Maarjapais



Armastagem mitte sõnade, vaid tegudega. Tema Pühaduse Paavst Franciscuse läkitus esimese ülemaailmse puudustkannatavate inimeste päeva puhul.

poveri19. november on kogu Kirikus pühendatud kõigile puudustkannatavatele inimestele.
Siinjuures Tema Pühaduse Paavst Franciscuse läkitus esimese ülemaailmse puudustkannatavate inimeste päeva puhul.

Armastagem mitte sõnade, vaid tegudega

1. „Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1 Jh 3:18). Need apostel Johannese sõnad, väljendavad käsku, mida ükski kristlane ei tohiks tähelepanuta jätta. Armastatud jüngri poolt tänasesse päeva toodud Jeesuse käsu tõsidus saab seda selgemaks, mida suurem on vastuolu meie huulilt pudenevate tühjade sõnade ja reaalsete tegude vahel, millelt mõõtu võtta. Armastusel pole alibit. Kui võtame armastada nii nagu Jeesus seda tegi, peame Issanda enesele eeskujuks seadma, seda eriti armastuses vaeste vastu. Jumalapoja armastuse olemus on hästi tuntud ja Johannes ütleb selle selgesti välja. See toetub kahele sambale: Jumal on meid enne armastanud (vt. 1 Jh 4:10.19) ja meid armastades on ta andnud endast kõik, koguni oma elu on ta meie eest jätnud (vt. 1 Jh 3:16).



Seesugune armastus ei saa jääda vastamata. Ehkki see on antud tingimusteta, midagi vastu soovimata, sütitab see südameid nii, et kes seda kogevad, hakkavad oma inimlikule piiratusele ja pattudele vaatamata vastu armastama. Ometi saab see sündida vaid siis, kui me võtame Jumala armu, tema halastava headuse oma südametesse nii täielikult kui võimalik, nii et nii meie tahe kui tunded saavad Jumala ja ligimese armastuse teenistusse. Halastus, mis nõnda Kolmainu südamest tulvab, võib kujundada meie elusid ja ärgitada kaastundele ja heategudele oma puudust kannatavate vendade ja õdede vastu.

2. „Siin see hädaline hüüdis, ja Issand kuulis“ (Ps 34:7). Kirik on alati mõistnud selle hüüdmise tähtsust. Selle kaalukas tõendusmaterjal on Apostlite Tegude Raamatu esimestel lehekülgedel, kus Peetrus palub, et valitaks välja seitse meest, kes on „täis vaimu ja tarkust“ (6:3) ning kes hakkaksid vaeste eest hoolt kandma. See vaeste teenimine on kindlasti üks esimesi kristliku kogukonna tegevusest tunnistust andvaid märke maailmas. Varakristlik kogukond mõistis, et Jeesuse jüngriks olemine tähendas vendluse ja ühtekuuluvuse ilmutamist kooskõlas Õpetaja sõnadega, mille järgi vaesed on õndsad ning nende päralt on taevariik (vt. Mt 5:3).
„Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.“ (Ap 2:45). Neis sõnades näeme esimeste kristlaste selgesti väljendunud osavõtlikku hoolt. Evangelist Luukas, kes teistest enam halastusest kõneleb, ei liialda kirjeldades varakristliku kogukonna jagamispõhimõtteid. Vastupidi, tema sõnad on mõeldud kõigi põlvkondade usklikele, ka meile, et usaldaksime, mida näeme ja söandaksime hoolida neist, kes seda enim vajavad. Sarnase veendumusega toob sama sõnumi meieni ka apostel Jaakobus. Oma kirjas, ei säästa ta sõnu: „Kuulge mu armsad vennad, kas ei ole Jumal valinud selle maailma vaeseid saama rikkaiks usus ja kuningriigi pärijaiks, mille ta on tõotanud neile, kes teda armastavad? Teie aga olete vaest halvaks pannud. Eks tarvita just rikkad vägivalda teie vastu ja vea teid kohtukodadesse? /.../ Mis kasu on sellest, mu vennad, kui keegi ütleb enesel usku olevat, aga tegusid temal ei ole? Ega usk või teda õndsaks teha? Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, ja keegi teie seast ütleb neile: „Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!“, aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu? Nõnda ka usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud.“ (Jk 2:5–6; 14–17).
3. Ometi on olnud aegu, kui kristlased pole seda kutset tõeliselt kuulanud ning on omaks võtnud maisema suhtumise. Püha Vaim ei ole siiski lakanud neid kutsumast hoidma oma pilku sellel, mis tõeliselt oluline. Ta on leidnud mehi ja naisi, kes erineval viisidel on pühendanud oma elu vaeste teenimisele. Nende paari tuhande aasta kestel on ajalukku kirjutatud tuhandeid lehekülgi kristlaste poolt, kes ülima lihtsuse ja alandlikkusega ning helde ja leidliku halastusega on teeninud oma vaeseimaid vendi ja õdesid!

Silmapaistvaim seesugune näide on Assisi Franciscus, kelle jälgedes on aastasadade vältel käinud palju pühasid mehi ja naisi. Ta ei piirdunud vaid pidalitõbiste embamise ja neile almuste jagamisega, vaid otsustas minna nende juurde Gubbiosse. Seda kohtumist pidas ta oma usku pöördumise sõlmpunktiks: „Oma pattudes, tundus pidalitõbiste vaatamine mulle liialt kibe, kuid Issand ise juhtis mind nende sekka ja ma ilmutasin neile halastust. Kui ma neist lahkusin, muutus see, mis oli enne kibe tundunud nii hinge kui ihu sulniduseks.“ (Tekstid 1–3: FF110). See mõtteavaldus annab tunnistust halastuse ja kristliku eluviisi kõikemuutvast väest.

Võime mõelda, et vaesed on lihtsalt meie episoodilise vabatahtliku töö või südametunnistust vaigistavate spontaansete heategude vastuvõtjad. Kui head ja kasulikud – pannes meid märkama inimeste vajadusi ja neid põhjustavat ebaõiglust – seesugused teod ka poleks, peavad need viima tõelise kokkupuuteni vaestega ning saama eluviisiks. Meie palved ja järgimise ning pöördumise teekond saavad evangeelselt ehedal moel kinnitust just halastuses ja jagamises. Selline eluviis toob rõõmu ja hingerahu, sest puudutame Kristuse ihu oma kätega. Kui tõesti tahame Kristust kohata, peame puudutama tema ihu vaeste kannatavate ihudena, otsekui vastusena pühitsetud osadusele, mille saame Euharistia läbi. Kristuse Ihu, mida pühal liturgial murtakse, võib halastuse ja jagamise abil näha meie kõige haavatavamate vendade ja õdede nägudel, nende olemuses. Püha Johannes Krisostomuse hoiatus on vägagi aktuaalne: „Kui tahate Kristuse ihu austada, ärge põlake selle alastust, ärge austage Kristust vaid armulaua siidrüüs, ega jätke kirikust lahkudes unarusse teist, külmetavat ja alasti Kristust.“ (Hom. in Matthaeum, 50.3: PG 58).

Meid kutsutakse vaeste juurde minema, nendega kohtuma, märkama nende pilku, neid embama ja laskma neil tunda armastuse soojust, mis nende üksindust leevendab. Nende väljasirutatud käed on meie jaoks kutse astuda välja kindlustatud ja mugavast elust mõistmaks vaesuse olemust.

4. Ärgem iial unustagem, et Kristuse jüngritele on vaesus ennekõike kutsumus järgida Jeesust tema vaesuses. See tähendab kõndimist tema järel ja kõrval teekonnal, mis viib taevariigi õndsusesse (vt. Mt 5:3; Lk 6:20). Vaesus tähendab alandlikku südant, mis adub elusolendi piiratust ja patust olemust, võimaldades meil seeläbi ületada kiusatust tunda end kõikvõimsa ja surematuna. Vaesus on sisemine hoiak, mis püüab mitte vaadata rahale, karjäärile ja luksusele kui elu eesmärkidele ja õnne eeldustele. Piiratud võimalustest hoolimata annab vaesus võimaluse kanda isiklikke ja ühiskondlikke kohustusi vabana, usaldades Jumala ligiolu ja tema armu toetust. Sel moel mõtestatuna on vaesus mõõdupuu, mis lubab meil otsustada, mil moel kõige paremini materiaalseid väärtusi kasutada ja luua suhteid, mis pole ei isekad ega omandiinstinktist juhitud (vt. Katoliku Kiriku Katekismus, 25–45).

Võtkem siis näiteks Püha Franciscuse ja tema kokkupuute tõelise vaesusega. Tänu sellele, et tema pilk oli Kristusel, suutis ta näha ja teenida Teda vaestes. Kui tahame ajalugu muuta ja elu tõeliselt edendada, peame kuulma vaeste hüüdu ja püüdma neid tõrjutusest päästa. Samuti palun ma meie linnade ja kogukondade vaestel mitte unustada nende igapäevaelu osaks oleva vaesuse evangeelset tähendust.

5. Teame, kui raske on tänapäeva maailmal vaesuse olemust tegelikult mõista. See paneb meid iga päev proovile ilmudes kannatusest, tõrjutusest, rõhutusest, vägivallast, piinadest, vangistusest, sõjast, vabaduse ja väärikuse kaotusest, teadmatusest ja kirjaoskamatusest, arstiabi ja töö puudumisest, inimkaubandusest ja orjandusest, pagendusest, äärmisest vaesusest ja sunnitud rändest muserdatud nägudel. Vaesusel on põhivajaduste eest võitlevate ning võimu ja rahaahnuse hammasrataste vahele jäänud naiste, meeste ja laste nägu. Kui kibeda ja lõputu nimekirja saaksime, kui lisaksime sinna sotsiaalse ebavõrdsuse, moraalse allakäigu, väheste valitute ahnuse ja üldise ükskõiksusega kaasneva vaesuse!

Meie ajal, kui priviligeeritud väheste kätesse koguneb sageli ebaseadusliku tegevuse tulemuse ja inimväärikuse kohutava alandamisega saadud toretsev jõukus, on laiades ühiskonnakihtides üle kogu maailma leidmas aset šokeeriv vaesuse kasv. Seistes sellise olukorraga silmitsi, ei saa me jääda passiivseiks kõrvaltvaatajaiks. On vaesust, mis lämmatab paljude noorte inimeste algatusvõime, ega lase neil tööd leida. On vaesust, mis nüristab isikliku vastutuse ja paneb meid lootma teenetele, sellal kui teised tööd teevad. On vaesust, mis mürgitab osalussoovi ega jäta ruumi erialasele eneseteostusele, pisendades sellega ka nende väärtust, kes töötavad ja teevad seda tulemusrikkalt. Kõigile neile vaesuse vormidele peame reageerima vaadates elule ja ühiskonnale uue pilguga.

Kõik vaesed – nagu armastas öelda õnnis Paulus VI – kuuluvad Kirikusse „evangeelse õigusega“ (Vatikani II Kirikukogu teise istungjärgu avapöördumine 29. sept 1963) ja nõuavad meilt enestele võimaluse andmist. Seetõttu on õnnistatud need sirutuvad käed, mis vaeseid embavad ja neid aitavad – need käed toovad lootust. Õnnistatud on käed, mis ületavad kõikvõimalikke kultuuri-, religiooni- ja rahvuse barjääre ning kallavad lohutuse palsamit inimkonna haavadele. Õnnistatud on sirutuvad käed, mis midagi vastu ei taha, ütlemata ’kui’, ’aga’ või ’ehk’ – need on käed, mis toovad Jumala õnnistuse oma vendade ja õdedeni.

6. Halastuse juubeliaasta lõppedes tahan anda kirikule ülemaailmse vaestele pühendatud päeva, et kristlaste kogukonnad üle maailma võiksid saada veelgi enam märgiks Kristuse halastusest neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Minu eelkäijate algatatud ülemaailmsetele päevadele, mis on saanud meie kogukondades juba traditsiooniks, tahaksin ma lisada selle päeva, mis lisab neile evangeelset täiust – Jeesuse erilise armastuse vaeste vastu.

Kutsun kogu kirikut, hea tahtega mehi ja naisi kõikjal, pöörama sel päeval oma pilgu neile, kes oma käed välja sirutavad ning meie abi ja ühtekuuluvustunnet vajavad. Nemad on meie vennad ja õed, kes on loodud ja armastatud meie ainsa taevase Isa poolt. See päev peaks ennekõike julgustama usklikke võitlema kultuuriga, mis võimaldab tõrjutust ja kõrvaleheitmist ning omaks võtma isiklikust kokkupuutest kantud kultuuri. Religioossest kuuluvusest hoolimata kutsume kõiki üles avatusele ja jagamisele väljendamaks konkreetsete tegudega ühtekuuluvust ja vendlust vaestega. Jumal lõi taeva ja maa kõigile, ent kahjuks ehitatakse barjääre, müüre ja tarasid, loobudes annist, mis oli mõeldud kogu inimkonnale, tegemata kellelegi erandit.

7. Mu soov on, nädalal enne ülemaailmset puudustkannatavatele inimestele pühendatud päeva, mis sel aastal langeb 19. novembrile, püüaksid kristlikud kogukonnad leida võimaluse ühisteks sõpruse-, ühtekuuluvuse ja abistamise hetkedeks. Võib kutsuda puudustkannatavaid inimesi ja vabatahtlikke abistajaid sel pühapäeval kirikusse, andes järgmisel pühapäeval tähistatava Jeesuse Kristuse, Kõiksuse Kuninga Suurpühale sel moel veelgi sügavama tähenduse. Kristuse kuninglikkus avaldub kõige paremini Kolgatal, kui süütu, vaene, alasti ja kõigest ilma jäetu saab lihaks ja ilmutab Jumala armastuse kogu täiuse. Jeesuse täielik pühendumine Isale on tema ülima vaesuse väljendus ja ilmutab armastuse väge, mis äratab uuele elule ülestõusmise päeval. Kui teie lähikonnas on puudustkannatavaid inimesi, kes otsivad kaitset ja abi, otsigem sel pühapäeval nad üles – see on sobiv hetk kohtumiseks Jumalaga, keda otsime. Nii nagu õpetab pühakiri (vt 1 Mo 18:3–5; He 13:2), võtkem neid oma laua ääres vastu kui aukülalisi, nendest võivad saada õpetajad, kes aitavad meil järjekindlalt oma usus elada. Usalduse ja sooviga abi vastu võtta näitavad nad meile oma vaiksel ja sageli rõõmsal moel, kui oluline on elada lihtsat elu ning anda end Jumala hoolde.

8. Paljude erinevate sel päeval korraldatavate ettevõtmiste teljeks olgu ikka palve. Ärgem unustagem, et Meie Isa palve on palve vaeste eest. Igapäevase leiva palumine väljendab peamiste vajaduste Jumala hoolde usaldamist. Kõik, mida Jeesus meile selles palves õpetas, väljendab ja ühendab endas kõigi nende hüüet, kes kannatavad ebakindluse ja eluks vajamineva puudumise all. Kui jüngrid palusid Jeesuselt neid palvetama õpetada, vastas ta neile sõnadega, millega vaesed kõnelevad meie ainsa Isaga, kelle ees kõik oleme vennad ja õed. Meie Isa palve on mitmuse vormis – me palume „meie igapäevast leiba“ ja see hõlmab jagamist, osadust ning ühist vastutust. Selles palves tunneme kõik ära vajaduse saada üle oma isekusest, saamaks osa vastastikuse tunnustamise rõõmust.

9. Palun oma vendi piiskoppe ja kõiki preestreid ning diakoneid, kes oma kutsumuse poolest on seatud vaeseid toetama, aga ka kõiki teisi pühitsetuid koos ühingute, liikumiste ja vabatahtlikega kõikjal, aidata muuta see ülemaailmne vaestele pühendatud päev traditsiooniks, mis teenib eesmärki viia evangeeliumite sõnum tänapäeva maailma.

See päev peab saama tugevaks koputuseks meie kui usklike südametunnistusele, aidates meil süvendada veendumust, et vaestega jagamine võimaldab meil mõista evangeeliumi sügavaimat sõnumit. Vaesed ei ole probleem – nad on varasalv, millest ammutada, kui püüdleme evangeeliumi olemuse mõistmise ja rakendamise poole oma elus.

Vatikanis, 13. juunil 2017
Padova Püha Antoniuse mälestuspäeval

Social button for Joomla