Katoliku Kirik Eestis



3.2.2. Armasta oma ligimest ...

7. artikkel. SEITSMES KÄSK

„Sa ei tohi varastada“ (2 Ms 20:15; 5 Ms 5:19; Mt 19:18).

2401. Seitsmes käsk keelab võõra vara ebaõiglase omastamise või hoidmise ja kaasinimese vara mingil moel kahjustamise. Ta kirjutab ette materiaalsete hüvede ja inimtöö viljade õiglase ja armastava haldamise. Ühist hüvet silmas pidades nõuab ta, et austataks varade määratust üleüldiseks otstarbeks ja õigust eraomandile. Kristlane püüdleb selle poole, et suunata selle maailma hüvede kasutamist Jumala ja vennaarmastuse suunas. /1807, 952/

I. Maiste varade määratus üleüldiseks otstarbeks ja õigus eraomandile

 

2402. Alguses usaldas Jumal maa ning selle varad inimkonnale ühiseks haldamiseks, et nad maa eest hoolt kannaksid, töö läbi seda valitseksid ja selle vilju kasutaksid (vrd 1 Ms 1:26-29). Loodud hüved on määratud tervele inimsoole. Kuid maa on inimeste vahel ära jaotatud, et tagada kindlus nende elule, mis on sageli ohus puuduse ning vägivalla tõttu. Varade omandamine on õigustatud, et kindlustada inimeste vabadust ja väärikust ning anda igaühele võimalus rahuldada iseenese ning tema hoolde usaldatute põhivajadusi. See peab võimaldama inimestevahelise loomupärase ühtekuuluvustunde teokstegemist. /226, 1939/

2403. Õigus eraomandile, mis on saavutatud iseenda tööga või saadud õiglasel viisil, ei välista tõsiasja, et maa anti alguses üle tervele inimkonnale. Kõikide hüvede määratus üleüldiseks otstarbeks jääb esmatähtsaks, isegi kui ühine hüve nõuab, et austataks eraomandit, õigust sellele ja selle kasutamisele.

2404. „Seepärast ei pea inimene, kes neid hüvesid kasutab, pidama tema omanduses olevaid väliseid asju mitte ainult omadeks, vaid ka ühisteks selles mõttes, et nad ei tooks kasu mitte ainult talle, vaid ka teistele“ (GS 69,1). Mingi hüve omamine muudab selle omaniku asja haldajaks ettehoolduse teenistuses; tal tuleb seda kasutada ning sellest kasvavat tulu jagada teistega, eelkõige oma lähedastega. /307/

2405. Materiaalseid ja mittemateriaalseid tootmisvarasid – nagu näiteks maa või vabrikud, erialased teadmised või kunstioskused – peavad nende omanikud hästi haldama, et need tooksid kasu võimalikult paljudele inimestele. Tarbe- ja toidukaupade omanikel tuleb neid kasutada mõõdukalt, hoides neist parema osa külaliste, haigete ning vaeste tarbeks.

2406. Riigivõimul on õigus ja kohustus ühise hüve huvides reguleerida omandiõiguse õiguspärast kasutamist. /1903/

II. Austus isikute ja nende varade vastu

2407. Majanduse valdkonnas nõuab inimväärikuse austamine mõõdukuse vooruse praktiseerimist, et valitseda kiindumuse üle selle maailma varadesse; õigluse voorust, et tagada kaasinimese õigused ning anda talle seda, millele tal on õigus; ja solidaarsust vastavalt Issanda “kuldreeglile” ja heldekäelisusele, sest „kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest“ (2 Kr 8:9). /1809, 1807, 1939/

Austus võõra vara vastu

2408. Seitsmes käsk keelab varguse, mis seisneb võõra vara õigusvastases omastamises vastu omaniku mõistlikku tahet. Vargusega ei ole tegemist juhul, kui omaniku nõusolekut võib eeldada või kui tema keeldumine on vastuolus mõistlikkuse või varade määratusega üleüldiseks otstarbeks. See leiab aset näiteks juhul, kui ilmselges ja äärmuslikus hädaolukorras osutub võõraste varade omastamine ja kasutamine ainsaks vahendiks, et rahuldada vahetuid põhivajadusi nagu toit, peavari ja rõivastus (vrd GS 69,1).

2408. Kes ükskõik mil viisil ebaõiglaselt võõrast vara omastab või seda hoiab, rikub seitsmendat käsku isegi juhul, kui ta sealjuures ei lähe vastuollu ilmaliku seadusandlusega. See kehtib laenatud või leitud asjade teadliku enesele jätmise, ärilise pettuse (vrd 5 Ms 25:13-16), ebaõiglase töötasu maksmise (vrd 5 Ms 24:14-15; Jk 5:4) ning hindade kõrgeks ajamise osas, kui kasutatakse kas kaasinimeste teadmatust või nende hädaseisundit (vrd Am 8:4-6). /1867/

Kõlbeliselt taunitavad on ka spekulatsioon, millega hindasid kunstlikult kas tõstetakse või langetatakse, et nii kaasinimesi kahjustades endale tulu lõigata; korruptsioon, mille läbi ahvatletakse vastutavaid isikuid tegema õigusega määratletud põhimõtete vastaseid otsuseid; ühisvara või ettevõtte vara omastamine ja tarvitamine isiklikuks kasuks; töö lohakalt tegemine, maksude tasumatajätmine, tšekkide või arvete võltsimine, liialdatud väljaminekud ja raiskamine. Eraomanduses oleva või ühisvara teadlik rikkumine on vastuolus kõlblusseadusega ning nõuab heastamist.

2410. Lubadusi tuleb pidada ja lepinguid rangelt täita, kui võetud kohustused on kõlbeliselt õiglased. Majanduslik ja ühiskondlik elu sõltub suures osas sellest, et füüsiliste ja juriidiliste isikute vahelistest lepingutest peetakse kinni, sealhulgas äri- või ostulepingutest, üüri- või töölepingutest. Iga leping tuleb sõlmida ja täita heas usus. /2101/

2411. Lepingud on allutatud kommutatiivsele (tasakaalustavale) õiglusele, mis reguleerib isikutevahelisi vahetussuhteid isikute õiguste täpse austamise alusel. Kommutatiivne õiglus on rangelt kohustav. Ta nõuab, et arvestatakse omandiõigust, tasutakse võlad ning peetakse oma kohustustest vabatahtlikult kinni. Ilma kommutatiivse õigluseta ei ole ükski teine õigluse vorm võimalik. /1807/

Kommutatiivsest (tasakaalustavast) õiglusest erinev on legaalne õiglus, mis hõlmab seda, mida kodanik õigluse alusel kogukonnale võlgneb ja distributiivset (väljajagavat) õiglust, mis reguleerib seda, mida kogukond kodanikele nende panuse ja vajaduste alusel on kohustatud andma.

2412. Kommutatiivse õigluse jõul nõuab kohustus heastada teostatud ebaõiglus, et õigusvastaselt omandatud vara tagastatakse omanikule. /1459/

Jeesus kiitis Sakkeust tema lubaduse eest: „Kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi“ (Lk 19:8). Kes on otseselt või kaudselt omastanud võõrast vara, on kohustatud selle tagasi andma, või juhul, kui seda ei ole enam olemas, tagastama selle väärtuse hinna rahas või asjades ning hüvitama ka kasumi, mida omanik oleks sellest õiguspäraselt saanud. Kes oli mingil moel osaline varguses või sellest kasu lõikas, näiteks kes seda käskis, oli selles kaastegev või seda varjas, on vastavalt oma vastutusele ja saadud kasule samuti kohustatud kahju heastama. /2487/

2413. Õnnemängud (nagu kaardimäng) või kihlveod ei ole iseenesest õiglusega vastuolus. Nad muutuvad aga kõlbeliselt lubamatuteks juhul, kui nad riisuvad selle, mida inimene ise ja teised inimesed enda ülalpidamiseks vajavad. Mängukirg ähvardab mängijat orjastada. Sõlmida ebaõiglast kihlvedu või petta mängus on raske patt, välja arvatud juhul, kui kahju on nii tühine, et kahjustatu seda mõistlikul viisil ei saa tõsiseks hinnata.

2414. Seitsmes käsk keelab tegevused või ettevõtmised, mis ükskõik millisel põhjusel – egoismi, ideoloogia, kasuhimu tõttu või totalitaarsest meelsusest – viivad inimeste orjastamiseni, nii et neilt röövitakse nende isikuväärikus, et neid ostetakse, müüakse või vahetatakse nagu kaupa. Inimesi vägivallaga tarbekaubaks või kasumi allikaks muuta on patt inimväärikuse ja inimese põhiõiguste vastu. Püha Paulus käskis kristlikul peremehel kohelda oma kristlikke orje „mitte enam orjana“, vaid „armsa vennana“ (Fm 16). /2297/

Loodu rikkumatuse austamine

2415. Seitsmes käsk nõuab ka loodu rikkumatuse austamist. Loomad, taimed ning elutud asjad on loomuse poolest määratud eilse, tänase ja homse inimkonna hüvanguks (vrd 1 Ms 1:28-31). Maailma maavarasid, loomi ja taimi ei tohi kõlbelisi nõudeid arvestamata hoolimatult kasutada. Looja poolt inimesele üleantud valitsemine elava ja elutu looduse üle ei ole absoluutne; seda piirab kaasinimeste elukvaliteedi tagamise nõue, mis haarab ka tulevasi põlvkondi; see nõuab ka religioosset aukartust Jumala loodu rikkumatuse ees (vrd CA 37-38). /226, 358, 373, 378/

2416. Loomad on Jumala loodu ning alluvad Tema hoolitsevale ettehooldusele (vrd Mt 6:26). Juba üksnes oma olemasolu läbi kiidavad ja ülistavad nad Jumalat (Tn 3:57-58). Seepärast võlgnevad ka inimesed neile heatahtlikkuse. Meenutagem, millise leebusega kohtlesid loomi pühakud, näiteks püha Franciscus Assisist või püha Philippus Neri. /344/

2417. Jumal usaldas loomad oma näo järgi loodud (vrd 1 Ms 2:19-20; 9:1-14) inimese peremeheliku valitsemise alla. Seega tohib ta loomi kasutada toiduks ning rõivaste valmistamiseks. Ta tohib neid ka kodustada, et nad aitaksid inimesi töös ja vaba aja veetmises. Meditsiinilised ja teaduslikud katsetused loomade peal on mõistlikkuse piirides kõlbeliselt lubatavad, kui nad aitavad inimelu ravida ja päästa. /2294/

2418. Loomadele tarbetult kannatuste valmistamine ja nende tapmine on vastuolus inimväärikusega. Ebaväärikas on ka nende peale raisata raha, mis peaks esmajoones inimeste häda leevendama. Loomi võib armastada, neid ei tohi aga kohelda sellise armastusega, mis kuulub üksnes inimestele. /2446/

III. Kiriku sotsiaaldoktriin

2419. „Kristlik ilmutus .. juhatab meid … ühiskondliku elu sügavamale tundmisele“ (GS 23,1). Kirik ammutab Evangeeliumist täieliku tõe ilmutuse inimese kohta. Täites oma kohustust Evangeeliumi kuulutada, meenutab ta inimesele Kristuse nimel tema väärikust ja kutsutust isikute osadusse, õpetab talle Jumala tarkusega kooskõlas olevaid õigluse ja armastuse nõudeid. /1960, 359/

2420. Kirik langetab majanduse ning ühiskonnaelu valdkonnas kõlbelisi hinnanguid, „kui seda nõuavad inimisiku põhiõigused või hingede õndsus“ (GS 76,5). Kõlbluse valdkonnas on Kirikul riigist erinev läkitus: Kirik kannab hoolt ühise hüve maise mõõtme eest sellest aspektist, kuivõrd see on suunatud ülimale hüvele, meie lõppeesmärgile. Ta püüab juurutada õiget suhtumist maistesse hüvedesse ning ühiskondlik-majanduslikesse suhetesse. /2032, 2246/

2421. Kiriku sotsiaaldoktriin arenes välja XIX sajandil, ajendatuna vastuolust Evangeeliumi ja moodsa tööstusliku ühiskonna vahel tema uudsete struktuuridega tarbekaupade tootmiseks, uue käsitlusega ühiskonnast, riigist ning riigivõimust ning uute töö- ja omandivormidega. Kiriku sotsiaaldoktriini areng majanduslikes ja ühiskondlikes küsimustes annab tunnistust nii Kiriku õpetuse püsivalt aktuaalsest väärtusest kui ka tema alati elava ning mõjusa Pärimuse tõelisest mõttest (vrd CA 3).

2422. Kiriku sotsiaaldoktriin koosneb õpetuste kogumist, mis kujuneb välja seeläbi, et Kirik Püha Vaimu toel tõlgendab ajaloolisi sündmusi terve Jeesuse Kristuse ilmutuse valguses (vrd SRS 1; 41). See õpetus on hea tahtega inimestele seda meelsamini vastuvõetavam, mida tugevamini kristlased oma hoiakutes end sellest juhendada lasevad. /2044/

2423. Kiriku sotsiaalõpetus annab põhimõtted mõtisklusteks, sõnastab otsustamise kriteeriumid ja annab juhised tegutsemiseks.

Igasugune süsteem, milles ühiskondlikke suhteid määratlevad eranditult majanduslikud tegurid, on vastuolus inimisiksuse ja tema tegudega (vrd CA 24).

2424. Teooria, kus kasumit peetakse igasuguse majandusliku tegevuse ainsaks seaduseks ja tegevuse lõppeesmärgiks, on kõlbeliselt vastuvõetamatu. Ohjeldamata rahahimu toob kaasa hukatuslikud tagajärjed. Ta on üks ühiskondlikku korda rikkuvate konfliktide allikatest. /2317/

Süsteemid, „mis tootmisprotsessi kollektiivse organiseerimise tõttu eiravad üksikisiku ning inimgruppide põhiõigusi, on vastuolus inimese väärikusega“ (GS 65,2). Igasugune praktika, mis taandab inimese üksnes kasumi saamise vahendiks, orjastab inimest, viib raha kui ebajumala kummardamisele ja aitab kaasa ateismi levikule. „Keegi ei saa orjata kahte isandat. Teie ei saa orjata Jumalat ja mammonat“ (Mt 6:24; Lk 16:3).

2425. Kirik on tagasi lükanud totalitaarsed ja ateistlikud ideoloogiad, mis meie ajal seonduvad “kommunismi” või “sotsialismi” mõistetega. Teiselt poolt on ta “kapitalismi” tegevusviisis tagasi lükanud ka individualismi ja turuseaduste ülimuslikkuse inimliku töö üle (vrd CA 10; 13, 44). Majanduse juhtimine ainuüksi keskse planeerimise kaudu rikub fundamentaalselt ühiskondlikke suhteid; majanduse juhtimine ainuüksi vabaturu seadustega on vastuolus sotsiaalse õiglusega, sest „on loendamatult inimlikke vajadusi, mis ei kuulu turule“ (CA 34). Seepärast tuleb hoolt kanda turu ja ettevõtluse sellise mõistliku reguleerimise eest, mille puhul peetakse kinni väärtuskorrast ja juhindutakse ühisest hüvest. /676. 1886/

IV. Majanduselu ja sotsiaalne õiglus

2426. Majandusliku elu areng ja tootmise kasv peavad teenima inimeste vajaduste rahuldamist. Majanduselu ei eksisteeri vaid selleks, et rohkendada toodetavaid hüvesid ja suurendada kasumit ning võimu; esmajoones peab ta olema inimisiku, kogu inimese ja kogu inimühiskonna teenistuses. Majandustegevust tuleb vastavalt talle omastele meetoditele teostada kõlbelise korra ja sotsiaalse õigluse raamides selliselt, et ta vastaks Jumal kavale inimeste suhtes (vrd GS 64). /1928/

2427. Inimlik töö on Jumala näo järgi loodud inimese vahetu tegu. Inimesed on kutsutud üheskoos jätkama loomistööd seeläbi, et nad valitsevad maad (vrd 1 Ms 1:28; GS 34, CA 21). Töö on seega kohustus: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!“ (2 Ts 3:10; vrd 1 Ts 4:1). Töö austab Loojalt saadud ande ja talente. Tal võib olla ka lunastav iseloom. Kui inimene võtab koostöös Jeesuse, Naatsareti käsitöölise ja Kolgata Ristilööduga enda peale töö vaeva (vrd 1 Ms 3:14-19), siis töötab ta teatud mõttes kaasa Jumala Pojaga Tema lunastamistöös. Ta tõestab ennast Kristuse jüngrina sel moel, et neis töödes, millele ta on kutsutud, päev-päevalt oma risti enda peale võtab (vrd LE 27). Töö võib olla vahendiks, et pühitseda ja maist tegelikkust Kristuse Vaimu läbi elustada. /307, 378, 531/

2428. Töös kasutab inimene ja teeb teoks teatava osa oma loomulikest võimetest. Töö põhiline väärtus tuleneb inimesest enesest, kes on selle autor ja adressaat. Töö on inimese jaoks ja mitte inimene töö jaoks (vrd LE 6). /2834, 2185/

Igaüks peab tööst saama vahendid, et ta suudaks kanda hoolt iseenese ja lähedaste eest ning aidata inimühiskonnale kasu tuua.

2429. Igaühel on õigus majanduslikule ettevõtlusele: igaüks tohib ja peab oma andeid kasutama, nii et see tuleks kasuks kõigile ja ta võiks oma tööst ka õiglasi vilju lõigata. Sealjuures tuleb tal kinni pidada ettekirjutustest, mida õiguspärased võimud ühiseks hüveks on välja andnud (vrd CA 32; 34).

2430. Majanduselus on mängus mitmesugused, sageli üksteisega vastuolus olevad huvid. Sellest lähtuvad seda iseloomustavad konfliktid (vrd LE 11). Neid tuleb püüda läbirääkimiste teel lahendada, võttes arvesse kõigi läbirääkimiste osapoolte – tööandjate ja ettevõtte juhtide, töövõtjate ja nende esindajate, näiteks ametiühingute ning vajaduse korral ka riigiametite esindajate – huve, õigusi ja kohustusi.

2431. Riigi vastutus. „Majandustegevus, eriti selles osas, mis puudutab turgu, ei saa areneda seda korraldavate seaduste, juriidiliste ja poliitiliste normide puudumisel. Kuid see eeldab isikuvabaduse ja omandi puutumatust, aga ka stabiilset raha ja usaldusväärseid riigiteenistujaid. Seega on riigi peamine ülesanne tagada kindlustunne, nii et tööline kui asjade valmistaja võiks nautida oma töö vilju ning saada seega uut indu teha oma tööd edukalt ja ausalt … Edasi on riigi kohuseks jälgida ja suunata inimõiguste rakendamist majandusvallas; ometi ei lasu sel alal esmane kohustus mitte riigil, vaid ühiskonda moodustavatel üksikisikutel ja mitmesugustel ühendustel“ (CA 48). /1908, 1883/

2432. Ettevõtete juhid vastutavad ühiskonna ees oma tegevuse majanduslike ja loodushoidlike tagajärgede eest (vrd CA 37). Nad on kohustatud jälgima inimeste heaolu, mitte ainult tulude kasvu. Kuid tulud on vajalikud. Nad võimaldavad investeeringuid, mis tagavad ettevõttele tuleviku ja inimestele töökohad. /2415/

2433. Ilma ebaõiglase diskrimineerimiseta peavad kõik, mehed ja naised, terved ja invaliidid, kohalikud ja võõrtöölised, omama juurdepääsuõigust tööle ja kutsele (vrd LE 19; 22-23). Ühiskond peab vastavalt võimalustele aitama kodanikel saada tööd ja ametikohta (vrd CA 48).

2434. Õiglane töötasu on töö õiguspärane vili. Töötasu maksmata jätmine või väljamaksmisega viivitamine on ränk ebaõiglus (vrd 3 Ms 19:13; 5 Ms 24:14-15; Jk 5:4). Õiglase tasu väljaarvestamiseks tuleb silmas pidada nii igaühe vajadusi kui ka tema töö tulemuslikkust. Tööd „tuleb tasustada nii, et see annaks töölisele piisavad vahendid tagamaks endale ja oma lähedastele väärilise materiaalse, sotsiaalse, kultuurilise ja vaimse heaolu – vastavalt igaühe tööülesandele ja töö tulemuslikkusele ning silmas pidades ettevõtte majanduslikku seisu ja ühist hüve“ (GS 67,2). Poolte nõusolekust ei piisa, et palgataset kõlbeliselt õigustada. /1867/

2435. Streik on kõlbeliselt õigustatud, kui see on vältimatu või isegi hädavajalik vahend saavutamaks proportsionaalset tulemust. Ta muutub kõlbeliselt vastuvõetamatuks, kui seda saadab vägivald või kui sellega taotletakse eesmärke, mis ei ole otseselt seotud töötingimustega või mis on vastuolus ühise hüvega.

 

2436.Ebaõiglane on sotsiaalkindlustuse institutsioonidele maksmata jätta pädevate võimude poolt kindlaksmääratud makse.

Töötus haavab pea alati selle väärikust, keda see tabab, ja ähvardab tema elu tasakaalust välja viia. Peale kahju, mida ta isiklikult kannatab, toob see kaasa arvukaid ohte ka tema perekonnale (LE 18).

V. Rahvustevaheline õiglus ja solidaarsus

2437. Rahvusvahelisel tasandil on majanduslikud ressursid ja vahendid sedavõrd ebavõrdselt jaotatud, et rahvaste vahele on tekkinud tõeline “kaitsekraav” (SRS 14). Ühel pool seisavad need, kes omavad ja kasutavad arenguvõimalusi, teisel pool need, kes langevad üha suurematesse võlgadesse. /1938/

2438. Mitmesugused religioosset, poliitilist, majanduslikku ja rahandusliku laadi põhjused tõstatavad tänapäeval sotsiaalse küsimuse selle ülemaailmses mõõtmes (vrd SRS 9). Rahvaste vahel, kes poliitiliselt üksteisest sõltuvad, on hädavajalik ühtekuuluvustunne. See on veelgi hädavajalikum, et pidurdada „väärastunud mehhanisme“, mis takistavad majanduslikult nõrkade riikide arengut (vrd SRS 17, 45). Kuritarvitustel ja liigkasul põhinevad rahandussüsteemid (vrd CA 35), ebaõiglased kaubandussuhted rahvaste vahel ning võidurelvastumine tuleb asendada ühiste pingutustega kõlbelist, kultuurilist ja majanduslikku arengut eesmärgiks seadvate ettevõtmiste algatamiseks ja selleks vahendite leidmiseks, sealjuures tuleb „ümber hinnata kõigepealt prioriteedid ja väärtusskaalad“ (CA 28). /1911, 2315/

2439. Rikastel rahvastel on suur moraalne vastutus nende rahvaste suhtes, kes ei suuda ise leida vahendeid oma arenguks või on traagiliste ajalooliste sündmuste tõttu selles takistatud. See on ühtekuuluvuse ja armastuse kohustus, kuid ka õigluse kohustus juhul, kui rikaste rahvaste heaolu pärineb ressurssidest, mille eest pole õiglaselt tasutud.

2440. Vahetu abi kujutab sobivat reaktsiooni kiireloomulistele ja erakorralistele vajadustele, mis tekivad näiteks looduskatastroofide või epideemiate puhul. Hädast tulenevate raskete kahjustuste korvamisest ega esmaste vajaduste rahuldamisest aga ei piisa. Rahvusvahelist majanduslikku ja rahalist süsteemi tuleb reformida nii, et need rohkem toetaksid õiglasi suhteid arenenud ja vähearenenud maade vahel (vrd SRS 16). Tuleb toetada pingutusi, mida teevad vaesed maad, kes töötavad oma arengu ja vabaduse nimel (vrd CA 26). See kehtib eriti põllumajanduse valdkonnas. Põllumehed kujutavad endast, eriti kolmandas maailmas, vaeste põhimassi.

2441. Igasuguse inimühiskonna täieulatusliku arengu põhialuseks on edendada arusaama Jumala- ja enesetunnetuse tähtsusest. Selline areng rohkendab materiaalseid varasid ja seab need inimisiku ja tema vabaduse teenistusse, vähendab viletsust ja majanduslikku kurnamist. Ta kasvatab austust kultuurilise identiteedi vastu ja avatust teispoolsusele (vrd SRS 32; CA 51). /1908/

2442. Kiriku karjaste ülesanne pole otseselt sekkuda poliitilistesse struktuuridesse või ühiskondliku elu korraldamisesse. See kutsumus on kristlikel ilmikutel, kes isiklikul algatusel teevad oma kaaskodanikega koostööd. Ühiskondlikuks tegevuseks on neile avatud arvukalt konkreetseid teid. Nende tegevus peab olema alati suunatud ühisele hüvele ja olema kooskõlas Evangeeliumi kuulutuse ja Kiriku õpetusega. Kristlike ilmikute ülesandeks on „maise elu valdkondade kujundamine kristliku tegutsemise kaudu ning seeläbi endi tõestamine Kristuse tunnistajate ning rahu ja õigluse saadikutena“ (SRS 47; vrd SRS 42). /899/

VI. Armastus vaeste vastu /2544-2547/

2443. Jumal õnnistab neid, kes vaestele appi tõttavad ning mõistab hukka need, kes neist ära pöörduvad: „Anna sellele, kes sinult palub ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata“ (Mt 5:42). „Muidu olete saanud, muidu andke“ (Mt 10:8). Jeesus Kristus tunneb oma valitud ära sellest, mida nad vaeste heaks teevad (vrd Mt 25:31-36). Kui „vaestele kuulutakse Evangeeliumi“ (Mt 11:5; Lk 4:18), siis on see Kristuse kohalolu märk. /786, 525, 544, 853/

2444. „Kiriku eriline armastus vaeste vastu, mis on tema jaoks väga oluline ja kuulub tema katkematusse traditsiooni“ (CA 57), ammutab inspiratsiooni Evangeeliumi õndsakskiitmistest (vrd Lk 6:20-22), Jeesuse vaesusest (vrd Mt 8:20) ja Tema pöördumisest vaeste poole (vrd Mk 12:41-44). Armastus vaeste vastu on kristlasele isegi üks liikumapanevatest jõududest tööks, et „teenides ausalt elatist… oleks jagada sellele, kellel on puudus“ (Ef 4:28). See ei hõlma mitte ainult materiaalset vaesust, vaid ka kultuurilise ja religioosse vaesuse arvukaid vorme (vrd CA 57). /1716/

2445. Armastus vaeste vastu pole ühildatav ohjeldamatu armastusega rikkuste vastu või nende iseka tarvitamisega: /2536/

Kuulge nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste hädade pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli. Te olete kogunud tagavara viimseil päevil. Vaata, tööliste palk, mille te olete jätnud oma põldudel lõikajatele maksmata, kisendab, ja viljakoristajate karjed on tunginud vägede Issanda kõrvu. Te olete priisanud ja prassinud maa peal, nuumanud end tapapäeval, te olete hukka mõistnud õige ja ta mõrvanud. Tema ju ei hakka teile vastu“ (Jk 5:1-6). /2547/

2446. Püha Johannes Chrysostomos meenutab seda kohustust tungivate sõnadega: „Keelduda vaestel oma varadest osa saamast tähendab neilt varastamist ja neilt elu võtmist. Me ei oma enda, vaid nende varasid“ (In Lazarum, 1,6: PG 48,992D). „Kõigepealt tuleb rahuldada õigluse nõudlust ja ei tohi ohverdada armastuse annina seda, mida võlgnetakse juba õigluse pärast“ (AA 8). /2402/

„Kui me anname vaestele hädavajaliku, ei tee me neile isiklikku vabatahtlikku annetust, vaid anname tagasi selle, mis neile kuulub. Me täidame sellega pigem õigluse kohustust kui teostame halastustegu“ (p. Gregorius Suur, Regula pastoralis, III, 21).

2447. Halastusteod on armastuse teod, millega me kaasinimesele tema ihulike ja vaimulike vajaduste rahuldamisel appi tuleme (vrd Js 58:6-7; Hb 13:3). Nii õpetamine, nõustamine, lohutamine, julgustamine kui ka andestamine ja ülekohtu kannatlik talumine on vaimulikud halastusteod. Ihulikud halastusteod on eelkõige näljaste toitmine, kodututele peavarju andmine, alastiolijate riietamine, haigete ja vangisolijate külastamine ja surnute matmine (vrd Mt 25:31-46). Nende tegude seas on vaestele annetamine (vrd Tb 4:5-11; Srk 17:22) kristliku vennaarmastuse üks põhiline tunnistus; see on ka Jumalale meelepärane õigluse tegu (vrd Mt 6:2-4). /1460, 1038, 1969/

Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti“ (Lk 2:11). „Ent andke seesolev halastusanniks, ja vaata, siis on teile kõik puhas“ (Lk 11:41). „Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu?“ (Jk 2:15-16; vrd 1 Jh 3:17).   /1004/

2448.Inimlik viletsus oma paljudes vormides nagu materiaalne puudus, ebaõiglus ja rõhumine, füüsilised ja psüühilised haigused ja lõpuks surm, on ilmselge märk külgesündinud nõrkuseseisundist, milles inimene peale pärispattu asetseb, ning päästmise hädavajalikkusest. Seepärast äratas see Kristuse, Lunastaja kaastunde. Ta võttis selle viletsuse enda kanda ja tahtis end samastada “vähimaga vendade seast”. Seetõttu on kõigile, keda rõhub viletsus, suunatud ka Kiriku eriline armastus. Kirik on oma olemasolu algusest peale, vaatamata paljude oma liikmete pattudele, lakkamatult tegutsenud selle nimel, et rõhutuid toetada, kaitsta ja vabastada. Seda on ta teinud arvutute heategevuslike tegude kaudu, mis jäävad alati ja kõikjal hädavajalikeks“ (Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon Libertatis conscientia, 68). /386, 1586/

2449. Juba Vanas Testamendis on mitmesugused seaduslikud ettekirjutused (võlgade kustutamise aasta, keeld laenata protsentidega ja panti endale jätta, kohustus tasuda kümnist, igapäevane päevatööliste tasustamine, õigus järelkorjele viinamägedes ja viljapõldudel) kooskõlas 5. Moosese raamatu manitsustega: „Vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: Ava heldesti oma käsi oma vennale, hädalisele ja vaesele oma maal“ (5 Ms 15:13). Jeesus võttis selle sõna omaks: „Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati“ (Jh 12:8). Sellega ei tühistanud ta prohvetite varasemaid süüdistusi inimeste vastu, kes ütlesid: „et saaksime osta raha eest viletsa ja sandaalipaari eest vaese“ (Am 8:6), vaid Ta nõudis ja kutsus meid ära tundma Tema kohalolekut Tema vendades, vaestes (vrd Mt 25:40). /1397/

Püha Rosa Limast vastas oma emale, kui see pahandas selle pärast, et ta kodus vaeseid ja haigeid majutas: „Kui me teenime vaeseid ja haigeid, teenime me Jeesust. Me ei tohi jätta ligimest abita, sest oma vendades me teenime Jeesust“ (P. Hansen, Vita mirabilis, Louvain, 1668). /786/

LÜHITEKSTID

2450.„Sa ei tohi varastada“ (5 Ms 5:19). „Ei vargad ega ahned… ega riisujad päri Jumala riiki“ (1 Kr 6:10)

2451. Seitsmes käsk käsib maiste varade haldamisel ja inimese töö viljade kasutamisel teostada õiglust ja ligimesearmastust.

2452. Loodu viljad on määratud tervele inimsoole. Õigus eraomandile ei välista tõsiasja, et need varad on määratud kõikide üleüldiseks otstarbeks.

2453. Seitsmes käsk keelab varguse. Vargus seisneb võõra vara omastamises vastu omaniku mõistlikku tahet.

2454. Võõra vara mistahes viisil endale võtmine ja selle õiglusevastane kasutamine on vastuolus seitsmenda käsuga. Sooritatud ebaõiglus nõuab kahju heastamist. Kommutatiivne (tasakaalustav) õiglus nõuab, et varastatud vara tagastatakse.

2455. Kõlblusseadus keelab kasuahnusest või totalitaarsel eesmärgil inimesi mingil kujul orjastada ja neid kaubana osta, müüa või vahetada.

2456. Looja andis inimesele õiguse kasutada selle maailma loodusvarasid, taimi ja loomi. Sealjuures peab inimene aga arvestama kõlbeliste kohustustega, sealhulgas pidama silmas kohustusi tulevaste põlvkondade ees.

2457. Loomad on usaldatud valitsemiseks inimesele, kes võlgneb neile heatahtlikkuse. Nad võivad teenida inimlike vajaduste õiglast rahuldamist.

2458. Kirik langetab majanduslikes ja ühiskondlikes küsimustes hinnanguid juhul, kui seda nõuavad inimisiku põhiõigused või tema õndsus. Ta kannab hoolt inimeste maise ühise hüve eest sel määral, mil määral see on suunatud kõrgeimale hüvele, meie lõppeesmärgile.

2459. Inimene on ise kogu majandusliku ja ühiskondliku elu algataja, kese ja eesmärk. Sotsiaalse küsimuse jaoks on otsustav, et Jumala loodud varad kooskõlas õigluse ja armastuse nõuetega tõepoolest kõigile kasu tooksid.

2460.Töö põhiline väärtus tuleneb inimesest enesest, kes on selle autor ja adressaat. Oma töö läbi osaleb inimene loomistöös. Töö ühenduses Kristusega võib kanda lunastavat iseloomu.

2461. Tõeline areng hõlmab tervet inimest. Küsimus seisneb selles, et arendada iga inimese võimeid vastavalt tema kutsumusele, et ta vastaks Jumala kutsele (vrd CA 29).

2462. Vaestele annetamine on vennaliku armastuse tunnistus ja Jumalale meelepärane õigluse tegu.

2463. Kes ei saaks nii suures hulgas ilma leivata, peavarjuta ja püsiva elukohata inimestes ära tunda Laatsarust, näljast kerjust Jeesuse tähendamissõnast (vrd Lk 16:19-31)? Kuidas on võimatu kuulda Jeesuse häält: „Seda olete te jätnud tegemata minulegi“ (Mt 25:45)?