Me ei tohi kurjuse suhtes ükskõikseks jääda. Paavsti Läkitus Paastuajaks 2012
- Avaldatud Kolmapäev, 15 Veebruar 2012 10:37
“ Olgem üksteise suhtes tähelepanelikud, et olla armastuse ja heade tegude innustajad” ( Hb 10:24 )
Paastuaeg annab meile taas kord võimaluse mõtiskleda Kristliku eluviisi tõelise olemuse üle. See on parim aeg, nii indiviidi tasandil kui ka kogukonnas, Jumala sõna ja sakramentide abil oma teekonda usus värskendada. See tee on Ülestõusmise rõõmu ootuses märgistatud palve, jagamise, vaikuse ja paastumisega.
Sel aastal tahaksin esitada mõned mõtted Piiblist, mis on väljavõtted Kirjast Heebrealastele: “Olgem üksteise suhtes tähelepanelikud, et olla armastuse ja heategude innustajad”.
Need sõnad on osa lõigust, kus püha autor kutsub meid üles usaldama Jeesust Kristust kui Ülempreestrit, kes on meile andnud andestamise võidu ning näidanud tee Jumala juurde. Kristuse läheduses olemine on viljakas, kui elu on rajatud kolmele teoloogilisele voorusele: mis tähendab Isandale lähenemist “ usuga täidetud siira südamega” (s.22), toetudes “lootusele, mida me kuulutame” (s.23), elades koos oma õdede ja vendadega “ armastuse ja heategudega” (s.24) mõtestatud elu. Autor kinnitab, et elades Evangeeliumi järgi, mille eshatoloogiline siht on täielik osadus Jumalaga, on vajalik osadus liturgias ja ühispalves (s.25). Siinkohal tahaksin kajastada 24. kirjarida, mis pakub sisutiheda, väärtusliku ja alati ajakohase õpetuse Kristliku elu kolmest aspektist: teistest hoolimine, vastastikune austus ning isiklik pühadus.
1.“Olgem üksteise suhtes tähelepanelikud”: vastutustunne meie õdede ja vendade suhtes.
See esimene aspekt on sissejuhatus mõistele “tähelepanelik olema”: Kreeka verb, mida siin kasutati, on katanoein, mis tähendab järele uurima, tähelepanelik olema, tähelepanelikult vaatlema ja midagi hindavalt vaatlema. Evangeeliumis puutume selle sõnaga kokku seal, kus Jeesus kutsub jüngreid mõtisklema selle üle, kuidas kaarnad , ilma et nad ise vaeva näeksid, saavad osa Jumala hoolitsusest (Lk 12:24) ning et me märkaksime palki eneste silmis, enne kui näeme pinda oma venna silmas (Lk 6:41). Ühes teises kirjareas Heebrealastele leiame julgustuse “pööra oma meeled Jeesuse poole”(Hb 3:1), meie usu Apostli ja Ülempreestri poole. Niisiis, see verb, mis juhatab sisse meie ekshortatsiooni, õpetab nägema teisi, eelkõige Jeesust, olema üksteisest huvitatud ning mitte jääma isoleerituks ja ükskõikseks meie vendade ja õdede saatuse suhtes. Liigagi tihti on suhtumine just vastupidine: isekusest tingitud huvi puudumine, mida maskeerib “privaatsuse respekteerimine”.
Ka tänapäeval manitseb Isanda hääl meid olema üksteise suhtes tähelepanelikud. Samuti kutsub Jumal meid olema oma vendade ja õdede “eestkostjad”(1Ms 4:9), et luua vastastikusel hoolivusel ja heaolul baseeruvad suhted. Armastuse ülim käsk nõuab meilt tunnistamist, et oleme vastutavad teiste eest nagu iseenda eest, sest me kõik oleme Jumala poolt loodud ja seega Tema lapsed. Inimeseks olemises oleme vennad ja õed, niisiis ka usus, see teadmine peab aitama meil teistes ära tunda Jumala poolt lõputult armastatud tõelist alter ego. Kultiveerides suhtumist teistesse kui vendadesse ja õdedesse, kasvab meie südametes solidaarsus, õiglus, halastus ning kaastunne. Jumala Teener Paavst Paul VI väitis, et tänapäeva maailm kannatab eelkõige vennaarmastuse puudumise all: “Inimkond on üliväga haige, selle põhjus ei ole niivõrd loomulike ressursside ammendumine, ega ka nende kontroll priviligeeritud vähemuse poolt, kuivõrd vennalike sidemete nõrgenemine indiviidide ja rahvuste tasandil”(Populorum Progressio, 66).
Tähelepanelikkus teiste suhtes eeldab, et soovime neile seda ,mis on igakülgselt hea: füüsiliselt, moraalselt ja spirituaalselt. Kaasaja kultuur näib olevat minetanud tunnetuse, mis on hea ja mis halb, seega on reaalne vajadus uuesti kinnitada, et headus on olemas, ta jääb ja valitseb, kuna Jumal on “suuremeelne ja toimib suuremeelselt”(Ps 119:68). Headus on kõik see, mis annab, kaitseb ja edendab elu, vendlust ning ühtsust. Vastutustunne üksteise suhtes on töötamine teiste heaolu nimel, lootuses, et ka nemad muutuvad vastuvõtlikuks headusele ja selle nõuetele. Olla tähelepanelik üksteiste suhtes tähendab, et oleksime teadlikud nende vajadustest.. Pühakiri hoiatab ohu eest, et meie südamed võivad kalgistuda teatud tüüpi “spirituaalse anesteesia” tõttu, mis teeb meid ükskõikseks teiste kannatuste suhtes. Evangelist Luukas toob näiteks kaks Jeesuse tähendussõna. Tähendussõnas Heast Samariitlasest mööduvad preester ja leviit ükskõikselt röövitud ja röövlite poolt läbipekstud mehest (Lk 10:30-32). Rikka mehe ja Lazaruse tähendussõnas on rikas mees hoolimatu Lazaruse võimete suhtes, kes omaenda ukse ees nälga sureb (Lk 16-19).Mõlemad tähendussõnad on mittehoolivuse näideteks. Mis siis takistab inimlikku ja armastavat suhtumist meie vendadesse ja õdedesse? Sageli on selleks materiaalse rikkuse omamine ning küllastustunne, aga selle põhjuseks võib olla ka tendents asetada oma isiklikud huvid ja probleemid teiste omadest kõrgemale. Me ei tohiks iial olla võimetud “näitama üles halastust” nende suhtes, kes kannatavad. Meie südamed ei tohiks iial olla niivõrd mähitud oma probleemidesse, et me ei kuule enam kannatajate appihüüdu. Südame alandlikkus ja isikliku kannatuse kogemus võivad äratada meis kaastunde ja empaatia. “Õiglane mõistab rõhutut, aga õelal puudub mõistev meel” (Õp 29:7). Me suudame seega mõista nende õnnistatud olekut, “kes leinavad”(Mt 5:5), neid, kes seeläbi on võimelised nägema endast kaugemale ning tundma kaastunnet kannatajate vastu. Pöördudes üksteise poole ja avades oma südamed nende vajadustele, loome eeldused pääsemiseks ja lunastuseks.
“Olles üksteise suhtes tähelepanelikud”, tähendab olla hooliv nende spirituaalsete vajaduste suhtes. Tahaksin siinkohal meenutada ühte kristliku elu aspekti, mis minu arvates on suhteliselt unustatud olnud: vennalik manitsemine igavese lunastuse pärast. Üldiselt võttes oleme tänapäeval küllaltki tundlikud teiste füüsilise ja materiaalse heaolu suhtes, aga vaikime peaaegu täielikult maha vastutuse oma vendade ja õdede spirituaalsete vajaduste osas. Varases Kirikus ja kogudustes, mis olid tõeliselt usuküpsed, see nii ei olnud, nad ei keskendunud ainult oma vendade ja õdede füüsilisele tervisele, vaid ka nende spirituaalsele tervisele, niisiis lõppeesmärgile. Pühakiri räägib meile: “Anna targale ja ta armastab sind selle eest, õpeta õiget ja ta võtab veelgi enam õpetust” (Õp 9:8). Kristus ise käsib meid manitseda patuteele läinud venda (Mt 18:15). Verb, mida kasutati vennaliku noomitusena – elenchein – on sama, millega viidatakse Kristuse prohvetlikule missioonile, manitsetakse kurjusele andunud sugupõlve. (Ef 5:11).Kiriku traditsioon on patuste noomimise liitnud spirituaalse halastustöö hulka. Oluline on taas leida see Kristliku heategevuse dimensioon. Me ei tohi vaikivalt seista kurja ees. Ma pean silma kõiki neid Kristlasi, kes lähtuvalt inimlikust suhtumisest või puhtalt isiklikust mugavusest, võtavad omaks üldkehtiva mentaliteedi ning ei hoiata oma vendi ja õdesid, kes mõtlevad ja toimivad vastupidiselt tõele ning eksivad kõrvale headuse rajalt. Kristlik manitsemine ei ole kunagi motiveeritud süüdistamise ja etteheidete vaimust, vaid on alati juhitud armastusest ja halastusest, lähtudes ehtsast heasoovlikkusest teiste suhtes. Nagu Apostel Paulus ütleb: “Kui keegi teist satuks mingisse eksitusse, siis teie, kes te olete vaimulikud, parandage teda leebe meelega ja valvake ka iseennast, et te ei läheks eksiteele”(Gl 6:1). Maailmas, mis on moonutatud individualismist, on vaja taasavastada vennaliku manitsuse tähtsus, et me koos võiksime käia pühaduse teed. Pühakiri õpetab meile, et isegi” õiglane kukub seitse korda” (Õp 24:16); me kõik oleme nõrgad ja ebatäiuslikud (Jn 1:8). See on suur ülesanne, abistada teisi ning suunata nemad meid aitama, nii et oleksime avatud kogu tõele iseendast, suunates oma elu ja käies
sirgjoonelisemalt Issanda teel. Me vajame alati ühte valvsat pilku, mis armastaks ja manitseks, mis teaks ja mõistaks, mis märkaks ja andestaks (Lk 22:61), nii nagu Jumal on seda meie kõigiga teinud ja alati teeb.
2. “Olles üksteise suhtes tähelepanelikud”: vastuandmise oskus.
Vastastikune hoolivus on kontrastiks mentaliteedile, mis maise elu dimensioone ahendades, ei näe seda eshatoloogilisest perspektiivist ning aktsepteerib isikliku vabaduse nimel iga moraalset valikut. Selline ühiskond võib muutuda pimedaks nii füüsiliste kannatuste kui ka elu spirituaalsete ja moraalsete nõudmiste suhtes. Kristlikes kogukondades ei tohiks see nii olla! Apostel Paulus julgustab meid otsima „teid, mis viivad rahule ja võimalusi teineteise toetamiseks“ (Rm 14:19), kaasinimese hüvanguks, „et me toetaksime üksteist nii“ (15:2), et ei otsiks mitte isiklikku kasu vaid „ igaühe heaolu nii, et nad saaksid päästetud“ (1Kr 10:33). See vastastikune korrigeerimine ja julgustamine inimlikult ja headuse vaimus peab olema Kristliku kogukonna elu osaks.
Issanda jüngrid, olles ühendatud Temaga Euharistia läbi, elasid osaduses, mis ühendas nad ühe ihu liikmeteks. See tähendab, et teine on osa minust ja tema elu ning kannatus ühineb minu oma elu ja kannatusega.. Puutume siin kokku ühtsuse sügavamõttelise aspektiga: meie eksistents on ühendatud teiste omaga nii heas kui halvas. Nii meie patud kui meie armastuse teod omavad sotsiaalset dimensiooni. See vastastikune suhe on nähtav Kirikus, mis on Kristuse müstiline ihu: kogukond kahetseb pidevalt pattu ja palub pattude andeksandmist oma liikmetele ning samas ka lakkamatult rõõmustab vooruse ilmingute ja heategude üle enese keskel. Nagu ütleb Püha Paulus:“ Iga osa peab võrdselt hoolt kandma kõigi teiste eest“ (1Kr 12:25), sest me kõik oleme üks ihu. Heateod meie vendadele ja õdedele, väljendudes almuste andmises, on koos palvete ja paastumisega Paastuajale omased. Kristlased saavad väljendada oma ühte ihusse kuulumist, mis on Kirik, suhtumisega kõige vaesematesse. Samuti tähendab teistest hoolimine selle hea tunnustamist, mida Jumal teeb teistes ning tänulikkust selle armu ime vastu, mida Kõigeväeline Jumal oma headuses jätkuvalt oma laste läbi teostab. Kui Kristlased märkavad Püha Vaimu tegevust teistes, nad ei saa muidu kui ülistavad taevast Isa (Mt 5.16).
3.“ Et olla armastuse ja heade tegude innustajad“: liikudes koos pühaduse poole.
Need sõnad Kirjast Heebrealastele (10:24) ajendavad meid universaalsele pühaduse kutsele vastama, mis on pidev vaimne teekond, kus püüdleme üha suurema spirituaalse täiuslikkuse ja üha viljakama heategevuse poole (1Kr 12:31-13-13). Tähelepanelikkus teineteise suhtes juhib meid üha kasvava efektiivse armastuseni, mis „nagu koiduvalgus muutub eredamaks päeva saabudes“ (Õp 4:18), muutes meid nii, et elame iga päev kui selle igavese päeva ootuses, mis on Jumala juures. Sel viisil kasvab Kirik ise pidevalt vastu täiuslikkusele Kristuses (Ef 4:13). Meie ekshortatsioon teineteise julgustamiseks, et saavutada täiuslikkus armastuses ja heategudes, on asetatud dünaamilisse kasvamise perspektiivi. Kahjuks eksisteerib alati ka kiusatus muutuda leigeks, lasta vaimul jahtuda, mitte kasutada olemasolevaid võimeid meie eneste ja teiste heaks (Mt 25:25). Me kõik oleme saanud spirituaalsed ja materiaalsed rikkused, mis on mõeldud Jumala plaani elluviimiseks Kiriku heaks ja meie endi lunastuseks (Lk 12:21b; Tm 6:18). Vaimsed õpetajad tuletavad meile meelde, et usuelus need, kes ei arene, paratamatult liiguvad tagurpidi. Armsad vennad ja õed, võtkem vastu kutse, täna ja alati, püüelda „Kristliku elu kõrge standardi poole“ (Novo Millennio Ineunte, 31). Kiriku õpetus, mis tunnustab ja kuulutab teatud silmapaistvaid Kristlasi Õndsateks ja Pühadeks, on mõeldud selleks, et inspireerida teisi imiteerima nende voorusi. Püha Paulus kutsub meid üles “üksteisest ette jõudma vastastikuse austuse ülesnäitamises“ (Rm 12:10).
Maailmas, mis nõuab Kristlastelt uuendatud armastuse ja truuduse tunnistamist Isandale, tundku igaüks meist tungivat vajadust üksteist halastuses, teenimises ja heategudes ennetada (Hb 6:10). See pöördumine on eriti tungiv praegusel Ülestõusmispühadeks valmistumise pühal ajal. Edastades oma hardad head soovid õnnistatud ja viljakaks Paastuajaks, usaldan ma teid kõiki Igavesti Neitsiliku Maarja eestkoste alla ning jagan südamlikult välja oma Apostelliku Õnnistuse.
Vatikan, 3. novembril 2011
BENEDICTUS PP. XVI