Katoliku Kirik Eestis



Fanny ja usk

archange St Michel chassant LuciferFanny de Siversi mõtteloo Arne Hiobi poolt kokku pandud kogutud teoste esimese köite pealkirjas „Kogu mu elu on advendiaeg” väljendus väga täpselt tema eluhoiak - pidev ootus, tulvil lakkamatut huvi ja usku loodu ja Looja suhtes, tõe ja õigluse otsingud sügavas usus, et temast kõrgem jõud annab talle selle kindluse, mis tagab mõttevabaduse ja vaimu sõltumatuse.

Kasutan edasisel tsiteerimisel paljuski otseselt Fanny mõtteid ja pöördun nende poole tuttavlikult vaid Fanny nimega, milleks ehk annab mulle õiguse meie pikk, üle 35 aasta kestnud sõprus, mis sai alguse minu tudengipõlves kohtumiselt soome-ugri kongressil Budapestis ja süvenes ajapikku lähedaseks mõttevahetuseks kirjades, kohtumistel ja vestlustel nii Pariisis kui Eestis.


Me oleme sisenemas advendiaega ja see oli Fanny jaoks nagu igale katoliiklasele rõõmu ja ootuse aeg. Ei ole paremat hetke taas kohtuda tema mõtetega, mida ta väljendas oma jõuluaja kirjades sõpradele Eestis just selleks perioodiks aastas.


Mul oli õnn olla nende sõprade seas, kellele sai osaks lugeda neid mõtteid kirjutusmasinal tipitud lehekülgedelt, mis lisaks trükitule kandsid alati ka omakäeliselt kirjutatud lisandeid nagu näiteks esimeses kirjas detsembrist 2001: head kestvat, realistlikku jõuluaega ja jõudu olulist meeles pidada!
Samas kirjas on Fanny maininud Lootust, mis on palju suurem kui kõik muu. Prantsuse keeles, mida ta igapäevaselt kasutas, on kaks eraldi sõna lootuse tähistamiseks: espoir ja espérance. Fanny seletas lahti erinevuse temale omaselt kujundlikult: „ esimene espoir on lootus, et takso õigeks ajaks lennujaama jõuab ja teine espérance on Lootus Jumalale, kes täidab oma lubadusi, kes kunagi ei peta ega väsi, Kindel Lootus, millele võime julgesti ehitada oma tulevikku. See kaljukindel Lootus saab jagu kõikidest eluhirmudest. Jõululiturgia on täis prohvetite tekste, milles kordub ikka jälle julgustav hüüe: Ärge kartke! Jumal annab jõudu. Tema päästab kurjast. See on Tema kättemaks kõige selle eest, mis siin ilmas valesti tehakse. Ära karda ka siis, kui asjad lähevad halvasti, kui kõik head plaanid äparduvad ... Kunagi, kuskil keeratakse kõik kõverused õigeks.“


Fanny jaoks oli advendiaeg, need neli ootuse-lootuse nädalat aeg, millest ka peale jõule peab alles jääma Lootus, sest nii nagu ta kirjutab*: „ Jumala Poeg on tulnud maa peale ja tuleb veel ehk ka siis, kui kõik sära on kustunud, selleks peaks lootus alles jääma.“
Siit ongi pärit tema mõte elust kui advendiajast.


Rääkida Fannyst ja usust, saab paljuski toetuda rikkalikule kirjutatud materjalile, mis nüüd taas on kogutuna meile kättesaadav.
Samas on olnud õnn seda teemat temaga jagada isikliku kontakti kaudu läbi aastate ja tunnetada tema sügavat usku ja samas ka tugeva algupäraga mõtlejana julgust esitada küsimusi ja arutleda teemadel, mida tihti loetaks suurte filosoofide pärusmaaks ja nemad on ajalooliselt olnud ikka targad mehed. Naiseliku lähenemisega küsimustele on olnud kindlasti võimalik asju vaadata veidike teise nurga alt ja tuua välja aspekte, mida ehk pole varem nii märgatud. Seda ausat ja arukat mõtisklust leiame Fanny kirjades, esseedes ja artiklites, kus ta arutleb läbi isiklike elamuste ja teadmiste paljusid usu, pühaduse, õilsuse ja halastuse küsimusi, tuues meile lähemale paljude kuulsate ajalooliste isikute lugusid vaid temale omases tonaalsuses. Mitmed neist on ka hilisemalt tunnustatud pühakuteks nagu Püha Cecilia, muusikute kaitsepühak, Clairvaux’ Bernard, Siena Püha Katariina, Lisieux’ püha Thérèse jt.
Erilise tähelepanu on ta pühendanud karjatüdrukule, kes päästis Prantsusmaa ehk Jeanne d’Arc’ile.


Selle erilise neitsi saavutused olid imelised, tema isiksus puhas ja helge, rahvale oli ta pühak juba siis, kui ta Rouenis põletati kuid alles aastal 1920 kuulutatakse ta ametlikult pühaks ja Prantsusmaa kaitsepühakuks. Jeanne d’Arci lugu pakub mitmesuguseid teemasid järelemõtlemiseks. Üks neist võiks olla elu ja aja suhe.


Südamlikud on lood loomade maailmast, ka siin leiame paljut mõtteainet.

Tulles tagasi advendiaja ja jõulude juurde, oli Fanny jaoks kahtlemata vastuvõetamatu, et jõuludest on tehtud kommertskampaania ja et sellega on paljuski kaduma läinud pühade tegelik sisu. Seda nii tema kodus Prantsusmaal kui ka Eestis. Teda ei jätnud ükskõikseks see, et asine maailm prevaleerib. Kirikud on rahvast täis küll pühade ajal kuid enamus veedab aega ikka kaubanduskeskustes.


Oma kurvastuseks pidi Fanny tõdema, et paljudel eesti sõpradel oli veendumus, et nad ei vaja Jumalat vaid on oma elu sihi ise leidnud. Kuid elus on ka hetki, kus tõekspidamised muutuvad ja siis otsitakse tuge. Kõik sõltub sellest, kuhu ajaratta veeremise kulg liigub ja seda ei saa alati määrata inimene ise.
Kahjuks mõtleb enamus ikka veel kriteeriumi järgi: õnnestunud elu tähendab materiaalset edu ning võimupositsiooni. Mis tuleks teha selleks, et meie nähtava argimaailma müüridesse tekiks aknaid metafüüsilise valguse jaoks?


Selle kohta tsiteeriksin paavst Franciscuse mõtet tema apostelliku visiidi ajal eelmisel aastal Tallinnas:
„Meie ajal elab inimkond läbi pöördepunkti ajaloos, mis tähendab rohkeid edusamme väga paljudes valdkondades. Me võime vaid kiita neid samme, mis on astutud inimeste heaolu parandamiseks” („Evangelii Gaudium”, 52). Ometi ei tohiks kunagi unustada, et hea elu ja hästi elatud elu ei ole päris üks ja sama asi.


Eks haakub see ka Fanny poolt väljendatud mõtetega.
Fanny usub, et Jumala mõistmiseks peab lugema Piiblit. Ta ütleb:
„Kui me sealt Jumala leiame, siis saame äkki ka iseendast ning kaasinimesest aru. See on raamat, mida ei suuda kunagi tühjaks lugeda.“
Fanny jaoks oli väga südamelähedane neitsi Maarja. Tema jaoks oli ta täiuslik naine, selline, nagu oleks võinud olla ka Eeva, kes aga valis patu ja surma, kuid Maarja säilitas oma algse pühaduse. Kristlaste jaoks, kes on suutnud Maarjat tundma õppida, on Jeesuse ema tugev eestkostja Jumala juures. Naise pilk ka argistele asjadele näeb nende tähtsust meie elus ja Maarja aitab alati, sest tema tahe ei seisa vastu Jumala tahtele.
Fanny tuletab meile aga meelde, et suhtluses nähtamatu maailmaga tuleb olla kannatlik, ei saa eeldada, et kohe kõik palvetes esitatud soovid täituvad, võib minna ka aastaid. Selle kohta on tal palju toredaid näiteid.


Oma paastuaja kirjades lahkab Fanny mõtteid kannatusest ja sedagi teeb ta läbi omaenese näite. Nimelt kirjutas ta uurimust liivi keelest ja selle raamatu valmimisega läks rohkem aega kui kirjastus oli planeerinud ning nii pidi ta pingutama, et oma töö lõpetada ja tekkis kahtlus, miks ta oli üldse hakanud seda tegema.. Siis ka järgmised mõtted:
„Ja siis mõtlesin, et iga kannatus on energia, mida peab suunama, kasulikuks muutma. Miks mitte kanda see pingutus Jumala ette liivi rahva eest? Nende vigade, lolluste, nende vussitud ajaloo eest? Nende eest, kes on ammu surnud, kuid peavad kunagi üles tõusma.
Me ei tea, kuhu eesti rahvas kunagi välja jõuab. On tal püsimiseks küllalt vaimset elujõudu – seda, mis liivlastel puudus? Tänapäeval peame mõtlema ka eelmistele sugupõlvedele, neile, kes olid ja on veel – kuigi nähtamatus dimensioonis – ja tulevad uuesti siis, kui ajalugu lõpeb.“
Kannatustest jagu saamiseks vajame jõudu ja Fanny tuletab meile meelde, et on ammu teada, et palve ise annab jõudu. Ka kannatus on energia, mida ei tohi lasta kaduma minna.


Oma mõtetes kiusatustest, mis olid osaks saanud Jeesusele kõrbes, leiab Fanny, et need kolm kiusatust( majanduslik heaolu, võim ja kiusatus eluga mängida, uskudes et kõik on võimalik ) on meile antud mõõdupuuks. Kiusatusel on tohutult palju variante, aga kõik mahuvad kuidagi nimetatud lahtritesse. Huvitavad on igal juhul Jeesuse vastused. Ta ei hakka Saatana ettepanekute häbitust lahkama, vaid paneb vastuargumendina tsitaadi Pühakirjast.


Piiblis ei ole kõik meile kasulikud teadmised selge sõnaga välja öeldud. Aga sellest, mis on öeldud, piisab edasimõtlemiseks ning otsuste langetamiseks.
Palju on Fanny, eriti oma elu lõpupoole, mõtisklenud surmast, minekust ühelt kaldalt teisele. See võib olla kohutav aga ka vaimustav. Neile, kes elavad teadlikult Jumala läheduses, paistab surm üsna erinev sellest, mida me tavaliselt tunnetame. Ta räägib Lísieux’ püha Thérèsest, kes suri 24-aastasena.
„Ta oli õnnelik teadmises, et surma värava kaudu võib ta „astuda ellu”. Selline tunnistus tõestab, et üleminek ühelt kaldalt teisele võib saada positiivse värvingu ja mõjuda isegi julgustavalt. Ilma surmaõuduste lisanditeta. Suremine toimub ju Jumala juuresolekul ja ajaloost on teada, et Jumal võib teha suremise kergeks, isegi kurjategijaile, kes oma elu eksimusi kahetsevad.“


Need, kes on meie juurest juba lahkunud, saavad meid ka aidata.
Fanny tuletab meile meelde: „Pühakud näevad ja kuulevad meid ning armastavad meid kõigepealt sellisena nagu Jumal meid tahab. Nende armastus ühineb Jumala armastusega ja ammutab sealt jõudu. Meil kõigil läheks elamine rõõmsamaks, kui me mõtleksime neile nähtamatuile sõpradele, kes on valmis meid lohutama ning aitama. Võibolla on nende seas ka meie vanaema, kel polnud suuri teoloogilisi teadmisi, kuid kes hoidis oma elureegliks kümme käsku ja ootas kannatlikult Jumal-Poja lunastust sellele patusele ja õnnetule maailmale.“


„Kõikide Pühade Päev peaks meile meelde tuletama, et me ei ole kunagi päris üksi. Ja et me võime laiendada oma sõprade ringi läbi ruumi ja aja, otsida üles need, kellega ühendab meid kõige lähedam hingesugulus. Sest pühakute seltskond on ülimalt mitmekesine.“


Fanny uskus, et me peame olema valmis lahkumistunnil tagasivaatamiseks oma elule. Kristlased usuvad, et surma lävel, kohtumisel Jumalaga näeme kõigepealt iseennast Jumala valguses. Ta kirjutab:
„Kujutan ette, kui kohutav võib see olla, kui kõik illusioonid purunevad ühel hoobil: ma pidasin end ülimalt intelligentseks ja arvasin, et minu diplomid ja tarkus tõstavad mind teistest peajagu kõrgemale ja nüüd selgub, et ma ei ole paljudest olulistest asjadest aru saanud, ja et mitmed need, keda ma lolliks pidasin ja kelle naiivsuse üle ma irvitasin, on vaimselt minust kaugele ette jõudnud. Ma pidasin end ka õiglaseks ning vooruslikuks, enda arust ma ei ole valetanud ega varastanud, kuid tõe kaitseks ja ühiskondliku korralageduse vastu ei ole ma midagi ette võtnud. Olin selleks liiga arg või laisk ...“
Fanny tuletab meile meelde, et on kolm võimalust, kuhu lahkunu siirdub: Taevas , purgatoorium ja põrgu. Kui täielik õnn saab osaks Taevas, siis puhastustuli on vajalik, et kogu elu jooksul kogunenud pahn eemaldada ja puhtana jõuda paradiisi. Tegelikult, möönab Fanny, et tegemist on mitte kohaga vaid vaimse seisundiga, suhtega metafüüsilise maailmaga. Seevastu põrgust on alati maalitud värvikaid pilte ja kasutatud paljudes võrdlustes tavaelus. Nii kirjutab ta:
„Põrgu ei ole vangla, kuhu keegi vastu oma tahtmist sisse suletakse. See on vaba valiku tulemus: inimene patustab teadlikult, ei kahetse ühtegi tegu ja loobub kõigist hüvedest, mida Jumal talle pakub. Ja Jumal austab inimest kuni selle viimse otsuseni, mis loodu Loojast igaveseks lahutab.“
„Sellepärast arvavad mõned, et põrgu võib küll olla reaalne „koht”, aga et sinna ei lähe keegi. Jumala halastus on ju piiritu ja elu näitab, et iga kurjategija kahetseb kunagi midagi oma pattude seerias. Ja sellest peaks piisama, et välja pääseda põrgust ja sisse astuda puhastustulle.“
Kõikidel meie tegudel ja tegematajätmistel on tagajärjed ning aega, mis meile on antud, tuleb kasutada enda ja oma tuleviku ehitamiseks. Jumala abiga võime korda saata imesid, ja meie puudused ning nõrkused ei tohiks meid oma teekonnal takistada.


Kuidas palvetamine purgatooriumis olevate hingede eest ära tasub, selle kohta leiate hea näite Fannylt osas „Ühelt kaldalt teisele“.
Sealt leiab ka mõtte: „Pühakirja napisõnalisest informatsioonist võib ainult olulist välja lugeda: elu ei lõpe surmaga, vaid kestab edasi, kuid senitundmatus, ette kujutumatus vormis.“


Katoliku maades on tuntud reliikviate kultus suhtlemises pühakutega.
Reliikviate kohta on Fanny arvanud, et need on märgid, mis aitavad meid järele mõelda:
„Usun, et ka mõtted ja mälestused rikastavad reliikviate valdkonda. Vaadata mõnda pilti, mida lahkunud sõber armastas, või kuulda muusikapala, millest ta rõõmu tundis, ka need momendid annavad meile osa tema kohalolekust.“


Kokkuvõttes, väga raske on anda täiuslikku pilti Fanny usust ja selle peegeldustest tema mõttemaailma rikkalikus väljenduses. Kõige paremini saab ikka ise kujundada pildi temast kui kahtlemata avara vaimsusega naisest lugedes või taas lugedes tema pärandit. Kindlasti ei ole ta oma sügavas usus pealetükkiv ega ainuõigsusele pretendeeriv vaid julgelt oma arvamusi ja uskumusi esitav. Võime aga kindlasti olla õnnelikud, et meie kultuurilukku on Fanny jätnud silmapaistva jälje.

 

Helle-Helena Puusepp, Jaani kirik 28.11.2019

___________________________________
*Enamus viiteid on pärit kas Fanny kirjadest või nüüdseks ilmunud kogutud teoste II köites avaldatud artiklitest.

Social button for Joomla