Maarjapais



Paavst Franciscus: Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi

paavstfranciscus/Paavst Franciscuse katehhees Nelipüha eel/

Kallid vennad ja õed!
Nelipüha eel peame rääkima seosest, mis on kristliku lootuse ja Püha Vaimu vahel. Vaim on tuul, mis lükkab meid edasi, mis hoiab meid teerajal, mis paneb meid end tundma kui palverändurid ja võõrad ning ei lase meil end sisse seada ja saada "paikseks" rahvaks.

Kiri heebrealastele võrdleb lootust ankruga (6,18-19); ning sellele pildile võime lisada purje. Kui ankur annab paadile kindlustunde ja "ankurdab" mere lainetuses, siis puri paneb paadi liikuma, et vete peal edasi liikuda. Lootus on tõepoolest nagu puri, ta kogub endasse Püha Vaimu tuule ja muudab selle liikumapanevaks jõuks, mis vastavalt olukorrale lükkab paati kas avamerele või kalda poole.

Apostel Paulus võtab oma kirjas roomlastele kokku sooviga - kuulake hästi, kui ilus see on: "Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes! (15,13). Mõtisklegem pisut selle üle, mida need kaunid sõnad meile ütlevad.

 

Väljend "Lootuse Jumal" ei tähenda, et Jumal on meie lootuse sihtmärgiks, nimelt Tema, kellega me loodame ühel päeval ühineda igaveses elus on Jumal, kes juba praegu paneb meid lootma või õigemini annab meile võimaluse olla "rõõmsad lootuses" (Rm 12,12) - rõõmsad juba praegu lootuses ja mitte ainult loota olla rõõmsad.

See on rõõm juba täna sellest, et me elame lootuses, ning mitte lootus, et ühel päeval saame rõõmsaks. "Nii kaua kuni elame, loodame", öeldakse rahvakeeli; ning vastupidine on samuti tõsi, et nii kaua kuni loodame, elame. Inimestel on vaja lootust, et elada ja neil on selleks vaja Püha Vaimu.

Püha Paulus, keda kuulsime, omistab Pühale Vaimule võime panna meid sõna otseses mõttes "üle voolama lootusest". Lootusest üle voolata tähendab mitte kunagi julgust kaotada; isegi siis, kui lootus näib lootusetu (Rm 4,18), see tähendab loota ka siis, kui kogu inimlik motiiv lootmiseks on kustumas, nagu see oli Aabrahami jaoks, kui Jumal käskis tal ohverdada oma ainsa poja Iisaki; ning nii nagu oli lootuses Neitsi Maarja Jeesuse risti all.

Püha Vaim teeb lootuse võimalikuks, tunnistades meie sees, et me oleme Jumala lapsed ja tema pärijad (Rm 8,16). Kuidas see, kes loovutas meie eest oma ainusündinud Poja, ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? (Rm 8,32). Vennad ja õed, lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud (Rm 5,5). Ta ei jäta häbisse, sest meie sees on Püha Vaim, mis meid tõukab minema edasi, alati! Ja seetõttu ei jäta lootus meid mittekunagi häbisse.

Veelgi enam, Vaim ei tee meid mitte ainult suuteliseks lootma, vaid ise olema lootuse külvajaks, olema omakorda - nagu tema ja tänu temale - "parakleedid", see tähendab meie vendade lohutajad ja kaitsjad, lootuse külvajad. Kristlane võib külvata kibedust, ta võib külvata nõutust ja kimbatust ning see ei ole kristlik, ja kes nii teeb, ei ole hea kristlane. Hea kristlane külvab lootust: ta külvab lootuse palsamit, ta külvab lootuse parfüümi ja mitte kibeduse ja lootusetuse äädikat. Õnnis kardinal Newman ütles ustavatele ühes oma kõnes:

"Õpetatud omaenda kannatuse ja valu poolt, või õigemini meie pattude poolt, on meie süda ja vaim treenitud kõikideks armastuse tegudeks neile, kes seda vajavad. Me oleme, oma võimekuse piires, lohutajad, nii nagu Parakleet, see tähendab Püha Vaim; ja seda igas mõttes, mida see sõna kannab: advokaadid, abistajad, kosutuse toojad. Meie sõnad ja meie nõuanded, meie tegutsemisviis, meie hääl, meie pilk, on heatahtlikud ja rahutoovad" (Parochial and plain Sermons, vol. V, Londres 1870, pp. 300s.). Ning need on eelkõige vaesed, välja heidetud, mitte-armastatud, kellele on vaja kedagi, kes oleks nende jaoks "parakleet", see tähendab lohutaja ja kaitsja. Me peame tegema niisamuti kõigest ilma jäänutega, eemaletõugatutega, nendega, kel on seda kõige enam vaja, kes kannatavad kõige rohkem. Kaitsjad ja lohutajad!

Püha Vaim toidab lootust mitte ainult inimeste südames, vaid ka kogu loodus. Püha Paulus ütleb - see tundub kohati veider, aga see on tõsi, et isegi kogu loodu "on ju allutatud kaduvusele", "kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest" ja et ta "ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini" (Rm 8,20-22). "Jõud, mis suudab panna maailma liikuma ei ole anonüümne ja pime vägi, vaid see on Jumala Vaimu tegutsemine, mis "hõljus vete kohal" (1Ms 1,2) maailma loomise alguses." (Benedictus XVI, Jutlus, 31 mai 2009). See paneb meid samuti austama kogu loodut, sest me ei saa rikkuda maali, solvamata kunstnikku, kes ta loonud on.

Vennad ja õed, ma sooviksin, et peagi saabuv Nelipüha, mis on Kiriku sünnipäev, saadaks meid ühises palvemeeles koos Maarja, Jeesuse ema ja meie emaga.

Ja et Vaimu and annaks meile lootust ülikülluslikult. Ma ütlen teile veel kord, et ta paneks meid lootust raiskama kõigile neile, kellele seda on väga vaja, väljatõugatutele ja kõigile.

Aitäh!


Üldaudients, Püha Peetruse väljak, 31. mai 2017

Social button for Joomla