Katoliku Kirik Eestis

Püha Isa Benedictus XVI läkitus paastuajaks

Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud.

Armsad vennad ja õed!

„Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud” (Jh 19:37). See on piibellik teema, mis tänavu meie paastuaegset endassesüüvimist juhib. Paast on sobiv aeg, et õppida olema koos Maarjaga ning Johannesega – armastatud apostliga, kes oli lähedane temale, kes ristil oma elu kogu inimkonna eest ohvriks tõi (vrd Jh 19:25). Pöörakem sel patulunastuse ja palvetamise ajal pilk veelgi innukama osavõtlikkusega ristilöödud Kristuse poole, kes Kolgatal surres ilmutas meile täielikult Jumala armastust meie vastu. Entsüklikas Deus caritas est kõnelesin pikemalt armastuse teemal, tõstes esile selle kaks põhilist vormi: agape ja eros.

Jumala armastus: agape ja eros

Termin agape, mis Uues Testamendis sageli esineb, osutab kellegi ennastandvale armastusele, keda huvitab üksnes teise heaolu. Teisalt aga, sõna eros tähistab selle armastust, kes ihaldab midagi, mida tal pole, ning igatseb ühtsuse järele armastatuga. Armastus, millega Jumal meid ümbritseb, on kahtlemata agape. Tõepoolest, kas inimene saaks anda Jumalale midagi, mida tal veel ei ole? Kõik, mis inimolend on ning mida ta omab, on Taevaisa and. Seega on loodud olend see, kes vajab Jumalat kõiges. Ent Jumala armastus on ka eros. Vanas Testamendis ilmutab maailma Looja rahvale, kelle ta on ära valinud, oma kiindumust, mis ületab igasuguse inimliku motivatsiooni. Prohvet Hoosea kirjeldab seda jumalikku kirge niisuguste väljendusrikaste kujundite abil nagu mehe armastus abielu rikkunud naise vastu (vrd 3:1-3). Omalt poolt, Heseekiel, rääkides Jumala suhtest Iisraeli rahvaga, ei karda kasutada ilmekat ja kirglikku keelt (vrd 16:1-22). Need Piibli tekstid viitavad sellele, et eros on osa Jumala tõelisest südamest: Kõigeväeline ootab oma loodult jah-sõna nagu noor peigmees oma armastatult. Kahjuks on inimkond juba päris algusest peale kurja valedest kiusatusse viiduna hüljanud Jumala armastuse, enesepiisavuse illusioonis, mis on teostamatu (vrd 1Ms 3:1-7). Iseendasse pöördudes kohkus Aadam eemale eluallikast – Jumalast – ning temast sai esimene neist, „kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves” (Hb 2:15). Sellele vaatamata ei andnud Jumal alla. Vastupidi, inimese „ei” oli otsustav ajend, mis tõukas teda ilmutama oma armastust kogu selle lunastavas jõus.

Rist näitab Jumala armastuse täiust

Just risti müsteeriumis ilmneb taevase Isa halastuse tohutu vägi kogu täiuses. Oma loodud olendite armastuse tagasivõitmiseks nõustus ta maksma väga kõrget hinda: oma ainusündinud poja vere. Surm, mis esimese Aadama jaoks oli üksinduse ja jõuetuse ülim märk, muutus nõnda uue Aadama ülimaks armastuse ja vabaduse teoks. Nii võib väga hästi koos Püha Maksim Usutunnistajaga tõdeda, et Kristus „suri, kui nii võiks öelda, jumalikult, sest ta suri vabal tahtel” (Ambigua, 91, 1956). Ristil on saanud teatavaks Jumala eros. Eros on tõepoolest, nagu Pseudo-Dionysios seda väljendas, jõud, „mis ei lase armastajal jääda iseendaga, vaid tõukab teda armastatuga üheks saama” (De divinis nominibus, IV, 13: lk 3,712). Kas on veel „hullumeelsemat erost” (N. Cabasilas, Vita in Cristo, 648) kui see, mis viis Jumala Poja selleni, et ta sai üheks meiega, isegi meie pattude tõttu kannatamise hetkeni?

„Seda, kelle nad on läbi torganud”

Armsad vennad ja õed, vaadakem läbitorgatud Kristust ristil. Tema on ületamatu ilmutus Jumala armastusest, milles eros ja agape, nii vastandlikena siiski teineteist valgustavad. Ristil on Jumal ise see, kes anub oma loodu armastust: ta januneb meist igaühe armastuse järele. Apostel Toomas tundis Jeesuses ära „Issanda ja Jumala”, kui pani oma käe tema küljehaava sisse. See ei ole üllatav, paljud pühakud on leidnud Jeesuse südames selle armastuse müsteeriumi sügavaima väljenduse. Õigusega võib öelda, et ilmutus Jumala erosest inimese suhtes on tema agape ülim väljendus. Tõesti, üksnes armastus, mis ühendab kellegi vabatahtliku anni ja kirgliku ihalduse vastastikkuse järele, külvab rõõmu, mis kergendab ka kõige raskemat koormat. Jeesus ütles: „Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde” (Jh 12:32). Vastus, mida Issand meilt tulihingeliselt igatseb, on eelkõige see, et me võtame vastu tema armastuse ning lubame endil olla tõmmatud tema juurde. Siiski, tema armastuse vastuvõtmisest üksi ei piisa. Me peame sellele armastusele vastama ning pühenduma teiste teavitamisele sellest. Kristus „tõmbab mind enda poole”, et ühineda minuga nii, et ma õpiksin armastama vendi tema armastusega.

Veri ja vesi

„Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud”. Vaadakem usaldusega Jeesuse läbistatud külge, kust voolab verd ja vett (Jh 19:34)! Kirikuisad on neid elemente pidanud ristimise ja armulaua sakramentide sümboleiks. Ristimisvee kaudu antakse meile tänu Püha Vaimu toimimisele juurdepääs kolmainsusliku armastuse lähedusele. Paastuaja teekonnal, meenutades oma ristimist, kutsutakse meid iseendist välja tulema, et end Isa armulikku embusse usaldada (vrd Püha Johannes Kuldsuu, Katehees, 3,14jj). Veri, hea karjase armastuse sümbol, voolab meisse iseäranis armulauamüsteeriumis: „Armulaud tõmbab meid Jeesuse eneseandmise akti ... me siseneme tema eneseandmise dünaamikasse“ (Entsüklika Deus caritas est, 13). Elagem siis paastuajas kui armulaua-ajas, mil Jeesuse armastust vastu võttes õpime seda iga sõna ja teoga levitama. Mõtiskledes selle üle, et see, „kelle nad on läbi torganud,” innustab meid avama oma südame teistele, tundes ära inimese väärikusele tekitatud haavu, leiame eriti jõudu võidelda inimelu solvamise ja inimese ekspluateerimise kõikide ilmingute vastu ning leevendada nii paljude inimeste üksinduse ja hüljatuse tragöödiaid. Olgu paastuaeg igaühe jaoks uuendatud kogemus meile Kristuses antud Jumala armastusest – armastusest, mida peame omakorda iga päev taas andma oma ligimestele, eriti aga neile, kes kõige rohkem kannatavad ja abi vajavad. Üksnes sel viisil saame Paasapüha rõõmus täielikult osaleda. Juhatagu Maarja, Imelise Armastuse Ema meid sel paastuaja teekonnal, tõelise pöördumise teekonnal Kristuse armastuse poole. Soovin teile, vennad ja õed, viljakat paastuaja rännakut ning annan teile kõigile erilise apostelliku õnnistuse.

Vatikanis, 21. novembril 2006 Benedictus PP. XVI