paavst 1210x236 px 2



1.1.2. Jumal pöördub inimese poole

Teine peatükk. JUMAL PÖÖRDUB INIMESE POOLE

50. Inimene suudab loomuliku mõistuse abil Jumalat Tema loodu kaudu täie kindlusega tunnetada. Kuid on ka teine Jumala tunnetamise kord, milleni inimene oma isikliku väega ei suuda jõuda: see, mis põhineb jumalikul Ilmutusel (vrd Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei filius: DS 3015). Jumal ilmutab ja kingib oma täielikult vaba tahte otsusel ennast inimesele, avaldades talle oma sisima saladuse, oma armulise nõu, mille Ta Kristuses kõikide inimeste hüveks igavikuliselt vastu võttis. Läkitades meile oma armsa Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse, ning Püha Vaimu, avaldab Ta oma armastava headuse kava täielikult. /36,1066/

1. artikkel. JUMALA ILMUTUS

I. Jumal ilmutab oma “armulise plaani”

51. “ Oma headuses ja tarkuses meeldis Jumalale ennast ilmutada ning teha teatavaks oma tahtmise saladus, et inimestele saaks Kristuse, lihaks saanud Sõna läbi Pühas Vaimus avatud tee Isa juurde ning nad võiksid osa saada jumalikust loomusest” (DV 2). /2823, 1996/

52. Jumal, “kes elab ligipääsmatus valguses” (1 Tm 6:16), soovib kõigile inimestele, keda Ta vabal tahtel lõi, anda osa omaenda jumalikust elust, et neid oma ainusündinud Pojas poegadena vastu võtta (vrd Ef 1:4-5). Ennast ilmutades tahab Ta, et inimestel oleks võimalik Talle vastata, Teda tunnetada ning hoopis enam armastada, kui nad selleks iseenesest võimelised oleksid.

53. Jumalik ilmutusotsus teostub “üksteisega seonduvates sõnades ja tegudes”, mis üksteist vastastikku valgustavad (DV 2). Selles peitub omalaadne jumalik “kasvatustarkus”: Jumal avaldab end inimesele aste-astmelt, Ta valmistab teda järk-järgult ette vastu võtma üleloomulikku Ilmutust, mis tipneb lihaks saanud Sõna, Jeesuse Kristuse isikus ja läkituses.

Püha Irenaeus Lyonist räägib korduvalt sellest jumalikust pedagoogikast, kasutades kujundit Jumala ja inimese vastastikusest harjumisest: “Jumala Sõna elas inimeses ja sai Inimese Pojaks, et inimene harjuks Jumalat vastu võtma ja Jumal harjuks Isa heameele kohaselt inimeses elama “ (Adversus haereses, III,20,2; vrd nt III,17,1; IV,12,4; IV,21,3). /1153,1950/

Ilmutuse astmed

54. “Jumal, kes on oma Sõna läbi kõik loonud ja kõike hoiab, annab inimesele loodud asjade kaudu endast pidevalt tunnistust ning soovides neile avada igavese õndsuse tee, ilmutas end juba alguses meie esivanematele” (DV 3). Ta kutsus nad endaga südamlikku koosellu, ümbritsedes neid oma armu ning õigluse säraga. /32,374/

55. See ilmutus ei katkenud esivanemate pattulangemisega. Sest Jumal on nad “pärast langemist lunastamise lubaduse ja õndsuse lootusega jalule aidanud ning pidevalt inimsoo eest hoolt kandnud, et kõigile neile, kes heades tegudes püsides õndsusele pürgivad, igavene elu anda“ (DV 3).

„Kui inimene sõnakuulmatuse tõttu Sinu sõpruse kaotas, ei jätnud Sa teda surma meelevalda. … Sina tegid inimestega mitmeid lepinguid” (MR, IV missakaanon, 118). /410,397,761/

Leping Noaga

56. Kui inimsoo ühtsus patu läbi purunes, püüdis Jumal inimkonda iga üksiku killu kaupa päästa. Pärast veeuputust Noaga sõlmitud leping väljendab jumalikku päästeplaani “rahvaste“, see tähendab inimeste suhtes, kes on ühendatud “nende
maade järgi, igaühel oma keel, nende suguvõsade kaupa, vastavalt neile rahvastele.“ (1 Ms 10:5, vrd 1 Ms 10: 20-31). /401,1219/

57. Rahvaste paljususe ühtaegu kosmiline, ühiskondlik ja religioosne korraldus (vrd Ap 17: 26-27) peab summutama kõrkuse, mis on langenud inimkonnal, kelle sooviks oleks üksmeelses kurjuses (vrd Trk 10:5) Paabeli torni ehitades (1 Ms 11:4-6) iseenese jõul ühtsust saavutada. Kuid patu (vrd Rm 1:18-25) tagajärjel ähvardab sedalaadi ajutist korraldust ikka ja jälle paganlik libastumine mitme jumala kummardamisse ning rahva ja tema juhi jumalikustamisse.

58. Leping Noaga kehtib seni, kuni kehtib rahvaste ajastu, kuni terves maailmas on Evangeeliumi kuulutatud. Piibel austab mõningaid rahvaste suurkujusid: “õiglast Aabelit”, preesterkuningas Melkisedekki kui Kristuse võrdkuju (vrd 1 Ms 14:18), õiglast Noad, Taanieli ja Iiobit (Hs 14:14). Nõnda rõhutab Pühakiri, kui suure pühaduse võivad saavutada need, kes elavad Noaga sõlmitud lepingu kohaselt ootuses, et Kristus kogub ka „hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku” (Jh 11:52). /674,2569/

Jumal valib Aabrahami

59. Juhatamaks laialipillutatud inimkonda taas ühtsusesse, valib Jumal Aabrami ning kutsub ta välja tema maalt, sugulaste seast ning isamajast (vrd 1 Ms 12:1), et teha temast Aabraham, see tähendab “paljude rahvaste isa” (1 Ms 1:5): “Sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!” (1 Ms 12:3 LXX; vrd Gl 3:8). /145,2570/

60. Aabrahamist pärinevast rahvast saab patriarhidele antud tõotuste kandja, valitud rahvas (vrd Rm 11:28), kes on kutsutud ette valmistama kõikide Jumala laste koondamist Kiriku ühtsusesse (vrd Jh 11:52). See rahvas saab emapuuks, mille külge poogitakse usklikuks saanud paganad (vrd Rm 11:17-18,24). /706,762,781/

61. Patriarhe, prohveteid ning teisi Vana Testamendi suurmehi austati ning austatakse kõigis liturgilistes traditsioonides pühakutena.

Jumal kujundab Iisraelist endale rahva

62. Patriarhide-järgsel ajal tegi Jumal Iisraeli oma rahvaks. Ta vabastas ta Egiptuse orjapõlvest, sõlmis temaga Siinail lepingu ning andis Moosese kaudu oma käsud, et rahvas tunnistaks Teda kui ainsat, elavat ja tõelist Jumalat, hoolitsevat Isa ning õiglast Kohtumõistjat, Teda teeniks ning ootaks tõotatud Lunastajat (vrd DV 3). /2060, 2574,1961/

63. Iisrael on Jumala preesterlik rahvas (vrd 2 Ms 19:6), “ kelle peale on pandud Jehoova nimi” (5 Ms 28:10). Ta on rahvas, “kellega Jumal kõigepealt kõneles” (MR, Suur Reede 13: suur eestpalve 6), Aabrahami usus “vanemate vendade” rahvas. /204,2810,839/

64. Prohvetite kaudu kujundas Jumal oma rahvast, andes talle pääsemislootuse ja seades ta kindlameelselt ootama uut, kõikidele inimestele määratud (vrd Js 2:2-4) igavikulist Lepingut, mis kirjutatakse ta südamesse (vrd Jr 31:31-34; Hb 10:16). Prohvetid kuulutasid Jumala rahva täielikku lunastamist, puhastamist kõigist tema väärastustest (vrd Hs 36), kõiki rahvaid hõlmavat päästet (vrd Js 49:5-6;53:11). Selle lootuse kandjateks saavad eelkõige vaesed ja Issanda ees alandlikud (vrd Sf 2:3). Pühad naised nagu Saara, Rebeka, Raahel, Mirjam, Deboora, Hanna, Juudit ja Ester hoiavad Iisraeli päästelootust elavana. Selle lootuse puhtaimaks näiteks on Maarja (vrd Lk 1: 38). /711,1965,489/

III. Kristus Jeesus – kogu Ilmutuse vahendaja ning täius

Oma Sõnas on Jumal kõik ära öelnud

65. “Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu“ (Hb 1:1-2). Kristus, inimeseks saanud Jumala Poeg, on Isa täiuslik, ületamatu, ainusündinud Sõna. Temas ütleb Isa kõik ja ei saa olema teist Sõna peale Tema. Seda väljendab püha Risti-Johannes valgustatult oma kirjaseletuses Hb 1:1-2 kohta:

“Pärast seda, kui Ta meile kinkis oma Poja, kes on Tema ainus ja lõplik Sõna, ei ole Jumal meile juurde andnud ühtki muud sõna. Ta on kõik juba ära ütelnud selles ühesainsas Sõnas ning rohkem ei ole Tal midagi ütelda... Sest seda, mida Ta varem tükati prohvetitele rääkis, rääkis Ta nüüd tervikuna, andes meile kõik, nimelt oma Poja. Kes sellest järelduvalt nüüd veel Teda küsitleda tahab või Temalt visioone või ilmutusi soovib, ei käituks mitte ainult rumalasti, vaid otse solvaks Jumalat, kuna ta ei taha pöörata oma silmi üksnes Kristusele, nõudmata teisi või uusi asju” (Subida del monte Carmelo, II,22). /102,516,2717/

Uut Ilmutust enam ei tule

66. “Seetõttu ei saa kristlik päästeplaan, nimelt uus ja lõplik Leping eales läbi ning uut avalikku Ilmutust pole enam oodata enne meie Issanda Jeesuse Kristuse auhiilguses taastulemist” (DV 4). Kuigi Ilmutus on lõpetatud, pole tema sisu lõplikult ammendatud. Kristliku usu ülesandeks on aastasadade vältel järk-järgult selle tähendust haarata. /94/

67. Sajandite vältel on toimunud niinimetatud privaatilmutusi, millest mõnda on kiriklik autoriteet ka tunnustanud. Need ei kuulu aga usuvaramusse. Nad pole selleks, et Kristuse lõplikku Ilmutust täiendada, vaid nad peavad teatud kindlal ajastul aitama sügavamalt kristlikult elada. Kiriku Õpetusameti juhtimisel suudab usklike usuvaist eristada ja omaks võtta seda, mis on sellistes ilmutustes Kristuse või Tema pühakute tõene üleskutse Kirikule.

Kristlik usk ei saa vastu võtta ilmutusi, mis taotlevad Kristuses lõpetatud Ilmutuse ületamist või parandamist, nagu see toimub teatavate mittekristlike religioonide ja sageli ka mõnede hiljuti tekkinud kristlike sektide puhul, mis rajanevad sedalaadi ilmutustel.

LÜHITEKSTID

68. Jumal ilmutas ning kinkis end inimesele armastusest. Selliselt annab Ta üliküllase ning lõpliku vastuse elu mõtte ja eesmärgi küsimustele, mida inimene endale esitab.

69. Jumal ilmutas end inimesele sel viisil, et avaldas talle aste-astmelt sõnas ja teos oma müsteeriumi.

70. Peale loodud asjades peituva tunnistuse iseendast andis Jumal endast teada ka meie esivanematele. Ta kõneles nendega ja pärast pattulangemist tõotas Ta neile päästmist (vrd 1 Ms 3,15) ning pakkus neile oma Lepingut.

71. Jumal sőlmis Noaga igavese lepingu, lepingu iseenese ning kõige elava vahel. Kuni kestab maailm, kestab ka see leping.

72. Jumal valis Aabrahami ning sõlmis tema ja tema järeltulijatega lepingu. Viimastest kujundas ta enesele rahva, kellele Ta Moosese kaudu Käsuseaduse ilmutas. Prohvetite kaudu valmistas Ta selle rahva ette vastu võtma tervele inimkonnale määratud Lunastust.

73. Jumal ilmutas ennast täielikult, läkitades omaenese Poja, kelles Ta sõlmis igavikulise Lepingu. Kristus on Isa lõplik Sõna, nõnda et uut Ilmutust enam ei tule.

2. artikkel. JUMALIKU ILMUTUSE EDASIANDMINE

74. Jumal, “tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1 Tm 2:4), see tähendab Jeesuse Kristuse tunnetamisele (vrd Jh 14:6). Seepärast tuleb Kristusest kuulutada kõigile inimestele ja rahvastele ning Ilmutus peab jõudma kõikjale maailmas.

See, mida Jumal kõikide rahvaste päästmiseks ilmutas – nõnda on Ta oma suures helduses seadnud –, peab igavesti rikkumatult kestma ning kõikidele sugupõlvedele kuulutatud saama” (DV 7). /851/

I. Apostellik Pärimus

75. “Issand Kristus, kelles ülima Jumala Ilmutus on täiusele jõudnud, kohustas apostleid Evangeeliumi, mida prohvetid tõotasid, Tema ise täide viis ning omaenese suu läbi kuulutas, kõikidele jutlustama kui igasuguse õndsakstegeva tõe ja kõlbluse allikat, ning neile jumalikke ande vahendama” (DV 7). /171/

Apostellik jutlus …

76. Vastavalt Issanda tahtmisele toimus Evangeeliumi edastamine kahel viisil:

* suuliselt “apostlite läbi, kes suulise jutluse, eeskuju ning seadmiste kaudu edastasid seda, mida nad Kristusega koos elades ja Tema tegusid nähes olid Tema suust kuulnud või Püha Vaimu sisendusel õppinud”;

* kirjalikult “nende apostlite ning apostellike inimeste läbi, kes sellesama Püha Vaimu sisendusel päästekuulutuse kirja panid” (DV 7).

… edasi kantud apostellikus järjepidevuses

77. “Et Evangeeliumit Kirikus jäävalt rikkumatu ning elavana säilitada, seadsid apostlid endale järeltulijateks piiskopid, kellele nad oma õpetusameti üle andsid” (DV 7). Sest “apostellik õpetus, mis erilisel viisil väljendub inspireeritud raamatutes, pidi katkematus järjepidevuses säilima kuni aegade lõpuni” (DV 8). /861/

78. Sedalaadi Pühas Vaimus toimuvat elavat edastamist nimetatakse – erinevalt Pühakirjast, mis on sellega tihedalt seotult – Pärimuseks (Traditsiooniks, ld traditio). “Nõnda säilitab Kirik oma õpetuses, elus ja kultuses ning edastab kõikidele sugupõlvedele kõike seda, mida ta ise on ja kõike seda, mida ta usub (DV 8). “Pühade isade ütlused annavad tunnistust Pärimuse elustavast kohalolekust, mille rikkused leiavad väljenduse uskuva ning palvetava Kiriku elus ja tegudes” (DV 8). /174,1124, 2651/

79. Nõnda jääb Isa enesekinkimine Tema Sõna läbi Pühas Vaimus Kirikus alati kohalolevaks ja mõjusaks: “Jumal, kes kord kõneles, ei lakka kõnelemast oma armsa Poja Mõrsjaga, ning Püha Vaim, kelle kaudu Evangeeliumi elav hääl kajab Kirikus ja Kiriku läbi terves maailmas, juhatab usklikud kogu tõesse ning laseb Kristuse sõnal külluslikult nende seas elada” (DV 8).

II. Pärimuse ja Pühakirja omavaheline suhe

Ühine allikas …

80. „Püha Pärimus ning Pühakiri on teineteisega tihedalt seotud ning täiendavad teineteist. Nad lähtuvad samast jumalikust allikast, voolavad teatavas mõttes ühte ning pürgivad samale eesmärgile” (DV 9). Mõlemad teevad Kirikus kohalolevaks müsteeriumi, milles Kristus tõotas omade juures olla “iga päev … ajastu lõpuni” (Mt 28:20) ning muudavad selle viljakaks.

… kaks erinevat edastamise viisi

81. Pühakiri on Jumala kõne, kuivõrd ta on kirja pandud Püha Vaimu sisendusel.”

„Püha Pärimus on Jumala sõna, mille Issand Kristus ning Püha Vaim apostlite hoolde usaldasid, mille apostlid rikkumatult oma järeltulijatele edasi andsid, et need Tõe Vaimu valgustaval juhtimisel seda oma kuulutuses ustavalt säilitaksid, seletaksid ja levitaksid” (DV 9). /113/

82. Sellest järeldub, et Kirik, kellele sai usaldatud Ilmutuse edasiandmine ja tõlgendamine, „ei saa kindlat selgust kõikide ilmutatud tõdede osas mitte ainuüksi Pühakirjast. Seepärast tuleb mõlemad vastu võtta võrdse aupaklikkuse ja tänuga ning hoida neid võrdses aus“ (DV 9).

Apostellik ja kiriklik Pärimus

83. Pärimus, millest me siin kõneleme, lähtub apostlitest ning edastab seda, mida nad omandasid Jeesuse õpetusest ja eeskujust ning kuulsid Pühalt Vaimult. Kristlaste esimesel põlvkonnal polnud ju veel kirjapandud Uut Testamenti, ja Uus Testament ise tunnistab elava Pärimuse toimimisest.

Neist tuleb eristada aja jooksul kohalikes kirikutes tekkinud teoloogilisi, distsiplinaarseid, liturgilisi või religioosseid pärimusi, mis kujutavad endast suure Pärimuse erinevatele paikadele ja aegadele kohandatud väljendusviise. Neid võib selle valguses ning Kiriku Õpetusameti juhtimisel kas alal hoida, muuta või isegi kõrvale heita. /1202,2041,2684/

III. Usupärandi tõlgendamine

Usuvaramu on tervenisti Kiriku hoolde usaldatud

84. Pühakirjas ja Pärimuses sisalduva püha usuvaramu (depositum fidei, vrd 1 Tm 6:20;2 Tm 1:12-14) usaldasid apostlid terve Kiriku hoolde. “Temast sõltudes püsib terve püha rahvas oma karjastega ühendatuna jätkuvalt apostlite õpetuses ning leiva murdmise ja palve vennalikus osaduses nõnda, et päritud usus püsimises, selle teostamises ja tunnistamises tekib ainulaadne vaimuühtsus hingekarjaste ning usklike vahel” (DV 10). /857,871,2033/

Kiriku Õpetusamet

85. “Jumala pärimusliku või kirjapandud sõna tõepärase seletamise ülesanne on usaldatud ainuüksi Kiriku elavale Õpetusametile“ – see tähendab piiskoppidele ühenduses Peetruse järeltulija, Rooma piiskopiga – “kes teostab oma meelevalda Jeesuse Kristuse nimel ” (DV 10). /888-892,2023-2040/

86. “Seega pole Õpetusamet Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenib sõna, õpetades vaid seda, mis on päritud, kuna ta ju seda Sõna Jumala ülesandel ja Püha Vaimu toetusel armastusega kuulab, pühalt säilitab ning ustavalt seletab ning kõike, mida ta Jumala ilmutatuna uskumiseks esitab, sellest ainsast usuvaramust ammutab” (DV 10). /688/

87. Usklikud meenutavad Kristuse sõnu apostlitele: ”Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind” (Lk 10:16, 1 Tm 6:20; 2 Tm 1:12-14) ning võtavad alandlikult vastu õpetused ja juhised, mida karjased neile mitmesugustes vormides esitatavad. /1548, 2037/

Usutõed (dogmad)

88. Kiriku Õpetusamet teostab Kristuselt saadud meelevalda täiel määral siis, kui ta defineerib usutõdesid, see tähendab juhul, kui ta kohustuslikus vormis esitab kristlikule rahvale muutmatuks usuliseks heakskiitmiseks selliseid tõdesid, mis sisalduvad jumalikus Ilmutuses või on sellega hädavajalikult seotud.

89. Meie vaimuelu on usutõdedega eluliselt seotud. Dogmad on meie usuteel valgusallikateks, mis seda valgustavad ja sellele kindluse annavad. Kui me elame õiget elu, on meie mõistus ja süda avatud, võtmaks vastu usutõdede valgust (vrd Jh 8:31-32). /2625/

90. Dogmade vastastikune seos ning nende sisemine kooskõla sisaldub Kristuse müsteeriumi Ilmutuses tervikuna. Tuleb silmas pidada, et “usutõdede erisugused seosed kristliku õpetuse fundamentaalsete tõdedega määravad katoliikliku õpetuse tõdede hierarhilise korrastatuse” (UR 11). /114,158,234/

Üleloomulik usuvaist

91. Kõik usklikud saavad osa ilmutatud tõe mõistmisest ning edasiandmisest. Nad on vastu võtnud võidmise Pühalt Vaimult, kes neid õpetab (vrd 1 Jh 2:20.27) ja kogu tõesse juhatab (vrd Jh 16:13). /737/

92. “Usklike kogu … ei saa usus eksida ja see eriline omadus avaldub terve rahva üleloomuliku usuvaistu kaudu siis, kui nad alates piiskoppidest kuni viimase uskliku ilmikuni usu ja kõlbluse küsimustes üksmeelt ilmutavad” (LG 12). /785/

93. “Tänu sellele usuvaistule, mille äratab ja mida hoiab Tõe Vaim, püsib Jumala rahvas püha Õpetusameti juhtimisel … vankumatult kord pühakutele edastatud usus, süveneb sellesse õige otsustuse alusel üha enam ning rakendab seda üha kindlamalt oma elus ” (LG 12). /889/

Kasvamine usu mõistmises

94. Tänu Püha Vaimu abile võib arusaam nii usuvaramus sisalduvate tõdede tegelikkusest kui ka sõnastustest Kiriku elus edeneda:

- “ neid oma südames kaalutlevate usklike mõtiskluste ning uurimise alusel” (DV 8); eriliselt peab “teoloogiline uurimine … püüdlema ilmutatud tõe üha sügavama mõistmise poole” (GS 62,7; vrd GS 44,2).

- “ kogetud vaimsetest asjadest sügavama seesmise arusaamise alusel” (DV 8); Divina eloquia cum legente crescunt – “jumalikud sõnad kasvavad koos lugejaga” (Gregorius Suur, Hom. in Hes., I,7,8: PL 76,843 D);

- „nende inimeste õpetuse alusel, kes piiskopiameti järjepidevusega on saanud kindla tõe karisma” (DV 8). /66,2651,2038,2518/

95. “Niisiis on näha, et püha Pärimus, Pühakiri ning Kiriku Õpetusamet on Jumala ülimalt targa nõu kohaselt nõnda üksteisega seotud ning üksteisest sõltuvad, et üks ei saa ilma teisteta püsida ning et nad kõik koos, igaüks omal viisil, aitavad Püha Vaimu tegevuse läbi mõjusalt kaasa hingede päästmisele ” (DV 10,3).

LÜHITEKSTID

96. Selle, mille Kristus oma apostlite hoolde usaldas, edastasid need Pühast Vaimust inspireeritutena oma jutlustes ning kirjalikult kõigile järeltulevatele põlvedele kuni Kristuse taastulemiseni auhiilguses.

97. „Püha Pärimus ning Pühakiri moodustavad ühtse Kiriku kätte usaldatud Jumala Sõna varamu” (DV 10). Selles näeb palverännakul olev Kirik nagu peeglis Jumalat, kõigi Kiriku varade allikat.

98. Nõnda säilitab Kirik oma õpetuses, elus ja kultuses ning edastab kõikidele järeltulevatele põlvedele kõike seda, mis ta ise on ja kõike seda, mida ta usub” (DV 8).

99. Tänu üleloomulikule usuvaistule võtab kogu Jumala rahvas pidevalt vastu jumaliku Ilmutuse andi, haarab üha sügavamalt selle mõtet ja elab temas üha täielikumalt.

100. Jumala Sõna siduva tõlgendamise ülesanne sai usaldatud ainuüksi Kiriku Õpetusametile, s.t paavstile ning temaga ühenduses olevate piiskoppide kogule.

3. artikkel. PÜHAKIRI

I. Kristus – Pühakirja ainus Sőna

101. Ilmutamaks end inimestele, kõneleb Jumal oma vastutulelikus headuses nendega inimkeeli: “Jumala inimkeeli väljendatud sõnad on saanud sarnaseks inimkõnele, nii nagu kord Isa igavikuline Sõna, võtnud vastu inimliku nõdra liha, on saanud sarnaseks inimestele” (DV 13).

102. Pühakirja sõnade paljususe kaudu lausub Jumal vaid üheainsa Sõna: oma ainusündinud Sõna, kelles Ta iseennast täielikult väljendab (vrd Hb 1:1-3).

“Üks ning sama Jumala Sõna ulatub läbi kogu Pühakirja, üks ja sama Sõna kõlab kõikide pühade kirjanike suus. Kuna alguses oli Ta Jumal Jumala juures, ei vaja Ta silpe, kuna Ta pole ajast tingitud” (p. Augustinus, Enarratio in Psalmos, 103,4). /65,2763,426-429/

103. Sel põhjusel on Kirik on alati pühasid Kirju austanud, nii nagu ta austab Kristuse Ihu ennast. Ta ulatab usklikele lakkamatult Eluleiba, mida ta võtab Jumala Sõna ning Kristuse Ihu laualt (vrd DV 24). /1100,1184,1378/

104. Kirik leiab Pühakirjast endale pidevalt toidust ja väge (vrd DV 24), kuna ta ei võta sealt vastu mitte ainult inimlikku sõna, vaid seda, mida Pühakiri endast tegelikult kujutab: Jumala Sõna (vrd 1 Ts 2:13). „Pühades raamatutes tuleb Isa, kes on Taevas, oma lastele armuküllaselt vastu ning peab nendega kahekõnet” (DV 21).

II. Pühakirja inspiratsioon ning tőde

105. Jumal on Pühakirja autor. “Jumala ilmutatud tõde, mis on Pühakirjas kirja pandud ja väljendatud, on kirja pandud Püha Vaimu sisendusel.”

“Püha Ema Kirik peab apostelliku usu alusel nii Vana kui Uue Testamendi raamatuid tervikuna ning kõigis nende osades pühadeks ja kanoonilisteks, kuna nad on kirja pandud Püha Vaimu sisendusel, nende autoriks on Jumal ning sellistena on nad Kirikule edasi antud” (DV 11).

106. Jumal inspireeris Pühakirja inimestest autoreid. “Pühade raamatute kirjapanemiseks valis Jumal välja inimesed, kes pidid oma isiklikke võimeid ja oskusi kasutades Teda teenima, et nad tõeliste autoritena vahendaksid kirjalikult kõike seda ja ainult seda, mida tahtis Tema ise, kes tegutses nendes ja nende läbi” (DV 11).

107. Inspireeritud raamatud õpetavad tõde. „Kunakõike seda, mida inspireeritud autorid või hagiograafid tunnistavad, tuleb pidada Püha Vaimu poolt kinnitatuks, peab Pühakirja raamatute kohta tunnistama, et nad õpetavad kindlalt, ustavalt ja eksimatult tõde, mida Jumal tahtis meie päästmiseks pühadesse Kirjadesse üles kirjutada” DV 11). /702/

108. Kuid kristlik usk ei ole “raamatuusk”. Kristlus on Jumala Sõna religioon, “mitte kirjapandud tumma sõna, vaid inimeseks saanud elava Sõna” usk (Clairvaux’ püha Bernard, Homilia super missus est, 4,11:PL 183,86 B). Kristusel, elava Jumala igavikulisel Sõnal, tuleb Püha Vaimu läbi avada meie vaim “kirju mõistma” (Lk 24:45), et need ei jääks surnud kirjatäheks.

III. Püha Vaim on Pühakirja seletaja

109. Pühakirjas kõnetab Jumal inimest inimese kombel. Pühakirja seletamiseks tuleb seega tähele panna, mida inimesest autor tegelikult öelda tahtis ning mida Jumal tema sõnade kaudu meile ilmutada soovis (vrd DV 12,1).

110. Selle mõistmiseks, mida Kirja autorid öelda tahtsid, tuleb arvesse võtta nende ajastu ja kultuuri eripärasid, antud ajajärgul kasutatavaid kirjandusliike ja toona käibinud mõtte-, kõne- ja jutustamisvorme. “Sest tõde väljendatakse ja esitatakse ajaloolistes, prohvetlikes ja poeetilistes või teist laadi tekstides, igas ühes erineval moel“ (DV 12,2).

111. Kuna Pühakiri on inspireeritud, eksisteerib veel teine, eelmisest mitte vähem tähtis õige seletamise põhimõte, ilma milleta Pühakiri jääks surnud kirjatäheks: “Pühakirja tuleb lugeda ja seletada samas Vaimus, milles see on kirja pandud” (DV 12,3).

Kirja seletamiseks vastavalt selle kirjutamist inspireerinud Vaimule annab Vatikani II Kirikukogu kolm kriteeriumi (vrd DV 12,3):

112. 1. Pöörata suurt tähelepanu “kogu Pühakirja sisule ja terviklikkusele”. Kui erinevad temas sisalduvad raamatud ka ei oleks, on Pühakiri siiski terviklik Jumala tervikliku plaani tõttu, mille südameks on Jeesus Kristus ja mis on avatud alates paasapühadest (vrd Lk 24,25-27;44-46):

““Kristuse südame” (vrd Ps 22:15) all tuleb mõista Pühakirja, mis lubab mõista Kristuse südant. See süda oli suletud enne kannatust, sest Pühakiri oli ebaselge. Kuid pärast kannatust on Pühakiri avatud, et need, kes seda nüüd mõistavad, teaksid ja eristaksid, kuidas seletada prohvetlikke ettekuulutusi (Aquino p. Thomas, Expositio in Psalmos, 21,11). /128,368/

113. 2. Pühakirja tuleb lugeda “kogu Kiriku elavas Pärimuses”. Kirikuisade mõttetera kohaselt Sacra Scriptura principalius est in corde Ecclesiae quam in materialibus instrumentis scripta – “Pühakiri on kirjutatud pigem Kiriku südamesse kui pärgamendile”. Kirik säilitab ju oma Pärimuses elavat mälestust Jumala Sõnast ja Püha Vaim annab Pühakirjale vaimuliku tõlgenduse secundum spiritualem sensum quem Spiritus donat Ecclesiae – “ … vaimse mõtte kohaselt, mille Vaim Kirikule kingib” (Origenes, Homilia in Leviticum, 5,5). /81/

114. 3. Tähele tuleb panna “usu analoogiat” (vrd Rm 12:6). Usu analoogia all mõistame usutõdede seost omavahel ning kogu ilmutusplaaniga. /90/

Pühakirja mõte

115. Iidse pärimuse kohaselt võib eristada Pühakirja kahesugust mõtet: sõnasõnalist ja vaimset. Viimane võib omakorda olla allegooriline, kõlbeline ja anagoogiline. Nende nelja mõttesisu sügav kooskõla tagab Kirikus Pühakirja elava lugemise kogu selle rikkuses.

116. Sõnasõnaline mõte väljendub Pühakirja sõnades ning selle mõtte avab õige kirjaseletuse reeglitest lähtuv eksegees. Omnes sensus (sc Sacrae Scripturae) fundentur super litteralem – “Igat liiki (Pühakirja) mõte põhineb sõnasõnalisel mõttel” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, I,1,10, ad 1). /110/

117. Vaimne mõte. Jumala plaani terviklikkuse tõttu ei või märgilise tähendusega olla mitte ainult Pühakirja tekst, vaid ka tegelikkused ja sündmused, millest ta kõneleb. /1101/

1. Allegooriline mõte. Me saame sündmusi sügavamalt mõista, kui saame aru, millist tähendust nad omavad Kristuses. Nii märgib Punase mere läbimine Kristuse võitu ning seeläbi ka ristimist (vrd 1 Kr 10:2).

2. Kõlbeline mõte. Sündmused, millest Kiri kõneleb, peavad meid innustama õigele tegutsemisele. Nad on juhtunud “näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile” (1 Kr 10:11; vrd Hb 3:1-4.11).

3. Anagoogiline mõte. Me võime teatud tegelikkusi ning sündmusi näha nende igavikulises tähenduses, kui nad juhivad (kreeka anagoge) meid igavesse kodusse. Nõnda on maapealne Kirik taevase Jeruusalemma märgiks (vrd Ilm 21:1-22:5).

118. Keskaegne distihhon võtab nelja mõttesisu tähenduse kokku selliselt:

Littera gesta docet, quid credas allegoria,

Moralis quid agas, quo tendas anagogia.

(Kirjatäht õpetab sündmusi; mida sul uskuda tuleb, õpetab allegooria; moraal seda, mida sul teha tuleb; anagoogia seda, kuhu sa pürgima pead.)

119. “Eksegeesi ülesandeks … on nende reeglite alusel tungida sügavamalt Pühakirja mõttesse ning seda sügavamalt seletada, et Kiriku otsustus küpseks teaduslikule eeltööle põhinedes. Sest kõike seda, mis hõlmab kirjaseletuse viisi, peab otsustama Kirik, kellel on jumalik ülesanne ja käsk Jumalasõna hoida ja seletada” (DV 12,3).

“Ma ei usuks isegi Evangeeliumi, kui katoliku Kiriku autoriteet mind selleks ei ajendaks” (p. Augustinus, Contra epistolam Manichei quam vocant fundamenti, 5,6; PL 42,176).

IV. Pühakirja kaanon

120. Apostellik Pärimus võimaldas Kirikul eristada, millised kirjad võtta pühade raamatute nimekirja (vrd DV 8,3). Seda täielikku nimekirja nimetatakse Pühakirja kaanoniks. Selle kohaselt koosneb Vana Testament neljakümne kuuest (neljakümne viiest, kui Jeremia ja Nutulaulud üheks lugeda) ning Uus Testament kahekümne seitsmest raamatust:

Vana Testament: Genesis, Exodus, Leviticus, Numeri, Deuteronomium (vastavalt 1.-5. Moosese raamat), Joosua, Kohtumõistjad, Rutt, kaks Saamueli raamatut, kaks Kuningate raamatut, kaks Ajaraamatut, Esra ja Nehemja, Ester, Iiob, Psalmid, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul, Jesaja, Jeremia, Nutulaulud, Hesekiel, Taaniel, Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona, Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja, Malaki, Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, kaks Makkabite raamatut.

Uus Testament: Matteuse, Markuse, Luuka ning Johannese evangeeliumid, Apostlite teod, Pauluse kiri roomlastele, kaks kirja korintlastele, galaatlastele, efeslastele, filiplastele, koloslastele, kaks kirja tessalooniklastele, kaks kirja Timoteusele, Tiitusele, Fileemonile, heebrealastele, Jaakobuse kiri, kaks Peetruse kirja, kolm Johannese kirja, Juuda kiri ning Johannese Ilmutusraamat. /1117/

Vana Testament

121. “Vana Testamendi päästeplaan oli eelkõige suunatud sellele, et ette valmistada Kristuse, kõikide Lunastaja tulemist.”

122. Kuigi Vana Testamendi raamatud sisaldavad ka “ebatäiuslikku ning ajastust tingitut”, on nad sellegi poolest Jumala päästva armastuse kasvatuskunsti tunnistajad. Nad sisaldavad “ülevat õpetust Jumalast, tervendavat tarkust inimelust ning imelist palvevara, milles peitub lõpuks ka meie pääsemise saladus” (DV 15). /702,762,708,2568/

123. Kristlased austavad Vana Testamenti Jumala tõelise Sõnana. Mõtet Vanast Testamendist loobuda, kuna Uus olevat selle tühistanud (markionism), on Kirik alati otsustavalt tõrjunud.

Uus Testament

124. “Jumala Sõna, mis on Jumala vägi kõikide usklike päästmiseks, näitab ning ilmutab oma väge erilisel moel Uue Testamendi kirjades“ (DV 17). Need kirjad esitavad meile jumaliku Ilmutuse lõplikku tõde. Nende keskseks teemaks on inimeseks saanud Jumala Poeg Jeesus Kristus, Tema teod, õpetus, kannatus ning kirgastamine ning ka Kiriku kujunemine Püha Vaimu tegevuse läbi (vrd DV 20).

125. Evangeeliumid on terve Pühakirja süda, kuivõrd nad on “peamine tunnistus lihaks saanud Sõna, meie Lunastaja, elust ja tegevusest” (DV 18). /515/

126. Evangeeliumide kujunemisel võib eristada kolme järku:

1. Jeesuse elu ja õpetuslik tegevus. Kirik kinnitab otsustavalt, et neli evangeeliumi, “mille ajaloolisuses tal pole kahtlust, edastavad usaldusväärselt seda, mida Jeesus, Jumala Poeg, inimeste seas elades nende õndsuseks tõepoolest tegi ja õpetas kuni päevani, mil Ta Taevasse võeti”.

2. Suuline pärimus. Apostlid edastasid “pärast Issanda taevasseminemist oma kuulajatele seda, mida Ta ise oli öelnud ning teinud, ning tegid seda täiusliku mõistmisega, mille nad said Kristuse eluga seonduvate imeliste sündmuste ning Tõe Vaimu valgustuse läbi”. /76/

3. Evangeeliumide sõnastamine. “Pühad autorid kirjutasid neli evangeeliumi, valides mõned osad suuliste või ka juba kirjapandud pärimuste paljususest, tehes ülejäänust kokkuvõtte või seletades seda Kiriku olusid silmas pidades. Sealjuures säilitasid nad jutlustamise vormi, kuid alati nõnda, et nad meile tõeselt ja ausalt Jeesusest teada andsid” (DV 19). /76/

127. Neljas erinevas vormis Evangeeliumil on Kirikus eriline koht. Sellest tunnistab tema austamine liturgias ning võrreldamatu külgetõmme, mida pühakud alati tema suhtes tundsid. /1154/

“Pole olemas õpetust, mis oleks Evangeeliumist parem, hinnalisem ja suurepärasem. Vaadake ja jäädvustage kindlalt, mida meie Issand ja Õpetaja Kristus oma sõnades õpetas ja tegudes teostas” (Caesaria Noorem, Pühale Richilde'ile ja Radegundele: Sources Chrétiennes, 345,480).

“Sisepalve ajal kõnetab mind eelkõige Evangeelium – temas leian ma kõike, mida minu vaene hing hädasti vajab. Ma avastan selles uusi arusaamasid, varjatud, salapäraseid mõtteseoseid” (p. Jeesuslapse-Thérèse, Autobiograafilised käsikirjad, A 83v). /2705/

Vana ja Uue Testamendi ühtsus

128. Juba apostlite ajal (vrd Kr 10:6.11; Hb 10:1; 1 Pt 3:21) ning hiljem püsivalt terves apostellikus Pärimuses kinnitas Kirik jumaliku plaani ühtsust mõlemas Testamendis ning selgitas seda tüpoloogia kaudu. Tüpoloogias võib Vana Lepingu ajastul leida Jumala tegevuses selle eelvorme, mida Jumal hiljem aegade täis saades oma inimeseks saanud Sõna isikus täide viis. /1094,486/

129. Seega loevad kristlased Vana Testamenti surnud ning ülestõusnud Kristuse valguses. Selline tüpoloogiline lugemine toob esile Vana Testamendi ammendamatu mõttesisu. Ta ei luba unustada, et sisaldab omaenese ilmutusväärtust, mida meie Issand ise kinnitas (vrd Mk 12:29-31). Muuseas tuleb ka Uut Testamenti lugeda Vana Testamendi valguses. Kristlik algkatehhees tegi seda pidevalt (vrd 1 Kr 5:6-8). Iidse mõttetera kohaselt on Uus Testament Vanasse varjatud, Uus on Vana kattest vabastanud: Novum in Vetere latet et in Novo Vetus patet (p. Augustinus, Quaestiones in Heptateuchum, 2, 73:PL 34,623; vrd DV 16). /651,2055,1968/

130. Tüpoloogia tähendab jumaliku plaani täitumise kiirendamist, et lõpuks “Jumal oleks kõik kõiges” (1 Kr 15:28). Näiteks ei kaota patriarhide kutsumine või väljarändamine Egiptusest oma väärtust Jumala plaanis ainult sellepärast, et nad on seal vaheastmeteks.

               

V. Pühakiri Kiriku Elus

131. “Jumala Sõna on aga nii kõigeväeline, et ta on Kirikule toeks ja elujõuks ning Kiriku lastele usu kinnituseks, hinge toiduks ning puhtaks ja ammendamatuks vaimuelu allikaks” (DV 21). “Ligipääs Pühakirjale peab kristlastele olema pärani avatud” (DV 22).

132. “Pühakirja uurimine olgu ühtaegu püha teoloogia hingeks. Kuid ka sõna teenimine, nimelt jutlustamine, katehhees ning kogu kristlik õpetamine, milles eriti tähtis koht peab olema liturgilisel jutlusel, ammutab sellest samast kirjasõnast tervendavat toitu ja püha väge” (DV 22). /94/

133. Kirik manitseb eriti tungivalt … kõiki kristlasi … sagedase jumalike Kirjade lugemisega saama “Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse” (Fl 3:8). “Kirjade mittetundmine on Kristuse mittetundmine” (Hieronymus, Comm. In Is., prol.) (DV 25). /2653,1792)/

LÜHITEKSTID

134. “Kogu Pühakiri on terviklik raamat ning see terviklik Raamat on Kristus, sest kogu jumalik Kiri kõneleb Kristusest ja läheb Kristuses täide” (Hugo de Saint-Victor, De arca Noe, 2,8:PL 176,642 C).

135. “Pühad Kirjad sisaldavad Jumala Sõna ja kuna nad on sisendatud, on nad tõepoolest Jumala Sõna” (DV 24).

136. Jumal on Pühakirja autor, inspireerides inimestest kirjapanijaid. Ta on neis tegev ja tegutseb nende kaudu. Sellega on tagatud, et Kirjad õpetavad eksimusvabalt päästvaid tõdesid (vrd DV 11).

137. Inspireeritud Kirjade seletamisel tuleb eelkõige silmas pidada seda, mida Jumal pühade autorite läbi meie päästmiseks öelda tahab. ”Seda, mis tuleb Vaimust, saab täiuslikult taibata ainult sellesama Vaimu tegevuse abil” (Origenes, Homilia in Exodum, 4,5).

138. Vana Testamendi neljakümmend kuut ning Uue Testamendi kahtekümmend seitset raamatut tunnistab ja austab Kirik kui inspireerituid.

139. Neljal Evangeeliumil on keskne koht, kuna nende kese on Kristus.

140. Jumala plaani ning Ilmutuse ühtsusest järeldub mõlema Testamendi ühtsus. Vana Testament valmistab ette Uut, kusjuures viimane viib täiusele Vana Testamendi. Mõlemad valgustavad üksteist, mõlemad on tõene Jumala Sõna.

141. “Kirik on alati pühasid Kirju austanud, nii nagu ta austab Kristuse Ihu ennast” (DV 21). Mõlemad toidavad ja juhivad kristlikku elu. “Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal” (Ps 119:105; vrd Js 50:4).

 

Social button for Joomla