskonnal oli küll oma eriline põhikiri (reegel), kuid kõigile olid ühised kolm põhilist tõotust: kuulekus, vaesus ja karskus. Relvi tohtisid kanda ainult rüütli-ordude liikmed, kuid on vaja rõhutada, et need kolm tõotust andsid ka nemad.
Sellest suurest hulgast meie maile jõudnud kaks vennaskonda olid üsna erinevad: püha Benedictuse reeglit järgivate vennaskondade perre kuuluvad tsistertslased elasid maakloostrites ja elatasid end oma kätetööst, püha Dominicuse asutatud jutlustajavennad asusid linnades ja elatasid end annetustest (mis põhjusel neid ka kerjusmunkadeks hüüti). Põhikirja järele ei oleks tsistertslased õigupoolest tohtinudki misjonitööd teha, ent meie mail nad seda siiski tegid.
Nende tööd pole meil kerge ette kujutada, sest õpetada oli tohutult palju, ka kui vaadelda ainuüksi kristlikku kirjavara, mis täitis juba raamatukogusid – eestlasi tuli aga alles lugema õpetada. Trükikunst oli alles leiutamata, ajakirjandust polnud olemas – õpetustööd sai teha ainult selles vormis, mis on õnneks meilegi tuntud: kirikus. Või siis ka koolis. Aga vähe sellest, et maal ei olnud veel ühtki kirikut ega kooli: õpetajad pidid esiteks hakkama õppima õpilaste keeli...
Õpetada oli aga veel palju-palju muudki kui kirjasõna. Oli vaja ehitada linnu ja sadamaid, õppida tundma Lääne-Euroopa kaubandust, suhtlemisviise jne jne Lühidalt: lõikust oli palju, töötegijaid vähe. Ajast pärast kogu Eesti ristimist (1227) pole meil kahjuks ka Henriku Liivimaa kroonikaga võrreldavat ajalooallikat.
Sellest, kui vähe me praegu tollest ajast teame, on heaks näiteks Valkena kloostri lugu. Umbes aastal 1230 Amme jõe suudmesse rajatud kloostrile pandi nimeks Valkena. Jah, kaugelt võõrsilt tulnud tsistertslased andsid oma uuele kloostrile eesti nime, mis püsib muutmatuna kloostri hävitamiseni aastat kolmsada hiljem (1558). Kõigil säilinud abtipitsereil seisab nimi Valkena, kõigis säilinud ürikutes samuti. Ajaloolased muidugi teavad seda, ent kes muu? Kõik „teavad" aga Kärkna kloostrit, mida pole iial olemas olnud... Korrektne oleks öelda: Kärknas asuvad Valkena kloostri varemed.
Peamist teame aga siiski: Lääne-Euroopas toimus ristirahva õpetamine eestkätt kirikutes. Õpetuse keskmeks oli Armulaua müsteerium, mida tuli pühitseda väärikas pühakojas – nagu näiteks hiljem Pöidesse kerkinus. See pühitsemine ise oli esmane õpetus isegi siis, kui polnud keeleoskajat. Meie maal aga kirikuid veel polnud. Nende ehitamine oli siis selgesti ka kõigi misjonäride esimene ülesanne.


»MUISTNE VABADUSVÕITLUS«


Kõik mäletavad hiljutisi vaidlusi selle mõiste ümber, mida „Eesti ajaloo" keskaja köite autorid-ajaloolased ei taha kasutada: tegemist olevat millegi muuga. Võõra asjaga, mida võiksimegi siis esialgu nimetada võõrkeelse terminiga: culture clash. Euroopa Liidu vastaseid leidub Eestis praegugi palju – ka neil ei tule põhjendustest puudu. Mõned mäletavad veel meie „vabatahtlikku astumist sõbralike nõukogude rahvaste perre". Ent räägime ka „kuldsest Rootsi ajast" ja „muistsest vabadusvõitlusest", mida ei mäleta keegi, ent usub tundvat. Kas me ei peaks hoopis ütlema, et meie esivanemad võitlesid euroopastumise vastu? Jätkem siinkohal „Kungla rahvas kuldsel a'al" ja muu rahvusromantika siiski kõrvale ning küsigem ainult: kas meie esivanemad ristiti vastu tahtmist?
Ristisõdijate seisukoht oli: kui me neid ei risti, läheksid ju kõik põrgusse – saagu pigemini mõned surma, siis saavad kõik muud päästetud. Ja tegid paganatele relvadega selgeks, missugune jumal on vägevam. Kui nood siis ütlesidki: jah, teie jumal on vägevam, ristige meid – kas nad väljendasid sellega oma soovi või mitte? Ajaloolased hoiduvad õigustatult usulistest põhjendustest, kuid ei saa neid ka välistada; seevastu on meil, siinsel ristirahval, Maarjamaa teema-aasta puhul põhjust nende asjade üle järele mõelda. Õnneks on meil olemas Henriku põhjalik jutustus võitluste tegelikust käigust, mille lugemist võib kõigile soovitada.


A.D. MCCXV –
LATERAANI KIRIKUKOGU


Võib öelda, et Maarjamaa kirikulugu kitsamas mõttes algab Issanda aastal 1215. Riiast lähtunud sõjaretki oli küll toimunud juba aastat kaheksa, ent alles suvel 1215 ristiti Sakalas ja Ugandis esmakordselt suur hulk rahvast. Mõni kuu hiljem leidis aset teinegi suursündmus: Roomas tuli kokku IV Lateraani kirikukogu, mille ligi 1400 osavõtja hulgas seisis esmakorselt episcopus Estonum (eestlaste piiskop), kes võis kõigile jutustada, mis on Livonia, Neitsi Maarjale pühendatud uudismaa, ja mis seal toimub.
Tänu Henrikule teame neist sündmustest üksikasju, mida on hea meeles pidada. Kõigepealt: kirikukogul osales koguni kaks „meie kandi" piiskoppi, nimelt Riia piiskop Albert ja tema poolt juba aastal 1210 eestlaste piiskopiks pühitsetud tsistertslane Theoderic. Kuuleme ka, et 1215. aasta ristimised toimusid Ugandis kuni Emajõeni, Sakala mail kuni Paala jõeni. Ent esimeste koguduste loomiseni kulus veel aastat viis.
Henriku jutustus piiskop Alberti palvest paavstile vajab kommentaari. Albert taotles nimelt Riia ristisõitjatele sama indulgentsi, mis oli lubatud Püha Maa („Poja maa") omadele, Innocentius seda aga ei andnud, vaid lohutas Riia piiskoppi lubadusega, et ta tahab ka „Ema maa" eest hoolitseda. Üks tänapäevani käibiv rahvusromantiline müüt kõlab nimelt, et Innocentius III olevat „pühitsenud Eesti neitsi Maarjale", andnud just Eestile Maarjamaa nime. Ilus lugu, kuid Henrikule tundmatu. Tema teatab meile hoopis, et aastal 1201 pühitses piiskop Albert Neitsi Maarjale kogu Liivimaa (tota Lyvonia, HLK VI:3). Pühitses niisiis ka seelid, vendid, kurelased ja muud, kuid ei andnud neile mingit uut nime.


79 KIHELKONDA


Mis meie apostlil Meinhardil selgesti silmade ees seisis: kiriku põhistruktuuriks on kogudustest koosnev piiskopkond. Piiskop on apostlite ametijärglane, kogudusi teenivad piiskopi poolt pühitsetud ja pastoriametisse seatud preestrid. Esialgu tuli Meinhardil küll asutada maa esimene kogudus, ent aastal 1186 pühitseti ta Liivimaa esimeseks piiskopiks. Siit sai alguse piiskopkondade-koguduste rajamine ka eestlase hulgas. Etteruttavalt: reformatsiooni alguseks (a. 1523) oli meie maal välja kujunenud kolm piiskopkonda (Tallinn, Tartu, Saare-Lääne) kokku 89 kogudusega, millest kümme linnades, 79 maal. See tähendab ka, et umbes 300 aastaga oli ehitatud ümmarguselt 90 kogudusekirikut. Tõesti: ristiusk andis meie maale uue palge. Seda uut palet püüab nähtavaks teha Olev Soansi graafiline leht Eesti sakraalarhitektuurist (Estoniae sacrariorum charta architecturae, 1977). 7063-ga


»SAKSA KIRIK«


On vaja meeles pidada, et Eesti on olnud tervelt 700 aastat Saksa koloonia, eriti mis kirikusse puutub. Et 12. sajandi lõpus Väina suudmesse asutatud uuest kogudusest Saksa koloonia sai, oli ootuspärane, ent et ta selleks jäi, on hoopis teine lugu.
Sakslaste Hansa Liit, kelle kaupmehed misjonär Meinhardi siia tõid, valitses tollal Lääne-Euroopa kaubandust ning saksa keel oli siis ka üldiseks asjaajamiskeeleks Novgorodist Londonini – loomulikult Liivimaalgi. Kirikuelu kulges Euroopas tavaliselt küll teisiti, ehkki asjaajamiskeel oli ka seal üksainus (ladina) – rahvast teenis ikkagi omamaine ja -keelne vaimulikkond. Koloniaalkirikutes juhtus aga pahatihti, et võõrsilt tulnud misjonärid ei saanud hakkama ametikohtade üleandmisega „pärismaalastele". Soomes siiski said: mitu soomlasest vaimulikku õppis näiteks Pariisi ülikoolis. Eestis mitte: meie keskajast teame nimepidi ainult kaht omamaalasest preestrit, kes seisavad nagu kaks tuletorni ajastu alguses ja lõpus: Viru Johannes, kelle tapsid liivlased a. 1206, ja Saare-Lääne piiskopi kanoonik Johannes Pulk (kõrges ametis u. 1518-1535).
Kahjuks ei toonud reformatsioongi siin muutust: „Kohalik rahvas soovib orjuses elada, sest muidu ei saa ta oma kurjast loomusest lahti," väitis üks ametlik ürik veel Rootsi aja lõpul. Esimene eestlane pääses pastoriametisse alles 19. sajandil, nn ärkamisajal. Siis hakati kõike küll ehteesti moodi korraldama, kuid see pidi olema täpselt samuti kui sakslastel, tuletas meile meelde Jaan Kaplinski. Ajastu lõpuks võib pidada aastat 1940 („baltisakslaste kojukutsumist"), mil Eestist lahkus 65 EELK pastorit. Ent kuidas on lood kirikulooga? Paar aastat varem oli ilmunud Olaf Silla Eesti kirikulugu, mille arvustaja leidis, et Eesti kirikuloo asemel olime saanud järjekordse balti kirikuloo. Silla raamatu kõrvale ei ole aga tänini midagi võrreldavat ilmunud. Praegu käibiva Eesti üldajaloo saime Soome autorilt – kas jääme ootama, kuni mõni välismaa kirikuloolane meie peale halastab?
Aastani 1300 kerkis eestlaste maile kaheksa uhiuut linna: Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva, Haapsalu, Rakvere ja Paide; esimesest neljast said hansalinnad. Majanduslikult käis eriti hästi Tallinna ja Tartu käsi, kuhu ehitati uhkeid kirikuid. Tallinna linnaisad võisid hoobelda maailma kõrgeima kirikutorniga, Pirita klooster jälle linna omadest suurema kirikuga.
Linnad ei erinenud Saksamaa omadest: nende ehitamine ja valitsemine olid täies ulatuses sakslaste käes. Ent algusest peale elas neis ka eestlasi. Jumalateenistused olid põhiliselt ladinakeelsed kõigile, jutlused saksa ja eesti keeles. Tallinna jutlustajavendade teenistustel käis ka palju eestlasi linna ümbruskonnast. Need jutlused olid ilmselt nii populaarsed, et reformaatorite poole üle läinud raad ei osanud a. 1525 targemat ette võtta kui vennad linnast minema ajada – „äärmiselt häbistavalt ja brutaalselt," kirjutab kirikuloolane Arthur Vööbus.

 

Järgneb...