Katoliku Kirik Eestis



Peapiiskop Paul Gallagheri jutlus Peeter-Pauli katedraalis

GallagherKallid vennad ja õed Kristuses,

Olles just saabunud Tallinnasse, et alustada lühikest visiiti teie maale, on mul hea meel, et esimene kohtumine on mul siin katedraalis Missat pühitses teiega, Eesti katoliiklastega!

Soovin vennalikult ja südamlikult tervitada piiskop Philippe Jourdani, apostellikku nuntsiust peapiiskop Petar Rajičit, Missat kaaspühitsevaid preestreid, nunnasid ja pühendunud ilmikuid ning kõiki siinseid katoliiklasi.

Tänane Evangeelium sisaldab nelja meie Issanda Jeesuse Kristuse tähendamissõna, millest igaühel on oma kindel tähendus meie igapäevaelus

.

Esimene neist on sõnastatud küsimusena: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et 
seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?!“ Lamp annab pimeduses valgust ega ole mõeldud peidetud olema. Usklikena oleme kutsutud laskma oma usu valgusel paista, et kõik, kes meid kohtavad, võiksid veenduda, et usume Jumalasse. Jumalalastena on meie ühine kutsumus olla valguseks teistele, elades eeskujulikku ja kergesti äratuntavat usuelu. Jumalalt kingiks saadud usk on mõeldud särama. Püha Isa jutlustab sageli, kuidas meie, katoliiklastest usklikud, oleme kutsutud laskma Kristusel paista meie seest välja ja sedasi kutsuma teisi usu juurde oma eeskuju varal.

Teiseks ütleb Jeesus: „Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik 
varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks.“ Meie usuelu on teatud mõttes varjatud või salajane; selles mõttes, et suhe Jumalaga on and ja müsteerium, mida endas kanname. Kuid ka usklikena võime vahel tõrkuda oma usust rääkimast või seda teistega jagamast, sest võime usku eraasjaks pidada. Ristimise läbi oleme osa Kristuse Ihust, Kirikust; mistõttu ei ole usk pelgalt isiklik või individuaalne, vaid midagi meid Kirikus üheks usklike pereks liitvat. Meie Issand õpetab meile siinkohal vajadust teistega usku jagada, et neid inspireerida, tugevdada, julgustada ja lohutada. Paljusid usklikest innustab pühakute eeskuju, kes ei kartnud avalikult Jumalast kõnelda ega jagada oma usku teistega. Kiriku liikmetena ei saa meie usk Jumalasse peitu ega privaatseks või poolikuks jääda, vaid kohustab meid alati andma tunnistust Jumalast, nii heas kui ka halvas, et Issandat kiita.

Jeesus jätkab: „Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde.“ Kuid tihti kardame anda! Tahaksime saada rohkesti armu, teadmisi ja mõistmist ning võimalik et palju enamatki; samas oleme tõrksad selle saavutamiseks vajalikku ohverdama. Siinkohal õpetab Jeesus meile lihtsa reegli eluks – kui soovid olla edukas, mis tahes valdkonnas, olgu selleks vaimne, haridus, muusika, spordi, keelte või mõni muu ala, on nendeks ettevõtmisteks tarvis hulka aega ja ponnistusi. Pühendades aega ja jõupingutusi palveks, kasvate ja edenete palvetamises. Veetes tunde õppides, omandate suuremad teadmised. Mida te annate, saate ka tagasi, ning veelgi rohkem, kui enne – see on Jumala lubadus.

Lõpuks nendib Issand: „Sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt 
võetakse ära seegi, mis tal on.“ See on seotud eelnenuga, kuid ühtlasi sisaldab hoiatust. Peame olema valvsad ja hoolsad, et arendada Jumalalt tema auks ja Kiriku hüveks saadud ande. Kui loobume pingutamast ja muutume laisaks, või hooletuks, võime kergesti need annid kaotada. Valmistab pettumust näha mõningaid andekaid inimesi Kirikus, kes ei soovi oma ande Jumala auks kasutada. Jumalalt saadud andide enda ja teiste hüveks kasutamise asemel suruvad nad oma anded maha ja hoiavad endale. Jumal annab meile teatud ande, mida ta ootab, et kasutaksime Tema ja oma ligimese teenimiseks. Ärgem kartgem neid kasutada ning anda Jumalale kõige eest au!

Selles Evangeeliumi kirjakohas aitab meil ära tunda Tema sõnade tõesuse ja kasulikkuse meile endale. Seetõttu tasub korrata esimeses lugemises kuuldud kuningas Taaveti suurt palvet ja teha sellest meie tänaõhtune palve: „Sina oled Jumal ja sinu sõnad on tõde“.

Katoliku Kirik on kutsutud jutlustama ning õpetama üle maailma esmalt pühale Peetrusele ja apostlitele usaldatud Jumala tõde. Paavst, püha Peetruse järglane, on Kiriku õpetuse kohaselt „nii piiskoppide kui ustavate ühtsuse alatine ning nähtav printsiip ja alus“ (LG 23). Seega on oluline, et oleksime kõik teadlikud, et me mitte ainult ei kuulu Kirikule, vaid oleme Kirik. Teie, kallid vennad ja õed siin Eestis, olete osa usklike maisest kogukonnast, mille pea on Kristus, paavst tema asemik koos kõigi temaga osaduses olevate piiskoppidega.

Ja olgugi Kirik ebatäiuslik – sest ta koosneb lunastust vajavatest patustest –, teame tänu usule, et meid on lunastatud Kristuse ristiohverduse läbi, kes jääb alatiseks meie Issandaks ja Lunastajaks, kes elu annab, igavest elu ühenduses temaga (vrd KKK 899). Et me kõik elaks üheainsa, püha, katoliikliku ja apostelliku Kiriku tõeliste liikmetena, pojalikus pühendumuses Pühale Isale, Jumala poolt valgustatud vendade ja õdedena, kes on uhked katoliiklaseks, elavaks ja aktiivseks Kristuse Ihu osaks olemise üle, jagades lahkelt oma usku ja ande teistega üldiseks hüveks ja Jumala suuremaks auks.

Paavst Franciscus ütles sedasama 2018. aastal selles katedraalis oma pastoraalse visiidi käigus: „Olete osa meie perekonnast, Jumala suurest perest, milles on meile kõigile koht. Ärge jääge välja.“ (Püha Isa sõnavõtt Peeter-Pauli katedraalis, Tallinnas, 25. septembril 2018). Ta pidas silmas Kiriku vajadust misjonäri ja armastuse vaimu järele, mis on alati valmis tunnistust andma ja käe sirutama. Ärge kunagi eemalduge üksteisest ega Jumalast, vaid elage jätkuvalt usus perekonnana, ühinenud vennalikus armastuses, osana Jumala perekonnast.

Aamen.

Social button for Joomla