paavst 1210x236 px 2



Piiskopi mõtisklus Maarjamaa aasta puhul

embleem tekstiga 220x367Ligi 800 aastat tagasi paavst Innocentius III kinnitas Liivimaa pühendumist Neitsi Maarjale. Sellest ajast peale Eestimaa on Maarjamaa ja me võime öelda, et seisame nüüd Maarjaga eriti seotud aasta ees. See pühendumine on nii oluline hetk Eesti ajaloos ja kultuuris, et paljud kristlased ning samuti riik ühinevad üheskoos selle tähistamiseks. Samas on loomulik, et katoliiklased kelle seas Maarjamaa mõiste ja tähendus on sündinud, tahaksid elada seda aega erilise intensiivsusega, elada kui hingelist retke, tõelist palverännakut. Ja on ka loomulik mõelda, et palju teisi inimesi üle Eestimaa tahaksid elada seda aega mitte ainult kui mineviku mälestust, vaid kui usulist ning vaimset teed. Seetõttu kavatsen ette valmistada iga kuu lühikese mõtiskluse, mis aitaks süveneda Maarjamaa olulisusesse ja Neitsi Maarja austamise aardesse kristlaste usus.

 


Maarjamaa mõiste kontekstist.
Palju rahvaid nimetavad oma maad Maarjamaaks või Terra Marianaks. Isegi Ameerika Ühendriikides üks osasriik on nimetatud Maarja järgi ja kannab nime Maryland. Euroopas riigid nagu näiteks Portugal kutsub end samuti Maarjamaaks. Selline nimetus väljendab tavaliselt rahva traditsiooni või veendumust, et ta on erilisel viisil Neitsi Maarja eestkoste läbi kaitstud. See võib ka olla seotud teatud erilise Maarja sekkumisega selle maa või rahva ellu nagu näiteks Fatima ilmutused 1917 aastal eelnimetatud Portugalis. Siiski kõikidest Euroopa riikidest ainult üks sai nimetatud Maarjamaaks erilise Kiriku otsuse tõttu, mida väljendas Rooma paavst Innocentius III. See riik on Vana-Liivimaa ja nüüdsel ajal osaliselt meie Eestimaa. Ajaloolisi allikaid selle kohta ei ole väga palju, aga need on üsna kindlad ja konkreetsed andmed, mida me siinkohal tuletame meelde. Läti Henriku Kroonika ütleb meile, et 1201 aasta kohta järgmist:

«Ometi (...) on piiskop Albert hiljemalt s.o. kolmandal aastal peale ameti peale saamist Ükskülast Riiga asutanud ja seda piiskoplikku peakirikut terve Liivimaaga kõige pühamale Jumala emale Maarjale anniks kinkinud».

Sellele järgnes 1215 aastal Lateraani Neljas Kirikukogu, kus Henriku sõnul palus piiskop Albert Innocentius III-l hoolitseda Liivimaa ehk Ema maa (Maarjamaa) eest sama hästi kui Palestiina ehk Poja maa eest, mida viimane ka teha lubas.

«Ja piiskop (Albert) ütles: "Nii kui sina, püha isa," ütles ta, "Jeruusalemma püha maad, see on poja maad oma püha hoolega ei jäta hoidmata ja talitamata, nõnda ei tohi sina Liivi maad, see on: ema maad, mis sinu eestmuretsemise troosti läbi tänini paganate sekka laiali on laotatud, ka sellel korral mitte ilma trööstiva kinnituseta maha jätta. Sest poeg armastab oma ema, kes, nii kui ta mitte ei taha, et tema maa peaks kaduma minema, ka vist seda mitte ei taha, et ema maa häda sisse peaks jääma." Temale vastas püha isa ja ütles: "Nii kui meie poja maad, nii tahame meie ka ema maad oma isaliku eestmuretsemise hoolega igal ajal püüda avitada."»


Meile võib kasulik olla täpsustada ajaloolist olukorda: Innocentius III on ilma kahtluseta olnud kõige silmapaistvam Rooma paavst kogu keskajal. Keegi ei ole peale teda ega enne teda nii palju mõjunud Euroopa ajaloole. Ta on olnud mingil määral omal ajal kõikide kuningate ja printside õpetaja. Tema kohta öeldakse, et ükski riik Euroopas ei jäänud ilma temapoolsest hoolest ja see hoidmine ulatus kuni Euroopa äärteni, sest on teada, et ta kaitses Norra rahvast selle rahva eriti rasketel tundidel.


Lateraani Neljandat Kirikukogu võib pidada tähtsamaiks Kirikukoguks kogu keskajal ning see oli samuti paavst Innocentius III ametiaja kõrgaeg (sest ta suri vähe aega peale Kirikukogu lõppemist). Oleks vale öelda, et Kirikukogu tegeles peamiselt ristisõdade teemadega. Kirikukogule kogunenud 1200 piiskoppi ja kõrgvaimulikku arutasid mitmeid olulisi kirikuga seotud küsimusi. Mõned neist olid sügavalt teoloogilised nagu näiteks Jumala tunnetamisega seotud teemad. Need faktid Lateraani Kirikukogust ei ole kõrvalised ka meile, sest nad aitavad meid paremini mõista millist väärtust tol ajal inimesed võisid anda Innocentius III otsusele kinnitada Liivimaad kui Ema maad ehk Maarjamaad. See paavst on olnud kõige suurem autoriteet omal ajal ja kõige silmapaistvam paavst mitme sajandi jooksul. Tema otsused tolleaegses Euroopas ei olnud vähem tähtsamad praegustest ÜRO otsustest. Isegi kui meieni on jõudnud vähe allikaid ja tunnistusi Liivimaa pühendamise kohta Maarjale, võime kindlasti öelda, et ta on olnud keskaja inimeste jaoks väga suure autoriteediga otsus nii otsuse autori pärast kui ka selle konteksti pärast milles seda langetati.


Väga märkimisväärne on muidugi see võrdlus millega paavst Innocentius III seostab Poja maad (Püha Maa) ja Ema maaga (Maarjamaa, Liivimaa). Arvestades sellega, et Püha Maa olukord ja tulevik oli tol ajal nii paavsti kui ka kogu Euroopa jaoks väga murelik ja Lateraani Kirikukogu üks peamisi eesmärke, võib öelda, et Püha Maa seostamine Maarjamaaga, olles veel täiesti tundmatu, on eriti tähendusrikkas ja pidulik. Sellises olukorras nagu oli 1215 aasta Euroopa, ei saanud selline seostamine olla juhuslik ega vaid formaalne. See näitab seda kui tõsiselt tolleaegsed inimesed, eesotsas paavst Innocentius III, võtsid otsust pühendada Liivimaad Neitsi Maarjale. Nende jaoks nimetada meie maad Ema- või Maarjamaaks ei olnud vähe tähtis, vaid see oli sügavalt religioosne samm, mis nende jaoks eristas Liivimaad kõikidest teistest Euroopa riikidest. Teised riigid olid võib-olla suuremad või rikkamad, vanemad või võimsamadki, aga ainult üks nende seas oli Maarjamaa.


800 aastat on möödunud sellest ajast. Rahvad ja mentaliteedid on muutunud, aga kui me tahame mõista Maarjamaa tähendust nagu meie eelkäijad on seda mõistnud, peame lähtuma mitte ainult vähestest kirjalikest allikatest, vaid ka kogu ajaloolisest ja kiriklikust kontekstist, milles Maarjamaa mõiste on tekkinud. Muidu me jääksime kõrvale selle pühendumise tähendusest.


On alati võimalik nagu meile õpetab ajalugu, et inimesed lisavad poliitilisi eesmärke – mis on alati oma loomuse poolest küsitavad – religioossetele seisukohtadele. Ei oleks õige mõista Innocentius III otsust pühendada Liivimaa Neitsi Maarjale ainult ristisõdade järgi, mis on toimunud Liivimaa aladel samal perioodil või vastupidiselt arvata, et ristisõjad on olnud selle pühendamise põhjus. Viimane oleks nagu öeldakse piltlikult «visata lapse ära koos vanniveega». Ei saa eitada seda, et sageli ajaloo jooksul Kristuse nimel otsiti eesmärke, mis ei olnud täielikult või ei olnud üldse religioossed. Samuti ei saa eitada seda, et Liivimaa pühendamine Neitsi Maarjale on sündinud religioossest või spirituaalsest soovist ning inimesed kes seda tegid uskusid sügavalt, et nad olid kuidagi, sel hetkel kui nad sooritasid seda pühendamist, Jumala ettehoolduse tööriistad ja väljendasid teatud Jumala valikut Liivimaa peale. Sellest me peame lähtuma meie ajal, sest poliitilised asjaolud, mis on kaasnenud Liivimaa pühendumisega Neitsi Maarjale on juba ammu kadunud. Me võime neid kritiseerida või hukka mõista, aga nad kuuluvad minevikku. Ainult püsib meie päevani religioosne dimensioon, mis on oma loomuse poolest ajatu ja kultuurilise mõjuga. Milles seisneb siis see religioosne dimensioon? Vastus saab olla alati ainult üks: et kristlik usk on armastus, vaatamata inimkäitumisele ning ajaloolistele sõdadele, on siiski dialoog inimese ja Jumala vahel äärmiselt positiivne.


Vatikani II Kirikukogu valgustab Maarja austamise tähendust järgmiselt:
„Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved" (Lk 1:48). „Kiriku austus Pühima Neitsi Maarja vastu kuulub kristliku jumalakultuse olemusse. Pühimale Neitsile osutab Kirik õigusega erilist austust. Juba kõige ammusematest aegadest austatakse õndsaimat Neitsit ka Jumalaema austusväärse nimega, kelle kaitse alla põgenevad oma palvetes usklikud kõikides oma raskustes ja vajadustes... See kultus ... ehkki täiesti ainulaadne, erineb siiski olemuslikult ülistavast kultusest, mida osutatakse inimesekssaanud Jumala Sõnale koos Isa ja Püha Vaimuga, ning ta toetab ülimal määral seda kultust" (Konstitutsioon Lumen Gentium). Maarja kultus väljendub Jumalaemale pühendatud liturgilistes pühades (SC 103) ning mariaanlikus palves, milleks on Roosipärg ja mis kujutab endast „tervet Evangeeliumi kokkuvõtet".


2014 ja 2015 aastal on meile antud võimalus uuesti avastada Maarjamaa pühendamise tähtsust. Me ei saa piirduda ainult teatud mälestamisega, vaid peame avastama kõiki spirituaalseid rikkusi, mis tulevad sellest ajast kuni meie päevadeni. Aidaku meid sellel teel Püha Neitsi Maarja, Maarjamaa Kuninganna.

Social button for Joomla

Välismaa


Paavst Franciscuse palveintentsioon 2018. aasta novembriks17 Nov 2018 14:12
Paavst Franciscuse palveintentsioon 2018. aasta novembriks

Paavst Franciscus ütleb oma palveintentsioonis 2018. aasta novembriks: „Me võime rääkida suurepäraste sõnadega, kuid kui meie südames pole rahu, ei saa rahu olema maailmas.“ Paavst Franciscusel on saanud tavaks avaldada videosõnum, mis üksikasjalikult kirjeldab tema palveintentsiooni igaks kuuks. Siinjuures Paavst Franciscuse palveintentsioon novembriks tekstina: Me kõik tahame rahu. Seda soovivad eelkõige need, kes kannatavad [ ... ]

Loe edasi ...
Paavst Franciscuse Missa jutlused Balti riikides26 Okt 2018 19:50
Paavst Franciscuse Missa jutlused Balti riikides

Paavst Franciscuse jutlus Kaunases Armsad vennad,
Püha Markus pühendab suure osa oma evangeeliumist sellele, kuidas Issand õpetab oma jüngreid. Paistab, et siis kui Jeesus oli jõudnud poolele teele Jeruusalemma, Tahtis Ta, et jüngrid teeksid veel kord kindla valiku Talle järgneda kuigi nad teadsid, et sellega käivad kaasas katsumuste ja mure hetked. Kui evangelist kirjeldab seda Jeesuse elu järku, siis ta mainib kolm korda, et Jeesus kuulutas ette [ ... ]

Loe edasi ...
Veel artikleid ...

Halastuse aasta