Piiskopi läkitus Eestimaa katoliiklastele Ülestõusmispühadeks
- Avaldatud Teisipäev, 18 Märts 2008 02:00
Armsad vennad ja õed Kristuses,
Ma sooviksin pöörduda taas teie poole nüüd, kui me astume üle Vaikse Nädala läve. Nüüd ootame neid sündmusi, mis on muutnud meie ja maailma elu. Apostel Peetrus väljendab sellisel viisil Paasasündmuste tähtsust ja mõju meie hingele: ´Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks¡ (1Pt 1:3). Tema kuulajad elasid ühiskonnas, mida iseloomustasid moraalne segadus ja skeptilisus, inimeste seas, kelle jaoks elu peale surma oli eelkõige suur küsimärk, valgustamatu mõistatus. Kristuse Ülestõusmise Rõõmusõnum uuendas tolleaegset maailma, nii nagu ta uuendab ka praegust maailma. Ta muutis kristlased ´elavaks lootuseks¡.
Mõned kuud tagasi saatis paavst Benediktus XVI kristlastele entsüklika ´Spe Salvi¡ (päästetud lootuses), mis innustab meid elama lootuses, sest lootus on kõige reaalsem ja konkreetsem asi meie elus. Elada lootuses tähendab elada sellisel viisil, et tulevik elab meie olevikus. See ei ole sugugi ebareaalne hoiak, sest tegelikult on meie ühiskond otseses mõttes lootuse vili. Sel aastal me tähistame Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, see tähendab, et meenutame seda põlvkonda, kes ei kartnud ehitada oma olevikku tuleviku lootuses. Kui tänulikud me peame olema oma esivanematele! Nende lootus muutis eesti rahva elu. Võib ka öelda, et ta muutis eriti Eestimaa katoliiklaste elu, kuna saavutatud vabadus andis võimaluse, et paavsti saadikud taas elustaksid eesti katoliku kirikut.
Lootus on iseloomustanud ka järgmist põlvkonda. Tänu sellele ei kustunud vabaduse ja inimväärikuse ideaalid Teise Maailmasõja järgsel traagilisel ajal. Meie, katoliiklased, meenutame erilise tänulikkusega peapiiskop Eduard Profittlichit, isa Heinrich Werlingit, isa Mikelis Krumpansit ja kõiki teisi, kes hoidsid sellel raskel ajal usu valgust ja Kiriku elu. Kas nad oleksid teinud seda, mida nad tegid, kui nad ei oleks elanud lootuses, Ülestõusmise lootuses muidugi, aga ka lootuses, et inimene ei saa elada ilma Kristuseta, et inimene leiab uuesti tee Kristuse juurde, et ateistlikud ideoloogiad ei jää püsima.
Ja meie, kallid vennad ja õed, kes tulime hiljem, millises lootuses meie praegu elame? Kuidas oleme me ´elav lootus¡, kui võtta uuesti ette apostel Peetruse sõnad? Meie põlvkond on saanud seda, mida tema eelkäijad on lootnud, tänu sellele, et tema eelkäijad on lootnud. Millise lootuse nimel me praegu elame? Paavst Benediktus XVI annab oma kõnedes ja kirjades meile vastused. Ma tooksin esile kaks neist:
Me elame lootuses, me tõmbame tuleviku oma olevikku, kui me usume, et praegune maailm ja praegused inimesed on võimelised vastu võtma Kristuse sõna ja teda kuulama. Me võime mõelda, et on raske, aga tegelikult oli 90 aastat tagasi mõte, et Eesti saab iseseisvaks, palju ebareaalsem. Kuidas me anname edasi Kristuse sõnumi oma lastele, lastelastele? Kas pühapäevakool ja noortetöö on meie palvete, meie mõtete ja meie tegude südames? Kas me aitame resoluutselt, sõna ja eeskujuga, oma lapsi ja ristilapsi edasi minna teel Kristuse juurde? Mul on hea meel teile teatada, et varsti ilmub kauaoodatud Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendiumi eestikeelne tõlge, mille Püha Tool on juba heaks kiitnud. Soovitan Teil seda raamatut lugeda ja sellest läbi imbuda.
Me elame lootuses, me tõmbame tuleviku oma olevikku, kui me armastame ja kaitseme abielutruudust ja perekonna pühadust, rõõmsalt ja püsivalt. Iga abielu sõlmimine Jumala ja inimeste ees, iga pereloomine, iga lapse sündimine ja isegi iga päev abielutruuduses ja perekonna elus on nagu suurepärane lootuse laul, mis kostab nii meie kaasinimeste kui Jumala ees. Kas abielu ja perekond ei ole see tulevik, mida kõik tahavad ja mis hakkab juba elama meie olevikus? Kuidas meie, kristlased, oskame oma sõna ja eeskujuga aidata järgnevaid põlvkondi ja kuidas me hoidume valedest kommetest, mis sugugi ei laienda inimese vabadust, vaid näitavad lootuse kaotust.
Kirik on muidugi teadlik raskustest, mis võivad oodata kristlast, kui ta tahab elada täielikult Kristuse õpetuse järgi. Ta on ka teadlik sellest, et iga inimese elus on olemas päevi, mil lootuse valgus paistab vähem. Aga ta lubab meile, et palve ja Kristuse sakramentide, eriti armulaua ja meeleparanduse abil, on pühaduse tee konkreetselt võimalik igale inimesele. Kallid vennad ja õed, elagem nüüd ja alati sellest lootusest, mida meie Issanda Jeesuse Kristuse Surm ja Ülestõusmine on meile pälvinud. Püha neitsi Maarja, meie lootus, palu meie eest !
+ Philippe Jourdan
Pertusa titulaarpiiskop
Eesti Apostellik Administraator
Tallinnas, 4. märtsil 2008 a.