Mari Järvi: Minu teekond Rooma. Johannes Paulus II. õndsakskuulutamine 1.mail 2011

marijarvi2Kui ma 1978, aasta septembris Poolas-Varssavis ja Krakowis viibisin, oli Karol Wojtyla veel Krakowi peapiiskop. Poola rahva sügav vaimsus, intelligentsus ja peenetundelisus jättis mulle, kui noorele katoliiklasele juba tookord eriliselt sügava mulje. Olin vaevalt rongiga Tallinnasse tagasi jõudnud, kui esimese uudisena kuulsin, et vastvalitud paavst Johannes Paulus I oli ootamatult surnud, olles paavst ainult 33 päeva. Paar nädalat hiljem saime taas kuulda rõõmsa uudise: ”Habemus papam”- Karol kardinal Wojtyla.

Johannes Paulus II sai paavstiks 16.oktoobril 1978 ja pühitseti ametisse 22.oktoobril. Tema esimeseks sõnumiks inimkonnale oli ” Ärge kartke! Avage uksed Kristusele, avage oma südamed Kristusele! Tol ajal tundus Vatikan eestlasele väga kaugena, kohana, kuhu ilmselt kunagi minna ei õnnestu…
Kuid just Johannes Paulus II oli see, kes tõi selle väikese riigi, kiriku südame, järsku meie jaoks väga lähedale. Oma tööga, oma palvetega, oma eeskujuga ja oma armastusega tegi ta kõik selle jaoks, et inimesed võiksid olla vabad, sõltumatud, ning elada armastuses üksteise ja Jumala vastu.
Ta oli kahtlemata sajandi üks suuremaid isiksusi, keda tundsid ja teadsid kõik, sõltumata rahvusest,päritolust,konfessioonist…tema inimestelähedus ei jätnud vist kedagi puudutamata. Kohtusin temaga esmakordselt 1989.aastal Helsingis, kui  Johannes Paulus II külastas põhjamaid. Meid oli tookord väike grupp noori katoliiklasi, keda soome sõbrad külla kutsusid, et osa saada sellest kohtumisest. Ei olnud ju paavst veel kunagi enne nii lähedale tulnud. Meie ärevus oli tohutu suur, sest minu jaoks oli see üldse esimene reis Soome ja üldse lääneriikidesse. Saime ka kaks last kaasa võtta(ilmselt tänu sellele, et kaks väiksemat jäi veel koju) ja soome sõbrad majutasid meid peredesse, või kiriku juurde. Meie elasime Püha Ursula õdede juures. Osalesime loomulikult  paavsti Missal, mis toimus Helsingi jäähallis, kus Johannes Paulus II ei unustanud ära ka eestlasi tervitada.
Järgmisel päeval oli plaanis püha Henriku katedralis Johannes Paulus II kohtumine haigetega.
Tol ajal oli ”sini-must-valge” veel väga uus asi, kuid meil oli ta kaasa võetud, ning ajasime selle vardasse ja läksime kogu grupiga p.Henriku väljakule paavsti tervitama. Kui Johannes Paulus II Eesti lippu nägi, tuli ta otsejoones meie poole, tuli ja tervitas meid kõiki, andis mulle käe, kallistas meie lapsi ja õnnistas kõiki kohalolijaid.  Kui ta autost väljus, ilmus koos temaga järsku kuskilt väga tugev tuuleiil. Sellest hetkest peale, ei olnud paavst, ega Vatikan enam kauge ja kättesaamatu, vaid oli tulnud juba üsna lähedale.


marijarviJohannes Paulus II.-le oli Eesti väga südamel, sest ta oli ise elanud samasuguse reziimi all, ning ta tundis eriti hästi nende riikide ja rahvaste kannatusi. Seepärast ei unustanud ta Eestit kuni surmani, nimetades oma viimasel tööpäeval, 23.3.2005 Eestile oma piiskopi!Järgmine kohtumine paavst Johannes Paulus II-ga toimus juba Tallinnas, kui ta 1993.aastal külastas Leedut, Lätit ja Eestit. Ärevus oli väga suur, sest tundus uskumatuna, et paavst tõesti tuleb Tallinnasse, meie ona kirikusse pühade Peetruse ja Pauluse katedrali. Ettevalmistused algasid juba väga varakult, moodustati koorid ja orkestrid ja minul oli au mängida sellel Missal orelit.Kogu tseremoonia harjutati väga põhjalikult läbi ja selleks käis Tallinnas isegi paavsti tseremooniameister Piero Marini.Sel korral kohtusime me temaga jälle väga isiklikult. Meile usaldati au ja võimalus, võtta Armulaud paavsti enda käest vastu. 
 
marijarvi3Viimast korda olin selle Paavsti pühitsetud Missal 18.mail 2003 Roomas, püha Peetruse väljakul, kui toimus Ursula Ledochowska pühakskuulutamine. See päev oli ka Johannes Paulus II. 83. sünnipäev.


marijarvi4Need väga erilised kohtumised Johannes Paulus II-ga olidki tõukeks, miks tahtsin iga hinna eest osaleda tema õndsakskuulutamise tseremoonial püha Peetruse väljakul Roomas. Kohe, 15.jaanuaril, kui sain teada, et see väga erakordne sündmus toimub 1. mail 2011, tegin ma kindla otsuse, broneerisin lennupiletid ja hotelli, sest olin kindel, et soovijaid on väga palju ja hiljem lihsalt see pole enam võimalik.
Ja nii ma siis jõudsingi Rooma reedel 29.aprillil 2011. Sõitsin kohe kiiresti püha Peetruse väljakule. Seal oli juba tunda ärevust, suured inimeste grupid ja üksikud palverändurid liikusid edasi-tagasi, oli üles seatud pilte ja suuri teleekraane. Keegi ei teadnud veel, kui palju inimesi neil päevil Rooma linna võib saabuda, sest pääsmeid väljakule minekuks ei jagatud. Kohtusin seal ka eesti Aktuaalse kaamera Brüsseli ajakirjaniku, pr.K.Kukega ja ta palus mul anda väikese  intervjuu, sest olin Roomas Eesti Katoliku Kiriku esindajana.
Reedel oli isegi raske pääseda püha Peetruse kirikus kell 17 toimuvale Missale. Lõpuks siiski lubati, kuid igaühele rõhutati, et enne Missa lõppu välja ei saa ja kuskile liikuda ei tohi!
Laupäeval, 30.aprillil oli linnas juba suur ärevus, Vatikani ümbruses oli peaaegu võimatu liikuda. Inimesi ja palverändurite gruppe oli Rooma saabunud nii palju ja kuulda võis kõikvõimalikke keeli. Sel päeval sadas vihma, kuid see ei seganud kedagi, ka via del Corso ümbruse tänavad ja kirikud olid palverändureid täis. Inimestel olid  seljas suured matkaranitsad, kaasas toolid ja magamisalused…tasapisi suundusid kõik Circus Maximuse poole, kus õhtul kell 20 pidi algama palvevigiilia.
Rooma linna kohal tiirutasid helikopterid, politseid ja turvateenistus olid igal pool,igal pool undasid sireenid…


Jõudsin Circus Maximuse, Rooma ühe suurema väljaku juurde umbes kell 19.Inimesi oli juba palju. Kõik olid äärmiselt lahked ja heatahtlikud. Teel väljakule ulatati mulle igal sammul mõni toidupakk, või veepudel-lõpuks oli neid juba nii palju, et ma pidin tänama ja ütlema, et kahjuks mul ei ole enam rohkem käsi…Pakkides olid puuviljad, küpsised, mahlad…ja neid jagati kõigile inimestele. Inimesed olid kaasa võtnud taburette, magamisaluseid, pappitükke ja mõni oli isegi väikse telgi üles pannud. Minul ei olnud midagi. Ma ei osanud nii praktiliselt mõelda. Kuid seista tuli tõesti kaua, vähemalt viis tundi. Väljakule olid ka üles seatud pihitoolid, et palverändurid saaksid soovikorral Meeleparanduse sakramenti vastu võtta.
Esimene osa palvevigiiliast oli pühendatud meenutustele. Kardinal  Stanislaw Dziwisz, kes oli 40 aastat olnud Johannes Paulus II kõrval, rääkis oma mälestustest.
Ta ütles, et on oma elus ainult kaks korda paavsti ärritunult näinud. Ükskord siis, kui ta jutluses Sitsiilia maffiast rääkis ja teine kord oli seotud Iraagi sõjaga.Ta ütles, et seoses õndsakskuulutamise sündmustega ja Johannes Paulus II haua avamisega on tal tunne, nagu see paavst oleks jälle tagasi tulnud.
Väga huvitav ja liigutav oli ka see, kui prantsuse nunn, Marie Simon-Pierre jutustas kogu loo oma imelisest paranemisest parkinsoni tõvest. Pärast paavsti surma 2.4, hakkas ta kohe tema eestkostet paluma, sest ta põdes sama haigust.Ühel õhtul juunikuus samal aastal proovis ta JPII nime kirjutada, ja suureks õnnetuseks avastas ta, et tema käekiri oli tundmatuseni muutunud ja haigus juba väga kaugele arenenud.Kuid samal ööl, umbes kell 4 ärkas ta järsku ja tundis, et midagi temas oli muutunud-haigus oli järsku kadunud. Ta tundis ennast jälle täiesti tervena.
See tõeline ime oligi aluseks, et võis alustada Johannes Paulus II õndsakskuulutamise protsessi. Palvevigiilial esinesid ka mitmed koorid ja Rooma Santa Cecilia konservatooriumi noorteorkester mons.Marco Frisina juhatusel. Marco Frisina kirjutas ka muusika, mis oli spetsiaalselt sellele üritusele pühendatud. Vahepeal meenutas üritus ka natuke laulupidu.


marijarvi5Teine osa palvevigiiliast oli tõesti palvevigiilia. Palvetasime koos kardinalvikaari Agostino Valliniga Valgusrikka Roosipärja saladused, mille Johannes Paulus II ise sisse seadis. Iga saladuse ajal oli otseühendus eri maaga televisiooniekraani  kaudu. Poola, Tansaania, Liibanon, Mehhiko ja Portuga(Fatima).Kõik süütasid küünlad ja laulsid koos ”Regina coeli” ja lõpuks ühines kõigiga ka Paavst Benediktus XVI televisiooni vahendusel.Üritusel oli kokku umbes 300 000 inimest.
Kohe pärast seda hakkasid massid Vatikani poole suunduma. Tol ööl oli Roomas kaheksa kirikut avatud kogu öö, et inimesed saaksid palvetada ja pihil käia.Paljud inimesed olid üleval ilmselt kogu öö.
Minu hotell oli üsna lähedal, kuid turvateenistus ei tahtnud lubada mul üle jõe minna, pidin mitme silla juures seletama, et soovin minna hotelli, sest nemad ainult vastasid:”Ei, Vatikan on sealpool…minge sinna!.”
Ma läksin küll oma hotelli, et hommikuks välja puhata, kuid sel ööl oli ärevus äärmiselt suur.
Hommikul pidin ühinema Eesti riigidelegatsiooniga. Tellisin varakult takso, et jõuda määratud ajaks, kella üheksaks kokkusaamiskohta. Sel varahommikul olid kõik inimesed kogunenud  vist Vatikani, sest ülejäänud Rooma linn oli üsna tühi. Linnapea oli soovitanud roomlastel, kes ei olnud huvitatud õndsakskuulutamise tseremooniast, selleks nädalavahetuseks linnast lahkuda. Ja nii jõudsin ma sinna juba püüdlikult poolteist tundi varem.
Umbes kell 9 hommikul sain kokku ülejäänud Eesti delegatsiooniga. Sinna kuulusid vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja proua Evelin Ilves, Eesti Vabariigi suursaadik Püha Tooli juures, härra Jüri Seilenthal, presideni nõunikud, saatkonnatöötajad, presidendi adjudant, turvamees, autojuht ja mina, kui Eesti Apostelliku Administratuuri esindaja – kokku üheksa inimest. Me pidime ühinema kolonni, kus olid teiste riikide esindajad, kes kõik suundusid Vatikani. Sõitsime vilkurite ja sireenide saatel Vatikani poole. Igal pool tee ääres olid palverändurid, kes üritasid veel Peetruse väljakule võimalikult lähedale jõuda. Ma olen ka enne olnud paavsti Missal  ja ka pühakskuulutamise tseremoonial, kuid sellist inimhulka, sellist meeleolu ei ole ma varem kunagi näinud. Inimesed olid igast maailma äärset Rooma sõitnud, et olla selle sajandi ja inimkonna ajaloo suursündmuse tunnistajateks.Sellepärast, et na kõik armastasid väga Johannes Paulus II.st.


Jõudsime Vatikani ja sisenesime püha Peetruse kirikusse Vatikani aia poolt. Kõigepealt juhatati meid Johannes Paulus II kirstu juurde, mis oli hauast välja võetud ja kaunisti kirikusse peaaltari, paavsti altari juurde asetatud. Saime hetke seista ja tema juures palvetada. Siis liikusime edasi, kiriku peauksest välja, oma kohtadele, mis olid otse kiriku ees. Toolidele oli kirjutatud ”Estonia”. Samas lähedal istusid ka Itaalia president Giorgio Napolitano,samuti S. Berlusconi,  Poola president Bronislaw Komorowski, EU komisjoni esimees Jose Manuel Barroso, Lech Walesa Poolast, Francois Fillon Prantsusmaalt, Felipe Calderon Mehhikost. Belgia kuninglik paar Albert II. ja Paola, prints Felipe ja tema abikaasa Letizia Hispaaniast ja prints Adam II Lichtensteinist, Vatikani endine pressisekretär  J. Navarro-Valls jt.
marijarvi6Kui heitsin pilgu oma kohalt Peetruse väljakule, nägin ainult lõputut inimmassi, kuni via della Conciliazione lõpuni ja veel kaugemale…
Kõik meteoroloogid olid ennustanud, et 1. mail sajab Roomas tugevasti vihma, kui kõigi nende ennustused ei läinud täide. Hommikul oli ilm küll pilves, kuid kui algas Missa, hajusid pilved ja oli erakordselt ilus, soe  ja päikesepaisteline.
Kell 10 00 algas Missa. Kohale saabusid kardinalid ja paavst Benediktus XVI. Ta oli kogu Missa ajal meile täiesti lähedal.
Rooma diötseesi kardinalvikaar Agostino Vallini luges ette Karol Wojtyla eluloo ja kui pärast ametlikku õndsakskuulutamise vormi ettelugemist uue õndsakskuulutatu pilt Peetruse basiilika fassadil avati, oli kuulda tormilist aplausi ja see hetk oli tõepoolest ülimalt liigutav. Oli peaaegu võimatu pisaraid tagasi hoida ja paljud inimesed laskusid liigutusest põlvili.
Kardinalvikaar tänas paavst Benediktus XVI.-t, et ta Jumala teenri Johannes Paulus II õndsaks kuulutas.
marijarvi7Seejärel tulid õde Tobiana, kes kuni surmahetkeni Johannes Paulus II eest hoolitses ja õde Marie Simon Pierre, kes Johannes Paulus II eestkostel parkinsoni tõvest paranes, paavsti trooni juurde ja kandsid tema ette reliikvia, ampulli uue õndsakskuulutatu verega.
Oma jutluse lõpus ütles Paavst Benediktus: ” Alates 1982. aastast, kui ta mind Usuõpetuse Kongregatsiooni Prefektiks kutsus, sain ma 23 aastat tema lähedust kogeda ja ma hindasin tema isiksust üha enam ja enam. Ma sain näha tema erakordset vaimusügavust ja intuitsiooni rikkust. Mind liigutas tema erakordne võime palvetada: ta oli täielikult ühenduses Jumalaga(…)Ja siis tema kannatuse eeskuju: Jumal võttis temalt ära tasapisi kõik, kuid ta jäi alati kindlaks ”kaljuks”, nii, nagu Kristus seda temalt ootas. Tema sügav alandlikkus, mille aluseks oli sügav ühendus Kristusega, aitas tal Kirikut edasi juhtida ja maailmale veel kujukama näite anda – eriti just siis, kui tema füüsiline jõud rauges….Armas paavst Johannes Paulus II, sa oled õnnis, sest sa uskusid! Me palume sind, tugevda sealt taevast meie jumalarahva usku.Aamen”.


marijarvi8Mõned grupid üritasid Missa ajal oma laule laulda, kuid siis manitseti kõik palvele ja liturgiale keskenduma ja see oli väga hea, sest edasi kulges kõik tõepoolest väga hardas õhkkonnas.
Pärast Missat läksime jälle kohe p. Peetruse kirikusse. Presidendid kohtusid ühe väikese kardina taga paavstiga ja meie olime samal ajal kirikus, uue õndsakskuulutatu kirstu juures. Pärast jäi kirik avatuks niikauaks, kui soovijad said käia uue õndsa Johannes Paulus II.-se kirstu juures.
See, mis sellel päeval Peetruse väljakul toimus, oli midagi täiesti erakorralist, see mõjutas minu hinge väga eriliselt, see väga pani paljude asjade üle mõtlema.See on sündmus, mis ei unune kuni surmani. Johannes Paulus II oli tõesti väga püha mees.Ka mina tundsin need mõned korrad, kui ma temaga eluajal kokku puutusin, mingit erilist armutunnet, ma hakkasin alati nutma, kui ta lähenes.
Pärast Missat oli meil lõunasöök koos kogu Eesti delegatsiooniga, eesotsas Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja pr. Evelin Ilvesega.
marijarvi9Üks asi, mis mulle kõigi nende suurejooneliste ja pidulike sündmuste juures silma hakkas ja mis mind ka väga liigutas, oli paavst Benediktus XVI-da sügav alandlikkus. Mulle tundus, et ta oli ennast täiesti kõrvale jätnud, andes kogu au ja hiilguse Johannes Paulus II.-le. See oli eriti märkimisväärne! Vahepeal hakkas mul isegi paavst Bendiktusest kahju- nii suur mees, paavst…ja jääb nii tahaplaanile
 Meil on tõesti põhjust Jumalat tänada, et meil oli paavst, õnnis Johannes Paulus II ja et meil on nüüd paavst Benediktus XVI.


Järgmisel päeval, esmaspäeva hommikul kell 10 30 toimus Peetruse väljakul Tänumissa, mida pühitses kardinal T. Bertone. Inimesi oli küll tunduvalt vähem, kui eelmisel päeval, kuid väljak oli ikka rahvast tulvil. Kõik palvetasid! Inimesed olid üksteise vastu eriliselt heatahtlikud. Piisas, kui sul midagi maha kukkus, kui kümme abivalmis kätt igast suunast appi tõttasid. Mõned noored olid kõigist nendest sündmustest vist juba nii väsinud, sest nad jäid lausa Missa ajal tänavale magama.
marijarvi10Tagasisõidul, Fiumicino lennujaamas tuli istus minu kõrvale üks väike vene rahvusest poiss ja hakkas rääkima:” Teate, ma olin ühe päeva Roomas, läksime isaga Vatikani vaatama, aga seal oli nii….palju inimesi, sest üks ”papa” olevat nüüd püha!

Mari Järvi, mai 2011