paavst 1210x236 px 2



2.2.1. Kristliku Sisenemise Sakramendid

TEINE LÕIK. KIRIKU SEITSE SAKRAMENTI

 1210. Uue Lepingu sakramendid on Kristuse seatud ja neid on kokku seitse: ristimine, kinnitamine, Euharistia (Armulaud), meeleparandus (piht), haigete salvimine, vaimulik seisus ja abielu. Need seitse sakramenti hõlmavad kõiki kristlase elu olulisi momente: nad annavad kristlase usulisele elule sünni ja kasvamise, tervendamise ja läkituse. Selles ilmneb ka teatud sarnasus loomuliku elu ja vaimuliku elu astmete vahel (vrd p. Thomas Aquinost, Summa theologiae, III,65,1). /1113/

1211. Vastavalt sellele analoogiale käsitleb Katekismus kõigepealt kolme kristliku sisenemissakramenti (initsiatsioon) (esimene peatükk), siis tervendussakramente (teine peatükk) ja lõpuks kristlaste osadust ja läkitust teenivaid sakramente (kolmas peatükk). See järjestus pole küll ainuvõimalik, kuid näitlikustab, et sakramendid moodustavad orgaanilise terviku, milles igal sakramendil on eluliselt tähtis koht. Selles organismis on Euharistial kui “sakramentide sakramendil” eriline koht: „Kõik teised sakramendid on suunatud temale kui eesmärgile“ (p. Thomas Aquinost, Summa theologiae, III,65,3).   /1374/

Esimene peatükk. KRISTLIKU SISENEMISE SAKRAMENDID

1212. Kristliku sisenemise sakramentide – ristimise, kinnitamise ja Euharistia kaudu – rajatakse kogu kristliku elu põhialus. „Saanud kingitusena Kristuse armu, osalevad inimesed jumalikus loomuses. Selles on teatav sarnasus loomuliku elu saamise, kasvu ja tugevnemisega. Taassündinuna ristimises, tugevdatakse kristlased kinnitamise läbi ja neid toidetakse Euharistias igavese elu leivaga. Sel moel võetakse nad kristliku sisenemise sakramentide kaudu üha sügavamalt jumalikku ellu ja nende armastus kasvab üha täiuslikumaks“ (Paulus VI, apostellik konstitutsioon Divinae consortium naturae; vrd OICA praenotanda 1 – 2).


1. artikkel. RISTIMISE SAKRAMENT

1213. Püha ristimine on kogu kristliku elu alus, avatud värav eluks Vaimus (vitae spiritualis ianua) ja teiste sakramentide juurde. Ristimise läbi vabastatakse meid pattudest ning me sünnime taas Jumala lastena, me saame Kristuse liikmeteks, siseneme Kirikusse ning osaleme Tema läkituses (vrd Firenze Kirikukogu: DS 1314; CIC can. 204, par. 1; 849; CCEO can. 579, par. 1): “Ristimine on vee ja Sõna kaudu taassünni sakrament” (Catechismus Romanus, 2,2,5).

I. Kuidas seda sakramenti nimetatakse?

 

1214. Seda nimetatakse ristimiseks tema teostamiseks olemusliku riituse tõttu: ristimine (kreeka keeles baptizein) tähendab vee alla kastmist. Kastmine vette sümboliseerib katehhumeeni matmist Kristuse surma, millest ta koos Temaga (vrd Rm 6:3-4; Kl 2:12) “uue looduna” üles tõuseb (2 Kr 5:17; Gl 6:15). /628/

1215. Seda sakramenti nimetakse ka uuestisünni pesemiseks ja Pühas Vaimus uuendamiseks (Tt 3:5), kuna ta tähendab ja teostab sündi veest ja Vaimust, ilma milleta keegi „ei saa minna Jumala riiki“ (Jh 3:5). / 1257/

1216. „Seda pesemist nimetatakse valgustuseks, sest seda, kes selle (kateheetilise) õpetuse saab, valgustatakse Vaimus“ (p. Justinus, Apologiae, I,16,12). Võtnud ristimises vastu Sõna, „tõelise valguse, mis valgustab iga inimest“ (Jh 1:9), on ristitu pärast “valgustamist” (Hb 10:32) saanud “valguse lapseks” (1 Ts 5:5), isegi “valguseks” eneseks (Ef 5:8). /1243/

„Ristimine on Jumala kauneim ja ülevaim and … Me nimetame seda kingiks, armuks, salvimiseks, valgustuseks, surematuse rüüks, taassünni pesemiseks, pitseriks ja kõigeks, mis on eriliselt väärtuslik. Kingiks, sest seda jagatakse neile, kes midagi kaasa ei too; armuks, sest seda jagatakse isegi süüdlastele; ristimiseks, sest patt maetakse vette; salvimiseks, sest ta on püha ja kuninglik (nagu need, keda salvitakse); valgustuseks, sest ta on särav valgus; pesemiseks, sest ta peseb puhtaks; pitseriks, sest ta hoiab meid ning on Jumala väe märk“ (p. Gregorius Nazianzist).

II. Ristimine õndsusloos

Ristimisele eelnevad märgid Vanas Lepingus

1217. Ristimisvee pühitsemisel, mis toimub Ülestõusmispüha öisel liturgial, meenutab Kirik pühalikult õndsusloo suursündmusi, mis viitavad juba ristimise müsteeriumile:

„Issand Jumal, oma nähtamatu väega teed Sina pühade sakramentide läbi imelisi asju. Sina oled loonud vee ja mitu korda ette tähendanud, kuidas ta näitab meile ristimise armu“ (MR, Ülestõusmisöö 42: ristimisvee pühitsemine).

1218. Maailma algusest on vesi, see lihtne, ent imeline loodu elu ja viljakuse allikaks. Pühakirja järgi ”katab” teda Jumala Vaim (vrd 1 Ms 1:2): /344, 694/

„Juba aegade alguses hõljus Sinu Vaim vete kohal ja andis pühitsevat väge“ (MR, Ülestõusmisöö 42; ristimisvee pühitsemine).

1219. Kirik näeb Noa laevas eelmärki ristimises saadavale õndsusele. „Noa päevil, laeva valmistamise aegu“ päästeti vee läbi „vähesed – see tähendab kaheksa hinge“ (1 Pt 3:20). /701, 845/

„Sina kätkesid uuestisünni märgi isegi uputuse voogudesse, nii et seesama laine, mis teeb lõpu pahedele, oleks voorusliku elu algus“ (MR, Ülestõusmisöö 42; ristimisvee pühitsemine).

1220. Allikavesi on elu sümbol, merevesi sümboliseerib surma. Seepärast võib vesi viidata ka ristimüsteeriumile. Selle sümboolika alusel tähendab ristimine kaasamist Kristuse surma. /1010/

1221. Nõnda kuulutab eelkõige Punase mere läbimine – Iisraeli tõeline vabanemine Egiptuse orjapõlvest – ristimises saadavat vabanemist:

„Aabrahami lastele tegid Sina tee valla läbi Punase mere, et vaarao orjapõlvest päästetud rahvas oleks tulevase ristirahva võrdkujuks“ (MR, Ülestõusmisöö 42; ristimisvee pühitsemine).

1222. Ristimise eelkujundiks on viimaks ka Jordani ületamine, mille kaudu Jumala rahvas omandas Aabrahami järeltulijatele tõotatud maa, saades selle kingiks – see on igavese elu võrdpilt. See õnnis tõotus täitub Uues Lepingus.

Kristuse ristimine

1223. Kõik Vana Lepingu märgid lähevad täide Kristuses Jeesuses. Ta alustab oma avalikku elu ristimise vastuvõtmisega Jordanis Johannese käest (vrd Mt 3:13 par.). Pärast ülestõusmist annab Ta apostlitele läkituse: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud“ (Mt 28:19–20; vrd Mk 16:15-16). /232/

1224. Et „kõike täita nagu on kohane“ (nagu Jumal seda nõuab; vrd Mt 3:15), allutas meie Issand end vabatahtlikult Johannese ristimisele, mis oli mõeldud patustele. Selles talituses saab ilmseks Jeesuse „loobumine iseenese olust“ (vrd Fl 2:7). Vaim, mis hõljus esimese loomise vete kohal, laskub sealjuures Kristusele, et sel moel viidata uuele loomisele, ning Isa tunnistab Kristust kui oma armast Poega (vrd Mt 3:17). /536/

1225. Paasa läbi avas Kristus kõikidele inimestele ristimise allikad. Kannatustest, mida Ta Jeruusalemmas taluma pidi, rääkis Ta kui “ristimisest”, millega Teda peab “ristima” (Mk 10:38; vrd Lk 12:50). Veri ja vesi, mis ristilöödud Jeesuse küljest välja voolasid (vrd Jh 19:34), on ristimise ja Euharistia, uue elu sakramentide (vrd 1 Jh 5:6-8) algpildid. Seega on võimalik sündida „veest ja Vaimust“, et „minna Jumala riiki“ (Jh 3:5): /766/

„Vaata, kus sind ristiti, kust pärineb ristimine, kui mitte Kristuse ristilt, Kristuse surmast. Selles peitub kogu müsteerium: Tema kannatas sinu eest, Temas oled sa lunastatud, Temas oled sa päästetud“ (p. Ambrosius, De sacramentis, 2, 6).

Ristimine Kirikus

1226. Juba Nelipühi päeval pühitses ja jagas Kirik püha ristimist. Püha Peetrus ütles rahvahulgale, keda tema jutlus oli sügavalt liigutanud: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni“ (Ap 2:38). Apostlid ja nende kaastöölised pakuvad ristimist kõikidele, kes usuvad Jeesusesse: jumalakartlikele juutidele ja paganatele (vrd Ap 2:41; 8:12-13; 10:48; 16:15). Alati on ristimine seotud usuga: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja sinu pere,“ ütleb püha Paulus oma vangivalvurile Filipis. „Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed“ (Ap 16:31.33). /849/

1227. Püha apostel Pauluse järgi saab kristlane ristimise läbi osaliseks Kristuse surmas, ta maetakse koos Temaga ning koos Temaga tõuseb ta üles.

„Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surma sisse? Me oleme siis ühes temaga maha maetud ristimise kaudu surma sisse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse kaudu, nõnda ka meie võime käia uues elus“ (Rm 6:3-4; vrd Kl 2:12).

Kristlased on „Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27). Püha Vaimu väe läbi on ristimine pesemine, mis puhastab, pühitseb ja õigeks teeb” (vrd 1 Kr 6:11; 12:13).

1228. Ristimine on seega vees pesemine, mille läbi Jumala sõna “kadumatu seeme” annab oma elustavat mõju (vrd 1 Pt 1:23; Ef 5:26). Püha Augustinus ütleb ristimise kohta: „Sõna lisandub (materiaalsele) elemendile ja sellest saab sakrament“ (In evangelium Joannis tractatus, 80,3).

III. Kuidas pühitsetakse ristimise sakramenti?

Kristlik sisenemine

1229. Kristlaseks saadakse – ja seda juba apostlite ajast alates – mitmeastmelise sisenemise teel. Seda teed võib käia kiiresti või aeglaselt. Igal juhul peab see aga sisaldama mõningaid olemuslikke elemente: Sõna kuulutamist, Evangeeliumi vastuvõtmist, mis sisaldab pöördumist, usu tunnistamist, ristimist, Püha Vaimu väljavalamist ja ligipääsu euharistlikule ühendusele.

1230. See sisenemine on sajandite vältel ning olude tõttu olnud väga erinev. Kiriku esimestel sajanditel oli kristlik sisenemine väga üksikasjaliselt välja kujundatud: pikk katehhumenaadiaeg ning rida ettevalmistavaid riitusi, mis liturgiliselt märgistasid katehhumeeni ettevalmistamist ja mis kulmineerus lõpuks kristliku sisenemise sakramendis. /1248/

1231. Seal, kus lapse ristimine sai laialtlevinud ja tavaliseks ristimise vormiks, oli ristimise pühitsemine üksainus tegevus, milles kristliku sisenemise ettevalmistavaid astmeid tugevasti kärbiti. Laste ristimine nõuab loomupäraselt ristimisjärgset katehhumenaati. Sealjuures pole tegemist ainult nõutava ristimisjärgse usuõpetusega, vaid hädavajalikult ka ristimisarmu õitsele puhkemisega ristitud isiksuse arengus. Selles seisneb katehheetilise õpetamise roll. /13/

1232. Vatikani II Kirikukogu “taastas” läänekirikus mitmeastmelise “katehhumenaadi täiskasvanutele” (SC 64). Selle riitused leiab Ordo initationis christianae adultorum´is (1972). Peale selle lubas kirikukogu “misjonimaades … peale sisenemise nende elementide, mis sisalduvad kristlikus Pärimuses, kasutada ka selliseid elemente, mis on üksikutel rahvastel tavaks, juhul kui neid on võimalik sobitada kristlike riitustega” (SC 65; vrd SC 37-40). /1204/

1233. Kõigis lääne ja ida kiriklikes riitustes algab tänapäeval täiskasvanute kristlik sisenemine astumisega katehhumenaati, mis tipneb kolme sakramendi – ristimise, kinnitamise ja Euharistia – üheaegse jagamisega ühes pühitsemises (vrd AG 13; CIC cann. 851; 865; 866). Idakirikute riitustes algab laste kristlik sisenemine ristimisega, millele kohe järgneb kinnitamine ja Euharistia vastuvõtmine. Rooma riituses seevastu jätkub sisenemine katehhumenaadiaastate vältel, et hiljem täiusele jõuda kinnitamises ja Euharistia vastuvõtmises, mis on kristliku sisenemise kõrgpunktiks (vrd CIC, cann. 851, 2; 868). /1290/

Püha müstagoogia

1234. Ristimise sakramendi tähendus ja arm tulevad selle pühitsemise riitustes selgesti esile. Selles tähelepanelikult osaledes ning pühitsemise tegevusi ja sõnu jälgides on nad pühendatud kogu rikkusesse, mida see sakrament igas vastristitus tähistab ja teostab.

1235. Ristimärk pühitsemise alguses väljendab seda, et sellele, kes Talle kuuluma hakkab, vermib Kristus oma pitseri. See tähistab lunastusarmu, mille Kristus meile oma risti läbi kätte võitis. /617, 2157/

1236. Jumala sõna kuulutamine valgustab ristitavaid ja kogudust ilmutatud tõega ning kutsub neis esile usu vastuse, mis on ristimisest lahutamatu. Ristimine on ju erilisel viisil “usu sakrament”, kuna selle sakramendi kaudu astutakse usuellu. /1122/

1237. Kuna ristimine tähendab vabanemist patust ja sellele ärgitajast, kuradist, loetakse ristitava kohal üks (või mitu) eksortsismi. Pühitseja salvib ristitavat või paneb talle käe pea peale, seejärel ütleb ristitav ühemõtteliselt Saatanast lahti. Selliselt ettevalmistatuna on ta võimeline tunnistama Kiriku usku, millesse ta ristimise läbi “usaldatakse” (vrd Rm 6:17). /1673; 189/.

1283. Ristimise ja ka ristimisvee pühitsemine toimub epikleesipalve läbi kas Ülestõusmispüha ööl või enne ristimist. Kirik palub Jumalat, et Tema Poja läbi laskuks veele Püha Vaimu vägi, et kõik, kes selles ristitud saavad, „sünniksid veest ja Vaimust“ (Jh 3:5). /1217/

1239. Sellele järgneb ristimissakramendi olemuslik riitus: tegelik ristimine. See tähistab ja teostab, et ristitu sureb patule, samastub Kristuse paasamüsteeriumiga ja siseneb sel moel pühima Kolmainsuse ellu. Kõige väljendusrikkamalt teostatakse ristimist kolmekordse ristimisvette kastmise läbi. Kuid juba algkristlikel aegadel võis ristimist jagada ka vett kolm korda ristitava pea peale valades. /1214/

1240. Läänekirikus lausub ristija kolmekordse veega ülevalamise puhul sõnad: „N., mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“ Idakiriku riituses pööratakse katehhumeen ida poole ning preester lausub: „See Jumala sulane N. ristitakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“ Iga kord, kui ristija üht pühima Kolmainsuse isiku nime nimetab, kastab ta ristitava vette ning tõstab taas välja.

1241. Salvimine püha kriisamiga – piiskopi pühitsetud hästilõhnava õliga – tähendab seda, et vastristitule kingitakse Püha Vaim. Ta on kristlaseks saanud, see tähendab, et ta on Püha Vaimuga salvitu, liidetud Kristusesse, kes on salvitud preestriks, prohvetiks ja kuningaks (vrd OBP 62). /1294, 1574, 783/

1242. Idakirikute liturgias toimub salvimine pärast ristimist järgneva krismatsiooni (kinnitamise) sakramendis. Rooma liturgias kuulutab teistkordne püha kriisamiga salvimine kinnitamise sakramenti, mida jagab piiskop ja mis ristimisel jagatud salvimist teatavas mõttes “kinnitab” ja täiusele viib. /1291/

1243. Valge rüü tähendab seda, et ristitu on „Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27) ja koos Kristusega üles tõusnud. Ristimisküünal, mis süüdatakse põlema paasaküünlast, tähendab seda, et Kristus on vastristitut valgustanud ja ristitud on Kristuses „maailma valgus“ (Mt 5:14; vrd Fl 2:15). Vastristitu on nüüd ainusündinud Pojas Jumala laps. Ta tohib palvetada Jumala laste palvet – Meie Isa. /1216, 2769/

1244. Esimene Armulaud. Saanud Jumala lapseks ning rõivastatuna pulmarüüsse, lubatakse vastristitu “Talle pulmalauda” ning saab uue elu toitu, Kristuse Ihu ja Verd. Idakirikud on kristliku sisenemise ühtsusest väga teadlikud ning jagavad seetõttu püha Armulauda kõigile vastristitutele, ka väikelastele, meenutades Issanda sõnu: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid“ (Mk 10:14). Läänekirik võimaldab ligipääsu pühale Armulauale neile, kes on jõudnud mõistuse kasutamise ikka, väljendab aga ristimise seost Euharistiaga sel moel, et vastristitud laps tuuakse Meie Isa palveks altari juurde. /1292/

1245. Pidulik õnnistus lõpetab ristimise pühitsemise. Väikelaste ristimisel aga omab erilist tähtsust ema õnnistamine.

IV. Kes võib ristimist vastu võtta?

1246. „Ristimist vastu võtta võib iga inimene, ja ainult see inimene, kes seni on ristimata” (CIC, can. 864; CCEO, can. 679).

Täiskasvanute ristimine

1247. Kiriku algusaegadest peale on täiskasvanute ristimine kõige sagedasem paikades, kus Evangeeliumi on vaid lühikest aega kuulutatud. Katehhumenaadil (ettevalmistamisel ristimiseks) on siis oluline roll. Sissejuhatusena usku ja kristlikku ellu tuleb tal inimest ette valmistada Jumala armu teadlikuks vastuvõtmiseks ristimises, kinnitamises ja Euharistias.

1248. Katehhumenaadi ülesandeks on võimaldada katehhumeenidel vastata Jumala õndsuspakkumisele ning kirikliku koguduse ühtsuses viia oma pöördumine ning usk küpsusele. Tegemist on „sissejuhatusega tervesse kristlikku ellu … ning selle harjutamisega, mille kaudu jünger Kristuse, oma Õpetajaga on seotud. Seega tuleb katehhumeenid … pühendada õndsuse saladusse. Evangeeliumile vastava eluviisi harjutamise ning pühade riituste läbi tuleb neid aste astmelt juhatada ellu usus, liturgias ning armastavas ühesolemises Jumala rahvaga“ (AG 13; vrd OICA 19 ja 98). /1230/

1249. Katehhumeenid „on juba Kirikuga seotud, nad kuuluvad juba Kristuse kotta ja sageli elavad nad juba usust, lootusest ja armastusest juhitud elu“ (AG 14). „Ema Kirik hõlmab neid oma armastuse ja hoolega juba omadena “ ((LG 14; vrd CIC, cann. 206; 788 par. 3). /1259/

Laste ristimine

1250. Kuivõrd lapsed sünnivad siia ilma langenud ja pärispatust rikutud inimloomusega, vajavad nemadki taassündi ristimises (vrd DS 1514), et nad saaksid vabaks pimeduse võimust ning võiksid astuda Jumala laste vabaduse riiki (vrd Kl 1:12-14), kuhu on kutsutud kõik inimesed. See, et õndsusarm on täiesti teenimatu, ilmneb laste ristimisel eriti selgelt. Kirik ja vanemad keelaksid lapsele hindamatut armu saada Jumala lapseks, kui nad talle kohe pärast sündimist ristimist ei lubaks (vrd CIC, can. 867; CCEO, cann. 681; 686, § 1). /403, 1996/

1251. Kristlikud vanemad peavad mõistma, et see tava vastab kohustusele edendada elu, mille Jumal nende hoolde on usaldanud (vrd LG 11; 41; GS 48; CIC can. 868).

1252. Kiriku iidne traditsioon on ristida juba väikseid lapsi. Ühemõttelisi tunnistusi sellest leidub alates II sajandist. On aga võimalik, et juba apostlite jutlustamistegevuse algul, mil ristiti terved “pered” (vrd Ap 16:15.33; 18:8; 1 Kr 1:16), ristiti ka lapsed (vrd CDF, instruktsioon Pastoralis actio: AAS 72 (1980), 1137-1156).

Usk ja ristimine

1253. Ristimine on usu sakrament (vrd Mk 16:16). Kuid usk nõuab kristlaste kogudust. Iga kristlane saab uskuda vaid Kiriku usus. Ristimiseks nõutav usk ei pea olema täiuslik ega küps, piisab selle arenemisvõimelisest algusest. Katehhumeenile või tema ristivanematele esitatakse küsimus: „Mida sa palud Jumala Kirikult?“ Ta vastab: „Usku.“ /1123, 168/

1254. Kõigi ristitute juures, olgu nad lapsed või täiskasvanud, peab usk pärast ristimist kasvama. Seepärast pühitseb Kirik igal aastal paasavigiili ajal ristimistõotuste uuendamist. Ettevalmistus ristimiseks juhatab inimese vaid uue elu lävele. Ristimine on uue elu allikas Kristuses, millest võrsub kogu kristlik elu. /2101/

1255. Et ristimise arm saaks areneda, on oluline vanemate abi. Ka ristiisa ja -ema peavad selles kaasa aitama. Seetõttu peavad nad olema head kristlased, võimelised ja valmis vastristitud last või täiskasvanut toetama tema teel kristlikku ellu (vrd CIC, cann. 672 - 874). Nende ülesanne on tõeline kiriklik amet (officium; vrd SC 67). Kogu kiriklik kogudus on kaasvastutav ristimisarmu arenemise ja säilitamise eest ristitutes. /1311/

V. Kes saab ristida?

1256. Ristimise korralised jagajad on piiskop ja preester, läänekirikus ka diakon (vrd CIC, can. 861 § 1; CCEO, can. 677 § 1). Hädakorral võib aga ristida iga inimene, isegi mitteristitu, sel eeldusel, et tal on hädavajalik intentsioon, mis seisneb selles, et ta peab tahtma teha seda, mida Kirik ristimisel teeb ning kasutama kolmainsuslikku ristimisvormelit. Sellise võimaluse põhjusena näeb Kirik Jumala kõikehõlmavat õndsustahet (vrd 1 Tm 2:4) ning ristimise hädavajalikkust õndsaks saamisel (vrd Mk 16:16; DS 1315; CIC, can. 861 § 2). /1752/

VI. Ristimise hädavajalikkus

1257. Issand ise ütleb, et ristimine on õndsuseks hädavajalik (vrd Jh 3:5). Seepärast tegi Ta jüngritele ülesandeks Evangeeliumi kuulutada ja ristida kõik rahvad (vrd Mt 28:19-20; DS 1618; LG 14; AG 5). Ristimine on nende inimeste õndsuseks hädavajalik, kellele on kuulutatud Evangeeliumi ning kellel on võimalus selle sakramendi saamist paluda (vrd Mk 16:16). Kirik ei tunne peale ristimise ühtegi teist vahendit, mis kindlustaks igavese õndsuse saamise. Seepärast järgib ta meelsasti Issanda antud käsku ristida kõik, keda ristida saab, aitamaks neid „taassünnile veest ja Vaimust“. Jumal on õndsuse sidunud ristimise sakramendiga, kuid Ta ise pole oma sakramentidega seotud. /1129, 161, 846/

 

1258. Kirik on alati olnud kindlal veendumusel, et inimesed, kes usu pärast tapetakse ja kes enne seda pole ristitud, ristitakse nende surmas Kristuse eest ja Kristusega. See vereristimine niisamuti kui ristimissoov kannavad ristimise vilja, olemata sealjuures sakrament. /2473/

1259. Katehhumeenidele, kes surevad enne ristimist, kindlustab nende ristimissoov, patukahetsus ja armastus õndsuse, mida nad ei jõudnud sakramendi kaudu vastu võtta. /1249/

1260. „Kuna Kristus …suri kõikide eest ning kuna tõeliselt on inimesel vaid üks lõppkutsumus, nimelt jumalik, peame me tunnistama, et Püha Vaim pakub kõikidele võimaluse end selle paasamüsteeriumiga Jumalale tuntud viisil siduda” (GS 22; vrd LG 16; AG 7). Iga inimene, kes Kristuse Evangeeliumi ja Tema Kirikut tundmata otsib tõde ja täidab Jumala tahtmist sel määral, mil määral ta seda tunneb, võib päästetud saada. Tuleb eeldada, et sellised inimesed oleksid ristimist ühemõtteliselt igatsenud, kui nad oleksid teadnud selle hädavajalikkust. /848/

1261. Mis puudutab ristimata surnud lapsi, saab Kirik nad vaid Jumala halastuse hoolde usaldada, nagu ta vastavas matuseriituses ka teeb. Jumala suur halastus, mis tahab, et kõik inimesed pääseksid (vrd 1 Tm 2:4) ja Jeesuse õrn armastus laste vastu, kui Ta ütleb: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid!“ (Mk 10:14), õigustab lootust, et ka ristimata laste jaoks on olemas õndsustee. Kirik palub lapsevanemaid tungivalt lapsi mitte takistada püha ristimise kingi kaudu Kristuse juurde tulemast. /1250/

VII. Ristimisarm

1262. Ristimise mitmesuguseid mõjusid tähistatakse sakramentaalse riituse erinevate elementidega. Vette kastmine on surma ja puhastamise, ent ka taassünni ja uuenemise sümbol. Ristimise põhilised mõjud on seega puhastumine pattudest ja uuestisünd Pühas Vaimus (vrd Ap 2:38; Jh 3:5). /1234/

Pattude andeksandmine

1262. Ristimise läbi andestatakse kõik patud, nii pärispatt kui ka isiklikud patud, ent ka patukaristused (vrd DS 1316). Nendesse, kes on uuesti sündinud, ei jää midagi, mis neid takistaks Jumalariiki astumast, ei Aadama patt ega isiklik patt, ka mitte patu tagajärjed, millest halvim on lahusolek Jumalast. /977, 1425/

1264. Ristitus säilivad aga patu teatavad ajalikud tagajärjed: kannatused, haigused, surm ning elust lahutamatud nõrkused (nagu näiteks iseloomunõrkus), ent ka kalduvus patule, mida traditsioon nimetabhimuruseks või piltlikult “patu koldeks” (fomes peccati). Kuna himurus „on jäetud võitlemiseks, ei saa ta kahjustada neid, kes sellega ei nõustu ning Kristuse armu abil talle mehiselt vastupanu osutavad. Nimelt tänu sellele saab ainult see, kes „võistleb korrakohaselt, võidupärja“ (vrd 2 Tm 2:5)“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1316). /976, 2514, 1426, 405/

“Uus loodu”

1265. Ristimine mitte ainult ei puhasta kõikidest pattudest, vaid teeb vastristitust ka “uue loodu” (2 Kr 5:17), Jumala lapsendatud lapse (vrd Gl 4:5-7). Ta saab „jumaliku loomuse osaliseks“ (2 Pt 1:4), on Kristuse liige (vrd 1 Kr 6:15; 12:27), “Kristuse kaaspärija” (Rm 8:17) ning Püha Vaimu tempel (vrd 1 Kr 6:19) /505, 460/

1266. Pühim Kolmainsus annab ristitavale teda õigeks mõistva ja pühitseva armu, mis: /1992/

-          annab talle jumalikud voorused, mille läbi ta saab võime uskuda Jumalat, Tema peale loota ja Teda armastada; /1812/

-          annab talle võime Püha Vaimu andide abil elada ja tegutseda Püha Vaimu sisenduse all; /1831/

-          võimaldab tal kõlbeliste vooruste kaudu heas kasvada. /1810/

Nii juurdub pühas ristimises terve kristlase üleloomuliku elu organism.

Liidetud Kirikusse, Kristuse Ihusse

1267. Ristimine teeb meid Kristuse Ihu liikmeks. „Me oleme üksteise liikmed“ (Ef 4:25). Ristimine liidab meid Kirikusse. Ristimise allikast sünnib ainulaadne Uue Lepingu Jumala rahvas, kes ületab kõik rahvuste, kultuuride, rahvaste ja sugupoolte loomulikud ja inimlikud piirid. „Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks“ (1 Kr 12:13). /782/

1268. Ristitud saavad ”elavateks kivideks”, kellest ehitatakse üles “vaimulik koda” ning “püha preesterkond” (1 Pt 2:5). Ristimise läbi osalevad nad Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ning kuninglikus läkituses. Nad on „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas“, et nad kuulutaksid „tema kiidetavust, kes (neid) on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse“ (1 Pt 2:9). Ristimine annab osaluse kõigi kristlaste ühises preesterluses. /1141, 784/

1269. Saanud Kiriku liikmeks, ei ole ristitu enam iseenese päralt (vrd 1 Kr 6:19), vaid selle oma, kes meie eest suri ja üles tõusis (vrd 2 Kr 5:15). Seepärast tuleb tal end Kirikus teistele allutada (vrd Ef 5:21; 1 Kr 16:15-16), neid teenida (vrd Jh 13:12-15), olla Kiriku eestseisjatele kuulekas ja neile alistuda (vrd Hb 13:17), neid tunnustada ja pidada neist lugu (1 Ts 5:12-13). Ristimisest tulenevad vastustused ja kohustused. Ristitul on Kirikus ka õigusi: õigus vastu võtta sakramente, saada kinnitust Jumala sõnast ning tuge teistest abivahenditest, mida Kirik jagab (vrd LG 37; CIC, cann. 208-233; CCEO, can. 675, § 2). /871/

1270. Ristitud, kes on „uuesti sündinud (ristimise läbi) Jumala lastena, on kohustatud tunnistama inimeste ees oma usku, mille nad said Kiriku vahendusel Jumalalt“ (LG 11) ning osalema Jumala rahva apostellikus ja misjonlikus tegevuses (LG 17; AG 7 ja 23). /2472/

Kristlaste ühtsuse sakramentaalne side

1271. Ristimine on kõikide kristlaste osaduse alus, see kehtib ka nende osas, kes pole veel täielikus osaduses katoliku Kirikuga. „Kes usub Kristusesse ning on õigel viisil ristimise vastu võtnud, on seeläbi teataval moel, kuigi mitte täiuslikult, osaduses katoliku Kirikuga … Ristimise läbi usu alusel õigeks mõistetud, on nad Kristuse Ihusse liidetud ja seepärast kaunistab neid kristlaste auväärne nimi ning õigusega tunnustavad katoliku Kiriku lapsed neid vendadeks Issandas“ (UR 3). „Ristimine kujutab seega endast ühtsuse sakramentaalset sidet, mis püsib kõikide vahel, kes on selle läbi taassündinud“ (UR 22). /818, 838/

Kustumatu vaimulik pitser

1272. Ristitud kujundatakse Kristuse sarnaseks, sest ristimise kaudu said nad Kristuse liikmeks (vrd Rm 8:29). Ristimine märgistab kristlase kustumatu vaimuliku pitseriga (character), mis tähistab seda, et ta kuulub Kristusele. Seda märki ei kustututa ükski patt isegi sel juhul, kui patt takistab ristimisel õndsuse viljade kandmist (vrd DS 1609-1619). Ristimist jagatakse üksainus kord, seda ei saa korrata. /1221/

1273. Kui kristlased said ristimise läbi Kiriku liikmeks, võtsid nad vastu sakramentaalse pitseri, mis pühitseb neid „osalema kristlikus Jumala austamises“ (LG 11). Ristimise pitser teeb kristlase võimeliseks ja kohustab teda elava osalemisega Kiriku pühas liturgias Jumalat teenima ning püha elu tunnistuse ning tegusa armastuse läbi kõigi ristitute preesterlust teostama (vrd LG 10). /1070/

1274.Issanda pitser (Dominicus character: p. Augustinus, Epistulae, 98,5: PL 33,362) on pitser, millega Püha Vaim meid “lunastuspäevani” (Ef 4:30; vrd Ef 1:13-14; 2 Kr 1:21-22) märgistas. „Ristimine on igavese elu pitser“ (p. Irenaeus, Demonstratio apostolica, 3). Kristlane, kes on lõpuni „pitseri säilitanud“, see tähendab, kes on jäänud ustavaks ristimisel antud tõotustele, võib „usu tähte kandes“ (MR, Rooma missakaanon 97) ristimisel saadud usus, õndsakstegeva Jumala palgest palgesse nägemise ootuses (mis on usu täitumine) ning ülestõusmise lootuses surra. /197, 2016/

LÜHITEKSTID

1275. Kristlik sisenemine toimub kolme sakramendi – ristimise kaudu, mis annab uue elu; kinnitamise kaudu, mis seda elu kinnitab, ja Euharistia kaudu, mis toidab kristlasi Kristuse Ihu ja Verega, kujundamaks neid ümber Kristuses.

 

1276. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:19-20).

 

1277. Ristimine on sündimine uude ellu Kristuses. Issanda tahtmise kohaselt on see õndsuseks hädavajalik, nagu seda on ka Kirik ise, millega ristimise läbi liitutakse.

 

1278. Ristimise olemuslik osa seisneb selles, et ristitav kas kastetakse vette või valatakse talle vett pea peale, pöördudes sealjuures pühima Kolmainsuse, Isa ja Poja ja Püha Vaimu poole.

1279. Ristimise mõju ehk ristimisarm on väga rikkalik: pärispatu ja isiklike pattude andestamine, sündimine uude ellu, mille kaudu inimene saab Isa lapsendatud lapseks, Kristuse liikmeks ning Püha Vaimu templiks. Ristimise läbi liidetakse ristitu Kiriku, Kristuse Ihuga, ning ta hakkab osalema Kristuse preesterluses.

1280. Ristimine vermib hinge kustumatu vaimuliku märgi, pitseri, mis pühitseb inimest, tehes ta võimeliseks osalema kristlikus jumalateenistuses. Selle pitseri tõttu pole ristimine korratav (vrd DS 1609 ja 1624).

1281. Need, kes peavad surema usu tõttu, katehhumeenid ning kõik inimesed, kes ei tunne küll Kirikut, ent armu ajel otsivad siiralt Jumalat ning pürgivad selle poole, et tema tahtmist täita, jõuavad ka siis õndsusele, kui nad ristimata surevad (vrd LG 16).

1282. Juba iidsetest aegadest peale ristitakse lapsi, sest see on Jumala armu kingitus, mis ei eelda mingisuguseid inimlikke teeneid. Lapsed ristitakse Kiriku usus. Kristlikku ellu astumine juhib nad tõelisesse vabadusse.

1283. Mis puutub ristimata surnud lastesse, siis kutsub Kiriku liturgia meid usaldama Jumala armu ja nende laste õndsuse eest palvetama.

1284. Hädaolukorras võib ristida iga inimene, tingimusel, et tal on olemas kavatsus teha seda, mida teeb Kirik ja kui ta valab ristitava pea peale vett ning ütleb: „Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“


2. artikkel. KINNITAMISE SAKRAMENT

1285. Koos ristimise ja Euharistiaga kuulub kinnitamine “kristlike initsiatsiooni- ehk sisenemissakramentide” hulka, mille ühtsust tuleb hoida. Kristlastele tuleb niisiis selgitada, et kinnitamise vastuvõtmine on hädavajalik ristimise täiusele viimiseks (vrd OCf praenotanda 1). „Kinnitamise sakramendi kaudu seotakse ristitud veelgi täiuslikumalt Kirikuga ning nad saavad Pühalt Vaimult erilist väge; nõnda on nad veelgi rangemalt kohustatud tõeliste Kristuse tunnistajatena usku nii sõna kui teoga levitama ning kaitsma” (LG 4; vrd OCf praenotanda 2).

Kinnitamine õndsusloos

 

1286. Vanas Lepingus kuulutasid prohvetid, et oodataval Messial puhkab Tema õndsusläkitusele (vrd Lk 4:16-22; Js 61:1)) põhinevalt Issanda Vaim (vrd Js 11:2). Et Püha Vaim laskus Johannese ristimise ajal Jeesusele, oli märgiks sellest, et Tema on see, kes peab tulema: et Ta on Messias, Jumala Poeg (vrd Mt 3:3-17; Jh 1:33-34). Kuna Püha Vaim Jeesuse vastu võttis, kulgeb terve Tema elu ja läkitus täielikus ühtsuses Püha Vaimuga, kelle Isa Talle mõõtmatult annab (vrd Jh 3:34). /702 – 716/

1287. See Vaimu täius polnud aga mõeldud mitte ainult Messiale, vaidseda pidi jagatama tervele messiaanlikule rahvale (vrd Hs 36:25-27; Jl 1:1-2). Kristus tõotas korduvalt Vaimu väljavalamist (vrd Lk 12:12; Jh 2:5-8; 7:37-39; 16:7-15; Ap 1:8) ning lunastas oma tõotuse kõigepealt ülestõusmise (vrd Jh 2:22) ja veelgi selgemalt Nelipühi päeval (vrd Ap 2:1-4). Täidetuna Pühast Vaimust, hakkavad apostlid kuulutama „Jumala suuri asju“ (Ap 2:11). Peetrus seletab, et see Vaimu väljavalamine on messiaanliku ajastu märk (vrd Ap 2:17-18). Kes uskus apostlite jutlust ning lasi ennast ristida, sai Püha Vaimu anni osaliseks (vrd Ap 2:38). /739/

1288. „Sellest ajast peale vahendasid apostlid vastristitutele Kristuse tahtmise kohaselt käte pealepanemise kaudu Vaimu andi ristimisarmu täiusele viimiseks (vrd Ap 8:15-17). Nii mainitakse Kirjas heebrealastele kristliku juhendamise elementide seas õpetust ristimisest ja käte pealepanemisest (vrd Hb 6:2). Seda käte pealepanemist vaadeldakse katoliiklikus pärimuses õigusega kinnitamise sakramendi algusena, mis Nelipühi armul teataval viisil Kirikus edasi kesta laseb” (Paulus VI, Apostellik konstitutsioon Divinae consortium naturae). /699/

1289. Et Püha Vaimu andi veel paremini märgistada, lisandus käte pealepanemisele peagi salvimine hästi lõhnava õliga (kriisamiga). See salvimine piltlikustas nime “kristlane”, mis tähendab “salvitut” ning lähtub Kristusest endast, keda „Jumal … oli võidnud Püha Vaimuga“ (Ap 10:38). Salvimise riitus on tänini nii Idas kui Läänes. Seepärast nimetatakse Idas seda sakramenti krismatsiooniks, salvimiseks kriisamiga või myroniga, mis tähendab “kriisamit”. Läänes viitab nimi “kinnitamine” (ld confirmatio) ühelt poolt ristimise kinnitamisele, millega kristlik initsiatsioon täiuslikuks saab, ja teiselt poolt ristimise armu tugevdamisele – mõlemad on Püha Vaimu viljad. /695, 436, 1297/

Ida ja Lääs – kaks traditsiooni

 

1290. Esimestel sajanditel oli kinnitamine koos ristimisega üksainus riitus, “topeltsakrament”, nagu ütleb püha Cyprianus. Igal aastaajal toimuvate laste ristimiste arvu ning maakoguduste arvu kasv üha suuremaks muutuvates diötseesides ei võimalda enam seda, et piiskop viibiks kõikidel ristimistalitustel. Kuna taheti, et ristimise täiusele viimist teostaks piiskop, tekib Läänes tava mõlemad sakramendid üksteisest lahutada. Idas aga on mõlema sakramendi üheskoos jagamine säilinud; salvimist jagab ristiv preester. Ta tohib aga salvida vaid piiskopi pühitsetud myroniga (vrd CCEO, can. 695, §1; can. 696, § 1). /1233/

 

1291. Rooma Kiriku tava – ristimisele järgnev kahekordne salvimine püha kriisamiga – on soodustanud Lääne praksise arengut. Vastristitu esimese salvimise võttis preester ette vahetult pärast ristimist ning see viidi lõpule teise salvimisega, kus piiskop võidis vastristitu laupa (vrd Hippolytus, Traditio apostolica, 21). Preestri teostatud esimene võidmine jäi seotuks ristimisriitusega; ta tähendab ristitu osalemist Kristuse prohvetlikus, preesterlikus ja kuninglikus ametis. Kui aga ristitakse täiskasvanu, toimub vaid üks salvimine, mis kuulub kinnitamise juurde. /1242/

1292. Idakirikute praktika rõhutab eelkõige kristliku initsiatsiooni ühtsust. Ladina Kiriku praktika seevastu väljendab uute kristlaste ühtsust oma piiskopiga kui sellega, kes on oma Kiriku ühtsuse, tema katoliiklikkuse ja apostellikkuse tagaja. Sel viisil rõhutatakse ka kooskõla Kristuse Kiriku apostoolsete allikatega. /1244/

II. Märgid ja kinnitamise riitus

 

1293. Selle sakramendi riituses tuleb tähele panna kahte asja: salvimise märki ja seda, mida salvimine tähistab ja sisse vermib, nimelt vaimulikku pitserit.

Salvimine omab piibellikus ja antiikses piltlikus keeles rikkalikult tähendusi. Õli on ülevoolava jõukuse (vrd Tn 11:14) ja rõõmu (vrd Ps 23:5; 104:15) märk; ta puhastab (salvimine enne ja pärast pesemist) ja teeb painduvaks (atleetide ja maadlejate salvimine); ta on tervendamise märk, sest vaigistab marrastuste ja haavade valu (vrd Js 1:6; Lk 10:34); ta teeb ka kauniks, terveks ja tugevaks. /695/

1294. Kõiki neid õliga salvimise tähendusi võime leida ka sakramentaalses elus. Ristimisel saadud salvimine katehhumeenide õliga tähendab puhastamist ja jõu andmist; haigete salvimine annab tervenemist ja tugevdamist. Pärast ristimist kinnitamisel ja pühitsemisel toimuv salvimine püha kriisamiga on konsekratsiooni märk. Kinnitamise läbi osalevad kristlased – see tähendab salvitud – veel enam Kristuse läkituses ning Püha Vaimu täiuses, et tervest nende elust voogaks “Kristuse healõhnalist hõngu”. /1152/

1295. Salvimise läbi omandab kinnitamine märgi, Püha Vaimu pitseri. Pitser on isiku kujund (vrd 1 Ms 38:18; Ül 8:6), tema autoriteedi märk (vrd 1 Ms 41:42) mingi eseme omanikuõiguse osas (vrd 3 Ms 32:34) – näiteks sõdureid märgistatakse nende juhi pitseriga ja orjasid nende peremehe omaga. Pitser kinnitab õigusakti (vrd 1 Kn 21:8) või dokumendi ehtsust (vrd Jr 32:10) ning muudab selle mõnes olukorras salajaseks (vrd Js 29:11). /698/

1296. Kristus annab endast ise teada, et Isa kinnitas oma pitseriga Tema pojaksolemist (vrd Jh 6:27). Ka kristlane on pitseriga märgistatud: Jumal on see, „kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse” (2 Kr 1:22; vrd Ef 1:13; 4:30). See Püha Vaimu pitser tähendab, et kuulutakse tervenisti Kristusele ja ollakse alati Tema teenistuses, kuid see on ka Jumala kaitse tõotatud märgiks suures viimsete aegade katsumuses (vrd Ilm 7:2-3; Hs 9:4-6). /1121/

Kinnitamise riitus

 

1297. Oluline tegevus, mis küll kinnitamise pühitsemisele eelneb, kuid ometi teatavas mõttes selle juurde kuulub, on püha kriisami pühitsemine. Suurel Neljapäeval konsekreerib piiskop kriisamimissa ajal püha kriisami tervele piiskopkonnale. Mõnedes idakirikutes on see pühitsus isegi patriarhile jäetud. /1183, 1241/

Süüria Antiookia liturgias kõlab püha kriisami (myroni) epiklees: “Isa … läkita oma Püha Vaim meie ja selle õli üle ja pühitse see, et ta kõigile, keda sellega salvitakse ja märgistatakse, oleks püha myron, preesterlik myron, kuninglik myron, rõõmu salvimine, valguse rõivas, õndsuse mantel, vaimulik and, ihu ja hinge tervenemine, kadumatu õnn, kustumatu pitser, usu kilp ja hirmuäratav kiiver kõigi kurja vaenlase tegude vastu.“

1298. Kui kinnitamist pühitsetakse ristimisest lahus, nagu see toimub Rooma riituses, algab selle sakramendi liturgia kinnitatavate ristimistõotuse uuendamise ning Usutunnistusega. Nõnda saab ilmseks, et kinnitamine on ristimise jätk (SC 71). Kui ristitakse täiskasvanut, saab ta kohe kinnitamise ning osaleb Euharistias (vrd CIC, can. 866).

1299. Rooma riituses sirutab piiskop käed üle kõigi kinnitatavate – see on žest, mis on apostlite aegadest Vaimu andmise märgiks. Sealjuures palub piiskop Vaimu väljavalamist:

„Kõigeväeline Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, sina oled need (noored) kristlased (meie vennad ja õed) ristimises Aadama süüst vabastanud, sa oled neile veest ja Pühast Vaimust uue elu kinkinud. Me palume sind, Issand, läkita neile toetaja, Püha Vaim. Anna neile arukuse ja mõistmise, hea nõu, tunnetuse, tugevuse, vagaduse ja jumalakartlikkuse Vaim. Kristuse, meie Issanda läbi“ (OCf, 9). /1831/

1300. Järgneb sakramendi olemuslik riitus. Ladina riituses jagatakse kinnitamise sakramenti „kriisamiga lauba salvimise, käte pealepanemise ning sõnade kaudu: Accipe signaculum doni Spiritus Sancti – „Võta vastu Püha Vaimu anni pitser““ (Paulus VI, Apostellik konstitutsioon Divinae consortium naturae). Idakirikutes salvitakse pärast epikleesi palvet myroniga olulisemaid kehaosi: laupa, silmi, nina, kõrvu, huuli, rinda, selga, käsi ja jalgu. Iga salvimisega kaasneb vormel: „Püha Vaimu anni pitser“. /699/

1301. Rahutervitus, millega selle sakramendi riitus lõpeb, märgistab ja tunnistab kiriklikku osadust piiskopi ning kõigi kristlastega. (vrd Hippolytus, Traditio apostolica, 32).

III. Kinnitamise mõjud

1302. Nagu ilmneb kinnitamise riitusest enesest, on kinnitamise sakramendi tulemuseks Püha Vaimu külluslik väljavalamine, nagu see kord Nelipühi päeval apostlitele osaks sai. /731/              

1303. Seepärast kasvatab ja süvendab kinnitamine ristimise armu: /1262 – 1274/

-          ta juurutab meid sügavamalt Jumala lapse seisusesse, mis lubab meil öelda: „Abba, Isa“ (Rm 8:15);

-          ta ühendab meid tugevamini Kristusega;

-          ta rohkendab meis Püha Vaimu ande;

-          ta seob meid täielikumalt Kirikuga (vrd LG 11);

-          ta kingib meile erilise Püha Vaimu väe, et me oleksime sõnas ja teos tõelised Kristuse tunnistajad, suudaksime levitada ning kaitsta usku, tunnistada vapralt Kristuse nime ning eales ei häbeneks risti (vrd DS 1319; LG 11; 12).

„Meenuta siis, et sa oled vastu võtnud Vaimu pitseri: arukuse ja arusaamise, hea nõu ja tugevuse, tunnetuse ja vagaduse, püha Vaimu pitseri, hoia seda, mida sa oled saanud! Jumal Isa on su pitseerinud, Issand Kristus on sulle jõudu andnud ning Vaimu pandi sinu südamesse andnud“ (p. Ambrosius, De mysteriis, 7, 42).

1304. Kinnitamist saab jagada vaid üks kord, niisamuti nagu ristimist, mille täiusele viimine ta on. Kinnitamine vermib ju hinge kustumatu vaimuliku märgi, „sakramentaalse pitseri” (vrd DS 1609). See on märgiks, et Jeesus Kristus on kristlase oma Vaimu pitseriga märgistanud ning andnud talle väe ülevalt selleks, et ta oleks Tema tunnistaja (vrd Lk 24:48-49). /1121/

1305. See sakramentaalne pitser täiustab ristimisel saadud kristlaste üldist preesterlust. Kinnitatu saab „väe justkui ametikohustest tulenevalt (quasi ex officio) avalikult tunnistada usku Kristusesse“ /p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, III,72,5, ad 2). /1268/

IV. Kes saab kinnitamist vastu võtta?

1306. Iga ristitu, kes pole veel kinnitatud, võib ja peab kinnitamise sakramendi vastu võtma (vrd CIC, can. 899, § 1). Ristimine, kinnitamine ja Euharistia on ühtsed, „kristlased on … kohustatud neid sakramente õigeaegselt vastu võtma” (CIC, can. 890), sest ilma kinnitamise ning Euharistiata on ristimise sakrament küll kehtiv ja mõjus, ent kristlik initsiatsioon on veel lõpule viimata. /1212/

1307. Ladina traditsiooni kohaselt on sobiv aeg kinnitamise vastuvõtmiseks “mõistuse kasutamise iga”. Surmaohus tuleb aga ka lapsi kinnitada, isegi juhul, kui nad ei ole veel mõistuse kasutamise eas (vrd CIC, can. 891, 833, § 3).

1308. Kui vahel kõneldakse kinnitamisest kui “kristliku täisealisuse sakramendist“, siis ei saa   täiskasvanuks saamist usus võrdsustada loomuliku täiskasvanuks saamisega. Ei tohi ka unustada, et ristimise arm on süüdimatu ja teenimatu valikuline arm, mis ei vaja “tõestamist” selleks, et ta mõjus oleks. Püha Thomas Aquinost meenutab selle kohta: /1250/

„Kehaline iga pole hinge jaoks määrav, seepärast võib inimene ka lapseeas saavutada vaimuliku täiskasvanuea, mille kohta Tarkuseraamat (4:8) ütleb: „Sest austatav vanus ei ole sama mis pikk iga,
ja seda ei mõõdeta aastate arvuga“
. Sellest tuleneb, et paljud on lapseeas Püha Vaimu väel vapralt kuni vereni Kristuse eest võidelnud“ (Summa Theologiae, III,72,8, ad 2).

1309. Ettevalmistus kinnitamiseks peab olema suunatud sellele, et juhatada kristlasi tihedamale ühtsusele Kristusega, elavamale usalduslikkusele Püha Vaimuga, Tema mõjutusega, andidega ja sisendustega, et sel moel paremini kanda kristliku elu apostellikke kohustusi. Seepärast peab kinnitamiseelne katehhees kandma hoolt selle eest, et äratada mõtet Jeesuse Kristuse Kirikusse kuulumisest – seda nii kogu Kiriku kui koguduse osas. Viimasel lasub kinnitatavate ettevalmistamise osas eriline vastutus (vrd OCf praenotanda 13).

1310. Et kinnitamist vastu võtta, tuleb olla armu seisundis. Seepärast on soovitav enne kinnitamist vastu võtta meeleparanduse sakrament, et olla puhastatud Püha Vaimu anni vastuvõtmiseks. Peale selle peab intensiivne palve ette valmistama Püha Vaimu väe ning armu vastuvõtmist alandlikkuse ja valmisoleku vaimus (vrd Ap 1:14).   /2670/

1311. Kinnitatavad peavad, nii nagu ristimiselgi, leidma endale vaimulikuks toeks kinnitamise isa või –ema. Väljendamaks mõlema sakramendi kokkukuuluvust, oleks soovitav, kui selleks oleks üks ristivanematest (vrd Ocf praenotanda 15; 16; CIC can. 893, § 1. 2), /1255/

V. Kinnitamise jagaja

1312. Kinnitamise esmane jagaja (minister originarius) on piiskop (vrd LG 26).

Idas jagab kinnitamist tavaliselt ristiv preester koos ristimisega ühel ja samal talitusel. Ta teeb seda aga patriarhi või piiskopi pühitsetud püha kriisamiga. See väljendab Kiriku apostellikku ühtsust, kuna kinnitamise sakrament tugevdab sidet Kirikuga. Seda korda järgib ka Ladina Kirik täiskasvanute ristimise puhul või siis, kui mõnes teises kristlikus ühenduses ristitu, kes pole kinnitamise sakramenti kehtivalt vastu võtnud, võetakse vastu täielikku osadusse Kirikuga (vrd CIC, can. 883, § 3). /1233/

1313. Ladina riituses on piiskop kinnitamise korraline jagaja (vrd CIC, can. 882). Kuigi piiskop võib mõjuvatel põhjustel preestritele kinnitamise jagamiseks täisvolituse anda (vrd CIC, can. 884, § 2), vastab sakramendi mõttele siiski see, et ta seda ise jagab. Lõpuks lahutati just nimelt sel põhjusel kinnitamine ajaliselt ristimisest. Piiskopid on apostlite järeltulijad ning on seega saanud pühitsuse sakramendi täiuse. Kui nad kinnitamist ise jagavad, väljendab see selgelt, et kinnitamine seob selle vastuvõtjaid tihedamini Kirikuga, tema apostlike alustega ning läkitusega olla Kristuse tunnistajaks. /1290, 1285/

1314. Juhul kui kristlane on surmaohus, tohib iga preester talle kinnitamist jagada (CIC, can. 883, § 3). Kirik tahab nimelt, et ükski tema lastest, olgu ta kuitahes väike, ei lahkuks sellest maailmast ilma Püha Vaimu anni läbi Kristuses täiusele jõudmata. /1307/

LÜHITEKSTID

1315.Aga kui Jeruusalemmas olevad apostlid said kuulda, et Samaaria on Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese. Need tulid kohale ja palvetasid samaarlaste eest, et nad võtaksid vastu Püha Vaimu. Sest Vaim ei olnud langenud veel kellegi peale nende seast, nad olid üksnes ristitud Issanda Jeesuse nimesse. Siis panid apostlid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu“ (Ap 8:14-17).

1316. Kinnitamine viib ristimise armu täiusele. See on sakrament, mis annab Püha Vaimu, et juurutada meid sügavamalt Jumala lapse seisusesse ja siduda tugevamini Kristusega, kinnitada meie sidet Kirikuga, panna meid enam tema läkituses osalema ja aidata meid sõnas ja teos tunnistust anda meie kristlikust usust.

1317. Nagu ristimine, nii vermib ka kinnitamine kristlase hinge märgi, kustumatu pitseri; seepärast saab seda sakramenti vaid üks kord vastu võtta.

1318. Idas jagatakse kinnitamist vahetult pärast ristimist ja sellele järgneb osalemine Euharistias – see on traditsioon, mis tõstab esile kolme kristliku sisenemissakramendi ühtsust. Ladina Kirikus jagatakse kinnitamist siis, kui on jõutud mõistuse kasutamise ikka. Tavaliselt on kinnitamine jäetud piiskopile viitamaks, et see sakrament kinnitab sidet Kirikuga.

1319. Kinnitatav, kes on jõudnud mõistuse kasutamise ikka, peab tunnistama usku, olema armu seisundis, omama tahet kinnitamist vastu võtta ning olema valmis kiriklikus osaduses ja maailmas täitma oma ülesannet Jeesuse Kristuse jüngri ning tunnistajana.

1320. Kinnitamise olemuslik riitus seisneb selles, et ristitu laupa salvitakse püha kriisamiga (Idas salvitakse ka teisi kehaosi). Sealjuures paneb kinnitamise jagaja talle käed pea peale ning ütleb Rooma riituses: Accipe signaculum doni Spiritus Sancti – „Võta vastu Püha Vaimu anni pitser“, Bütsantsi riituses: „Püha Vaimu anni pitser“.

1321. Kui kinnitamist pühitsetakse lahus ristimisest, muudetakse tema seotus ristimisega ilmseks muuhulgas ristimistõotuse uuendamisega. Kinnitamise jagamine Euharistia pühitsemise raames aitab esile tõsta kristlike sisenemissakramentide ühtsust.

 


3. artikkel. ARMULAUAAKRAMENT EHK EUHARISTIA

1322. Püha Euharistia viib kristliku initsiatsiooni täiusele. Ristimise kaudu kuninglikku preestriväärikusse tõstetu ning kinnitamise kaudu Kristusega võrdsustatu võtab Euharistia vahendusel koos terve kogudusega osa Issanda ohvrist. /1212/

1323. „Viimsel Õhtusöömaajal, ööl, mil Ta ära anti, seadis meie Lunastaja sisse oma Ihu ja Vere euharistliku ohvri selleks, et seeläbi Tema Ristiohver kestaks läbi aegade kuni Tema taastulemiseni ning usaldas sel moel oma armastatud Mõrsjale Kirikule oma surma ja ülestõusmise mälestuse: halastuse sakramendi, ühtsuse märgi, armastuse sideme ja ülestõusmise pidusöömaaja, kus me naudime Kristust, meie süda täidetakse armuga ning meile antakse tulevase auhiilguse pant“ (SC 47). /1402/

I. Euharistia – kirikliku elu allikas ja tipp.

 

1324. Euharistia on „kogu kristliku elu allikas ja samas ka tipp“ (LG 11). „Kõik teised sakramendid, kiriklikud teenimisametid ja apostolaaditegevused on seotud Euharistiaga ning on sellele suunatud. Püha Euharistia sisaldab ju Kiriku õndsusvara kogu selle täiuses – Kristust ennast, meie Paasatalle“ (PO 5). /864/

1325. „Euharistia tähistab ja teostab osalust Jumala elus ning jumalarahva ühtsust, mis teeb Kirikust Kiriku. Temas tipneb tegevus, mille kaudu Jumal Kristuse läbi maailma pühitseb, nagu ka austus, mida inimesed osutavad Kristusele ning koos Temaga Isale ja Pühale Vaimule“ (Jumalateenistuse Kongregatsioon, instruktsioon Euharisticum mysterium, 6). /775/

1326. Euharistia pühitsemise kaudu ühineme juba praegu taevase liturgiaga ning võtame ennetavalt vastu igavese elu, milles Jumal on kõik kõiges (vrd 1 Kr 15:28). /1090/

1327. Euharistia on seega meie usu olemus ja kokkuvõte: „Meie mõtteviis ühildub Euharistiaga ning Euharistia omakorda kinnitab meie mõtteviisi“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, 4, 18, 5). /1124/

II. Kuidas nimetatakse seda sakramenti?

 

1328. Selle sakramendi arvukad nimed väljendavad tema ammendamatut rikkust. Igaüks neist viitab teatavatele aspektidele. Seda nimetatakse:

Euharistiaks, kuna see on Jumala tänamine. Sõnad euharistein (vrd Lk 22:19; 1 Kr 11:24) ning eulogein (vrd Mt 26:26; Mk 14:22)meenutavad juudi õndsakskiitmisi, mis – eelkõige söömaajal – ülistavad Jumala tegusid: loomist, lunastamist ja pühitsemist. /2637, 1082, 1359/

 

1329. Issanda Õhtusöömaajaks (vrd 1 Kr 11:20), kuna tegemist on Viimse Õhtusöömaajaga, mida Issand pidas oma kannatuste eelõhtul jüngritega. Tegemist on aga ka ettekuulutusega Talle pulmasöömaajast (vrd Ilm 19:9) taevases Jeruusalemmas. /1382/

Leivamurdmiseks, sest seda juudi söömaajale omast riitust kasutab Jeesus, kui Ta lauaosaduse eestseisjana leiba õnnistab ning selle välja jagab (vrd Mt 14:19; Mk 8:6.19) nagu eelkõige Viimsel Õhtusöömaajal. Selle teo järgi tunnevad jüngrid Ta pärast ülestõusmist ära (vrd Lk 24:13-35). Väljendiga “leivamurdmine” tähistavad esimesed kristlased oma euharistlikke kokkutulekuid (vrd Ap 2:42.46; 20:7.11). See tähendab, et kõik, kes söövad ühest murtud leivast, Kristusest, astuvad Temaga osadusse ning moodustavad Temas ühe Ihu (vrd 1 Kr 10:16-17). /790/

Euharistlikuks kogunemiseks (kr synaxis), kuna Euharistiat pühitsetakse kristlaste koosolemistel, mille läbi saab Kirik nähtavaks (vrd 1 Kr 11:17-34). /1348/

1330. Issanda kannatuse ja ülestõusmise mälestamiseks.

Pühimaks ohvriks, kuna see teeb kohalolevaks meie Lunastaja Kristuse ainukordse ohvri ja liidab sellesse Kiriku eneseohverduse. Seda nimetatakse ka pühaks missaohvriks, ülistusohvriks (Hb 13:15; vrd Ps 116:13.17), vaimulikuks ohvriks (vrd 1 Pt 2:5), puhtaks (vrd Ml 1:11) ja pühaks ohvriks, kuna see viib täiusele ja ületab kõik Vana Lepingu ohvrid./1341, 2643, 614/

Pühaks ja jumalikuks liturgiaks, kuna selle sakramendi pühitsemine on terve Kiriku liturgia keskmeks, mis väljendub selles kõige selgemini. Samas mõttes nimetatakse seda ka püha müsteeriumi pühitsemiseks. Räägitakse ka pühimast sakramendist, sest Euharistia on sakramentide Sakrament. Sedasama nimetust või nimetust pühim Altarisakrament kasutatakse euharistlike kujude all tabernaaklis säilitatava Kristuse Ihu tähistamiseks. /1070, 1169/

1331. Kommuniooniks, kuna selles sakramendis me ühineme Kristusega, kes lubab meil osa saada oma Ihust ja Verest, et me moodustaksime Temaga üheainsa ihu (vrd 1 Kr 10:16-17). Euharistiat nimetatakse ka pühadeks asjadeks (kr ta hagia; ld sancta; Constitutiones Apostolicae, 8,13,12; Didache 9,5; 10,6) – see vastab “pühade osaduse” esmasele mõttele, millest räägib Apostellik Usutunnistus. Teised nimed on: inglite Leib (ld panis angelorum), taevane Leib (ld panis de caelo), “surematuse Ravim” (ld remedium immortalitatis)(p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Ephesios, 20,2) ning Teemoon (ld viaticum). /950, 948, 1405/

1332. Pühaks Missaks, kuna liturgia, milles õndsusmüsteeriumit teostatakse, lõpeb kristlaste väljasaatmisega (ld missio), et nad argielus Jumala tahtmist täidaksid. /849/

III. Euharistia õndsusloos

 

Leiva ja veini märgid

 

1333. Euharistia pühitsemise keskmes on leib ja vein, mis Kristuse sõna ning Püha Vaimu kutsumise läbi muutuvad Kristuse Ihuks ja Vereks. Vastavalt Issanda käsule teostab Kirik kuni Tema taastulemiseni auhiilguses Tema mälestuseks edasi seda, mida Ta tegi oma kannatuste eelõhtul: „Ta võttis leiva …“, „Ta võttis karika veiniga …“. Leib ja vein muututvad saladuslikul viisil Kristuse Ihuks ja Vereks, jäävad aga püsima loodu headuse märkidena. Seepärast täname me andide ettevalmistamisel Loojat leiva ja veini eest (vrd Ps. 104:13-15), nad on „inimliku töö“, eelkõige aga “maa ning viinapuu viljad“, Looja annid. Ohvris, mille tõi preesterkuningas Melkisedek, tuues „leiba ja veini“ (Rm 14:18), näeb Kirik oma ohvri ettekuulutust (vrd MR, Rooma kaanon 95: Supra que). /1350, 1147, 1148/

1334. Vanas Lepingus ohverdatakse tänulikkuse märgina Loojale teiste esmaviljade seas leiba ja veini. Seoses Egiptusest väljarändamisega saavad nad aga uue tähenduse. Hapendamata leib, mida Iisraeli rahvas sööb iga-aastastel paasapühadel, meenutab kiirustamist vabastaval Egiptusest väljarändamisel. Mõte mannale kõrbes meenutab Iisraelile alati seda, et ta elab Jumala sõna leivast (vrd 5 Ms 8:3). Igapäevane leib on Tõotatud Maa vili, selle tagatis, et Jumal jääb oma tõotustele ustavaks. “Õnnistuse karikas” (1 Kr 10:16) juutide paasasöömaaja lõpus lisab veini pidurõõmule eshatoloogilise tähenduse: Jeruusalemma taastamise ootuse. Jeesus andis Euharistiat sisse seades leiva ja karika õnnistamisele uue ja lõpliku mõtte. /1150, 1363/

1335. Leiva paljundamise imed, mille käigus Issand lausus õnnistuse, murdis leiba ja lasi jüngritel selle laiali jagada, et rahvahulki toita, viitavad ennetavalt ainsa euharistilise leiva ainulaadsele küllusele (vrd Mt 14:13-21; 15:32-39). Vee veiniks muutmise märk Kaanas (vrd Jh 2:11) kuulutab ette Issanda kirgastamise tundi. See kuulutab pulmasöömaaja valmis saamist Isa kuningriigis, kus kristlased joovad uut veini (vrd Mk 14:25), mis on saanud Kristuse Vereks. /1151/

1336. Euharistia esimene ettekuulutamine lõhestab jüngrid samal moel, nagu ka kannatuste ettekuulutamine kutsus neis esile nördimuse: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?“ (Jh 6:60). Euharistia ja Rist on pahanduse kivid. „Kas teiegi tahate ära minna?“ (Jh 6:67). See Issanda küsimus kõlab läbi aastasadade; selle läbi kutsub Tema armastus meid ära tundma, et vaid Temal „on igavese elu sõnad“ (Jh 6:68) ning seda, et see, kes Tema Euharistia andi usuga vastu võtab, võtab vastu Teda ennast. /1327/

Euharistia sisseseadmine

 

1337. Kui Issand omasid armastas, siis armastas Ta neid kuni lõpuni. Kuna Ta teadis, et tund on tulnud sellest maailmast Isa juurde naasmiseks, pesi Ta neil Õhtusöömaajal jalgu ning andis neile armastuse käsu (vrd Jh 13:1-17). Et jätta neile selle armastuse tagatis, jääda alati nende juurde ning võimaldada neil osa saada oma paasast, seadis Ta oma surma ja ülestõusmise mälestamiseks sisse Euharistia ja tegi apostlitele, „keda Ta sel ajal Uue Lepingu preestriteks seadis“” (Tridenti Kirikukogu: DS 1740), ülesandeks pühitseda seda kuni Tema taastulemiseni. /610, 611/

1338. Kolm sünoptilist evangeeliumi ning püha Paulus on meile edasi andnud kirjelduse Euharistia sisseseadmisest. Johannes seevastu edastab meile Kapernauma sünagoogis Jeesuse lausutud sõnad, mis valmistavad ette Euharistia sisseseadmist: Kristus teatab endast kui taevast alla tulnud elu leivast (vrd Jh 6).

 

1339. Jeesus valis paasaaja selleks, et teha seda, mida Ta Kapernauma sünagoogis oli ette kuulutanud:

„Saabus hapnemata leibade püha, mil paasatall pidi tapetama, ja Jeesus läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: „Minge ja valmistage meile paasa, et me seda sööksime!” … Nad läksid … valmistasid paasasöömaaja. Ja kui tund tuli, istus Jeesus maha ja apostlid koos temaga. Ja ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist, sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis.” … Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.““ (Lk 22:7-8.13-16.19-20; vrd Mt 26:17-29; Mk 14:12-25; 1 Kr 11:23-26).

1340. Pühitsedes koos apostlitega viimset paasaaegset Õhtusöömaaega, andis Ta juudi paasale selle lõpliku tähenduse. Jeesuse naasmist oma Isa juurde surma ja ülestõusmise kaudu – uus paasa – ennetati Õhtusöömaajal. Seda pühitsetakse Euharistias, mis viib täide juudi paasa tähenduse ning ennetab Kiriku osasaamist lõpuaegadel kuningriigi paasast auhiilguses. /1151, 677/

„Tehke seda minu mälestuseks!“

 

1341. Jeesuse antud ülesanne Tema sõnu ja žeste korrata „kuni tema tuleb“ (1 Kr 11:26), ei nõua pelgalt Jeesuse ning Tema tegude meenutamist. Selle eesmärgiks on see, et apostlid ja nende järeltulijad Kristuse mälestust, Tema elu, surma, ülestõusmist ja eeskostmist Isa juures liturgiliselt teostaksid. /611, 1363/

1342. Kirik on Issanda antud ülesandele algusest peale ustavaks jäänud. Jeruusalemma kiriku kohta öeldakse: /2624/

„Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes … Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodades ja võtsid rooga juubeldades ja siira südamega“ (Ap 2:42.46).

1343. Kristlased kogunesid eelkõige „nädala esimesel päeval“, see tähendab pühapäeval, Jeesuse ülestõusmise päeval, et „leiba murda“ (Ap 20:7). Kuni meie päevini on Euharistiat jätkuvalt pühitsetud, nii et täna on tal Kirikus kõikjal sama põhistruktuur. Euharistia on kirikliku elu jääv kese. /1166, 2177/

1344. Pidevalt Euharistiat pühitsedes kuulutab palverännakul olev jumalarahvas Jeesuse paasamüsteeriumi, „kuni ta taas tuleb“ (1 Kr 11:26) ning sammub “risti kitsal teel” (AG 1) taevase peolaua poole, kus kõik valitud Jumala kuningriigis lauda istuvad. /1404/

 

IV. Euharistia liturgiline pühitsemine

 

Missa sajandite vältel

 

1345. Juba II sajandil annab meile püha märter Justinus tunnistuse selle kohta, milline oli tol ajal Euharistia pühitsemise ülesehitus. See on tänini kõigis suurtes liturgilistes perekondades samaks jäänud. Seletamaks paganast keiser Antonius Piusele (138 – 161) seda, mida kristlased teevad, kirjutab püha Justinus 155. aasta paiku:

„Päikese järgi nimetatud päevadel kogunevad kõik, kes viibivad linnades või neid ümbritseval maal, kindlaksmääratud ühisesse paika.

Niipalju kui aeg lubab, loetakse ette apostlite märkmeid ja prohvetite kirju.

Kui siis ettelugejad on lõpetanud, peab eestseisja kõne, milles ta manitseb ja kutsub üles seda kaunist eeskuju elus järgima.

Siis tõuseme kõik koos püsti ning läkitame taeva poole palved* iseenese … ning kõigi eest terves maailmas, et saaksime heade tegude tegemise ja käskude järgimise armu väärilisteks, ja saavutaksime lõpuks igavese õndsuse.

Kui oleme palved lõpetanud, tervitame üksteist suudlusega.

Siis toob vendade eestseisja leiva ning karika vee ja veini seguga.

Ta võtab selle, läkitab Poja ning Püha Vaimu nimel ülistuse ja kiituse kõikide asjade Isale ning peab pika tänupalve (kreeka keeles eucharistian) selle eest, et need annid oleksid väärilised selleks, et ta need vastu võtaks.

Kui palved ja tänu lõpevad, vastab terve kogudus: „Aamen.”

Kui eestseisja on tänupalve lõpetanud ja kogu rahvas kaasa teinud, ulatavad diakonid, nagu neid meie juures nimetatakse, igale kohalviibijale tänupalvetega õnnistatud leiva ehk Euharistia ning veega segatud veini ning viivad seda ka eemalviibijatele kodudes.“

(Apologiae, 1,65; * märgistatud tekst pärineb 1,67-st)

1346. Euharistia pühitsemine kulgeb põhiskeemi alusel, mis on läbi sajandite kuni meie ajani samaks jäänud. See koosneb kahest põhilisest osast, mis moodustavad põhimõtteliselt terviku:

-          koosolemine, sõnajumalateenistus lugemiste, homiilia ja eestpalvetega;

-          Euharistia pühitsemine leiva ja veini ohverdamise, nende konsekratsiooni ning (euharistliku) tänupalvega ja Armulauaühendusega.

Sõnajumalateenistus ning Euharistia pühitsemine kujutavad endast „ühtainsat kultusakti“ (SC 56). Laud, millele Euharistia kaetakse, on ühtaegu nii Jumala sõna kui Issanda Ihu laud (vrd DV 21). /103/

1347. Kas ei vasta see paasasöömaajale, mida ülestõusnud Jeesus koos jüngritega pidas? Teed käies seletas Ta neile Kirja ning istus siis nendega lauda, „õnnistas ja murdis ning andis neile“ (Lk 24:30; vrd Lk 24:13-35).

Pühitsemise kulg

 

1348. Kõik tulevad kokku. Kristlased kogunevad euharistlikuks koosolemiseks ühte kohta. Nende eesotsas on Kristus ise; Tema on Euharistia ülempreester, Uue Lepingu ülempreester. Nähtamatuna on Ta ise iga Euharistia pühitsemise eestseisja. Teda esindab piiskop või preester (kes tegutsevad in persona Christi Capitis – „Kristuse, Pea isikus“) koguduse eestseisjana, kes võtab sõna peale lugemisi, võtab vastu ohvriannid ja ütleb missakaanoni. Kõik on selle pühitsemise aktiivsed osalised, igaüks omal moel: lektorid, need kes ohvriannid kohale toovad, Armulaua jagajad ning kogu rahvas, kelle “Aamen” väljendab osalust. /1140, 1548/

1349. Sõnajumalateenistus sisaldab lugemisi “prohvetite kirjadest”, see tähendab Vanast Testamendist, ning “apostlite kirjadest”, nimelt nende kirjadest ja evangeeliumidest. Homiilia kutsub üles seda sõna vastu võtma sellisena, nagu ta tõeliselt on: Jumala sõnana (vrd 1 Ts 2:13), ning seda ellu viima. Sellele järgnevad palved kõikide inimeste eest, vastavalt apostli sõnadele: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest….“ (1 Tm 2:1-2). /1184/

1350. Andide ettevalmistamine (offertorium). Altarile kantakse (vahel protsessiooniga) leib ja vein, mille preester siis Kristuse nimel ohverdab ning kus nad Kristuse Ihuks ja Vereks muudetakse. See on seesama Kristuse enese tegevus, mida Ta tegi siis, kui Ta võttis Viimsel Õhtusöömaajal „leiva ja karika“. „Üksnes Kirik toob Loojale puhta ohvri, andes Talle tänu saatel tagasi selle, mis on pärit Tema loodust“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,18,4; vrd Ml 1:11). Ohvriandide toomine altarile kujutab endast Melkisedeki žesti kordamist. Sellega ulatatakse Looja annid kätte Kristusele, kes oma ohvris viib täiusele kõik inimlikud püüded ohvreid tuua. /1359, 614/

1351. Algaegadest peale toovad kristlased Euharistiale leiva ja veini kõrval kaasa ka ande, mis on määratud jagamiseks vaestele. See tava, kollekta (vrd 2 Kr 8:9),on ajendatud eeskujust, mille andis Kristus,, kes sai vaeseks, et meid rikkaks muuta (vrd 2 Kr 8:9). /1397, 2186/

“Kellel on vahendid ja hea tahe, annab oma äratundmise kohaselt seda, mida ta tahab ja mis on kohane ja asetab selle eestseisja ette. Too abistab sellega orbusid ja leski, selliseid, kes on haiguse või mõne muu põhjuse tõttu abitud, koguduses olevaid vange ja võõraid, lühidalt kõiki, kes on hädas, sest ta on nende hooldaja” (p. Justinus, Apologiae, 1,67,6).

1352. Anafoora. Missakaanonis, mis kujutab endast tänu- ning konsekratsioonipalvet, jõuame liturgilise pühitsemise südamesse ja haripunkti:

Prefatsioonis tänab Kirik Kristuse läbi Pühas Vaimus Isa kõigi Tema tegude: loomise, lunastamise ning õndsakstegemise eest. Terve kogudus liitub siis selle lõppematu ülistamisega, mida taevane Kirik, inglid ja pühakud kolmekordselt pühale Jumalale laulavad. /559/

1353. Epikleesis palub Kirik Isa, et Ta saadaks oma Püha Vaimu (või “küllusliku õnnistuse”) leivale ja veinile, et need Tema väel muutuksid Jeesuse Kristuse Ihuks ja Vereks ning et Euharistias osalejad oleksid üksainus ihu ning üksainus vaim. (Mõnedes liturgilistes traditsioonides toimub epiklees alles pärast anamneesi). /1105/

Seadmissõnades panevadKristuse sõnad ja tegevus ning Püha Vaimu vägi toime selle, et leiva ja veini kujude all saavad sakramentaalselt kohalolevaks Kristuse Ihu ja Veri, Tema kõikidel aegadel kehtiv ristiohver. /1375/

1354. Sellele järgnevas anamneesis meenutab Kirik Jeesuse Kristuse kannatusi, ülestõusmist ning auhiilguses tagasitulemist; Ta esitab Isale Poja ohvri, mis meid Temaga lepitas. /1103/

Eestpalvetes väljendab Kirik, et Euharistiat pühitsetakse osaduses terve Kirikuga taevas ja maa peal, elavate ja surnute Kirikuga ning samuti Kiriku karjastega, paavsti, diötseesi piiskopi, tema preesterkonna ja diakonitega ning üheskoos kõikide piiskoppidega terves maailmas ja nende kirikutega. /954/

1355. Armulauaühenduses, millele eelnebMeie Isa palve, võtavad kristlased vastu “taevase leiva” ning “õnnistuse karika” – end „maailma elu eest“ (Jh 6:51) andnud   Kristuse Ihu ja Vere. /1382/

„Kuna see leib ja vein, kasutades iidset väljendit, “euharisteeriti”, “nimetame me seda toitu Euharistiaks. Selles ei tohi osaleda keegi peale nende, kes meie õpetust tõeseks peavad, pattude andestamise ning taassünni pesemise vastu on võtnud ning Kristuse käskude järgi elavad“ (p. Justinus, Apologiae, 1,66,1-2). /1327/

V. Sakramentaalne ohver: tänamine, mälestamine, kohalolevaks tegemine

 

1356. Kui kristlased pühitsevad Euharistiat algusest peale ning ühes ja samas vormis, mis vaatamata sajandite vahetumisele ja liturgiate erinevusele pole olemuslikult muutunud, siis teevad nad seda sellepärast, et tunnevad kohustust täita ülesannet, mille Issand andis neile õhtul enne oma kannatamist: „Tehke seda minu mälestuseks!“ (1 Kr 11:24-25).

1357. Metäidame Issanda antud ülesannet, kui me pühitseme Tema ohvri mälestust. Selles me ohverdame Isale seda, mida Ta ise meile andis; Tema loomise ande, leiba ja veini, mis Kristuse sõnade ning Püha Vaimu väe läbi saavad Kristuse Ihuks ja Vereks. Seeläbi saab Kristus salapäraselt ja tõeliselt kohalolevaks.

1358. Me peame seega Euharistias nägema:

     -     tänu ning ülistust Isale;

-          Kristuse ohvri ning Tema Ihu mälestamist;

-          Kristuse kohalolu Tema sõna ning Vaimu väel.

 

Isa tänamine ja ülistamine

 

1359. Euharistia, Kristuse poolt ristil teostatud õndsuse sakrament, on ühtaegu ka ülistus- ja tänuohver loomistöö eest. Euharistilises ohvris ohverdatakse Kristuse surma ning ülestõusmise kaudu kogu Jumala poolt armastatud loodu Isale. Kristuse läbi saab Kirik selle ülistus- ja tänuohvri tuua tänuks kõige eest, mida Jumal loomises ja inimkonnas head, kaunist ja õiglast on teinud. /293/

1360. Euharistia on tänuohver Isale. See on ülistus, mille kaudu Kirik väljendab Jumalale tänu kõikide Tema heategude eest, kõige eest, mida Ta loomises, lunastamises ja pühitsemises on teoks teinud. Euharistia tähendab seega eelkõige tänu. /1083/

1361. Euharistia on ka ülistusohver, mille kaudu Kirik kõige loodu nimel Jumala aulisust kuulutab. See ülistusohver on võimalik vaid Kristuse läbi: see ühendab kristlasi Tema isikuga, Tema ülistuse ja eestpalvega selliselt, et ülistusohvrit tuuakse Isale Kristuse läbi ning koos Kristusega, et Temas vastu võetud olla. /294/

 

Kristuse ning tema Ihu, Kiriku, ohvrimälestus

 

1362. Euharistia on Kristuse paasa mälestamine, Tema ainukordse ohvri sakramentaalne kohalolevaks tegemine ning ohverdamine Tema Ihu, Kiriku liturgias. Kõikides missakaanonites leiame pärast seadmissõnu palve, mida nimetatakse anamneesiks või mälestamiseks. /1103/

1363. Pühakirja mõtte kohaselt pole mälestamine mitte ainult möödaläinud sündmuste mäletamine, vaid nende suurte tegude kuulutamine, mida Jumal on inimeste heaks teinud (vrd 2 Ms 13:3). Nende sündmuste liturgilisel pühitsemisel muutuvad nad teatud viisil kohalolevaks ning taaselavaks. Sel moel mõistab Iisraeli rahvas oma vabakssaamist Egiptusest: iga kord, kui pühitsetakse paasat, muutuvad väljarännu sündmused usklike mälus taas kaasaegseks eesmärgil, et nad kujundaksid oma elu neile sündmustele vastavaks. /1099/

1364. Uues Lepingus saab mälestamine uudse sisu. Kui Kirik pühitseb Euharistiat, mälestab ta Kristuse paasat; seeläbi see kaasajastatakse. Ohver, mille Kristus ristil üksainus kord igaveseks tõi, jääb alaliselt kaasaegselt mõjusaks (vrd Hb 7:25-27): „Nii sageli kui altaril pühitsetakse ristiohvrit, milles ohverdatakse Kristus, meie Paasatall, saab teoks meie lunastamise tegu“ (LG 3). /611, 1085/

1365. Kuna Euharistia on Kristuse paasa mälestamine, on ta ka ohver. Euharistia ohvriloomus saab ilmsiks juba seadmissõnades: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse“ ja „see karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse“ (Lk 22:19-20). Euharistias kingib Kristus selle Ihu, mille Ta meie eest ristil ohverdas, ja selle Vere, mille Ta „paljude eest valas“ „pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28).   /2100, 1846/

 

1366. Euharistia on niisiis ohver, kuna ta esindab ristiohvrit (ning muudab selle kaasaegseks), on selle mälestamine ja jagab selle vilja: /613/

Kristus „soovis küll ühe korra ja alatiseks ennast ristialtaril saabuva surma läbi ohverdada Jumalale, oma Isale (vrd Hb 7:27), et saavutada nende (s.t inimeste) igavikuline lunastamine. Kuna aga Tema preestriamet surma läbi lakkama ei pidanud (vrd Hb 7:24), tahtis Ta Viimsel Õhtusöömaajal, „sel ööl, mil tema ära anti“ (1 Kr 11:23), pärandada oma armastatud Mõrsjale Kirikule nähtava (nagu inimloomus seda nõuab) ohvri. See ohver teeb kohalolevaks selle ainukordse ristiohvri, kinnitab tema mälestust kuni aegade lõpuni ning jagab selle ohvri õndsusttoovat väge meie igapäevaselt tehtavate pattude andeksandmiseks” (Tridenti Kirikukogu: DS 1740).

1367. Kristuse ohver ja euharistiline ohver on üks ja seesama ohver:„Sest ohvriand on üks ja seesama; seesama, kes end ise tookord ristil ohverdas, ohverdab end nüüd preestrite teenistuse läbi; üksnes ohverdamise viis on erinev.“ „Selles jumalikus ohvris, mis Missal täide viiakse, on kohal seesama Kristus ning Ta ohverdatakse veretul viisil altaril … seesama, kes end ristialtaril ühe korra ja alatiseks verisel viisil ohvriks tõi“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1743). /1545/

1368. Euharistia on ka Kiriku ohver. Kirik, Kristuse Ihu, osaleb oma Pea ohvris. Koos Kristusega ohverdab ennast täielikult ka Kirik ise, ühinedes Kristuse eestpalvega Isa juures kõikide inimeste eest. Euharistias saab Kristuse ohver ka Tema Ihu liikmete ohvriks. Kristlaste elu, nende Jumala ülistamine, nende kannatused, palved ja töö ühendatakse Kristuse elu, ülistamise, kannatuste, palvete, vaevade ja Tema täiusliku eneseohverdusega ja nad saavad seeläbi uue väärtuse. Altaril kohalolev Kristuse ohver annab kristlaste kõikidele põlvkondadele võimaluse olla ühendatud Tema ohvriga. /618, 2031, 1109/

Katakombides kujutatakse Kirikut sageli laialilaotatud kätega orante-hoiakus palvetava naisena. Nii nagu Kristus, kes laotas käed ristile, ohverdab Kirik ennast ja astub Tema läbi, koos Temaga ja Temas välja kõikide inimeste eest.

1369. Kogu Kirik on ühendatud Kristuse ohvri ja eestpalvega. Kuna paavstile on Kirikus usaldatud Peetruse teenistus, on ta ka ühenduses iga Euharistia pühitsemisega, kus teda mainitakse kogu Kiriku ühtsuse teenri ja märgina. Kohalik piiskop on alati vastutav Euharistia pühitsemise eest, seda ka juhul, kui tema pühitsejaks on preester. Euharistia pühitsemise ajal nimetatakse piiskopi nime, rõhutamaks, et ta on koos preesterkonnaga ning diakonite abil osakiriku pea. Sel moel palvetab kogudus kõigi Kiriku teenistusse kutsutute eest, kes nende eest ning koos nendega euharistilise ohvri toovad. /834, 882, 1561, 1566)

„Õigeks peetagu seda Euharistia pühitsemist, mis on piiskopi all või kui tema seda lubab (korraldada)“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Smyrnaeos, 8,1).

„Preestri teenistus viib täiusele kristlaste vaimuliku ohvri ühtsuses ainsa vahendaja, Kristuse ohvriga, mida preestri käte läbi Euharistias terve Kiriku nimel veretul ning sakramentaalsel viisil tuuakse seni, kuni Issand taas tuleb“ (PO 2).

1370. Kristuse ohvriga ei ühildu mitte ainult Kristuse veel maa peal viibivad liikmed, vaid ka need, kes on juba taevases auhiilguses. Kirik toob euharistilise ohvri ühenduses püha Neitsi Maarjaga ja meenutades kõiki pühakuid. Euharistias seisab Kirik koos Maarjaga justkui risti jalamil, ühendatud Kristuse ohvri ja eestpalvega. /956, 969/

1371. Euharistiline ohver tuuakse ka Kristuses surnud ustavate kristlaste eest, „kes ei ole veel täielikult puhastatud“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1743), et nad pääseksid Kristuse valguse ja rahu kuningriiki: /958, 1689, 1032/

„Matke see keha, kus tahate; ärge laske end tema pärast üldse häirida. Palun teilt vaid seda, et te Issanda altari juures mind meenutaksite, kus te ka oleksite!“ (püha Monika enne surma Augustinusele ning oma vennale: p. Augustinus, Confessiones, IX,11,27).

„Seejärel me palvetame (anafooras) juba uinunud pühade isade ning piiskoppide ja üldse kõigi meie surnute eest. Me usume nimelt, et hinged, kelle eest selle pühima ja ülevaima ohvri ajal palvetatakse, saavad sellest väga suurt kasu … Me toome palves Jumala ette surnud, isegi kui nad olid patused … Me esitame ohvrina meie pattude eest ohverdatud Kristuse ja seeläbi lepitame inimsõbraliku Jumala nende ning meiega“ (p. Cyrillos Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 5,9,10: PG 33,1116B-1117A).

1372. See õpetus innustab meid ikka täiuslikumale osasaamisele meie Lunastaja ohvrist, mida me Euharistias pühitseme. Püha Augustinus võttis selle suurepäraselt kokku: /1140/

„Terve lunastatute riik, see on pühade ühendus ja osadus, tuuakse Jumalale kõikehõlmava ohvriannina suure Ülempreestri läbi, kes võttis endale sulase kuju ja ohverdas ennast meie eest oma kannatustes, et meie oleksime sedavõrd üleva Pea liikmed … See on kristlaste ohver: „nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses“ (Rm 12:5). Seda ohvrit pühitseb Kirik lakkamatult kristlastele hästituntud Altarisakramendis, kus Ta neile näitas , et ta selles, mida ta ohverdab, ka ise ohvriks tuuakse“ (De Civitate Dei, 10,6).

Kristuse kohalolek Tema sõna ning Püha Vaimu väel

1373. Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest“ (Rm 8:34). Ta on oma Kirikus kohalolev mitmel viisil (vrd LG 48): oma sõnas, oma Kiriku palves („kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20)), vaeste, haigete ja vangide kujul (vrd Mt 25:31-40), oma sakramentides, mille seadjaks Ta on, missaohvris ja nende isikus, kes teostavad preesterlikku teenistust, kuid “eelkõige (on Ta kohal) euharistiliste kujude all” (SC 7). /1088/

1374. Kristuse kohalolu viis euharistiliste kujude all on ainulaadne. See kohalolu tõstab Euharistia kõikidest teistest sakramentidest kõrgemale, nii et ta on „ühtaegu nii vaimuliku elu täius kui ka kõikide sakramentide siht“ (p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, III,73,3). Pühimas Euharistia-sakramendis on meie Issanda Jeesuse Kristuse Ihu ja Veri koos Tema hinge ning jumalikkusega „tõeselt, tõeliselt ja substantsiaalselt kohalolevad, seega sisaldab see tervet Kristust“(Tridenti Kirikukogu: DS 1651). „Seda “kohalolu” ei nimetata mitte sellepärast “tõeliseks”, nagu teised ei oleks tõelised, vaid eelkõige seepärast, et ta on substantsiaalne; seeläbi on Kristus, Jumal ja inimene, kohal terviklikult ja rikkumatult“ (MF 39). /1211/

1375. Kristus saab selles sakramendis kohalolevaks leiva ja veini muutmise läbi Kristuse Ihuks ja Vereks. Kirikuisad rõhutasid otsustavalt Kiriku usku Kristuse sõna ja Püha Vaimu tegevuse mõjususse selle muutmise teostamiseks. Püha Johannes Chrysostomos seletab:

„Mitte inimene ei tee seda, et ohvriannid saavad Kristuse Ihuks ja Vereks, vaid Kristus ise, kes meie eest risti löödi. Preester, kes esindab Kristust, lausub küll sõnad, kuid nende mõju ja arm tulevad Jumalalt. See on minu Ihu, ütleb ta. See sõna muudab ohvriannid“ (De proditione Judae, 1,6: PG 49,380C). /1128/

Ning püha Ambrosius ütleb selle muutmise kohta:

„Siin toimub midagi sellist, mida pole kujundanud loodus, vaid mida konsekreeris õnnistamine ja selle õnnistamise mõju ületab looduse, kuna õnnistamise läbi isegi loodu ise muudetakse … Kas Kristuse sõna, mis suutis olematusest luua midagi, mida enne polnud, ei suuda siis olevat muuta millekski selliseks, mida see varem ei olnud? Kas pole siis keerulisem luua uusi asju kui muuta loomust?“ (De mysteriis, 9,50.52: PL 16,405-406). /298/

1376. Tridenti Kirikukogu võtab kokku katoliku usu, kui selgitab: „Kuna aga Kristus, meie Lunastaja, ütles, et see, mida Ta leiva kuju all ohvriks tõi, on tõeliselt Tema Ihu, on Jumala Kirikus alati valitsenud veendumus, mida see püha Kirikukogu nüüd uuesti kinnitab: leiva ja veini konsekratsiooni läbi toimub kogu leiva substantsi muutmine Kristuse, meie Issanda Ihu substantsiks ja kogu veini substantsi muutmine Tema Vere substantsiks. Seda muutmist nimetas püha katoliku Kirik tabavalt ning täpses mõttes olemusmuutuseks (transsubstantsiatsiooniks)“ (DS 1642).

1377. Kristuse euharistiline kohalolu algab konsekratsiooni hetkel ja kestab seni, kuni püsivad euharistilised kujud. Kummaski kujus tervikuna ja igas selle üksikosas sisaldub terve Kristus, nii et leiva murdmine ei jaga Kristust osadeks (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1641).

1378. Euharistia austamine. Missaliturgias väljendame oma usku, et Kristus on leiva ja veini kujude all tõeliselt kohalolev, muuhulgas sellega, et nõtkutame Issanda austamiseks põlvi või kummardame sügavalt. „Katoliku Kirik ei austa püha Euharistiat mitte ainult Missa ajal, vaid osutab talle ka väljaspool Missa pühitsemist austavat kultust seeläbi, et ta konsekreeritud hostiat suure hoolega säilitab, selle kristlastele avalikuks kummardamiseks välja paneb ning seda protsessioonidel kannab“ (MF 56). /1178, 103, 2628/

1379. Püha reserv (tabernaakel) oli algselt määratud Euharistia väärikaks säilitamiseks, et seda haigetele ja eemalviibijatele väljaspool Missat jagada. Usu süvenedes Kristuse tõelisse kohalolusse Euharistias teadvustas Kirik endale euharistiliste kujude all kohaloleva Kristuse vaikse kummardamise mõttekust. Seepärast peab tabernaakel asuma kiriku eriliselt väärikas paigas ja olema valmistatud selliselt, et see Kristuse tõelise kohalolu tõde pühimas Altarisakramendis esile tõstaks ja väljendaks. /1183, 2691/

1380. Selles, et Kristus tahtis sel ainulaadsel viisil oma Kirikus kohalolev olla, peitub sügav mõte. Kuna Kristus oma nähtaval kujul omad maha jättis, tahtis Ta meile kinkida oma sakramentaalse kohalolu; kuna Ta end meie päästmiseks ristil ohverdas, tahtis Ta, et meil oleks mälestamise märk Tema armastusest, millega Ta „armastas meid lõpuni“ (vrd Jh 13:1), kuni oma elu ohverdamiseni. Oma euharistilises kohalolus jääb Ta salapärasel viisil meie juurde sellisena, kes meid armastas ja ennast meie eest ohverdas (vrd Gl 2: 30) ning jääb kohalolevaks märkide all, mis seda armastust väljendavad ja jagavad: /669, 478/

„Kirik ja maailm vajavad väga Euharistia austamist. Selles armastusesakramendis ootab meid Jeesus ise. Ärgu olgu meil kahju mingist ajast, et seal Temaga kohtuda – adoratsioonis, usuga täidetud kontemplatsioonis, olles valmis hüvitama maailma tohutut süüd ja ebaõiglust. Meie adoratsioon ei tohi eales lõppeda“ (Johannes Paulus II, kiri Dominicae cenae, 3). /2715/

1381. Püha Thomas Aquinost ütleb: „Seda, et selles sakramendis on Kristuse tõeline Ihu ja tõeline Veri, ei saa haarata meeltega … vaid ainult jumalikule autoriteedile tugineva usuga. Seepärast ütleb Cyrillos kirjakoha „See on minu Ihu, mis teie eest antakse“ (Lk 22:19) kohta: „Ära kahtle, et see on tõde. Pigem võta Lunastaja sõnad usus vastu. Kuna Tema on Tõde, ei valeta ta“ (Summa Theologiae; III,75,1 tsiteerinud Paulus VI, MF 18). /156, 215/

Hardunult sind austan, pühim Jumalus,
Armulauas varjul Sinu saladus.

Sulle minu süda kõiges usaldub,

Sinu peale mõeldes ennast ohvriks toon.

Nähes, puudutades ei Sind tunda saa,

Ainult kuuldu põhjal võime uskuda.

Usun Poega, kes kord ilmus Jumalast,

Tõesti Tõde kõik, mis kuuldud Tema suust.

(p. Thomas Aquinost, hümn Adoro te devote, isa Rein Õunapuu tõlge)

VI. Paasasöömaaeg

1382. Missa on ühtaegu ja lahutamatult nii ohvri mälestamine, milles ristiohver alatiseks edasi püsib, kui ka püha Armulaua söömaaeg Issanda Ihu ja Verega. Euharistilise ohvri pühitsemine on täielikult suunatud Kristusega ühinemisele Armulauas. Armulaud tähendab end meie eest ohverdanud Kristuse enese vastuvõtmist. /950/

1383. Altar, mille ümber Kirik Euharistia pühitsemiseks koguneb, esitab ühe ja sama müsteeriumi mõlemat aspekti: ta on nii ohvrialtar kui Issanda laud. Veel enam, kristlik altar on võrdkuju Kristusele enesele, kes oma ustavate seas on kohal ühtaegu nii lepitusohvrina kui ka meile kingitud taevase toiduna. „Mida muud on Kristuse altar kui Kristuse Ihu võrdkuju,“ (De sacramentis, 5,7: PL 16,447C) ütleb püha Ambrosius ning lisab teisal: „Altar on (Kristuse) Ihu sümbol ning Kristuse Ihu on altaril” (ibidem, 4,7: PL 16,437D). Liturgia toob selle ohvri ja armulauaosaduse ühtsuse esile arvukates palvetes. Nii palvetab Rooma Kirik oma missakaanonis:   /1182/

„Me palume Sind, kõigeväeline Jumal, lase oma pühal inglil kanda need ohvriannid taevasele altarile, Sinu, kõige ülevuse Jumala palge ette, et meie kõik, kes me sellelt altarilt Sinu Poja pühimat Ihu ja Verd vastu võtame, saaksime osa taevalikust õnnistusest ja armust“ (MR, Rooma Kaanon, palve Supplices te rogamus).

„Võtke ja sööge sellest kõik“: Armulaud

1384. Issand kutsub meid tungivalt Teda Euharistia-sakramendis vastu võtma. „Aamen, aamen, ma ütlen teile: kui te ei söö Inimese Poja liha ja ei joo tema verd, ei ole teie sees elu“ (Jh 6:53). /2835/

1385. Et sellele kutsele vastata, tuleb meil ennast selle ülla ja püha hetke jaoks ette valmistada. Püha Paulus kutsub terve koguduse üles süümeuuringule: „Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust“ (1 Kr 11:27-29). Kes on teadlik oma raskest patust, peab enne Armulauda vastuvõtmist võtma vastu sakramentaalse pihi. /1457/

1386. Selle sakramendi suurust tajudes saab kristlane vaid alandlikult ning põlevas usus korrata väeülema sõnu (vrd Mk 8:8): „Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõnaja minu hing saab terveks.“ Püha Chrysostomose jumalikus liturgias palvetavad kristlased samas vaimus:

„Sinu müstilisest söömaajast luba mul täna osa saada, Jumala Poeg. Ma ei reeda Sinu saladust vaenlastele ega suudle Sind Juuda kombel, vaid teeröövlina ristil hüüan ma Sinu poole: Issand, mõtle oma kuningriigis minu peale!“ /732/

1387. Et ennast selle sakramendi vastuvõtmiseks õieti ette valmistada, peavad kristlased Kiriku ettekirjutatud paastu (vrd CIC, can. 919). Välise hoiakuga (žestid, rõivastus) väljendavad nad sellele hetkele, mil Kristus saab meie külaliseks, vastavat aukartust, väärikust ja rõõmu. /2043/

1388. Euharistia mõttele vastab, et juhul kui kristlased antud eeldused täidavad, võivad nad kommunitseerida iga kord, kui Missal osalevad:„Rõhutatult soovitatakse sellist täiuslikumat Missal osalemist, kus kristlased pärast preestri Armulauda sellestsamast Issanda laua ohvrist Issanda Ihu vastu võtavad“ (SC 55).

1389. Kirik kohustab kristlasi „pühapäevadel ning pühadel pühal liturgial … osalema“ (OE 15) ning meeleparanduse sakramendi läbi ettevalmistatutena vähemalt üks kord aastas Euharistiat vastu võtma, võimaluse korral Ülestõusmisajal (vrd CIC, can. 920). Kirik soovitab aga kristlastele tungivalt igal pühapäeval ja pühal ning veelgi sagedamini, isegi iga päev pühimat Euharistiat vastu võtta. /2042, 2837/

1390. Kristus on mõlema kuju all sakramentaalselt kohalolev. Seepärast saab Euharistia armu terviklikku vilja vastu võtta ka siis, kui kommunitseeritakse vaid leiva kujul. Pastoraalsetel põhjustel on sellisel kujul kommunitseerimine õigusega kujunenud ladina riituses tavaliseks. Ent „oma täieliku märgilise kujundlikkuse saab Armulaud juhul, kui teda jagatakse kahel kujul. Sel kujul väljendatakse euharistilise söömaaja märki täiuslikumal viisil“ (IGMR 240). Idakirikute riitustes on see tavapärane kommunitseerimisviis.

Armulaua viljad

1391. Armulauaosadus süvendab meie ühendust Kristusega. Euharistia vastuvõtmisel Armulaual on selle peamiseks viljaks südamlik ühinemine Jeesuse Kristusega, kes ju ütles: „Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse“ (Jh 6:56). Elu Kristuses rajaneb euharistilisele söömaajale: „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi“ (Jh 6:57). /460, 521/

„Kui kristlased Issanda pühadel Poja Ihu vastu võtavad, kuulutavad nad üksteisele rõõmusõnumit sellest, et neile kingitakse elu esmaviljad nagu tookord, kui ingel ütles Maarja Magdaleenale: „Kristus on üles tõusnud“. Ka nüüd kingitakse elu ja ülestõusmine sellele, kes Kristuse vastu võtab“ (Fanqith, Süüria antiookia ofiitsium, 1. köide, Commune, lk. 237 a-b).

1392. Sarnaselt ihuliku söögiga meie tavaelus mõjustab Armulaud imelisel viisil meie vaimulikku elu. Armulaud ülestõusnud Kristuse Ihuga, „mis Püha Vaimu läbi elab ja elustab“ (PO 5), hoiab, süvendab ja uuendab ristimises saadud elu armus. Kristliku elu kasv vajab toitmist euharistilise Armulaua, meie palverännuteekonna leiva abil kuni surmatunnini, mil seda meile teemoonana ulatatakse. /1212/

1393. Armulaud hoiab meid patu eest. Kristuse Ihu, mida me Armulauas vastu võtame, on „meie eest antud“, ning Veri, mida me joome, on „paljude eest valatud pattude andeksandmiseks“. Seepärast ei saa Euharistia meid Kristusega ühendada, samaaegselt meid tehtud pattudest puhastamata ning uute pattude tegemisest hoidmata. /613/

Iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb (vrd 1 Kr 11:26). Kui me Issanda surma kuulutame, kuulutame me pattude andeksandmist. Kui iga kord Tema Verd pattude andeksandmiseks valatakse, pean ma seda alati vastu võtma selleks, et see minu patud kustutaks. Kuna ma alati patustan, peab mul alati olema ravim“ (p. Ambrosius, De sacramentis, 4,28: PL 16,446A).

1394. Nagu ihulikku toitu võetakse vastu selleks, et taastada kasutatud jõuvarusid, nii kinnitab Euharistia armastust, mis argielus kustuma kipub. See taaselustatud armastus aga kustutab andestatavad patud (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1638). Kui Kristus ennast meile kingib, elustab Ta meie armastuse ning annab meile jõudu vabaneda korrastamata kiindumustest loodusse ja teeb, et me juurduksime üha enam Temas: /1863, 1436/

„Kuna Kristus suri armastusest meie vastu, palume Tema surma mälestades ohvri toomise ajal selle eest, et meile Püha Vaimu tulemise läbi armastust antaks. Me palume alandlikult, et selle armastuse väel, mille tõttu Kristus meie eest surra tahtis, ka meie Püha Vaimu armu vastu võtnutena peaksime maailma justkui meie jaoks risti lööduna ja meid maailma jaoks risti löödutena … Kui me oleme armastuse vastu võtnud, surgem siis patule ja elagem Jumalale“ (p. Fulgentius Ruspest, Contra gesta Fabiani, 28,16-19: CCL 19A,813-814).

1395. Armastuse läbi, mille Euharistia meis sütitab, hoiab ta meid tulevikus surmapattude eest. Mida enam me osaleme Kristuse elus, mida kaugemale areneb meie sõprus Temaga, seda väiksemaks muutub oht, et me end surmapatu läbi Temast lahutame. Surmapattude andestamiseks pole aga mõeldud mitte Euharistia, vaid meeleparanduse sakrament. Euharistia on nende sakrament, kes on täielikus osaduses Kirikuga. /1855, 1446/

1396. Müstilise Ihu ühtsus: Euharistia ehitab Kirikut. See, kes Euharistiat vastu võtab, seotakse tihedamalt Kristusega ja seeläbi ühendab Kristus kõik kristlased ühtseks Ihuks, Kirikuks. Armulaud uuendab, tugevdab ja süvendab juba ristimisel alguse saanud kuuluvust Kirikusse. Ristimises kutsuti meid kujundama ühtset Ihu (vrd 1 Kr 12:13). Euharistia teeb selle kutsumuse teoks: „Õnnistuse karikas, mida me õnnistame – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame – eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast“ (1 Kr 10:16-17). /1118, 1267, 790/

„Kui te olete Kristuse Ihu ning selle liikmed, on teie sakrament Issanda altaril: te võtate vastu sakramendi, mis olete te ise. Te vastate sellele, mida te vastu võtate sõnaga “aamen” (jah, nii see on), ja annate selle vastusega oma allkirja. Sa kuuled sõna: “See on Kristuse Ihu” ning vastad: “Aamen.” Ole niisiis Kristuse liige, et sinu “aamen” oleks tõene“ (p. Augustinus, Sermones, 272: PL 38,1247). /1064/

1397. Euharistia kohustab abiks vaestele. Et tões vastu võtta meie eest antud Kristuse Ihu ja Verd, peame ka meie vaestes, Tema vendades, Kristuse ära tundma (vrd Mt 25:40).   / 2449/

„Sa maitsesid Issanda Verd – ja ei tunne ometigi oma venda. Sa teotad seda lauda, kui sa ei pea vääriliseks oma toitu jagama sellega, keda arvati vääriliseks osalema sinuga ühes Issanda lauas. Jumal vabastas sinu kõigist pattudest ning on su oma lauda kutsunud. Aga sina pole isegi siis halastavaks muutunud“ (p. Johannes Chrysostomos, Homiliae in primam ad Corinthios, 27,4: PG 61,229-230)

1398. Euharistia ning kristlaste ühtsus. Selle müsteeriumi suuruse ees hüüab püha Augustinus: „Oo, aukartuse sakrament! Oo, ühtsuse märk! Oo, armastuse side!“ (In evangelium Ioannis tractatus, 26,6,13: vrd SC 47). Seda valulisemalt võib siis tunda Kiriku lõhestumisi, mis teevad võimatuks ühise osasaamise Issanda lauast; seda tungivamaks muutuvad palved Issanda poole, et Ta ühel päeval taastaks täieliku ühtsuse nende vahel, kes Temasse usuvad. /817/

1399. Idakirikud, kes pole katoliku Kirikuga täies osaduses, pühitsevad Euharistiat suure armastusega. „Kuna need kirikud omavad, vaatamata lahusolemisele, tõelisi sakramente, eelkõige aga apostelliku järjepidevuse tõttu preesterlust ja Euharistiat, mille läbi nad on tänini meiega väga tihedasti seotud“ (UR 15),on nendega osadus jumalateenistuses – “osadus in sacris”, seega Euharistias – „teatavatel sobivatel juhtudel ning kirikliku autoriteedi heakskiitmisel mitte ainult lubatav, vaid ka soovitav“ (UR 15; vrd CIC, can. 844, § 4). /838/

1400. Reformatsiooni tulemusena tekkinud katoliku Kirikust lahusseisvad kiriklikud osaduskonnad „ei ole eelkõige pühitsussakramendi puudumise tõttu Euharistia müsteeriumi algset ja täielikku tõelisust säilitanud“ (UR 22). Sel põhjusel pole katoliku Kirikul võimalik nende osaduskondadega euharistlikku interkommuniooni teostada. Kuid need kiriklikud osaduskonnad „tunnistavad … Issanda surma ja ülestõusmise mälestust pühas Õhtusöömaajas pühitsedes, et see tähendab elavat osadust Kristusega ning et nad ootavad Tema tagasitulemist auhiilguses“ (UR 22).   /1536/

1401. Kui kohaliku piiskopi otsuse kohaselt on tegemist kaaluka hädaseisukorraga, võivad katoliku preestrid jagada meeleparanduse, Euharistia ja haigete salvimise sakramente lubatult ka neile Kirikuga ebatäielikus osaduses viibivatele kristlastele, kes seda ise paluvad. Sel juhul aga on vaja, et nad nende sakramentide osas katoliku usku tunnistaksid ning viibiksid selleks nõutud seisundis (vrd CIC, can. 844, § 4). /1483, 1385/

VII. Euharistia – “tulevase auhiilguse tagatis”

1402. Iidses palves ülistab Kirik Euharistia müsteeriumi: O sacrum convivium in quo Christus sumitur. Recolitur memoria passionis eius; mens impletur gratia et futurae gloriae nobis pignus datur – „Oo püha söömaaeg, kus võtame vastu Kristust; uuendame Tema kannatuse mälestamist, hing täitub armuga ja meile antakse tulevase auhiilguse tagatis“. Kuna Euharistia on Issanda paasa mälestamise söömaaeg ning meid täidetakse osalemise läbi Altarisakramendis „kõige taevase armu ning õnnistusega“ (MR, Rooma kaanon 96), on Euharistia ühtlasi ka taevase auhiilguse ennetaja. /1323, 1130/

1403. Viimsel Õhtusöömaajal suunas Issand oma jüngrite tähelepanu paasa täitumisele Jumala kuningriigis. „Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis“ (Mt 26:29; vrd Lk 22:18; Mk 14:25). Iga kord, kui Kirik pühitseb Euharistiat, meenutab ta seda tõotust ning suunab oma pilgu sellele, „kes tuleb“ (Ilm 1:4). Oma palves kutsub ta Teda taastulema: “Marana tha!” (1 Kr 16:22), „Tule, Issand Jeesus!“ (Ilm 22:20). „Tulgu arm ja kadugu see maailm!“ (Didache 10,6). /671/

1404. Kirik teab, et Issand tuleb Euharistias meie juurde ning on meie seas kohalolev juba praegu. Kuid see Tema kohalolek on varjatud. Seetõttu pühitseme Euharistiat, oodates „vaga lootuse täitumist meie Lunastaja Jeesuse Kristuse tulemises” (MR, embolism pärast Meie Isa; vrd Tt 2:13) ja palume: „Luba neil osa saada Sinu riigi ülevusest ja anna meilegi lootust, et üheskoos nendega kord Sinu igaveses kirkuses rõõmustada võiksime. Siis kuivatad Sa pisarad meie palgeilt, lased meil näha Sind, meie Jumalat, sellisena nagu Sa oled, et me saaksime Sinu sarnasteks aegadest aegadesse Sind alati kiites“ (MR, kolmas missakaanon, 116: palve surnute eest). /1041, 1028/

1405. Euharistia on kindlaim tagatis ja selgeim märk selle kohta, et meie kindel lootus uuele taevale ning uuele maale, kus valitseb õiglus (vrd 2 Pt 3:13), läheb täide. Iga kord, kui seda müsteeriumi pühitsetakse, „saab teoks meie lunastamise tegu“ (LG 3) ning me murrame „ühte leiba …, mis on surematuse rohi, vastumürk, et mitte surra, vaid elada ikka Jeesuses Kristuses“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Ephesios, 20,2). /1042, 1000/

LÜHITEKSTID

 

1406. Jeesus ütleb: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti … Kes minu Liha sööb ning minu Verd joob, sellel on igavene elu … see jääb minusse ja mina temasse“ (Jh 6:51.54.56).

 

1407.Euharistia on Kiriku elu kese ja haripunkt. Temas võtab Kristus oma Kiriku ning kõik selle liikmed oma ülistus- ja tänuohvrisse, mille Ta ristil oma Isale ühe korra ja alatiseks tõi. Selle ohvri läbi vahendab Ta oma Ihule Kirikule õndsuse arme.

1408. Euharistia pühitsemise juurde kuuluvad alati: Jumala sõna kuulutamine, Jumala tänamine kõigi heategude, eelkõige aga selle eest, et Ta meile oma Poja kinkis, leiva ja veini konsekratsioon ja osasaamine liturgilisest söömaajast Kristuse Ihu ja Vere vastuvõtmise kaudu. Kõik need elemendid kujutavad endast ühtset kultuslikku tegevust.

1409. Euharistia on Kristuse paasa mälestuse pühitsemine, see tähendab õndsusteo pühitsemine, mis sai teoks Kristuse elu, surma ja ülestõusmise läbi. See tegu tehakse kohalolevaks liturgilise tegevuse kaudu.

1410. Kristus ise, Uue Lepingu igavikuline ülempreester, toob preestrite teenistuse läbi euharistilise ohvri. Samuti on Kristus ise leiva ja veini kujude all kohalolevana euharistilise ohvri ohvriand.

1411. Ainult kehtivalt pühitsetud preestrid saavad olla Euharistia pühitsemisel eestseisjad ning leiba ja veini konsekreerida, et need muutuksid Issanda Ihuks ja Vereks.

1412. Euharistia-sakramendi olemuslikud märgid on nisuleib ja viinamarjavein. Nende kohal palutakse neile Püha Vaimu õnnistust ning preester ütleb konsekratsioonisõnad, mis Jeesus lausus Viimsel Õhtusöömaajal: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse … See on uue ja igavese lepingu karikas, minu Veri …“.

 

1413. Konsekratsiooni läbi teostub leiva ja veini muutmine (transsubstantsiatsioon) Kristuse Ihuks ning Vereks. Leiva ja veini konsekreeritud kujude all on kohal elav ja kirgastatud Kristus ise – tõeliselt, tegelikult ja substantsiaalselt oma Ihu, oma Vere, oma hinge ja oma jumaliku loomusega (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1640; 1651).

 

1414. Euharistilist ohvrit tuuakse ka elavate ja surnute pattude eest ning selle eest, et Jumalalt vaimulikke ja ajalikke heategusid saavutada.

 

1415. See, kes Kristust Armulauas vastu võtta soovib, peab olema armuseisundis. Juhul kui ta on teadlik, et on sooritanud surmapatu, ei tohi ta Euharistiat vastu võtta eelnevalt meeleparanduse sakramendis pattude andeksandmist saamata.

 

1416. Kristuse pühima Ihu ja Vere vastuvõtmine võimaldab kommunitseerijal süvendada sidet Kristusega, kustutab tema andestatavad patud ning hoiab teda raskete pattude eest. Kuna armastuse side kommunitseerija ning Kristuse vahel tugevneb, kinnitab selle sakramendi vastuvõtmine Kiriku, Kristuse Müstilise Ihu ühtsust.

 

1417. Kirik soovitab kristlastele tungivalt iga kord, kui nad Euharistia pühitsemises osalevad, Armulauda vastu võtta; ta kohustab neid seda tegema vähemalt üks kord aastas.

 

1418. Kuna Altarisakramendis on kohal Kristus ise, tuleb Teda kummardades austada. „Pühima Altarisakramendi külastamine … on tunnistus meie tänust, meie armastuse märk ning meie kohustuse täitmine austada vääriliselt Kristust, meie Issandat“ (MF).

 

1419. Kuna Kristus läks sellest maailmast Isa juurde, annab Ta meile Euharistias tagatise oma tulevasest auhiilgusest. Osalemine pühas ohvris teeb meie südamed sarnaseks Tema Pühima Südamega, toetab meie jõude selle elu palverännakul, äratab meis igatsuse igavese elu järele ning ühendab meid juba nüüd taevase Kirikuga, püha Neitsi Maarja ning kõikide pühakutega.

Social button for Joomla