Katoliku Kirik Eestis



Kahe medõe lugu ja paastuaeg

Hiljuti ilmus artikkel kolmest Itaalia meditsiiniõest, kes olid tööl Codogno haiglas, kui 20. veebruari õhtul ilmus sinna „patsient 0“, esimene koroonaviirusesse nakatunud itaallane. Nüüdseks on seal nakatunuid peaaegu mitu tuhat. Need kolm õde, Dana, Giovanna ja Fabio, olid tol õhtul erakorralise meditsiinilises osakonnas. Nad ei ole sealt siiani lahkunud.

Nad töötavad ööl ja päeval, magavad vaheldumisi nagu sõdurid kaevikus. Vahepeal Fabio haigestus. Dana ja Giovanna jätkavad: jooksevad, pesevad, ravivad, aitavad, lohutavad. Aeg-ajalt leiavad hetke oma lähedastele helistamiseks. Keegi pole tulnud neid välja vahetama. Kolleegid on alati leidnud põhjusi ja piisavalt meditsiinilisi tõendeid, et mitte ilmuda. Hirm nakatuda on liiga suur. Aga keegi ei tea, kuidas nad oleksid käitunud, kui nad oleksid olnud tol õhtul Dana ja Giovanna asemel. Ja keegi meist ei saa kunagi öelda, mida tema oleks teinud nende asemel. Piir kangelase ja põgeneja vahel on sageli väga õhuke.


Danale ja Giovannale võime olla tänulikud, et nad otsustaval hetkel ei taganenud ja püsivad tänaseni sealsamas. Mis oleks juhtunud, kui ka nemad oleksid põgenenud, seda ei saa me vist kunagi teada. Liiga kerge oleks öelda, et nad olid ainsad tublid kurjade maailmas. Sel saatuslikul õhtul olid nad seal, tavapärasel tööpostil, ja tegid seda, mida nad iga päev teevad. Aga see kord on nad olnud kangelased. Või lihtsalt öeldes, nad on olnud sellised nagu me tahaksime alati olla. Ja nende kolleegid niisugused nagu me tavaliselt oleme.
See väike lugu haakub meie praeguse elu ja muredega. Me kardame ohte, nii reaalseid kui ka neid, mida me endale ette kujutame. Ja sageli unustame neid, kes meid ohtude eest kaitsevad. Sellised kriisid nagu see, milles me praegu elame, tuletavad meile meelde, et keegi ei saa elada teiste abita. Selles kontekstis on võib-olla praegune paastuaeg eriline. Paastuajal meenutavad kristlased neid 40 päeva, mil Jeesus oli kõrbes, traditsiooni järgi Jeeriko linna ümbruses, ja paastus, enne kui ta õpetama hakkas. Niisugune range käitumine võib tõesti üllatada ja tekitada arusaamatust. Enne suurt ettevõtmist meie pigem puhkame, võtame ennast kokku ja kui tuleb aeg tegutseda, üritame olla nii tugevad kui võimalik. Jeesus paastub. Loomulikult ei tee ta seda enese ettevalmistamiseks füüsilisel või hingelisel tasandil. Ta teeb seda inimeste pärast. Ja kristlased elavad samuti paastuaega mitte enda, vaid teiste pärast. Paastumine ei ole tavaline dieet, mille kaudu me tahame ennast puhastada, füüsiliselt ja mentaalselt tervemaks saada. Paastuaeg tähendab valvel olla, valvel teiste heaks. Võiks küsida , mida saab paastumine, söömisest loobumine, teistele anda? See on kristlaste veendumus, et annab, ja nagu võib piiblist lugeda, annab isegi väga palju: „oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest“ (Kl 1:24).
Parim paastumine on igal juhul selline, mis muudab meie lähedaste elu rõõmsamaks. Seetõttu ei ole paastuaeg seotud ainult paastumisega, nagu paljud arvavad, vaid ka armastustegudega, andestamisega jne… Loomulikult on ka jõuluaeg selline, mil igaüks meist tunneb ennast parema inimesena ja püüab seda näidata kingitustega, rõõmu ja naeratusega. Paastuajal on teistmoodi, headus võtab pisut nõudlikuma, isegi traagilise tooni. See on selline headus, mis ületab ennast, ohverdab end teiste eest. Sajandeid tagasi kirjutas matemaatik ja filosoof Blaise Pascal: „Jeesus on agoonias kuni maailma lõpuni: meie ei tohi samal ajal magada!“. Selline on Itaalia meditsiiniõdede Dana ja Giovanna headus. Nende headus on ohverdus, mis ei ole nähtav, mis ei tee lärmi, mida teised võib-olla ei näe, sest nad teevad seda, mida nad tavaliselt teevad; seda, mida meditsiiniõdedelt tavaliselt oodatakse. Nad on see vaikne kangelane, kes elab meie kõrval ja keda me ei pane tähele. Ta võib olla meditsiiniõde, arst, politseinik, bussijuht … pole tähtis, mida ta teeb. Ta teeb seda meie jaoks, isegi, kui me teda ei tunne.
Meie ajal ja meie kultuuris räägitakse vähe eneseohverdusest. Tundub, et see mõiste läheb vastuollu eneseteostamisega. Aga praegune maailm ja sündmused näitavad, et seda on meie ümber palju. See on see, mis teeb inimese suureks. Ja see on paastuaja süda ja tähendus. Me võime olla tänulikud Danale, Giovannale, ja nii paljudele teistele, kes praegu meie pärast oma eluga riskivad, selle eest, et nad seda meile meelde tuletavad.

Piiskop Philippe Jourdan

Social button for Joomla