paavst 1210x236 px 2



Paavsti missa Iirimaal: “Iga uus päev meie perekondade elus ja iga uus generatsioon toob enesega kaasa lubaduse uuest nelipühast”

PaavstVatikanis25. augustil pühitses paavst Franciscus Iirimaal toimunud Ülemaailmse Perekondade Kohtumise puhul missa Dublini Phoenixi pargis, kus osales ligikaudu 500.000 inimest. Paavst alustas missat andekspalumisega kuritarvitamiste ja nende varjamise eest, mis on andnud Kirikule ränki hoope. Oma jutluses kõneles ta perekondade ilust ja vajadusest usus tugevaks jääda. “Iga uus päev meie perekondade elus ja iga uus generatsioon,” ütles ta, “toob enesega kaasa lubaduse uuest nelipühast, kodusest nelipühast, Vaimu – Abistaja – värskest väljavalamisest, kelle Jeesus saadab meile Eestkostjaks, Lohutajaks ja Julgustajaks.”



“Kui väga vajab meie maailm seda julgustust, mis on ühtaegu Jumala and ja lubadus!” rõhutas ta.

Paavst kannustas kohalolijaid naasma oma kodudesse, et olla teistele julgustuse allikaks; et jagada nendega Jeesuse “igavese elu sõnu”.
“Teie perekonnad on ühtaegu erakordne koht ja oluline vahend kuulutamaks Jeesuse sõnu kõigile kui “Head Sõnumit”, eriti neile, kes igatsevad tõotatud maa ja vabaduselootuse pärast maha jätta kõrbe ja “orjusekoda” (vrd Jos 24:17).”

Missa lõpus teatas kardinal Kevin Farrell, et 2021. aastal toimuv Ülemaailmne Perekondade Kohtumine toimub paavsti apostelliku ekshortatsiooni “Amoris Laetitia” väljaandmise viienda aastapäeva puhul Roomas.

Paavsti jutlus Dublinis toimunud Ülemaailmse Perekondade Kohtumise missal
“Sinul on igavese elu sõnad.” (Jh 6:68)
Ülemaailmse Perekondade Kohtumise lõpul koguneme me Issanda laua ümber kui perekond. Me täname Jumalat nende rohkete armude eest, mis meie perekondadele osaks on saanud. Ja tahame täielikult pühenduda oma kustumusele olla – nagu ütleb püha Therese –“armastus Kiriku südames.”
Sel väärtuslikul hetkel, mil oleme osaduses Issanda ja üksteisega, on hea korraks peatuda ja mõelda, mis on kogu meile osaks saanud hea allikaks. Jeesus avaldab nende armude lätte tänases Evangeeliumis, kus ta kõneleb oma jüngritega. Paljud neist olid ärritunud, segaduses või isegi vihased, sest neil oli raske vastu võtta tema “ränki sõnu”, mis on nõnda vastupidised meie maailma tarkusele. Issand vastab neile otsekoheselt: “Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.”
Meie jaoks, kes me need sõnad usus vastu võtame, on need ühes lubadusega Püha Vaimu annist täis elu. Need osutavad neil päevil siin kogetud ja tähistatud hea tõelisele allikale: Jumala Vaimule, kes hingab kogu maailma, meie südametesse, meie perekondadesse, meie kodudesse ja kogudustesse pidevalt uut elu. Iga uus päev meie perekondade elus ja iga uus generatsioon toob enesega kaasa lubaduse uuest nelipühast, kodusest nelipühast, Vaimu – Abistaja – värskest väljavalamisest, kelle Jeesus saadab meile Eestkostjaks, Lohutajaks ja Julgustajaks.
Kui väga vajab meie maailm seda julgustust, mis on ühtaegu Jumala and ja lubadus! Nüüd, koju tagasi minnes, olgu te julgustuse allikaks teisele, jagagu te nendega Jeesuse “igavese elu sõnu” – saagu see üheks selle perekonnaelu pühitseva sündmuse viljaks. Teie perekonnad on ühtaegu erakordne koht ja oluline vahend kuulutamaks neid sõnu kõigile kui “Head Sõnumit”, eriti neile, kes igatsevad tõotatud maa ja vabaduselootuse pärast maha jätta kõrbe ja “orjusekoda” (vrd Jos 24:17).
Tänases teises lugemises ütleb püha Paulus, et abielu on osasaamine Kristuse surematu truuduse müsteeriumist suhtes oma mõrsja, Kirikuga (vrd Ef 5:32). Ent see sõna, nii võrratu kui see ka pole, võib näida mõnele “ränk”. Sest elada armastuses, veel enam nõnda, nagu Kristus meid armastas (vrd Ef 5:2), tähendab tema eneseohverduse jäljendamist, enesele suremist selleks, et sündida uuesti suuremasse ja üha püsivamasse armastusse. Armastusse, mis ainsana võib päästa meie maailma patuorujusest, isekusest, ahnusest ja ükskõiksusest meist õnnetumate suhtes. See on armastus, mida me oleme tundma saanud Jeesuses Kristuses. See armastus sai meie maailmas lihaks perekonna kaudu ning iga ajastu kristlike perekondade tunnistuse läbi on sel jõudu lõhkuda kõik barjäärid, et maailm Jumalaga lepitada ja muuta meid selleks, kes me oleme loodud olema: üksainus inimlaste perekond, kes elab üheskoos õiguses, pühaduses ja rahus.
Ülesanne Heast Sõnumist tunnistust anda ei ole lihtne. Ent katsumused, millega peavad kristlased tänapäeval silmitsi seisma, ei ole omal moel sugugi vähem keerulised kui need, millega seisid vastamisi esimesed iiri misjonärid. Ma mõtlen pühale Columbanusele, kes tõi oma väikese kaaskonnaga Euroopa maadesse pimeduse ja kultuurilise lahknemise aegu Evangeeliumi valguse. Nende erakordne edu misjonis ei põhinenud taktikalistel meetoditel või strateegilistel plaanidel, vaid alandlikul ja vabastaval kuulekusel Püha Vaimu sisendustele. Nende igapäevane tunnistus ustavusest Kristusele ja üksteisele oli see, mis võitis enda poole armu sõnade järele janunevad südamed ja aitas kaasa Euroopa kultuuri sündimisele. See tunnistus jääb Jumala püha ja ustava rahva jaoks alatiseks vaimse ja misjonärliku uuenemise allikaks.
Muidugi on alati inimesi, kes keelduvad Head Sõnumit vastu võtmast, kes “nurisevad” selle “ränga sõna” üle. Kuid ärgem laskem ükskõiksuse jäisel pilgul või vaenulikkuse tormistel tuultel end kõigutada või endilt julgust võtta, nii nagu ka püha Columbanus ja tema kaaslased järgnesid Jeesusele jäist vett ja tormiseid meresid trotsides.
Samas mõistkem alandlikult, et olles enesega ausad, võime ka meie Jeesuse sõna rängaks pidada. Kui raske on meil alati andestada neile, kes on meile haiget teinud; kui palju nõuab meilt rändaja või võõra vastuvõtmine; kui valus on rõõmsalt pettumusi, tagasilükkamist või reetmist taluda; või kui ebamugav on kaitsta kõige kaitsetumate – sündimata laste ja eakate – õigusi, kes näikse justkui tõkestavad meie vabadustunnet.
Ent just nendel hetkedel küsib Issand meilt: “Kas teiegi tahate ära minna?” Vaimu jõul, kes meid “julgustab” ja ühes Issandaga, kes on alati meie kõrval, saame vastata: “me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.” (Jh 6:69) Me saame üheskoos Iisraeli rahvaga korrata: “Meiegi teenime Issandat, sest tema on meie Jumal!” (Jos 24:18)
Ristimise ja kinnitamise sakramentide läbi on iga kristlane läkitatud olema misjonär, “misjonärlik jünger” (vrd Evangelii Gaudium, 120). Kogu Kirik on kutsutud “liikvele minema”, et viia igavese elu sõnad meie maailma piirialadele. Kannustagu see tänane sündmus teid kõiki, vanemaid ja vanavanemaid, lapsi ja noori, mehi ja naisi, orduvendi ja -õdesid, diakoneid ja preestreid Evangeeliumi rõõmu jagama! Jagage perekonna evangeeliumit kui rõõmu maailma jaoks!
Nüüd, kus me valmistume igaüks oma teed minema, uuendagem oma truudust Issandale ja kutsumust, mille ta igaühele meist on andnud. Võttes eeskujuks püha Patricku palve, korrakem kõik rõõmuga üheskoos: “Kristus minu sees, Kristus minu taga, Kristus minu ees, Kristus minu kõrval, Kristus minu all, Kristus minu kohal.” Pühalt Vaimult saadud rõõmu ja tugevusega öelgem talle kindlalt: “Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.” (Jh 6:68)

Allikas: https://zenit.org/

Social button for Joomla