Püha Thérèse Lisieux' elulugu ja mõtteid
- Avaldatud Kolmapäev, 12 Jaanuar 2011 02:00
Lapsepõlv Alençon'is (1873-1877) Talupidajatest ja sõjaväelastest pärineva Martin'ide perekonna juured on Normandias ja Mayenne'is. Louis Martin (1823-1894), kes kasvas üles sõjaväelaagrites, mõtles tõsiselt kloostrisseastumisele. Ent see ei saanud teoks— temast tuli kellassepp. Ka Zélie Guérini (1831-1877) katse astuda Hôtel-Dieux õdede ordusse ebaõnnestus. Ta omandas Alençoni pitsivalmistamise tehnika ning sai peagi selle vaevanõudva ala meistriks. Louis ja Zelie abiellusid 1858. aastal ja neil oli üheksa last. Neli neist, sealhulgas kaks poega, surid varases lapsepõlves. Thérèse, kõige noorem lastest, sündis 2. jaanuaril 1873. aastal. Ta anti aastaks hoidja hoolde ning temast kasvas elav, vallatu ja enesekindel laps. Ta elas õnnelikult armastuses, mis ümbritses teda selles kristlikus kodus, kus palve, liturgia ja praktilised heateod moodustasid aluse tema palavale armastusele Jeesuse vastu—tulisele soovile meeldida Jeesusele ja Neitsi Maarjale. Ent 1877. aasta suvel saabus idüllile ootamatu lõpp, kui ema suri rinnavähki. Lisieux—Les Buissonnets Thérèse'i isa jäi kasvatama viit nelja kuni seitsmeteistkümne aasta vanust tüdrukut. Tema naisevend Isidore Guérin, kes töötas keemikuna Lisieux's, kutsus nad elama enda juurde väikesesse linna, kus oli vaid 18 600 elanikku. Nad kolisid sinna 15. novembril 1877. aastal. Thérèse veetis üksteist aastat Les Buissonnets's, kenas majas vaikse aiaga, mis asus linnasüdamest veidi eemal. Tema kasvatuse eest hoolitsesid õed Marie ja Pauline. "Vaene Léonie" oli raske laps. Peaaegu neli aastat vanem Céline oli tema armastatuim mängukaaslane. Louis Martin oli oma lastele nii isaks kui emaks. Ta kutsus Thérèse'i "oma väikseks kuningannaks" ning võttis teda sageli kaasa jalutuskäigule või kalapüügile ümbruskonnas. Thérèse oli ema surma järel muutunud sissepoole pöördunud, häbelikuks ja varjuhoidvaks lapseks. Astumine Notre-Dame du Pré benediktiinide kloostrikooli oli tema jaoks katsumus: "Seal veedetud viis aastat (1881-1886) olid kõige kurvemad minu elus." Ta pingutas kõvasti ning talle meeldisid katekismuse, ajaloo ja loodusteaduse tunnid, raskusi oli õigekirja ja matemaatikaga. Kümneaastasena tabas Thérèse'i uus löök, kui armastatuim õde Pauline, kelle ta oli valinud oma teiseks emaks, 2. oktoobril 1882. aastal Karmelisse astumiseks lahkus. See uus emotsionaalne šokk oli nii tugev, et Thérèse jäi tõsiselt haigeks. Terve kuu oli perekonna lootus 1õpukorral: ka arstid ei leidnud põhjendust hallutsinatsioonidele, visklemisele, väänlemisele ja teda vaevavale anoreksiale. Nii perekond kui karmeliidid palvetasid Võitude Kuninganna Maarja poole. Ja kui 13. mail 1883. aastal tundus, et ta kas sureb või kaotab mõistuse, naeratas perekonnale kuuluv Neitsi kuju ja ta paranes. Ent "vaimne piin" jäi ka järgnevateks aastateks tema pärisosaks, leevendudes alles esimese Armulaua vastuvõtmiseks valmistumisel. 8. mail 1884. aastal võttis ta vastu oma esimese "armastuse suudluse". Nõnda nimetas Thérèse Jeesusega "ühendatud" olemise tunnet, milles "Jeesus annab ennast temale niisamuti
kui tema annab ennast Jeesusele", Ta oli 8-aastane. Oma euharistlikus
"näljas" igatses ta igapäevase kommuniooni järele. 14. juunil 1884. aastal vastu võetud konfirmatsioon—"Armastuse sakrament"—täitis ta ekstaasiga. Ent Trouville' is ja Saint-Ouen-le-Pin' is veedetud puhkusele järgnes seitseteist kuud kestnud sügav skrupuloossuskriis. Sellest aitas tal üle saada õde Marie. 15. oktoobril 1886. aastal astus Marie omakorda Lisieux Karmelisse. Teismelise Thérèse'i jaoks, kes kaotas nüüd oma kolmanda ema, oli seda liiga palju. Ta oli peaaegu neljateistkümnene ja juba hämmastavalt veetlev: 1,62 m pikkune, kaunite silmade ja pikkade juustega ning äratas tähelepanu Trouville'i rannas, kus teda hüüti "pikaks inglise tüdrukuks". Kuid teda piinas sisemine ängistus, mis andis järele alles siis, kui ta 1886. aasta novembris pöördus oma nelja õe ja venna poole taevas, paludes nende eestkostet. Ka pärast seda jäi ta ülitundlikuks ja tahtejõuetuks, "nuttes oma nutmise pärast". Kuidas oleks ta sellises haletsusväärses olukorras saanud astuda Karmelisse, millest ta oli unistanud üheksandast eluaastast saadik kui võimalusest elada koos Jeesusega? Pöördumine Jõulude ajal Arm sekkus, et muuta tema elu, kui ta naases kesköiselt missalt Püha Peetruse katedraalist 25. detsembril 1886. aastal ja astus üles Les Buissonnets' trepist. Miski isa öeldu kutsus temas esile äkilise sisemise muutuse. Tema nõrkuse asendas Püha Lapsukese jõud. Tugev iseloom, mis Thérèse'il oli olnud nelja ja pooleselt, taastus äkki. Kümme aastat kestnud võitlus oli lõppenud. Tema pisarad olid kuivanud. Vabastatuna lõpuks iseenesest, asus ta oma "hiiglase rännakule". "Mu südant täitis armastus. Ma unustasin enese, et rõõmustada teisi ja saada niiviisi ise õnnelikuks." Nüüd võis ta teoks teha oma unistuse astuda Karmelisse niipea kui võimalik, et armastada Jeesust ja palvetada patuste eest. 1887. aasta suvel ühel missal saadud arm andis talle nägemuse, kuidas ta seisab Risti all, kogudes Jeesuse verd ja jagades seda hingedele. Kuulnud inimesi rääkimas kolmest mõrvast, mille oli sooritanud keegi Pranzini, otsustas Thérèse päästa see inimene põrgust palve ja ohvri kaudu. 1. septembril 1887. aastal nuttis ta rõõmust: vahetult enne giljotineerimist oli vang krutsifiksi suudelnud. Thérèse'i jaoks oli tema "esimene laps" saanud Jumala armu. Ta lootis, et kui ta on astunud Karmelisse, järgneb sellele palju teisi. 1887. aasta oli Thérèse'i jaoks tormilise kasvamise—nii füüsilise, intellektuaalse, kunstilise, kuid eriti vaimse kasvamise aastaks. Armunud naise järjekindlusega võitles ta õiguse eest 15-aastasena Karmelisse pääseda. Ta pidi ületama oma isa (keda oli kerge veenda), oma onu Guérini, Karmeli varahoidja ja monsenjöör Hugonini, Bayeux piiskopi vastuseisu. Lõpuks—olles isa ja Céline'iga palverännakul Itaalias—otsustas ta pöörduda Leo XIII enese poole. See 1887. aasta novembrikuu, mil ta avastas Šveitsimaa, Firenze, Veneetsia ja eelkõige Rooma, oli pöördepunktiks kogu tema elus. Ta vaatas ja kuulas tähelepanelikult, mõistes nüüd, et preestrid pole inglid, vaid "nõrgad ja haprad inimolendid", kes väga vajavad, et nende eest palvetataks. Ta mõistis paremini, mida konkreetselt tähendas olla Karmelis. Ent tema palverännaku eesmärk jäi kõigutamatuks: paluda paavstilt luba astuda Karmelisse 15-aastasena. Céline'i sõnade järgi kujunes 20. novembril 1887. aastal toimunud audients täielikuks läbikukkumiseks. Leo XIII vastas Thérèse'i palvetele põiklevalt. Pisarais tütarlaps kanti paavsti ihukaitsjate kätel saalist välja. Nüüd jäi tal üle pöörduda vaid Jeesuse poole. Jõudnud tagasi Lisieux'sse, sai ta pärast rasket ootust lõpuks piiskop Hugoninilt loa. Ent ta pidi veel mõne aja kannatama. 9. aprillil 1888. aastal ütles liigutatud ja pisarais, kuid otsusekindel Thérèse Martin "head aega" Les Buissonnets'le ja oma perekonnale. Ta oli valmis "minema alatiseks ja igaveseks kõrbesse" koos Jeesuse ja kahekümne nelja kaaslasega, olles 15 aastat ja 3 kuud vana. Karmelis (1888-1897) Õde Jeesuslapse Thérèse oli oma osaga rahul, ent omad probleemid olid ka igapäevases elus Karmelis: ühisest elust tulenevad kokkupõrked, külm, uus dieet ja palvetamisraskused (kaks tundi palvetamist ning neli ja pool tundi liturgiat). Alustanud postulandina ja jätkanud noviitsina, võttis ta 10. jaanuaril 1889. aastal, pärast sügava vaimse kuivuse kogemust retriidil, vastu karmeliidi habiti. Tal oli mõjuvaid põhjusi lisamaks oma ordunimele: "Püha Palge Thérèse". Vahepeal oli perekonda tabanud järjekordne löök: armastatud isa, kellel oli tekkinud aju arterioskleroos, kadus 1888. aasta juunis Les Buissonnets'st. 12. veebruar 1889 oli Martinide perekonnale must päev: pärast dementsushoogu pandi "patriarh" Bon-Sauveuri haiglasse Caenis. "Ma ei usu, et ma oleksin kunagi rohkem kannatanud kui sellel päeval!!!" Oma isa alanduse nägemine haavas Thérèse'i sügavalt. Ta hakkas mõistma mõnitatud Kristuse, Jesaja poolt ettekuulutatud Kannatava Sulase piinu. Teda rõhus ka kloostri vaimne atmosfäär, mida siiani varjutas jansenism ja käsitlus Jumalast kui kättemaksjast. Mõned õdedest olid hirmul jumaliku õigluse ees ja kannatasid rängalt skrupuloossuse all. Ka pärast üldpihti isa Pichonile, oma jesuiidist vaimulikule juhendajale 1888. aasta mais, tundis Thérèse end ikka veel rõhutult. Ent lõpuks— kui ta 1890. aasta 8. septembril andis igavesed tõotused — saabus suur rahu, kuigi musta loori vastuvõtmise pidulik tseremoonia 24. septembril oli "pisaratega looritatud" päev. Kergendust tõi talle p. Johannese Ristilt teoste lugemine, mis oli sel ajal ebaharilik valik. Vaimulikus Laulus ja Armastuse Elavas Leegis avastas Thérèse "Armastuse tõelise pühaku". Ta tundis, et see on tee, mida mööda ta peab minema. Nende kogukonna ühe retriidi ajal (oktoobris 1891) suunas üks frantsiskaan, isa Alexis Prou, ta "usalduse ja armastuse lainetele", millel ta varem oli kartnud rännata. 1890-1891. aasta ränk talv ja raske gripiepideemia tapsid kolm õde ning ema Geneviève'i, Lisieux Karmeli asutaja ja "pühaku". Thérèse'i säästeti ning tema tõeline energia ja tugevus hakkasid end ilmutama. Ta tundis tohutut kergendust, kui tema isa, kelle mõistus oli nüüd nagu lapsel, naases Guérini majja 1892. aasta mais (Les Buissonnets rendileping oli kaotanud kehtivuse 1889. aasta Jõulude ajal). Isa eest hoolitsema jäi Céline, kuigi ka tema mõtles karmeliidiks saamisest. Thérèse rõõmustas, kui tema õde, Jeesuse Agnes (Pauline), valiti ema Marie de Gonzague'i järel prioressiks (20. veebruaril 1893. aastal). Vastuseks Pauline'i antud ülesandele kirjutada luuletusi ja näidendeid liturgilisteks ja kogukondlikeks tähtpäevadeks, kirjutas Thérèse kaks näidendit Jeanne d'Arc'ist, "oma armastatud õest" ning mängis teda ise sügava tunnetuse ja veendumusega (1894-1895). Isa surm Château de la Musse'is, Guérini kodus, andis 1894. aasta septembris Céline'ile vabaduse astuda Lisieux Karmelisse, mida nii tema kui Thérèse olid mõlemad soovinud. Ta võttis kaasa fotoaparaadi, kasutades seda puhkehetkede elavdamiseks, säilitades nii muuhulgas tulevikule oma õe pildi. Thérèse'i vaimsesse arengusse saabus pöördepunkt 1894. aasta lõpus - 1895. aasta alguses, kui Céline'i ühest märkmikust leitud kaks teksti Vanast Testamendist viisid tema otsinguaastad lõpule. Igatsedes pühaduse järele, ent teadlikuna oma nõrkusest, tundis ta end väärituna "astuma üles järsust pühaduse trepist". Selle asemel pidid teda kandma Jeesuse käed. Samal ajal kui ta jääb väikseks ja "saab veelgi väiksemaks", võtab Jumal ta endale ja teeb temast pühaku. Sellest ilmutusest inspireerituna avanes tema vaim ja lendas kogu 1895. aasta. Avastanud Jumala "Halastava Armastuse" aarded, andis ta enese Kolmainu Suurpüha missal 9. juunil 1895. aastal täielikult Temale. Ilma et tema kaaslased sellest midagi aimanud oleks, tõusis ta uutesse müstilistesse kõrgustesse. Pauline oli tal hiljuti käskinud perekonna jaoks üles kirjutada oma "lapsepõlvemälestused". Thérèse kuuletus ja hakkas oma vähestel vabadel hetkedel "laulma Jumala halastusest" enda vastu tema lühikese elu jooksul. Ta nägi ennast "väikese valge lillekesena", mis oli kasvanud jumaliku päikese kiirtes. 1896. aasta jaanuaris andis ta oma prioressile üle 86-leheküljelise käsikirja, milles ta tõlgendas oma elu Jumala Halastava Armastuse valgusel. Ema Marie de Gonzague'i tagasivalimine (21. märtsil 1896. aastal) seitsme hääletusvooru järel lõhestas kogukonna. Kuigi Thérèse oli ise noorim noviits, usaldas uus prioress tema hoole alla viis ülejäänud noviitsi. Antud tingimustes ei olnud see ülesanne kergete killast, ent ta viis seda ellu hämmastava küpsuse ja oskusega. Niisamuti usaldati talle kaks preestrit-misjonäri, kes olid suunatud Hiinasse ja Aafrikasse. Nendele seitsmele noorele inimesele avaldas ta "vaimuliku lapsepõlve väikese tee" saladused, mis olid tema elus juba nõnda palju korda saatnud. Vaevatud kuude viisi kõhulahtisusest, mis keeldus kangekaelselt ravile allumast, oli Thérèse'il 1896. aasta Pühal nädalal kaks hemorröahoogu. Olles kaugel paanikasse sattumisest, nägi ta selles oma Peiu kutset ja ootas peatset ühinemist Temaga. Ent Ülestõusmise ajal vallutas teda ootamatu ängistus ning ta astus hinge pimedasse öösse, "maa-alusesse labürinti", "udusse". Tundus nagu oleks taevas sulgenud tema ees oma väravad. See usu ja lootuse katsumus, mis tegi ta osaliseks Kristuse kannatustes, kestis mõningate hingetõmbeperioodidega elu lõpuni. Ent ta muutis katsumuse lunastavaks, nõustudes jääma üksi pimedusse, et ateistid võiksid saada Valgust. Sel suvel kirikus palvetades hakkasid teda piinama kummalised ja võimsad soovid: ta tahtis saada preestriks, prohvetiks, Kiriku doktoriks, misjonäriks, märtriks... Sattudes lõigule püha Pauluse kirjadest, avastas ta 22-aastasena oma tõelise kutsumuse: "Vaadeldes Kiriku Müstilist Ihu, ei tundnud ma end ära üheski püha Pauluse poolt kirjeldatud liikmes või õigemini tahtsin ma end näha neis kõigis... Minu kutsumuse võtme andis mulle Armastus. Ma mõistsin, et kui Kirikul on ihu, mis koosneb erinevatest liikmetest, siis ei saa sealt puududa kõige vajalikum ja suursugusem nende seast ning ma sain aru, et Kirikul on süda ja et see süda leegitseb Armastuses. Ma sain aru, et vaid Armastus paneb Kiriku liikmed tegutsema. Kui Armastus kustuks, ei kuulutaks apostlid evangeeliumit ega valaks märtrid oma verd... Ma mõistsin, et Armastus hõlmab kõiki aegu ja kohti... ühesõnaga, see on igavene!... Siis hüüdsin rõõmujoovastuses: "Oo Jeesus, mu Armastus... mu kutsumus, lõpuks olen ma selle leidnud: mu kutsumus on Armastus!... Jah, ma olen leidnud oma koha Kirikus ja see oled sina, mu Jumal, kes andis mulle selle koha... Kiriku, oma Ema südames, saan ma olema Armastus. Nii saan ma olema kõik... ja nii täitub minu unistus..."" (Käsikiri B, 3. köide). Pannes need sõnad 1896. aasta septembris kirja oma õe ja ristiema Pühima Südame Marie jaoks, andis ta maailmale vaimuliku meistriteose. Soov "päästa hingi" ei jätnud teda kunagi ning ta mõtles tõsiselt minna Karmelisse, mille Lisieux õed olid asutanud Saigonis. Ent märkamatult võttis võimust tuberkuloos. 1897. aasta alguses hakkas Thérèse tundma, et "tema tee pole enam pikk". Aprillis oli ta kurnatuse tõttu sunnitud loobuma ühiselust ja viibima kas oma kambris või aias. Juunis mõistis Pauline, et Thérèse sureb pea. Paanikasse sattudes anus ta ema Marie de Gonzague'i lubama Thérèse'il lõpetada mälestuste kirjapanek. Palavikus põledes kirjutas Thérèse veel 36 lehekülge väikesesse musta märkmeraamatusse. Täiesti kurnatuna saadeti ta 8. juulil infirmaariumi. Terve kuu köhis ta verd, magas vähe ega suutnud süüa, kui tuberkuloos hakkas mõjuma tema soolestikule. Doktor Cornièrs ravis teda oma aja meetoditega, ent need ei suutnud tema aitamiseks midagi teha. Thérèse'i õed valvasid kordamööda ta voodi kõrval. Aprillist saadik oli Pauline kirjutanud üles kõik, mida ta ütles. Enam kui 850 kirjapandud ütlust avaldati hiljem Viimaste kõnelustena. Selles lühikeses teoses Thérèse kannatab, palvetab, nutab, naljatab, et lahutada oma õdede meelt ja räägib oma lühikesest elust. Kestva pimeduse ohvrina õppis ta mõistma enesetapukiusatust, kuid elas usalduses ja armastuses kuni lõpuni. Ta samastas end Jeesusega ning ohverdas kõik "patuste eest". Ta tundis ülevoolavat soovi "teha head pärast oma surma". Suure vaevaga kirjutas ta viimased kirjad oma vaimulikele vendadele, isadele Belliere'ile ja Roulland'ile. Hirmus valu, mida ta kannatas, oli ta ära piinanud, kuid ta ei lakanud naeratamast ega kaotanud oma sügavat meelerahu. Lühiajalisele leevendusele järgnes 48-tunnine agoonia. Thérèse suri neljapäeval, 30. septembril 1897. aastal, sosistades: "Mu Jumal, ma armastan Sind!" Tema nagu säras. Nagu ta oli elanud, nii ta ka suri tundmatuna provintsi Karmelis— tuberkuloosi, kuid ka "Armastusse", nagu ta ise oli tahtnud. Ta kirjutas isa Belliere'ile: "Ma ei sure, ma astun Ellu." See oli vaid algus... Pärast tema surma 30. sept. 1898 Avaldatakse 2000 eksemplaris tema raamat Ühe hinge lugu 1899-1900 Esimesed palverännud Thérèse'i hauale: esimesed imed 1910 Esimesed sammud kanoniseerimise poole 1915 Bayeux's algab apostellik uurimisprotsess 1921 Benedictus XV kuulutab Austamisväärse jumalasulase kangelaslikke voorusi 1923 reliikviad viiakse Karmelisse. 29. aprillil Pius XI kuulutab Thérèse'i õndsaks 17. mai 1925 Pius XI kanoniseerib Thérèse'i Roomas (5000 palveränduri osavõtul) 14. sept. 1927 Pius XI kuulutab Thérèse'i koos püha Franciscus Xavier'ga Kiriku Misjonite kaitsepühakuks 30. sept. 1929 Paigale asetatakse Lisieux'sse ehitatava basiilika esimene kivi 11. juuli 1937 Basiilika pühitsetakse sisse 24. juuli 1941 Prantsuse Misjoni asutamine. Selle seminar paikneb Lisieux's 3. mai 1944 Pius XII kuulutab Thérèse'i Prantsusmaa teiseks kaitsepühakuks 1947 Thérèse'i surma 50. aastapäev. Tema reliikviad viiakse peaaegu kõikidesse Prantsusmaa piiskopkondadesse 1956 Autobiograafiliste käsikirjade (Ühe hinge loo originaal) faksiimileväljaanne 1973 Tähistatakse tema 100. sünnipäeva 2. juuni 1980 Paavst Johannes Paulus II käib palverännakul Lisieux's 1971-1988 Antakse välja Sajanda aastapäeva trükk (Thérèse'i Kogutud teoste kriitiline väljaanne) 1992 Avaldatakse uus Sajanda aastapäeva trükk ja esitletakse seda Johannes Paulus ll-le (18.02.1993) 1997 Thérèse'i "Ellu sisenemise" 100. aastapäeva pühitsemine Lisieux's ja kogu maailmas. Jumala ettenägevus Lisieux’ püha Teresa (püha Jeesuslapse-Teresa) Tegemist
on ühe väiketüdrukuga, XIX sajandi lõpu Prantsusmaal. Jumal, oma
ettenägevuses ja plaanides, kasutab selle väiketüdruku kiindumust
Paulinasse, tema vanemasse õesse, et aidata tal otsustada astuda
Lisieux' karmeliitide kloostrisse, tema õe jälgedes. Ka sellisel juhul
on ikka tegemist kutsumusega. Aastaid hiljem kirjutab Teresa sellest
Paulinale. Ema
suri, kui ta oli 4-aastane. Tüdruk kasvas õdede ja tädi hoole all ning
sai hariduse benediktiini nunnadelt. Ta oli 15-aastane, kui pere kõik
neli õde astusid Lisieux' karmeliitide kloostrisse. Kloostris
võttis Marie Francoise endale nimeks Jeesuslapse-Teresa. Järgnevad 8
aastat elas ta kloostris vaikselt, igapäevakohustusi täites. Ta suri
24-aastasena suurtes valudes tuberkuloosi. Enne surma kirjutas ta
lühikese autobiograafia "L'Historie d'une Ame" ("Ühe hinge lugu"). Selle
raamatu õrnus ja siirus võlus lugejaid ja seda tõlgiti paljudesse
keeltesse. Teresa oli näidanud, et pühaduse saavutamiseks pole vaja
korda saata suuri tegusid või olla üliandekas; piisab eneseohverdusest,
kuulekusest ja puhtusest. Ta kuulutati õndsaks 1923. Kanoniseeriti 1925 paavst Pius XI poolt. Neitsi ja Kiriku doktor. Ma
olin nii uhke oma kahe vanema õe üle, kuid Paulina oli see, kes täitis
minusuguse väiketüdruku unistusi… Kui ma hakkasin lalisema esimesi sõnu
ja ema küsis minult: „Millest sa mõtled?“, siis minu vastus oli alati
sama: „Paulinast!“…ja teine kord, kui ema küsis „Mida sa teed?“,
kirjutasin ma sõrmekesega köögiseina keraamikaplaadile ikka „Paulina!“… Tihti sain kuulda, et Paulinast saab kindlasti nunn. Täpsemalt ma ei teadnud, mida see tähendas, kuid mõtlesin: „Ka mina tahan saada nunnaks“. See on üks minu esimesi mälestusi ja sellest ajast peale pole ma enam kunagi meelt muutnud! ...Mu
kallis õde, Teie kaudu on Jeesus oma plaanid täide viinud ja mind oma
pruudiks valinud; Te ei olnud sel hetkel minu kõrval, aga meie hinged
olid üksteisega põimitud…Te olete alati olnud mulle ideaaliks, ma olen
alati tahtnud olla nagu Teie ning Teie eeskuju oli see, mis mind haaras ja
viis kahe aasta vanuselt neitsite Mõrsja juurde. Oo mu armas Paulina,
ma tahaksin Teile nii palju asju usaldada, Teiega nii palju õrnu tundeid
ja mõtteid jagada! Kuid ma pean jätkama seda lugu, ühe lillekese
täielikku lugu algusest peale ja kui ma peaksin rääkima detailidest oma
suhetes Teiega, siis ma jätaksin kõrvale kõik muud asjad! “Jääda
lapsukeseks Jumala ees tähendab, ära tunda oma olemust, oodata kõike
Jumalalt, nagu väike laps ootab kõike oma isalt ... Olles väike, see
tähendab ka, et inimene ei kirjuta enda arvele oma vooruslikke tegusid,
uskudes, et ta ise on millekski võimeline ... Ja lõpuks, et ta ei lase
end ära hirmutada oma eksitustest, sest lapsed kukuvad sageli, aga nad
on liiga väikesed, et endale väga haiget teha." Enne,
kui kätte võtta sulepea, laskusin põlvili Maria pühakuju ees ning
palusin talt juhatust, et mu mõtted saaksid paberile ilma vähimagi
meelehärmita tema jaoks. Avanud seejärel pühakirja, leidsin jällegi read
sõnadega, mis on mulle olnud minu elukutse ja ka terve mu elu
mõistatuseks: “Ja Jeesus läheb üles mägedesse ja kutsub enese juurde,
keda Ta ise tahtis, ja need tulid Tema juurde.” (Markuse evangeelium,
ptk III, 13) Neis
ridades olen avastanud oma hingele osaks saanud privileegide tähenduse.
Ta ei kutsunud endaga kaasa neid, kes olid selle ära teeninud ja seda
väärt, vaid neid, kes olid talle meelt mööda, ehk nagu Püha Paulus
väljendab: “Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma
heidan armu. Tähendab siis: see ei sõltu inimese tahtmisest ega
pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.” (Pauluse kiri roomlastele, pt
IX, 15 ja 16). Kaua olen mõelnud selle üle, miks Jumal eelistab ühtesid ja ei kohtle kõiki inimhingi võrdselt, õnnestades kõiki ühtemoodi. Olin
ka üllatunud, kui nägin, kuis ta ilmutas erakordset leebust pühakute
suhtes, kes teda olid solvanud, näiteks Püha Paulus ja Püha Augustinus.
Võib öelda, et Jumal kinkis neile oma helduse ning sundis neid seda
vastu võtma. Pühakute
elulugusid jutustavatelt lehekülgedelt olen saanud tihti mitmete
mõistatuste üle pead murda, sest viis, kuis Jumal suhtub
väljavalitutesse helluse ja soosinguga kogu nende elu vältel hällist
hauani, eemaldades kõik takistused nende teelt Tema otsingul, aidates
neid sääraste privileegide ja eelistustega, et neil õnnestub puhtana ja
määrdumatuna hoida oma kaunist ristimisrüüd, tekitas minus segadust.
Samas olen imeks pannud, miks miljonid vaesed patused on oma elu ära
elanud, ilma et neil oleks õnne olnud oma kõrvadega kuulda Jumala nime
lausutavat. Jeesuse
sõnadest olen aga leidnud arusaamise selle kohta, mis mulle
mõistatusena näis. Looduse imelist raamatut lugedes olen leidnud
vastused, sest kõik lilled, mis ta loonud, on eranditeta kaunid:
suursuguse roosi ja imevalge liilia ilu ei vähenda metskannikese magusat
lõhna ega silmarõõmu lihtsast karikakrast. Kui kõik lilled püüaksid
olla sarnased roosiga, kaoks igal kevadel meid hämmastav ilu põldudelt,
kus puhkevad õitsele ja kirjavad põllud üle väikesed metsalilled.
Looduse kaudu õpetas Jeesus mind mõistma erisuste sügavat mõtet. Jeesuse aias, kust sirguvad ja kasvavad inimhinged, on sarnaselt
lilleaiaga palju erinevusi. Näeme seal tema loodud sügavaid ning
veatuid hingi, mis sarnased liiliate ja roosidega, ning pisemaid ja
märkamatumaid nagu kannikesed ja karikakrad, mis Tema pilgule rõõmu
valmistades põllulappe ja rohumaid ilustavad. Loodu täiuslikkus sisaldub
Tema tahtes, meie püüdes olla ja elada vastavalt tema tahtele. Täiuslikkuse tee Celina, Teresa õde ja karmeliit, avaldas pühakukskuulutamise protsessi käigus Teresa kohta: "Erinevalt teistest müstikutest, kes pürgivad armastuse poole läbi vaimulike harjutuste, pani õde Jeesuslaps-Teresa armastuse ise oma kristliku täiuslikkuse tee aluseks”. Selle
prantsuse pühaku iseloomu põhijooned olid lapselik usaldus, soov olla
Jeesusele alati meelepärane, omakasupüüdmatus ja apostellik mure. Teresa kirjutas: "Suured
pühakud on töötanud Jumala auks; mina, kes olen väike hing, töötan
ainult selleks, et talle heameelt teha; oleksin valmis taluma suuremaid
kannatusi, kui ma vaid teaksin, et sellega paneksin teda vaid kordki
naeratama." Teises kirjutises loeme: "Vaid üht asja ma tahan: Jumala tahet teha…Ma tahan kõike seda, mida tema tahab mulle anda." Ja mitte asjatult oli tema elu moto "armastada Jumalat ja aidata teistel inimestel teda armastada”. "Minu kutsumus on armastus..." Mööda vaimuliku lapsepõlve teed elas Jeesuslaps-Teresa alandlikkuses, lihtsuses ja Jumala usalduslikkuses erakordsel viisil. Tema südames põles Jumala armastus ja kirgas soov viia
inimesed tema juurde. Sellepärast ohverdas Teresa oma nooruse,
haigused, lihasuretamised ja kloostri range distsipliini hingede
päästmise, rahvaste evangeliseerimise ja Kiriku rahva kasvamise eest. Tema oli ja on Kirikus armastus. Ta kirjutab oma autobiograafilises raamatus: "Soovides
väga märtrisurma, hakkasin ma lugema püha Pauluse kirju, kust ma
lootsin leida vastust. Mu pilk juhtus langema Korintlastele, esimese
kirja peatükkidele kaksteist ja kolmteist. Esimesest lugesin, et kõik ei
ole apostlid, ega prohvetid, ega õpetajad, sest silm ei saa ju olla
samal ajal käsi…, et on küll palju ihuliikmeid, aga on üks ihu. Ma
jätkasin lugemist julgust kaotamata ja lõpuks leidsin selle lohutava
manitsuse: “Aga taotlege suuremaid armuande! Ja ma näitan teile veel
ülevama tee: armastuse”... Püha Teresa tunnistab, et vaadeldes Kiriku
müstilist ihu, ei näe ta ennast mitte üksiku ihuliikmena,
mida püha Paulus loetleb ja see, mida ta soovib, on samastuda kõigi
nende ihuliikmetega. Armastuses avastas ta oma kutsumuse mõtte. “Adusin,
et Kirikul on süda mis põleb armastusest ja ainult armastus ajendab
kristlasi tegema häid tegusid... Siis hüüdsin täis rõõmu:
Oo Jeesus, mu arm, lõpuks olen oma kutsumuse leidnud: minu kutsumus on
armastus... Minu ema- Kiriku- südames tahan ma armastusest elada. Ütluste kogumik "Iga
kord, kui me ihkame armastada, siis tegelikult me juba armastame... Ma
tean, mida see tähendab, kui süda põleb armastusest". "Kui
sa ei leia muud kui tühjust iseenda sees, kui sulle tundub, et armastus
on su maha jätnud, kui sa ei tunne enam millegi vastu huvi..., siis
tuleb Jumal su südamesse ja kingib sulle oma armastuse". "Jumal ei vaja meie tegusid, ta vajab meie armastust... Mina olen valinud tee aidata Armastust armastada". "Pühadus ei seisne ühes või teises vagas harjutuses, vaid pigem valmiduses alandlikult anda end armastava Jumala kätte". "Ihkan
vaid üht: teha Jumala tahet... Tahan kõike seda, mida Jumal tahab mulle
anda". Teresa elumõte oligi armastada Issandat ja panna teisi teda
armastama. “Ma
tunnen, nagu algaks minu missioon alles praegu ja see missioon on
aidata inimestel armastada Jumalat nii, nagu mina teda armastan; minu
missioon koosneb sellest, kuidas õpetada teisi minema seda sama teed.
Kui Jumal võtab mind kuulda, siis elades taevas tahaksin elada ka maa peal kuni maailma lõpuni, et teha head kõigile inimestele”. Lisieux’ püha Theresa mõtteid “Nii
nagu ema paitab oma last lohutan ka mina teid, kannan teid süles ja
hellitan põlvedel ... Pärast niisuguseid sõnu jääb üle ainult vaikida,
tänulikkusest ja armastusest nutta.” (Ms B 1r-v) “(Kui
sõnakuulmatu laps) viskub isa käte vahele öeldes end kahetsevat, et
põhjustas isale südamevalu ja selle tõestuseks on nüüdsest sõnakuulelik
ja kui see laps siis palub isal ennast karistada suudlusega, siis ma ei
usu, et õnneliku isa süda suudaks vastu panna lapse usaldusele, sest ta
tunneb oma lapse siirust ja armastust.” (LT 258) “Jumal
soovis luua suured pühakud, keda võib võrrelda liiliate ja roosidega;
aga Ta lõi ka kõige vähemad nende seast ja needsinased peavad olema
rahul sellega, et on karikakrad ja kannikesed, kes on mõeldud rõõmustama
Taevaisa pilku kui paneb nad kasvama oma jalge ette.” (MsA 2v) “Ilma
end näitamata, häält tegemata juhendab Jeesus mind salajas, mitte
raamatute abil, sest ma ei saa aru sellest, mida loen, kuid mõnikord
pakub lohutust mõni sõna minu vaiksest palvest: “See siin on õpetaja,
kelle ma sulle annan, Ta õpetab sulle kõike, mida pead tegema. Ma tahan
lasta sul lugeda elu raamatust, kuhu on kätketud armastuse teadus.” (MsB 1r) “Minu hinge lugu: Hakata laulma sellest, mida pean kordama igavesti: Issanda halastusest.” (Ms A 2r) “Ma
sain aru, et meie Issanda Armastus ilmutab end niihästi kõige lihtsamas
hinges, kes milleski ei pane vastu tema armule, kui ka kõige
erakordsemas hinges.” (Ms A 2v) “Olen
palju kordi märganud, et Jeesus annab mulle teemoona, toidab mind iga
hetk uue toiduga, ma leian seda endast teadmata, kuidas see sinna sattus
... Ma usun lihtsalt, et mu vaese väikese südame põhjas on peidus
Jeesus ise, kes osutab mulle seda armu, et toimib minus ja viib mu mõtted sellele, mida Ta tahab, et ma antud hetkel teeksin.” (Ms A 76v) “Jeesus kannatas kurvalt! (...) Ja meie tahame kannatada suurelt-laialt! Milline pettekujutlus!” (LT 89) “Armastusele
on omane alanduda ... Jumal lõi lapse, kes midagi ei tea ja toob
kuuldavale vaid nõrku häälitsusi ... Niiviisi maa peale tulles näitab
Taevaisa oma lõputut suurust.” (Ms A, 2r, 3v) “Sel
jõuluööl kui Jeesus tegi end nõrgaks ja kannatajaks minu armastuse
pärast tegi Ta mind tugevaks ja julgeks, Ta rüütas mind oma relvadega ja
sellest õnnistatud ööst saadik pole ma üheski lahingus lüüa saanud,
vastupidi, ma sammun võidult võidule ja alustan kui nii võib öelda
“hiiglase jooksu”.” (Ms A 44v-45r) “Ah
Issand! Tean, et Sa ei nõua midagi võimatut, Sa tunned minust paremini
mu nõrkusi, mu ebatäiuslikkust, Sulle on hästi teada, et iial ei saaks
ma armastada oma õdesid nii nagu Sina neid armastad, kui Sina ise,
Jeesus, ei armastaks neid ka minus.” (Ms C, 12 v) “Kui
kurat üritab manada mu silma ette vigu, mis on ühel või teisel õdedest,
kes mulle eriti meeltmööda pole, hakkan kärmesti otsima tema voorusi,
tema häid püüdlusi ja ütlen enesele, kui ma ka nägin teda korra
langemas, võib ta ometi olla saavutanud terve hulga võite, mida ta
alandlikkusest varjab.” (MsC 12v) “Ah!
Andku Jeesus mulle andeks kui olen Talle südamevalu valmistanud, aga Ta
teab, et kuigi ma Usku ei oma, püüan ometi teha usu tegusid. Arvan, et
olen neid viimase aastaga teinud rohkem kui kogu oma elu ajal.” (Ms C 7r) “Armastajad vajavad üksindust, südamepuistamist ööl ja päeval, juba üksnes Su pilk on mu õndsus, ma elan Armastusest.” (PN 17) Kui
Jeesus andis oma apostlitele uue käsu, Oma käsu, nagu Ta ise hiljem
ütles, siis ei rääkinud Ta enam, et tuleb armastada ligimest nagu
iseennast, vaid et tuleb armastada ligimest nagu Tema, Jeesus, teda on
armastanud ja armastab kuni aegade lõpuni.” (Ms C 12v) “Oh!
Ma armastan seda uut käsku, sest see annab mulle kinnitust, et on Sinu
tahtmine armastada minus kõiki neid, keda Sa käsid mul armastada.” (MSC 12v) “Ah
kuidas Jeesuse õpetussõnad on vastuolus loomuse tundmustega, armu abita
oleks võimatu neid mitte üksnes teoks teha, vaid isegi neist aru
saada.” (MsC 18v) “Iial ei ole meil üleliia palju usaldust Taevaisa vastu, kes on nii vägev ja armuline.” “Et
taluda väljasaatmist pisarate orgu vajan ma Jumaliku Päästja pilku. See
Pilk täis armastust ilmutab mulle oma veetlust. Laseb mul ette tunda
saada taevast õnne. Mu Jeesus naeratab mulle kui ma Tema poole õhkan.
Siis ei tunne ma enam usu katsumusi. Mu Jumala Pilk, Tema võluv
Naeratus, see on minu Taevas.” (PN 32) “Jeesusele
meeldib näidata mulle ainsat teed, mis viib selle jumaliku palanguni,
see tee on väikese lapse eneseunustus kui ta hirmu tundmata uinub oma
Isa süles.” (MS B 1r) “Nüüd
on mu ainsaks sooviks armastada Jeesust meeletult ... Ma ei soovi
sugugi kannatusi ja surma (...) mind tõmbab ligi üksnes armastus ...
mulle näitab teed üksnes enesest loobumine, muud kompassi mul enam ei
ole!” (Ms A 82v-83r) “Kõige
enam tõmbab Taevaisa armu ligi tänulikkus, sest kui me täname Teda
heateo eest, on Ta liigutatud ja ruttab tegema meile kümmet uut heategu
ja kui me ikka sama tormakalt Teda täname kui äraarvamata palju armu
siis sellega kaasneb! Olen seda ise kogenud, proovige ja te näete. Olen
piiritult tänulik kõige selle eest, mida Ta mulle annab ja tõestan seda
Talle tuhandel eri moel.” (CSG 72) Sinu
süda, mis hoiab tallel süütust ja seda väljendab, ei saa mu usaldust
petta. Kui mu südames puhkeb maru, tõstan ma oma pea Sinu poole, Jeesus;
loen Sinu pilgust täis halastust: “Laps, sinu jaoks olen ma loonud
Taeva!” (PN 35, § 4) “(Peate püüdma magada, ütlen ma talle) - Ma ei saa, ma kannatan nii väga, seepärast ma palvetan ... (Ja mida te Jeesusele ütlete?) - Ma ei ütle Talle midagi, ma armastan Teda!” (DE, Sept 97) Oh
Jeesus! Jäta mulle piiritu tänulikkus, luba mul öelda Sulle, et oma
armastuses lähed meeletusteni... Kuidas võid siis tahta, et mu süda
nende meeletuste peale Sinu poole ei viskuks? Kuidas võiksid mu
usaldusel olla piirid?” (MsB 5v) “Vaimuliku
lapsepõlve tee on usalduse ja täieliku loobumise tee. Ma tahan õpetada
hingedele väikesi asju, mis minul nii hästi on välja tulnud; öelda
neile, et siin maamunal tuleb teha vaid üht asja: visata Jumalale
väikeste ohverduste õisi, võita Ta hellitustega, nagu tegin seda mina ja
just sellepärast võeti mind nii hästi omaks.” (DE, 17.7.2) “Jeesus, Jeesus, kui juba soov Sind armastada on hõrk, mis tähendab siis veel omada, maitsta Armastust? ...
Kuidas võib selline ebatäiuslik hing nagu minul igatseda vallata
Armastuse täiust? Oh, Jeesus! Mu esimene, mu ainus sõber, Sina ainuke,
keda ma armastan, ütle mulle, milline on see salasus?” (Ms B, 4v) “Ma
näen, et üksnes kannatus saab ilmale tuua hingesid ja rohkem kui iial
varem ilmutavad need Jeesuse ülevad sõnad mulle oma sügavaimat sisu: Tõesti,
tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see
jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Ms A 81 r) „Ärge kartke öelda Jeesusele, et armastate Teda, isegi siis, kui te seda ei tunne“ (PO, p429)
{mospagebreak}
{mospagebreak}