Maarjapais



Halastuse Misjonäride Ordu ülemõde Prema: “Hoidke Jeesust oma südames!”

Loe edasi: Halastuse Misjonäride Ordu ülemõde Prema: “Hoidke Jeesust oma südames!” Jõulude eel külastas Eestit Halastuse Misjonäride Ordu ülemõde Mary Prema Pierick. Paaripäevane visiit Maarjamaale kaugelt Indiast leidis aset ordu Tallinna harukloostri külastamiseks ning selleks, et toetada siinseid õdesid, kes teevad igapäevaselt väga rasket tööd ja seda tihti teistele märkamatult.

Ülemõe külaskäik oli neljale Tallinnas tegutsevale Ema Teresale õele ilusaks jõulukingituseks – nii tõdesid üheskoos kõik nunnad Ristiku tänaval.

‘Prema’ tähendab sanskriti keeles armastust, puhast ja püha armastust. Kohtudes ülemõe Premaga tundus, et teda vaadates jääb aeg seisma, sest temas elunev rahu on ilusaim armastusavaldus ligimise vastu. Väike vestlus ühel pimedal detsembikuu päeval tõi valgust ja rahu küll vist igaühele, kellega ülemõde Prema Tallinnas kohtus.

Püha Risti Teresa (Edith Stein). Jõulumüsteerium (1), (2), (3)

Loe edasi: Püha Risti Teresa (Edith Stein). Jõulumüsteerium (1), (2), (3)

Vaid mõned päevad jõuludeni.

Kui päevad muutuvad üha lühemaks ning langevad esimesed lumehelbed, ilmuvad meie hinge jõulumõtted. Sellest lihtsast sõnast - jõulud - õhkub hurma, mis ei jäta ühtki südant külmaks. Ka teiste religioonide järgijad ning isegi uskmatud, kelle jaoks Petlemma lapsukese lugu ei tähenda seda, mis meile, valmistuvad pühadeks ning küsivad endilt, miks sai sel päeval kõikjal nende ümber täiesti ootamatult särama selline rõõm, mis voolas sooja armastuse voona üle terve maa. Kristlastele, ja eriti katoliiklastest kristlastele, on jõulud siiski hoopis midagi muud, kui lihtsalt rõõmupidu. Jõulusõimes, mille poole täht katoliiklasi juhatab, lebab maailma rõõmu ja rahu tooja - väike lapsuke, kellest maalivad meile pildi sajad kristlikud kunstiteosed ja jutustavad kaunid meloodiad, milledest heliseb lapsepõlve maagiat.

Miks paavst Franciscus tuleb Eestisse?

Loe edasi: Miks paavst Franciscus tuleb Eestisse?Kas paavst tuleb Eesti Vabariigi 100 aasta juubelit tähistama? Või osa saama Johannes Paulus II visiidi 25. aastapäevast? Või Euroopa Liidu eesistumise pärast? Nagu näha, on võimalik leida palju häid põhjusi, miks Eestisse tulla, ilma et me kunagi teaksime, milline põhjus on visiidi toimumiseks tegelikult määrav. Kuid vahest saab määravaks hoopis midagi muud!

2016. aasta maikuus külastas Eestit Püha Tooli riigisekretär (võrreldav peaministriga) kardinal Pietro Parolin. Kahe päeva jooksul väisas ta Tallinna, Tartut ja Valgat, kohtus pikalt Eesti Vabariigi endise peaministri Taavi Rõivasega, pühitses püha missa nii Tallinnas kui Tartus, pidas Püha Tooli diplomaatiat käsitleva loengu Tartu Ülikoolis, tervitas paljusid ühiskonnategelasi ja kultuuriinimesi, kohtus Tartu katoliku kooli lastega. Enne kui riigisekretär kardinal Parolin, kes on ühtlasi paavst Franciscuse parem käsi Vatikanis, Eestist lahkus, ei varjanud ta oma imestust, öeldes mulle, et «Eestis soovivad kõik, peaministrist kuni koolilasteni, et paavst külastaks Eestit».

Kristliku kasvatuse teoloogilised põhimõtted

Loe edasi: Kristliku kasvatuse teoloogilised põhimõttedAvaldame Eesti Kirikute Nõukogu loal piiskop isa Philippe Jourdani artikli kristliku kasvatuse teemal.

Kasvatamine on kõige ilusam ja tähtsam töö. Eesti ühiskond on kahtlemata edukas materiaalses mõttes, inimesed väärtustavad õigusega oma tööd ja tahavad kõik oma töökohustusi täita. See on õige. Aga kui lapsi sünnib vähe, kas me siis ei väärtusta liiga vähe töödest kõige kõrgemat ja olulisemat? Ehk oleme hoopiski teelt eksinud? Kas professionaalne edu ja karjäär on tõesti väärt, et selle nimel edasi lükata või piirata laste sünnitamist? Karjäär ja tööelu lõpevad, aga lapsed jäävad. Pärast pensionile minekut ei pane kliendid, kolleegid või alluvad enam helisema sinu telefoni. Aga lapsed helistavad ikka. On muidugi loomulik ja õige, kui ühiskond pakub võrdseid võimalusi meestele ja naistele tööalaselt arenemiseks. Aga kui sellega kaasneb pereelu piiramine, siis lõhub ühiskond iseennast seestpoolt.

Erinevaid katoliiklike palveid

Loe edasi: Erinevaid katoliiklike palveidPalve on mõistuse ja südame tõstmine Jumala poole või Temalt millegi hea küsimine, mis on kooskõlas Tema tahtmisega. Meid kõiki on kutsutud palvetama ja elama intensiivset palveelu: palved Pühal Missal, hommiku- ja õhtupalved, meeleparanduspalved, palved erinevate pühakute eeskostel jne. Palvetamist õpetas meile Jeesus Kristus. Jeesus oli sageli palves ja seda näitab meile evangeelium. Jeesus õpetas ise meile palvetamist ja mitte ainult Meie Isa palve abil, vaid ka siis, kui Ta ise palvetab. Nõnda õpetab Ta lisaks sisule ka iga tõelise palve puhul hädavajalikku seesmist hoiakut: südamepuhtust, mis otsib Jumala riiki ja andestab vaenlasele. Palve on alati tõhus, kui see on ühendatud usus Jeesuse palvega. Nii ei saa palve olla vaid meeleliigutus, vaid palvega käib kaasas sisekaemus, õppimine ja kogetava vaimse mõistmine, märgib Kompendium (557). Katoliku Kiriku kodulehel on  kirjas erinevaid palveid: Roosipärg, Ristitee, Jumala Halastuse palvepärg, Maarja palved, erinevatele pühakute eeskoste palved jne, mis aitavad katoliiklastel paremini Missaks valmistuda, pöörduda Issanda poole ja kinnitavad usaldust Tema vastu kogu hinge ja südamega. Või vaata lähemalt SIIT.

Kõndides Kristuse poole

Loe edasi: Kõndides Kristuse pooleJumalale lähenemiseks peame me võtma riske; me peame kaotama hirmu tormide ees ja olema valmis oma elu kaalule panema.

Pärast seda, kui nad olid kuulanud Kristuse jutlustamist, said mitmed tuhanded inimesed osa leivast ja kalast, mida Ta jagas nii külluslikult, et suur kogus jäi järele.[1] Kuigi paljud nende hulgast ei pruukinud toimunust aru saada, oli see olnud vähemalt apostlite jaoks selge ime. Taas kord olid nad täis hämmastust. Nad olid elanud meie Issandaga koos juba mõnda aega ja see polnud esimene ime, mida nad olid tunnistanud. Kuid sel korral oli see teoks saanud nende läbi, nende endi kätes. Nad olid olnud mitte pelgalt pealtvaatajad, vaid tõelised peategelased.

Lutheri 95 teesi: katoliiklik lähenemine prof. isa Philip Goyret. Konverentsiettekanne.

Loe edasi: Lutheri 95 teesi: katoliiklik lähenemine prof. isa Philip Goyret. Konverentsiettekanne.Katoliiklik historiograafia on Lutheri koha pealt 20. sajandi vältel teinud läbi sügava arengu. Selle algusesse jääb H.S. Denifle töö („Luther und Luthertum in der ersten Entwicklung“, Mainz 1904), milles Lutherit on kujutatud väga halva teoloogi, moraalselt rikutud munga ja silmakirjaliku patusena. Teise maailmasõja esimestest aastatest leiame selle asemel J. Lortzi raamatu „Die Reformation in Deutschland“ (Freiburg 1939-40), milles Lutherit esitletakse kui homo religiosus’t, kes püüdis taastada kristluse autentset vormi. Tema sõnul oli Luther vastaseks „katoliiklus, mis polnud õieti katoliiklik“1, vaatenurk, mida on mainitud ka raportis „Konfliktis osaduseni“ (KO) 21. Hiljem, 1983. aastal kirjutasid katoliiklased luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjonis alla ühisavaldusele „Martin Luther – Kristuse tunnistaja“. Minu artikkel liigub mööda seda ideede arengut.

Prof. Goyret loeng paavsti rollist kirikus

Loe edasi: Prof. Goyret loeng paavsti rollist kirikus Reedel, 29. septembril 2017 pidas katoliiklastele loengu paavsti rollist kirikus isa Philipe Goyret Roomast. Siinjuures tema loengu tekst.

Buona Sera! Tere õhtust! Ma alustasin nende samade sõnadega, millega Paavst Franciscus alustas oma pontifikaati Püha Peetruse basiilika esimesel korrusel, pöördudes inimeste poole, kes olid seal [Peetruse väljakul], et vastu võtta apostellik õnnistus. Võimalik, et te ei tea, et nimi Franciscus, mille Paavst endale valis, on esmakordselt pontifikaadi ajaloos kasutuses Paavsti nimena. Ja ei ole olemas rohkem itaaliapärast nime kui seda on Franciscus, sest püha Franciscus Assisist oli esimene, kes Itaalias seda nime kandis.

Tänutundega Viru-Nigulast

Loe edasi: Tänutundega Viru-NigulastViru-Nigula 2017
Nele Aus

Viru-Nigula aastal 1817, kakssada aastat tagasi, sukeldugem hetkeks ajas tagasi ja laskem kujutlusvõimel end juhtida… Saame seda teha, sest on olemas andmeid, et ka peale katoliikliku aja lõppu Maarjamaal oli Viru-Nigula endiselt palveränduritele armas ja väega paik ja püha Maarja inimeste südames. Nii nad ilmselt läksid, pered hobuste ja vankritega, osa kindlasti jalgsi, teele asununa juba eelmisel päeval, sest oli olemas usk, et Tema aitab, kui ennast natukenegi pingutada. Ja vaprad olid need minevikus elanud kristlased kindlasti. Palverändurid kakssada aastat (ja muidugi hiljem ka) tagasi teadsid, et palverännakud saavad korda saata imesid ja seepärast käime meiegi igal aastal Viru-Nigulas.

Traditsiooniliselt oli sellelgi aastal kõigepealt Missa, kus erinevates keeltes lugemine tekitas tänutunde, et me kirik on kõigi jaoks, kes me siin Maarjamaal oma kodu oleme leidnud. Nähes neid Jumalat armastavaid memmekesi, kes jalavaludele vaatamata olid tulnud, et paluda oma lähedaste eest, küll Pärnust, Tartust ja Narvast, süvenes arusaam, et oleme otsekui üks pere.