paavst 1210x236 px 2



3.2.2. Armasta oma ligimest ...

Teine peatükk. „ARMASTA OMA LIGIMEST NAGU ISEENNAST“

                                               

Jeesus ütles oma jüngritele: „Armastage üksteist. Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist“ (Jh 13:34).

2196. Küsimusele, milline on esimene käsk, vastas Jeesus: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:29-31).

Püha apostel Paulus meenutab seda: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast! Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine“ (Rm 13:8-10). /2822/


4. artikkel. NELJAS KÄSK

Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab“ (2 Ms 20:12).

„Jeesus … oli neile allaheitlik“ (Lk 2:53).

Jeesus ise on meenutanud selle “Jumala käsu” kehtivust (vrd Mk 7:8-13). Apostel õpetab: „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige. „Austa oma isa ja ema“, see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal““ (Ef 6:1-3; vrd 5 Ms 5:16).

2197. Neljanda käsuga algab dekaloogi teine tahvel. See viitab armastuse korrale, mille kohaselt Jumal tahtis, et me peale Tema austaksime oma vanemaid, kellele me võlgneme elu ja kes on meile vahendanud usu. Me oleme kohustatud austama ja lugu pidama ka kõikidest, keda Jumal meie hüveks on varustanud oma autoriteediga. /1897/

2198. See käsk on sõnastatud positiivselt, ta viitab kohustustele, mida tuleb täita. Ta juhatab järgnevate käskude juurde, kus nõutakse elu, abielu, kaasinimeste maise vara ja inimliku sõna väärtuse austamist. Ta kujutab endast Kiriku sotsiaaldoktriini alust. /2419/

2199. Neljas käsk on ühemõtteliselt suunatud laste poole ja hõlmab nende suhteid isa ja emaga, sest need on põhjapanevaima iseloomuga kõikidest suhetest. Ta hõlmab ka sugulussuhteid teiste perekonna liikmetega. Ta nõuab, et osutataks austust, armastust ja tänu vanavanematele ja teistele esivanematele. Viimaks hõlmab ta ka õpilaste kohustusi õpetaja, tööliste kohustusi tööandja, alluvate kohustusi ülemate, kodanike kohustusi isamaa ja nende vastu, kes seda haldavad ja valitsevad.

Laiemas mõttes hõlmab see käsk ka vanemate, eeskostjate, õpetajate, ülemate, ametnike ning valitsejate, seega kõigi nende kohustusi, kes teostavad võimu teiste inimeste ja kogukondade üle.

2200. Neljanda käsu järgimisega seondub tasu: „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab“ (2 Ms 20:12; vrd 5 Ms 5:10). Selle käsu täitmine toob vaimulike viljade kõrval kaasa ka ilmalikke, nimelt rahu ja hea käekäigu. Selle käsu eiramine seevastu toob kaasa raskeid tagajärgi nii inimlikele kogukondadele kui üksikisikutele.   /2304/

I. PEREKOND JUMALA KAVAS

Perekonna loomus

2201. Abieluühendus rajaneb abikaasade vastastikusel kokkuleppel. Abielu ja perekonna eesmärk on abikaasade hüve ja laste sigitamine ning kasvatamine. Abikaasade armastus ja laste sigitamine rajavad perekonna liikmete vahel isiklikud suhted ja põhjapaneva vastutuse. /1625/

2202. Mees ja naine, kes on omavahel abielus, moodustavad koos oma lastega perekonna. See ühendus on esmane mistahes ühiskondliku võimu tunnustuse ees; ta on ette antud. Temas tuleb näha loomulikku suhtlemisalust, millest lähtuvalt tuleb austada mitmesuguseid sugulusastmeid. /1882/

2203. Luues mehe ja naise, rajas Jumal perekonna ning andis sellele põhiolemuse. Perekonna liikmetel on võrdne väärikus. Perekonnas on selle liikmetel erisugused vastutused, õigused ning kohustused nende endi ning ühiskonna ühiseks hüveks. /369/

Kristlik perekond /1655-1658/

2204. „Kristlik perekond on kirikliku kogukonna eriline väljendus ja teostus. Seepärast võib ja peab teda ka “kodukirikuks” nimetatama“ (FC 21; vrd LG 11). Ta on usu, lootuse ja armastuse ühendus, nagu sellele viitab Uus Testament (vrd Ef 5:21-6:4; Kl 3:18-21; 1 Pt 3:1-7), tal on Kirikus ainulaadne tähendus. /533/

2205. Kristlik perekond on isikute osadus, Isa ja Poja Pühas Vaimus teokssaava osaduse kujund ja märk. Laste saamises ja kasvatamises peegeldub Isa loomistöö. Perekond on kutsutud osalema Kristuse palves ja ohvris. Igapäevane palve ja Jumala Sõna lugemine kinnitavad teda armastuses. Kristlik perekond kutsutud evangeliseerima ja misjontööd tegema. /1702/

2206. Perekondlikud suhted kujundavad erilist tunnete, kalduvuste ja püüdluste ühtsust, eelkõige siis, kui liikmed üksteist austavad. Perekond on eriliselt priviligeeritud kogukond, mis on kutsutud teoks tegema „abikaasade südamete ühtsust, ühist nõupidamist ning hoolsat koostööf laste kasvatamisel“ (vrd GS 52,1).

II. Perekond ja ühiskond

2207. Perekond on ühiskonnaelu algrakk. Sel moel on ta loomupärane kogukond, milles mees ja naine on kutsutud teineteisele armastuses anduma ja elu edasi andma. Autoriteet, püsivus ning ühiselu perekonnas tagavad ühiskonnas vabaduse, kindluse ja vendluse alused. Perekond on kogukond, milles võib lapsest peale õppida kõlbeliste väärtuste hindamist, Jumala austamist ja vabaduse õiget kasutamist. Elu perekonnas on sissejuhatuseks ühiskondlikku ellu. /1880, 372, 1603/

2208. Perekond peab elama nõnda, et tema liikmed õpiksid hoolima noortest ja vanadest, haigetest, invaliididest ja vaestest ning neid abistama. On arvukalt perekondi, kes ei ole ajutiselt võimelised sedalaadi abi osutama. Siis on teiste isikute ja perekondade, subsidiaarselt ka terve ühiskonna kohustus nende inimeste vajaduste eest hoolt kanda. „Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast
maailma poolt määrimata“ (Jk 1:27).

2209. Perekonda tuleb sobivate sotsiaalsete vahenditega toetada ning kaitsta. Seal, kus perekonnad ei ole võimelised oma ülesandeid täitma, on teised ühiskondlikud ühendused kohustatud perekonna institutsiooni aitama ning toetama. Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele peavad suuremad ühendused hoiduma perekonna õiguste usurpeerimisest või nende ellu sekkumisest.

2210. Kuna perekond on ühiskonna eluks ja heaoluks nii oluline (vrd GS 47,1), on ühiskonnal erilised kohustused perekonda ja abielu toetada ning tugevdada. Riigivõim peab oma eriliseks kohuseks pidama „perekonna ja abielu tõelise loomuse tunnustamist, kaitsmist ja edendamist, avaliku kõlbluse kaitsmist ning koduse heaolu soodustamist“ (GS 52,2).

2211. Poliitilisel võimul on kohustus perekonda au sees hoida, aidata ning talle võimaldada eelkõige:

-     õigust luua perekonda, omada lapsi ning kasvatada neid vastavalt oma moraalsetele ja usulistele veendumustele;

-     abielusideme püsivuse ning perekonna institutsiooni kaitset;

-     vabadust oma usku tunnistada, seda edastada ning kasutada vajalike vahendite ja institutsioonide abi laste kasvatamiseks selles usus;

-     õigust eraomandile, vabadust iseseisvalt või töövõtjana töötada, omada eluaset ning õigust välja rännata;

-     kooskõlas iga maa seadustega õigust meditsiinilisele abile, vanadustoetusele ja lasterahale;

-     avaliku korra ja tervise kaitset, eriti uimastite, pornograafia ning alkoholismi vastu;

-     õigust moodustada pereühinguid ja sel moel olla esindatud riiklikes institutsioonides (vrd FC 46).

2212. Neljas käsk valgustab ka teisi ühiskonnasiseseid suhteid. Oma vendades-õdedes näeme me oma vanemate lapsi, onu ja tädi lastes meie esivanemate järeltulijaid; oma kaaskodanikes meie kodumaa poegi ja tütreid; kõigis ristitutes meie Ema, Kiriku lapsi; igas inimeses Tema poega või tütart, kes tahab, et Teda nimetataks “meie Isaks”. Seeläbi saavad meie suhted kaasinimesega personaalse iseloomu. Kaasinimene ei ole lihtsalt “indiviid” massi seas, vaid “keegi”, kes oma teadaolevast päritolust tulenevalt on ära teeninud erilise tähelepanu ja lugupidamise. /225, 1931/

2213. Inimkogukonnad koosnevad isikutest. Head valitsemist nende üle ei saa taandada ainult õiguste tagamisele ja kohustuste täitmisele ning kokkulepetest kinnipidamisele. Õiglased suhted tööandjate ja töötajate, valitsejate ja kodanike vahel eeldavad loomulikku heasoovlikkust, mis on omane õiglust, inimestevahelist vendlust ja inimväärikust austavatele inimestele.

III. Perekonnaliikmete kohustused

Laste kohustused

2214. Jumala isadus on inimliku isaduse allikas (vrd Ef 3:14), sellel rajaneb vanemate auväärsus. Alaealiste või täiskasvanud laste austus isa ja ema vastu (vrd Õp 1:8; Tob. 4:3-4) toitub neid ühendavast sidemeist sündinud loomulikust tundest. Seda austust nõuab Jumala käsk (vrd 2 Ms 20:12). /1858/

2215. Lastepoolne vanemate austamine (lapsearmastus, ld pietas filialis) lähtub tänulikkusest nende vastu, kes on neile elu kinkinud ning oma armastuse ja tööga on neile võimaldanud kasvada vanuses, tarkuses ning armus. „Austa oma isa kõigest südamest ja ära unusta oma ema sünnitusvalusid!Pea meeles, et oled neist sündinud – ja kuidas sa tasud neile, mis nemad on sinule teinud?“ (Srk 7:27-28).

2216. Lapsearmastus näitab ennast tõelises allaheitlikkuses ja sõnakuulekuses. „Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust! Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!(Õp 6:20-22). „Tark poeg kuulab isa õpetust, aga pilkaja ei kuula sõitlustki(Õp 13:1). /532/

2217. Kuni lapsed elavad vanemate juures, peavad nad kuuletuma igale vanemate korraldusele, mis teenib nende eneste või perekonna heaolu. „Lapsed, olge oma vanemaile kuulekad kõigis asjus, sest see on Issandale meelepärane“ (Kl 3:20; vrd Ef 6:1). Lastel tuleb kuuletuda ka oma kasvatajate ja hooldajate mõistlikele korraldustele, kelle hoolde vanemad nad on usaldanud. Kui aga laps on südametunnistuses veendunud, et teatavale käsule on kõlblusetu kuuletuda, ei pea ta seda järgima.

Ka suuremaks saades peavad lapsed oma vanemaid austama, nende soovidele vastu tulema, nende nõuannet otsima ning nende õigustatud manitsusi kuulda võtma. Kohustus vanematele kuuletuda lõpeb laste täiskasvanuks saamisega, kuid lugupidamist võlgnevad nad neile alati. Selle allikas on jumalakartuses, mis on üks Püha Vaimu andidest. /1831/

2218. Neljas käsk meenutab täiskasvanud lastele nende kohustusi vanemate vastu. Vanaduses, haiguses, üksilduses peavad nad neid nii hästi kui võimalik materiaalselt ja moraalselt toetama. Jeesus meenutab seda tänukohustust (vrd Mk 7:10-12):

Issand tahab, et lapsed austaksid isa, ja on kinnitanud ema meelevalla poegade üle. Kes isast lugu peab, lepitab oma patte, ja ema austaja on varanduse talletajaga sarnane. Kes isast lugu peab, tunneb rõõmu oma lastest, ja päeval, mil ta palvetab, võetakse teda kuulda.Kes isa austab, sellel on pikk iga ja kes Issanda sõna kuuleb, laseb ema puhata“ (Srk 3:2-6).

Laps, aita oma isa tema vanas eas ja ära kurvasta teda, niikaua kui ta elab!Ja isegi kui ta mõistus kahaneb, siis saa sellest aru, ja ära põlga teda, kui ise oled täies jõus!Isa hülgaja on otsekui jumalateotaja ja Issand neab seda, kes oma ema vihastab“ (Srk 3:12-13.16).

2219. Lapsearmastus soodustab kogu perekonnaelu harmooniat ning mõjustab ka suhteid vendade-õdede vahel. Vanematest lugupidamine mõjustab tervet perekonnasisest õhkkonda. „Lapselapsed on vanade kroon“ (Õp 17:6). „Kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, sallige üksteist
armastuses“ (Ef 4:2).

2220. Kristlased on erilist tänu võlgu nendele, kellele nad võlgnevad usu anni, ristimise armu ning elu Kirikus. See tänu võib puudutada vanemaid, teisi pereliikmeid, vanavanemaid, hingehoidjaid, katehheete, õpetajaid või sõpru. „Mäletades sinu siirast usku, mis esmalt elas sinu vanaemas Loises ja sinu emas Eunikes ja nüüd – selles olen ma veendunud – elab ka sinus“ (2 Tm 1:5).

Vanemate kohustused

2221. Abielulise armastuse viljakus ei piirdu sellega, et sigitada lapsi, see peab hõlmama ka kõlbelist kasvatust ja vaimulikku harimist. Vanemate kasvatuslik ülesanne „on niivõrd otsustava tähtsusega, et seal, kus ta puudub, ei ole ta millegagi asendatav“ (GE 3). Vanematel on esmane ja võõrandamatu õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi (vrd FC 36). /1653/

2222. Vanemad peavad lastes nägema Jumala lapsi ja neid austama kui inimisiksusi. Nad kasvatavad oma lapsi täitma Jumala seadust, näidates ka ennast kuulekatena taevase Isa tahtele. /494/

2223. Vanemad on esmaselt vastutavad laste kasvatamise eest. Nad kannavad seda vastutust eelkõige seeläbi, et loovad kodu, kus valitseb õrnus, andestus, vastastikune austus, ustavus ning omakasupüüdmatu teenistusvalmidus. Kodu on vooruste kasvatamise peamine keskkond. Siin peavad lapsed õppima ohvrivalmidust, tervet otsustusvõimet ja enesevalitsemist, mis on tõelise vabaduse eeldusteks. Vanemad peavad lastele õpetama „materiaalset ja tundelist allutama seesmisele ja vaimsele“ (CA 36). Vanematel lasub suur vastutus anda lastele head eeskuju. Kui nad suudavad neile oma vigu tunnistada, on nad võimelised neid paremini juhendama ja korrale kutsuma. /1804/

Kes oma poega armastab, karistab teda alati, et ta lõpuks saaks temast rõõmu tunda.Kes oma poega karistab, saab temast kasu ja võib tuttavate keskel temast uhkusega rääkida“ (Srk 30:1-2). „Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“ (Ef 6:4).

2224. Kodu on loomulik keskkond, kus last tuleb harjutada solidaarsuse ja ühise vastutusega. Vanemad peavad lapsi kasvatama, et nad hoiduksid vääradest järeleandmistest ja väärikuse kaotamisest, mis ohustavad inimühiskonda. /1939/

2225. Abielusakramendi läbi on vanemad saanud kohustuse ja eesõiguse oma lapsi evangeliseerida. “Esmaste ususaadikutena” (LG 11) peavad nad lapsi võimalikult varakult usule juhatama ja neid juba alates varasest noorusest kiriklikku ellu kaasama. Perekonna elulaad võib kujundada võimet armastuseks, mis jääb terveks eluks elava usu eelduseks ja toeks. /1656/

2226. Vanemad peavad laste kasvatamist usus alustama juba varajases nooruses. See algab sellest, et perekonna liikmed aitavad Evangeeliumile vastava elu läbi üksteisel usus kasvada. Perekondlik katehhees on esmane kõikide teiste usuõpetuse vormide seas, ta eelneb neile ning saadab ja rikastab neid. Vanematel on kohustus õpetada lapsi palvetama ning võimaldama neil avastada oma kutsumus Jumala lastena (vrd LG 11). Kogudus on kristlikele perekondadele euharistilise osaduse ning liturgilise elu süda. Ta on peamine paik laste ja vanemate katehheesiks. /2179/

2227. Lapsed aitavad omakorda vanematel pühaduses kasvada (vrd GS 48,4). Kui tegemist on solvangute, tüli, ebaõigluse ja tähelepanu puudumisega, peavad kõik üksteisele suurmeelselt ning väsimatult andestama, nagu seda eeldab vastastikune armastus ning nõuab Kristuse armastus (vrd Mt 18, 21-22; Lk. 17, 4). /2013/

2228. Vanemate lugupidamine ja armastus laste vastu väljendub esimestel eluaastatel hoolitsuses ja tähelepanus, mille nad pühendavad laste kasvatamisele ning nende kehaliste ja vaimsete vajaduste rahuldamisele. Kui lapsed suuremaks kasvavad, juhendavad vanemad neid samasuguse lugupidamise ja pühendumusega mõistust ja vabadust õigesti kasutama.

2229. Esmaste vastutajatena laste kasvatamise eest on vanematel õigus valida kooli, mis vastab nende veendumustele. See on üks põhiõigustest. Vanemad on kohustatud võimaluse piires valima sellise kooli, mis toetab neid kui kristlikke kasvatajaid nende ülesandes kõige paremini (vrd GE 6). Ametiasutused on kohustatud tagama vanematele seda õigust ning kandma hoolt selle eest, et seda on võimalik tegelikult ka teostada.

2230. Kui lastest saavad täiskasvanud, on neil kohustus ja õigus valida oma elukutse ja eluseisus. Nad peavad neid uusi vastutusi arutama usaldavas suhtes vanematega ning vanematelt meelsasti nende arvamusi ja nõuandeid küsima ning vastu võtma. Vanematel tuleb arvestada sellega, et nad ei avaldaks lastele survet ei elukutse ega partneri valimisel. See enda tagasihoidmise kohustus ei keela neil aga lapsi targa nõuandega toetada, eriti juhul, kui lapsed kavatsevad perekonda luua. /1625/

2231. Mõned inimesed jäävad vallaliseks, et hoolitseda oma vanemate või õdede-vendade eest, pühendada ennast tõhusamalt mõnele elukutsele või mõnel teisel lugupidamist väärival põhjusel. Ka nemad võivad inimkonna hüveks palju ära teha. /1658/

IV. Perekond ja Jumalariik

2232. Perekondlikud sidemed on küll tähtsad, kuid mitte täiusliku iseloomuga. Nii nagu laps küpseb inimlikult ja vaimselt ning saab iseseisvaks, areneb ja kinnistub üha selgemalt ka tema Jumalast lähtuv eriline kutsumus. Vanemad peavad seda kutsumust austama ning julgustama lapsi seda järgima. Tuleb teadvustada, et kristlase esmane kutsumus on Kristuse järgimine (vrd Mt 16:25). „Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt“ (Mt 10:37). /1618/

2233. Olla Jeesuse jünger, tähendab vastu võtta kutse kuuluda Jumala perekonda ja elada samal moel kui Tema: „Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema“ (Mt 12:49). Kui Issand mõnda lastest kutsub end järgima kas neitsilikkuses taevariigi pärast, Jumalale pühitsetud elus või preesterlikus teenistuses, siis peavad vanemad rõõmsalt ja tänulikult selle vastu võtma ja seda austusväärseks pidama. /542, 1547/

V. Võim ühiskonnas

2234. Jumala neljas käsk käsib meil austada ka kõiki neid, kelle Jumal on seadnud meie hüveks ühiskonnas avalikku ametit kandma. Ta selgitab nii ametikandjate kui ka nende kohustusi, kelle hüveks nad on seatud. /1897/

Tsiviilvõimu kohustused

2235. Ametikandjad peavad oma ametit käsitlema kui teenimist. „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mt 20:26). Kõlbeliselt määratletakse võimu teostamist tema jumaliku päritolu, mõistuspärase loomuse ja erilise objekti alusel. Keegi ei tohi käskida või seada seda, mis on vastuolus inimväärikuse ning loomuseadusega. /1899/

2236. Võimu teostamine on suunatud sellele, et muuta nähtavaks õiglane väärtuste hierarhia ja kergendada kõigil nende vabaduse vastutustundlikku kasutamist. Ülemused peavad jagavat õiglust (ld iustitia distributiva) arukalt kasutama, arvestama igaühe vajadusi ja panust ning taotlema vastastikust üksmeelt ja rahu. Nad peavad hoolt kandma selle eest, et nende rakendatud meetmed ja korraldused ei viiks kiusatusse seeläbi, et isiklikud huvid satuvad vastuollu ühise hüvega (vrd CA 25). /2411/

2237. Poliitilise võimu kandjad on kohustatud austama isiku põhiõigusi, sealjuures igaühe, eriliselt perekonna ning puudust kannatajate õigusi.

Kodanikuõigusi tohib ja tuleb lubada vastavalt ühise hüve nõuetele. Avalikud võimud ei tohi neid ilma õigustatud ja hädavajaliku põhjuseta kehtetuks tunnistada. Poliitiliste õiguste teostamine peab edendama rahvuse ja inimkonna heaolu.

Kodanike kohustused

2238. Need, kes alluvad võimule, peavad ülemustes nägema Jumala teenijaid, kes on nad seadnud oma ande haldama (vrd Rm 13:1-2). „Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale. Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased“(1 Pt 2:13.16). Lojaalne kaastöö hõlmab kodanike õigust ja vahel isegi kohustust vajalikul viisil kritiseerida seda, mis kahjustab inimväärikust või ühist hüve. /1900/

2239. Kodanike kohuseks on koostöös ametiasutustega aidata tõe, õigluse, ühtekuuluvuse ja vabaduse vaimus kaasa ühisele hüvele. Kodumaa-armastus ning isamaa hüvangu teenimine on tänulikkusest tulenevad kohustused ning vastavad armastuse korrale. Kuulekus õiguspärastele võimudele ning valmidus tegutseda ühiseks hüveks nõuavad kodanikelt oma ülesannete täitmist poliitilise ühiskonna elus. /1915, 2310/

2240. Kuulekus võimu vastu ning kaasvastutus ühise hüve eest teevad maksude tasumise, hääleõiguse kasutamise ning kodumaa kaitsmise kõlbeliseks kohuseks. /2265/

Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au“ (Rm 13:7).

Kristlased „elavad igaüks oma kodumaal, kuid otsekui võõrad… Nad kuuletuvad kehtivaile seadustele, ja ületavad omaenda eluga seadusi… Säärasesse olukorda on neid seadnud Jumal, mida neil ei ole lubatud tagasi lükata“ (Kiri Diognetosele, V,5.10; VI,10). /2265/

Paulus nõuab meilt, et palvetaksime ning tänaksime valitsejate ja kõigi nende eest, kes võimu teostavad, „et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses“ (1 Tm 2:2). /1900/

2241. Heaolus elavad rahvad on kohustatud nii palju kui võimalik, vastu võtma muulasi, kes otsivad kindlustunnet ja elamisvõimalust, mida nad oma päritolumaal ei leia. Avalik võim peab hoolt kandma loomuseaduse austamise eest, mis usaldab külalise nende kaitse alla, kes ta vastu võtavad.

Poliitiline võim tohib, pidades silmas ühist hüve, mille eest ta vastutab, allutada sisserändeseadusi mitmesugustele seaduslikele piirangutele ning nõuda, et sisserändajad täidaksid oma kohustusi selle maa vastu, kus nad on külalisteks. Sisserändaja on kohustatud tänumeeles austama sisserännumaa materiaalset ja vaimset pärandit, kuuletuma selle seadustele ja aitama kanda selle koormaid. /2237/

2242. Kodanik on oma südametunnistuse alusel kohustatud riigivõimu ettekirjutused täitmata jätma, kui need on vastuolus kõlbelise korra, inimese põhiõiguste või Evangeeliumi ettekirjutustega. Riigivõimule kuulekusest keeldumine juhul, kui selle nõudmised on vastuolus õige südametunnistusega, leiab oma õigustuse Jumala teenimise ning poliitilise ühiskonna teenimise eristamises. „Andke keisrile, mis keisrile kuulub ja Jumalale, mis Jumalale kuulub!“ (Mt 22:21). „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29). /1903, 2313, 450/

„Seal, kus oma volitusi ületav avalik võim riigi kodanikke rõhub, ei tohi kodanikud tõrkuda tegemast seda, mida ühine hüve objektiivselt nõuab. Kodanikel on aga õigus enda ning kaaskodanike õigusi sellise kuritarvitamise eest kaitsta, kuid seda loomuseaduse ja Evangeeliumi seaduse piirides“ (GS, 74). /1901/

2243. Relvastatud vastuhakk poliitilise võimu rõhumise vastu on õigustatud ainult siis, kui samaaegselt on täidetud järgmised tingimused: (1) põhiõigusi rikutakse kindla teadlikkusega, rängalt ja pikaajaliselt; (2) kõik muud abivahendid on ammendatud; (3) see ei tekita veelgi suuremat korralagedust; (4) on olemas põhjendatud väljavaade edule; (5) mõistlikul viisil pole näha paremaid lahendusi.

Riik ja Kirik

2244. Iga institutsioon põhineb, vähemalt kaudselt, teataval käsitlusel inimesest ja tema lõppeesmärgist; sellest ammutab ta kriteeriumid oma otsustele, väärtushinnangutele ja tegutsemisviisile. Oma institutsioonide sisseseadmisel on enamik ühiskondi lähtunud põhimõttest, et inimesed on asjadest väärtuslikumad. Ainult jumalikult ilmutatud religioon on selgelt ära tundnud Jumalas, Loojas ja Lunastajas inimese algallika ja lõppeesmärgi. Kirik kutsub poliitilise võimu kandjaid oma hinnangutes ja otsustes lähtuma sellest ilmutatud tõest Jumala ja inimese kohta: /1910, 1881, 2109/

Ühiskonnad, mis seda Ilmutust ei tunne või selle Jumalast sõltumatuse nimel kõrvale heidavad, peavad neid kriteeriume ja eesmärke ise otsima või laenama need mõnest ideoloogiast. Kuna nad ei saa sallida hea ja kurja eristamise objektiivset kriteeriumi, võtavad nad avalikult või varjatult endale totalitaarse otsustamise õiguse inimese ja tema saatuse üle, nagu ajalugu seda tõestab (vrd CA 45 ja 46).

2245. Kirik, keda oma läkituse ja pädevuse poolest ei saa mingilgi määral taandada poliitiliseks ühenduseks, on märk inimese transtsendentsest olemusest ning samas selle kaitsja. Sellisena „austab ja edendab Kirik ka kodanike poliitilist vabadust ja vastutustunnet“ (GS 76,3). /912/

2246. Kiriku läkituse juurde kuulub ka „kõlbeliste hinnangute andmine poliitilistele küsimustele, kui seda nõuavad isiku põhiõigused või hingede õndsus. Kirik kasutab selleks kõiki neid vahendeid, mis on kooskõlas Evangeeliumi ja ühise hüvega, vastavalt erinevatele aegadele ja asjaoludele“ (GS 76,3). /2032, 2420/

LÜHITEKSTID

2247. „Sa pead austama oma isa ja ema“ (5 Ms 5:16; Mk 7:10).

2248. Neljanda käsu alusel tahab Jumal, et me peale Tema austaksime ka oma vanemaid ning kõiki neid, kellele Ta meie hüveks on andnud võimu.

2249. Abieluühendus rajaneb abikaasade ühendusel ning vastastikusel nõusolekul. Abielu ja perekonna eesmärk on abikaasade hüve ja laste sigitamine ning kasvatamine.

2250. „Nii üksikisiku kui ka inimliku ja kristliku kogukonna hüve on kõige tihedamalt seotud abielu- ja perekonnaühenduse hea käekäiguga“ (GS 47, 1).

2251. Lapsed võlgnevad oma vanematele austust, tänulikkust, sobilikku kuulekust ja abivalmidust. Laste aukartus vanemate ees edendab üksmeelt kogu perekonnaelus.

 

2252. Vanemad on esmased vastutajad laste kasvatamise eest usus, palves ja kõikides voorustes. Nad on kohustatud võimaluste piires hoolt kandma laste ihulike ja vaimsete vajaduste eest.

 

2253. Vanemad peavad austama ning toetama laste kutsumust. Nad peavad meeles pidama ja lastele õpetama, et iga kristlase peamine kutsumus on Kristuse järgimine.

 

2254. Avalik võim on kohustatud austama inimisiku põhiõigusi ning tagama eeldused nende kasutamiseks.

 

2255. Kodanikud on kohustatud koostööks riigivõimuga, et ehitada ühiskonda tõe, õigluse, ühtekuuluvuse ja vabaduse vaimus.

 

2256. Kodanik on oma südametunnistuse alusel kohustatud keelduma riigivõimu korralduste täitmisest juhul, kui need on vastuolus kõlbelise korra nõuetega. „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“(Ap 5:29).

 

2257. Iga ühiskond toetub oma hinnangutes ja tegevuses teatavale käsitlusele inimesest ja tema lõppeesmärgist. Ühiskonnad, mis eitavad Evangeeliumi valgustavat õpetust Jumala ja inimese kohta, muutuvad kergesti totalitaarseteks.


5. artikkel. VIIES KÄSK

„Sa ei tohi tappa“ (2 Ms 20:13).

Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse“ (Mt 5:21-23).

 

2258. Inimese elu on püha, kuna temas on algusest peale “Jumala loov vägi” ning ta jääb alatiseks eriliselt seotuks Loojaga, oma ainsa eesmärgiga. Ainult Jumal on algusest lõpuni elu isand: mitte keegi ei tohi mitte mingil tingimusel võtta endale õigust süütut inimolendit otseselt hävitada“ (DnV, intr. 5). /356/

I. INIMESE ELU AUSTAMINE

Õndsusloo tunnistus

2259. Pühakirja jutustus, kuidas Kain tapab oma venna Aabeli, ilmutab, et inimeses on juba inimajaloo algusest peale viha ja kadedus, mis on pärispatu tagajärg. Inimesest on saanud kaasinimese vaenlane. Jumal mõistab selle alatu vennatapu hukka: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!“ (1 Ms 4:10-11). /401/

2260. Leping Jumala ja inimese vahel läbi tuletab meelde, et inimelu on Jumala and ja et inimene võib kalduda mõrvarlikule vägivaldsusele:

Tõepoolest, teie eneste verd ma nõuan taga ... ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge! Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi“ (1 Ms 9:5-6).

Vana Testament näeb veres alati elu püha võrdkuju (vrd 3 Ms 17:14). See õpetus on ajakohane kõikidel aegadel.

2261. Pühakiri selgitab viienda käsu keeldu: „Sa ei tohi tappa süütut ega õiget“ (2 Ms 23:7). Süütu inimese tahtlik tapmine on ränk eksimus inimväärikuse, kõlbluse kuldreegli ja Looja pühaduse vastu. Käsk, mis seda keelab, on üldkehtiv seadus: ta kohustab kõiki ja igaüht eraldi, alati ja kõikjal. /1756, 1956/

2262. Mäejutluses meenutab Issand seda käsku: „Sa ei tohi tappa“ (Mt 5:21) ja keelab lisaks viha, vihkamise ja kättemaksu. Kristus nõuab oma jüngritelt isegi seda, et nad pööraksid ette teise põse ja armastaksid oma vaenlasi (vrd Mt 5:44). Ta ise ei kaitse ennast ja ütleb Peetrusele, et see paneks mõõga tuppe tagasi (vrd Mt 26: 52). /2844/

Hädakaitse

2263. Isikute ja ühiskondade hädakaitse ei kujuta endast erandit käsust mitte tappa süütut, järelikult teostada tahtlikku mõrva. „Selle tegudega, kes iseennast kaitseb, võivad kaasneda kaks tagajärge: üks on iseenese elu päästmine, teine ründaja tapmine“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 64,7). Ainult esimene tagajärg on kavatsetud, teine seda ei ole. /1737/

2264. Armastus iseenese vastu jääb kõlblusõpetuse aluspõhimõtteks. On igati õiguspärane austada omaenda õigust elule. Kes oma elu kaitseb, ei ole mõrvas süüdi, isegi mitte juhul, kui ta on sunnitud oma ründajale surmahoobi andma: /2196/

„Kui keegi oma elu kaitseks suuremat vägivalda kasutab kui vajalik, siis on see lubamatu. Kui ta aga vägivalda mõõdukalt kasutades vägivallale vastulöögi annab, siis on selline enesekaitse lubatud … Õndsuseks ei ole hädavajalik, et inimene loobuks mõõduka enesekaitse aktist, et vältida ründaja tapmist, sest inimene peab iseenese elu eest rohkem hoolt kandma kui võõra elu eest “ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 64,7).

2265. Hädakaitse ei ole mitte ainult õigus, vaid tõsiselt siduv kohustus sellele, kes on vastutav kaasinimeste elu, perekonna, kogukonna või riigi ühise hüve eest. Ühise hüve kaitsmine nõuab, et ebaõiglaselt ründajalt tuleb võtta võimalus edaspidi kahju teha. Seepärast on õiguspärasel võimul kohustus kasutada ka relva, et tagasi lüüa nende hoolde usaldatud kogukonna ründajad. /2340/

2266. Riigi püüdlus takistada levimast käitumisviisidel, mis rikuvad inimõigusi ja kodanike ühiselu aluspõhimõtteid, vastab ühise hüve kaitsmise nõudele. Õiguspärasel avalikul võimul on õigus ja kohustus rakendada kuriteo raskusele vastavaid karistusi. /1897-1899, 2308/

Karistuse esmaseks eesmärgiks on kuriteoga tekitatud korratuse heastamine. Kui süüdlane karistuse vabatahtlikult enda peale võtab, kehtib see hüvitamisena. Peale avaliku korra ja isikute julgeoleku kaitsmise on karistusel ka tervendav mõju: võimaluse korral peab ta kaasa aitama süüdlase parandamisele (vrd Lk 23:40-43). /1449/

2267. Kui süüdlase isik ja vastutus on täielikult tõestatud, ei välista Kiriku traditsiooniline õpetus surmanuhtluse rakendamist, kui see on ainus arvestatav vahend inimelu mõjusaks kaitsmiseks ebaõiglase ründaja eest.

Kui aga isikute kaitseks ja julgeoleku tagamiseks piisab veretutest abinõudest, peab võim piirduma nende abinõudega, kuna nad vastavad paremini ühise hüve kindlustamise konkreetsetele tingimustele ja on suuremas kooskõlas inimväärikusega. /2306/

Tõepoolest, tänapäeval on süüdlase ühiskonnast kõrvaldamise täieliku hädavajalikkuse juhtumid „väga haruldased, kui mitte praktiliselt olematud“ (Johannes Paulus II, ringkiri Evangelium vitae, 56),võttes arvesse riigi käsutuses olevaid võimalusi karistada mõjusalt kuriteo eest ja teha kahjutuks tema toimepanija, võtmata temalt lõplikult kahetsuse võimalust.

Mõrv

2268. Viies käsk keelab otsese ja tahtliku mõrva kui raske patu. Mõrvar ja tema vabatahtlikud abilised teevad taevanihüüdvat pattu (vrd 1 Ms 4:10). /1867/

Lapsemõrv (vrd GS 51,3), vennamõrv, vanematemõrv ja abikaasamõrv on loomulike sidemete tõttu, millised nad rikuvad, eriliselt rängad kuriteod. Eugeeniliste põhjustega või “ühiskondliku tervisega” kaalutlemine ei saa õigustada ühtegi mõrva, isegi siis, kui see toimub avaliku võimu korraldusel.

2269. Viies käsk keelab ka teha midagi tahtlikku, mille kaudseks tagajärjeks on inimese surm. Kõlblusseadus keelab kedagi kaaluka põhjuseta surmaohtu seada ja samuti ka keelduda surmaohus olevale inimesele appi minemisest.

Et inimühiskond lepib mõrvarlike näljahädadega, tegemata midagi abistamiseks, on kisendav ebaõiglus ja ränk süü. Äritsejad, kelle liigkasuvõtlik ning kaubitsejalik tegevus kaasinimeste nälga ja surma põhjustab, kannavad vastutust kaudse mõrva eest (vrd Am 8, 4-10).

Inimese tahtmatu tapmine ei too kaasa moraalset vastutust. Kuid tõsisest süüst ei vabasta see, kui ilma kaaluka põhjuseta tegutsetakse nii, et tagajärjeks on inimese surm, kuigi sellist kavatsust polnud. /2290/

Abort

2270. Inimese elu tuleb täielikult austada ning kaitsta alates eostamise hetkest. Juba tema olemasolu esimesest hetkest tuleb tunnistada inimolendi kui isiku õigusi, sealhulgas iga süütu isiku rikkumatut õigust elule (vrd DnV 1,1). /1703, 357/

„Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid,
pühitsesin ma sinu“ (Jr 1:5; vrd Ii 10:8-12; Ps 22:10-11).

Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti“ (Ps 139:15).

2271. Alates esimesest sajandist on Kirik abordi esilekutsumise tunnistanud moraalselt lubamatuks. See õpetus ei ole muutunud ning on muutumatu. Otsene, see tähendab eesmärgiks seatud või vahendina tahetud abort kujutab endast rasket pattu kõlblusseaduse vastu:

„Ära tapa last abordivahenditega ega ära löö vastsündinut maha“ (Didache, 2,2; vrd Barnabase kiri 19,5; Diognetus 5,5; Tertullianus, Apologeticus, 9).

„Jumal, elu Issand on inimesele usaldanud elu säilitamise üleva ülesande, mida tuleb täita inimväärikal viisil. Seega tuleb elu ülima hoolikusega kaitsta alates eostamise hetkest. Abort ja lapse mõrvamine on jälestust tekitavad kuriteod“ (GS 51,3).

2272. Vormiline kaasaaitamine abordile on ränk kuritegu. Kirik karistab seda inimelu vastast kuritegu ekskommunikatsiooni kanoonilise karistusega. „Kes võtab ette abordi, tõmbab pärast selle teostamist enda peale latæ sententiæ ekskommunikatsiooni“ (CIC, can 1398) „kuriteo toimepanemise fakti läbi“ (CIC, can 1314) ja õigusaktis ettenähtud tingimustel (vrd CIC, can 1323-1324). Kirik ei soovi sellega halastust piirata. Ta väljendab aga selgelt toimepandud kuritöö raskust ja heastamatut kahju, mida see on kaasa toonud süütult mõrvatud lapsele, tema vanematele ja tervele ühiskonnale. /1463/

2273. Süütu inimese võõrandamatu õigus elule kujutab endast kodanikuühiskonna ja tema seadusandluse koostisse kuuluvat elementi. /1930/

„Isiksuse rikkumatuid õigusi peab tsiviilühiskond ning riigivõim tunnustama ja austama: need õigused ei sõltu ei üksikisikust ega vanematest ega kujuta endast ka ühiskonna ja riigi antud privileege. Nad kuuluvad inimloomuse juurde ning juurduvad inimisikus loomisakti jõul, millest isik oma alguse sai. Nende fundamentaalsete õiguste hulka kuulub ka iga inimolendi õigus elule ning kehalisele terviklikkusele alates eostamisest kuni surmani“ (DnV 3).

„Hetkest, mil positiivne seadus röövib ühelt inimeste rühmalt kaitse, mida tsiviilseadusandlus neile peab tagama, salgab riik seeläbi kõikide võrdsust seaduse ees. Kui riigivõim ei kaitse kõikide kodanike, eriti kõige väetimate õigusi, siis õõnestatakse õigusriigi aluseid … Austuse ja kaitse väljendusena, mida tuleb veel sündimata lapsele tema eostamisest peale kindlustada, peab seadusandlus ette nägema vastava karistuse igale tema õiguste tahtlikule rikkumisele“ (DnV 3).

2274. Kuna embrüot tuleb juba eostamise hetkest alates käsitleda isikuna, tuleb hoida tema terviklikkust ja teda nagu iga teist inimolendit võimaluse piires hoida ja ravida.

Sünnituseelne diagnostika on kõlbeliselt lubatav, kui see „austab embrüo ja feetuse elu ja terviklikkust ning on suunatud selle kui indiviidi kaitsmisele või tervendamisele... Ent kui seda tehakse pidades silmas võimalust kutsuda esile abort, sõltuvalt diagnoosi tulemusest, rikub selline diagnoosimine rängalt moraaliseadust. Seega ei tohi diagnoos … olla samane surmaotsusega“ (DnV 1,2).

2275. „Lubatuks tuleb pidada inimembrüoga teostatavaid protseduure, mis austavad embrüo elu ja terviklikkust ega too talle kaasa ebavõrdelisi riske, vaid püüavad teda ravida, parandada tema tervislikku seisundit või päästa ohustatud elu“ (DnV 1, 3).

„On ebamoraalne toota inimembrüoid, mis on määratud kasutamiseks “bioloogilise materjalina”“ (DnV 1,5).

„Mõningad katsed mõjutada kromosoomset või geneetilist pärilikkust ei ole terapeutilised, vaid on suunatud sellele, et luua inimolendeid, kes on valitud vastavalt soole või muudele ette kindlaks määratud omadustele. Need manipulatsioonid on vastuolus inimolendi isikuväärikusega ning tema terviklikkuse ja identiteediga“, mis on ainulaadne ja kordumatu (DnV 1,6).

Eutanaasia

2276. Inimesed, kes on vigastatud või nõrgenenud, vajavad erilist tähelepanu. Haigeid või invaliide tuleb toetada, et nad saaksid võimalikult normaalselt elada. /1503/

2277. Sõltumata motiividest või vahenditest seisneb otsene eutanaasia invaliidide, haigete või surijate elu lõpetamises. See on kõlbeliselt vastuvõetamatu. /1503/

Tegevus või tegematajätmine, mis iseenesest või ettekavatsetult põhjustab surma, et lõpetada valu, on mõrv, ränk eksimus inimväärikuse ja austuse vastu, mida võlgnetakse Jumalale kui Loojale. Väärotsustus, mille ohvriks võib heausklikult langeda, ei muuda selle mõrvarliku teo loomust, mida tuleb alati keelata ja välistada.

2278. Moraal ei nõua ravimist iga hinna eest. Erakorralise või loodetava tulemusega ebavõrdelises suhtes oleva kalli ja riskantse meditsiinilise tegevuse lõpetamine võib olla õigustatud. Seeläbi ei taheta põhjustada surma, vaid ainult lepitakse sellega, et seda ei saa takistada. Otsuse peab langetama patsient ise juhul, kui ta on selleks võimeline, muudel juhtumitel aga seaduslikult volitatu, kusjuures alati tuleb austada patsiendi õigustatud huvisid. /1007/

2279. Isegi juhul, kui surma võib pidada vältimatuks, ei tohi katkestada haigele inimesele tavapäraselt ettenähtud hooldust. Valuvaigistite kasutamine, leevendamaks surija kannatusi isegi tema elu lühendamise hinnaga, võib olla kõlbelises vastavuses inimväärikusega juhul, kui ei taotleta surma ei eesmärgi ega vahendina, vaid see võetakse arvesse vältimatu paratamatusena.

Surija hooldamine on eeskujuandev vorm omakasupüüdmatust ligimesearmastusest, mida tuleb igati soodustada.

Enesetapp

2280. Igaüks vastutab Jumala ees oma elu eest, mille Jumal on talle kinkinud. Jumal on ja jääb elu ülimaks Issandaks. Me oleme kohustatud elu tänulikult vastu võtma ning seda Tema auks ja oma hinge õndsuseks hoidma. Me oleme ainult selle elu haldajad, mille Jumal on meie hoolde usaldanud, mitte aga selle omanikud. Me ei tohi selle üle meelevaldselt otsustada. /2258/

2281. Enesetapp on vastuolus inimese loomupärase kalduvusega oma elu säilitada ja hoida. See on ränk eksimus õige enesearmastuse vastu. Enesetapp on eksimus ka ligimesearmastuse vastu, sest ta rebib ebaõiglaselt puruks ühtekuuluvuse sidemed perekonna, rahvuse ning inimkonnaga, kelle vastu meil on alati kohustusi. Enesetapp on vastuolus ka armastusega elava Jumala vastu. /2212/

2282. Kui enesetapp teostatakse kavatsusega anda eeskuju, seda eriti noortele inimestele, kujutab ta endast lisaks rasket hukutamist. Enesetapule vabatahtlik kaasaaitamine on vastuolus kõlblusseadusega.

Rasked psüühilised häired, kartus või ränk hirm mingi saatuselöögi, kannatuse või piinamise ees võivad enesetapja vastutust vähendada. /1735/

2283. Ei tohi loobuda igavese õndsuse lootusest inimese suhtes, kes on endalt elu võtnud. Jumal võib ainult Talle teadaoleval viisil anda neile võimaluse õndsusttoovaks kahetsuseks. Kirik palvetab inimeste eest, kes on endalt elu võtnud. /1037/

II. Inimväärikuse austamine

Austus kaasinimese vastu: hukutamine

2284. Hukutamine on hoiak või käitumine, mis juhib teise inimese kurja tegema. See, kes hukutab, saab oma kaasinimese ahvatlejaks. Ta rikub tema vooruse ja õiglase meele ning võib oma venna juhtida vaimsesse surma. Hukutamine on raske süütegu, kui see vabatahtliku teo või tegematajätmisega juhib kaasinimese tõsisele üleastumisele. /2847/

2285. Hukutamine omandab eriti raske kaalu siis, kui see toimub nende autoriteedi tõttu, kes seda põhjustavad, või nende nõrkuse tõttu, kes sellele alluvad. See andis meie Issandale põhjuse öelda: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“ (Mt 18:6). Hukutamine on eriti raske siis, kui seda põhjustavad need, kes loomuse või neile usaldatud ameti tõttu on kohustatud teisi õpetama ja kasvatama. Sellist hukutamist heidab Jeesus ette kirjatundjatele ja variseridele, võrreldes neid lambanahkadesse riietunud huntidega (vrd Mt 7:15). /1903/

2286. Hukutamine võib olla põhjustatud ka seaduse või institutsioonide, valitseva moe või avaliku arvamuse läbi.

Sel viisil on hukutamises süüdi need, kes võtavad vastu seadusi või rajavad ühiskondlikke institutsioone, mis juhivad kõlbelisele allakäigule ja religioosse elu lagunemisele või „selliste ühiskondlike olude tekkimiseni, mis, olgu kavatsetud või kavatsemata, muudavad käskudega kooskõlas oleva kristliku käitumise raskeks või praktiliselt võimatuks“ (Pius XII, kõne 1. juunil 1941). Sama kehtib ettevõtete juhtide kohta, kes kehtestavad pettusele õhutavaid eeskirju, õpetajate kohta, kes „ärritavad … lapsi vihale“ (vrd Ef 6:4; Kl 3:21) või nende kohta, kes manipuleerivad avaliku arvamusega, juhtimaks seda eemale kõlbelistest väärtustest. /1887, 2498/

2287. See, kes kuritarvitab talle usaldatud võimu niiviisi, et juhib teisi kurjale, on süüdi hukutamises ja vastutab kurja eest, mille ta vahetult või kaudselt põhjustas. „On võimatu, et ei
tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad“ (Lk 17:1).

Hoolitsemine tervise eest

2288. Elu ja füüsiline tervis on väärtuslikud hüved, mille Jumal meie kätesse on usaldanud. Me peame nende eest arukalt hoolt kandma, arvestades teiste inimeste vajadustega ja ühise hüve nõuetega. /1503/

Hoolitsus kodanike tervise eest nõuab ühiskonnapoolset abi, et kindlustada sellised elutingimused, mis võimaldavad inimesel kasvada ja täiusele jõuda. Nende tingimuste alla kuuluvad toitumine, riietus, eluase, tervishoid, elementaarne haridus, töökoht ja sotsiaalabi. /1509/

2289. Ehkki kõlblus nõuab tervise eest hoolitsemist, ei kuuluta ta seda absoluutseks väärtuseks. Ta heidab kõrvale uuspaganliku käsitluse, mis suundub kehakultuse toetamise, kõige kehalise tervise teenistusse pühendamise ning füüsilise võimekuse ja sportliku edu ebajumaldamise poole. Selektiivse valiku tõttu, mida see tugevate ja nõrgemate vahel põhjustab, võib selline suhtumine viia inimestevaheliste suhete moondumiseni. /364, 2113/

2290. Mõõdukuse voorus teeb meid võimeliseks hoiduma igasugustest toidu, alkoholi, tubaka ja ravimite tarvitamise liialdustest ja kuritarvitustest. Need, kes ebakaines olekus või liigse kiindumuse tõttu kiirusesse seavad kas teedel, vee peal või õhus ohtu teiste inimeste ja omaenda elu, võtavad enda peale raske süü. /1809/

2291. Narkootikumide kasutamine põhjustab väga rasket kahju tervisele ja inimelule. Välja arvatud juhul, kui see tuleneb arstlikest ettekirjutustest, on see raske kõlbeline eksimus. Narkootikumide ebaseaduslik tootmine ja transport on häbiväärsed tegevused. Oma hukutava iseloomu tõttu kujutavad nad endast vahetut osalust kõlblusseadusega rängas vastuolus olevates tegudes.

Isikuväärikuse austamine ja teaduslikud uuringud

2292. Teaduslikud, meditsiinilised või psühholoogilised katsed inimisikute või isikute gruppidega võivad kaasa aidata haigete ravimisele ning ühiskondliku tervishoiu parandamisele.

2293. Fundamentaalsed ja rakenduslikud teaduslikud uuringud kujutavad endast selget väljendust inimese valitsemisest looduse üle. Teadus ja tehnika on väärtuslikud vahendid, kui nad on seatud inimisiku tervikliku arengu ja ühise hüve teenistusse, kuid nad ei saa iseendast anda inimelule mõtet ega inimkonna arengule suunda. Teadus ja tehnika on allutatud inimesele, kellelt nad saavad oma alguse ja arengu, seetõttu peab nende eesmärk ja teadlikkus oma piiridest olema määratletud inimisiku ja temaga seotud kõlbeliste väärtustega. /159, 1703/

2294. Nõuda, et teaduslikud uuringud ja nende rakendamine on kõlbeliselt erapooletud, on enesepettus. Samuti ei saa uuringute hindamise kriteeriume tuletada ainuüksi tehnilisest tõhususest ega kasust, mida ühed isikud võivad neist saada teiste arvelt, veel vähem aga valitsevatest ideoloogiatest. Teadus ja tehnika vajavad oma seesmise loomuse tõttu kõlbeliste põhiväärtuste tingimusteta austamist. Nad peavad seisma inimisiku ja tema võõrandamatute õiguste ning tema tõelise ja tervikliku hüve teenistuses, nii nagu see vastab Jumala kavale ja tahtele. /2375/

2295. Inimisikuga tehtavad uuringud või katsed ei saa õigustada tegusid, mis on iseenesest vastuolus inimväärikuse ja kõlblusseadusega. Selliseid tegusid ei õigusta ka katsetes osalevate isikute võimalik nõusolek. Inimisikuga ettevõetud katse on kõlbeliselt lubamatu, kui see seab tema elu või füüsilise ja psühholoogilise terviklikkuse ebavõrdelise või välditava ohu alla. Katsete tegemine inimestega on erilises vastuolus inimväärikusega sel juhul, kui nad on ette võetud ilma katses osalejate või nende eest vastutajate teadmise ja nõusolekuta. /1753/

2296. Elundite siirdamine on kooskõlas kõlblusseadusega ja vastuvõetav juhul, kui füüsiline ja psüühiline oht ja risk, mille peab võtma doonor, on võrdelised oodatava kasuga elundi vastuvõtjale. Elundite annetamine peale surma on õilis ja kiiduväärne tegu, mida suuremeelse ühtekuuluvuse väljendusena tuleb igati toetada. See on kõlbeliselt lubamatu siis, kui doonor või tema eest vastutavad inimesed pole andnud selleks sõnaselget luba. Moraalselt lubamatu on püsiva invaliidsuse või inimese surma vahetu põhjustamine, isegi kui seeläbi saab pikendada teiste isikute elu.

Kehalise puutumatuse austamine

2297. Inimröövid ja pantvangi võtmised külvavad hirmu ja avaldavad lubamatut survet ohvritele. Nad on kõlbeliselt lubamatud. Terrorism ähvardab, haavab ja tapab vahet tegemata ja valimatult kõiki ning on raske eksimus õigluse ja armastuse vastu. Piinamine, mis põhineb füüsilise või psüühilise vägivalla kasutamisel eesmärgiga saavutada ülestunnistusi, karistada süüdlasi, hirmutada vastaseid või rahuldada vihkamist, on vastuolus austusega inimisiku ja inimväärikuse vastu. Välja arvatud juhul, kui seda nõuavad rangelt terapeutilised eesmärgid, on süütutel isikutel otseselt kavatsetud ja läbiviidud amputatsioonid, kehalised invaliidistamised ja sterilisatsioonid vastuolus kõlblusseadusega.  

2298. Möödunud aegadel kasutasid neid julmi praktikaid üldiselt ka seaduslikud võimud, eesmärgiga kindlustada seadust ja avalikku korda. Sageli juhtus see ilma, et sellele oleksid vastu olnud Kiriku karjased, kes ise oma kohtupidamises võtsid üle piinamise kohta käivad Rooma õiguse eeskirjad. Hoolimata nendest kahetsusväärsetest tõsiasjadest, õpetas Kirik alati leebuse ja halastuse kohustust ning keelas vaimulikel verevalamise. Kaasajal on saanud ilmselgeks, et need julmad praktikad polnud ei hädavajalikud avaliku korra hoidmiseks ega kooskõlas inimisiku õiglaste õigustega. Vastupidi – need praktikad viivad veelgi suuremate eksimusteni ning tuleb tegutseda nende keelamiseks. Palvetama peab nii ohvrite kui ka nende timukate eest. /2267/

Austus surnute vastu

2299. Surijaid tuleb austada ja nende eest hoolitseda, et aidata neil elada viimseid hetki väärikalt ja rahus. Neid peab aitama lähedaste palve, ja lähedased peavad hoolitsema selle eest, et haiged võtaksid õigel ajal vastu sakramendid, mis valmistavad nad ette kohtumiseks elava Jumalaga. /1525/

2300. Surnukehadesse tuleb suhtuda austuse ja armastusega, mis tuleneb usust ja lootusest ülestõusmisesse. Surnute matmine on kehaline halastustegu (vrd Tb 1:16-18); see on Püha Vaimu eluasemeks olevate Jumala laste austamine. /1681-1690/

2301. Surnukehade lahkamine kohtuliku uurimise või teaduslike uuringute eesmärgil võib olla kõlbeliselt lubatud. Elundite tasuta annetamine peale surma on lubatav ja väärib tunnustust.

Kirik lubab säilmete põletusmatust juhul, kui see ei väljenda ihuliku ülestõusmise usu kahtluse alla seadmist (vrd CIC, can 1176 § 3).    

III. Rahu kaitsmine

Rahu

2302. Meie Issand, meenutades käsku „Sa ei tohi tappa“(Mt 5:21), nõuab ka südamerahu ning mõistab hukka kuritegeliku viha ja vihkamise ebakõlbelisuse. /1765/

Viha on soov kätte maksta. „Kättemaksu soovimine eesmärgiga kahjustada seda, keda tuleb karistada, on lubamatu“, seevastu kiiduväärt on hüvituse taotlemine „pahede parandamise ja õigluse hüve hoidmise eesmärgil“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 158,1, ad 3). Kui viha ulatub kaasinimese tahtliku tapmise või raske haavamise soovini, kujutab see rasket eksimust armastuse vastu ja on surmapatt. Issand ütleb: „Igaüks, kes oma venna peale
vihastab, peab minema kohtu alla“ (Mt 5:22).

2303. Tahtlik vihkamine on vastuolus armastusega. Kaasinimese vihkamine on patt, kui inimene tahab talle tahtlikult kurja. Vihkamine on raske patt, kui tahtlikult tahetakse kaasinimesele tõsist kahju. „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks…“ (Mt 5:44-45)./2094, 1933/

2304. Inimelu austamine ja selle areng nõuavad rahu. Rahu ei põhine ainult sõja puudumisel ning seda ei saa saavutada ainuüksi jõutasakaalu kindlustamisega vaenulike poolte vahel. Rahu maa peal ei saa saavutada ilma inimsiku hüvede kaitsmiseta, vaba mõttevahetuseta inimeste vahel, inimisikute ja rahvaste väärikuse austamiseta ning järjekindla püüdluseta üleüldisele vennalikkusele inimestele vahel. Rahu seisneb “korrast lähtuvas rahus” – ld tranquillitas ordinis (p. Augustinus, De Civitate Dei, 19,13). Ta on õigluse tagajärg (vrd Js 32:17) ja armastuse vili (vrd GS 78). /1909, 1807/

2305. Rahu maa peal on Kristuse rahu peegeldus ja vili. Tema on messiaanlik “Rahuvürst” (Js 9:5). Ristil valatud vere läbi Ta „surmas omaenda ihus vaenu“ (vrd Ef 2:16), lepitas inimesed Jumalaga ja seadis oma Kiriku inimsoo ühtsuse ja Jumalaga osaduse sakramendiks. „Tema on meie rahu“ (Ef 2:14). Jeesus kuulutab: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9).

2306. Need, kes ütlevad lahti vägivaldsete ja veriste abinõude kasutamisest ning rakendavad inimõiguste kaitsmise nimel kaitsevahendeid, mis on kättesaadavad ka kõige nõrgematele, annavad tunnistust evangeelsest armastusest, tingimusel, et see ei too kahju teiste inimeste ja ühiskonna õigustele ja kohustustele. Nad tunnistavad põhjendatud viisil kaalukatest füüsilistest ja moraalsetest riskidest, mida hävitust ja ohvreid põhjustavalt vägivallalt abi otsimine endaga kaasa toob (vrd GS 78,5). /2267/

Sõja vältimine

2307. Viies käsk keelab inimelu tahtliku hävitamise. Kurjuse ja ebaõigluse tõttu, mida toob endaga kaasa iga sõda, kutsub Kirik kõiki üles palvele ja tegudele, et Jumala headus vabastaks meid iidsest sõdade orjusest (GS 81,4).

2308. Iga kodanik ja kõik valitsejad on kohustatud tegutsema sõdade ärahoidmise eesmärgil.

Nii kaua aga, kuni „jääb kestma sõja oht ja niikaua kuni puudub vastavat pädevust omav rahvusvaheline võim, kelle käsutuses oleks ka vastav jõud…, ei saa peale kõigi rahumeelsete kokkuleppele jõudmiste vahendite ammendamist eitada valitsuse õigust kõlbeliselt lubatud hädakaitsele“ (GS 79,4).   /2266/

2309. Tuleb täpselt arvestada tingimustega, mis õigustavad õiguspärast enesekaitset sõjalise jõu kasutamisega. Sellise otsustuse kaalukuse tõttu on see allutatud moraalse lubatavuse tingimuste täpsele täitmisele. Sel juhul peavad üheaegselt kokku langema kõik järgnevad tingimused:

- kahju, mida ründaja põhjustab rahvale või rahvaste ühendusele, on kauakestev, raske ja vaieldamatu;

-   kõik rahumeelsed abinõud, mis olid suunatud konflikti lõpetamisele, on osutunud ebarealistlikeks või tulemusetuteks;

-   on olemas põhjendatud väljavaated edule;

- relvajõu kasutamine ei too endaga kaasa veelgi tõsisemat kurja ja segadust kui kurjus, mida tahetakse kõrvaldada. Selle tingimuse hindamisel tuleb eriti arvesse võtta kaasaegsete hävitusvahendite võimsust.

Need on elemendid, mida traditsiooniliselt mainitakse niinimetatud õiglase sõja teoorias.

Kaitsesõja kõlbelise lubatavuse otsuse tegemiseks hädavajalike tingimuste hindamine kuulub nende aruka kaalutlemise alla, kellele on usaldatud hool ühise hüve eest. /1897/

2310. Avalikul võimul on sel juhul õigus ja kohustus seada kodanikele rahvuslikuks kaitseks hädavajalikke kohustusi.

Need, kes pühenduvad sõjaväes teenides kodumaa teenimisele, kaitsevad rahvaste julgeolekut ja vabadust. Kui nad oma kohust õigesti täidavad, aitavad nad kaasa oma rahva ühise hüve ja rahu kindlustamisele (GS 79,5). /2239, 1909/

2311. Avalikud võimud peavad arvestama nendega, kes südametunnistuse ajendil keelduvad relva kasutamisest. Sel juhul on nad kohustatud teenima ühiskonda teistsugusel viisil (GS 79,3). /1792, 1780/

2312. Kirik ja inimmõistus kinnitavad kõlblusseaduse jäävat kehtivust ka relvakonfliktide vältel. „Kui õnnetuseks on juba sõjani jõutud, ei tähenda see veel seepärast, et sõdivate osapoolte vahel on kõikide vahendite kasutamine lubatud“ (GS 79,4).

2313. Tsiviilelanikke, haavatud sõdureid ja sõjavange tuleb kohelda austusega ja inimlikult.

Kõik teadlikud ja tahtlikud tegevused, mis on vastuolus rahvaste õigusega ja selle üldkehtivate põhimõtetega, niisamuti nagu korraldused selliste tegevuste läbiviimiseks, on kuriteod. Pime kuulekus ei ole piisav õigustus neile, kes sellistele korraldustele alluvad. Massilised hukkamised, rahvusgrupi või etnilise vähemuse hävitamine tuleb surmapatuna hukka mõista. Moraalne kohustus on osutada vastuseisu korraldustele, mis käsivad läbi viia genotsiidi. /2242/

2314. „Igasugused sõjalised tegevused, mille eesmärgiks on vahet tegemata tervete linnade või suuremate piirkondade hävitamine koos terve elanikkonnaga, on kuriteod Jumala ja inimese vastu ning väärivad kindlat ja otsustavat hukkamõistu“ (GS 80,4). Massihävitusrelvade, eriti tuuma-, bioloogilise ja keemiarelva omajatele võimaluse loomine selliste kuritegude toimepanemiseks on kaasaegse sõjaga seotud suur risk.

2315. Relvastuse kogumine näib paljudele inimestele paradoksaalsel viisil olevat potentsiaalsetele vaenlastele sobivaks takistuseks sõda mitte alustada. Nad näevad selles kõige mõjusamat vahendit rahu kindlustamiseks rahvaste vahel. Sellise ärahirmutava meetodi vastu tuleb tõsta tõsiseid moraalseid vastuväiteid. Võidurelvastumine ei kindlusta rahu. See mitte ainult ei kõrvalda sõdade põhjuseid, vaid võib neid isegi tugevdada. Määratute summade kulutamine üha uute relvaliikide tootmiseks takistab abivajavate rahvaste aitamist (vrd PP 53) ja pidurdab rahvaste arengut. Ülemäärane relvastumine rohkendab konfliktide puhkemise põhjusi ja suurendab riske nende puhkemiseks.

2316. Relvastuse tootmine ja relvakaubandus puudutavad rahvaste ja rahvusvahelise üldsuse ühist hüve. Avalikul võimul on õigus ja kohustus nende tegevuste seaduslikuks reguleerimiseks. Lühiajalised isiklikud või kollektiivsed huvid ei saa õigustada ettevõtmisi, mis õhutavad vägivalda ja konflikte rahvaste vahel ning ohustavad rahvusvahelist õiguskorda. /1906/

2317. Ebaõiglus, liigsuur ebavõrdsus majanduslikus ja sotsiaalses valdkonnas, kadedus, kahtlustused ja uhkus, mis kahjutoovalt inimeste ja rahvaste vahel levivad, ohustavad lakkamatult rahu ja põhjustavad sõdu. Kõik jõupingutused, mida tehakse nende korratuste kõrvaldamiseks, aitavad kaasa rahu kindlustamisele ja sõja vältimisele;

„Inimesi ähvardab sõja oht seetõttu, et nad on patused ja see jääb neid ähvardama kuni Kristuse tulekuni; kui nad aga armastuses koondudes saavad võitu patu üle, saavad nad ka võidu vägivalla üle, kuni järgmiste sõnade täitumiseni: „Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist“ (Js 2:4)“ (GS 78,6).

LÜHITEKSTID

2318. „Tema käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim“ (Ii 12:10).

2319. Iga inimese elu tema eostamise hetkest kuni surmani on püha, kuna elav ja püha Jumal on inimest tahtnud tema enda pärast ning loonud ta oma näo järgi ja enda sarnaseks.

2320. Inimese tapmine on sügavas vastuolus inimisiku väärikusega ja Looja pühadusega.

2321. Keeld tappa ei tühista õigust ründaja kahjutuks teha. Õigustatud kaitse on tõsine kohustus sellele, kes vastutab teise inimese elu või ühise hüve eest.

2322. Lapsele kuulub õigus elule tema eostamise hetkest peale. Raseduse vahetu katkestamine, mis on taotletud kas eesmärgi või vahendina, on „häbiväärne praktika“ (GS 27,3), mis on tõsises vastuolus kõlblusseadusega. Kirik näeb selle kuriteo eest inimelu vastu ette ekskommunikatsiooni kirikliku karistuse.

2323. Kuna embrüot tuleb käsitleda inimisikuna tema eostamise hetkest alates, tuleb kaitsta tema kehalist puutumatust, tema eest hoolitseda ja teda ravida nagu iga teist inimolendit.

2324. Tahtlik eutanaasia on mõrv, sõltumata viisist ja motiividest. Ta on sügavas vastuolus inimisiku väärikusega ja austusega elava Jumala, tema Looja vastu.

2325. Enesetapp on sügavas vastuolus õiglusega, lootusega ja armastusega. Ta on viienda käsuga keelatud.

 

2326. Hukutamine on tõsine süütegu, kui tahtliku teo või tegematajätmisega juhitakse teist inimest rasket pattu tegema.

 

2327. Kurjuse ja ebaõigluse tõttu, mida toob endaga kaasa iga sõda, peame tegema kõik, mis mõistlikult võimalik, et seda vältida. Kirik palvetab: „Katku, nälja, tule ja sõja eest hoia meid, Issand“.

 

2328. Kirik ja inimmõistus kinnitavad kõlblusseaduse jäävat kehtivust ka relvakonfliktide ajal. Kõik tahtlikud tegevused, mis on vastuolus rahvaste õiguse ja selle üldkehtivate põhimõtetega, on kuriteod.

 

2329. „Võidurelvastumine kujutab endast inimkonna kõige ohtlikumat nuhtlust, samas ka talumatut ülekohust vaestele“ (GS 81,3).

 

2330. „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9).

 


6. artikkel. KUUES KÄSK

 „sa ei tohi abielu rikkuda“ (2 Ms 20:14; 5 Ms 5:18)

Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:27-28)

I. „Ta lõi tema meheks ja naiseks…“ /369-373/

2331. „Jumal on armastus. Ta kogeb iseeneses armastuse ja osaduse saladust. Luues inimese oma näo järgi … vermis Jumal mehe ja naise inimlikku loomusesse kutsumuse ning seeläbi ka armastuse jaosaduse võime ning vastutuse nende eest“ (FC 11). /1604/

Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi… ta lõi tema meheks ja naiseks“ (1 Ms 1:27). „Olge viljakad ja teid saagu palju“ (1 Ms 1:28). „Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi ta tema Jumala sarnaseks. Ta lõi tema meheks ja naiseks, ja ta õnnistas neid ning andis neile loomisepäeval nime: inimene“ (1 Ms 5:1-2).

2332. Soolisus avaldab mõju kõikidele inimisiku eluvaldkondadele tema ihu ja hinge terviklikkuses. See hõlmab eriliselt tundeelu, võimet armastada ning lapsi sigitada, üldisemalt aga tema võimet kaasinimestega osaduse sidemeid sõlmida. /362/

2333. Iga inimene, olgu mees või naine, peab tunnistama oma soolist identiteeti ja selle vastu võtma. Kehaline, moraalne ja vaimne erinevus ja vastastikune üksteise täiendamine on seatud ja suunatud abielu hüveks ja perekonnaelu arenguks. Abielupaari ja ühiskonna harmoonia olenevad suurel määral sellest, kuidas mees ja naine kogevad teineteise täiendamist, vajamist ning abistamist. /1603/

2334. „Kui Jumal lõi inimese “mehe ja naisena”, kinkis Ta mehele ja naisele ka võrdse väärikuse“ (FC 22; vrd GS 49,2). „Inimene on isik, see kehtib võrdsel määral nii mehe kui naise kohta, sest mõlemad on loodud isikulise Jumala näo järgi ning Tema sarnaseks“ (MD 6). /357/

2335. Mõlemad sood omavad sama väärikust ning on, kuigi erineval viisil, Jumala väe ja leebe armastuse kujutised. Mehe ja naise abieluühendus jäljendab kehalisel viisil Looja heldust ja viljakust. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha“ (1 Ms 2:24). See ühendus on kõikide põlvkondade alus (vrd 1 Ms 4:1-2.25-26; 5:1). /2205/

2336. Jeesus tuli selleks, et taastada loodu algne rikkumatus. Mäejutluses selgitab ta põhjalikult Jumala kava: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:27-28). Mida Jumal on sidunud, seda ei tohi inimene lahutada (vrd Mt 19:6). /1614/.

Kiriklik traditsioon on kuuendat käsku alati mõistnud tervet inimese seksuaalsust hõlmavana.

II. Kutsumus karskusele

 

2337. Suguline karskus tähendab seksuaalsuse õnnestunud lõimumist isikusse ja järelikult inimese kehalise ning vaimse olemise sisemist ühtsust. Seksuaalsus, milles ilmneb inimese kuuluvus kehalisse ja bioloogilisse maailma, muutub isikuliseks ja tõeliselt inimlikuks, kui ta lülitub isikutevahelisse suhtesse, täielikku ja ajaliselt piiramatusse vastastikkusesse andumusse mehe ja naise vahel. /2520/

Karskuse voorus hõlmab niisiis ühtaegu nii isiku terviklikkust kui ka tema andumuse terviklikkust.

Isiku terviklikkus

2338. Karske inimene säilitab rikkumatuna temasse panustatud elu ning armastuse väe. See rikkumatus kindlustab isiku terviklikkuse ning vastandub igasugusele hoiakule ja tegevusele, mis seda terviklikkust võib kahjustada. Ta ei talu mingisugust kaksikelu ega kahekeelsust.

2339. Karskus nõuab enesevalitsemise õppimist, mis on inimliku vabaduse pedagoogika. Alternatiiv on ilmne: inimene on kas oma kirgede isand ning saavutab sel moel rahu, või ta muutub nende orjaks ja seega õnnetuks (vrd Srk 1:22). „Inimese väärikus nõuab seega, et ta tegutseks teadliku ning vaba valiku alusel, see tähendab isiklikust veendumusest lähtuvalt ja mitte kirgede pimeda seesmise surve või lihtsalt välise sunni alusel. Sedalaadi väärikuse saavutab inimene siis, kui ta vabastab ennast kirgede orjusest ja järgib eesmärki hüve vabatahtliku valimise läbi ning kasutab mõjusalt ja loominguliselt selle saavutamiseks vajalikke vahendeid“ (GS 17). /1767/

2340. Kes tahab oma ristimistõotusele ustavaks jääda ning kiusatustele vastu seista, peab silmas pidama selleks hädavajalike vahendite kasutamist, milleks on iseenese tundmaõppimine, konkreetsetele olukordadele kohandatud askees, Jumala käskudele kuuletumine, kõlbeliste vooruste harjutamine ja ustav palvetamine. „Eneseohjelduse läbi me koondume ja kogume end üheks, millest olime laiali voolanud paljususse“ (p. Augustinus, Confessiones, X, 29,40). /2015/

2341. Karskuse voorus seisab mõõdukuse kardinaalvooruse mõju all, mis püüab inimese kirgesid ja meelelisi himusid mõistusega juhtida. /1809/

2342. Enesevalitsemise saavutamine on pikaajaline ülesanne. Kunagi ei tohi arvata, et see on alatiseks käes. Igas elueas tuleb selle saavutamiseks ikka ja jälle vaeva näha (vrd Tt 2:1-6). Teatavad elu lõigud, mil isiksus kujuneb, nimelt lapsepõlv ja noorukiiga, nõuavad selles vallas erilist pingutust. /407/

2343. Karskus järgib kasvamise seadusi, ta läbib mitmeid astmeid, kus ta on veel ebatäiuslik ja sageli patu poolt võidetav. „Vooruslik ja karske inimene vormib end päevast päeva oma arvukate vabade otsustuste läbi. Seepärast ta ka tunneb, armastab ning teostab kõlbeliselt head vastavalt oma arenguastmele“ (FC 34). /2223/

2344. Karskus on eriliselt isiklik ülesanne, kuid ta nõuab ka kultuurilist pingutust,kuna „inimisiku areng ning ühiskonna kui sellise areng on teineteisest sõltuvad“ (GS 25,1). Karskus eeldab inimisiku õiguste austamist, eriti õigust sellisele õpetusele ja kasvatusele, mis peavad silmas inimelu kõlbelisi ja vaimseid mõõtmeid.   /2525/

2345. Karskus on kõlbeline voorus. Samas on ta ka Jumala and, arm, Vaimu tegevuse vili (vrd Gl 5:22). Püha Vaim kingib ristimise vees uuestisündinutele väe pürgida Kristuse (vrd Jh 3:3) karskuse jäljendamise suunas. /1810/

Eneseandmise terviklikkus

 

2346. Armastus on kõikide vooruste vorm. Tema mõjul ilmutab karskus ennast eneseandmise koolina. Enesevalitsemine on allutatud eneseandmisele. Karskus lubab sellel, kes elab tema kohaselt, saada kaasinimese jaoks Jumala ustava ning õrna armastuse tunnistajaks. /1827, 210/

2347. Karskuse voorus areneb sõpruses. Ta näitab Kristuse jüngritele, kuidas järgida ja jäljendada Seda, kes on meid oma sõpradeks valinud (vrd Jh 15:15), ennast täielikult meile andnud ning lubab meil oma jumalikkusest osa saada. Karskus on surematuse tõotus. /374/

Karskus väljendub eriliselt sõpruses kaasinimesega. Sama või erinevast soost inimeste vaheline sõprus on väärtuseks kõigile. Ta juhib osadusele Vaimus.

Karskuse mitmesugused vormid

2348. Iga ristitu on kutsutud karskusele. Kristlane on „Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27), kes on igat laadi karskuse eeskuju. Kõik, kes usuvad Kristusesse, on kutsutud elama karsket elu, igaüks vastavalt oma eluseisusele. Ristimisel kohustub iga kristlane olema oma tundeelus karske.

2349. „Kõik inimesed peavad olema karsked vastavalt nende eluseisusele: ühed, tõotades Jumalale neitsilikkust või tsölibaati, mis on suurepärane moodus ennast kergemini jagamatu südamega üksnes Jumalale pühendada; teised aga kõikide jaoks siduvas kõlblusseaduses määratud viisil, vastavalt sellele, kas ollakse abielus või vallaline“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 11). Abieluinimesed on kutsutud elama abielulises karskuses, teised elavad karskelt loobumises.

„Karskuse voorusel on kolm vormi: esimene puudutab abieluinimesi, teine leskesid, kolmas neitsilikkust. Me ei ülista neist ühtegi vormi teisi välistades. Kiriku distsipliin selles osas on rikas“ (p. Ambrosius, De viduis, 23: PL 153,225A).

2150. Kihaltuid kutsutakse üles elama karskuses ja loobumises. Nad peavad selles proovilepanekus nägema aega, et õppida teineteist austama ning olema teineteisele ustavad lootuses, et Jumal nad teineteisele kingib. Armastuse avaldamise hellad vormid, mis on seotud abielulise armastusega, peavad nad hoidma abieluajaks. Nad peavad teineteist aitama karskuses kasvamisel. /1632/

Eksimused karskuse vastu

 

2351. Himurus on korrastamata iha või sugulise naudingu korrastamata nautimine. Suguline nauding on kõlbeliselt korrastamata, kui seda otsitakse tema enese pärast ja ta sealjuures lahutatakse tema soojätkamise ja armastava ühinemise lõppeesmärgist.

2352. Masturbatsioon on suguorganite tahtlik erutamine eesmärgiga kutsuda esile sugulist mõnu. „On tõsiasi, et nii Kiriku Õpetusamet oma pikaajalises ja muutumatus traditsioonis kui ka kristlaste kõlbeline tunnetus pole eales kahelnud tunnistamast ning häbimärgistamast masturbatsiooni seesmiselt ja rängalt korravastase tegevusena“, kuna „sugutungi teadlik ja vabatahtlik kasutamine väljaspool normaalseid abielusuhteid, toimugu see millisel motiivil tahes, on selle tungi eesmärgiga olemuslikus vastuolus“. Tema enese pärast tahetud sugulisel mõnul puudub „kõlbelise korra alusel nõutud suguline suhe, nimelt see, mis tõelises armastuses teostab nii vastastikuse andumuse täieliku mõtte kui ka inimsoo jätkamise“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 9).

Et kujundada tasakaalukat otsustust nende isikute kõlbelise vastutuse kohta, kes selles osas eksivad, ning teostada sellele vastavalt hingehoidu, tuleb arvesse võtta tundmuslikku ebaküpsust, tavaks kujunenud harjumuste võimu, ängistusseisundit ning muid hingelisi või ühiskondlikke tegureid, mis moraalset süüd vähendavad või lausa miinimumini taandavad. /1735/

2353. Liiderdamine on abieluväline kehaline ühinemine vaba mehe ja vaba naise vahel. See on raske patt nende inimeste väärikuse ja inimliku seksuaalsuse vastu, mis on loomu poolest suunatud abikaasade hüvele ning laste sigitamisele ja kasvatamisele. Peale selle on see ränk hukutamine, kui seeläbi noori inimesi kõlbeliselt rikutakse.

2354. Pornograafia seisneb selles, et kujutatakse partnerite intiimsusest välja rebitud lavastatud või tegelikult teostatud suguakte, et esitada neid kolmandatele isikutele. Nad haavavad karskust, kuna moonutatakse abieluakti, abikaasade intiimset andumist teineteisele. Ta haavab raskelt kõikide osalejate (näitlejate, kaubitsejate, publiku) väärikust, kes muutuvad primitiivse naudingu objektiks ning lubamatu kasusaamise allikaks. Pornograafia viib osalised ebatõelisse maailma. Ta on ränk süütegu. Riigivõim peab takistama pornograafiliste materjalide tootmist ja levitamist. /2523/

2355. Prostitutsioon haavab prostitueeriva isiku väärikust, prostituut alandab ennast teiste sugulise naudingu objektiks. Kes seda kasutab, patustab rängalt iseenese vastu: ta murrab karskustõotust, milleks teda kohustab ristimine ning rüvetab oma ihu, Püha Vaimu templit (vrd 1 Kr 6:15-20). Prostitutsioon on ühiskonna nuhtlus. Ta puudutab tavaliselt naisi, kuid ka mehi, lapsi või noorukeid (mõlemal viimasel juhul lisandub patule veel hukutamine). Prostitutsiooniga tegelemine on alati raske patt, kuid hädaolukorrad, väljapressimine ja ühiskonnapoolne surve võivad vastutust süü eest vähendada. /1735/

2356. Vägistamine on vägivaldne sissetung inimese seksuaalsesse intiimellu. Ta on eksimus õigluse ning armastuse vastu. Vägistamine on igale inimesele kuuluva lugupidamise, vabaduse õiguse ning füüsilise ja hingelise puutumatuse ränk rikkumine. Ta tekitab rasket kahju, mis võib ohvri terveks eluks märgistada. Ta on alati seesmiselt kuri tegu. Veel tõsisem on vägistamine siis, kui lapsevanemad (vrd intsest) või kasvatajad vägistavad nende hoole alla usaldatud lapse. /2297, 1756, 2388/

Karskus ja homoseksuaalsus

2357. Homoseksuaalsus tähendabsuhteid meeste või naiste vahel, kes erandlikult või valdaval määral tunnevad sugulist tungi samasooliste vastu. Homoseksuaalsust on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides esinenud väga mitmesugustes vormides. Selle psüühiline põhjus on veel suures osas selgusetu. Toetudes Pühakirjale, mis nimetab seda rängaks eksimuseks (vrd 1 Ms 19:1-29; Rm 1:24-27; 1 Kr 6:9; 1 Tm 1:10), on kiriklik traditsioon alati kuulutanud, et „homoseksuaalsed teod on oma seesmise loomu poolest korravastased“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 8). Nad rikuvad loomuseadust, sest välistavad suguaktis elu edasiandmise ja tõelise tundelise ja sugulise teineteise täiendamise. Neid ei tohi mingil juhul heaks kiita. /2333/

2358. Küllalt paljudel meestel ja naistel on sügavalt juurdunud homoseksuaalsed kalduvused. Need objektiivselt korrastamata kalduvused on enamikule neist katsumuseks. Neid isikuid tuleb kohelda austuse, kaastunde ning taktitundega. Tuleb hoiduda nende mingil moel ebaõiglasest tagaplaanile surumisest. Ka need inimesed on kutsutud oma elus täitma Jumala tahet, ning juhul, kui nad on kristlased, ühendama oma kalduvustest tulenevad raskused Kristuse ristiohvriga.

2359. Homoseksuaalsed inimesed on kutsutud pidama karskust. Enesevalitsemise vooruse läbi, mis kasvatab neid sisemiseks vabaduseks, suudavad ja peavad nad palve ning sakramentaalse armu, vahel ka omakasupüüdmatu sõpruse toel, samm-sammult, kuid otsustavalt lähenema kristlikule täiusele. /2347/

III. Abieluline armastus

2360. Seksuaalsus on suunatud mehe ja naise abielulisele armastusele. Abielus saab abikaasade kehaline intiimsus vaimse üheksolemise märgiks ning pandiks. Ristitud abikaasade abieluside pühitsetakse sakramendi läbi. /1601/

2361. „Sellest järelduvalt ei ole seksuaalsuses, milles mees ja naine end teineteisele kingivad ainult abikaasadele omastes aktides, mitte midagi puhtalt bioloogilist, vaid see puudutab ka inimisiku kui sellise sügavaimat tuuma. Seda teostatakse tõeliselt inimlikul viisil ainult siis, kui ta on terviklik osa sellest armastusest, millega mees ja naine tõotavad teineteisele kuni surmani tingimusteta ustavaks jääda“ (FC 11). /1643, 2332/

Kui uks oli suletud mõlema tagant, siis Tobias tõusis voodist ja ütles: „Tõuse üles, õde, ja palvetagem, et Issand halastaks meie peale! Ja Tobias alustas, üteldes: „Ole kiidetud, meie vanemate Jumal, ja olgu igavesti kiidetud sinu püha ja auline nimi! Kiitku sind taevad ja kõik sinu looming! Sina lõid Aadama ja andsid temale Eeva, tema naise, abiks ning toeks. Neist on inimsugu sündinud. Sina ütlesid: „Inimesel ei ole hea üksi olla, me teeme temale abi, kes on temaga sarnane. Ja nüüd, Issand, mina ei võta seda oma õde mitte hooruse pärast, vaid tõemeelselt. Lase mind armu leida ja koos temaga vanaks saada! Saara ütles koos temaga: „Aamen. Ja nad mõlemad magasid üksteisega sellel ööl“ (Tb 8:4-9). /1611/

2362. „Seega on aktid, mille läbi abiellunud kirglikult ja puhtalt üheks saavad, kõlbeliselt väärikad. Kui neid tõesti inimlikult teostatakse, toovad nad esile, väljendavad ja süvendavad seda teineteisele kuulumist, mis rikastab abikaasasid rõõmus ja tänulikkuses“ (GS 49,2). Seksuaalsus on rõõmu ja naudingu allikas:

„Looja ise … on seadnud asjad selliselt, et abikaasad selle [soojätkamis]funktsiooni teokstegemisel ihu ja hinge lõbu ja rahuldust tunnevad … Seega ei tee abikaasad midagi kurja, kui nad seda lõbu taotlevad ja naudivad. Nad võtavad vastu selle, mida Looja on nende tarvis mõelnud. Kuid abikaasad peavad oskama end selles hoida sobiva mõõdukuse piirides“ (Pius XII, kõne 29. oktoobril 1951).

2363. Abikaasade ühekssaamise kaudu teostub abielu kahekordne eesmärk: abikaasade hüve ning soojätkamine. Neid kahte abielu tähendust või väärtust pole võimalik lahutada, kahjustamata abielupaari vaimset elu ja ohustamata abielu väärtusi ning perekonna tulevikku.

Abielus oleva mehe ja naise vaheline armastus peab seega täitma kahesugust nõuet: olema ustav ja viljakas.

Abielutruudus /1646 – 1648/

2364. „Kirglik ühiselu ja abielulise armastuse osadus, mille on rajanud ning oma seadustega kaitse alla võtnud Looja, asutatakse abieluliiduga, see tähendab tagasivõtmisele mittekuuluva isikliku nõusolekuga“ (GS 48,1). Abikaasad kingivad end teineteisele lõplikult ja täielikult. Neid ei ole enam kaks, vaid edaspidi kujutavad nad endast ühtainust ihu. Liit, mille abikaasad sundimatult sõlmivad, kohustab neid „seda ühtse ja lahutamatuna hoida“ (vrd CIC, can 1056). „Mida nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu“ (Mk 10:9; vrd Mt 19:1-2; 1 Kr 7:10-11).   /1603, 1615/

2365. Truudus väljendub selles, et püsivalt peetakse antud sõna. Jumal on ustav. Abielusakrament võimaldab mehel ja naisel osaleda Kristuse ustavuses oma Kirikule. Abielulise karskuse läbi annavad nad sellest saladusest maailmale tunnistust: /1640/

Püha Johannes Chrysostomus soovitab noortel abielumeestel öelda oma abikaasadele: „Ma võtsin sind oma embusesse ja armastan sind rohkem kui oma elu. Praegune elu ei tähenda ju midagi, ja minu palavaim soov on sellest üheskoos läbi kõndida nii, et võiksime olla kindlad, et meid teineteisest ei lahutata ka meid ootavas elus ... Sinu armastuse sean ma üle kõige, ning midagi poleks minu jaoks valusam, kui sinuga mitte ühel meelel olla“ (Homiliae in ad Ephesios, 20,8: PG 62,146-147).

Abieluline viljakus /1652 – 1653/

2366. Viljakus on and, abielu eesmärk, sest armastus kaldub oma loomusele selle poole, et olla viljakas. Laps ei tule abikaasade vastastikusele armastusele lisandusena väljapoolt; ta on pärit selle vastastikuse andumuse südamest, mille viljaks ja täitumiseks ta on. Seepärast õpetab Kirik, kes „seisab elu kaitsel“ (FC 30), „et iga abieluakt peab olema avatud elu edasiandmisele“ (HV 12). „See õpetus, mida Kiriku Õpetusamet tihti esile toob, põhineb Jumala kehtestatud lahutamatul seosel abieluakti kahe – üheks saava ja elu edasiandva – tähenduse vahel, mida inimene ei tohi omal algatusel lõhkuda“ (HV, 12; vrd Pius XI, ringkiri Casti connubii).

2367. Abikaasad on kutsutud selleks, et kinkida elu, ja seeläbi osalevad nad Jumala loomisväes ja isaduses (vrd Ef 3:14; Mt 23:9). „Ülesandes inimelu edasi anda ja kasvatada, mida tuleb käsitleda peamise neile antud läkitusena, tegutsevad abikaasad Jumal-Looja armastuse kaastöölistena ning samas selle armastuse väljendajatena. Seepärast peavad nad oma ülesannet täitma inimliku ja kristliku vastutustundega“ (GS 50,2). /2205/

2368. Selle vastutuse eriliseks aspektiks on sündide reguleerimine. Õigustatud põhjustel (vrd GS 50) tohivad abikaasad oma laste sündide vahele aega jätta. Nende ülesanne on kindlaks teha, et nende soov ei põhine egoismil, vaid on kooskõlas vanemliku vastutusega seotud suuremeelsusega. Peale selle kohandavad nad oma käitumise objektiivsetele kõlblusreeglitele:

„Seal, kus on tegemist kooskõla leidmisega abielulise armastuse ja elu edasiandmise vahel, ei sõltu käitumisviisi kõlbeline kvaliteet mitte ainuüksi heast taotlusest ja motiivide hindamisest, vaid ka objektiivsetest kriteeriumidest, mis tulenevad inimisiku ja tema tegude olemusest ning tagavad nii vastastikuse andumise kui ka tõeliselt inimliku soojätkamise täie mõtte tõelises armastuses. See pole võimalik ilma siira tahtmiseta harjutada abielulise karskuse voorust“ (GS 51,3).

2369. „Kui hoitakse alal mõlemad olemuslikud aspektid – nii ühendav kui elu edasiandev –, siis säilitab abieluakt täielikult nii vastastikuse armastuse tähenduse kui ka oma suunatuse kõrgeimale vanemlikule teenimisele, milleks inimene on kutsutud“ (HV 12).

2370. Perioodiline karskus ning iseenese jälgimisel ja viljatute perioodide valimisel põhinev meetod (vrd HV 16) on kõlbluse objektiivsetele kriteeriumidele vastavad sündide reguleerimise vahendid. Need meetodid austavad abikaasade ihu, julgustavad neid õrnusteks ning soodustavad tõelise vabaduse kasvatamist. Seevastu „on vastuvõetamatu mistahes tegu, mis abieluakti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arenemisel on suunatud eesmärgina või vahendina elu edasiandmise takistamisele“ (HV 14).

„Loomukohasele keelele, mis väljendab mehe ja naise mõlemapoolset täielikku andumust teineteisele, surub rasestumisvastaste vahendite kasutamine peale objektiivselt vastandliku keele, nimelt sellise, mis ei väljenda täielikku andumust teisele. Sellest ei tulene mitte ainult elule avatuse tegus tõrjumine, vaid ka sisemise tõe võltsimine abielulise armastuse kohta, mis on kutsutud enda kinkimisele täieliku isikliku annina… Antropoloogiline ja seeläbi ka kõlbeline erinevus, mis on rasestumisvastaste vahendite ja perioodiliste rütmide arvestamise vahel … puudutab lõppkokkuvõttes kahte omavahel lepitamatut käsitlust inimisikust ja tema seksuaalsusest“ (FC 32).

2371. „Pidagu kõik meeles, et inimelu ning kohustus seda edasi anda ei oma tähtsust mitte ainult maises perspektiivis ning ei saa ainult temas endas leida oma eesmärki ja mõtet, vaid neil on alati seos inimese igavikulise saatusega“ (GS 51,4). /1703/

2372. Riik on vastutav oma kodanike heaolu eest. Sel põhjusel on seaduslik tema sekkumine, et avaldada mõju elanikkonna juurdekasvule. Ta tohib seda teha austusega edastatud objektiivse informatsiooni abil, mitte kunagi aga autoritaarsel viisil ja sunni kasutamisega. Riik ei tohi olla hoolimatu abikaasade vabade otsustuste suhtes, sest nemad kannavad esmast vastutust oma laste ilmaletoomise ja kasvatamise eest (vrd HV 23; PP 37). Riigil ei ole õigust kasutada või toetada ebamoraalseid vahendeid rahvastiku kasvu reguleerimiseks. /2209/

Lapsed on kingitus

2373. Pühakiri ja Kiriku traditsiooniline praktika näevad lasterikastes perekondades Jumala õnnistuse ning vanemate suuremeelsuse märki (vrd GS 50,2).

2374. Lastetus on abikaasadele ränk kannatus. „Issand Jumal! Mida sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna“ (1 Ms 15:2). „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren“, hüüab Raahel oma abikaasale Jakobile (1 Ms 30:1). /1654/

2375. Teaduslikud uurimistööd, mille eesmärgiks on viljatuse ravimine, väärivad toetust tingimusel, et need on „inimisiku, tema võõrandamatute õiguste ning tema tõelise ja tervikliku, Jumala kavale ja tahtele vastava heaolu teenistuses“ (DnV, sissejuhatus, 2). /2293/

2376. Tehnikad, mis kolmanda isiku lisandumisega (munaraku- ja seemneannetus, asendusemadus) lahutavad abikaasade ühtsust ja kaotavad seeläbi vanemlikkuse, on äärmiselt hukkamõistetavad. Need tehnikad (heteroloogiline kunstlik seemendamine ja viljastamine) rikuvad lapse õigusi pärineda isast ja emast, keda ta tunneb ning kes on abieluliidus teineteisega seotud. Nad rikuvad ka abikaasade eesõigusi „ainuüksi teineteise kaudu emaks või isaks saada“ (DnV 2, 3).

2377. Kui neid tehnikaid (homoloogilist kunstlikku seemendamist ning viljastamist) kasutatakse abielupaari siseselt, on nad vahest vähem hukkamõistetavad, jäävad aga sellegipoolest moraalselt vastuvõetamatuteks. Nad lahutavad suguakti soojätkamisaktist, Akt, mis algatab lapse olemasolu, ei ole sel juhul enam akt, milles kaks isikut teineteisele anduvad. „Seeläbi usaldatakse loote elu ja identiteet arstide ja bioloogide kätesse ning tagajärjeks on tehnika ülemvõim inimisiku pärinemise ja saatuse üle. Sedalaadi valitsev suhtumine elu üle on iseenesest vastuolus väärikuse ja võrdsusega, mis peab olema ühine nii vanematele kui ka lastele“ (DnV 2,5). „Soojätkamiselt on moraalsest vaatenurgast nähtuna röövitud tema eripärane täiuslikkus juhul, kui seda ei taotleta abielulise akti viljana, abikaasade ühinemise eriomase tagajärjena … Ainult lugupidamine selle sideme vastu, mis eksisteerib abieluakti tähenduste vahel ning austus inimisiku terviklikkuse vastu võimaldab inimväärikusega kooskõlas olevat soojätkamist“ (DnV 2,4).

2378. Laps ei ole mingi õigus, vaid kingitus. “Abielu kauneim kingitus” on niisiis inimisik. Last ei tohi käsitleda omandina, keegi ei tohi nõuda “õigust lapsele”. Selles valdkonnas omab üksnes laps tegelikku õigust: „õigust olla oma vanemate eriomase abielulise andumise vili“ ning õigust „olla austatud kui isik eostumise esimesest hetkest alates“ (DnV 2, 8).

2379. Nagu Evangeelium näitab, ei ole kehaline viljatus absoluutne pahe. Abikaasad, kes on ammendanud kõik lubatud meditsiinilised abivahendid ning kannatavad jätkuvalt viljatuse all, ühenduvad Issanda ristiga, kogu vaimuliku viljakuse allikaga. Nad võivad ilmutada suuremeelsust, lapsendades mahajäetud lapsi või osutades kaasinimestele pingutust nõudvaid teeneid.

IV. Eksimused abielu väärikuse vastu

2380. Abielurikkumine tähendab abielulist truudusetust. Kui kaks partnerit, kellest vähemalt üks on abielus, astuvad omavahel seksuaalsuhetesse, isegi lühiajalistesse, rikuvad nad abielu. Kristus mõistab hukka juba abielurikkumise vaimus (vrd Mt 5:27-28). Kuues käsk ja Uus Testament keelavad abielurikkumise täielikult ja tingimusteta (vrd Mt 5:32; 19:6; Mk 10:11; 1 Kr 6:9-10). Prohvetid seavad ta ränga kuriteona häbiposti. Nad näevad abilelurikkumises patuse ebajumalateenimise võrdkuju (vrd Ho 2:7; Jr 5:7; 13:27). /1611/

2381. Abielurikkumine on ebaõiglane. Kes selle toime paneb, ei pea oma tõotust. Ta haavab lepingu märgiks olevat abielusidet, oma abikaasa õigust ning kahjustab abielu institutsiooni, kuna ta ei pea kinni abielu aluseks olevast lepingust. Ta seab ohtu nii inimliku vanemlikkuse hüve kui ka laste heaolu, kes vajavad oma vanemate püsivat seotust. /1640/

Abielulahutus

2382. Jeesus rõhutab Looja algset kavatsust, mille järgi abielu peab olema lahutamatu (vrd Mt 5: 31-32; 19:3-9; Mk 10:9; Lk 16:18; 1 Kr 7:10-11). Ta tühistas järeleandmised, mis olid käsku sisse hiilinud (vrd Mt 19:7-9). /1614/

Kahe ristitud katoliiklase vahel „kehtivalt sõlmitud ja teostunud abielu ei saa lahutada ükski inimlik vägi ega mingi põhjus peale surma“ (CIC, can 1141 ).

2383. Abikaasade eraldamine ehk separatsioon koos abielusideme säilimisega võib teatavatel kanoonilises õiguses ettenähtud juhtudel olla õigustatud (vrd CIC, cann 1151-1155). /1649/

Juhul kui tsiviillahutus on ainus võimalus tagada teatavaid legitiimseid õigusi nagu laste hooldamine või päritud vara kindlustamine, tohib sellega arvestada ning see ei ole kõlbeline süü.

2384. Abielulahutus on ränk eksimus loomuseaduse vastu. See väidab, et abikaasade vahel vabatahtlikult sõlmitud leping kuni surmani koos elada on murtav. Abielu lahutamine solvab õndsuse lepingut, mille märgiks on sakramentaalne abielu. Uue, olgugi tsiviilõiguslikult tunnustatud liidu sõlmimine süvendab lepingu murdmist veelgi. Abikaasa, kes on astunud uude liitu, elab sel juhul pidevas avalikus abielurikkumises. /1650/

„Kui mees pärast seda, kui ta on oma naisest lahutanud, läheneb teisele naisele, on ta abielurikkuja, sest laseb selle naisel toime panna abielurikkumise; ning naine, kes temaga kokku elab, on abielurikkuja, kuna on teise naise abikaasa endaga sidunud“ (p. Basileios, Moralia, regula 73: PG 31,849D-853B).

2385. Abielulahutus on ebakõlbeline ka korratuse tõttu, mille ta toob perekonda ja ühiskonda. See korratus toob kaasa tõsised kahjud: abikaasale, kes on mahajäetud; lastele, kes on vanemate lahutamise tõttu traumeeritud ning keda vanemate vahel sageli siia-sinna rebitakse; nakkava mõju tõttu, mis teeb sellest tõelise ühiskondliku nuhtluse.

2386. Võib juhtuda, et üks abikaasadest on tsiviilõiguse poolt teostatud lahutuse süütu ohver. Sel juhul ei riku ta kõlblusseadust. Abikaasa seisund, kes on tõsiselt vaeva näinud, et jääda ustavaks abielusakramendile ning kes ebaõiglaselt maha jäetakse, erineb oluliselt selle abikaasa seisundist, kes raske eksimuse tagajärjel hävitab kirikuõiguslikult kehtiva abielu (vrd FC 84). /1640/

Teised eksimused abielu väärikuse vastu

2387. On mõistetav, milliseid sisemisi konflikte tähendab sellele, kes tahab hakata elama Evangeeliumi kohast elu, nõue lahku minna ühest või mitmest naisest, kellega ta on aastaid abielus olnud. Kuid polügaamia ei ole kõlblusseadusega ühildatav, kuna ta on äärmuslikus vastuolus abieluühendusega. Polügaamia „salgab otseselt Jumala kava, mille Ta alguses oli ilmutanud; see on vastuolus võrdse isikuväärikusega, mis on mehel ja naisel, kes anduvad abielus teineteisele täielikus armastuses, mis on seetõttu ainus ja teisi välistav“ (FC 19; vrd GS 47,2).). Kristlane, kel oli varem mitu naist, vastutab õiglusest tulenevate rangete kohustuste alusel oma endiste naiste ning oma laste ülalpidamise eest. /1610/

2388. Intsestiks nimetatakse intiimsuhet sugulaste või abikaasa sugulastega, kellega abiellumine on keelatud (vrd 3 Ms 18:7-20). Püha Paulus häbimärgistab seda eriti ränga eksimusena: „Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust … et keegi elavat oma võõrasemaga. Meie Issanda Jeesuse nimel, see mees tuleb loovutada saatanale ihu hävitamiseks“ (1 Kr 5:1.4-5). Intsest rikub perekonnasuhteid ja kujutab endast langemist loomalikku käitumisse. /2356, 2207/

2389. Intsestiga sarnane on laste ja noorukite seksuaalne kuritarvitamine täiskasvanute poolt, kelle hoolde nad on usaldatud. Sel juhul lisandub eksimusele hukutamise süütegu noore inimese kehalise ja moraalse terviklikkuse rikkumise näol, mille jäljed jäävad noorele terveks eluks. Peale selle on see kasvataja vastutuse rikkumine. /2285/

2390. Vabaabieluga on tegemist siis, kui mees ja naine keelduvad andmast avalikku õiguslikku vormi oma kooselule, mis hõlmab seksuaalset kooselu. /1631/

See väljend on eksitav. Mida on väärt üks armastussuhe, mille puhul kumbki partner ei võta endale kohustusi teise suhtes, väljendades niiviisi selgelt, et neil puudub piisav usaldus nii partneri, iseenda kui ka tuleviku suhtes?

Väljendus vabaabielu võib tähistada erinevaid olukordi: konkubinaati, abielu kui sellise eitamist ning võimetust end pikaajaliste kohustustega siduda (vrd FC 81). Kõik need olukorrad alandavad abielu väärikust, hävitavad perekonna põhimõtte ja nõrgestavad arusaama truudusest. Nad on vastuolus kõlblusseadusega. Suguakt tohib toimuda eranditult vaid abielus, väljaspool abielu on see raske patt ning heidab välja sakramentaalsest osadusest. /2353, 1385/

2391. Paljud, kes kavatsevad abielluda, nõuavad tänapäeval omalaadset prooviabielu. Isegi kui tahe abielluda on kindel, on siiski kindel ka see, et abielueelsed seksuaalsuhted „ei taga mingil määral mehe ja naise isikute vaheliste suhete siirust ja truudust, eelkõige aga ei suuda neid kaitsta tujukuse ja ebapüsivuse eest“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 7). Kehalist ühinemist saab moraalselt õigustada ainult juhul, kui mehe ja naise vahel on rajatud lõplik kooseluühendus. See nõuab mõlema partneri täielikku ja lõplikku vastastikust andumust. /2364/

LÜHITEKSTID

2392. „Armastus on iga inimese põhjapanev ja loomupärane kutsumus“ (FC 11).

2393. Kui Jumal lõi inimese “meheks ja naiseks”, andis Ta mõlemale võrdse isikuväärikuse. Mees ja naine peavad tunnistama oma soolist identiteeti ja selle vastu võtma.

2394. Kristus on karskuse eeskuju. Iga ristitu on kutsutud vastavalt oma eluseisusele karskuses elama.

2395. Karskus tähendab soolisuse lõimumist isikusse. Ta nõuab enesevalitsemise saavutamist.

2396. Pattude hulka, mis rängalt karskust rikuvad, kuuluvad masturbatsioon, liiderdamine, pornograafia ja homoseksuaalsed teod.

2397. Lepingu juurde, mille pruutpaar vabatahtlikult sõlmib, kuulub truu armastus. See toob endaga kaasa kohustuse abielu lahutamatuna säilitada.

2398. Viljakus on hüve, kingitus ja abielu eesmärk. Elu kinkides osalevad abikaasad Jumala isaduses.

2399. Sündide reguleerimine kujutab endast üht vanemliku vastutuse külge. Isegi kui mõlema abikaasa taotlus on hea, ei õigusta see kõlbeliselt lubamatute vahendite kasutamist (näiteks otsest steriliseerimist või rasedusvastaseid vahendeid).

2400. Abielurikkumine ning abielu lahutamine, mitmenaisepidamine ja vabaabielu on rasked patud abielu väärikuse vastu.


7. artikkel. SEITSMES KÄSK

„Sa ei tohi varastada“ (2 Ms 20:15; 5 Ms 5:19; Mt 19:18).

2401. Seitsmes käsk keelab võõra vara ebaõiglase omastamise või hoidmise ja kaasinimese vara mingil moel kahjustamise. Ta kirjutab ette materiaalsete hüvede ja inimtöö viljade õiglase ja armastava haldamise. Ühist hüvet silmas pidades nõuab ta, et austataks varade määratust üleüldiseks otstarbeks ja õigust eraomandile. Kristlane püüdleb selle poole, et suunata selle maailma hüvede kasutamist Jumala ja vennaarmastuse suunas. /1807, 952/

I. Maiste varade määratus üleüldiseks otstarbeks ja õigus eraomandile

 

2402. Alguses usaldas Jumal maa ning selle varad inimkonnale ühiseks haldamiseks, et nad maa eest hoolt kannaksid, töö läbi seda valitseksid ja selle vilju kasutaksid (vrd 1 Ms 1:26-29). Loodud hüved on määratud tervele inimsoole. Kuid maa on inimeste vahel ära jaotatud, et tagada kindlus nende elule, mis on sageli ohus puuduse ning vägivalla tõttu. Varade omandamine on õigustatud, et kindlustada inimeste vabadust ja väärikust ning anda igaühele võimalus rahuldada iseenese ning tema hoolde usaldatute põhivajadusi. See peab võimaldama inimestevahelise loomupärase ühtekuuluvustunde teokstegemist. /226, 1939/

2403. Õigus eraomandile, mis on saavutatud iseenda tööga või saadud õiglasel viisil, ei välista tõsiasja, et maa anti alguses üle tervele inimkonnale. Kõikide hüvede määratus üleüldiseks otstarbeks jääb esmatähtsaks, isegi kui ühine hüve nõuab, et austataks eraomandit, õigust sellele ja selle kasutamisele.

2404. „Seepärast ei pea inimene, kes neid hüvesid kasutab, pidama tema omanduses olevaid väliseid asju mitte ainult omadeks, vaid ka ühisteks selles mõttes, et nad ei tooks kasu mitte ainult talle, vaid ka teistele“ (GS 69,1). Mingi hüve omamine muudab selle omaniku asja haldajaks ettehoolduse teenistuses; tal tuleb seda kasutada ning sellest kasvavat tulu jagada teistega, eelkõige oma lähedastega. /307/

2405. Materiaalseid ja mittemateriaalseid tootmisvarasid – nagu näiteks maa või vabrikud, erialased teadmised või kunstioskused – peavad nende omanikud hästi haldama, et need tooksid kasu võimalikult paljudele inimestele. Tarbe- ja toidukaupade omanikel tuleb neid kasutada mõõdukalt, hoides neist parema osa külaliste, haigete ning vaeste tarbeks.

2406. Riigivõimul on õigus ja kohustus ühise hüve huvides reguleerida omandiõiguse õiguspärast kasutamist. /1903/

II. Austus isikute ja nende varade vastu

2407. Majanduse valdkonnas nõuab inimväärikuse austamine mõõdukuse vooruse praktiseerimist, et valitseda kiindumuse üle selle maailma varadesse; õigluse voorust, et tagada kaasinimese õigused ning anda talle seda, millele tal on õigus; ja solidaarsust vastavalt Issanda “kuldreeglile” ja heldekäelisusele, sest „kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest“ (2 Kr 8:9). /1809, 1807, 1939/

Austus võõra vara vastu

2408. Seitsmes käsk keelab varguse, mis seisneb võõra vara õigusvastases omastamises vastu omaniku mõistlikku tahet. Vargusega ei ole tegemist juhul, kui omaniku nõusolekut võib eeldada või kui tema keeldumine on vastuolus mõistlikkuse või varade määratusega üleüldiseks otstarbeks. See leiab aset näiteks juhul, kui ilmselges ja äärmuslikus hädaolukorras osutub võõraste varade omastamine ja kasutamine ainsaks vahendiks, et rahuldada vahetuid põhivajadusi nagu toit, peavari ja rõivastus (vrd GS 69,1).

2408. Kes ükskõik mil viisil ebaõiglaselt võõrast vara omastab või seda hoiab, rikub seitsmendat käsku isegi juhul, kui ta sealjuures ei lähe vastuollu ilmaliku seadusandlusega. See kehtib laenatud või leitud asjade teadliku enesele jätmise, ärilise pettuse (vrd 5 Ms 25:13-16), ebaõiglase töötasu maksmise (vrd 5 Ms 24:14-15; Jk 5:4) ning hindade kõrgeks ajamise osas, kui kasutatakse kas kaasinimeste teadmatust või nende hädaseisundit (vrd Am 8:4-6). /1867/

Kõlbeliselt taunitavad on ka spekulatsioon, millega hindasid kunstlikult kas tõstetakse või langetatakse, et nii kaasinimesi kahjustades endale tulu lõigata; korruptsioon, mille läbi ahvatletakse vastutavaid isikuid tegema õigusega määratletud põhimõtete vastaseid otsuseid; ühisvara või ettevõtte vara omastamine ja tarvitamine isiklikuks kasuks; töö lohakalt tegemine, maksude tasumatajätmine, tšekkide või arvete võltsimine, liialdatud väljaminekud ja raiskamine. Eraomanduses oleva või ühisvara teadlik rikkumine on vastuolus kõlblusseadusega ning nõuab heastamist.

2410. Lubadusi tuleb pidada ja lepinguid rangelt täita, kui võetud kohustused on kõlbeliselt õiglased. Majanduslik ja ühiskondlik elu sõltub suures osas sellest, et füüsiliste ja juriidiliste isikute vahelistest lepingutest peetakse kinni, sealhulgas äri- või ostulepingutest, üüri- või töölepingutest. Iga leping tuleb sõlmida ja täita heas usus. /2101/

2411. Lepingud on allutatud kommutatiivsele (tasakaalustavale) õiglusele, mis reguleerib isikutevahelisi vahetussuhteid isikute õiguste täpse austamise alusel. Kommutatiivne õiglus on rangelt kohustav. Ta nõuab, et arvestatakse omandiõigust, tasutakse võlad ning peetakse oma kohustustest vabatahtlikult kinni. Ilma kommutatiivse õigluseta ei ole ükski teine õigluse vorm võimalik. /1807/

Kommutatiivsest (tasakaalustavast) õiglusest erinev on legaalne õiglus, mis hõlmab seda, mida kodanik õigluse alusel kogukonnale võlgneb ja distributiivset (väljajagavat) õiglust, mis reguleerib seda, mida kogukond kodanikele nende panuse ja vajaduste alusel on kohustatud andma.

2412. Kommutatiivse õigluse jõul nõuab kohustus heastada teostatud ebaõiglus, et õigusvastaselt omandatud vara tagastatakse omanikule. /1459/

Jeesus kiitis Sakkeust tema lubaduse eest: „Kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi“ (Lk 19:8). Kes on otseselt või kaudselt omastanud võõrast vara, on kohustatud selle tagasi andma, või juhul, kui seda ei ole enam olemas, tagastama selle väärtuse hinna rahas või asjades ning hüvitama ka kasumi, mida omanik oleks sellest õiguspäraselt saanud. Kes oli mingil moel osaline varguses või sellest kasu lõikas, näiteks kes seda käskis, oli selles kaastegev või seda varjas, on vastavalt oma vastutusele ja saadud kasule samuti kohustatud kahju heastama. /2487/

2413. Õnnemängud (nagu kaardimäng) või kihlveod ei ole iseenesest õiglusega vastuolus. Nad muutuvad aga kõlbeliselt lubamatuteks juhul, kui nad riisuvad selle, mida inimene ise ja teised inimesed enda ülalpidamiseks vajavad. Mängukirg ähvardab mängijat orjastada. Sõlmida ebaõiglast kihlvedu või petta mängus on raske patt, välja arvatud juhul, kui kahju on nii tühine, et kahjustatu seda mõistlikul viisil ei saa tõsiseks hinnata.

2414. Seitsmes käsk keelab tegevused või ettevõtmised, mis ükskõik millisel põhjusel – egoismi, ideoloogia, kasuhimu tõttu või totalitaarsest meelsusest – viivad inimeste orjastamiseni, nii et neilt röövitakse nende isikuväärikus, et neid ostetakse, müüakse või vahetatakse nagu kaupa. Inimesi vägivallaga tarbekaubaks või kasumi allikaks muuta on patt inimväärikuse ja inimese põhiõiguste vastu. Püha Paulus käskis kristlikul peremehel kohelda oma kristlikke orje „mitte enam orjana“, vaid „armsa vennana“ (Fm 16). /2297/

Loodu rikkumatuse austamine

2415. Seitsmes käsk nõuab ka loodu rikkumatuse austamist. Loomad, taimed ning elutud asjad on loomuse poolest määratud eilse, tänase ja homse inimkonna hüvanguks (vrd 1 Ms 1:28-31). Maailma maavarasid, loomi ja taimi ei tohi kõlbelisi nõudeid arvestamata hoolimatult kasutada. Looja poolt inimesele üleantud valitsemine elava ja elutu looduse üle ei ole absoluutne; seda piirab kaasinimeste elukvaliteedi tagamise nõue, mis haarab ka tulevasi põlvkondi; see nõuab ka religioosset aukartust Jumala loodu rikkumatuse ees (vrd CA 37-38). /226, 358, 373, 378/

2416. Loomad on Jumala loodu ning alluvad Tema hoolitsevale ettehooldusele (vrd Mt 6:26). Juba üksnes oma olemasolu läbi kiidavad ja ülistavad nad Jumalat (Tn 3:57-58). Seepärast võlgnevad ka inimesed neile heatahtlikkuse. Meenutagem, millise leebusega kohtlesid loomi pühakud, näiteks püha Franciscus Assisist või püha Philippus Neri. /344/

2417. Jumal usaldas loomad oma näo järgi loodud (vrd 1 Ms 2:19-20; 9:1-14) inimese peremeheliku valitsemise alla. Seega tohib ta loomi kasutada toiduks ning rõivaste valmistamiseks. Ta tohib neid ka kodustada, et nad aitaksid inimesi töös ja vaba aja veetmises. Meditsiinilised ja teaduslikud katsetused loomade peal on mõistlikkuse piirides kõlbeliselt lubatavad, kui nad aitavad inimelu ravida ja päästa. /2294/

2418. Loomadele tarbetult kannatuste valmistamine ja nende tapmine on vastuolus inimväärikusega. Ebaväärikas on ka nende peale raisata raha, mis peaks esmajoones inimeste häda leevendama. Loomi võib armastada, neid ei tohi aga kohelda sellise armastusega, mis kuulub üksnes inimestele. /2446/

III. Kiriku sotsiaaldoktriin

2419. „Kristlik ilmutus .. juhatab meid … ühiskondliku elu sügavamale tundmisele“ (GS 23,1). Kirik ammutab Evangeeliumist täieliku tõe ilmutuse inimese kohta. Täites oma kohustust Evangeeliumi kuulutada, meenutab ta inimesele Kristuse nimel tema väärikust ja kutsutust isikute osadusse, õpetab talle Jumala tarkusega kooskõlas olevaid õigluse ja armastuse nõudeid. /1960, 359/

2420. Kirik langetab majanduse ning ühiskonnaelu valdkonnas kõlbelisi hinnanguid, „kui seda nõuavad inimisiku põhiõigused või hingede õndsus“ (GS 76,5). Kõlbluse valdkonnas on Kirikul riigist erinev läkitus: Kirik kannab hoolt ühise hüve maise mõõtme eest sellest aspektist, kuivõrd see on suunatud ülimale hüvele, meie lõppeesmärgile. Ta püüab juurutada õiget suhtumist maistesse hüvedesse ning ühiskondlik-majanduslikesse suhetesse. /2032, 2246/

2421. Kiriku sotsiaaldoktriin arenes välja XIX sajandil, ajendatuna vastuolust Evangeeliumi ja moodsa tööstusliku ühiskonna vahel tema uudsete struktuuridega tarbekaupade tootmiseks, uue käsitlusega ühiskonnast, riigist ning riigivõimust ning uute töö- ja omandivormidega. Kiriku sotsiaaldoktriini areng majanduslikes ja ühiskondlikes küsimustes annab tunnistust nii Kiriku õpetuse püsivalt aktuaalsest väärtusest kui ka tema alati elava ning mõjusa Pärimuse tõelisest mõttest (vrd CA 3).

2422. Kiriku sotsiaaldoktriin koosneb õpetuste kogumist, mis kujuneb välja seeläbi, et Kirik Püha Vaimu toel tõlgendab ajaloolisi sündmusi terve Jeesuse Kristuse ilmutuse valguses (vrd SRS 1; 41). See õpetus on hea tahtega inimestele seda meelsamini vastuvõetavam, mida tugevamini kristlased oma hoiakutes end sellest juhendada lasevad. /2044/

2423. Kiriku sotsiaalõpetus annab põhimõtted mõtisklusteks, sõnastab otsustamise kriteeriumid ja annab juhised tegutsemiseks.

Igasugune süsteem, milles ühiskondlikke suhteid määratlevad eranditult majanduslikud tegurid, on vastuolus inimisiksuse ja tema tegudega (vrd CA 24).

2424. Teooria, kus kasumit peetakse igasuguse majandusliku tegevuse ainsaks seaduseks ja tegevuse lõppeesmärgiks, on kõlbeliselt vastuvõetamatu. Ohjeldamata rahahimu toob kaasa hukatuslikud tagajärjed. Ta on üks ühiskondlikku korda rikkuvate konfliktide allikatest. /2317/

Süsteemid, „mis tootmisprotsessi kollektiivse organiseerimise tõttu eiravad üksikisiku ning inimgruppide põhiõigusi, on vastuolus inimese väärikusega“ (GS 65,2). Igasugune praktika, mis taandab inimese üksnes kasumi saamise vahendiks, orjastab inimest, viib raha kui ebajumala kummardamisele ja aitab kaasa ateismi levikule. „Keegi ei saa orjata kahte isandat. Teie ei saa orjata Jumalat ja mammonat“ (Mt 6:24; Lk 16:3).

2425. Kirik on tagasi lükanud totalitaarsed ja ateistlikud ideoloogiad, mis meie ajal seonduvad “kommunismi” või “sotsialismi” mõistetega. Teiselt poolt on ta “kapitalismi” tegevusviisis tagasi lükanud ka individualismi ja turuseaduste ülimuslikkuse inimliku töö üle (vrd CA 10; 13, 44). Majanduse juhtimine ainuüksi keskse planeerimise kaudu rikub fundamentaalselt ühiskondlikke suhteid; majanduse juhtimine ainuüksi vabaturu seadustega on vastuolus sotsiaalse õiglusega, sest „on loendamatult inimlikke vajadusi, mis ei kuulu turule“ (CA 34). Seepärast tuleb hoolt kanda turu ja ettevõtluse sellise mõistliku reguleerimise eest, mille puhul peetakse kinni väärtuskorrast ja juhindutakse ühisest hüvest. /676. 1886/

IV. Majanduselu ja sotsiaalne õiglus

2426. Majandusliku elu areng ja tootmise kasv peavad teenima inimeste vajaduste rahuldamist. Majanduselu ei eksisteeri vaid selleks, et rohkendada toodetavaid hüvesid ja suurendada kasumit ning võimu; esmajoones peab ta olema inimisiku, kogu inimese ja kogu inimühiskonna teenistuses. Majandustegevust tuleb vastavalt talle omastele meetoditele teostada kõlbelise korra ja sotsiaalse õigluse raamides selliselt, et ta vastaks Jumal kavale inimeste suhtes (vrd GS 64). /1928/

2427. Inimlik töö on Jumala näo järgi loodud inimese vahetu tegu. Inimesed on kutsutud üheskoos jätkama loomistööd seeläbi, et nad valitsevad maad (vrd 1 Ms 1:28; GS 34, CA 21). Töö on seega kohustus: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!“ (2 Ts 3:10; vrd 1 Ts 4:1). Töö austab Loojalt saadud ande ja talente. Tal võib olla ka lunastav iseloom. Kui inimene võtab koostöös Jeesuse, Naatsareti käsitöölise ja Kolgata Ristilööduga enda peale töö vaeva (vrd 1 Ms 3:14-19), siis töötab ta teatud mõttes kaasa Jumala Pojaga Tema lunastamistöös. Ta tõestab ennast Kristuse jüngrina sel moel, et neis töödes, millele ta on kutsutud, päev-päevalt oma risti enda peale võtab (vrd LE 27). Töö võib olla vahendiks, et pühitseda ja maist tegelikkust Kristuse Vaimu läbi elustada. /307, 378, 531/

2428. Töös kasutab inimene ja teeb teoks teatava osa oma loomulikest võimetest. Töö põhiline väärtus tuleneb inimesest enesest, kes on selle autor ja adressaat. Töö on inimese jaoks ja mitte inimene töö jaoks (vrd LE 6). /2834, 2185/

Igaüks peab tööst saama vahendid, et ta suudaks kanda hoolt iseenese ja lähedaste eest ning aidata inimühiskonnale kasu tuua.

2429. Igaühel on õigus majanduslikule ettevõtlusele: igaüks tohib ja peab oma andeid kasutama, nii et see tuleks kasuks kõigile ja ta võiks oma tööst ka õiglasi vilju lõigata. Sealjuures tuleb tal kinni pidada ettekirjutustest, mida õiguspärased võimud ühiseks hüveks on välja andnud (vrd CA 32; 34).

2430. Majanduselus on mängus mitmesugused, sageli üksteisega vastuolus olevad huvid. Sellest lähtuvad seda iseloomustavad konfliktid (vrd LE 11). Neid tuleb püüda läbirääkimiste teel lahendada, võttes arvesse kõigi läbirääkimiste osapoolte – tööandjate ja ettevõtte juhtide, töövõtjate ja nende esindajate, näiteks ametiühingute ning vajaduse korral ka riigiametite esindajate – huve, õigusi ja kohustusi.

2431. Riigi vastutus. „Majandustegevus, eriti selles osas, mis puudutab turgu, ei saa areneda seda korraldavate seaduste, juriidiliste ja poliitiliste normide puudumisel. Kuid see eeldab isikuvabaduse ja omandi puutumatust, aga ka stabiilset raha ja usaldusväärseid riigiteenistujaid. Seega on riigi peamine ülesanne tagada kindlustunne, nii et tööline kui asjade valmistaja võiks nautida oma töö vilju ning saada seega uut indu teha oma tööd edukalt ja ausalt … Edasi on riigi kohuseks jälgida ja suunata inimõiguste rakendamist majandusvallas; ometi ei lasu sel alal esmane kohustus mitte riigil, vaid ühiskonda moodustavatel üksikisikutel ja mitmesugustel ühendustel“ (CA 48). /1908, 1883/

2432. Ettevõtete juhid vastutavad ühiskonna ees oma tegevuse majanduslike ja loodushoidlike tagajärgede eest (vrd CA 37). Nad on kohustatud jälgima inimeste heaolu, mitte ainult tulude kasvu. Kuid tulud on vajalikud. Nad võimaldavad investeeringuid, mis tagavad ettevõttele tuleviku ja inimestele töökohad. /2415/

2433. Ilma ebaõiglase diskrimineerimiseta peavad kõik, mehed ja naised, terved ja invaliidid, kohalikud ja võõrtöölised, omama juurdepääsuõigust tööle ja kutsele (vrd LE 19; 22-23). Ühiskond peab vastavalt võimalustele aitama kodanikel saada tööd ja ametikohta (vrd CA 48).

2434. Õiglane töötasu on töö õiguspärane vili. Töötasu maksmata jätmine või väljamaksmisega viivitamine on ränk ebaõiglus (vrd 3 Ms 19:13; 5 Ms 24:14-15; Jk 5:4). Õiglase tasu väljaarvestamiseks tuleb silmas pidada nii igaühe vajadusi kui ka tema töö tulemuslikkust. Tööd „tuleb tasustada nii, et see annaks töölisele piisavad vahendid tagamaks endale ja oma lähedastele väärilise materiaalse, sotsiaalse, kultuurilise ja vaimse heaolu – vastavalt igaühe tööülesandele ja töö tulemuslikkusele ning silmas pidades ettevõtte majanduslikku seisu ja ühist hüve“ (GS 67,2). Poolte nõusolekust ei piisa, et palgataset kõlbeliselt õigustada. /1867/

2435. Streik on kõlbeliselt õigustatud, kui see on vältimatu või isegi hädavajalik vahend saavutamaks proportsionaalset tulemust. Ta muutub kõlbeliselt vastuvõetamatuks, kui seda saadab vägivald või kui sellega taotletakse eesmärke, mis ei ole otseselt seotud töötingimustega või mis on vastuolus ühise hüvega.

 

2436.Ebaõiglane on sotsiaalkindlustuse institutsioonidele maksmata jätta pädevate võimude poolt kindlaksmääratud makse.

Töötus haavab pea alati selle väärikust, keda see tabab, ja ähvardab tema elu tasakaalust välja viia. Peale kahju, mida ta isiklikult kannatab, toob see kaasa arvukaid ohte ka tema perekonnale (LE 18).

V. Rahvustevaheline õiglus ja solidaarsus

2437. Rahvusvahelisel tasandil on majanduslikud ressursid ja vahendid sedavõrd ebavõrdselt jaotatud, et rahvaste vahele on tekkinud tõeline “kaitsekraav” (SRS 14). Ühel pool seisavad need, kes omavad ja kasutavad arenguvõimalusi, teisel pool need, kes langevad üha suurematesse võlgadesse. /1938/

2438. Mitmesugused religioosset, poliitilist, majanduslikku ja rahandusliku laadi põhjused tõstatavad tänapäeval sotsiaalse küsimuse selle ülemaailmses mõõtmes (vrd SRS 9). Rahvaste vahel, kes poliitiliselt üksteisest sõltuvad, on hädavajalik ühtekuuluvustunne. See on veelgi hädavajalikum, et pidurdada „väärastunud mehhanisme“, mis takistavad majanduslikult nõrkade riikide arengut (vrd SRS 17, 45). Kuritarvitustel ja liigkasul põhinevad rahandussüsteemid (vrd CA 35), ebaõiglased kaubandussuhted rahvaste vahel ning võidurelvastumine tuleb asendada ühiste pingutustega kõlbelist, kultuurilist ja majanduslikku arengut eesmärgiks seadvate ettevõtmiste algatamiseks ja selleks vahendite leidmiseks, sealjuures tuleb „ümber hinnata kõigepealt prioriteedid ja väärtusskaalad“ (CA 28). /1911, 2315/

2439. Rikastel rahvastel on suur moraalne vastutus nende rahvaste suhtes, kes ei suuda ise leida vahendeid oma arenguks või on traagiliste ajalooliste sündmuste tõttu selles takistatud. See on ühtekuuluvuse ja armastuse kohustus, kuid ka õigluse kohustus juhul, kui rikaste rahvaste heaolu pärineb ressurssidest, mille eest pole õiglaselt tasutud.

2440. Vahetu abi kujutab sobivat reaktsiooni kiireloomulistele ja erakorralistele vajadustele, mis tekivad näiteks looduskatastroofide või epideemiate puhul. Hädast tulenevate raskete kahjustuste korvamisest ega esmaste vajaduste rahuldamisest aga ei piisa. Rahvusvahelist majanduslikku ja rahalist süsteemi tuleb reformida nii, et need rohkem toetaksid õiglasi suhteid arenenud ja vähearenenud maade vahel (vrd SRS 16). Tuleb toetada pingutusi, mida teevad vaesed maad, kes töötavad oma arengu ja vabaduse nimel (vrd CA 26). See kehtib eriti põllumajanduse valdkonnas. Põllumehed kujutavad endast, eriti kolmandas maailmas, vaeste põhimassi.

2441. Igasuguse inimühiskonna täieulatusliku arengu põhialuseks on edendada arusaama Jumala- ja enesetunnetuse tähtsusest. Selline areng rohkendab materiaalseid varasid ja seab need inimisiku ja tema vabaduse teenistusse, vähendab viletsust ja majanduslikku kurnamist. Ta kasvatab austust kultuurilise identiteedi vastu ja avatust teispoolsusele (vrd SRS 32; CA 51). /1908/

2442. Kiriku karjaste ülesanne pole otseselt sekkuda poliitilistesse struktuuridesse või ühiskondliku elu korraldamisesse. See kutsumus on kristlikel ilmikutel, kes isiklikul algatusel teevad oma kaaskodanikega koostööd. Ühiskondlikuks tegevuseks on neile avatud arvukalt konkreetseid teid. Nende tegevus peab olema alati suunatud ühisele hüvele ja olema kooskõlas Evangeeliumi kuulutuse ja Kiriku õpetusega. Kristlike ilmikute ülesandeks on „maise elu valdkondade kujundamine kristliku tegutsemise kaudu ning seeläbi endi tõestamine Kristuse tunnistajate ning rahu ja õigluse saadikutena“ (SRS 47; vrd SRS 42). /899/

VI. Armastus vaeste vastu /2544-2547/

2443. Jumal õnnistab neid, kes vaestele appi tõttavad ning mõistab hukka need, kes neist ära pöörduvad: „Anna sellele, kes sinult palub ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata“ (Mt 5:42). „Muidu olete saanud, muidu andke“ (Mt 10:8). Jeesus Kristus tunneb oma valitud ära sellest, mida nad vaeste heaks teevad (vrd Mt 25:31-36). Kui „vaestele kuulutakse Evangeeliumi“ (Mt 11:5; Lk 4:18), siis on see Kristuse kohalolu märk. /786, 525, 544, 853/

2444. „Kiriku eriline armastus vaeste vastu, mis on tema jaoks väga oluline ja kuulub tema katkematusse traditsiooni“ (CA 57), ammutab inspiratsiooni Evangeeliumi õndsakskiitmistest (vrd Lk 6:20-22), Jeesuse vaesusest (vrd Mt 8:20) ja Tema pöördumisest vaeste poole (vrd Mk 12:41-44). Armastus vaeste vastu on kristlasele isegi üks liikumapanevatest jõududest tööks, et „teenides ausalt elatist… oleks jagada sellele, kellel on puudus“ (Ef 4:28). See ei hõlma mitte ainult materiaalset vaesust, vaid ka kultuurilise ja religioosse vaesuse arvukaid vorme (vrd CA 57). /1716/

2445. Armastus vaeste vastu pole ühildatav ohjeldamatu armastusega rikkuste vastu või nende iseka tarvitamisega: /2536/

Kuulge nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste hädade pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli. Te olete kogunud tagavara viimseil päevil. Vaata, tööliste palk, mille te olete jätnud oma põldudel lõikajatele maksmata, kisendab, ja viljakoristajate karjed on tunginud vägede Issanda kõrvu. Te olete priisanud ja prassinud maa peal, nuumanud end tapapäeval, te olete hukka mõistnud õige ja ta mõrvanud. Tema ju ei hakka teile vastu“ (Jk 5:1-6). /2547/

2446. Püha Johannes Chrysostomos meenutab seda kohustust tungivate sõnadega: „Keelduda vaestel oma varadest osa saamast tähendab neilt varastamist ja neilt elu võtmist. Me ei oma enda, vaid nende varasid“ (In Lazarum, 1,6: PG 48,992D). „Kõigepealt tuleb rahuldada õigluse nõudlust ja ei tohi ohverdada armastuse annina seda, mida võlgnetakse juba õigluse pärast“ (AA 8). /2402/

„Kui me anname vaestele hädavajaliku, ei tee me neile isiklikku vabatahtlikku annetust, vaid anname tagasi selle, mis neile kuulub. Me täidame sellega pigem õigluse kohustust kui teostame halastustegu“ (p. Gregorius Suur, Regula pastoralis, III, 21).

2447. Halastusteod on armastuse teod, millega me kaasinimesele tema ihulike ja vaimulike vajaduste rahuldamisel appi tuleme (vrd Js 58:6-7; Hb 13:3). Nii õpetamine, nõustamine, lohutamine, julgustamine kui ka andestamine ja ülekohtu kannatlik talumine on vaimulikud halastusteod. Ihulikud halastusteod on eelkõige näljaste toitmine, kodututele peavarju andmine, alastiolijate riietamine, haigete ja vangisolijate külastamine ja surnute matmine (vrd Mt 25:31-46). Nende tegude seas on vaestele annetamine (vrd Tb 4:5-11; Srk 17:22) kristliku vennaarmastuse üks põhiline tunnistus; see on ka Jumalale meelepärane õigluse tegu (vrd Mt 6:2-4). /1460, 1038, 1969/

Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti“ (Lk 2:11). „Ent andke seesolev halastusanniks, ja vaata, siis on teile kõik puhas“ (Lk 11:41). „Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu?“ (Jk 2:15-16; vrd 1 Jh 3:17).   /1004/

2448.Inimlik viletsus oma paljudes vormides nagu materiaalne puudus, ebaõiglus ja rõhumine, füüsilised ja psüühilised haigused ja lõpuks surm, on ilmselge märk külgesündinud nõrkuseseisundist, milles inimene peale pärispattu asetseb, ning päästmise hädavajalikkusest. Seepärast äratas see Kristuse, Lunastaja kaastunde. Ta võttis selle viletsuse enda kanda ja tahtis end samastada “vähimaga vendade seast”. Seetõttu on kõigile, keda rõhub viletsus, suunatud ka Kiriku eriline armastus. Kirik on oma olemasolu algusest peale, vaatamata paljude oma liikmete pattudele, lakkamatult tegutsenud selle nimel, et rõhutuid toetada, kaitsta ja vabastada. Seda on ta teinud arvutute heategevuslike tegude kaudu, mis jäävad alati ja kõikjal hädavajalikeks“ (Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon Libertatis conscientia, 68). /386, 1586/

2449. Juba Vanas Testamendis on mitmesugused seaduslikud ettekirjutused (võlgade kustutamise aasta, keeld laenata protsentidega ja panti endale jätta, kohustus tasuda kümnist, igapäevane päevatööliste tasustamine, õigus järelkorjele viinamägedes ja viljapõldudel) kooskõlas 5. Moosese raamatu manitsustega: „Vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: Ava heldesti oma käsi oma vennale, hädalisele ja vaesele oma maal“ (5 Ms 15:13). Jeesus võttis selle sõna omaks: „Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati“ (Jh 12:8). Sellega ei tühistanud ta prohvetite varasemaid süüdistusi inimeste vastu, kes ütlesid: „et saaksime osta raha eest viletsa ja sandaalipaari eest vaese“ (Am 8:6), vaid Ta nõudis ja kutsus meid ära tundma Tema kohalolekut Tema vendades, vaestes (vrd Mt 25:40). /1397/

Püha Rosa Limast vastas oma emale, kui see pahandas selle pärast, et ta kodus vaeseid ja haigeid majutas: „Kui me teenime vaeseid ja haigeid, teenime me Jeesust. Me ei tohi jätta ligimest abita, sest oma vendades me teenime Jeesust“ (P. Hansen, Vita mirabilis, Louvain, 1668). /786/

LÜHITEKSTID

2450.„Sa ei tohi varastada“ (5 Ms 5:19). „Ei vargad ega ahned… ega riisujad päri Jumala riiki“ (1 Kr 6:10)

2451. Seitsmes käsk käsib maiste varade haldamisel ja inimese töö viljade kasutamisel teostada õiglust ja ligimesearmastust.

2452. Loodu viljad on määratud tervele inimsoole. Õigus eraomandile ei välista tõsiasja, et need varad on määratud kõikide üleüldiseks otstarbeks.

2453. Seitsmes käsk keelab varguse. Vargus seisneb võõra vara omastamises vastu omaniku mõistlikku tahet.

2454. Võõra vara mistahes viisil endale võtmine ja selle õiglusevastane kasutamine on vastuolus seitsmenda käsuga. Sooritatud ebaõiglus nõuab kahju heastamist. Kommutatiivne (tasakaalustav) õiglus nõuab, et varastatud vara tagastatakse.

2455. Kõlblusseadus keelab kasuahnusest või totalitaarsel eesmärgil inimesi mingil kujul orjastada ja neid kaubana osta, müüa või vahetada.

2456. Looja andis inimesele õiguse kasutada selle maailma loodusvarasid, taimi ja loomi. Sealjuures peab inimene aga arvestama kõlbeliste kohustustega, sealhulgas pidama silmas kohustusi tulevaste põlvkondade ees.

2457. Loomad on usaldatud valitsemiseks inimesele, kes võlgneb neile heatahtlikkuse. Nad võivad teenida inimlike vajaduste õiglast rahuldamist.

2458. Kirik langetab majanduslikes ja ühiskondlikes küsimustes hinnanguid juhul, kui seda nõuavad inimisiku põhiõigused või tema õndsus. Ta kannab hoolt inimeste maise ühise hüve eest sel määral, mil määral see on suunatud kõrgeimale hüvele, meie lõppeesmärgile.

2459. Inimene on ise kogu majandusliku ja ühiskondliku elu algataja, kese ja eesmärk. Sotsiaalse küsimuse jaoks on otsustav, et Jumala loodud varad kooskõlas õigluse ja armastuse nõuetega tõepoolest kõigile kasu tooksid.

2460.Töö põhiline väärtus tuleneb inimesest enesest, kes on selle autor ja adressaat. Oma töö läbi osaleb inimene loomistöös. Töö ühenduses Kristusega võib kanda lunastavat iseloomu.

2461. Tõeline areng hõlmab tervet inimest. Küsimus seisneb selles, et arendada iga inimese võimeid vastavalt tema kutsumusele, et ta vastaks Jumala kutsele (vrd CA 29).

2462. Vaestele annetamine on vennaliku armastuse tunnistus ja Jumalale meelepärane õigluse tegu.

2463. Kes ei saaks nii suures hulgas ilma leivata, peavarjuta ja püsiva elukohata inimestes ära tunda Laatsarust, näljast kerjust Jeesuse tähendamissõnast (vrd Lk 16:19-31)? Kuidas on võimatu kuulda Jeesuse häält: „Seda olete te jätnud tegemata minulegi“ (Mt 25:45)?


8. artikkel. KAHEKSAS KÄSK

Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana“ (2 Ms 20:16).

„Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: “Sa ei tohi valet vanduda!” ja “Issandale vannutud vandeid tuleb pidada!” (Mt 5:33).

2464. Kaheksas käsk keelab suhtlemisel kaasinimestega moonutada tõde. See kõlbeline ettekirjutus tuleneb püha rahva kutsumusest olla oma Jumala tunnistaja, kes on Tõde ja tahab tõde. Eksimused sõnas või teos tõe vastu väljendavad keeldumist kohustuda kõlbeliseks aususeks; see on sügavale ulatuv truudusetus Jumala vastu ja hävitab seega Lepingu aluse.

I. Elada tões

2465. Vana Testament tunnistab, et Jumal on kõige tõe allikas. Tema sõna on tõde (vrd Õp 8:7; 2 Sm 7:28). Tema seadus on tõde (vrd Ps 119:142). „Põlvest põlve kestab su ustavus“ (Ps 119:90; vrd Lk 1:50). Kuna Jumal on “tõemeelne” (Rm 3:4), peavad ka Tema rahva liikmed elama tões (vrd Ps 119:30). /215/

2466. Jeesuses Kristuses on Jumala tõde end täielikult ja lõpuni ilmutanud. „Täis armu ja tõde“ (Jh 1:14), on Ta „maailma valgus“ (Jh 8:12), tõde ise (vrd Jh 14:6), et „ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse“ (Jh 12:46). Jeesuse jünger jääb Tema sõnasse, ta „tunnetab tõde“ ja „tõde vabastab ta“ (vrd Jh 8:32) ja pühitseb teda (vrd Jh 17:17). Jeesuse järgimine tähendab elu „Tõe Vaimus“ (vrd Jh 14:17), kelle Isa Tema nimel läkitab (vrd Jh 14:26) ja kes „juhib… kõigesse tõesse“ (Jh 16:13). Oma jüngritele õpetab Jeesus tingimatut tõearmastust: „Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”“ (Mt 5:37). /2153/

2467. Inimene pürgib loomu poolest tõe suunas. Ta on kohustatud seda au sees hoidma ja seda tunnistama: „Oma isikuväärikuse alusel ja oma loomusest juhituna, samuti moraalse kohustuse jõul peavad kõik inimesed otsima tõde, eelkõige seda tõde, mis puudutab religiooni. Nad on ka kohustatud tunnetatud tõest kinni pidama ja tervet oma elu tõe nõudmistele vastavaks kujundama“ (DH 2). /2104/

2468. Tõde ausa tegutsemise ja ausameelse kõne mõttes tähendab tõesust, tõemeelsust või siirust. Tõemeelsuse või tõesuse voorus seisneb selles, et end oma tegudes tõesena tõestatakse, sõnades tõtt räägitakse ja hoidutakse kahekeelsusest, teesklemisest, valskusest ning petturlusest. /1458/

2469. „Inimesed ei saaks üheskoos elada, kui nad üksteist vastastikku ei usaldaks kui neid, kes üksteisele tõde ilmutavad“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 109,3, ad 1). Tõesuse voorus annab teisele õiglaselt seda, millele tal õigus on. Ta hoiab õiget keskteed selle osas, mida võib välja öelda ja saladuse vahel, mida tuleb pidada. Tõesuse juurde kuulub ausameelsus ja diskreetsus. Õigluse vaimus „võlgneb inimene aususe tõttu kaasinimesele tõe teatavaks tegemist“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 109,3). /1807/

2470. Kristuse jünger on valmis “elama tões”, see tähendab, elama lihtsat elu Issanda eeskujul, püsides Tema tões. „Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt“ (1 Jh 1:6).

II. Anda tunnistust tõest

 

2471. Issand selgitab Pilatuse ees: „Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta“ (Jh 18:37). Kristlane ei pea häbenema „tunnistamast meie Issandat“ (2 Tm 1:8). Olukordades, mis nõuavad usu tunnistamist, peab kristlane nagu püha Paulus oma kohtunike ees usku ühemõtteliselt tunnistama. Ta peab hoolitsema selle eest, et „alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees“ (Ap 24:16). 1816/

2472. Kristlaste kohustus osaleda Kiriku tegevuses õhutab neid tegutsema Evangeeliumi tunnistajatena sellest tulenevate kohustuste kohaselt. See tunnistus põhineb usu edastamisel sõnas ja teos. Tunnistamine on õigluse akt, mis tõde kinnitab või seda kuulutab (vt Mt 18:16). /863, 905, 1807/

„Kõik kristlased, elagu nad kus tahes, on kohustatud oma elu eeskuju ja sõna tunnistusega ilmutama seda uut inimest, kellesse nad on ristimisega rõivastunud, ning Püha Vaimu väge, mis nad kinnitamisel väeliseks tegi“ (AG 11).

2473. Märtrisurm on ülim tunnistus, mida usutõe eest saab tuua: see tähendab tunnistust surmani. Märter annab tunnistuse Kristusest, kes on surnud ja üles tõusnud ja kellega ta on armastuse läbi seotud. Ta tunnistab usu ja kristliku õpetuse tõesust. Ta võtab kristlikus väes surma enda peale. „Laske mind olla metsloomade toiduks, kelle kaudu saavutan Jumala!“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Romanos, 4,1; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 127, alusel). /852, 1808, 1258/

2473. Suurima hoolega kogub ja säilitab Kirik mälestusi nendest, kes oma usu tunnistamiseks andsid oma elu. Ta on nad kogunud Märtrite tegudesse. Need kujutavad endast verega kirjutatud tõe arhiivi:

„Mitte kuidagi ei tule mulle kasuks maailma võlud ega selle ajastu kuningriigid. Parem on mul surra Jeesusesse Kristusesse kui kuningana valitseda maailma piiride üle. Teda ma taotlen, kes meie eest on surnud: Teda ma tahan, kes meie pärast on üles tõusnud. Aga sünnitamine seisab mul ees“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Romanos, 6,1-2; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 128, alusel).

„Issand Jumal, kõige valitseja! … Ülistan Sind, et arvasid mind selle päeva ja selle tunni vääriliseks, märtrite hulgas saama osa Sinu Kristuse karikast ülestõusmiseks igavesse ellu.… Sa pettusetu ja tõene Jumal. Seepärast ka kõige eest Sind kiidan, Sind ülistan, Sinule annan austust igavese ja taevase ülempreestri, Sinu armastatud Poja Jeesuse Kristuse läbi., kelle kaudu Sinule koos Temaga ja Pühale Vaimule au olgu Sulle nüüd ja tulevastes ajastutes. Aamen“ (p. Polykarpos, Martyrium Polycarpi, 14,1-3; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 171-172, alusel).

III. Eksimused tõe vastu

2475. Kristuse jüngrid on riietunud uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses“ (Ef 4:5). „Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega“ (Ef 4:25); „Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks“ (1 Pt 2:1)

2476. Valetunnistus ja valevanne. Tõele mittevastav tunnistus on eriti ränk siis, kui seda tehakse avalikult. Kohtu ees muutub see valetunnistuseks (vrd Õp 19:9), vande all antuna saab sellest valevanne. Selline teguviis aitab kaasa süütute süüdimõistmisele või süüdlaste süütuks tunnistamisele või süüdistatava karistuse karmistamisele (vrd CIC, can 220). Ta kahjustab tugevasti õigussüsteemi ja kohtunike langetatud otsuste õiglust ja usaldusväärsust. /2152/

2477. Kaasinimese hea maine austamine keelab igasuguse ebaõiglase teo, hoiaku ja sõna, mis võib seda kahjustada (vrd CIC, can 220). Süüdlaseks teeb ennast:

- jultunud hukkamõistus see, kes ilma piisavate tõenditeta, olgu isegi vaikivalt, eeldab kaasinimese kohta, et ta olevat väärsammu astunud;

- tagarääkimises see, kes ilma objektiivse kaaluka põhjuseta teeb kaasinimese vigu ja eksimusi teatavaks isikutele, kes nendest midagi ei tea (vrd Srk 21:28);

- laimus see, kes tõele mittevastavate ütluste läbi kaasinimeste head mainet kahjustab ja nende kohta käivateks väärotsusteks põhjuse annab.

2478. Vältimaks jultunud hukkamõistmist, peab igaüks püüdma kaasinimeste mõtteid, sõnu ja tegusid võimalikkuse piires positiivses valguses hinnata:

„Iga hea kristlane peab valmis olema kaasinimese tunnistusi pigem usaldusväärseks pidama kui neid hukka mõistma. Kui tal ei ole võimalik neid õigustada, siis uurigu ta, kuidas too neist aru saab; mõistab aga too neid halvas mõttes, parandagu ta teda armastusega; kui aga sellest ei piisa, siis püüdku ta kõikide sobivate vahenditega saavutada, et too jõuaks õigele mõistmisele ja sel moel päästetud võiks saada“ (p. Ignatius Loyolast, Exercitia spirituales, 22).

2479. Tagarääkimine ja laim hävitavad kaasinimese hea maine ja au. Au on aga ühiskondlik tunnistus inimese väärikusest ja igaühel on loomulik õigus oma nime aule, heale mainele ja lugupidamisele. Tagarääkimine haavab seega õigluse ja armastuse voorusi. /1753/

2480. Hukkamõistu väärt on ka meelitamise, võltskiituse ja sõnade või hoiakutega pugemise abil kaasinimesi kurjadele tegudele ja väärhoiakutele ahvatleda või neid selles toetada. Võltskiitus on raske süütegu juhul, kui see muudab inimese kaassüüdlaseks kõlvatustes või rasketes pattudes. Soov osutada teenet või sõprus ei õigusta kahekeelsust. Võltskiitus on andestatav patt, kui ta toimub vaid meeldida tahtmise ajendil, soovist takistada kurja, vajadusest leida lahendust hädale või soovist saavutada õigustatud kasu.

2481. Hooplemine või enesekiitmine on eksimine tõe vastu. Sama kehtib iroonia suhtes, mis üritab kaasinimest alandada, naeruvääristades tema käitumise üht või teist külge.

2482. Vale seisneb selles, et öeldakse petmise eesmärgil seda, mis pole tõene“ (p. Augustinus, De mendacio, 4,5: PL 40,491). Issand taunib valetamist kui kuradi tegu: „Teie olete oma isast kuradist… temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa“ (Jh 8:44). /392/

2483. Vale on kõige otsesem eksimus tõe vastu. Valetamine tähendab tõe vastu rääkimist või tegutsemist, eesmärgiga petta seda, kel on õigus tõde teada saada. Kuna vale rikub inimese suhet tõe ja kaasinimesega, rikub ta ka inimese ja tema sõna põhjapanevat suhet Jumalaga.

2484. Vale raskust mõõdetakse selle tõe loomusega, mida ta moonutab, asjaolude ja eesmärkidega, mida valetaja taotleb ning kahjustustega, mis vale ohvritele valest tekivad. Iseeneses on vale vaid andestatav patt, ta muutub aga surmapatuks, kui rikub rängalt õigluse ja armastuse voorusi. /1750/

2485. Vale on oma loomuselt hukkamõistu väärt. Sellega labastatakse sõna, mis on määratud selleks, et tunnetatud tõde teistele vahendada. Teadlik kavatsus tõega vastuolus olevate ütlustega kaasinimest petta on vastuolus õigluse ja armastusega. Süü on veelgi suurem, kui eksisteerib oht, et petmise kavatsusel on petmise ohvrile rängad tagajärjed. /1756/

2486. Eksimisena aususe vooruse vastu on vale vägivalla liik kaasinimese suhtes. Ta tabab tema tunnetusvõimet, mis on igasuguse hinnangu ja otsustuse eelduseks. Temas sisaldub vaimude lõhestamise ja sellest lähtuva igasuguse kurja idu. Vale on igale ühiskonnale hukatuslik: ta õõnestab usaldust inimeste vahel ja hävitab ühiskondlike suhete võrgustiku. /1607/

2487. Igasugune eksimus õigluse ja tõe vastu toob endaga kaasa kahjude heastamise kohustuse, isegi juhul, kui valetajale andestatakse. Kui ebaõigluse avalik heastamine osutub võimatuks, tuleb seda teha salaja; kui kahjustatule ei saa kahju otseselt heastada, tuleb talle armastuse nimel moraalset hüvitust tuua. Kahjude heastamise kohustus hõlmab ka eksimusi kaasinimese hea maine vastu. Seda moraalset ja vahel ka materiaalset heastamist tuleb mõõta tekitatud kahju raskusega. See on südametunnistuse kohustus. /1459, 2412/

IV. Austus tõe vastu

2488. Õigus tõe teatavaks tegemisele ei ole tingimusteta. Elama peab vastavalt evangeelsele ligimesearmastuse käsule. See armastus nõuab, et hinnataks konkreetset olukorda, kas tõe teadaandmine sellele, kes seda teada tahab, on sobilik või mitte. /1740/

2489. Meie vastust kaasinimese palvele tõe teadasaamiseks või teadmiste vahendamiseks peab alati juhtima ligimesearmastus ja austus tõe vastu. Kaasinimese hüve ja kindlustatus, eraelu austamine või ühise hüvega arvestamine on piisavateks põhjusteks vaikida millestki, mis teatavaks tegemisele ei kuulu, või rääkida äärmiselt taktitundeliselt. Kohustus vältida hukutamist nõuab sageli ranget diskreetsust. Keegi ei ole kohustatud avaldama tõde isikutele, kel ei ole õigust seda teada saada (vrd Srk 27:16; Õp 25:9-10). /2284/

2490. Pihisaladus on püha ja seda ei tohi mitte mingil tingimusel rikkuda. „Pihisaladus on rikkumatu; pihiisal on seega rangelt keelatud pihilast sõnadega või mõnel muul viisil, mitte mingisugusel põhjusel ja milleski reeta“ (CIC, can 983, § 1).

2491. Ametisaladusi – mida näiteks poliitikud, sõjaväelased, arstid ja juristid peavad pidama – või usalduslikke saladusi, mida edastati vaikimise pitseri all, ei tohi avaldada. Erandiks on eriolukord, mille puhul saladuse hoidmine tekitaks sellele, kes selle usaldas, või sellele, kellele see usaldati, või kolmandale isikule suurt kahju,mida saab vältida üksnes tõe avaldamisega. Kaasinimesi kahjustavat eraviisilist teavet ei tohi isegi siis, kui see ei ole edastatud vaikimise pitseri all, avalikustada ilma tungiva ja proportsionaalse põhjuseta.

2492. Igaüks peab teiste inimeste eraelu suhtes üles näitama sobivat taktitunnet. Need, kes vastutavad teabe edastamise eest, peavad järgima õiglast tasakaalu ühise hüve ja isikuõiguste austamise vahel. Massiteabevahendite sekkumine poliitikas või ühiskonnaelus tegutsevate inimeste eraellu on taunitav sedavõrd, kuivõrd see haavab nende intiimsfääri ja vabadust. /2522/

V. Massiteabevahendite kasutamine

2493. Kaasaegses ühiskonnas mängivad massiteabevahendid teabe edastamisel ning kultuuri ja hariduse edendamisel olulist osa. Tehnilise arengu tulemusena ning seoses vahendatud informatsiooni rohkusega ja mõju kasvuga avalikule arvamusele muutub nende roll ühiskonnaelus üha tähtsamaks.

2494. Meedia edastatud teave seisab ühise hüve teenistuses (vrd IM 11). Ühiskonnal on õigus teabele, mis rajaneb tõel, vabadusel, õiglusel ja ühtekuuluvustundell: /1906/

„Selle (õiguse) õige kasutamine nõuab aga, et teabe sisu oleks alati tõene, täielik ning kooskõlas õigluse ja armastusega. Ka vormilt peab ta olema kõlbeliselt laitmatu, see tähendab, et nii teabe kogumisel kui ka edastamisel tuleb arvestada kõlbeliste põhimõtetega ning inimese õiguste ja väärikusega“ (IM 5).

2495. „Seepärast peavad kõik ühiskonnaliikmed täitma selles (massiteabe) valdkonnas oma õigluse ja armastuse kohustust ja nende vahendite abil samuti kaasa aitama tõese avaliku arvamuse kujundamisele ja levimisele“ (IM 8). Ühtekuuluvustunne ilmneb tõese teabe ning kaasinimese tundmaõppimist ja austamist võimaldava vaba mõttevahetuse tulemusena. /906/

2496. Kommunikatsioonivahendid, eelkõige massiteabevahendid, võivad kasutamisel esile kutsuda vastuvõtja teatava passiivsuse, muutes kasutaja sõnade ja piltide tähelepanematuks tarbijaks. Kasutajad peavad massimeediat tarvitama mõõdukalt ja ennast valitsevalt ning hoolitsema enda selge ja õige südametunnistuse kujundamise eest, et kergemini vastu seista halbadele mõjustustele. /2525/

2497. Kutseülesannete täitmisega seotud vastutuse alusel on ajakirjanikud kohustatud teabe levitamisel tõde teenima ning nad ei tohi rikkuda armastuse käsku. Nad peavad võrdset vaeva nägema nii faktide õigel hindamisel kui ka piiride austamisel, kui nad isikute kohta kriitilisi hinnanguid avaldavad. Nad peavad hoiduma laimust.

2498. Avalikul võimul lasuvad selles vallas erilised kohustused seoses hoolega ühise hüve eest… Oma pädevuse raamides peab ta kaitsma ja kindlustama õiget teabevabadust“ (IM 12). Väljastades seadusi ja valvates nendest kinnipidamise üle, peavad avalikud võimud hoolt kandma selle eest, et massiteabevahendite halb kasutamine „ei tekitaks avalikule kõlblusele ja ühiskonna arengule ränka kahju“ (IM 12). Nad peavad karistama igasugust katset rikkuda igaühe õigust heale mainele ja eraelu puutumatusele. Nad peavad õigeaegselt ja avameelselt avaldama ühist hüvet puudutavat teavet ja põhjendatud murede korral elanikkonnale selle kohta vastust andma. Meedia kaudu väärteabe levitamine avaliku arvamusega manipuleerimiseks ei ole millegagi õigustatav. Ametivõimude sekkumised ei tohi piirata üksikisikute ja gruppide vabadust. /2237, 2286/

2499. Kõlbelisest vaatepunktist tuleb hukka mõista totalitaarsetes riikides valitsev pahe tõde süstemaatiliselt võltsida, kui massiteabe kaudu teostatakse poliitilist ülemvalitsust avaliku arvamuse üle, näidisprotsessidel manipuleeritakse kaebealuste ja tunnistajatega ja seeläbi oma türanniat kindlustada püütakse, lämmatades ja alla surudes kõike, milles nähakse “kuritegu ühiskonna vastu”. /1903/

VI. Tõde, ilu ja sakraalne kunst

2500. Hea tegemine on seotud vaimse rõõmu ja moraalse iluga. Samal moel toob tõde endaga kaasa rõõmu ja vaimse ilu sära. Tõde on juba iseenesest kaunis. Sõnaline tõde ehk loodud ja mitteloodud tõelisuse mõistusliku tunnetamise väljendamine on mõistusega varustatud inimesele elus hädavajalik. Tõde võib aga leida ka teisi, täiendavaid inimlikke väljendusvorme, eelkõige siis, kui tahetakse kõnetada seda, mida tões ei anna sõnastada, nimelt inimsüdame sügavusi, hinge ülevust ning Jumala müsteeriumi. Enne kui Jumal ennast inimesele tõe sõnades ilmutab, ilmutab Ta end loodu universaalses keeles, oma Sõna tegudes, oma tarkuses, kosmose korras ja harmoonias, mida võib võrdselt avastada nii laps kui teadlane. „Loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja“ (Trk 13:5), „sest tema, kes on ilu algkuju, on need loonud“ (Trk 13:3). /1804, 341, 2129/

Tarkus „on ju Jumala võimsuse hingus ja Kõigeväelise auhiilguse selge kiirgus, seepärast ei tungi midagi rüvedat temasse.Sest ta on igavese valguse paistus ja Jumala mõjujõu puhas peegel ning tema headuse kuju“ (Trk 7:25-26). „Ta on kaunim kui päike ja ületab iga tähtkuju. Ta on säravam kui valgus, sest sellele järgneb öö, aga tarkust ei võida mingi kurjus“ (Trk 7:29-30). „Ma sain tema ilu armastajaks“ (Trk 8:2).

2501. Kuna inimene on loodud Jumala näo järgi (vrd 1 Ms 1:26), väljendab ta Jumalaga, oma Loojaga suhtlemise tõe ilu ka kunstiteostes. Kunst on inimesele ainuomane väljendusvorm. Ta on ülem kõikide elusolendite ühisest pürgimisest eluks hädavajalike vajaduste rahuldamisele; ta on inimese sisemise rikkuse ülevoolamine. Pärinedes Looja kingitud annetest ja inimese pingutustest, on kunst praktilise tarkuse vorm. Temas on ühendatud teadmised ja praktiline võimekus (vrd Trk 7:17), mis võimaldavad anda tõele tegelikkusest nähtava või siis kuuldava kuju. Sel määral, mil kunst ennast loodu tõelisusest ja armastusest selle vastu inspireerida laseb, viitab ta teatavale sarnasusele Jumala tegevusega loomisel. Nagu iga teisegi inimliku tegevuse puhul ei peitu kunsti absoluutne eesmärk temas eneses, vaid ta võtab oma korra vastu suunatusest inimese lõppeesmärgile ja õilistub selle kaudu (vrd Pius XII, kõned 25. detsembril 1955 ja 3. septembril 1950). /339/

2502. Sakraalne kunst on tõene ja kaunis, kui ta vormi poolest vastab oma kutsumusele võimaldada usus ja kummardamises väljendada ja ülistada Jumala transtsendentset müsteeriumit – nähtamatu ülima tõe ja armastuse ilu, mis on ilmunud Kristuses, kes on Jumala „auhiilguse kiirgus ja tema olemuse kuju(Hb 1:3) ja kelles „elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Seda vaimulikku ilu peegeldavad õnnis Neitsi ja Jumalaema Maarja, inglid ja pühakud. Tõeliselt sakraalne kunst juhatab inimese kummardama, palvetama ja armastama Jumalat, püha ja pühitsevat Loojat ja Päästjat,. /1156-1162/

2503. Seepärast peavad piiskopid kas ise või oma asemike kaudu kandma hoolt selle eest, et edendada iidset ja kaasaegset sakraalset kunsti kõigis tema vormides. Samasuguse hoolega peavad nad liturgiast ja kultushoonetest eemal hoidma kõik selle, mis ei vasta usu tõele ning sakraalse kunsti autentsele ilule (vrd SC 122-127).

LÜHITEKSTID

2504. Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana“ (2 Ms 20:16). Kristuse jüngrid on riietunud uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses“ (Ef 4:24).

2505. Tõde või tõesus on voorus, mis seisneb selles, et inimene käitub oma tegudes tõeselt ja räägib oma sõnades tõtt, hoidudes kahekeelsusest, moonutustest ja teesklemisest.

2506. Kristlane ei tohi häbeneda „tunnistamast meie Issandat“ sõnas ja teos (vrd 2 Tm 1:8). Märtrisurm on üllaim tunnistus usu tõest.

2507. Lugupidamine inimese hea maine ja au vastu keelab tagarääkimise ja laimu nii hoiakus kui sõnas.

2508.   Valetamine seisneb selles, et öeldakse seda, mis pole tõene, eesmärgiga petta kaasinimest, kel on õigus teada saada tõde.

2509. Eksimine tõe vastu nõuab heastamist.

2510. “Kuldreegel” võimaldab konkreetsetes olukordades ära tunda, kas tõde tuleb küsijale teatavaks teha või mitte.

2511. „Pihisaladust ei tohi rikkuda“ (CIC, can 983, §1). Ametisaladusi tuleb pidada. Usalduslikke saladusi, mis võivad kaasinimesi kahjustada, ei tohi levitada.

2512. Ühiskonnal on õigus saada informatsiooni, mis põhineb tõel, vabadusel ja õiglusel. Massiteabevahendite kasutamises peab olema mõõdukas ja ennast valitsev.

2513. Kaunid kunstid, eelkõige sakraalne kunst on „oma loomuselt suunatud inimlikes töödes väljendama Jumala lõpmatut ilu. Mida selgemalt pole neile püstitatud muud eesmärki kui pöörata inimese meeled pühas kummardamises Jumala poole, seda enam on nad pühendatud Jumalale ja Tema auhiilguse kiitmisele“ (SC 122).


9. artikkel. ÜHEKSAS KÄSK

Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!“ (2 Ms 20:17).

Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:28).

2514. Püha Johannes eristab kolme himustamise liiki või himu: lihahimu, silmahimu ja elukõrkust (vrd 1 Jh 2:16). Vastavalt katoliikliku katehheesi traditsioonile keelab üheksas käsk lihahimu, kümnes aga võõra omandi himustamist. /377, 400/

2515. Etümoloogiliselt tähenduselt võib sõna “himustamine” tähistada igasugust ägedat inimlikku soovi. Kristlik teoloogia mõistab selle mõiste all meelelist pürgimist, mis vastandab ennast mõistuse suunistele. Püha apostel Paulus kasutab seda sõna, tähistamaks “liha” mässamist “vaimu” vastu (vrd Gl 5:16; 17:24; Ef 2:3). Himu pärineb sõnakuulmatusest esimese käsu vastu (vrd 1 Ms 3:11). Ka siis, kui himu ise ei ole eksimus, segab ta siiski inimlike moraalsete võimete korda ja kallutab teda patustama (vrd Tridenti Kirikukogu, DS 1515). /405/

2516. Kuna inimene on vaimust ja ihust koosnev olend, eksisteerib temas teatav pinge: vaimu kalduvused ja ihu kalduvused seisavad omavahel teatavas võitluses. Kuid see konflikt on patu pärand: ta on selle tulemus ja samas ka kinnitus. Me kogeme seda igapäevases vaimulikus võitluses. /362, 407/

„Apostli kavatsuseks ei ole alandada ja hukka mõista keha, mis koos vaimse hingega moodustab inimloomuse ja tema personaalse subjektiivsuse; ta peab silmas pigem tegevusi või tavapäraseid käitumisviise – voorusi või pahesid –, mis on kõlbeliselt head või halvad, vastavalt sellele, kas need on alluvuse vili (esimesel juhul) või vastuhakkamine Püha Vaimu päästvale etegevusele (teisel juhul). Seepärast kirjutab apostel: „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus“ (Gl 5:25)“ (DeV 55).

I. Südame puhastamine

2517. Süda on kõlbelise isiksuse asupaik: „Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist,
abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust“ (Mt 15:19). /368, 1809/

„Hoia ennast lihtsuses ja süütuses, ja sa oled nagu väikesed lapsed, kes ei tunne kurjust, mis inimese elu laostab“ (Hermas, Mandata pastoris, 2, 1).

2518. Kuues õndsakskiitmine kuulutab: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:8). “Puhas süda” on nendel, kes oma mõistuse ja tahte on ühildanud Jumala pühaduse nõudmistega eelkõige kolmes valdkonnas: kristlikus armastuses (vrd 1 Tm 4:3-9; 2 Tm 2:22), karskuses või sugulises puhtuses (vrd 1 Ts 4:7; Kl 3:5; Ef 4:19) ja tõearmastuses ning õiges usus (vrd Tt 1:15; 1 Tm 1:3-4; 2 Tm 2:23-26). Südame, ihu ja usu puhtus on üksteisega seotud: /94/

Kristlased peavad uskuma Usutunnistuse artikleid, „et nad kristlastena Jumalale kuuletuksid, kuuletudes kõlbeliselt hästi elaksid, kõlbeliselt hästi elades oma südant puhastaksid, ja kui nende süda on puhastatud, mõistaksid seda, mida nad usuvad“ (p. Augustinus, De fide et symbolo, 10,25: PL 40,196). /158/

2519. “Südamelt puhastele” on tõotatud, et nad näevad Jumalat palgest palgesse ning saavad Temaga sarnaseks (vrd 1 Kr 13:12; 1 Jh 3:2). Puhas süda on Jumala nägemise eelduseks. Juba täna võimaldab see meil näha inimesi Jumala valguses ja neid “ligimestena” vastu võtta. See lubab meil nii meie enese kui kaasinimese inimlikku ihu näha Püha Vaimu templina, jumaliku ilu jäljendina. /2548, 2819, 2501/

 

II. Võitlus puhtuse eest

 

2520. Ristimisel saab ristitav kõikidest pattudest puhastamise armu. Ristitu peab aga ka edaspidi võitlema lihalike himude ja korrastamata himudega. Jumala armu abil õnnestub tal puhastumine: /1264/

- karskuse vooruse ja anni läbi, sest karskus võimaldab armastada ausameelse ning jagamatu südamega; /2337/

- taotluste puhtuse läbi, mis põhineb püüdlemisel inimese tõelisele lõppeesmärgile, sest ristitu tahab selge vaimusilmaga kõiges Jumala tahtmist ära tunda ja seda täita (vrd Rm 12:2; Kl 1:10); /1752/

- ihu- ja vaimusilma puhtuse läbi, valitsedes oma tundeid ja kujutlusvõimet, tõrjudes igasuguseid ebapuhtaid mõtteid, mis kallutavad kõrvale pöörama Jumala käskude teelt.

„Nägemine äratab rumala himu“ (Trk 15:5). /1762/

- palve läbi: /2846/

„Ma uskusin, et eneseohjeldus sõltub omapoolsest jõust … sest olin nii rumal, et ei teadnud: mitte keegi, nagu on kirjutatud, ei suuda ennast ohjeldada, kui Sina seda talle pole andnud. Kindlasti oleksid Sa andnud, kui ma seesmise ägamisega oleksin koputanud Su kõrvadele ja kui ma kindlas usus oma mure Sinu peale oleksin heitnud“ (Augustinus, Confessiones, VI,11,20).

2521. Puhtus nõuab häbelikkust. See on mõõdukuse vooruse olemuslik osa. Häbelikkus kaitseb inimese intiimvaldkonda. Ta põhineb keeldumisel avaldamast seda, mis peab jääma varjatuks. Ta on seotud karskusega, mille peenetundelisusest ta tunnistab. Ta juhatab pilke ja žeste vastavalt inimeste väärikusele ning nende omavahelisele seotusele.

2522. Häbelikkus kaitseb isikute saladust ning nende armastust. Ta kutsub üles kannatlikkusele ja mõõdukusele armusuhetes; ta nõuab, et lõpliku seotuse ning mehe ja naise vastastikuse andumuse tingimused oleksid täidetud. Häbelikkuse juurde kuulub ka tagasihoidlikkus, mis mõjutab riietuse valikut. Seal, kus kahtlustatakse ebaterve uudishimu ohtu, nõuab see vaikimist ja tagasihoidlikkust. Ta säilitab diskreetsuse. /2492/

2523. On olemas nii tunnete kui keha häbelikkus. See protesteerib näiteks ebatervest uudishimust tuleneva inimkeha ärakasutamise vastu teatavates reklaamides või meedia püüde vastu intiimsete asjade esitamises liiga kaugele minna. Häbelikkus ergutab sellisele eluviisile, mis seisab vastu moe sunnile ja valitsevate ideoloogiate survele. /2354/

2524. Häbelikkuse avaldumise vormid on erinevates kultuurides erinevad. Kõikjal neis avaldub aga aimdus inimesele eriomasest vaimsest väärikusest. See tärkab ärkamisel isiklikule teadvusele. Kasvatada lapsi ja teismelisi häbelikkusele tähendab neis austuse äratamist inimisiksuse vastu.

2525. Kristlik karskus eeldab ühiskonna vaimse atmosfääri puhastamist. See nõuab massiteabevahenditelt sellist väljendusviisi, mis arvestab austuse ja diskreetsusega kaasinimese vastu. Südamepuhtus vabastab laialivalguvast erootikast ja väldib näitemänge, mis soodustavad ebatervet uudishimu ja meelepetet. /2344/

2526. Niinimetatud kõlbeline kõikelubatavus rajaneb ekslikul arusaamal inimlikust vabadusest. Vabaduse areng vajab esmalt kasvatamist kõlbelise seaduse alusel. Kasvatajatelt tuleb nõuda, et noorukite kasvatamine hõlmaks austust tõe, inimsüdame omaduste ning inimese kõlbelise ja vaimse väärikuse vastu. /1740/

2527. „Kristuse Hea Sõnum uuendab pidevalt langenud inimese elu ja kultuuri, võitleb eksituste ja kurja vastu ning kõrvaldab tegurid, mis võrsuvad inimest alati ahvatlevast kiusatusest patule. Pidevalt puhastab ja ülendab ta rahvaste kombeid ning iga rahva või iga ajastu vaimulikke eripärasid, neid nii-öelda seesmiselt viljastades ülemaiste andidega, mis kinnitavad, täiustavad ja uuendavad kõike Kristuses“ (GS 58,4). /1204/

LÜHITEKSTID

2528. Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:28).

2529. Üheksas käsk hoiatab lihahimu või himuruse eest.

2530.Võitlus lihahimu vastu toimub südame puhastamise ning mõõdukuse vooruse harjutamise läbi.

2531.Südamepuhtus võimaldab meil Jumalat näha. Juba praegu annab see meile võimaluse näha kõike Jumala valguses.

2532.Südame puhastamine vajab palvet, karskust ning taotluse ja pilgu puhtust.

2533. Südamepuhtus nõuab häbelikkust, mis on kannatlikkus, tagasihoidlikkus ja diskreetsus. Häbitunne kaitseb isiku intiimsfääri.


10. artikkel. KÜMNES KÄSK

„Sa ei tohi himustada oma ligimese naist! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda, tema põldu, sulast ja teenijat, härga ja eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on“ (5 Ms 5:21).

„Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:21).

2534. Kümnes käsk kujutab endast lihahimu puudutava üheksanda käsu jätku ja täiendust. Ta keelab himustada võõrast vara, sest sellest tulenevad vargus, röövimine ja pettus, mida keelab seitsmes käsk. “Silmahimu” (vrd 1 Jh 2:16) viib vägivallale ja ebaõiglusele, mida keelab viies käsk (vrd Mi 2:2). Himustamine juurdub esimeses kolmes käsus keelustatud ebajumalate teenimises (vrd Trk 14:12). Kümnes käsk puudutab südame taotlust, koos üheksanda käsuga võtab ta kokku kõik Seaduse eeskirjad. /2112, 2069/

I. Himude korrapäratus

 

2535. Meeleline himu paneb meid igatsema meeldivaid asju, mida meil ei ole. Nii igatseme me näiteks toitu, kui oleme näljased, või soojust, kui külmetame. Need soovid on iseenesest head, ületavad aga sageli mõistliku mõõdu ja viivad kiusatusse tahta ebaõiglasel moel seda, mis ei kuulu meile, vaid kellelegi teisele või millele kellelgi teisel on õigus. /1767/

2536. Kümnes käsk keelab ahnuse ja maiste varade mõõdutundetu himustamise, ta keelab ohjeldamatu saamahimu, mis lähtub mõõdutundetust, kirglikust rikkuse ja sellega seotud võimu omandamise soovist. Ta keelab ka soovi sooritada ebaõiglast tegu, mis kahjustaks kaasinimese maist omandit: /2445/

„Kui seadus keelab: „Sa ei tohi himustada“, siis on nende sõnade mõte selles, et me oma himusid võõrast varast eemal hoiaksime; sest võõraste asjade himustamise janu on äärmiselt suur ja lõpmatu ega ei ole rahuldatav, nagu ütleb Pühakiri: „Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust“ (Koh. 5, 9)“ (Catechismus Romanus, III,10,13).

2537. Soov omandada kaasinimesele kuuluvaid asju ei riku seda käsku, kui neid tahetakse omandada lubatavate vahenditega. Traditsiooniline katehhees annab realistlikult teada, millistel inimestel tuleb eriliselt himustamise patu vastu võidelda ja keda „tuleb eriti hoolikalt manitseda seda käsku pidama“:

„Need on … kaupmehed, kes igatsevad näljahäda ja kallinemist ning näevad pahameelega, et nende kõrval on teisi, kes ostavad või müüvad, kui nemad odavamalt osta ja kallimalt müüa saaksid. Nende hulka kuuluvad ka need, kes soovivad kaasinimestele hädasid, et nemad ise neile müües või neilt ostes kasu teeniksid … Ka arstid, kes soovivad haigusi, ja juristid, kes igatsevad hulgaliselt raskeid juhtumeid ja tülisid“ (Catechismus Romanus, III,10,23).

2538. Kümnes käsk nõuab inimese südamest kadeduse väljaajamist. Kui prohvet Naatan tahtis kuningas Taavetit kahetsemisele juhtida, jutustas ta loo vaesest, kel oli vaid üks lammas, keda ta kohtles nagu omaenese last, ja rikkast, kes – kuigi tal oli arvukalt karju –, vaest kadestas ning lõpuks tema lamba ära võttis (vrd 2 Sm 12:1-4). Kadedus võib viia ränkade kuritegudeni (vrd 1 Ms 4:2-7; 1 Kn 21:1-29). Kuradi kadeduse tõttu tuli maailma surm (vrd Trk 2:24). /2317, 391/

„Me võitleme omavahel ja kadedus relvastab meid üksteise vastu … Kui kõik nii meeleheitlikult Kristuse Ihu tükeldavad, kuhu me sel moel jõuame? Me oleme teel Kristuse Ihu purustamisele … Me ütleme, et oleme ühe ja sama Ihu liikmed ja õgime sealjuures üksteist nagu röövloomad“ (p. Johannes Chrysostomos, Homiliae in secundam ad Corinthios, 27, 3-: PG 61,594-595).

2539. Kadedus on üks põhipahedest. Ta seisneb kurvastamises kaasinimese hüve pärast ning ohjeldamatus soovis seda omandada, isegi ebaõiglasel teel. Kes kadedusest soovib kaasinimesele ränka kurja, sooritab surmapatu. /1866/

Püha Augustinus näeb kadeduses „kuratlikku pattu iseeneses“ (De catechizandis rudibus, 4,8). „Kadedusest võrsub vihkamine, kuri tagarääkimine, laim, rõõmustamine kaasinimese õnnetuse üle ja pahameel tema heas käekäigu üle“ (p. Gregorius Suur, Moralia in Iob, 31,45: PL 76,621).

2540. Kadedus kujutab endast kurvameelsuse vormi ja seega armastuse tagasilükkamist. Ristitu peab temaga võitlema heatahtlikkuse abil. Kadedus võrsub sageli kõrkusest; ristitu seevastu üritab elada alandlikkuses. /1829/

„Kas te soovite näha Jumalat enda kaudu ülistatuna? Hüva, tundke siis rõõmu oma venna edusammudest ja te oletegi juba Jumalat ülistanud. Öeldakse „Jumal olgu kiidetud!“, kui Tema sulane kadeduse võita oskas, sest ta tundis rõõmu kaasinimese teenete üle“ (p. Johannes Chrysostomos, Homiliae in Romanos, 7,3: PG 60,445).

II. Püha Vaimu eesmärk

2541. Käsu- ja armunõu pöörab inimese südame kadedusest ja ahnusest ära; see juhatab ta igatsema ülimat hüve; see õpetab talle Püha Vaimu tahet, mis rahuldab inimese südant. /1718, 2764/

Tõotuste Jumal on inimest alati hoiatanud ahvatluse eest, mis juba paradiisis näis olevat „hea süüa… tegi silmadele himu… oli ihaldusväärne… pidi targaks tegema“ (vrd 1 Ms 3:6). /397/

2542. Iisraeli rahvale usaldatud seadus ei suutnud eales talle allutatud inimesi õigustada; temast sai isegi “himustamise” tööriist (vrd Rm 7:7). Kuristik tahtmise ja tegemise vahel (vrd Rm 7:10) näitab konflikti Jumala seaduse, nimelt „mõistuse seaduse“ ja teistsuguse seaduse vahel, mis „sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes“ (Rm 7:23). /1963/

2543. Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad“ (Rm 3:21-22). Järelikult on Kristusesse uskujad „lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega“ (Gl 5:24), nad lasevad end juhtida Pühast Vaimust (vrd Rm 8:14) ja järgivad Tema tahtmist (vrd Rm 8:27). /1992/

III. Vaesus vaimus /2443-2449/

2544. Jeesus kohustab oma jüngreid Teda kõigele ja kõigile eelistama ja teeb neile ettepaneku Tema ja Evangeeliumi pärast (vrd Mk 8:35) kogu omandist loobuda (Lk 14:33). Veidi enne oma kannatusi toob Ta neile eeskujuks vaese lese Jeruusalemmast, kes ise puudust kannatades andis „kogu elatise, mis tal oli“ (Lk 21:4). Rikkustesse kiindumusest vabanemise käsu täitmine on hädavajalik taevariiki pääsemiseks. /544/

2545. Kõik kristlased peavad „oma tahtmisi õigesti juhtima, et selle maailma asjade kasutamine ja kiindumus rikkustesse, mis on vastuolus evangeelse vaesusevaimu käsuga, ei takistaks nende pürgimist täiusliku armastuse poole“ (LG 42). /2013/

2546. „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed“ (Mt 5:3). Õndsakskiitmised ilmutavad õnne ja armu, ilu ja rahu korda. Jeesus ülistab vaeste rõõmu, sest neile juba kuulub Jumalariik. /1716/

„Sõna (see tähendab Kristus) nimetab “vaesust vaimus” inimvaimu kuulekaks alandlikkuseks ja loobumiseks, ning apostel toob meile eeskujuks Jumala vaesuse, kui ta ütleb: „Tema… sai teie pärast vaeseks“ (2 Kr 8:9)“ (p. Gregorius Nyssast, Orationes de beatitudinibus, 1: PG 44,1265A).

2547. Issand kaebab rikaste üle, sest nad leiavad lohutust oma ülevoolavates varades (vrd Lk 6:24). „Kõrk pürgib maise võimu poole, samal ajal kui vaene vaimus otsib taevariiki“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 1,1,3: PL 34,1232). Kes usaldab taevase Isa ettehooldust, saab vabaks rahutust murest oma tuleviku pärast (vrd Mt 6:5-34). Jumala usaldamine on vaeste ettevalmistamine õndsusele. Nemad saavad Jumalat näha. /305/

IV. „Ma tahan Jumalat näha”

2548. Soov saavutada tõelist õnne vabastab inimese mõõdutust kiindumusest selle maailma varadesse ning leiab oma täitumuse Jumala õndsuse nägemises. Tõotus näha Jumalat „on ülim igasugusest õndsusest … Pühakirja mõistes tähendab “näha” sama, mis “omada” … Kes näeb Jumalat, on võitnud kätte kõik varandused, mida üldse on võimalik ette kujutada“ (p. Gregorius Nyssast, Orationes de beatutidinibus, 6: PG 44,1200D). /2519/

2549. Praegu peab püha rahvas veel ülevalt tuleva armu abil võitlema, et saavutada Jumala tõotatud hüvesid. Et omada ja vaadelda Jumalat, peavad kristlased suretama oma himud ja võitma Jumala armu abil naudingute ja võimu kiusatused. /2015/

2550. Sel täiuslikuks saamise teel kutsuvad Vaim ja Mõrsja kõiki, kes neid kuulevad (vrd Ilm 23:17), täiuslikule osadusele Jumalaga:

„Seal asub tõeline austus, kus ülistamises ei ole ei eksimist ega meelitamise haigust; tõelist au ei keelduta andmast ühelegi väärikale, ja ühelegi ebaväärikale see osaks ei saa; ükski ebaväärikas ei suuda ju pääseda sinna, kus vaid väärikad elada tohivad. Tõeline rahu hakkab valitsema seal, kus keegi ei saa midagi vastumeelset kogeda ei eneses ega kelleski teises. Vooruse tasuks on Jumal ise, kes on vooruslikkuse annetanud ning näitab iseennast, kellest ülimat ja parimat ei saa eales olla … „Mina olen teie Jumal, ja teie peate olema mu rahvas“ (3 Ms 26:12) … Samas mõttes tuleb aru saada ka apostli ütlemisest: „Et Jumal oleks kõik kõiges“ (1 Kr 15:28). Temas on kõikide meie igatsuste eesmärk, Temas, keda me lõputult vaatleme, tüdimatult armastame, väsimatult ülistame. See armu and, see tundmus ja see seisund on siis kindlalt kõikide ühisosa nagu ka igavene elu“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 22,30).

LÜHITEKSTID

2551. „Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:21).

2552. Kümnes käsk keelab ahnuse, mis lähtub mõõdutust himust rikastuda ja saavutada sellega seotud võimu.

2553. Kadedus seisneb kurvastamises kaasinimese hüve pärast ning ohjeldamatus soovis seda omandada. Kadedus on üks põhipahedest.

2554. Ristitu võitleb kadeduse vastu heatahtlikkuse, alandlikkuse ja Jumala ettehooldusele andumise abil.

2555. Kristusesse uskujad „on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega“ (Gl 5:24); nad lasevad end Pühast Vaimust juhtida ja täidavad Tema tahtmist.

2556. Et pääseda taevariiki, peab vabanema varanduse himustamisest. „Õndsad on vaesed vaimus.“

2257. Igatsusest täidetud inimene lausub: „Ma tahan Jumalat näha.“ Janu Jumala järele rahuldatakse igavese elu veega (vrd Jh 4:14).

Social button for Joomla