Palmipuudepüha mõtisklus

palmipuudVaiksel nädalal avaldame Eesti katoliku preestrite mõtisklusi Suure Nädala iga päeva kohta, et üheskoos paremini läbi elada seda püha aega.  Esimese mõtiskluse on meile saatnud isa Miguel Tartust.

Täna, kui me pühitseme Palmipuudepüha, meenutame, et juba viimased 35 aastat tähistame samal päeval ka "ülemaailmset noorte päeva" – mille lisas kiriku kalendrisse Johannes Paulus II. Selle aasta teemaks on valitud: "Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!” (Lk 14,11), lõik Luuka Evangeeliumist, mis jutustab Naimi linnas toimunud sündmustest. Linnaväravas kohtuvad kaks rongkäiku: üks kannab surnud noormeest, lesestunud ema ainsat poega. Teisega saabub Jeesus, kes on tee, tõde ja elu. Jeesus astub surnuraami juurde ja puudutab seda, mispeale kandjad seisatuvad. Jeesus sõnab: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!” Ka meie ootame ses rahulolematus, kurvas ja kannatavas maailmas ning praeguste sündmuste valguses, et Jeesus puudutaks meid Ülestõusmispühal. Kuuldes tema sõnu, võime meiegi taas üles tõusta. Täna, algava Püha Nädala sõnade ja sakramentide kaudu võime kogeda Issanda lohutust!

Seda päeva tähistades võime kirjeldada justkui kaht maitset: magus/mõru, rõõmus/valus. Ühelt poolt tähistame Jeruusalemma sisenevat Issandat, keda tema jüngrid tervitavad kui kuningat, samal ajal kuuleme ka tema kannatuste pühalikku kuulutamist. Tunneme südames sama vastuolu, mida Jeesus koges oma südames päeval, mil ta rõõmustas koos sõpradega, kuid nuttis ka Jeruusalemma pärast.

Palmipuudepüha üks põhielemente on palmipuude oksad, sümboliseerides, milline meie elu olema peaks. Samas meenutavad palmipuude oksad risti, seetõttu on neist saanud märtrisurma sümbol. Märter on Risti tunnistaja, ta ei põgene, vaid võtab selle vastu ja näeb, et see on võidukas Kristuses. Palmidepuude oksad on kannatuse ja võidu sümbol. Kristlased võivad igal päeval kogeda Kristuse võidukäiku ristil!

Kuid sel pühapäeval mainitakse ka sündmust, kui rahvas heidab lugupidamise märgina oma kuued Jeruusalemma siseneva Jeesuse jalge ette. Pühakirjas ja sageli ka idamaades sümboliseerib kuub elu. Juutide jaoks on kuub midagi väga isiklikku, millega end katta ja kaitsta. Kuubede asetamine Jeesuse jalge ette märgib oma elu andmist Jeesusele, et allutada oma tahe, olevik ja tulevik talle. See on kui usalduse märk!

Palmidepuudepüha rongkäiguga algab Jeesus võidukäik, mis viib alandusest ülestõusmise auhiilgusse. Kuningas Kristus on alandlik ja rahulik ning tuleb teenima, mitte et teenitaks teda. Seda näitab seegi, kuidas ta siseneb Jeruusalemma sälu seljas. Juba Vana Testamendi prohvetid ja kohtunikud kasutasid sälu seljas sõitmist kui märki alandlikkusest. Ka Jeesus eelistab sälgu hobusele, kes on väe, jõu, isegi ülbuse märk. Jeesus on kuningas ja Issand, kuid südamest alandlik. Ta on armastus (agape), mis talub kõik, andestab kõik ja näitab meile, et just alandlikkus on peamine viis rahulikuks ja rõõmsaks eluks.

Kristuse kannatusloos näeme tema truudust, midagi hoopis vastupidist inimese truudusele. Tunnil, mil kõik jüngrid ta maha jätavad, isegi Peetrus, jääb Jeesus ometi ustavaks ja on valmis verd valama, et täita Isa usaldatud ülesannet. Maarja seisab tema kõrval, vaikne ja kannatlik. Õppigem siis meiegi truudust Maarjalt, tema emalt, kes jäi kindlaks oma Pojale, mitte nagu Peetrus või jüngrid. Inimese tõelist tugevust näitab truudus, millega ta on võimeline tunnistama tõde ja seisma vastu ohtudele, segadustele ja isegi tagakiusamisele. Sel viisil kutsub meie Päästja teda järgima. Teda järgides saame täita ka Jeesuse ootusi: et oleksime maailma sool ja maailma valgus! Soola kujund meenutab meile, et ristimine muutis meie olemust põhjalikult. Oleme nüüd "maitsestatud" uue eluga, mis tuleb Kristusest.

Kui Jeesus siseneb Jeruusalemma, on teda vastu võtmas lapsed, kes avaldavad austust Jeesusele kui Taaveti pojale ja hüüavad: „Hoosianna!” Jeesus on jüngritele öelnud, et Jumala riiki sisenemiseks peame saama laste sarnasteks. Jumala tunnistamiseks peame loobuma uhkusest, mis meid pimestab ja tõukab Temast eemale. Et leida Jumalat, tuleb osata näha südamega. Peame õppima nägema kui lapsed, et meid ei takistaks eelarvamused ega pimestaks isiklikud huvid. Nagu lapsed, kes on vabad ja tunnistavad Kristust, nagu oleme näinud kõigi aegade usklikel.

Palume Issandal valgustada meie teed, et saaksime teda vastu võtta ilma et kurbus meid hävitaks. Kristlane ei saa kunagi olla kurb! Meie rõõm ei olene mitte asjadest, vaid teadmisest, et Jeesus on meie seas! Kui oleme temaga, pole me kunagi üksi. Isegi rasketel aegadel, isegi siis, kui elu on täis ületamatuid muresid ja takistusi. Ja neid on palju. Ka siis, kui tuleb osavalt valguseingliks riietunud vaenlane, kurat, ja ütleb meile salakavalaid sõnu. Ärme kuulame siis teda! Järgime Jeesust, sest me ju teame, et ta on meiega. Just selles peitub meie rõõm ja lootus, mida meiegi peaksime tooma sellesse maailma.

Ärgem laskem kellelgi röövida oma lootust!
Seda lootust, mida annab meile Jeesus!

Isa Miguel