Maarjapais



Inimõigusest ja sõnavabadusest

paavstpressikal

Paavst Franciscuse kommentaar Pariisi sündmuste kohta pressikonverentsil lennul Sri Lankalt Filipiinidele 15. jaanuaril.


Küsimus: Püha Isa, eilsel missal Te rääkisite usuvabadusest kui fundamentaalsest inimõigusest. Kuid pidades lugu erinevatest religioonidest, mis on on samuti põhjapanev inimõigus, kui kaugele võime oma väljendusvabadusega minna?


Paavst Franciscus: Tänan väga selle intelligentse küsimuse eest! Ma usun, et need mõlemad on fundamentaalsed inimõigused, nii usuvabadus kui sõnavabadus. Me ei saa... te olete prantslane, õigus? Niisiis, lähme tagasi Pariisi juurde, räägime selgelt. Me ei saa varjata tõde: igaühel on õigus praktiseerida oma usku, ilma kedagi kahjustamata, vabalt. Nii me seda teeme ja nii me soovime, et kõik seda teeksid.


Teiseks, me ei saa solvata, sõdida, tappa oma usu nimel, see tähendab Jumala nimel. See, mis praegu toimub, jahmatab meid, aga mõtleme omaenda ajaloole: kui palju ususõdasid meil on olnud! Võime mõelda Pärtliöö peale: kuidas seda mõista? Ka meie oleme selles osas patused. Kuid ei saa Jumala nimel tappa, see on vale. Tappa Jumala nimel on ränk eksitus. Ma arvan, see on usuvabaduse juures põhiline: meil on see vabadus, kuid ilma kedagi kahjustamata ja provotseerimata, ilma religiooni nimel tapmiseta.


Sõnavabadus... igaühel on mitte ainult vabadus, õigus, vaid ka kohustus öelda seda, mis aitab kaasa ühise hüve poole püüdlemisel. Kohustus! Mõtleme näiteks, et kui üks parlamendiliige või senaator ei ütle seda, mille ta leiab olevat õige tee, siis ta ei tegutse ühise hüve heaks. Mitte ainult nemad, vaid paljud teised samuti. Meil on kohustus rääkida avatult, omada seda vabadust, kuid ilma kedagi solvamata. On tõsi, et ei tohi reageerida vägivaldselt, kuid kui näiteks doktor Gasbarri (kes organiseerib Püha Isa visiite), minu suur sõber, ütleks mõne halva sõna minu ema kohta, siis ootaks teda hoop. See on normaalne, see on normaalne! Me ei tohi provotseerida, me ei tohi teiste inimeste usku pilgata, me ei tohi usku naeruks panna.


Paavst Benedictus XVI rääkis ühes oma kõnes, ma ei mäleta täpselt kus (Regensbugi kõnes) sellest post-positivistlikust mõtteviisist, post-positivistlikust metafüüsikast, mis on viinud uskumuseni, et kõik religioonid ja kõik usulised väljendused on viimselt teatud liiki subkultuurid, mida tuleb sallida, kuid millel ei ole erilist väärtust, mis ei ole osa valgustatud kultuurist. Selline mõtteviis on osa valgustusajastu pärandist!


Ja nii teevadki paljud inimesed, kes räägivad halvasti teistest religioonidest või religioonist üleüldiselt, teiste inimeste religiooni üle nalja, pilkavad seda. Need inimesed provotseerivad ja siis võib juhtuda see, mis juhtuks doktor Gasbarriga, kui ta ütleks midagi minu ema kohta. See tähendab, et on olemas piir. Igal religioonil on oma väärikus; igal religioonil, mis austab elu, inimelu, inimisikut. Ma ei saa seda naeruks panna, ja see ongi piir. Selgitusena sellest piirist, sellest, et väljendusvabadusel on piirid, tõin ma näite oma emast. [Ma ei tea, kas ma suutsin küsimusele vastata. Aitäh!]

Social button for Joomla

Välismaa


Paavst Franciscus: perekond on Euroopa suurim aare05 Jun 2017 09:34
Paavst Franciscus: perekond on Euroopa suurim aare

Neljapäeval, 1. juunil võttis paavst Franciscus audientsil vastu Katoliku Perekondade Assotsiatsiooni Euroopa Föderatsiooni (FAFCE) liikmed. Assotsatsiooni kohtumine paavstiga leidis aset seoses 20 aasta täitumisega selle asutamisest. FAFCE tegutseb 14 Euroopa riigis ning omab osaleja staatust Euroopa Nõukogus. Paavst Franciscus ütles, et perekond on Euroopa suurim aare. Ta jätkas öeldes, et perekonnad teenivad ühiskonda ning sisaldab vastastikuse pühendumist [ ... ]

Loe edasi ...
Paavst Franciscus: Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi01 Jun 2017 15:13
Paavst Franciscus: Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi

/Paavst Franciscuse katehhees Nelipüha eel/

Kallid vennad ja õed!
Nelipüha eel peame rääkima seosest, mis on kristliku lootuse ja Püha Vaimu vahel. Vaim on tuul, mis lükkab meid edasi, mis hoiab meid teerajal, mis paneb meid end tundma kui palverändurid ja võõrad ning ei lase meil end sisse seada ja saada "paikseks" rahvaks. Kiri heebrealastele võrdleb lootust ankruga (6,18-19); ning sellele pildile võime lisada purje. Kui ankur [ ... ]

Loe edasi ...
Veel artikleid ...

Halastuse aasta


Halastusteod on „käsitöö“. Halastus ei lõppe Juubeliaasta lõpuga23 Jan 2017 14:42
Halastusteod on „käsitöö“. Halastus ei lõppe Juubeliaasta lõpuga

Paavst Franciscus on palunud, et halastuse mõiste ei kulmineeruks selle ilusa juubelisündmuse lõpetamisega, Erakorralise Halastuse Juubeliaasta lõpuga ja Pühade Uste sulgemistega. “Me oleme kutsutud edendama halastuse kultuuri, mis põhineb teistega kohtumise taasavastamisele. See on kultuur, milles keegi ei vaata teist ükskõikselt ega pööra pilku ära vendade ja õdede kannatamiselt. Halastusteod on „käsitöö“ [ ... ]

Loe edasi ...
Jumala halastus ei lõppe kunagi. Intervjuu halastuse misjonäriga isa David Caroniga O.P.21 Nov 2016 17:30
Jumala halastus ei lõppe kunagi. Intervjuu halastuse misjonäriga isa David Caroniga O.P.

Erakorraline Halastuse Aasta on lõppenud, kuid halastus ei lõppe. Siinjuures üks lühiintervjuu isa David Caroniga, O.P. (USA Püha Martin Porres'i provintsist), kes oli Erakorralisel Halastuse Juubeliaastal halastuse misjonäriks. Halastuse misjonärid nimetas paavst Franciscus Halastuse Aasta Tuhkapäeval ja läkitas nad maailma Jumala halastuse ning meeleparanduse tööriistaks. Küsitles isa Michal Osek, O.P. *Intervjuu avaldatakse küsitleja [ ... ]

Loe edasi ...
Veel artikleid ...