Katoliku Kirik Eestis



Püha Isa paavst Franciscuse jutlus Pühal Missal Vabaduse väljakul

Kui kuulata esimest lugemist selle kohta, kuidas Egiptuse orjusest vabanenud juudi rahvas oli jõudnud Siinai mäe juurde (2Ms 19:1), ei saa jätta mõtlemata teist kui rahvast. Ei saa jätta mõtlemata kogu Eesti rahvast ja kõigist Baltimaadest! Kuidas saaks mitte mõelda Laulvast Revolutsioonist või kaks miljonit inimest ühendanud inimketist siitsamast kuni Vilniuseni? Te teate, mida tähendab võidelda vabaduse eest, ja saate ennast samastada selle rahvaga. Nõnda kuulakemgi hoolega, mida Jumal ütleb Moosesele, et siis täpselt aru saada, mida Ta ütleb meile kui rahvale.


Siinai mäe juurde jõudnud rahvas oli juba saanud tunda oma Jumala armastust, nagu seda olid väljendanud imeteod ja vägevad märgid. Nad olid rahvas, kes oli juba astunud Armastuse lepingusse, sest Jumal oli neid esmalt armastanud ja näidanud neile seda armastust. Nad ei oleks pruukinud seda teha. Jumal tahab, et me oleksi- me vabad. Kui me ütleme, et oleme kristlased, kui me võtame omaks sellele omase eluviisi, siis me teeme seda ilma sunduseta, ilma et me hakkaksime seejuures kauplema, et meie teeme midagi sel juhul, kui ka Jumal omalt poolt teeb midagi. Enne kõike muud teame me seda, et Jumala tõotus ei võta meilt ära mitte midagi, vaid hoopis juhib kõige selle täitumisele, mida ihaldatakse. Mõni arvab olevat vaba siis, kui elab ilma Jumalata või Jumalast lahus. Ta ei mõista, et nõnda läheb ta elust läbi vaeslapsena, kellel ei ole kodu, kuhu tagasi pöörduda. „Nad ei ole enam palverändurid, vaid neist saavad ringiekslejad, kes jäävad keerlema iseenda ümber ega jõua kunagi kuhugi kohale” (Evangelii Gaudium, 170).

Püha Isa paavst Franciscuse kõne kohtumisel Kiriku halastustöö abisaajatega Tallinna Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse katedraalis

Armsad vennad ja õed!


Tänan Teid, et olete mind täna pärastlõunal endale külla kutsunud. Minu jaoks on tähtis tulla teie juurde ja olla veidi koos teiega. Ma tänan teid tunnistamise ja selle eest, et usaldasite mulle südamelähedasi asju.


Kõigepealt ma tahan soovida palju õnne Sulle ja Su abikaasale, Marina, selle imeilusa tunnistuse eest, mille te meile andsite. Teid on õnnistatud üheksa lapsega ja kõigi nende ohverdustega, mis see kaasa toob ja millest te meile ka otse rääkisite. Seal, kus on lapsed ja noored, on alati palju ohverdamist, aga mis palju tähtsam – seal on ka tulevik, rõõm ja lootus. Nii et väga salvib hinge, kui te ütlete: „Me täname Issandat selle ühtekuuluvuse ja armastuse eest, mis meil kodus on.”

Rooma-Katoliku Kiriku Apostelliku Administraatori piiskop Philippe Jourdani pöördumine oikumeenilisel noortekohtumisel EELK Tallinna Kaarli kirikus

Kallis Püha Isa,
Erinevatest konfessioonidest ja erinevat päritolu noored on Teile täna avanud oma südame ja on Teilt vastu võtnud rahu ja rõõmu. Ekshortatsioonis Gaudete et Exsultate [„Olge rõõmsad ja hõisake“] tuletate Te meile meelde prohvet Nehemja sõnu: „Issanda rõõm on teie tugevus“ (8:10). Ja meie kõik, noored või vähem noored, tun- neme, et oleme valmis kõndima koos maailmaga ja elama igapäevast elu rõõmuga, Issanda rõõmuga, sest see on tõesti meie tugevus! Ja, Püha Isa, me lubame, et oleme eriti lähedal Teile oma palve ja oma rõõmuga, seda eriti nädala pärast, mil Roomas toimub noortele pühendatud sinod. Ja me ütleme Teile kogu südamest: „Tulge ta- gasi, Püha Isa, tulge tagasi!“; aga kus iganes Te olete, seal oleme ka meie koos Teiega!

Eesti Kirikute Nõukogu presidendi emeriitpeapiiskop Andres Põderi pöördumine oikumeenilisel noortekohtumisel EELK Tallinna Kaarli kirikus

Teie kõrgeausus Püha Isa, auväärsed kirikujuhid, armsad noored ja külalised! Annan teile edasi Eesti Kirikute Nõukogu südamliku tervituse ja tänu. Tähistades tänavu Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, oleme valinud aasta teemaks „Eesti usk”. On ju Eesti iseseisvus ja kogu ta ajalugu kantud kristlikust pärandist, mida kirikutena ühiselt jagame. Samas suunab usk meie pilgu tulevikku, äratades uudishimu, usaldust ja heasoovlikkust. Usk kuulub noortele ja muudab nooruslikuks ka kiriku.


On suur rõõm, Püha Isa, et kohtumine Teiega ehitab seda elavat silda möödunu ja tulevase, maise ja taevase vahele ning aitab meil kogeda Kristuse ühteliitvat armastust ja ligiolu. Selleks õnnistagu meid Jumal!

Püha Isa paavst Franciscuse kõne oikumeenilisel noortekohtumisel EELK Tallinna Kaarli kirikus

Kallid noored sõbrad!


Tänan teid sooja vastuvõtu, teie laulude ning Lisbeli, Tauri ja Mirko tunnistuste eest. Olen tänulik Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopile Urmas Viilmale tema lahkete ja vennalike tervitussõnade eest, samuti Eesti Kirikute Nõukogu presidendi peapiiskop emeeritus Andres Põderi, Eesti Apostelliku Administraatori piiskop Philippe Jourdani ja erinevate Eesti kristlike kogukondade esindajate kohalviibimise eest. Samuti olen tänulik proua Vabariigi Presidendi kohalviibimise eest.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma kõne oikumeenilisel noortekohtumisel EELK Tallinna Kaarli kirikus

Austatud Tema Pühadus paavst Franciscus, eminentsid, ekstsellentsid, õed ja vennad, ja eelkõige noored kristlased!


Tänane noorte kohtumine Püha Isa eestvõttel on sama märkimisväärne kui Püha Isa visiit kolme Euroopa miniriiki – Leetu, Lätti ja Eestisse. Rahvaste juurde, kes on läbi ajaloo palju kannatanud, kuid on Jumala armust väärinud eluõigust ja kestma jäänud. Eesti ei ole riik, kus noored igapäevaselt sellisel viisil kirikuid täidavad kui täna Püha Isa kutsel. See ei tähenda, et Eesti noored ei otsiks Jumalat või ei januneks Issanda Jeesuse Kristuse elustavat evangeeliumi. Lihtsalt, Eesti noorte kokkupuude usuküsimustega jõuab sageli nende ellu alles täiskasvanu ikka jõudes iseseisva eluga kaasnevate eksistentsiaalsete küsimuste tekkimisel.

Püha Isa paavst Franciscuse kõne kohtumisel riigivõimu, tsiviilühiskonna ja diplomaatilise korpuse esindajatega Presidendi Kantselei Roosiaias

Proua President,
valitsuse liikmed ja riigivõimu esindajad, auväärsed diplomaatilise korpuse liikmed, ekstsellentsid,
daamid ja härrad!


Mul on väga hea meel kohtuda teiega siin, Tallinnas, kõige põhjapoolsemas pealinnas, mida Issand on lubanud mul külastada. Ma tänan teid, proua President, teie tervitussõnade eest ja võimaluse eest kohtuda Eesti rahva esindajatega. Ma tean, et teie hulgas on ka kodanikeühenduste ja kultuurimaailma saadikud. Nõnda saan neile väljendada oma soovi saada rohkem teada teie kultuurist ja eriti sellest vastupanuvõimest, mis on lasknud teil pärast väga mitmeid katsumusi ikka uuesti jälle algust teha.


Läbi sajandite on siinseid maid tuntud kui Maarjamaad, Maarja maad. See nimi ei kuulu teie jaoks pelgalt ajalukku, vaid on ka teie kultuuri osa. Kui ma mõtlen Maarja peale, tuleb mul kohe meelde kaks sõna: mäletamine ja viljakus. Maarja on naine, kes peab asjad meeles ja hoiab kõike elavat oma südames (vt. Lk 2:19), ja ta on viljakas ema, kellest sünnib tema Poja elu. Nõnda sooviksin ma mõtiskleda Eestist kui mäletamise maast ja kui viljakuse maast.

Vabariigi Presidendi proua Kersti Kaljulaidi kõne Püha Isa paavst Franciscuse kohtumisel riigivõimu, tsiviilühiskonna ja diplomaatilise korpuse esindajatega Presidendi Kantselei Roosiaias

Teie Pühadus,

mul on sügavalt hea meel tervitada Teid Eestis, ajaloolisel Maarjamaal, ajal, mil tähistame oma riigi sajandat aastapäeva.

Meie iseseisvusdeklaratsioon 24. veebruarist 1918 kuulutas kõigile kodanikele võrdseid vabadusi, vaatamata nende poliitilisele ilmavaatele, rahvusele või usutunnistusele. Usuvabadus on just üks selline kindel kalju, millel seisab meie demokraatia.

Meenutan siinjuures pea sada aastat tagasi toimunud vestlust Vatikanis. Vabadussõjas oma iseseisvuse eest võitleva Eesti diplomaat Kaarel Robert Pusta kohtus Eesti riigile tunnustust taotledes riigisekretär kardinal Pietro Gasparriga, keda huvitas muu hulgas ka riigi ja kiriku vahekord. Pusta rääkis täielikust usuvabadusest uues vabariigis, mille peale kardinal ütles rõõmsalt: „Siis oleme ju sõbrad”.