Maarjapais



Rist on armastus. Rist on Tõde - Püha Risti Teresa Benedicta

rist“Vabasta ennast kõigest maisest, seisa kindlalt Jumala ees, armasta Teda kogu oma südamest, näita Tema armu langenud rahvale, vii Teda inimestele, kes Teda kõige enam vajavad.”
Püha Risti Teresa Benedicta.

Edith Stein, Püha Risti Teresa Benedicta, sündis 12. oktoobril 1891.a. Breslaus (täna Wrocław, Poolas), Alam Sileesias, Saksamaal. Ta oli naine, kes elas 20. sajandi alguse keerulises maailmas, jättis oma tööga olulise pärandi filosoofia ajalukku ning kiriku vaimuvarasse ja suri märtrisurma oma juudi päritolu tõttu 9. augustil 1942.a. Sel kuupäeval tähistab kogu Rooma-Katoliku kirik tema mälestuspäeva.

Püha Risti Teresa Benedicta, roomakatoliku pühak, oli kogu elu nn. RISTI kandja, kelle sõnade järgi Kristuse rist on mõttemisviis, elu ja tõde ning vaid risti läbi jõuame iseenda tundmiseni, milles peitub kogu Jumala olemuse salapära. Ristile avatud olemise kaudu saavutame täiusliku armastuse ühtsuse. Rist kannab endas sõnumit ja rist on Jumala poolt antud armuand. “Rist on armastus. Rist on Tõde”, väitis Püha Risti Teresa Benedicta.

Apostel Paulus kirjutas roomlastele, et “...ma kutsun teid tooma oma ihu Jumala elavaks ja pühaks ohvriks” (Rm 12:1). Püha Risti Teresa, täitis seda apostli kutset ning tõi end ohvriks kogu inimkonna eest. “Tule, läheme oma rahva eest!”, ütles märtrisurma teekonnale asudes Edith Stein oma õele Rosale. Ta oli aimanud oma märtrisurma ette, sest ka tema viimane tekst, mis jäi tegelikult lõpetamata, on pühendatud Jeesuse ristile ning selle viimane lause on: “In manus tuas, Domine, commendo spiritum meum” - (Sinu kätte, Issand, ma annan oma vaimu).

Ristiteekond on raske ja keeruline. Selles maailmas püüab inimene enamasti ristist loobuda, selle eest põgeneda. Ta ei taha risti endale kanda võtta. Püha Risti Teresa näitas, kuidas kanda risti siis, kui see teekond koos ristiga on väga raske.

“Ristilöödu silmad vaatavad sinu poole - küsivad ning uurivad sinu sisemust: “Kas sa tõesti täie tõsidusega mõistad Ristilöödut? Mida sa vastad oma südames Ristilöödule? “ ”

“Issand, kuhu ma järgnen sulle?

Igavese elu sõnad.

Ave Crux, Spes unica!
(Püha Risti Teresa Benedicta, raamatust “Varjatud elu”)

Püha Risti Teresa jättis kirikule õpetuse ristist – risti teaduse. Selle teaduse sisu tähendab mõistmist, et kui me vabaneme kõigest, mis piirab inimhinge tema täiuslikkuse teel ja võtame vastu risti, siis seda teadvustades oleme sukeldunud armastusse ja rahusse. Et risti tähendusest aru saada, peame mõistma, mis on vaim. “Hinge pimeda öö” mõiste juhatas Risti Teresa Püha Risti Johannese tööde juurde. Selle tähendus oli Teresale nii sügav, õrn ja ilus. Ta on kirjeldanud, kuidas inimene võib “pimedast ööst” minna läbi vabatahtlikult, kandes oma risti. Oma filosoofi tausta tõttu näitas ta, kuidas inimesele on antud vaba tahe, mis on juhitud Jumalast. Inimene võib teha valikuid vabalt ning lähtuda nendes oma südametunnistusest. Jeesuse ristini jõuame, kui me vabastame ennast kõigest meelelisest, mis takistab meid ristiteel. Me peame vabast tahtest ja südametunnistuses lähtudes ning Pühast Vaimust juhituna võtma vastu meile saadetud kannatuse, et jõuda armastuse ühtsuseni Jumalaga - risti läbi. Tuginedes Püha Risti Johannesele, kirjeldas Püha Risti Teresa Benedicta, et me saame au anda Jumala ristile jumaliku abielu kaudu. See abielu võib kulgeda müstilist teekonda pidi või ka lihtsamat astmelist teed läbides. Juba austades Jeesuse risti suudlusega, näitame oma austust Armastusele, milles peitub inimhinge ühtsus Jumalaga. Risti Johannese “Laulus”, mida Püha Risti Teresa Benedicta kommenteris kui südame uuendamise poeesiat, on ühendatud valu armastusega. Ta mõistis risti kui elu, tõde, teed ja armastust. “Rist on armastuse inspiratsiooniks ja salajane teadmine, mida mõistame Püha Vaimu kaudu”, kommenteeris Püha Risti Teresa Benedicta.

Risti sõnum on Jumala Arm, mis on meile saadetud. Seda saame vastu võtta, kui võtame vastu risti – kogu hinge, südame ja mõistusega. Ennast andes Jumalale kõige lihtsamal viisil läbi risti, oleme Püha Risti Teresa Benedicta sõnade järgi juba saanud Jumala armu läbi osaks jumalikust ühtsusest, mis on Tema armastus kogu inimkonnale.

Avatud loomusega noor naine, kes kasvas traditsioonilises juudi perekonnas teadis, et ühtsuse otsing millegi kõrgemaga viibki meid vaimsesse ühtsusesse Jumalaga. Nii alustas Edith Stein juba üsna noorena intellektuaalseid ja vaimseid otsinguid, küsides endalt pidevalt: “Kes on inimene?”.

Edith Steini filosoofia juured on kahe Euroopa mõtleja - Edmund Husserli ja Aquino Thomase - filosoofias. Kuid Edith ei soovinud uurida suuri filosoofe, vaid luua oma filosoofilist süsteemi. Tema uurimisteema käsitles sotsiaalset ja kultuurilist tunnetust ühiskonnas ning selle kaudu püüdis ta mõista suhestumise fenomeni - seda, kuidas me teistest inimestest aru saame, kuidas mõistame teiste isikute vaimuseisundeid ja kuidas teiste inimeste mõistmise kaudu on võimalik mõista iseennast. Steini jaoks oli oluline uurida inimese sisemist maailma.

Tema esimeseks uurimisküsimuseks oli empaatia kui läbielatud kogemus fenomenoloogilises tähenduses. Ta uuris seda, mis võimaldab inimesel mõista ja aru saada teiste inimeste kogemustest ühises intersubjektiivses maailmas. Steini empaatiakäsitlus erines varasemast saksa koolkonna empaatiakäsitlusest sel viisil, et ta asendas sisseelamise (Einfühlung) mõiste läbielamise mõistega (Erlebnis). Empaatia mõiste oli käsitletud Steini poolt kui filosoofiline probleem inimkultuurist, sest inimene oli Steini arusaama järgi alati vaimne isik.
Püha Risti Teresa püüdis Püha Risti Johannese kirjutatu kaudu selgitada ning kirjeldada risti kui “teaduse” olemust. Tekstis “Risti teadus” [Kreuzeswissenschaft, Studie über Joannes a Cruce], mis jäi Püha Risti Teresal lõpetamata, selgitab Stein mõtet, kuidas peegeldub inimeses tema hingeline sügavus ning kuidas isiku loominguline ning vaimne struktuur on avatud Jumalale.

Sellist hinge sügavuse otsingut, mis on seotud armastuse ja elujõuga, võib pidada tegelikult kogu Edith Steini filoosoofia keskmeks. Elujõuks (Lebenskraft), nimetab Stein teatavat jõudu, mis aitab meil üksteise hingi ühendada, anda hingele teatavat väge ning mis aitab meil tegeleda hingeeluga juba siin maa peal. Stein selgitab raamatus “Psühholoogia ja humanitaaria filosoofilistest alustest” [Beiträge zur philosophischen Begründung der Psychologie und der Geisteswissenschaften], et see hingeliste tunnete vägi on vastastikku põhjustatud ja isikutevaheliselt mõjutatav ning see selgitab, miks inimesed on alati kollektiivsed, avatud isikud, mitte endasse sulgunud. Järelikult suudab inimene ka kõige keerulisemastes olukordades enda hinge Jumalale avada - taevalikule ühtsusele - ning see pole piiratud vaid müstiliste kaemustega. Selles ongi Kolmainu Jumala olemus ja reaalus.

Enne Jumala kutsele järgnemist uuris Edith Stein küsimust: kes on inimene? Steini inimesekäsitlus lähtub Aristotelese filosoofiast, kus vormi kaudu saab inimene selleks, kes ta on - kus mateeria on ihu ja vormiks tema hing. Stein püüdis rõhutada, et vaimne isik on kõrgeim olemise vorm, kus hing on ihu ja vaimu ühendus. Tema järgi inimene ei ole vaid üks psühho-füüsiline isik, vaid kogu inimese tugisambaks on tema vaim, mida hoiab üleval inimese hing.

Lause: “Elada Jumala käte vahel,” saatsid Edith Steini juba aastast 1921, kui ta luges esmakordselt Püha Avila Teresa “Sisemist kindlust”. See tekst puudutas Edithi südant ja mõistust ning juhatas noore naise karmeliitide kloostrisse. 1933. a. kevadel, kui Euroopas olid eriti keerulised ajad ja juute kiusati natside poolt taga, sattus Edith Suure Reede teenistusele Katoliku kirikusse Kölnis. Ta kirjutab oma mälestustes, et õhtul, kui algas Kristuse kannatusliturgia, liigutas teda väga isa Wüsteni jutlus. Kuid seal oli veel midagi lisaks. Edith kirjeldab, et vaimulik kirjeldas väga nüansirikkalt Kristuse kannatusi ristil, kuid osad sõnad puudutasid teda enam, kui lihtsalt usklikele suunatud jutlus. Ta sai aru, et selleks keskseks sõnaks oli - rist.

15.aprillil 1934, Hea Karjase pühapäeval, võttis Edith Stein Kölnis, karneliitide kloostris vastu oma habiti ja sellest hetkest nimetati teda Risti Teresa Benedictaks. Edith kirjeldab oma novitsiaadi algust kui ühte ilusamat päeva, mis oli täis lilli nii reaalselt kirikus-kloostris kui tema hinges. Edith mõistis nüüd seda õpinguteajal uuritud hingesügavust, mille täius saavutatakse, kui inimese õrn hing on saavutanud ühtsuse Jumala Armus. Selle mõistmise kaudu oli ta seotud ilusa saladusega - karmeliitide vaimsusega, mida Edith pidas üheks kõige kaunimaks, kuna selles peitub kogu jumalik ilu ja samal ajal on selle kese rist.

Kloostris oli Risti Teresal võimalus lisaks teenimisele tegeleda ka filosoofiaga ( tal oli selleks ülem-ema eriluba ) ning armastuse teenistuses olles kirjutas ta karmeliitide kloostris mitu raamatut, millest viimaseks jäi “Risti teadus”.

Olukorra tõsiduse tõttu Saksamaal viidi Risti Teresa üle teise karmeliitide kloostrisse Hollandisse, Echti. 1942. a. arreteeriti ta seal koos õe Rosaga, kes oli samuti andnud karmeliitide ordule oma tõotuse. Mõlemad viidi Auschwitzis, kus nad samal päeval koheselt hukati.

Social button for Joomla