2 2019 1210x236 px



TEMA PÜHADUSE PAAVST FRANCISCUSE LÄKITUS RAHUPALVEPÄEVAKS

paavstfranciscus
1. JAANUAR 2019

Hea poliitika on rahu teenistuses

1. „Rahu olgu sellele kojale!“

Kui Jeesus läkitas oma jüngrid teele, ütles ta neile: „Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!“ Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale.“ (Lk 10:5-6)

Rahu toomine on Kristuse jüngrite missioonis kesksel kohal. Seda rahu on pakutud kõigile nendele meestele ja naistele, kes igatsevad rahu tragöödiate ja vägivalla vahel, mis on aset leidnud inimajaloos.[1] See “koda”, millest Jeesus siin räägib, on iga perekond, kogukond, riik ja kontinent kogu oma erilaadsuse ja ajalooga. See on ennekõike iga üksikisik, ilma vahet tegemata või diskrimineerimata. Aga see on ka meie „ühine kodu“ – maailm, kuhu Jumal on meid paigutanud ning mille eest oleme kutsutud hoolt kandma ja seda harima.

Seega olgu minu tervitus teile uue aasta alguses: „Rahu olgu sellele kojale!“

2. Hea poliitika väljakutse

Rahu on nagu lootus, märkis prantsuse luuletaja Charles Péguy.[2] See on nagu õrn lill, mis võitleb õitsemise eest kivisel vägivalla pinnal. Me teame, et võimujanu toob iga hinna eest kaasa kuritarvitusi ja ebaõiglust. Poliitika on inimkogukonna ja institutsioonide ülesehitamise oluline vahend, aga kui poliitilist elu ei peeta ühiskonna kui terviku teenimise vormiks, võib see muutuda rõhumise, marginaliseerimise ja isegi hävitamise vahendiks.

Jeesus ütleb meile, et „kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija.” (Mk 9:35) Paavst Paulus VI sõnade kohaselt tähendab „poliitika tõsiseltvõtmine selle erinevatel tasanditel – kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ülemaailmsel tasandil – iga üksikisiku kohustuse kinnitamist tunnistada vabaduse tegelikkust ja väärtust töötada ühel ja samal ajal linna, riigi ja kogu inimkonna heaks.” [3]

Poliitiline amet ja poliitiline vastutus olgu seega pidevaks väljakutseks nendele, kes on kutsutud oma riigi teenistusse, tegemaks kõik endast oleneva, et kaitsta seal elavaid inimesi ning luua tingimused väärikaks ja õiglaseks tulevikuks. Kui seda tehakse inimeste elu, vabaduse ja väärikuse austamisega, siis on poliitika puhul tegemist väljapaistva heategevuse vormiga.

3. Heategevus ja inimlikud voorused: poliitika alused inimõiguste ja rahu teenistuses

Paavst Benedictus XVI märkis: „Iga kristlane on kutsutud tegema head viisil, mis vastab tema kutsumusele ja sõltub tema mõjuvõimust pólis’es. ... Kui heategevus seda süvendab, on ühisele heaolule pühendumine suurema väärtusega kui pelgalt ilmaliku ja poliitilise kohustuse omamine. ... Inimese maine tegevus, kui see on inspireeritud ja toetatud head tegemisest, osaleb üldise Jumala linna ülesehitamises, mis on inimkonna ajaloo eesmärk.” [4] See on programm kõigile poliitikutele, sõltumata nende kultuurist või religioonist, milles nad saavad kokku leppida, kui nad soovivad koos töötada inimperekonna heaks ja praktiseerida neid inimlikke voorusi, mis toetavad head poliitilist tegevust: õiglus, võrdsus, vastastikune austus, siirus, ausus, ustavus.

Siinkohal on kasulik meelde tuletada 2002. aastal surnud evangeeliumitunnistaja Vietnami kardinali François-Xavier Nguyễn Vãn Thuận’i, õndsakskiitmise sõnu, mille ta kirjutas, mõeldes poliitikutele:
Õnnistatud on poliitik, kellel on ülev arusaamine ja sügav teadlikkus oma rollist.
Õnnistatud on poliitik, kes isiklikult näitab üles usaldusväärsust.
Õnnistatud on poliitik, kes töötab ühise heaolu nimel ja mitte iseenese huvides.
Õnnistatud on poliitik, kes jääb järjekindlaks.
Õnnistatud on poliitik, kes töötab ühtsuse nimel.
Õnnistatud on poliitik, kes töötab radikaalsete muutuste saavutamiseks.
Õnnistatud on poliitik, kes on võimeline kuulama.
Õnnistatud on poliitik, kes on ilma hirmuta. [5]

Iga valimine ja taasvalimine ning iga avaliku elu etapp on võimalus pöörduda tagasi algpunktidesse, mis inspireerivad õiglust ja õigust. Üks asi on kindel: hea poliitika on rahu teenistuses. See austab ja edendab põhilisi inimõigusi, mis on samal ajal vastastikused kohustused, võimaldades usalduse ja tänulikkuse kaudu siduda oleviku põlvkonda tuleviku põlvkonnaga.

4. Poliitilised pahed

Kahjuks on poliitikas kõrvuti selle voorustega esindatud ka varjupool isikliku ebakompetentsuse või süsteemi ja selle institutsiooni vigade näol. On selge, et need pahed kahjustavad poliitilise elu üldist usaldusväärsust, samuti poliitilises elus osalevate isikute autoriteeti, otsuseid ja tegevusi. Need pahed, mis õõnestavad autentse demokraatia ideaali, toovad avalikku ellu häbi ja ohustavad sotsiaalset harmooniat. Siinkohal me mõtleme korruptsiooni erinevaid vorme: avalike ressursside väärkasutamist, üksikisikute ekspluateerimist, õiguste eitamist, kogukonna reeglite rikkumist, ebaõiglast kasu, võimu õigustamist jõu abil või meelevaldset pöördumist riiklike huvidega põhjendamise poole ja võimu üleandmisest keeldumist. Sellele saame lisada ksenofoobia, rassismi, looduskeskkonna kahjustamise, loodusvarade piiramatu tarbimise kiire kasumi saamiseks ja põlguse nende suhtes, kes on sunnitud pagulusse.

5. Hea poliitika edendab noorte osalust ja usaldust teise vastu

Kui poliitilise võimu eesmärgiks on ainult kaitsta väheste privilegeeritud isikute huve, on tulevik ohus ja noortel võib tekkida kiusatus kaotada usaldus [poliitika vastu], kuna nad on ühiskonnas marginaliseeritud, ilma et neil oleks võimalust aidata kaasa tuleviku ülesehitamisele. Aga kui poliitika konkreetselt soodustab noorte inimeste andeid ja nende püüdlusi, tärkab nende väljavaadetes ja näos rahu. Nii tagatakse noortes kindlus, mis ütleb: “Ma usaldan sind ja ma usun sinusse”, et me kõik saame ühise heaolu nimel koostööd teha. Poliitika on rahu teenistuses, kui ta leiab väljenduse iga inimese annete ja võimete tunnustamises. „Mis võib olla veel ilusam kui väljasirutatud käsi? Issand, kes ohverdab ja võtab vastu. Ta ei taha tappa” (vt 1 Ms 4:1jj) või tekitada kannatusi, Ta soovib aidata ja elu eest hoolt kanda. Koos meie südame ja mõistusega võivad ka meie käed muutuda dialoogi vahendiks.” [6]

Igaüks saab asetada oma nurgakivi ühise kodu ehitamisse. Autentne poliitiline elu, tuginedes seadustele ning ausatele ja õiglastele suhetele üksikisikute vahel, kogeb pidevat uuenemist, kui me oleme veendunud selles, et iga naine, mees ja põlvkond toob kaasa uue suhtumusliku, intellektuaalse, kultuurilise ja vaimse energia lubaduse. Sellist usaldust ei ole kunagi lihtne saavutada, sest inimsuhted on keerulised, eriti meie ajastul, kus suhete sisekliima on sageli hirmust või võõrahirmust ümbritsetud või tuntakse ärevust isikliku julgeoleku pärast. Kahjuks on see näha ka poliitilisel tasandil, kus valitsevad tõrkuvad hoiakud ja erinevad rahvusluse vormid, mis omakorda seavad kahtluse alla meie vendluse, mille järele meie globaliseerunud maailmas on nii suur vajadus. Tänapäeval vajavad meie ühiskonnad rohkem kui kunagi varem „rahu käsitöölisi“, kes saavad olla inimperekonnale head ja õnnelikkust sooviva Jumala, meie Isa, sõnumitoojateks ja õigeteks tunnistajateks.

6. Ei sõjale ja hirmustrateegiale

Sada aastat pärast esimese maailmasõja lõppu, kui me mäletame lahingutes hukkunud noori inimesi ja katki rebitud rahvaid, oleme me teadlikumad kui kunagi varem kohutavatest vennatapusõdade hirmuõppetundidest: rahu ei saa kunagi taandada ainuüksi tasakaalule võimu ja hirmu vahel. Teiste ähvardamine on neid alandada objektide staatusesse ja eitada nende väärikust. Seepärast ütleme veel kord, et hirmutamise laienemine ja relvade kontrollimatu levik on vastuolus moraaliga ja tõelise rahu otsimisega. Terror, mis on suunatud kõige haavatavamate inimeste vastu, aitab kaasa rahvaste, kes otsivad rahupaika, pagulusele. Poliitilised läkitused, mis kipuvad süüdistama kõiki sisserändajaid ja kaotavad vaestele antud lootust, on vastuvõetamatud. Pigem on vaja veelkord kinnitada, et rahu põhineb iga inimese austamisel, olenemata tema taustast, seaduste ja ühiste hüvede austamisel, meie hoolde usaldatud keskkonna austamisel ja moraalse rikkuse austamisel, mis tugineb varasematest põlvkondadest päritud traditsioonile.

Meie mõtted on eriliselt suunatud kõigile nendele lastele, kes elavad konfliktipiirkondades, ja kõigile neile, kes töötavad, et kaitsta nende elu ja õigusi. Iga kuues laps maailmas kannatab sõjavägivalla või selle tagajärgede all, isegi kui nad ei ole lapssõdurid või relvastatud rühmituste pantvangid. Inimkonna tuleviku jaoks on kõige väärtuslikum nende inimeste toetamine, kes töötavad nende ja nende väärikuse kaitsmise nimel.

7. Suur rahuprojekt

Neil päevil tähistame teise maailmasõja järel vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsiooni seitsmekümnendat aastapäeva. Selles kontekstis mäletagem ka paavst Johannes XXIII sõnu: „Inimese teadlikkus tema õigustest peab vältimatult viima tema ülesannete tunnustamiseni. Õiguste omamine hõlmab nende õiguste rakendamise kohustust, sest see on inimese isikliku väärikuse väljendus. Järelikult õiguste valdamine hõlmab ka nende tunnustamist ja austamist teiste inimeste poolt.“ [7]

Rahu on tegelikult suure poliitilise projekti vili, mille aluseks on inimeste vastastikune vastutus ja vastastikune sõltuvus. Kuid see on ka väljakutse, mis nõuab üha uuesti ja uuesti taasmõtestamist. Eelkõige tähendab see meie südame ja hinge muutumist, mis on nii sisemine kui ühiskondlik muutumine ja millel on kolm üksteisest lahutamatut aspekti:
- rahu iseendaga. See on paindumatuse, viha ja kannatamatuse eelmaldamine meist enestest. Püha François de Sales’i sõnadega – „natuke helgust enda vastu“ pakub „helgust ka kõigile teistele inimestele“;
- rahu teiste inimestega, st pereliikmetega, sõpradega, võõrastega, vaestega ja kannatajatega – ärgem kartkem nendega kokku puutuda ja kuulata, mis neil on öelda;
- rahu kogu looduga. Avastage taas Jumala kingituse suurust. Meil kõigil on isiklik ja jagatud vastutus selle maailma elanikena, kodanikena ja tuleviku ehitajatena.

Rahu poliitika, mis on teadlik kõigist inimeste haavatavuse olukordadest ja on sügavalt mures toimuva üle, võib alati saada inspiratsiooni Magnificat'ist, hümnist, mida Maarja, Kristuse, meie Päästja ema ja Rahu Kuninganna laulis kogu inimkonna nimel: „Tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, Ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, ... pidades meeles oma halastust, nõnda nagu Ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.“ (Lk 1:50-55).

Franciscus
Vatikanis, 8. detsembril 2018

[1] Lk 2:14: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”.
[2] Le Porche du mystère de la deuxième vertu, Pariis, 1986.
[3] Apostellik kiri “Octogesima Adveniens” (14. mai 1971), nr. 46.
[4] Entsüklika “Caritas in Veritate” (29. juuni 2009), nr. 7.
[5] Paavsti läkitus näitusele “Civitas” Padovas, nr. 5, 2002.
[6] Benedictus XVI, läkitus ühiskonnategelastele Beninis, Cotonous, 19. novembril 2011.
[7] Entsüklika “Pacem in Terris” (11. aprill 1963), nr. 24.

Social button for Joomla