paavst 1210x236 px 2



Paavst Franciscuse rahusõnum 2018

paavst audientsil

TEMA PÜHADUSE PAAVST
FRANCISCUSE LÄKITUS 51. ÜLEMAAILMSE RAHUPALVEPÄEVA PUHUL
1. JAANUARIL 2018

 

Head ja südamlikud rahusoovid.

Rahu kõigile inimestele ja rahvastele maa peal! Rahu, mida inglid karjastele jõuluööl kuulutasid(1) on igaühe, nii kõigi inimeste kui rahvaste sügavaim soov, seda iseäranis nende jaoks, kes kannatavad selle puudumise all. Nende hulgas, keda alati oma mõtteis ja palveis hoian, on 250 miljonit pagulast kõikjal maailmas. Neist 22,5 miljonit on põgenikud. Minu austatud eelkäija, Paavst Benedictus XVI kõneles neist kui „meestest, naistest ja lastest, noortest ja vanadest, kes otsivad kohta, kus elada rahus.“(2) Selleks, et seda rahu leida, on nad valmis riskima oma eluga teekonnal, mis on enamasti pikk ja katsumusterohke, nad on valmis taluma raskusi ja kannatusi ning kohtavad seinu ja müüre, mis neid eesmärgist lahutavad.


Emmakem kaastundliku meelega kõiki neid, kes põgenevad sõja ja nälja eest, keda sunnib kodumaalt lahkuma diskrimineerimine, tagakiusamine, vaesus ja elukeskkonna hävinemine. Me teame, et ainult teiste kannatustele oma südame avamisest ei piisa. Enne kui meie vennad ja õed saavad taas elada rahus oma turvalises kodus, tuleb teha veel palju enam. Teiste vastu võtmiseks on vaja reaalset pühendumist, abi ja hea tahte võrgustikku, abivalmis ja kaastundlikku tähelepanu, arvukalt probleeme kätkevate uute keerukate olukordade vastutustundlikku käsitlemist rääkimata ressurssidest, mis on alati piiratud.Valitsusjuhid peaksid arukalt rakendama praktilisi meetmeid, et vastu võtta, toetada, kaitsta, lõimida ja „ühisest heaolust õige arusaama piires võimaldama neil uue ühiskonna liikmeks saada.“(3) Juhtidel on kindel vastutus oma kogukondade ees, kelle õigused ja tasakaalustatud arengu nad peavad tagama, et mitte olla nagu see läbematu ehitaja, kes ei arvanud kokku kulusid ja ei suutnud lõpetada torni ehitamist, mida ta oli alustanud.(4)

Miks on pagulasi ja põgenikke nii palju?

Kui Püha Johannes Paulus II meenutas 2000 aasta tagust inglite rahu kuulutamist Petlemmas, osutas ta kodumaalt pagendatud inimeste suurenenud arvule, kui „lõputute sõdade, konfliktide, genotsiidide ja etniliste puhastuste“(5) tagajärjele, mis iseloomustas 20. sajandit. Uus sajand ei ole tänaseni veel mingit muutust toonud – sõjalised konfliktid ja teised organiseeritud vägivalla vormid on jätkuvalt inimeste rände põhjustajaks, olgu riikide siseselt või väljapoole.

Siiski rändavad inimesed ka teistel põhjustel, peamiselt seetõttu, et nad „ihaldavad paremat elu ja püüavad tumeda tuleviku lootuse selja taha jätta.“(6) Asutakse teele, et ühineda perega, et kasutada võimalust leida tööd või saada haridust – need, kel sellised võimalused puuduvad, ei ela ju rahu tingimustes. Veelgi enam, nagu ma märkisin entsüklikas „Laudato Si“, on „nende pagulaste arv, kes põgenevad elukeskkonna hävimisega seotud vaesuse eest kohutavalt kasvanud“.(7) Enamik inimesi rändab traditsioonilisi võimalusi kasutades. Meeleheitele viiduna kasutakse aga ka teistsuguseid teid, juhul kui päritoluriigid ei paku turvalisust või üldse rändamisvõimalust, ning legaalsed viisid puuduvad, on ebaotstarbekad või liiga aeglased. Paljudes sihtriikides on pagulastes nähtava võimaliku ohuga riiklikule julgeolekule ning nende vastuvõtmisega kaasnevate suurte kuludega seoses vallandunud hukkamõist. Sellega alandatakse inimväärikust, millele on õigus kõigil Jumala poegadel ja tütardel. Need, kes võimalik, et poliitilistel põhjustel õhutavad hirmu pagulaste ees selmet rahu üles ehitada, külvavad vägivalda, rassilist diskrimineerimist ja ksenofoobiat, mis on murettekitav kõigi jaoks, kellele üksikisiku turvalisus korda läheb.(8) Kõik rahvusvaheliselt avalikkusele kättesaadavad märgid näitavad, et ülemaailmne ränne jätkub ka tulevikus. Mõned peavad seda ohuks. Mina palun selle teemaga tegeleda kindlameelselt ja näha selles võimalust tugevdada rahu.

Süüviva pilguga.

Usu tarkus suunab meid süvenema, tunnistades, et meie kõik „kuulume ühte perekonda, nii pagulased kui ka neid vastu võtvad kohalikud kogukonnad, ning meil on ühesugune õigus nautida maa pakutavaid hüvesid, mis on kiriku õpetuse järgi mõeldud kõigile. Ühtekuuluvus ja jagamine saavad alguse siit.“(9) Need sõnad manavad esile piibli pildi uuest Jeruusalemmast. Prohvet Jesaja raamatus (ptk 60) ja Johannese ilmutuses (ptk 21) kirjeldatakse linna, mille väravad on alati avatud kõigist rahvustest inimestele, kes seda imetlevad ja rikkusega täidavad. Rahu on valitseja, kes linna suunab ja õiglus põhimõte, mis selle ühist elu juhib. Peame pöörama oma süüviva pilgu linnade poole, milles me elame „usu pilgu, mis näeb Jumalat majades, tänavatel ja väljakuil, soosides ühtekuuluvust, vendlust ning püüdlust headuse, tõe ja õigluse poole“(10) seeläbi rahulubadust täites.

Kui pöörame sellise pilgu pagulaste ja põgenike poole, näeme, et nad ei tule tühjade kätega. Neil on julgus, oskused, energia ja püüdlused, aga ka kultuuripärand ning sel moel rikastavad nad neid vastuvõtvategi rahvaste elu. Me näeme pidevalt maailmas paljude inimeste, perede ja kogukondade nutikust, visadust ja ohvrimeelsust, kui nad avavad oma uksed ja südamed pagulastele ja põgenikele, isegi kui vahendeid napib. Süüviv pilk peaks võimaldama mõistmisele jõuda ka neil, kes vastutavad ühiskondliku heaolu eest ning panema neid poliitilisel tasandil tegutsema pagulaste vastuvõtmist soosivalt „ühisest heaolust õige arusaama piires“(11), pidades silmas kõigi inimkonna pereliikmete vajadusi ja heaolu.
Asju sel moel nähes võib juba märgata rahu seemnete idanemist ja hoolitseda nende kasvamise eest. Meie pagulaste ja põgenike kohalolu suhtes sageli erimeelsed ja lõhestatud linnad saavad nõnda otsekui rahu töötubadeks.

Neli peamist tegevussuunda.

Varjupaigaotsijatele, põgenikele ja inimkaubanduse ohvritele rahu pakkumiseks on vaja strateegiat, mis koosneb neljast tegevusest: vastu võtmine, kaitsmine, toetamine ja lõimimine.(12)

Vastuvõtmiseks on vaja laiendada riikidesse sisenemise legaalsete võimaluste hulka ning mitte tõugata pagulasi ja koduta jäänuid riikidesse, kus nad on silmitsi tagakiusamise ja vägivallaga. Selleks on vaja leida tasakaal riikliku julgeoleku ning peamiste inimõiguste tagamise vahel. Piibel meenutab meile: „Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõningad ilma teadmata külalisteks vastu võtnud ingleid.“(13)

Kaitsmine seisneb kohustuses märgata ja kaitsta nende väärikuse puutumatust, kes põgenevad tõelise ohu eest sooviga leida varjupaika ja turvalisust, ning nende ekspluateerimise takistamises. Arvan, et eriti suur võimalus sattuda ohtlikesse olukordadesse, väärkohtlemise ja isegi orjastamise ohvriks, on naistel ja lastel. Jumal ei tee inimestel vahet: „Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeseidlapsi ja lesknaisi“.(14)

Toetamine kätkeb endas pagulastele ja põgenikele igakülgse eneseteostuse võimaldamist. Paljude selliste võimaluste hulgas tahaksin eriti rõhutada laste ja noorte erineva taseme hariduse omandamise võimalust. See mitte ainult ei võimalda neil arendada ja kasutada oma potentsiaali, vaid ka õpetab neid teistega suhtlema ning hindama tõrjumise ja vastasseisu asemel dialoogi. Piibel ütleb, et Jumal „armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. Seepärast armastage võõrast, sest te olete ise olnud võõrad Egiptusemaal!“(15)

Lõimimine tähendab, et pagulastel ja põgenikel lastakse täiel määral osaleda vastuvõtva ühiskonna elus kahepoolse rikastamise ja viljaka koostöö vaimus, mis teenib kohaliku kogukonna inimeste tervikliku arengu huve. Apostel Paulus väljendab seda järgmiste sõnadega: „Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed“.(16)

Ettepanek sõlmida kaks ülemaailmset kokkulepet.

Minu siiras lootus on, et 2018. aasta jooksul suudetaks Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis koostada ja heaks kiita kaks ülemaailmset kokkulepet (Global Compact), millest üks käsitleks turvalist, korraldatud ja reeglipärast rännet ning teine pagulastemaatikat. Seesugused ülemaailmsed kokkulepped raamistavad poliitilisi strateegiaid ja praktilisi meetmeid ning peavad olema kantud kaastundest, ettenägelikkusest ja julgusest kasutamaks iga võimalust edendada rahuprotsessi. Vaid nii suudab rahvusvahelises poliitikas vajalik realistlik lähenemine alistada küünilisuse ja üleilmselt maad võtva ükskõiksuse.
Dialoog ja koordineeritud tegutsemine on rahvusvahelise kogukonna puhul hädavajalik ja kohustuslik. Ka vähem jõukad riigid saaksid vastu võtta enamal arvul ja paremaid võimalusi pakkudes, kui rahvusvaheline koostöö neile vajaliku rahastuse tagaks.
Rooma Kuuria tervikliku inimarengu edendamise osakonna pagulaste ja põgenike temaatikaga tegelev üksus (the Migrants and Refugees Section of the Dicastery for Promoting Integral Human Development) on avaldatud 20) punkti, mis annavad konkreetseid juhtnööre, kuidas nelja eeltoodud tegevust avalikku ellu ning kristlike kogukondade tegemistesse rakendada.(17 Selle ja teiste samateemaliste dokumentide eesmärk on väljendada roomakatoliku kiriku huvi kahe ÜRO ülemaailmse kokkuleppe sõlmimise vastu. See huvi on märk ka kiriku algusaegadest pärinevast üldisemast pastoraalsest hoolivusest, mis on eri avaldumisvormides jätkunud tänaseni.

Meie ühine kodu.

Ammutagem inspiratsiooni Püha Johannes Paulus II sõnadest: „Kui unistust rahulikust maailmast jagavad kõik, kui põgenike ja pagulaste panust hinnatakse õigesti, muutub inimkond üha ühtsemaks pereks ja meie maa meile tõeliselt ühiseks koduks.“(18) Ajaloo vältel on paljud sellesse unistusse uskunud ja nende saavutused on tõestuseks, et see pole olnud pelk utoopia.

Meenutagem nende hulgast Püha Francesca Xavier Cabrinit, kelle surmast täitub tänavu 100. aastat. 13. novembril mälestati teda paljudes kogudustes. See tähelepanuväärne naine, kes pühendas oma elu pagulaste teenimisele ja sai nende kaitsepühakuks, õpetab meid õdesid ja vendi vastu võtma, kaitsma, toetama ja lõimima. Tema eestkoste kaudu lasku Issand meil kogeda, et „Õiguse vilja aga külvatakse rahus nende heaks, kes peavad rahu!“(19)

Vatikanis 13. novembril 2017
Püha Francesca Xavier Cabrini, pagulaste kaitsepühaku mälestuseks
Franciscus

Allikad:
1. Lk 2:14
2. Angelus, 15. jaanuaril 2012
3. Johannes XXIII Entsüklika Pacem in Terris, 106
4. Lk 14:28–30
5. 2000 Maailma Rahuscõnum, nr. 3  
6. Benedictus XVI Sõnum Maaima põgenike päeva puhul 2013.  
7. Samas, nr 25.
8. Cf Address to the National Directors of Pastoral Care for Migrants of the Catholic Bishops’ Conferences of Europe, 22. september 2017
9. Benedictus XVI Sõnum Maaima põgenike päeva puhul 2011.
10. Evangelii Gaudium, 71
11. Pacem in Terris, 106
12 Benedictus XVI Sõnum Maaima põgenike päeva puhul 2018.
13 He 13:2
14. Ps 146:9
15. 5 Mo 10:19–20
16.  Ef 2:19
17.  Rahvusvahelised dokumendid: “20 Pastoral Action Points” ja “20 Action Points for the Global Compacts”, Migrants and Refugees Section, Rome, 2017 - Vaata ka dokument UN A/72/528
18.  Sõnum põgenikele 2004.
19.  Jk 3:18

 

Social button for Joomla