Katoliku Kirik Eestis



25. loeng: Moraalsus ja inimese teod

INIMENE ON JUMALA NÄGU

358. Mis on inimväärikuse alus?
1699-1715
Inimese väärikuse alus on see, et ta on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Inimesel on vaimne ja surematu hing, mõistus ja vaba tahe, tema sihiks on seatud Jumal ning ta on kutsutud oma ihu ja hingega igavesele õndsusele.

MEIE KUTSUMUS ÕNDSUSELE

359. Kuidas saavutab inimene õndsuse?    
1716
Me saavutame õndsuse Kristuse armu läbi, mis teeb meist osalised Jumala elus. Evangeeliumis juhatab Kristus nn õndsakskiitmistes (Mt 5:1-11) oma õpilastele kätte tee, mis viib igavesele õnnele – õndsusse. Kristuse arm toimib ka igas inimeses, kes õigest südametunnistusest lähtudes otsib ja armastab tõde ja headust ning hoidub kurja eest.

360. Miks on õndsakskiitmised meie jaoks olulised?
1716-1717, 1725-1726
Õndsakskiitmised on Jeesuse kuulutuse kese ning need võtavad kokku ning viivad täiuseni Jumala antud tõotused Aabrahamist alates. Nad näitavad Jeesuse tõelist palet ja ehedat kristlikku elu. Nad toovad välja inimtegevuse viimse eesmärgi –  igavese õndsuse.

361. Mis seos on õndsakskiitmistel inimese püüdlusega õnne järele?
1718-1719, 1725
Õndsakskiitmised on vastus kaasasündinud õnnepüüdlusele, mille Jumal on pannud inimese südamesse, et teda enda poole tõmmata. Seda taotlust saab rahuldada ainult Jumal ise.

362. Mis on igavene õndsus?
1720-1724, 1727-1729
Igavene õndsus on Jumala nägemine igaveses elus, kus me saame täiel määral osa „jumalikust loomusest” (2Pt 1:4), Kristuse kirkusest ja Pühima Kolmainsuse elu rõõmust. See õnn ületab meie inimliku võimise. Ta on Jumala üleloomulik kingitus, mida me pole pälvinud, nagu ka arm, mis selleni viib. See tõotatav õnn seab meid silmitsi oluliste kõlbeliste valikutega maiste hüvede suhtes ning innustab armastama Jumalat üle kõige.

KÕLBLUSSEADUS

415. Mis on kõlblusseadus?
1950-1953, 1975-1978
Kõlblusseadus on Jumala tarkuse tegu. Ta kirjutab ette rajad ja käitumisreeglid, mis viivad tõotatud õndsusse ning keelab rajad, mis viivad Jumalast eemale.

416. Milles seisneb loomupärane kõlblusseadus?
1954-1960, 1978-1979
See Looja poolt iga inimese südamesse kirjutatud seadus on osalemine Jumala tarkuses ja headuses. Ta väljendab algset kõlbelist tunnetust, mis võimaldab mõistusega teha vahet hea ja kurja vahel. Ta on üldkehtiv ja muutumatu ning määrab ära aluse niihästi üksikisiku kohustustele ja põhiõigustele kui ka ühiskonnale ja  tsiviilseadustele.

417. Kas loomuseadust tunnevad kõik?
1960
Patu tõttu ei taju kõik inimesed alati loomuseadust või siis ei tunnusta seda ühtviisi selgelt ja vahetult.

Sel põhjusel “kirjutas Jumal käsulaudadele Seaduse, mida inimesed ei osanud lugeda oma südameist”. (Püha Augustinus)

418. Mis suhe on loomuseaduse ja Vana Seaduse vahel?
1961-1962, 1980
Vana Seadus on ilmutatud Seaduse esimene aste. Ta väljendab paljusid tõdesid, milleni võib mõistusega jõuda loomulikul teel ning mida päästeleping seega kinnitab ja kehtivaks kuulutab. Tema kõlblusnormid võtab kokku dekaloogi kümme käsku, mis paneb aluse inimese kutsumusele – kirjutab ette, mis on Jumala ja kaasinimese armastamises olemuslik, ning keelab ära, mis sellele vastu käib.

419. Mis koht on Vanal Seadusel päästmisplaanis?
1963-1964, 1981-1982
Vana Seadus võimaldas mõista paljusid mõistusele tabatavaid tõdesid, näitas, mis tuleb teha ja mis tegemata jätta, ning eelkõige valmistas kogenud õpetajana ette meeleparandust ja Hea Sõnumi omaksvõtmist ning kallutas inimesed sellele. Kuigi Vana Seadus oli püha, vaimne ja hea, oli see siiski ebatäiuslik, sest iseenesest ei andnud ta tugevust ja Vaimu armu enda järgimiseks.

420. Mis on Uus Seadus ehk Evangeeliumiseadus?
1965-1972, 1977, 1983-1985
Kristuse kuulutatud ja täidetud Uus Seadus ehk Evangeeliumiseadus on jumaliku seaduse – nii loomuseaduse kui ilmutatud seaduse – täidesaatmine ja täius. Selle kokkuvõtteks on käsk armastada Jumalat ja kaasinimest ning armastada üksteist nii, nagu Kristus on meid armastanud. See on ühtlasi meie sisemine reaalsus: Püha Vaimu arm, mis teeb sellise armastuse võimalikuks. See on „vabaduse seadus” (Jk 1:25), sest ta kallutab meid armastuse ajendusel tegutsema sundimatult.

 Uus Seadus on põhiliselt seesama Püha Vaimu arm, mis saab osaks neile, kes usuvad Kristusesse. (Aquino püha Thomas)

421. Kust võib leida Uue Seaduse?
1971-1974, 1986
Uue Seaduse võib leida Kristuse elust tervikuna ja Tema kuulutusest ning apostlite moraaliõpetusest. Selle põhiväljendus on Mäejutlus.

24. loeng: Voorused ja patt

VOORUSED

 

377. Mis on voorus (ld virtus)?    

1803, 1833

Voorus on harjumuspärane ja kindel kalduvus teha head. „Voorusliku elu eesmärk on saada Jumala sarnaseks” (Nyssa püha Gregorius). Voorused jagunevad inimlikeks ja jumalikeks.


378. Mis on inimlikud voorused?

1804, 1810-1811, 1834, 1839

Inimlikud voorused on mõistuse ja tahte harjumuspärased ja püsivad head omadused, mis juhivad meie tegusid, korrastavad meie kirgi ning suunavad meie käitumist mõistuse ja usu alusel. Need omandatakse ja neid tugevdatakse kõlbeliselt heade tegude kordamisega. Neid puhastab ja ülendab Jumala arm.


379. Millised on peamised inimlikud voorused?

1805, 1834

Peamisi inimlikke voorusi nimetatakse kardinaalseteks* voorusteks. Nende alla rühmituvad kõik teised voorused ja nad on voorusliku elu tugipunktid. Kardinaalsed voorused on mõistlikkus, õiglus, meelekindlus ja mõõdukus.


* ld cardo uksehing, sagar


380. Mis on mõistlikkus (ld prudentia)?

 1806, 1835

Mõistlikkus kallutab mõistuse tundma igas olukorras ära seda, mis on meile tõeliselt hea ning valima õiged vahendid selle saavutamiseks. Mõistlikkus suunab teisi voorusi, näidates kätte nende korra ja määra.


381. Mis on õiglus (ld justitia)?

1807, 1836

Õiglus on kindel ja püsiv tahe anda igaühele, mis talle kuulub. Õiglust Jumala suhtes nimetatakse religiooni vooruseks.


382. Mis on meelekindlus (ld fortitudo)?

1808, 1837

Meelekindlus tagab, et raskes olukorras jäädakse kindlaks ja ollakse püsiv hea taotlemises. Meelekindlus ulatub isegi võimeni ohverdada vajaduse korral oma elu õige asja eest.


383. Mis on mõõdukus (ld temperantia)?

1809, 1838

Mõõdukus mahendab naudingute ligitõmmet; tagab, et loomusund allub tahtele, ning annab loodud asjade kasutamisele õige tasakaalu.


384.  Mis on jumalikud (teologaalsed) voorused?

1812-1813, 1840

Jumalike vooruste puhul on vooruse allikas, ajend ja otsene objekt Jumal ise. Need antakse inimesele koos pühitseva armuga ning nende läbi saadakse võime elada oma elu koos Pühima Kolmainsusega. Nad on kristlaste kõlbelise tegevuse alus ja tõukejõud ning nad annavad elu inimlikele voorustele. Need on tagatis sellele, et inimese olemises on kohal ja toimiv Püha Vaim.


385. Mis voorused on jumalikud?

1813, 1814

Jumalikud voorused on usk, lootus ja armastus.


386. Mis on usk?

1814-1816, 1842

Usk on jumalik voorus, mille läbi me usume Jumalasse ja kõigesse, mida Tema on meile ilmutanud ja Kirik meile uskumiseks esitab, sest Jumal on Tõde ise. Usu läbi usaldab inimene end vabatahtlikult Jumala hoolde. See, kes usub, püüab mõista ja teha Jumala tahtmist, sest usk on „tegev läbi armastuse” (Gl 5:6).


387. Mis on lootus?    

1817-1821, 1843

Lootus on jumalik voorus, mille läbi me ihkame ja loodame Jumalalt igavest elu kui õndsust, usaldades Kristuse tõotusi ja toetudes Püha Vaimu armu abile, et püsida ustavana maise elu lõpuni ja teenida õndsus välja.


388. Mis on armastus?

1822-1829, 1844

Armastus on jumalik voorus, mille läbi me armastame Jumalat üle kõige ning Jumala armastamise pärast oma kaasinimest nagu iseennast. Jeesus seab armastuse uueks käsuks, mis on kogu Seaduse täitumine. Armastus on „täiuslikkuse side” (vrd Kl 3:14), alus, millele on rajatud kõik teised voorused, mida ta elustab, innustab ja korrastab. „Kui mul ei oleks armastust, ei oleks ma midagi” ja „ma ei saavutaks midagi” (1Kr 13:1-3).


389. Mis on Püha Vaimu annid?

1830-1831, 1845

Püha Vaimu annid on püsivad valmisolekud, mis lasevad meil kuulekalt järgida Jumala sisendusi. Püha Vaimu ande on seitse: tarkus, mõistmine, nõu, meelekindlus, teadmine, vagadus ja jumalakartus.


390. Mis on Püha Vaimu viljad?

1832

Püha Vaimu viljad on täiuslikud omadused, mis on meis välja kujunenud kui igavese kirkuse esimesed viljad. Kiriku Pärimuse järgi on neid kaksteist: armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, pikameelsus, leebus, ustavus, tagasihoidlikkus, mõõdukus, suguline karskus (Gl 5:22-23, Vulgata alusel).


PATT


391. Mida nõuab meilt Jumala halastuse omaksvõtmine?

1846-1848, 1870

See nõuab meilt oma eksimuste tunnistamist ja pattude kahetsemist. Jumal ise oma Sõna ja Vaimuga paljastab meie patud ning annab meile südametunnistuse tõe ja andestuse lootuse.


392. Mis on patt?

1849-1851, 1871-1872

Patt on „Igavese Seadusega vastuolus seisev sõna, tegu või soov” (Püha Augustinus). Patt on Jumala solvamine allumatusega Tema armastusele. Patt haavab inimese olemust ja vigastab inimeste ühtekuuluvust. Kristus näitas oma Ristikannatuses, kui tõsine asi on patt ning võitis selle oma halastusega.


393. Kas patte on mitmesuguseid?

1852-1853, 1873

On väga mitmesuguseid patte. Neid võib liigitada objekti või selle järgi, missuguse vooruse või käsu vastu eksitakse. Nad võivad käia otseselt Jumala, kaasinimese või meie endi kohta. Neid võib jagada ka mõtte, sõna, teo või tegematajätmise pattudeks.


394. Kuidas eristatakse patte raskusastme alusel?

1854

Raskusastme järgi tehakse vahet surmapattude ja andestatavate pattude vahel.


395. Millal on tegemist surmapatuga?    

1855-1861, 1874

Surmapatt tehakse siis, kui esinevad üheaegselt järgmised asjaolud: eksitakse tähtsas asjas, täie teadmisega ja tahtliku nõustumisega. Selline patt hävitab meis armastuse, jätab meid ilma pühitsevast armust ning kahetsemata jäämise korral saadab meid Põrgusse, igavesse surma. Surmapatu saab üldise korra kohaselt andeks ristimise ja meeleparanduse sakramentide abil.


396. Millal on tegemist andestatava patuga?    

1862-1864, 1875

Andestatav patt, mis oma olemuselt on surmapatust erinev, tehakse siis, kui tegemist on vähem tähtsa asjaga või ka tähtsa asjaga, aga  juhul, kui puudub täielik teadmine või täielik nõustumine. Andestatav patt ei katkesta liitu Jumalaga, küll aga nõrgestab armastust ja näitab loodud hüvede korrastamata himustamist. Ta takistab hinge edenemist vooruste praktiseerimisel ja kõlbeliselt heade tegude sooritamisel. See patt toob kaasa puhastava ajaliku karistuse.


397. Kuidas patt levib?

1865, 1876

Patt tekitab kalduvuse patustada, samade tegude kordamisest sünnib pahe.


398. Mis on pahed?    

1866-1867

Pahed on vooruste vastandid. Nad on rikutud harjumused, mis tumestavad südametunnistust ja kallutavad kurjusele. Pahesid võib seostada nn seitsme põhipatuga: uhkus, ihnsus, kadedus, viha, himurus, õgardlus, laiskus.


399. Kas me vastutame teiste inimeste pattude eest?

1868

Me vastutame nende eest juhul, kui me neile süüdivalt kaasa aitame.


400. Mis on patu struktuurid?    

1869

Patu struktuurid on ühiskondlikud olukorrad ja institutsioonid, mis on vastuolus Jumala seadusega. Need on isiklike pattude väljendus ja tulemus.

23 loeng: Südametunnistus - vabadus

INIMESE VABADUS


363. Mis on vabadus?

1730-1733, 1743-1744

Vabadus on Jumala kingitud võime toimida või mitte toimida, teha seda või teist ning nõnda korda saata teadlikke tegusid omaenda vastutusel. Vabadus on inimlike tegude eriomane joon. Mida enam keegi teeb head, seda vabamaks ta muutub. Vabadus saavutab talle loomuomase täiuse, kui see on suunatud Jumalale, ülimale hüvele ja meie õndsusele. Vabadusega käib kaasas võimalus valida hea ja kurja vahel. Kurja valimine on vabaduse kuritarvitamine ning viib patu orjusse.


364.    Kuidas on seotud vabadus ja vastutus?

1734-1737, 1745-1746

Vabadus teeb inimesed oma tegude eest vastutavaks sel määral, kuivõrd need on tahtlikud, kuigi teadmatus, tähelepanematus, surve, hirm, ülemäärased tundeerutused või harjumus võivad süüd ja vastutust teo eest vähendada või mõnikord need ka tühistada.


365. Miks on igaühel õigus vabadusele?

1738, 1747

Õigus vabadusele on igaühel, sest seda ei saa lahutada inimese väärikusest. Seetõttu tuleb seda õigust alati austada, eriti kõlbelistes ja religioossetes küsimustes. Ilmalik võim peab õigust vabadusele tunnustama ja kaitsma ühise hüve ja õiglase ühiskonnakorra piirides.


366. Mis koht on inimese vabadusel päästmisplaanis?

1739-1742, 1748

Pärispatu tõttu on meie vabadus nõrgenenud. Järgnevad patud võimendavad seda nõrkust veelgi, kuid „Kristus on meid vabaduse jaoks vabastanud” (Gl 5:1). Tema armu läbi juhatab Püha Vaim meid vaimsesse vabadusse ning teeb meist Tema vabad kaastöölised Kirikus ja maailmas.


367. Mis annab inimese teole kõlbelise väärtuse?    

1749-1754, 1757-1758

Inimese teod saavad kõlbelise väärtuse kolmest allikast: valitud objektist (tõeline või näiline hüve), tegutseja taotlusest (eesmärk, milleks tegutsetakse) ja tegevuse asjaoludest (kaasa arvatud teo tagajärjed).


368. Millal on tegu kõlbeliselt hea?

1755-1756, 1759-1760

Tegu on kõlbeliselt hea, kui ühtaegu on head niihästi selle objekt, taotlus kui ka asjaolud. Ainuüksi valitud objekt võib rikkuda kogu teo, isegi selle võimalikust heast taotlusest hoolimata. Ei ole lubatav teha kurja, et sellest võiks tõusta head. Kuri taotlus rikub teo isegi siis, kui objekt on iseenesest hea. Samas ei tee hea taotlus tegu heaks, kui teo objekt on kuri, sest eesmärk ei õigusta abinõu. Asjaolud võivad tegutseja vastutust vähendada või suurendada, ent ei saa muuta tegude endi kõlbelist väärtust; mitte kunagi ei saa nad teha heaks tegu, mis iseenesest on kuri.


369. Kas leidub tegusid, mis pole kunagi lubatavad?

1756, 1761

On tegusid, mis on iseenesest alati lubamatud oma objekti tõttu (näiteks jumalateotus, mõrv, abielurikkumine). Sellise teo valimine toob kaasa tahtehäire, s.t kõlbelise kurja, mida ei saa kunagi õigustada võimalikele headele tagajärgedele viitamisega.


TUNNETE KÕLBELINE VÄÄRTUS


370. Mis on tunded (ld passiones)?

1762-1766, 1771-1772

Tunded on emotsioonid, meeleliigutused ja kired – inimese psüühika loomuomased komponendid –, mis kallutavad inimese toimima või toimimata jätma sõltuvalt sellest, mida kogetakse heana või kurjana. Põhilised tunded on armastus ja vihkamine, himu ja hirm, rõõm, kurbus ja viha. Peamine tunne on armastus, mille kutsub välja hüve ligitõmme. Armastada saab ainult seda, mis on hea –  tõeliselt või näiliselt.


371. Kas tunded on kõlbeliselt head või halvad?

1767-1770, 1771-1772

Tunded pole meeleliigutustena iseenesest head ega halvad. Nad on head, kui nad aitavad kaasa heale teole, ning nad on halvad vastupidisel juhul. Neid võib ülendada voorustesse kaasates või väärastada pahede läbi.


SÜDAMETUNNISTUS


372. Mis on südametunnistus?    

1776-1780, 1795-1797

Südametunnistus on mõistuse otsus, mis käsib inimesel õigel hetkel teha head ja hoiduda kurjast. Tänu südametunnistusele tajub inimene tehtava või tehtud teo kõlbelist väärtust ning saab nõnda kanda oma teo eest vastutust. Võttes kuulda oma südametunnistust, võib tark inimene kuulda Jumala häält, kes temaga räägib.


373. Mis tähendus on inimese väärikusel südametunnistuse jaoks?

1780-1782, 1798

Inimese väärikus nõuab õiget südametunnistust – mis tähendab, et see oleks kooskõlas sellega, mis mõistuse ja Jumala seaduse järgi on õiglane ja hea. Inimese isikuväärikuse tõttu ei saa kedagi sundida toimima tema südametunnistuse vastaselt ega ühise hüve raames takistada toimimast südametunnistusega kooskõlas, eriti religiooni valdkonnas.


374. Kuidas kujundatakse südametunnistus õigeks ja tõeseks?

1783-1788, 1799-1800

Õige ja tõese südametunnistuse kujundavad kasvatus, Jumala sõna tundmaõppimine ja Kiriku õpetus. Kujundamist toetavad Püha Vaimu annid ja nõuanded tarkadelt inimestelt. Inimese kõlbelisele kujunemisele aitab samuti kaasa palvetamine ja südametunnistuse läbiuurimine.


375. Millistest reeglitest peab südametunnistus alati kinni pidama?

1789

Kehtib kolm üldist reeglit: 1) ei tohi kunagi teha kurja, et sellest võiks tõusta head; 2) „Kõike, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!” (nn kuldreegel, Mt 7:12); 3) armastus käib alati läbi kaasinimese ja tema südametunnistuse austamise, kuid see ei tähenda millegi heaks tunnistamist, mis on tegelikult kuri.


376. Kas südametunnistus võib teha ekslikke otsuseid?

1790-1794, 1801-1802

Inimene peab alati alluma oma südametunnistuse kindlale otsusele, kuid ta võib teha ekslikke otsuseid põhjustel, mis ei pruugi teda alati vabastada isiklikust süüst. Siiski ei saa inimese süüks arvata kurja tegu, mis tulenes tahtmatust teadmatusest, ehkki tegu ise jääb ometi objektiivselt kurjaks. Seega tuleb südametunnistuse vigade parandamiseks näha vaeva.

22. loeng: Haigete salvimise sakrament - matused

HAIGETE SALVIMISE SAKRAMENT

313.  Kuidas käsitab haigust Vana Testament?
1499-1502
Vanas Testamendis kogeti haigust kui nõrkuse märki, mis samas oli salapärasel kombel seotud patuga. Prohvetid aimasid, et haigusel võib olla ka lunastav väärtus haige või tema kaasinimeste pattude suhtes. Nõnda põeti haigust Jumala pilgu ees, kellelt paluti tervekssaamist.

314. Mis tähtsus on sellel, et Jeesus tundis kaasa haigetele?
1503-1505
Jeesuse kaastunne haigete vastu ja Tema mitmed tervendamised olid selge märk, et koos Temaga oli saabunud Jumalariik ning seepärast võit patu, kannatuse ja surma üle. Omaenda Kannatuse ja Surmaga andis Kristus uue tähenduse meie kannatusele, millest võib siis, kui see on ühenduses Kristuse omaga, saada meile endile ja kaasinimestele puhastuse ning pääsemise vahend.

315.  Mis hoiak on Kirikul haigete suhtes?    
1506-1513, 1526-1527
Issandalt saadud tervendamisülesannet püüab Kirik täita haigete eest hoolitsemise ning nende eest palvetamisega. Kirikul on haigete tarvis ka eriline sakrament, mille seadis Kristus ja  millest püha Jaakobus tunnistab: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel” (Jk 5:14).

316. Kes võib vastu võtta haigete salvimise sakramenti?
1514-1515, 1528-1529
Seda sakramenti võib vastu võtta iga usklik kohe, kui teda haiguse või vanadusnõtruse tõttu ähvardab surmaoht. Usklik võib seda vastu võtta mitu korda uuesti, kui haigus süveneb või kui lisandub veel mõni raske haigus. Kui võimalik, peab haige enne selle sakramendi pühitsemist isiklikult pihtima.

317. Kes jagab seda sakramenti?
1516, 1530
Seda sakramenti võivad jagada ainult piiskopid või preestrid.

318. Kuidas pühitsetakse seda sakramenti?
1517-1519, 1531
Selle sakramendi pühitsemise juures on keskne salvimine õliga  – kui võimalik, piiskopi pühitsetud õliga, kusjuures salvitakse haige laupa ja käsi (rooma riitus) või ka veel muid kehaosi (teised riitused) –, mida saadab vaimuliku palve selle sakramendi erilise armu eest.

319. Mis toime on sellel sakramendil?
1520-1523, 1532
See sakrament annab erilise armu, mis liidab haige tihedamini Kristuse Kannatusega – tema enda ja Kiriku hüvanguks. See toob talle lohutust, südamerahu, julgust ja ka pattude andeksandmise, kui ta ise ei suuda enam pihtida. Kui see on Jumala tahtmine, võib see sakrament tuua kehalise tervenemise. Igal juhul valmistab salvimine ette haige teekonda Isa koju.

320. Mis on viaatikum (ld viaticum)?
 1524-1525
Viaatikum on püha Armulaud, mida võtavad vastu need, kes valmistuvad lahkuma sellest elust igavesse. Osadus surnud ja ülestõusnud Kristuse Ihu ja Verega siit maailmast Isa juurde mineku hetkel on igavese elu seeme ja ülestõusmise vägi.

4. ptk MUUD LITURGILISED PÜHITSUSED
SAKRAMENTAALID

351. Mis on sakramentaalid?
1667-1672, 1677-1678
Sakramentaalid on Kiriku seatud pühad märgid erinevate elujuhtumite pühitsemiseks.  Nad koosnevad palvest ja seda saatvast ristimärgist või muudest märkidest. Tähtsamad sakramentaalid on õnnistamised, mis ülistavad Jumalat ja paluvad Temalt ande, isikute pühitsemine ning esemete pühendamine Jumala teenimiseks.

352. Mis on eksortsism?
1673
Kui Kirik palub oma meelevallaga Jeesuse nimel, et keegi isik või mingi ese oleks kaitstud Kurja väe eest ning saaks tema võimusest vabastatud, räägime eksortsismist. Tavapärane eksortsism toimub igal ristimistalitusel. Erakordset, nn suurt eksortsismi tohib ette võtta vaid piiskopi volitatud preester.

353. Missugused rahvavagaduse vormid saadavad Kiriku sakramentaalset elu?
1674-1676, 1679
Kristliku rahva usklik meel on läbi aegade väljendunud vagaduse erinevates vormides, mis saadavad Kiriku sakramentaalset elu, näiteks reliikviate austamine, pühapaikade külastamine, palverännakud, protsessioonid, Ristitee ja Roosipärg. Kirik heidab tõelistele rahvavagaduse vormidele usuvalgust ning hoolitseb nende eest.

KRISTLIKUD MATUSED

354. Mis seos on sakramentidel ja kristlase surmal?
1680-1683
Kristlane, kes sureb Kristuses, jõuab oma maise olemise lõpus täiel määral uude ellu, mis sai alguse tema ristimisega, mis tugevnes kinnitamisel ning mida toideti Euharistias, taevase pidusöömaaja ettekuulutuses. Kristlase surma tähendus saab selgeks Kristuse – meie ainsa lootuse – Surma ja Ülestõusmise valgel. Kristlane, kes sureb Jeesuses Kristuses, lahkub oma ihust, et „viibida Issanda juures” (2Kr 5:8).

355. Mida väljendab matusetalitus?
1684-1685
Olenevalt kohalikest oludest ja pärimustest peetakse matusetalitust maailma eri osades erineval kujul. Ometi väljendub matusetalituses ikka kristliku surma ülestõusmislootus ning osadus surma läbi lahkunuga – eriti palvetes tema hinge puhastamise eest.

356. Mis on matusetalituse põhilised osad?
1686-1690
Tavaliselt koosneb matusetalitus neljast põhilisest osast: surnu vastuvõtmine koguduses lohutuse ja lootuse sõnadega; sõnaliturgia; Euharistia ja hüvastijätt, milles lahkunu hing usaldatakse Jumala, igavese elu allika hoolde ning ihu maetakse ülestõusmise ootuses.

21. loeng: Vaimuliku seisuse sakrament

VAIMULIKUSEISUSE SAKRAMENT


322. Mis on vaimulikuseisuse sakrament?    

1536

See on sakrament, mille kaudu Kirik jääb Kristuse poolt apostlitele usaldatud missiooni teostama kuni aegade lõpuni.


323. Miks nimetatakse seda sakramenti ka ordinatsiooniks?

1537-1538

Mõiste ordo tähendab Kiriku vaimulikkonda, mille liikmeks pääseb erilise pühitsuse (ordinatsiooni) kaudu. See sakrament annab pühitsetule Püha Vaimu erilise anni abil püha väe teenida Jumala rahvast Kristuse nimel ja Tema meelevallaga.


324. Mis koht on vaimulikuseisuse sakramendil Jumala päästmisplaanis?

1539-1545, 1590-1591

Seda sakramenti kuulutasid Vana Lepingu ajal ette leviitide teenistus, Aaroni preestriamet ja seitsmekümne „vanema” amet (4Ms 11:25). Need ettetähendused saavad teoks Jeesuse Kristuse isikus, kes Ristiohvri läbi on ainus „vahemees Jumala ja inimeste vahel” (1Tm 2:5) „ülempreester Melkisedeki korra järgi” (Hb 5:10). Kristus kui ainus preester on meie keskel preestriteenistuse kujul.


Ainuüksi Kristus on tõeline preester, kõik teised on vaid Tema teenrid.

(Aquino püha Thomas)


325. Mis on vaimulikuseisuse sakramendi astmed?

1554, 1593

Vaimulikuseisuse sakrament koosneb kolmest astmest, mis on Kiriku orgaanilise ülesehituse seisukohast asendamatud. Need on piiskopi-, preestri- ja diakoniseisus.


326. Mis toime on piiskopiks pühitsemisel?

1555-1559, 1594

Piiskopiks pühitsemine annab vaimuliku seisuse sakramendi täiuse. See teeb piiskopist apostlite õiguspärase ametijärglase ja liidab ta piiskoppide kolleegiumisse, et kanda koos paavsti ja teiste piiskoppidega hoolt kõikide kirikute eest. See annab talle õpetamise, pühitsemise ja juhtimise ametid.


327. Mis on piiskopi ülesanne tema hoolde usaldatud osakirikus?

1560-1561

Piiskop, kelle hoolde on usaldatud osakirik, on selle kiriku ühtsuse nähtav alus ja pea. Selle osakiriku heaks täidab ta kui Kristuse asetäitja oma preestrite ja diakonite abiga karjase ametit.


328. Mis toime on preestriks pühitsemisel?

1562-1567, 1595

Püha Vaimuga salvimine kinnitab preestrile kustutamatu vaimuliku pitseri, mis teeb ta Kristuse kui preestri sarnaseks ja võimaldab tal toimida Kristuse kui Pea nimel. Piiskopi kaastöölisena on ta pühitsetud kuulutama Evangeeliumi ja pühitsema jumalateenistust, eriti Euharistiat, millest ta ammutab oma ameti jaoks jõudu, ning olema usklikele karjaseks.


329. Kuidas viib preester täide oma ametit?

1568

Olgugi et preester on pühitsetud ülemaailmseks missiooniks, peab ta oma ametit ühes kindlas osakirikus sakramendivendluses koos teiste preestritega, kes moodustavad presbüteeriumi (preesterkonna). Koos piiskopiga ja temale alludes kannavad nad vastutust oma osakiriku eest.


330. Mis toime on diakoniks pühitsemisel?

1569-1571, 1596

Diakon, kes saab Kristuse – kõikide teenija – sarnaseks, pühitsetakse Kiriku teenimiseks oma piiskopi alluvuses sõna, jumalateenistuse, hingehoiu ja heategeva armastuse alal.


331. Kuidas toimub vaimuliku seisuse sakramendi pühitsemine?

1572-1574, 1597

Vaimuliku seisuse sakrament antakse igal astmel edasi nii, et piiskop asetab oma käed pühitsetava pea peale ja ütleb pühitsemispalve, millega ta palub Jumalalt pühitsetavale erilist Püha Vaimu jagamist ning neid Vaimu ande, mis on vajalikud selleks teenistuseks, millesse ta pühitsetakse.


332. Kellel on õigus seda sakramenti jagada?    

1575-1576, 1600

Vaimuliku seisuse sakramenti võivad jagada üksnes kehtivalt pühitsetud piiskopid kui apostlite ametijärglased.


333. Kes võib seda sakramenti vastu võtta?

1577-1578, 1598

Vaimuliku seisuse sakramenti võib kehtivalt vastu võtta ainult ristitud mees. Kirik tunnistab enda seotuks selle valikuga, mille tegi Issand ise. Vaimuliku seisuse sakramenti ei saa ükski inimene endale ise nõuda, vaid Kiriku võimukandjad peavad tunnistama ta teenistusse sobivaks.


334. Kas vaimuliku seisuse sakramendi vastuvõtja peab olema vallaline?

1579-1580, 1599

Piiskopiks pühitsemiseks on tsölibaat tingimata nõutav. Preestriks pühitsemiseks valitakse ladina Kirikus reeglina usklikke mehi, kes tahavad jääda vallalisteks „Taevariigi pärast” (Mt 19:12). Idakirikud ei luba abielluda pärast preestriks pühitsemist. Nn püsidiakoniteks võib pühitseda ka abielus mehi.


335. Mis toime on vaimulikuseisuse sakramendil?     

1581-1589

See sakrament kingib Püha Vaimu erilise jagamise, mis teeb pühitsetava vastavalt pühitsusastmele Kristuse sarnaseks Tema preestri-, prohveti- ja kuningaametis. Pühitsemine annab kustutamatu vaimse loomuse ning seetõttu pole võimalik seda korrata nagu ka pühitseda piiratud ajaks.


336. Mille alusel teenitakse preestrina?

1546-1553, 1592

Pühitsetud preestrid ei räägi ega tegutse oma pühas teenistuses omaenda meelevallaga ega ka mitte koguduse ülesandel või volitusel, vaid Kristuse kui Pea isikus ja Kiriku nimel. Seega erineb teenistus ametisse pühitsetud preestrina olemuslikult ning mitte ainult määra poolest üldisest preestriametist, mis on ühine kõigile usklikele, kelle teenimiseks Kristus eraldi preestriseisuse seadis.

20. loeng: Abielusakrament

ABIELUSAKRAMENT


337. Mis on Jumala kava mehe ja naise suhtes?

1601-1605

Jumal, kes on armastus ja kes lõi mehe ja naise  armastuse pärast, kutsub neid armastama. Kui Ta lõi mehe ja naise, kutsus Ta nad elu- ja armastuseosadusse abielus, „nõnda et nad ei ole nad enam kaks, vaid üks liha” (Mt 19:6). Jumal õnnistas neid ja ütles: „Tehke sugu ja saagu teid palju” (1Ms 1:28).


338. Mis eesmärgil seadis Jumal abielu?

1643-1644, 1652-1654, 1659-1660

Mehe ja naise abielu, mille on rajanud Looja ja millele Ta on andnud oma erilised seadused, on loomu poolest suunatud abielupaari osadusele ja hüvele ning laste sigitamisele ja kasvatamisele. Jumala algse kava kohaselt on see abieluliit lahutamatu – Jeesuse Kristuse kinnitusel: „Mis Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:9).


339. Kuidas patt seab ohtu abielu?

1606-1608

Pärispatu pärast, mis katkestas Jumala antud osaduse mehe ja naise vahel, ohustavad abieluliitu väga sageli lahkhelid ja truudusetus. Siiski kingib Jumal oma suurest halastusest armu, et viia mehe ja naise kooselu kooskõlla Jumala algse kavaga.


340. Mida õpetab abielu kohta Vana Testament?

1609-1611

Jumal aitas oma rahval peamiselt Seaduse ja prohvetite õpetuse kaudu pidevalt süvendada oma arusaama abielu ühtsusest ja lahutamatusest. Abieluleping Jumala ja Iisraeli vahel valmistas ette ja andis märgi Uuest Lepingust, mille Jumala Poeg Jeesus Kristus sõlmis oma Mõrsja, Kirikuga.


341. Mida uut andis abielule juurde Kristus?

1612-1617, 1661

Kristus mitte ainult ei taasta algset korda, vaid annab abielule ka sakramendi väärikuse ning kingib abikaasadele erilise armu elada oma abielu nii, et see väljendab Kristuse armastust oma Mõrsja – Kiriku – vastu: „Mehed, armastage naisi, nii nagu Kristus on armastanud Kirikut” (Ef 5:25).


342. Kas abielu on kõigile kohustuslik?

1618-1620

Abielu ei ole kõigile kohustuslik, eriti sellepärast, et Jumal kutsub mõningaid mehi ja naisi järgima Issand Jeesust ja elama Taevariigi nimel neitsilikku või tsölibaatset elu. Nad loobuvad suurest abieluhüvest, et keskenduda Issanda asjadele ning püüda olla Temale meelepärane. Nõnda saab neist märk Kristuse armastamise ülimuslikkusest ning Tema aulise tulemise palavast igatsemisest.


343. Kuidas pühitsetakse abielusakramenti?

1621-1624, 1663

Kuna abielu kinnitab abikaasad avaliku elu staatusesse Kiriku raames, pühitsetakse abielu avalikult – preestri (või Kiriku poolt volitatud tunnistaja) ja teiste tunnistajate juuresolekul.


344. Mis on abielunõusolek?

1625-1632, 1662

Mees ja naine annavad abielunõusoleku, kui nad väljendavad tahet anda ennast pöördumatult teineteisele, et elada truu ja viljaka armastuse liidus. Kuna nõusolek loob abielu, on see tingimata vajalik ja asendamatu. Et abielu oleks kehtiv, peab nõusoleku sihiks olema tõeline abielu ning nõusolek ise olema inimlik otsus, mis on teadlik ja vabatahtlik ning ei põhine ei survel ega sundusel.


345. Mis on nõutav, kui üks abielupooltest ei ole katoliiklane?

633-1637

Segaabielu puhul (katoliiklane ja ristitud mittekatoliiklane) tuleb sakramendi seaduslikkuse saavutamiseks taotleda luba kirikuvõimult; kultusliku lahknevuse (katoliiklane ja ristimata inimene) puhul tuleb kehtivuse jaoks nõutada teatud reeglitest vabastav otsus (dispensatsioon). Mõlemal juhul on oluline, et osapooled ei välistaks abielu olemuslike eesmärkide ja omadustega nõustumist ning et katoliiklasest kaasa kohustuks säilitama usku, laskma ristida oma lapsed ning kasvatama neid katoliiklikult. Mittekatoliiklasest kaasa peab olema sellest kohustusest teadlik.


346. Mis toime on abielusakramendil?

1638-1642

See sakrament loob abikaasade vahel jääva ja ainulise sideme. Jumal ise kinnitab abikaasade abielunõusoleku. Seepärast pole kahe ristitud inimese sõlmitud abielu ja täideviidud abielu kunagi lahutatav. Abielusakrament annab mehele ja naisele vajaliku armu, et saavutada abielus pühadus, võtta vastutustundlikult vastu neile kingitavad lapsed ning neid kasvatada.


347. Millised patud on rängas vastuolus abielusakramendiga?

1645-1648, 1664

Abielurikkumine ja polügaamia on vastuolus abielusakramendiga, kuna nad eitavad mehe ja naise võrdset väärikust ning abielulise armastuse ühtsust ja ainulisust. Veel on selliste pattude hulgas tahtlik sigimisest keeldumine, mis jätab abielulise armastuse ilma laste kingist, ja abielulahutus, mis astub vastu abielu lahutamatusele.


348. Millistel juhtudel lubab Kirik abikaasadel elada lahus?

1629, 1649

Kirik võimaldab abikaasadel elada lahus, kui kooselu osutub tõsistel põhjustel praktiliselt võimatuks, olgugi et veel võib olla lootust ära leppida. Uude abiellu ei saa partneri eluajal astuda kumbki, välja arvatud juhul, kui abielu ei kehti ja Kirik tunnistab seda.


349. Kuidas suhtub Kirik inimestesse, kes on lahutatud ja siis uuesti abiellunud?

1650-1651, 1665

Kirik ei saa tunnistada liitu inimeste vahel, kes on ilmalikult lahutatud ja siis uuesti abiellunud, sest ta on ustav Issandale: „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu” (Mk 10:11-12). Kirik suhtub sellistesse inimestesse tähelepanelikkuse ja hoolega ning kutsub neid elama usus, palvetama, aitama kaasinimest ja kasvatama lapsi ristiusu vaimus. Aga kuni kestab olukord, mis objektiivselt on vastuolus Jumala seadusega, ei saa nad võtta vastu meeleparandus- ja Armulauasakramenti ega täita teatud kiriklikke ülesandeid.


350. Miks nimetatakse kristlikku perekonda kodukirikuks?

1655-1658, 1666

Kristlikku perekonda nimetatakse kodukirikuks, kuna sellises peres saab ilmsiks ja tuuakse ellu Kiriku kui Jumala pere kogukondlik ja perekondlik loomus. Rakendades ristimisel saadud üldist preestriametit aitab perekonna iga liige omal viisil teha perest armu ja palve koguduse, inimlike ja kristlike vooruste kooli ning koha, kus lapsed kuulevad esimest korda ristiusu sõnumit.

19. loeng: Meeleparanduse sakrament

MEELEPARANDUSE JA LEPITAMISE SAKRAMENT


296. Kuidas seda sakramenti nimetatakse?

1422-1424, 1486

Seda sakramenti kutsutakse meeleparanduse, lepitamise, andeksandmise, pihi-, pöördumise ja patukahetsuse sakramendiks.


297. Miks on lisaks ristimisele veel lepitussakrament?

1425-1426, 1486

Kuna ristimisega saadud uus elu Jumala armus ei tee olematuks inimloomusele omast nõrkust ja kalduvust patule (himu), seadis Kristus selle sakramendi tagasipöördumiseks neile ristitutele, kes patu läbi on Temast eraldatud.


298. Millal Ta seadis selle sakramendi?

1485

Ülestõusnud Issand seadis selle sakramendi Ülestõusmispäeva õhtul, kui Ta näitas end apostlitele ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele teie iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud” (Jh 20:22-23).


299. Kas ristitud vajavad meeleparandust?

1427-1429, 1487-1489

Kristuse kutse meeleparandusele jääb ristitute elus pidevalt kõlama. Meeleparandus on kogu Kiriku püsikohustus. Kirik on küll püha, ent tema liikmete hulgas on patuseid.


300. Mis on sisemine meeleparandus?

1430-1433, 1490

See on „rusutud südame” (Ps 51:19) teisenemine Jumala armu abil, vastamaks Looja halastavale armastusele. See toob kaasa kahetsuse ja põlguse tehtud pattude vastu, kindla otsuse mitte enam patustada ning Jumala abi usaldamise. Meeleparandust toidab lootus Jumala halastusele.


301. Mis kujul meeleparandus kristlase elus avaldub?

1434-1439

Meeleparandust saab väljendada mitmel eri viisil, kuid eelkõige paastumise, palvetamise ja almustega. Need ja paljud muudki meeleparanduse vormid sobivad kristlase igapäevaellu, eriti paastuajal ning reedel, patukahetsuspäeval.


302. Mis on meeleparandussakramendi kesksed osad?

1440-1449

Olulisi osi on kaks: Püha Vaimu toimel pöördunud patukahetseja toimingud ning pattudest lahtimõistmine* vaimuliku poolt, kes Kristuse nimel andestab ja määrab hüvitamise viisi.


* absolutsioon


303. Mis on patukahetseja toimingud?

1450-1460, 1490-1492, 1494

Need on: hoolikas süümejuurdlus (südametunnistuse läbiuurimine); pattude kahetsemine, mis on täiuslik, kui lähtub armastusest Jumala vastu, ning ebatäiuslik, kui tugineb muudele motiividele, ning mis hõlmab kindlat otsust mitte enam pattu teha; pihtimine, mis on pattude tunnistamine vaimulikule; ja hüvitus (patukaristus) ehk teatud tegude sooritamine, mis vaimulik määrab patukahetsejale, et hüvitada patust tingitud kahju.


304. Missuguseid patte peab pihtima?

1456

Pihile tuleb tuua kõik seni pihtimata rasked patud, mis hoolikal süümejuurdlusel meelde tulevad. Raskete pattude pihtimine on ainus korraline viis nende andekssaamiseks.


305. Millal on kohustuslik pihtida surmapatte?

1457

Iga mõistuse kasutamise ikka jõudnud usklik peab pihtima oma surmapatud vähemalt kord aastas ja alati enne püha Armulauda.


306. Miks võib pihtida ka kergemaid patte?

1458

Kirik soovitab kindlasti ka kergemate pattude pihtimist, olgugi et see pole rangelt hädavajalik. See aitab kujundada õiget südametunnistust ja võidelda halbade kalduvuste vastu. See laseb Kristusel meid ravida ning meil vaimulikus elus areneda.


307. Kes jagab meeleparandussakramenti?

1461-1466, 1495

Kristus usaldas lepitamisameti apostlite ja nende järglaste piiskoppide ning preestrite, piiskoppide kaastööliste kätte. Neist kõigist saavad sellega Jumala halastuse ja õigluse tööriistad. Nad kasutavad pattude andestamise meelevalda Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.


308. Kellele kuulub ainuõigus teatud pattudest lahti mõista?

1463

Teatud eriti rasketest pattudest (nagu need, mis toovad kaasa Kiriku osadusest eraldamise (ekskommunikatsiooni)) lahtimõistmise ainuõigus on Apostelliku Aujärje või kohaliku piiskopi või nende poolt määratud preestrite pädevuses. Surmaohu korral on aga igal preestril luba lahti mõista mistahes patust või Kiriku osadusest eraldamise karistusest.


309. Kas vaimulik on kohustatud pihist vaikima?

1467

Selle teenistuse ülevuse ja tähtsuse, aga ka inimestele võlgnetava lugupidamise tõttu on iga vaimulik, kellele pihitakse, kohustatud erandeid tegemata ja raske karistuse ähvardusel hoidma “sakramentaalset pitserit”, mis tähendab absoluutset vaikimiskohustust talle pihil avaldatud pattude osas.


310. Mis toime on sellel sakramendil?

1468-1470, 1496

Meeleparandussakramendi toime on lepitus Jumalaga ning seepärast pattude andekssaamine; lepitus Kirikuga; armuseisundi taastumine, kui see oli kaotatud; vabanemine surmapattudega pälvitud igavesest karistusest ning ka vähemalt osaline vabanemine patu läbi teenitud ajalikust karistusest; südame- ja meelerahu, puhas südametunnistus, vaimulik troost; kristlikuks eluvõitluseks vajaliku vaimuliku jõu kasv.


311. Kas seda sakramenti võib teatud puhkudel jagada üldise pihi ja lahtimõistmisena?

1480-1484

Raske hädavajaduse korral (näiteks otseses surmaohus) võib pühitseda meeleparandust üldise patutunnistuse ja ühise pattudest lahtimõistmisega, kui järgitakse Kiriku seatud korda ning kui üksikud patukahetsejad on valmis pihtima oma  rasked patud tavalisel ajal isiklikult.


312. Mis on indulgents?

1471-1479, 1498

Indulgents on juba andekssaadud pattudega kaasneva ajaliku karistuse kustutus Jumala ees. Õigesti meelestatud usklik saab määratud eeltingimustel indulgentsi iseendale või lahkunule, mille Kirik kui lunastusarmu vahendaja jagab Kristuse ja pühade isikute teenete varamust.

18. loeng: Armulaua sakrament

EUHARISTIA (ARMULAUASAKRAMENT)

271. Mis on Euharistia?
1322-1323, 1409
Euharistia on Issand Jeesuse Ihu ja Vere ohverdamine, mille Tema seadis Ristiohvri jäädvustamiseks läbi aegade, kuni Tema Taastulemiseni kirkuses. Nõnda usaldas Ta oma Surma ja Ülestõusmise mälestamise Kiriku hoolde. Euharistia on ühtsuse märk, armastuse side, Paasasöömaaeg, millel Kristus toidab endaga ristitut, täidab tema meele armuga ning annab talle tulevase kirkuse pandi.

272. Millal seadis Jeesus Kristus Euharistia?
1323, 1337-1340
Jeesus seadis Euharistia Suurel Neljapäeval, „sel ööl, mil Ta ära anti” (1Kr 11:23), kui Ta pidas apostlitega Viimset Õhtusöömaaega.

273. Kuidas seadis Kristus Euharistia?
1337-1340, 1365, 1406
Kui Tema ja Ta apostlid olid kogunenud ülemisse kambrisse, võttis Jeesus leiva, murdis sellest, ulatas neile ja ütles: „Võtke ja sööge sellest kõik: see on minu Ihu, mis teie eest antakse.” Seejärel võttis Ta veinikarika ja lausus: „Võtke ja jooge sellest kõik: see on Uue ja Igavese Lepingu karikas, minu Veri, mis teie ja paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Tehke seda minu mälestuseks.”

274. Mida tähendab Euharistia Kiriku elus?
1324-1327, 1407
Euharistia on kogu kristliku elu allikas ja tipp. Euharistias saavutab kõrgpunkti nii Jumala pühitsustegevus meie suhtes kui Tema kummardamine meie poolt. Euharistias sisaldub Kiriku kogu vaimulik aare – Kristus ise, meie Paasatall. Euharistias väljendub ja saab teoks Jumala rahva ühtsus ja osadus Jumala eluga. Euharistiat pühitsedes ühineme juba nüüd taevase liturgiaga ning saame eelaimuse igavesest elust.

275. Mis on selle sakramendi nimed?
1328-1332
Selle sakramendi ammendamatu rikkus väljendub erinevates nimedes, mis rõhutavad tema eri tahke. Kõige levinumad nimed on Euharistia, püha Missa, Issanda söömaaeg, Leivamurdmine, Tänutoomine, Issanda Kannatamise, Surma ja Ülestõusmise mälestus, püha Ohver, püha ja jumalik Liturgia, püha Müsteerium, Pühim Altarisakrament, püha Kommunioon.

276. Mis koht on Euharistial Jumala päästmisplaanis?
1333-1344, 1406
Vanas Lepingus kuulutas Euharistiat ette eelkõige Paasasöömaaeg, mida juudid pühitsesid kord aastas hapendamata leibadega, et mälestada oma kunagist kiirustamist põgenemisel Egiptusest vabadusse. Jeesus kuulutas Euharistiat ette oma õpetuses ning seadis selle, kui pühitses Viimsel Õhtusöömaajal oma apostlitega Paasasöömaaega. Kirik,  ustavana Issanda käsule „Tehke seda minu mälestuseks!” (1 Kr 11, 24), on pühitsenud Euharistiat alati, eelkõige pühapäeval, mis on Jeesuse Ülestõusmise päev.

277. Kuidas pühitsetakse Euharistiat?
1345-1355, 1408
Euharistia koosneb kahest peamisest osast, mis kokku moodustavad ühe ühtse teenistuse. Sõnaliturgias kuulutatakse ja kuulatakse Jumala sõna. Tänuliturgias (kr Eucharistia tänupalve, tänutoomine) tuuakse annid – leib ja vein –,  lausutakse pühitsussõnu (konsekratsioonisõnu) sisaldav anafoor (missakaanon) ja jagatakse Armulauda.   

278. Kes pühitseb Euharistiat?
1348, 1410-1411
Euharistiat pühitseb kehtivalt ametissepühitsetud preester (piiskop või preester), kes teeb seda Kristuse – Kiriku Pea – isikus ja Kiriku nimel.

279. Millised ained on Euharistia pühitsemiseks olemuslikud ja hädavajalikud?    
1350, 1412
Need olemuslikud annid on nisuleib ja viinamarjavein.

280. Mil viisil on Euharistia Kristuse Ohvri mälestamine?    
1356-1367, 1412
Euharistia on mälestamine selles mõttes, et ta toob reaalselt ja tegusalt kohale Ohvri, mille tõi Kristus Ristil Isale üks kord ja igaveseks kogu inimkonna eest. Püha Euharistia ohverduslik olemus on ilmne selle seadmissõnades endis: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse… See karikas on uus leping minu Veres, mis teie eest valatakse” (Lk 22:19-20). Ristiohver ja Euharistia Ohver on üks ja seesama Ohver. Ohver ja ohverdaja on sama,  erineb vaid ohverdamise viis: verine Ristil ja veretu Euharistias.

281. Mil viisil võtab Kirik osa euharistilisest Ohvrist?
1368-1372, 1414
Euharistial saab Kristuse Ohvrist ka Tema Ihu liikmete ohver. Usklike elu, nende ülistus, kannatus, eestpalve ja töö saavad üheks Kristuse omaga. Ohvrina tuuakse Euharistia kõikide – nii elavate kui surnud usklike eest, nende pattude hüvitamiseks ning selleks, et saada Jumalalt vaimulikke ja ajalikke hüvesid. Kristuse ohvrianniga liitub ka taevane Kirik.

282. Kuidas Kristus on kohal Euharistias (Armulauasakramendis)?    
1373-1375, 1413
Kristus on Armulauasakramendis kohal ainulaadsel ja võrreldamatul viisil. Ta kohalolek on tõeline, reaalne ja substantsiaalne – Tema Ihu ja Verd ning Tema hinge ja jumalikkust hõlmav. Nõnda on Armulauas sakramentaalsel viisil – armulaualeiva ja -veini kujude all – kohal kogu Kristus, Jumal ja inimene.

283. Mis on olemusmuutus (transsubstantsiatsioon)?
1376-1377, 1413
Olemusmuutus tähendab, et leib muutub olemuselt Kristuse Ihuks ja vein Tema Vereks. Neid muudab Kristuse sõnade ja Püha Vaimu toime kaanonipalves. Leiva ja veini – armulauaandide kujude – välised omadused seejuures ei muutu.

284. Kas leivamurdmine jagab Kristuse osadeks?
1377, 1390
Leivamurdmine ei jaga Kristust. Ta on tervikuna ja täielikult olemas igas armulauaanni kujus ning nende igas osas.

285. Kui kauaks jääb Kristus kohale Armulauasakramendis?
1377
Kristuse kohalolek Armulauasakramendis kestab nii kaua, kui on alles armulauaandide kujud.

286. Millist austust tuleb osutada Armulauasakramendile?
1378-1381, 1418
Nii Armulaua pühitsemisel püha Missa ajal kui väljaspool seda on kohane selle  sakramendi kummardamine (latria), ülistus, mida tohib osutada ainuüksi Jumalale. Kirik hoiab suurima hoolega alles pühitsetud Hostiat, viib seda haigetele ja teistele, kes ei saa Missal osaleda, toob Ta pidulikuks kummardamiseks välja usklikele ja kannab protsessioonidel. Kirik innustab sageli külastama ja austama tabernaaklis hoitud Pühimat Altarisakramenti.

287. Miks on Euharistia Paasasöömaaeg?
1382-1384, 1391-1396
Euharistia on Paasasöömaaeg, sest Kristus toob selles sakramentaalselt kohale oma  paasa, jagab meile toidu ja joogina oma Ihu ja Verd, ühendab meid selles Ohverduses endaga ja omavahel.

288. Mis tähendus on altaril?
1383, 1410
Altar kujutab Kristust ennast, kes on kohal niihästi kui ohvriand (ohverdamise altar) kui ka meile kingitud taevane roog (altar kui Issanda laud).

289. Millal kohustab Kirik oma liikmeid Euharistias osalema?
1389, 1417
Kirik kohustab oma liikmeid võtma osa Euharistiast igal pühapäeval ja seatud kirikupühadel, kuid soovitab seda teha ka teistel päevadel.

290. Millal tuleb võtta vastu püha Armulauda?
1389, 1417
Kirik soovitab, et usklikud, kui nad on nõutavas seisundis, võtaksid püha Armulauda vastu alati, kui nad osalevad pühal Missal. Kohustuslik  on see vähemalt üks kord aastas  ülestõusmisajal.

291. Mida nõutakse neilt, kes võtavad vastu püha Armulauda?
1385-1388, 1415
Et võtta vastu püha Armulauda, tuleb olla täies osaduses katoliku Kirikuga ja viibida armuseisundis – enda teada vaba surmapatust. Enda teada rasket pattu teinu peab enne Armulauda esmalt vastu võtma meeleparanduse sakramendi. Samuti on püha Armulaua vastuvõtmiseks tähtis keskendumise ja palve vaim, Kiriku poolt ettenähtud paastu pidamine ning sobiv kehaline olek (hoiak, riietus) kui märk aukartusest Kristuse ees.

292. Mis on püha Armulaua viljad?
1391-1397, 1416
Püha Armulaud süvendab meie ühtsust Kristuse ja Tema Kirikuga. Ta hoiab alal ja uuendab ristimise ja kinnitamisega saadud armuelu ning kasvatab meie kaasinimesearmastust. Ta tugevdab meie armastust, kustutab kerged patud ning hoiab meid tulevikus eemal surmapattudest.

293. Millal on võimalik jagada püha Armulauda teistele kristlastele?
1398-1401
Katoliku vaimulikud tohivad püha Armulauda korrakohaselt jagada usklikele Hommikumaa kirikutest, mis pole täielikus osaduses katoliku Kirikuga, kui need seda omast tahtest soovivad ning nende seisund vastab vajalikele nõuetele. Teiste kiriklike kogukondade liikmeile tohivad katoliku vaimulikud korrakohaselt jagada Armulauda ainult siis, kui need raske hädavajaduse korral seda omast tahtest soovivad, nende seisund vastab vajalikele nõuetele ning nad tunnistavad selle sakramendi suhtes katoliku usku.

294. Miks on Euharistia tulevase kirkuse pant?
1402-1405, 1419
Euharistia on tulevase kirkuse pant, kuna ta täidab meid iga armu ja taevase õnnistusega. Ta annab meile jõudu maiseks teekonnaks ning paneb igatsema igavest elu. Ta ühendab meid juba praegu Kristusega, kes istub Isa paremal käel, ning taevase Kiriku, pühima Neitsi Maarja ja kõigi pühakutega.

Euharistias me murrame „leiba, mis on surematuse oode, rohi surma vastu, ja toit, mis laseb meid elada Jeesuses Kristuses nüüd ja igavesti” (Antiookia püha Ignatius).

17. loeng: Ristimise ja kinnitamise sakramendid

RISTIMISE SAKRAMENT


252. Mis on esimene sisenemissakrament?    

1213-1216, 1276-1278    

Seda sakramenti kutsutakse ristimiseks. Tema keskne toiming on „vettekastmine”. Vee all ühineb ristitav Kristuse Surmaga ning tõuseb koos Temaga veest juba kui „uus loodu” (2Kr 5:17). Ristimist nimetatakse ka „uuestisünni pesemise” ja „Pühas Vaimus uuendamise” (Tt 3:5) ning „valgustuse” sakramendiks, sest ristitud inimesed on „valguse lapsed” (Ef 5:8).


253. Kuidas kuulutab ristimist ette Vana Leping?

1217-1222

Vanas Lepingus leidub mitmeid ristimist ettekuulutavaid märke: vesi, elu ja surma allikas; Noa laev, pääs uputuse käest; minek läbi Punase mere, Iisraeli vabanemine orjusest; Jordani jõe ületamine, Iisraeli jõudmine Tõotatud Maale, mis on igavese elu sümbol.


254. Kes viis täide Vana Lepingu ettekuulutused?

1223-1225

Kõik Vana Lepingu ettekuulutused said täielikult teoks Jeesuses Kristuses. Oma avaliku tegevuse alguses laskis Ta end Ristija Johannesel ristida Jordani jões. Ristil voolas Tema läbitorgatud küljest veri ja vesi – Euharistia ja ristimise märgid. Surnuist ülestõusnuna andis Ta apostlitele ülesande: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19).


255. Mis ajast peale ja kellele jagab Kirik ristimise sakramenti?

1226-1228

Nelipühist peale jagab Kirik ristimise sakramenti kõikidele, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse.


256. Mis on ristimistalituse keskne osa?

1229-1245, 1278

Selle sakramendi keskne osa on, et ristitav kastetakse üleni vette või valatakse vett tema pähe, kutsudes Isa ja Poja ja Püha Vaimu nime.  


257. Kes võib ristimist vastu võtta?    

1246-1252

Ristimist võib vastu võtta iga inimene, kes ei ole veel ristitud.


258. Miks Kirik ristib ka lapsi?

1250, 1282

Kirik ristib lapsi, sest nad sünnivad pärispatu seisundis. Nad tuleb vabastada Kurja võimu alt ja tuua vabaduse valda, mis kuulub Jumala lastele.


259. Mida nõutakse ristitavalt?

1253-1255

Igalt ristitavalt nõutakse usu tunnistamist. Täiskasvanu teeb seda ise, lapse ristimisel aga tunnistavad usku tema vanemad ja Kirik. Ka vaderid ja kiriklik kogukond kannavad vastutust nii ristimise ettevalmistamise (katehhumenaadi) kui ka ristimises saadud usu ja armu hoidmise ja kasvamise eest.


260. Kes tohib ristida?

1256, 1284

Tavaliselt ristib piiskop või preester, Ladina Kirikus ka diakon. Hädavajaduse korral võib ristida iga inimene, kui tal on sama taotlus, mis Kirikul. Selleks valatakse vett ristitava pähe ja lausutakse Kolmainsusele pühendamist väljendavad ristimissõnad: „Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.”


261. Kas ristimine on pääsemiseks hädavajalik?

1257, 2377

Ristimine on pääsemiseks hädavajalik kõigile neile, kellele on kuulutatud Evangeeliumi ning kellel on olnud võimalus endale seda sakramenti paluda.


262. Kas ka ristimata inimene võib pääseda?

1258-1261, 1281, 1283

Kuna Kristus suri kõigi päästmiseks, võivad pääseda need, kes surevad usu eest (vereristimine), samuti katehhumeenid (usuõppijad) ja kõik need, kes ka Kristust ja Kirikut tundmata otsivad ikkagi (armu mõjul) siiralt Jumalat, püüdes teha Tema tahtmist (sooviristimine). Ristimata surnud lapsed usaldab Kirik oma liturgias Jumala halastuse hoolde.


263. Mis toime on ristimisel?

1262-1274, 1279-1280

Ristimine kustutab pärispatu, kõik isiklikud patud ja patukaristused ning annab ristitule osaluse Kolmainsuse jumalikus elus. See sünnib pühitseva ja õigeksmõistva armu toimel, mille läbi saadakse Kristuse ja Kiriku liikmeks ning Kristuse preestriameti osaliseks. Ristimine loob ka aluse osaduseks kõigi kristlastega, annab jumalikud voorused ning Püha Vaimu annid. Ristitu kuulub jäädavalt Kristusele. Ta kannab Kristuse kustutamatut märki (sakramentaalne pitser).  


264. Mis tähendus on ristimisega saadud nimel?

2156-2159, 2165-2167

See nimi on tähtis, sest Jumal tunneb igaüht meist nimepidi, s.t meie isikute  ainulaadsuses. Ristimisega saab kristlane oma Kiriku-nime. Eelistama peaks mõne pühaku nime, kes oleks ristitule pühaduse eeskujuks ja kindlustaks talle eestkoste Jumala ees.


KINNITAMISE SAKRAMENT


265. Mis koht on kinnitamisel Jumala päästmisplaanis?    

1285-1288, 1315

Vana Lepingu prohvetid kuulutasid ette, et Issanda Vaim jääb püsima Messia ja kogu Tema rahva peale. Kogu Jeesuse elu ja missioon kulgesid täielikus Püha Vaimu osaduses. Nelipühil võtsid apostlid vastu Püha Vaimu ning hakkasid kuulutama „Jumala suuri tegusid” (Ap 2:11). Käte pealepanemisega kinkisid nad vastristituile Püha Vaimu. Kirik on jäänud läbi sajandite ikka selles Vaimus elama ning seda oma lastele jagama.


266. Miks nimetatakse seda sakramenti kinnitamiseks ehk salvimiseks?

1289

Seda nimetakse kinnitamiseks, sest ta kinnitab ja kasvatab ristimisel saadud armu. Idakirikud nimetavad seda salvimiseks (kr chrismation) – olulise talituse järgi, mis kasutab püha mürri või kriisami õli.


267. Mis on kinnitamistalituse keskne osa?

1290-1301, 1318, 1320-1321

Kinnitamise keskne osa on salvimine püha kriisamiga (piiskopi pühitsetud oliiviõli ja palsami segu), mis toimub sakramendi jagaja käe pealepanemise ja jagamissõnade lausumisega. Ladina riituses salvitakse ristitu laupa ja öeldakse: „Võta vastu Püha Vaimu anni pitser.” Bütsantsi riituses salvitakse ka teisi kehaosi, lausudes: „Püha Vaimu anni pitserimärk.”


268. Mis toime on kinnitamisel?

1302-1305, 1316-1317

Kinnitamine toob kaasa Püha Vaimu erilise väljavalamise, nagu see juhtus Nelipühil. See väljavalamine jätab hinge kustutamatu pitseri ning kasvatab ristimisel saadud armu. Kinnitamine teeb sügavamalt Jumala lapseks, liidab kindlamini Kristuse ja Kirikuga ning elustab hinges Püha Vaimu ande. Ta annab erilist jõudu tunnistada ristiusku.


269. Kes võib seda sakramenti vastu võtta?

1306-1311, 1319

Seda sakramenti võib vastu võtta juba ristitud inimene, kes peakski seda tegema – aga ainult üks kord. Tõhusaks kinnitamise vastuvõtmiseks peab kinnitatav viibima armuseisundis.


270. Kes jagab kinnitamise sakramenti?

1312-1314

Kinnitamise algne jagaja on piiskop. Sel viisil tehakse ilmsiks kinnitatava koht Kiriku apostellikus mõõtmes. Kui kinnitamist jagab preester – mis on tavaks Ida- ja erandiks Läänekirikus –, siis väljendab kinnitatava sidet piiskopi ja Kirikuga preestri isik, kes on piiskopi abiline, ja piiskopi poolt pühitsetud kriisamiõli.

16. loeng: Mis on sakramendid?

PAASAMÜSTEERIUM  KIRIKU SAKRAMENTIDES


224. Mis on sakramendid?     
1113-1131
Sakramendid on Kristuse poolt seatud ja Kiriku kätte usaldatud tõhusalt toimivad jumaliku armu märgid, mis on meeltega tajutavad. Nende läbi saame osa Jumala elust. Sakramente on seitse: ristimine, kinnitamine, Euharistia (Püha Armulaud), meeleparandus, haigete salvimine, vaimulik seisus ja abielu.

225. Mis seos on sakramentidel Kristusega?
1114-1116
Kristuse elu saladused on see alus, millest Ta annab meile osa sakramentidena oma Kiriku vaimulike vahendusel.

Mis meie Lunastajas nähtav oli, see on nüüd Tema sakramentides.
 (Püha Leo Suur)

226. Mis side on sakramentidel Kirikuga?    
1117-1119, 1131
Kristus usaldas sakramendid Kiriku hoolde. Sakramendid on „Kiriku omad” kahes mõttes. Nad tulevad „Kiriku läbi”, sest neid toimetab Kirik, kes ise on Kristuse tegevuse sakrament. Nad on „Kiriku jaoks”, sest nad ehitavad üles Kirikut.

227. Mis on sakramentaalne pitser?
1121
See on vaimulik pitserimärk, mille inimene saab ristimise, kinnitamise ja vaimulikuseisuse  sakramentide läbi. See on Jumala kaitse all olemise tõotus ja tagatis. Selle pitseri läbi kujundatakse kristlane Kristuse sarnaseks, ta hakkab mitmel viisil osalema Tema preestriametis ning võtma erinevate seisuste ja ülesannete kohaselt omaks Tema rolli Kirikus. Nõnda on ta pühitsetud kummardama Jumalat ja teenima Kirikut. Kuna selline pitser on kustutamatu, siis saab sakramente, mis selle hinge jätavad, vastu võtta ainult üks kord elus.

228.  Mis seos on sakramentidel usuga?
1122-1126, 1133
Sakramendid mitte ainult ei eelda usku, vaid ka toidavad, tugevdavad ja väljendavad seda oma sõnastuse ja rituaalsete elementidega. Sakramente pühitsedes tunnistab Kirik apostlite usku. See seletab, kust tuleb vana ütlus palve ja usu ühtsuse kohta: lex orandi, lex credendi, s.t, kuidas Kirik palvetab, nõnda ta usub.

229. Miks toimivad sakramendid tõhusalt?
1127-1128, 1131
Sakramendid toimivad ex opere operato – selle tõsiasja alusel, et sakramentaalne tegu tehti –, sest Kristus ise toimib neis ja vahendab nendes tähistatavat armu. Sakramendi tõhusus ei sõltu ametikandja isiku pühadusest, küll aga vastuvõtja valmidusest seda vastu võtta.

230. Mis põhjusel on sakramendid pääsemiseks hädavajalikud?
1129
Isegi kui kõiki sakramente ei saa anda kõigile usklikele, on Kristusesse uskujaile sakramendid pääsemiseks hädavajalikud, sest nende läbi jõuab kohale sakramentaalne arm, pattude andeksandmine, Jumala lapseks võtmine ning Kristuse sarnaseks ja Kiriku liikmeks saamine. Püha Vaim tervendab ja muudab neid, kes sakramente vastu võtavad.

231. Mis on sakramentaalne arm?    
1129, 1131, 1134, 2003
Sakramentaalne arm on Püha Vaimu arm, mida jagab Kristus ja mis on igale sakramendile eriomane. See arm aitab usklikke nende teekonnal pühaduse poole, nii et seeläbi kasvab ka kogu Kiriku armastus ja usu tunnistamine maailma ees.

232. Milline on seos sakramentide ja igavese elu vahel?
1130
Sakramente pühitsedes – „oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist” (Tt 2:13) – saab Kirik juba praegu eelmaitse igavesest elust.