paavst 1210x236 px 2



Paavst Franciscuse Missa jutlused Balti riikides

31153261838 dea6be462b m

Paavst Franciscuse jutlus Kaunases

Armsad vennad,
Püha Markus pühendab suure osa oma evangeeliumist sellele, kuidas Issand õpetab oma jüngreid. Paistab, et siis kui Jeesus oli jõudnud poolele teele Jeruusalemma, Tahtis Ta, et jüngrid teeksid veel kord kindla valiku Talle järgneda kuigi nad teadsid, et sellega käivad kaasas katsumuste ja mure hetked. Kui evangelist kirjeldab seda Jeesuse elu järku, siis ta mainib kolm korda, et Jeesus kuulutas ette oma ristikannatust. Kõigil kolmel korral väljendasid jüngrid sellel puhul hämmeldust ja vastuseisu ning iga kord tahtis Issand neid mingil viisil õpetada. Äsja saime kuulda teisest episoodist nende kolme hulgast (vt. Mk 9:30-37). Kristlikus elus kohtume alati ristiga ja mõnikord võib see olukord paista lõputu.

Möödunud põlvkonnad kannavad tänini okupatsiooniaja arme, ängistust küüditute pärast, selguse puudumist naasmata jäänute osas, häbi koputamise ja reetmise pärast. Tarkuseraamat räägib meile õigetest, keda kiusatakse taga, solvatakse ja karistatakse ainult sellepärast, et nad on head (vt. Trk 2:10-12). Kui palju on teie hulgas ka neid, kes on tundnud, et usk kõigub, kuna Jumal ei paista inimest kaitsvat. Kuna truuksjäämisest ei ole piisanud, et Ta oleks teie ajalukku sekkunud. Kaunas teab, mis see tähendab. Sellest saab tunnistust anda terve Leedu, kui ikka edasi paneb inimesi õudusest värisema Siberi või, muuhulgas, Vilniuse ja Kaunase geto mainimine. Te saate korrata apostel Jaakobuse hukkamõistusõnu, mida me tema kirjast lugesime: te taplete ja tapate, te tülitsete ja sõdite (vt 4:2).


Jüngrid ei tahtnud, et Jeesus räägiks neile muredest ja ristist. Nad ei tahtnud olla mingilgi viisil seotud katsumuste ja raskustega. Püha Markus räägib meile, et neid huvitasid hoopis muud asjad, et nad olid koduteel omavahel arutanud, kes küll on nende hulgast kõige suurem. Vennad! Võimu-ja kuulusjanu on kõige tavalisem märk selle kohta, et inimene ei ole saanud hakkama oma minevikumälu tervendamisega ja võibolla just seepärast ei suudagi tegusalt lahendada oma ülesanded nüüd ja praegu. Ja käib hoopis jutt selle ümber, kes oli minevikus ikkagi parem ja käitus õigemini, kellel peaks olema rohkem eesõigusi. Kuid sel moel salgame me mineviku hoopis maha, sest austamist väärib ta just seetõttu, et “ta on ohverdamiste, lootuste ja igapäevavõitluste ajalugu, teenimisele ja ustavale, väsitavale töötamisele kuulunud ajalugu (Evangelii Gaudium, 96). Selline hoiak on vilets ja tühine ega lase võtta osa praeguse elu ülesehitamisest, kuna temast on kaduma läinud side uskuva rahva elukannatusega. Me ei tohi sarnaneda nende “vaimuekspertidega”, kes mõistavad kohut välispidise järgi ja lobisevad pidevalt, “mida tuleks ikkagi teha” (vt. Ibid).

Jeesus teadis, mille üle jüngrid arutlesid, ja ta pakkus neile välja võimuvõitluste ja ohverdamisest keeldumise vastase vaktsiini. Et õpetus saaks ülev, istus ta maha kui õpetaja, kutsus jüngrid kokku ja pani nende keskele seisma lapse – lapse, kes teenib sandikopikaid lihtsate tööde tegemisest, millest keegi ei hooli. Kelle paneks Jeesus meie keskele seisma siin ja praegu, pühapäeva hommikul? Kes on need, kellel pole omalt poolt midagi pakkuda ega seeläbi anda meie pingutustele ja ohvrdustele hüvitust? Võibolla on need meie ühiskonna etnilised vähemused? Või siis töötanud inimesed, kel tuleb emigreeruda? Või üksildased vanurid? Või need noored, kes on kaotanud juured ega leia nõnda, et elul on mõtet?

Väljend ”nende keskele” tähendab, et kõigist ühele ja samale kaugusel, nii et keegi ei saaks väita end mitte märkavat, et keegi ei saaks väita, et vastutab ju keegi muu, et “mina teda ei näe”, et “mina olen kaugel eemal”. Ja et keegi ei saaks ka tõmmata tähelepanu enda peale ning soovida aplodeerimist või kiitvat esiletõstmist.

Seal, Vilniuse linnas, tõi Vilnia jõgi oma veed Nerise jõkke, ja kaotas oma nime siin (Kaunase linnas), toob Neris omakorda oma veed Nemunase jõkke ja kaotab oma nime. See tuletab meile meelde, mida tähendab, kui Kirik liigub edas ja laineneb ja ei karda minna välja tõrjutute ning elu äärealadel elavate inimeste poole minnes me lausa ammendame ja kaotame iseenda.

Kuid me teame ka seda, et edasiminemine tähendab samal ajal aeg-ajalt peatumist, enda murede ja hoolte kõrvalejätmise ning meie tee kõrval olevate inimeste märkamist, ärakuulamist ning nendega üheskoos olemist. Aeg-ajalt tähendab see olla isa kadunud pojale, oodata lävepakul tema tagasipöördumist ja teha uks otsekohe lahti, kui ta on kohale jõudnud (vt. Ibid, 46). Ja mõnikord tuleb ka meil nagu jüngritelgi õppida, kuidas võtta vastu väikest last kui Jeesust ennast.

Sellepärast olemegi täna siin. Me tahame võtta Jeesuse vastu Tema sõnas, Armulauas ja Tema pisikestes. Võtta Ta vastu nii, et Ta saaks tervendada meie mälestused ja saata meid praegusel teekonnal, mis pakub Talle jüngritena järgnemiseks põnevaid ülesandeid ja teetähiseid. Sest Kristuse jüngrite südames kaigub vastu kõik see, mis on tõeliselt inimlik. Me loeme enda omaks kõiki rõõme ja lootusi, kõike kurbust ja vaeva, mida tunnevad meie aja inimesed, eriti need, kes on vaesed ja kannatajad (vt. Teine Vatikani Kirikukogu, Gaudium et Spes, 1). Seepärast, ja kuna me selles linnas ja kogu Leedus tunneme tõelist ja sügavat kokkukuuluvust kogu inimkonna ja tema ajalooga (vt. Ibid.), soovime veeta terve oma elu teenimises ja rõõmus ning nõnda anda kõigile teada, et meie üks ja ainus lootus on Jeesus Kristus.

Aamen.

Kaunases, 23. september 2018

 

Paavst Franciscuse jutlus Aglonas

Me võime tõesti öelda, et siin ja meiega kordub praegu see, millest püha Luuka kõneleb Apostlite tegude raamatu alguses: me palvetame siin tihedalt üheskoos Maarja, meie Emaga (vt. Ap 1:14). Täna teeme meie endi omaks selle visiidi tunnuslause: “Näita meile, et oled Ema!”. Ema, näita meile kätte kohad, kus Sa laulad edasi: Magnificat! Näita meile kätte kohad, kus Su Poeg risti lüüakse, nii et saame kogeda: Sa seisad kindlalt risti kõrval.

Johannese evangeeliumis on ainult kaks korda juttu Jeesuse ja Tema Ema eluteede ristumisest. Need on pulmapidu Kaanas (vt. Jh 2:1 – 12) ja äsja etteloetud episood sellest, kuidas Maarja seisab risti kõrval (vt. Jh 19 : 25-27). Võibolla on nii, et evangelist tahab meile näidata Jeesuse ema kahes silmnähtavalt vastandlikus eluolukorras – pulmapeo rõõmus ja kurbuses oma lapse surma pärast. Nõnda hakkab Maarja üha rohkem aru saama sellest, mis on Sõna müsteerium ning saabki meile näidata, mis on see Rõõmusõnum, mida Issand tahab täna meiega jagada.

Esimene asi, mida Johannes mainib, on see, et Maarja “seisab kindlalt Jeesuse risti kõrval”, oma Poja lähedal. Seal pole lihtne olla. Ta seisab kõikumatu veendumusega, kartmatult ja liikumatult. Mitte keegi ega mitte miski ei saa teda sealt ära ajada. Maarja näitabki ennast eelkõige just nõnda – ta seisab nende kõrval, kes kannatavad, kelle eest muu maailm põgeneb, nende hulgas, kelle kannatus on pandud proovile, keda kõik hukka mõistavad, keda küüditatakse. Neid inimesi mitte lihtsalt ei rõhuta ega ekspluateerita – nad on täielikult “süsteemist välja arvatud”, ühiskonna viimases servas (Vt. Evangelii Gaudium, 53). Ema seisab ka nende kõrval, nende mõistmata jäämise ja kannatamise risti all. Maarja näitab meile ka seda, kuidas tuleb sellises olukorras inimestele “lähedal seista”. Vaja on rohkem kui korraks mööda minna või teha lühivisiit, harrastada teatud laadi “solidaarsusturismi”. Lähedalseismine tähendab hoopis seda, et valu kannatajad saavad hakata tundma, et seisamegi kindlalt nende kõrval ja nende poolel. Kõik need, kelle ühiskond on kõrvale heitnud, saavad leida Ema, kes jääb teiste eest varjatult nendega, sest nende kannatamises näeb tema oma Poja Jeesuse lahtisi haavu. Seda on ta õppinud risti jalamilt. Ka meie oleme kutsutud “puudutama” teiste inimeste kannatusi. Mingem vastu ja kohtugem omadega, mingem neid lohutama ja nendega koos olema. Ärgem tundkem hirmu helluse väe ja osavõtlikkuse ees ning tehkem oma elu teiste pärast keerulisemaks (vt. Ibid, 270). Jäägem kindlalt nende juurde nagu Maarja, nii et me süda püsib rahus Jumalas. Olgem alati julged ja tõstkem jalule see, kes on kukkunud, tõstkem üles see, kes on alandlik, ning aidakem kaasa sellele, et lõpetataks igasugune rõhumine, milles inimesed tunnevad, et neid lüüakse risti.

Jeesus palub Maarjat, et ta võtaks armastatud jüngri vastu kui oma poja. Tekstis öeldakse, et nad seisid risti jalamil kõrvuti. Kuid Jeesus mõistis, et sellest veel ei piisa, et nad ei olnud veel teineteist täielikult “vastu võtnud”. Me võime seista kõrvuti paljude inimestega, isegi ühes ja samas kodus, naabruskonnas või töökohas. Meil võib isegi olla üks ja sama usk, ühesuguste müsteeriumide kaemus ja kogemus, kuid ikkagi ei pruugi me olla omavahel koos ja üksteist tegeliku armastusega “vastu võtta”. Väga palju abielupaare saab rääkida teineteise kõrval, kuid mitte üheskoos elatud elust. Väga palju noori tunneb valu, et neid eraldab täiskasvanutest väga suur vahemaa. Väga palju vanu inimesi kogeb, et armastavalt neist ei hoolita ega tunnustata.

On selge, et kui me endid teineteisele avame, siis võime saada väga raskelt haavata. Ka poliitikareaalsuses võivad vanad rahvastevahelised konfliktid uuesti valusalt esile tõusta. Maarja näitab ennast naisena, kes on valmis andestama, jätma kõrvale vimma ja kahtlustamise. Ta ei jää kinni sellesse, “kuidas oleks võinud minna”, kui vaid tema Poja sõbrad, Tema rahva preestrid ja nende üle valitsejad oleksid käitunud teisiti. Ta ei lase endas maad võtta nurjumistundel ega abitusel. Maarja usaldab Jeesust ja võtab Tema jüngri vastu, sest teiste inimestega kohtumiseks ja nendega vennalikkuse jagamiseks avatud suhted teevad meid terveks ja vabaks ning nendes teistes inimestes leiamegi Jumala (vt. Evangelii Gaudium, 92). Siinsamas puhkab piiskop Sloskans, kes kirjutas pärast arreteerimist ja küüditamist oma vanematele nii: “Ma palun Teid kogu südamest, ärge laske oma südamesse sisse kättemaksu ega ärritust. Kui me laseme sellel juhtuda, ei ole me enam tõelised kristlased, vaid fanaatikud”.

Mõnikord märkame, et naaseb mõtteviis teisi kahtlustada või meile statistika alusel näidata, et üksinda omaette olles elaksime rikkamalt ja turvalisemalt. Selle peale kutsuvad Maarja ja siinsete maade jüngrid meid hoopis vendade ja õdede eest hoolitsema ja võtma nad vastu üleüldise vennalikkuse vaimus.

Maarja näitab ennast ka naisena, kes tõesti tahab seda, et ta vastu võetaks, kes on alandlik ja laseb jüngril endast teha jüngrimaailma osa. Kui pulmapeol hakkas vein lõppema, siis oleks pidutsemisele küll alles jäänud kõik rituaalid, mitte aga armastus ja rõõm. Siis käskis Maarja teenritel teha seda, mis Jeesus neile ütleb (vt. Jh 2:5). Nüüd on aga Maarja hoopis ise kuulekas jünger, kes on valmis tunnustama temast noorema inimese elurütmi ja sellega kaasa minema. Harmooniat on alati raske saavutada, kui ollakse erinevad, kui inimestel on eri vanus, elukogemus ja on muid eristavaid asjaolusid. See paneb meid tundma, mõtlema ja toimima mitmel viisil, mis esmapilgul võivad tunduda vastandlikud. Kui aga võtame usus kuulda, et teised tuleb vastu võtta, saab võimalikuks ehitada üles ühtsusest erinevuses. Siis ei hoia erinevused enam meid tagasi ega põhjusta killustumist, vaid hoopis näitavad, kui sügav väärikus on teistel inimestel, kes kõik on ühe ja sama Isa pojad ja tütred.

Selles Euharistias, nagu igas Euharistias, tuletame endale meelde seda päeva. Maarja kutsub risti jalamilt meid olema rõõmsad, sest meid on vastu võetud tema poegadeks ja tütardeks. Tema Poeg Jeesus kutsub meid võtma Maarja kaasa meie endi kodudesse ja jagama temaga oma elu. Maarja tahab anda meilegi oma julguse, et saaksime jääda sama kindlaks kui tema, ja oma alandlikkuse, et saaksime hakkama kõige sellega, mis meid veel elus ees ootab. Siin, selles (Aglona) pühamus palub ta meie käest, et pühenduksime sellele, kuidas võtta üksteist vastu ilma diskrimineerimiseta. Nõnda saavad kõik Läti inimesed aru, et meie soov on anda eelis vaestele, tõsta jalule need, kes on kukkunud, ja võtta teised inimesed vastu just sellisena, nagu nad ennast meile näitavad ja nagu nad on.

Aamen.

Aglonas, 24.septembril 2018

 

Paavst Franciscuse jutlus Tallinnas

Kui kuulata esimest lugemist selle kohta, kuidas Egiptuse orjusest vabanenud juudi rahvas oli jõudnud Siinai mäe juurde (2Ms 19:1), ei saa jätta mõtlemata teist kui rahvast. Ei saa jätta mõtlemata kogu Eesti rahvast ja kõigist Baltimaadest! Kuidas saaks mitte mõelda Laulvast Revolutsioonist või kaks miljonit inimest ühendanud inimketist siitsamast kuni Vilniuseni? Te teate, mida tähendab võidelda vabaduse eest, ja saate ennast samastada selle rahvaga. Nõnda kuulakemgi hoolega, mida Jumal ütleb Moosesele, et siis täpselt aru saada, mida Ta ütleb meile kui rahvale.

Siinai mäe juurde jõudnud rahvas oli juba saanud tunda oma Jumala armastust, nagu seda olid väljendanud imeteod ja vägevad märgid. Nad olid rahvas, kes oli juba astunud Armastuse lepingusse, sest Jumal oli neid esmalt armastanud ja näidanud neile seda armastust. Nad ei oleks pruukinud seda teha. Jumal tahab, et me oleksime vabad. Kui me ütleme, et oleme kristlased, kui me võtame omaks sellele omase eluviisi, siis me teeme seda ilma sunduseta, ilma et me hakkaksime seejuures kauplema, et meie teeme midagi sel juhul, kui ka Jumal omalt poolt teeb midagi. Enne kõike muud teame me seda, et Jumala tõotus ei võta meilt ära mitte midagi, vaid hoopis juhib kõige selle täitumisele, mida ihaldatakse. Mõni arvab olevat vaba siis, kui elab ilma Jumalata või Jumalast lahus. Ta ei mõista, et nõnda läheb ta elust läbi vaeslapsena, kellel ei ole kodu, kuhu tagasi pöörduda. “Nad ei ole enam palverändurid, vaid neist saavad ringiekslejad, kes jäävad keerlema iseenda ümber ega jõua kunagi kuhugi kohale” (Evangelii Gaudium, 170).

Nagu Egiptusest välja liikunud rahvas, peame meiegi hoolega kuulama ja otsima. Praegusel ajal võib mõni arvata, et rahva tugevust saab hinnata muul alusel. Mõned räägivad kõva häälega ja enesekindlalt, ilma et seejuures kahtleks või kõhkleks. Teised karjuvad ja pilluvad ähvardusi relvade kasutamisest, sõjaväe saatmisest ja strateegiatest… Sel moel näivad nad tugevamad. Aga see ei ole Jumala tahte “otsimine”, vaid jõu kogumine teiste allutamiseks. Sellise hoiaku all on kõlbluse ja sellega Jumala tagasilükkamine. Sest kõlblus juhib suhtesse Jumalaga, kes ootab inimeselt vaba ja pühendunud vastuse andmist teistele inimestele ja meid ümbritsevale maailmale väljaspool igat laadi kaubavahetuse kategooriaid (vt. Ibid, 57). Teie ei ole oma vabaduse kätte saanud mitte selleks, et lõpetada tarbijalikkuse, individualismi või võimu- või üleolekujanu orjuses!

Jumal tunneb meie vajadusi, mis me peidame tihti omamise soovi taha. Ta tunneb ka meie ebakindlust, mida me püüame ületada võimu abil. Evangeeliumis, mida äsja kuulsime, ärgitab Jeesus meid ületama sellist südantvaevavat janu Tema juurde minemisega. Just Tema ongi see, kelle elava vee viljakus, puhtus ja vastustamatu vägi saab meile anda täitumuse. Usk tähendab, et mõistetakse: Jeesus elab ja armastab meid, Ta ei jäta meid maha ning suudab seetõttu sekkuda müstilisel viisil meie elamise loosse. Oma väe ja ammendamatu loovusega toob ta kurjast välja hea (ibid, 278).

Kõrbes viidi Iisraeli rahvast kiusatusse otsida muid jumalaid, kummardada kuldvasikat, uskuda omaenda jõusse. Kuid Jumal kutsus nad alati tagasi ja nemad pidasid meeles, mida nad olid mäe juures kuulnud. Meie teame täpselt sama moodi kui see rahvas, et oleme valitud rahvas, preesterlik rahvas ja püha rahvas (vt. 2Ms 19:6, 1Pt 2:9). Seda tuletab meile meelde Püha Vaim.

Olla valitud ei tähenda ei enda eriliseks pidamist ega omaette hoidmist. Me oleme veidike pärmi, mis peab panema kõik kerkima. Me ei poe peitu ega tõmbu tagasi ega pea ennast teistest paremaks ega puhtamaks. Kotkas varjab oma väikesi kotkapoegi ja juhib nad kõrgustesse, kuni nad saavad seal ise hakkama. Siis peab ta sundima nad mugavustsoonist lahkuma. Ta raputab pesa ja lükkab nad vabasse õhku, kus neil tuleb nüüd omil tiivul lennata, ning, et nad viga ei saaks, hakkab ise kaitseks lendama neist allpool. Niisugune on ka Jumal. Nõnda käitubki Ta oma valitud rahvaga. Ta tahab, et nad liiguksid edasi ja lendaksid julgelt, teades, et ainuüksi Jumal ise kaitseb neid kogu aeg. Meil tuleb ületada hirmud ja liikuda välja oma turva-aladelt, sest praegu ei loe enamik eestlasi ennast uskujate hulka kuuluvaks.

Minge välja kui preestrid. Nendeks on meid teinud meie ristimine. Minge välja ja ehitage üles inimeste suhteid Jumalaga, neid hõlbustades ja julgustades inimesi minema kokku saama Temaga, kes hüüab: “Tulge minu juurde!” (Mt 11:28). On vaja, et meid peetaks sellisteks inimesteks, kes on teistele lähedal, kes suudavad olla kaemuses, tunda teistele kaasa ja veeta teistega aega just nii palju kui vaja. See ongi “üheskoos teelolemise kunst”, “ligiolemise” tervendavas rütmis ja salvida suutva aupakliku ja kaastundliku pilguga. See vabastab, uuendab ja edendab kristliku elu kasvamist (Evangelii Gaudium, 169).

Ja lõpuks, andke tunnistus, et te olete püha rahvas. Meil võib olla kiusatus arvata, et pühadus käib väheste kohta. Tegelikult aga “oleme kutsutud olema pühad sel moel, et elame oma elu armastuses ja anname tunnistuse iga asjaga, mida teeme, ning igal pool, kus oleme” (Gaudete et Exsultate, 14). Elu, mida elatakse pühalt, voolab välja üle enda piiride ja teeb viljakaks iga asja, millega kokku puutub. Nagu vesi, mis ei olnud kõrbes eraomand, vaid ühishüve. Nagu manna, mida ei saanud koguda, kuna ta oleks läinud riknema. Praegusel ajal valime me püha olemise sellega, et läheme oma ühiskonna ääremaadele ja servadesse, kõikjale, kus iganes on meie vendi ja õdesid, kes on maha jäetud ja tunnevad ennast hüljatuna. Me ei tohi arvata, et kinni peab ja appi läheb keegi teine või et need asjad jäävad ametkondade lahendada. Nendele vendadele ja õdedele peame pöörama pilgu ja ulatama abistava käe meie ise, sest ka nendes on Jumala kuju, ka nemad on Jeesuse Kristuse lunastatud vennad ja õed. Nii olemegi kristlased, see ongi meie päevast päeva elatav pühadus (vt. Ibid, 98).

Oma ajaloos olete te näidanud uhkust olla eestlane. Te laulate sellest sõnadega “eestlane olen ja eestlaseks jään, eestlane olla on ilus asi, me oleme eestlased”. Kui ilus on seda ühe rahva käest kuulda! Kui ilus on olla iseseisev ja vaba! Mingem siis pühale mäele, Moosese mäele, Jeesuse mäele. Palugem Teda – nii nagu ütleb selle visiidi tunnuslause -, et Ta ärataks üles meie südamed ja annaks meile Püha vaimu anni. Nõnda võime igal ajaloo hetkel aru saada, kuidas olla vaba, kuidas võtta vastu hea ja tunda ennast valituna ning kuidas lasta Jumalal kasvada nii siin Eestis kui ka kogu maailmas, Tema riigi pühas rahvas, Tema preesterlikus rahvas.

Aamen.

Tallinnas, 25. septembril 2018

Social button for Joomla