Tema Pühaduse paavst Franciscuse kõne Ülemaailmse Noortepäeva Missal Campus Misericordiael

28383387430 89e7fbe544 z

Kallid noored,

teie olete tulnud Krakovisse kohtuma Jeesusega. Tänane Pühakiri räägib meile just kohtumisest Jeesuse ja Sakkeuse nimelise mehe vahel Jeerikos (vt Lk 19:1-10). Seal Jeesus lihtsalt ei palveta ega tervita inimesi nagu evangelist meile ütleb - ta läks sealt läbi (v 1). Teisisõnu, Jeesus tahab tõmmata ligi meid isiklikult, saatmaks meie teekonda oma lõpuni, nii et tema elu ja meie elu saavad tõeliselt kohtuda. Seejärel toimub imeline kohtumine Sakkeusega - „tölnerite“ ehk maksukogujate ülemaga. Sakkeus oli seega vihatud Rooma okupantide jõukas kaastööline; keegi, kes ekspluateeris oma inimesi; keegi, kes oma halva maine pärast ei saanud Õpetajale isegi läheneda. Tema kohtumine Jeesusega muutis tema elu just nagu see on muutnud ja võib igapäevaselt veelgi muuta meie kõigi elusid. Kuid Sakkeus pidi kokkupuutuma rea tõketega enne Jeesusega kohtumist. Vähemalt kolm neist (tõket) võivad midagi ka meile öelda.

Esimene tõke oli väike kasv. Sakkeus ei saanud Õpetajat näha, sest ta oli lühike. Isegi täna võime riskida Jeesusele mitte läheneda, sest me ei tunne end piisavalt suurena, sest me ei pea end väärilisteks. See on suur kiusatus; sellel pole tegemist ainult enesehinnanguga, vaid usu endaga, sest usk ütleb meile, et me oleme „Jumala lasteks ja need me olemegi“ (1Jh 3:1). Meid on loodud Jumala enda näo järgi; Jeesus on võtnud enda kanda meie inimlikkuse ja tema südant ei eraldata kunagi meist; Püha Vaim tahab elada meie sees. Meid on kutsutud olema õnnelikud igavesti koos Jumalaga! See on meie tõeline kasvamine - meie hingeline identiteet: me oleme Jumala armastatud lapsed ja seda alati. Nii võite näha, et enese mitteaktsepteerimine, tusaselt elamine, negatiivne olemine tähendab meie sügavaima identiteedi mittetunnistamist. See on nagu ärajalutamine, sel ajal kui Jumal tahab mulle otsa vaadata.Jumal armastab meid niisugusena nagu me oleme, ja ükski meie patt, viga või eksimus ei pane teda meelt muutma. Mis Jeesusesse puutub – nagu Pühakiri näitab – ei ole keegi vääritu või kaugel tema mõtete jaoks. Keegi ei ole mitteoluline. Ta armastab meid kõiki erilise armastusega; tema jaoks oleme me kõik olulised: teie olete olulised! Jumal arvestab teiega sellepärast, kes te olete, mitte mida te omate. Tema silmis on riided, mida kannate, või mobiiltelefonid, mida kasutate, täiesti ebaolulised. Tema ei hooli, kas olete stiilsed või mitte; ta hoolib teist alati! Tema silmis olete väärtuslikud ja teie väärtus on hindamatu.

Mõnel ajal oma elus sihime me pigem madalale kui kõrgele. Neil aegadel on hea aru saada, et Jumal jääb truuks, isegi kangekaelseks oma armastuses meie vastu. Fakt on, et ta armastab meid isegi rohkem kui me armastame iseennast. Ta usub meisse isegi rohkem kui me usume iseendasse. Ta alati „julgustab meid edasi“; ta on meie suurim fänn. Ta on meie jaoks olemas, oodates kannatlikult ja lootuses, isegi kui me pöördume endasse ning haudume oma muredes ja mineviku vigastustes. Kuid selline haudumine ei ole meie hingelise pikkuse vääriline! See on omamoodi viirus, mis nakatab ja tõkestab kõik; see sulgeb uksed ja takistab meid tõusmast ning uuesti alustamast. Jumal, teisest küljest, on lootusetult lootusrikas! Te loodab, et me võime alati üles tõusta ning ta vihkab meie pahura ja süngena nägemist, sest meie oleme alati tema armastatud pojad ja tütred. Mõelgem sellel iga uue päeva koidikul. Meile tuleb kasuks paluda igal hommikul: „Issand, ma tänan sind, et mind armastad; aita mul armastada minu enda elu!“ Mitte minu vigu, mida tuleb parandada, vaid elu ennast, mis on suur and, sest see on aeg armastada ja olla armastatud.

Sakkeusel oli teine takistus Jeesusega kohtumisel: häbist olla halvatud. Me võime ette kujutada, mis toimus tema südames, enne kui ta selle mooruspuu otsa ronis. See pidi olema tõsine võitlus – ühest küljest, terve uudishimu ja iha tunda Jeesust; teisalt, oht näida täiesti naeruväärne. Sakkeus oli avalik tegelane, võimukandja. Ta teadis, et proovides ronida selle puu otsa, muutuks ta kõigi naerualuseks. Siiski valitses ta oma häbi, sest Jeesuse külgetõmme oli tugevam. Te teate, mis juhtub, kui keegi on nii külgetõmbav, et me armume temasse: me oleme lõpuks valmis tegema asju, mida me ei oleks kunagi mõelnudki teha. Midagi sarnast toimus Sakkeuse südames, kui ta mõistis, et Jeesus oli nii oluline, et ta teeks tema eest mida iganes, sest Jeesus üksi suutis ta välja tõmmata patu ja rahulolematuse soost. Häbi halvatus ei jäänud peale. Pühakiri ütleb meile, et Sakkeus „jooksis ettepoole“, „ronis“ puu otsa ja siis, kui Jeesus teda kutsus, „tuli kiiresti maha“ (v 4,6). Ta võttis riski, ta pani oma elu mängu. Ka meie jaoks on see rõõmu saladus: mitte suruda alla elutervet uudishimu, vaid võtta risk, sest elu pole mõeldud ärapeitmiseks. Kui tegemist on Jeesusega, ei saa me istuda käed vaheliti oodates; ta pakub meile elu – me ei saa vastata selle üle mõtlemise või mõnesõnalise tekstisõnumiga!

Kallid noored sõbrad, ärge häbenega tuua tunnistuses Issandale kõike, iseäranis oma nõrkusi, oma võitlusi ja oma patte. Ta üllatab teid oma andestuse ja oma rahuga. Ärge kartke öelda talle „jah“ kogu oma südamega, vastata heldelt ja järgida teda! Ärge laske oma hingel muutuda tuimaks, vaid sihtige ilusa armastuse suunas, mis nõuab ka ohverdusi. Öelge kindel „ei“ iga hinna eest saavutatud edu narkootikumile ning ainult iseenda ja oma mugavuse pärast muretsemise uinutile.

Lisaks oma väikesele kasvule ja häbi halvatusele oli ka kolmas takistus, millest Sakkeus pidi üle saama. See ei olnud enam sisemine, vaid kõikjal tema ümber. See oli rahva nurin, kes kõigepealt teda takistasid ja siis teda kritiseerisid: kuidas võib Jeesus siseneda tema majja, patuse majja! Kui tõeliselt raske on vastu võtta Jeesust, kui raske on aktsepteerida „Jumal, kes on rikas halastuselt“ (Ef 2:4)! Inimesed püüavad teid takistada, panna teid arvama, et Jumal on kauge, jäik ja tundetu, headele hea ja halbadele halb. Selle asemel meie taevane Isa „laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle“ (Mt 5:45). Ta nõuab meilt tõelist julgust: julgust olla tugevam kui kurjus, armastades kõiki, isegi meie vaenlasi. Inimesed võivad teie üle naerda, sest te usute halastuse õrna ja tagasihoidlikku jõudu. Kuid ärge kartke. Mõelge nende Noortepäeva motole: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“ (Mt 5:7). Inimesed võivad pidada teid unistajateks, sest te usute uude inimsusse, sellisesse, mis lükkab tagasi inimeste vahelise vihkamise, mis keeldub nägemast piire takistustena ning suudab kalliks pidada oma traditsioone olemata enesekeskne või väiklane. Ärge laske end heidutada: kuulutage naeratuse ja avatud kätega lootust ning te õnnistate meie ühtainust inimperet, mida te siin esindate nii ilusasti!

Sel päeva mõistis rahvahulk Sakkeuse hukka; nad vaatasid ta üle ülalt alla. Kuid Jeesus tegi teisiti: ta vaatas tema poole üles (v.5). Jeesus vaatab vigade taha ja näeb inimest. Ta ei peatu möödaniku kurjuse ees, vaid näeb tulevast head. Tema pilk jääb kindlaks, isegi kui sellele ei vastata; ta otsib ühtsuse ja Armulaua teed. Ühelgi puhul ei peatu see välimusel, vaid vaatab südamesse. Selle Jeesuse pilguga võite aidata tuua uue inimsuse, ilma otsimata tunnustust, vaid otsides headust tolle enese pärast, olles rahul säilitama puhast südant ning võitlema rahumeelselt aususe ja õigluse eest. Ärge peatuge asjade pinnal; ebausaldage maist välimuste kultust, kosmeetilisi katseid parandada meie väljanägemist. Selle asemel „laadige alla“ kõige parem „link“, südame oma, mis näeb ja edastab headust ilma väsimata. Rõõmu, mille olete Jumalalt tasuta saanud, andke tasuta ära (näit. Mt 10:8): nii palju inimesi ootavad seda!

Lõpuks kuulakem sõnu, mida Jeesus ütles Sakkeusele, mis näivad olevat mõeldud meile täna: „tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!“ (v. 5) Jeesus esitab sama kutse teile täna: „täna pean ma jääma sinu kotta!“ Me võime öelda, et Ülemaailmne Noortepäev algab täna ja jätkub homme, teie kodudes, sest see on see, kus Jeesus tahab teiega nüüdsest kohtuda. Issand ei taha jääda siia ilusasse linna või hinnatud mälestuste üksinda. Ta tahab siseneda teie kodudesse, elada teie igapäevastes eludes: teie õpingutes, teie esimestes tööaastates, teie sõprustes ja kiindumustes, teie lootustes ja unistustes. Kui suuresti ta ihaldab, et te viiksite selle kõik tema juurde palves! Kui väga ta loodab, et kõikides „kontaktides“ ja „tšättides“ igal päeval oleks aukoht antud palve kuldsele lõimele!
Kui väga ta tahab, et tema sõna suudaks rääkida teiega päevast päeva, nii et te saaks muuta tema Pühakirja enda omaks, nii et see saaks teenida teid kompassina elu kiirteedel!

Paludes siseneda teie kotta kutsub Jeesus, nagu Sakkeustki, teid nimepidi. Teie nimi on talle kallis. Nimi „Sakkeus“ oleks pannud inimesed tollal mõtlema Jumala mälestusest. Usaldage Jumala mälu: tema mälu ei ole „kõvaketas“, mis „salvestab“ ja „arhiveerib“ kõik teie andmed, vaid süda, mis on täidetud õrna kaastundega, selline, mis tunneb rõõmu, „kustutades“ meist kurjuse iga jälje. Püüdkem meiegi nüüd jäljendada Jumala ustavat mälestust ja hinnata häid asju, mida oleme neil päevil saanud. Vaikuses mäletagem seda kohtumist, säilitagem mälestus Jumala kohalolust ja tema sõnast ning kuulakem veelkord Jeesuse häält kutsumas meid nimepidi. Nii et palvetagem nüüd vaikselt, mäletades ja tänades Issandat, kes tahtis meid siia ja on tulnud siia meiega kohtuma.

31. juuli 2016

Krakov, Poola

Foto: Poola Piiskoppide Konverents