Maarjapais



Tänutundega Viru-Nigulast

Viru NigulaViru-Nigula 2017
Nele Aus

Viru-Nigula aastal 1817, kakssada aastat tagasi, sukeldugem hetkeks ajas tagasi ja laskem kujutlusvõimel end juhtida… Saame seda teha, sest on olemas andmeid, et ka peale katoliikliku aja lõppu Maarjamaal oli Viru-Nigula endiselt palveränduritele armas ja väega paik ja püha Maarja inimeste südames. Nii nad ilmselt läksid, pered hobuste ja vankritega, osa kindlasti jalgsi, teele asununa juba eelmisel päeval, sest oli olemas usk, et Tema aitab, kui ennast natukenegi pingutada. Ja vaprad olid need minevikus elanud kristlased kindlasti. Palverändurid kakssada aastat (ja muidugi hiljem ka) tagasi teadsid, et palverännakud saavad korda saata imesid ja seepärast käime meiegi igal aastal Viru-Nigulas.

Traditsiooniliselt oli sellelgi aastal kõigepealt Missa, kus erinevates keeltes lugemine tekitas tänutunde, et me kirik on kõigi jaoks, kes me siin Maarjamaal oma kodu oleme leidnud. Nähes neid Jumalat armastavaid memmekesi, kes jalavaludele vaatamata olid tulnud, et paluda oma lähedaste eest, küll Pärnust, Tartust ja Narvast, süvenes arusaam, et oleme otsekui üks pere.

 


Seejärel ühine söömine, tänu neile, kes iga aastal hoolitsevad kuuma tee eest, sest Viru-Nigula kirik oli ikka jahedavõitu, samuti nagu kakssada sada aastat tagasi.
Siis kogunemine kirikus, kus toimus Litaania lugemine Neitsi Maarjale ning seejärel protsessioon, kus lugesime Roosipärga, mis lõppes just kabeli juurde jõudes. Palved poliitikute ja haigete eest, oma lähedaste ja rahu eest, kõik teele saadetud samas rütmis ja suure lootusega. Ja muidugi imelised laulud Neitsi Maarjale!

Isa Philippe mõtisklus Pühima Neitsi Maarja kabeli varemete juures pani ilmselt kõiki kohalolijaid mõtlema südamepuhtuse peale ja selle peale, kuidas me kõik seda vajame, olenemata ajastust ja oludest. On teada, et meie esivanematest palverändurid käisid kolm korda põlvili ümber kabeli, et taastada enda lähedus Jumalaga, paludes selleks Jumalaema eestkostet. Nii suur Armastus ja oma viletsuse tunnetamine! Kuid tänane reaalsus rõõmustab meid – meil on pihisakrament ja see on olulisem kui põlvili liikumine, sest saame elada sisemiselt puhtana, kui vähegi pingutada tahame. Kuid inspireerituna mineviku-palveränduritest saame paluda endale suuremat usku ja usaldust. Isa Philippe lühike jutlus lõppes tõdemusega, et ka sellel korral leidsid kõik vihmapilved tee palveränduritest mööda nii, et vihmavarjud võisid jääda kotti.

Kohtumiseni Viru-Nigulas järgmisel suvel!

Social button for Joomla