paavst 1210x236 px 2



3.1.3. Jumal päästab: Seadus ja Arm

2. artikkel. ARM JA ÕIGEKSMÕISTMINE

 

I. Õigeksmõistmine

 

1987. Püha Vaimu armul on vägi meid õigeks mõista, see tähendab kinkida ristimise kaudu (vrd Rm 6:3-4) „Jumala õigust, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad“ (Rm 3:22): /734/

Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale. Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses“ (Rm 6:8-11).

1988. Püha Vaimu väe kaudu osaleme Kristuse kannatuses, surres patule, ja Tema ülestõusmises, sündides uuele elule. Sest me oleme Tema Ihu, Kiriku (vrd 1 Kr 12) liikmed ja viinapuu oksad, mis on poogitud viinapuu külge, kes on Tema ise (vrd Jh 15:1-4). /654/

„Vaimu kaudu osaleme me Jumalas… Seeläbi et me Vaimus osaleme, saame osa Jumala loomusest… Seepärast on need, kelles elab Vaim, jumalikustatud“ (p. Athanasius, Epistulae ad Serapionem, 1,24: PG 26,585B). /460/

1989. Jumala armu esmaseks teoks on meeleparandus, mis toob kaasa õigeksmõistmise, vastavalt sellele, mida Jeesus Evangeeliumi alguses kuulutab: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal“ (Mt 4:17). Arm ergutab inimest Jumala poole liikuma ja patust ära pöörduma. Sel moel võtab ta ülevalt vastu andestuse ja õigluse. Selles seisneb „õigeksmõistmine… mis ei ole ainult pattude andeksandmine, vaid ka seesmise inimese pühitsemine ja uuendamine“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1528). /1427/

1990. Õigeksmõistmine vabastab inimese patust, mis on vastuolus armastusega Jumala vastu, ning puhastab tema südame. Õigeksmõistmine tuleneb Jumala halastavast algatusest, mis pakub andestust. Ta lepitab inimese Jumalaga, vabastab patuorjusest ja tervendab. /1446, 1733/

1991. Õigeksmõistmine seisneb samas ka Jumala õigluse vastuvõtmises usu läbi Jeesusesse Kristusesse. “Õiglus” tähendab siinkohal Jumala armastuse sirgjoonelisust. Õigeksmõistmise puhul valatakse südamesse usku, lootust ja armastust ning kingitakse võime kuuletuda Jumala tahtele. /1812/

1992. Õigeksmõistmine teeniti ära Kristuse kannatuse läbi, kes ohverdas ennast ristil elava, püha ja Jumalale meelepärase ohvriannina ning kelle verest sai kõikide inimeste pattude lepitamise tööriist. Õigeksmõistmine antakse meile ristimises, usu sakramendis. Ta lubab meil vormilt samastuda Jumala õiglusega, mis teeb meid Tema halastuse väel seesmiselt õigeks. Õigemõistmise eesmärgiks on Jumala ja Kristuse ülistamine ning igavese elu and. /617, 1266, 294/

Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala auhiilgusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse“ (Rm 3:21-26). /2543/

1993. Õigeksmõistmine loob aluse koostööle Jumala armu ja inimese vabaduse vahel. Selle väljenduseks inimese poolt on nõustumine usus Jumala sõnaga, mis kutsub teda meeleparandusele, ja armastuses toimiv koostöö Püha Vaimu sisendustega, mis ennetavad meie nõustumist ning seda toetavad. /2008/

„Kui Jumal Püha Vaimu valgustamise kaudu inimese südant puudutab, ei jää inimene ühelt poolt päris tegevusetuks, sest ta võtab ju selle sisenduse vastu, mille ta ka tagasi lükata võib; teiselt poolt ei suuda ta aga omaenese vabast tahtest ilma Jumala armuta jõuda õigluseni Tema ees“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1525). /2068/

1994. Õigeksmõistmine onJeesuse Kristuse ilmutatud ning Püha Vaimu kingitud Jumala armastuse ülevaim tegu. Püha Augustinus on arvamusel, et „jumalatu õigeksmõistmine on suurem tegu kui taeva ja maa loomine“, sest „taevas ja maa kaovad, aga valitute õndsus ja õigeksmõistmine jäävad püsima igavesti“ (p. Augustinus, In Evangelium Ioannis tractatus, 72,3).   Ta arvab isegi, et patuste õigeksmõistmine ületab isegi inglite loomise õigluses, kuna see annab tunnistust veelgi suuremast halastusest. /312, 412/

1995. Püha Vaim on sisemine õpetaja. Õigeksmõistmine võimaldab sündida “sisemisel inimesel” (Rm 3:22; Ef 3:16) ja toob endaga kaasa terve inimliku olemuse pühitsemise: /741/

Sest nii nagu te oma liikmed andsite orjaks rüvedusele ja ülekohtule, et teha ülekohut, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse teenritena pühitsuse jaoksNüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu“ (Rm 6:19.22).

II. Arm

1996. Me võlgneme oma õigeksmõistmise Jumala armule. Arm on heatahtlikkus, teenimatu abi, mille Jumal meile kingib, et me suudaksime Tema kutsele vastata. Sest meie kutsumuseks on saada Jumala lasteks (vrd Jh 1:12-18), tema lapsendatud poegadeks (vrd Rm 8:14-17), osa saada Jumala loomusest (vrd 2 Pt 1:3-4) ja igavesest elust (vrd Jh 17:3). /153/

1997. Arm on osasaamine Jumala elust; ta viib meid Kolmainujumala elu sisemusse: ristimise kaudu osaleb kristlane Kristuse, oma Ihu pea, armus. “Lapsendatud pojana” tohib ta nüüd ühenduses ainusündinud Pojaga nimetada Jumalat Isaks. Ta võtab vastu Vaimu elu, mis temasse armastust sisse puhub ja Kirikut üles ehitab. /375, 260/

1998. See kutse igavesele elule on üleloomulik, sest see on võimalik ainult tänu teenimatule Jumala algatusele, kuna üksnes Tema saab ennast ilmutada ja kinkida. See ületab inimese ning igasuguse olendi mõistuse ja tahtejõu võimalused (vrd 1 Kr 2:7-9). /1719/

1999. Kristuse arm on Jumala pälvimatu kingitus, millega Ta valab meie hinge Püha Vaimu läbi oma elu, et seda patust ravida ja pühitseda. See on pühitsev või jumalikustav arm, mille me ristimisel saime. Ta on meie jaoks “õndsustöö” alus (vrd Jh 4:14; 7:38-39). /1966/

Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti “ (2 Kr 5:17-18).

2000. Pühitsev arm on jääv kingitus, püsiv üleloomulik kalduvus, mis täiustab hinge, muutmaks seda võimeliseks elama Jumalaga ja tegutsema Tema armastuse väel. Eristatakse püsiarmu ehk habituaalset armu, see tähendab püsivat hoiakut elada ning tegutseda kooskõlas Jumala kutsega, ja abistavaid ehk aktuaalseid arme, see tähendab Jumala sekkumist pöördumise alguses ja õndsustöö vältel.

2001. Juba inimese ettevalmistamine armu vastuvõtmiseks on armu töö. See on hädavajalik, et esile kutsuda ja toetada meie kaastööd õigeksmõistmises usu läbi ja pühitsemises armastuse kaudu. Jumal viib meis täiusele selle, mida Ta on alustanud, „sest Ta alustab, kui põhjustab oma tegutsemisega, et me tahame; ja Ta viib selle lõpule, kui teeb koostööd meie juba pöördunud tahtega“ (p. Augustinus, De gratia et libero arbitrio, 17: PL 44,901). /490/

„Küll töötame ka meie, kuid me töötame üksnes koos Jumalaga, kes töötab. Tema halastus on meid ennetanud, et me terveneksime, ning ta järgneb meile, et me kord tervenenutena ikka elus püsiksime. See ennetab meid, et meid kutsutaks, ja järgneb meile, et meid kirgastataks. See ennetab meid, et me vagalt elaksime, ja järgneb meile, et me elaksime igavesti koos Jumalaga, sest ilma Temata ei suuda me midagi“ (p. Augustinus, De natura et gratia, 31: PL 44,264).

2002. Jumala vaba tegutsemine nõuab inimese vaba vastust, sest Jumal on loonud inimese oma näo järgi ning andnud talle koos vabadusega ka võime Teda tunnetada ja armastada. Hing saab armastuse osadusse siseneda ainult vabatahtlikult. Jumal puudutab inimese südant vahetult ja liigutab seda otse. Ta on inimesse paigutanud igatsuse tõe ja hea järele, mida üksnes Tema täita suudab. “Igavese elu” tõotused vastavad sellele seesmisele igatsusele igasugust lootust ületades. /1742/

„Nagu meile ütleb Sinu Raamatu sõna, et Sa pärast oma ülihäid tegusid seitsmendal päeval puhkasid, kuigi olid puhkeseisundis ka nende loomise ajal, annab see teada, et ka meie pärast oma tegusid, mis on ülihead sellepärast, et Sina nad meile oled andnud, puhkame igavese elu hingamispäeval Sinus“ (p. Augustinus, Confessiones, XIII,36,51). /2550/

2003. Arm on esmajoones ja eelkõige Püha Vaimu and, mis meid õigeks mõistab ja pühitseb. Armu juurde kuuluvad aga ka annid, mida Vaim meile jagab, et me saaksime osaleda Tema tegudes ja muutuksime võimeliseks kaasa töötama ligimeste õndsuseks ning Kristuse Ihu, Kiriku kasvamiseks. Nende andide hulka kuuluvad sakramentaalsed armud, see tähendab armud, mis on eriomased mitmesugustele sakramentidele. Nende hulka kuuluvad aga ka erilised armud, mida nimetatakse karismadeks, vastavalt püha Pauluse kasutatud kreeka sõnale, mis tähendab heatahtlikkust, tasuta andi, heategu (vrd LG 12). On olemas mitmesuguseid karismasid, vahel erakorralisi nagu ime- või keelteand. Nad kõik on suunatud pühitsevale armule ning nende eesmärgiks on Kiriku ühine hüve. Nad on armastuse teenistuses, mis Kirikut üles ehitab (vrd 1 Kr 12). /1108, 1127, 799-801/

2004. Eriliste armude seas tuleb mainida seisusearmusid, mis kaasnevad kristliku elu kohustuste ning kirikusiseste teenistuste täitmisega.

Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik“ (Rm 17:6-8).

2005. Kuivõrd arm on üleloomulik, jääb ta väljapoole meie kogemuse piire ning on äratuntav ainult usus. Seega ei saa me end usaldada oma tunnete ja tegude hoolde, nende alusel järeldamaks, et me oleme õigeks mõistetud ja päästetud (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1533-1534). Kuid Jumala sõna kohaselt: „Küllap te tunnete nad ära nende viljast!“ (Mt 7:20), võime me juhul, kui mõtleme Jumala heategudele meie endi ning pühakute elus, näha tagatist, et arm on meis tegev. See julgustab meid tugevamalt uskuma, usaldusliku vaesuse hoiakuga. /1768/

Seda hoiakut ilmestab eriti selgelt püha Jeanne d´Arci vastus kiriklike kohtunike salakavalale küsimusele: „Kui talt küsiti, kas ta peab end olevat Jumala armus, vastas ta: „Juhul, kui ma selles ei ole, tahtku Jumal mind sellesse asetada; juhul, kui ma aga olen, siis hoidku Jumal mind selles“ (Jeanne d´Arc, Actes du procès).

III. Teene

„Pühakute hulgas särab Sinu auhiilgus, sest nende teeneid kroonides kroonid Sa oma armu kinke“ (MR, pühakute prefatsioon, mille aluseks on “armu õpetaja” püha Augustinuse Enarratio in Psalmos, 102,7).

2006. Mõiste “teene” seondub üldjuhul tasuga, mida kogukond või ühiskond ühele oma liikmele tema teo eest võlgneb, olgu see siis hea või kuri tegu, midagi, mille eest tuleb tasuda või karistada. Teenete eest tasuda on õigluse vooruse asi, vastavalt seda juhtivale võrdsuse põhimõttele. /1723, 1807/

2007. Jumala suhtes puudub inimesepoolne teene selle sõna täpses tähenduses. Tema ja meie vahel on mõõtmatu ebavõrdsus, kuna me oleme kõik saanud Temalt, oma Loojalt. /42/

2008. Kristlikus elus on inimesel vaid seepärast Jumala ees teene, et Jumal on vabas otsusega tahtnud lasta inimesel teha koostööd oma armuga. Selle koostöö lähtepunktiks on alati Jumala isalik tegutsemine, mis annab tõuke inimese vabatahtlikule tegutsemisele sel moel, et teened heade tegude eest pannakse esmajoones Jumala armu arvele ning alles siis kristlase arvele. Inimese teene kuulub põhimõtteliselt Jumalale, kuna tema head teod lähtuvad Kristusest läbi Püha Vaimu sisenduste ja abistava armu. /306, 155, 970/

2009. Vastuvõtmine Jumala lapse seisusesse teeb meid armu läbi osalisteks jumalikus loomuses ja võib sellepärast Jumala teenimatu õigluse tagajärjena teha meid võimelisteks omandama tõeliseid teeneid. See on armust antud õigus, armastuse täiuslik õigus, mis teeb meid Kristuse “kaaspärijateks”, kes on väärt „seatud ajal saavutama igavese elu“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1546). Meie heade tegude teened on Jumala headuse kingid (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1548). „Arm on meid ennetanud; nüüd tasume seda, mis me võlgneme… Teened on Jumala kingid“ (p. Augustinus, Sermones, 298,4-5: PL 38,1367). /604/

2010. Kuna armu korras kuulub algatus alati Jumalale, ei saa keegi ära teenida esmast armu, mis on pöördumise, andestamise ja õigeksmõistmise alguseks. Alles Pühast Vaimust ja armastusest ärgitatuna suudame me hiljem iseendale ja teistele ära teenida arme, mis aitavad kaasa meie pühitsemisele, armu ja armastuse kasvamisele ning igavese elu saavutamisele. Vastavalt Jumala tarkusele suudame me ise ära teenida ajalikke hüvesid nagu tervis ja sõprus. Need armud ja hüved on kristliku palve sisuks. Palve kannab hoolt armu saavutamise pärast, mis on meie teenekate tegude jaoks hädavajalik. /1998/

2011. Kristuse armastus on meis kõikide meie teenete allikas Jumala ees. Jumala arm ühendab meid tegusas armastuses Kristusega ja tagab meie tegudele üleloomuliku iseloomu ning sellest tulenevalt teenekuse Jumala ja inimeste ees. Pühakud olid alati elavalt teadlikud sellest, et nende teened on puhas arm: /492/

„Pärast maist pagendust loodan ma Sinust taevases kodus rõõmu tunda; kuid ma ei taha koguda teeneid taeva tarvis, vaid üksnes Sinu armastuse heaks töötada… Sel eluõhtul ilmun ma Sinu ette tühjade kätega, sest ma ei palu Sinult, Issand, oma tegude loendamist. Kogu meie õigus on Sinu silmis täis vigasid. Mina tahan aga olla rõivastatud üksnes Sinu enda õiglusesse ja Sinu armastuse kingina Sind ennast igaveseks omanduseks saada“ (P. Jeesuslapse-Thérèse, Halastavale armastusele pühendumise akt).   /1460/

IV. Kristlik pühadus

2012.Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.  Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud“ (Rm 8:28-30). /459/

2013. „Kõik kristlased igast seisusest või ametist on kutsutud kristliku elu täiusele ja armastuse täiuslikkusele“ (LG 40). Kõik on kutsutud pühadusele: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik“ (Mt 5:48). /915, 2545, 825/

„Selle täiuslikkuse saavutamiseks peavad kristlased rakendama kõik oma jõud, mis nad Kristuselt oma anni mõõtu mööda on saanud …, kuuletudes kõiges Isa tahtele, andudes kogu südamest Jumala armastusele ja kaasinimese teenimisele. Nõnda kasvatab Jumala rahva pühadus ülirohkeid vilju, nagu seda Kiriku ajalugu nii paljude pühakute elu läbi hiilgavalt on näidanud“ (LG 40).

2014. Vaimulik edenemine pürgib üha sügavama ühinemise poole Kristusega. Seda ühinemist nimetakse “müstiliseks”, kuna see annab sakramentide ehk “pühade müsteeriumide” läbi osalemise Kristuse müsteeriumides, ning Kristuse läbi, pühima Kolmainsuse müsteeriumis. Jumal kutsub meid kõiki sellele seesmisele ühinemisele Temaga, isegi kui erilisi arme või sedalaadi müstilise elu erakordseid märke kingitakse vaid üksikutele, et teha ilmsiks kõigile antud armu tasuta kingi iseloom. /774/

2015. Tee täiuslikkusele läheb risti kaudu. Ei ole olemas pühadust ilma enesesalgamise ja vaimuliku võitluseta (vrd 2 Tm 4). Vaimulik edu nõuab askeesi ja suretamist, mis viivad samm-sammult ülespoole, eluni rahus ja õndsakskiitmiste rõõmus. /407, 2725, 1438/

„Kes sammub ülespoole, ei lakka eales lõputute alguste kaudu alguselt algusele sammumast. Kes sammub ülespoole, ei lakka eales igatsemast seda, mida ta juba tunneb“ (p. Gregorius Nyssast, Homiliae in Canticum, 8: PG 44,941C).

2016. Meie Ema, püha Kiriku lapsed loodavad kuni lõpuni vastupidamise armu ja autasu Jumalalt, nende Isalt, nende heade tegude eest, mida nad on tänu Tema armule ühenduses Jeesuse Kristusega teoks teinud (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1576). Kuna nad peavad kinni ühest ja samast elureeglist, jagavad kristlased “õndsat lootust” koos nendega, keda Jumala halastus on kokku kogunud “pühasse linna”, “uude Jeruusalemma”, mis „taevast Jumala juurest alla tuleb, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja“(Ilm 21:2). /162, 1821, 1274/

LÜHITEKSTID

2017.   Püha Vaimu arm kingib meile Jumala õigluse. Vaim ühendab meid usu ja ristimise läbi Kristuse kannatuste ning ülestõusmisega ja lubab meil Tema elus osaleda.

2018.   Õigeksmõistmisel nagu ka meeleparandamisel on kaks külge. Armust ajendatud inimene pöördub Jumala poole ja patust eemale; sel moel võtab ta vastu andestuse ja õigluse ülevalt.

2019.   Õigeksmõistmine seisneb pattude andeksandmises, pühitsemises ja seesmise inimese uuenemises.

2020.   Õigeksmõistmise on meile välja teeninud Kristus oma kannatuste läbi ning see antakse meile ristimise kaudu. Ta lubab meil vormiliselt samastuda Jumala õiglusega, mis meid õigeks muudab. Tema eesmärgiks on Jumala ja Kristuse au ning igavese elu and. See on Jumala halastuse ülevaim kingitus.

2021.   Arm on abi, mille Jumal meile annab, et me suudaksime vastata oma kutsumusele saada Tema lapsendatud lasteks. Arm juhatab meid Kolmainsuse sisemisse ellu.

2022.   Armu töös ennetab Jumala tegevus inimese vabatahtlikku vastust, valmistab seda ette ja kutsub selle esile. Arm vastab inimliku vabaduse sügavatele igatsustele, kutsub ta üles koostööle temaga ja täiustab teda.

2023.   Pühitsev arm on pälvimatu and, mille läbi Jumal meile oma elu kingib, valades ta Püha Vaimu läbi meie hinge, et tervendada teda patust ja pühitseda.

 

2024.   Pühitsev arm muudab meid “Jumalale meelepäraseks”. Püha Vaimu erilised annid, karismad, on suunatud pühitsevale armule ja nende eesmärgiks on Kiriku ühine hüve. Jumal tegutseb ka mitmesuguste abistavate ehk aktuaalsete armude kaudu, mida eristatakse meis püsivalt kohalolevast püsi- ehk habituaalsest armust.

 

2025.   Teened Jumala ees on meie jaoks võimalikud ainult Jumala vaba otsuse tagajärjel, millega Ta võimaldab inimesel osaleda oma armu töös. Teene kuulub esmajoones Jumalale, teises plaanis inimese kaastööle. Inimese teene kuulub seega Jumalale.

 

2026.   Jumala lapseks vastuvõtmise alusel ning tänu Jumala pälvimatule õiglusele saab Püha Vaimu arm meile tõelisi teeneid võimaldada. Armastus on meis põhiliseks allikaks teenetele Jumala ees.

2027.   Keegi ei saa meeleparandamist põhjustavat esmast armu endale ära teenida. Püha Vaimu ajel võime me nii eneste kui ka kaasinimeste jaoks ära teenida arme, mis aitavad meid igavese elu saavutamisel, kuid annavad ka hädavajalikke maiseid hüvesid.

2028.   „Kõik kristlased igast seisusest või ametist on kutsutud kristliku elu täiusele ja armastuse täiuslikkusele“ (LG 40). „Kristlikul täiuslikkusel on vaid üks mõõt: see, et ta on mõõtmatu“ (p. Gregorius Nyssast, De vita Moysis, PG 44,300D).

 

2029.Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Mt 16:24).

3. artikkel. KIRIK – EMA JA ÕPETAJA

 

2030. Ristitu täidab oma kutsumust Kirikus, kõikide ristitute kogukonnas. Kirikult võtab ta vastu Jumala sõna, mis sisaldab “Kristuse seaduse” (Gl 6:2) õpetusi. Kirikult võtab ta vastu sakramentide armu, mis teda tema teekonnal kinnitab. Kirik annab talle pühaduse eeskuju. Pühas Neitsis Maarjas tunneb ta ära pühaduse eeskuju ning allika; ta tunneb selle ära nende ehtsas tunnistuses, kes pühalt elavad; ta avastab selle vaimulikus pärimuses ning pikas pühakute ajaloos – pühakute, kes tema eel käisid ja kelle mälestuspäevi liturgias pühitsetakse. /828, 970, 1172/

2031. Kõlbeline elu on vaimne jumalateenistus. Kristuse Ihus, kes me oleme, ja ühenduses euharistilise ohverdamisega toome me iseennast „Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks“ (Rm 12:1). Liturgias ja eriliselt sakramentide pühitsemises ühinevad palve ning õpetamine Kristuse armuga, et valgustada ja tugevdada kristlikku tegutsemist. Nagu kogu kristlik elu, leiab ka kõlbeline elu oma allika ning kõrgpunkti euharistilises ohvris. /1368/

I. Kõlbeline elu ning Kiriku Õpetusamet /85-87, 888-892/

 

2032. Kirik on „tõe sammas ja alustugi“ (1 Tm 3:15). „Kristuse piduliku ülesande kuulutada õndsustõde on Kirik saanud apostlitelt“ (LG 17). „Kirikule kuulub õigus alati ja igal pool kuulutada kõlbluse põhimõtteid ka ühiskondlikku korda puutuvates küsimustes ning väljendada hinnanguid kõikide inimlike asjade kohta sedavõrd, kuivõrd seda nõuavad inimese põhiõigused või tema hingeõndsus“ (CIC, can 747 § 2). /2246, 2420/

2033. Kiriku karjaste õpetusametit kõlbluse valdkonnas teostatakse tavaliselt katehheesis ja jutlustes teoloogide ning vaimulike kirjanike teoste abil. Karjaste juhtimisel ning järelvalvel on kristliku moraali pärandit põlvest põlve edasi antud. Need seisnevad muutumatute reeglite, käskude ja vooruste kogumis, mis järelduvad usust Kristusesse ja mida elustab armastus. Sedalaadi katehheesi alusteks on iidse tava kohaselt usutunnistuse kõrval Meie Isa palve ja Dekaloog, mis väljendab kõigile inimestele siduvaid kõlbelise elu põhimõtteid. /84/

2034. Paavst ja piiskopid „on autentsed, see tähendab Kristuse meelevallaga varustatud õpetajad, kes kuulutavad nende hoolde usaldatud rahvale usku, mida tuleb uskuda ja ellu rakendada“ (LG 25). Paavsti ja temaga ühenduses olevate piiskoppide universaalne ja korraline Õpetusamet õpetab kristlastele uskumiseks kohustuslikku tõde, armastust, mida neil tuleb praktiseerida, ja õndsust, mida nad võivad loota.

2035. Kristuse meelevallas osalemise kõrgeim aste on tagatud on ilmeksimatuse karisma kaudu. See hõlmab tervet Jumala Ilmutuse pärandit (vrd LG 25) ja kõiki õpetuse, kaasa arvatud kõlblusõpetuse elemente, ilma milleta ei ole võimalik hoida, õpetada ja järgida õndsusttoovaid usutõdesid.

2036. Õpetusameti meelevald hõlmab ka loomuseaduse üksikuid käske, sest õndsuseks on hädavajalik nende täitmine sel viisil, nagu Looja seda nõuab. Kui Kiriku Õpetusamet tuletab meelde loomuseaduse käske, teostab ta oma prohvetliku ülesande olulist osa, mis seisneb inimestele selle kuulutamises, kes nad tegelikult on, ja meeldetuletamises, millised nad Jumala ees peaksid olema (vrd DH 14). /1960/

2037. Kirikule usaldatud Jumala seadust õpetatakse kristlastele kui elu ja tõe teed. Kristlastel on õigus (vrd CIC, can 213) sellele, et neile õpetataks Jumala õndsakstegevaid käske, mis puhastavad eristamisvõimet ning armu abil tervendavad haavatud inimmõistust. Neil on kohustus armastuses järgida Kiriku õiguspärase võimu väljastatud korraldusi ja eeskirju isegi juhul, kui nad on distsiplinaarset laadi. /2041/

 

2038. Oma ülesande täitmisel õpetada ja rakendada kristlikku kõlblusõpetust, vajab Kirik hingehoidjate agarust, teoloogide teadmisi ning kõigi kristlaste ja hea tahtega inimeste osalust. Usk ja evangeeliumikohane elu kingivad igaühele elukogemuse “Kristuses”, mis neid valgustab ja teeb võimeliseks otsustama jumaliku ning inimliku tegevuse üle Jumala Vaimule vastavalt (vrd 1 Kr 2:10-15). Sel moel võib Püha Vaim oma teenistusse võtta ka tavalise alandliku inimese, et valgustada õpetlasi ja kõrgeimate ametite kandjaid. /2442/

2039. Kiriklikke ameteid tuleb täita vennaliku teenimise vaimus ja andumuses Kirikule Issanda nimel (vrd Rm 12:8.11). See, kes seisab Kiriku teenistuses, peab omaenda tegevuse moraalsuse üle otsustamisel hoiduma tuginemast vaid isiklikule vaatele. Tal peab võimaluse piires olema silme ees kõikide hüve, mis leiab väljenduse loomupärases ja jumalikus kõlblusseaduses ning sellest järelduvalt Kiriku seadustes ja Õpetusameti kõlbelisi küsimusi puudutavas autoritatiivses õpetuses. Isiklikku südametunnistust ja mõistust pole õige vastandada kõlblusseadusele või Kiriku Õpetusametile. /1783/

2040. Sel moel saab kristlaste seas süveneda tõeliselt lapsemeelne armastus Kiriku vastu. Selline on ristimise armu loomulik areng, mis on meid Kiriku rüpes eostanud ja Kristuse Ihu liikmeks teinud. Emaliku hoolega vahendab Kirik Jumala halastust, mis võidutseb kõikide pattude üle ning on eriti mõjus meeleparanduse sakramendis. Hoolitseva emana annab ta meile ka oma liturgias päev-päevalt Issanda sõna ja Euharistia toitu. /167/

II. Kiriku käsud

 

2041. Kiriku käsud seisavad kõlbelise elu teenistuses, mis on seotud liturgilise eluga ning mis sellest toituvad. Nende Kiriku karjaste poolt antud positiivsete seaduste kohustava iseloomu eesmärgiks on seada kristlastele hädavajalik miinimum palveelus ning kõlbelises pürgimises, et kindlustada Jumala- ja ligimesearmastuse kasvu.

2042. Esimene Kiriku käsk („Sa pead pühapäevadel ja kohustuslikel pühadel pühal Missal osalema ja hoiduma raskest tööst“) nõuab kristlastelt, et nad pühitseksid päeva, mil mälestatakse Issanda ülestõusmist (vrd CIC, can 1246-1248; CCEO, can 881, § 1. § 2. § 4) ja samuti tähtsamaid liturgilisi pühasid, mil me austame Kristuse, Pühima Neitsi Maarja ja pühakute müsteeriume, eelkõige oma osalemise läbi euharistilisel pühitsemisel. Hoiduda tuleb ka kõikidest asjatoimetustest ja töödest, mis oma loomu poolest takistavad pühade pühitsemist (vrd CIC, can 1246-1248; CCEO, can 880, § 3; 881 § 1. § 2. § 4). /1389, 2180/

Teine Kiriku käsk („Sa pead oma patte vähemalt üks kord aastas pihtima“) kindlustab vajaliku ettevalmistuse Euharistiaks meeleparanduse sakramendi vastuvõtmise kaudu, mis on ristimises toimunud meeleparanduse ja saadud andestuse jätkuks (vrd CIC, can 989; CCEO, can 719). /1457/

Kolmas Kiriku käsk („Sa pead vähemalt üks kord aastas ülestõusmisajal ning ka surmaohus püha Armulauda vastu võtma“) seab Issanda Ihu ja Vere vastuvõtmise miinimumi, väärtustades eriliselt selle sidet Ülestõusmispühadega, kristliku liturgia allika ja keskmega (vrd CIC, can 920; CCEO, can 708, 881, § 3). /1389/

2043. Neljas Kiriku käsk („Sa pead pidama Kiriku seatud paastu- ja lihast loobumise päevi“) seab loobumise ja patukahetsuse päevade pidamise, mis valmistavad meid ette liturgilisteks pühadeks ja aitavad meil saavutada ka oma himude valitsemist ning südame vabadust (vrd CIC, can 1249-1251; CCEO, can 882). /1387, 1438/

Viies Kiriku käsk („Toetada jõukohaselt Kirikut tema vajadustes“) ütleb, et kristlased on kohustatud oma võimalustele vastavalt toetama Kirikut tema materiaalsetes vajadustes (vrd CIC, can 222; CCEO, can 25). /1351/


Piiskoppide konverentsid võivad oma territooriumi jaoks peale eelpoolnimetatute seada veel teisigi Kiriku käske (vrd CIC, can 455).

III. Kõlbeline elu ja misjonärlik tunnistus

2044. Ristitute ustavus on otsustav eeltingimus Evangeeliumi kuulutamisele ning Kiriku läkituse täitmisele maailmas. Selleks et õndsussõnum saaks inimestele oma tõe- ja toimeväge näidata, peab ta saama kinnituse kristlaste elu läbi. „Kristliku elu eeskujul endal ja üleloomulikus vaimus tehtud headel tegudel on vägi juhatada inimesi usu ning Jumala juurde“ (AA 6). /852, 905/

2045. Ühe Ihu liikmetena, kelle Peaks on Kristus (vrd Ef 1:22), aitavad kristlased oma veendumuste ning kõlbeliste hoiakute kindlameelsusega kaasa Kiriku ülesehitamisele. Kirik kasvab, tugevneb ja areneb oma liikmete pühaduse läbi (vrd LG 39), „kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:13). /753, 828/

2046. Kristuse eeskujust vormitud elu kaudu kiirendavad kristlased Jumala Riigi, „õigluse, armastuse ning rahu“ (MR, Kristus Kuninga suurpüha prefatsioon) riigi tulemist. Nad ei jäta seetõttu hooletusse oma maiseid kohustusi; ustavatena oma Õpetajale täidavad nad neid ausalt, kannatlikult ja armastusega. /671, 2819/

LÜHITEKSTID

 

2047. Kõlbeline elu on vaimulik jumalateenistus. Kristlik tegutsemine saab toitu liturgiast ja eelkõige sakramentide pühitsemisest.

2048. Kiriku käsud käsitlevad kristlikku kõlbelist elu seoses liturgiaga ja sellest toitumisega.

2049. Kiriku karjased teostavad oma Õpetusametit kõlbluse valdkonnas tavaliselt katehheesi ning jutluse kaudu. Selle aluseks on Dekaloog, mis annab iga inimese jaoks kehtivad kõlbelise elu põhimõtted.

2050. Paavst ja piiskopid jutlustavad volitatud õpetajatena Jumala rahvale usutõdesid, mida tal tuleb uskuda ja kõlbelises elus rakendada. Nende ülesandeks on avaldada seisukohti nendes kõlbelistes küsimustes, mis kuuluvad loomuseaduse ja mõistuse valdkonda.

2051. Kiriku Õpetusameti eksimatus hõlmab kõiki neid õpetuse, kaasa arvatud kõlblusõpetuse elemente, ilma milleta ei ole võimalik õndsusttoovaid usutõdesid hoida, õpetada ja järgida.

Social button for Joomla