-
Avaldatud Teisipäev, 19 Oktoober 2010 03:00
Viimasel ajal on tekkinud ühiskonnas
huvi kristliku õpetuse vastu homoseksuaalsusest. Katoliku Kiriku õpetus
sel teemal on hästi tuntud, aga võib olla on kasulik seda meelde
tuletada Katoliku Kiriku Katekismuse tekstidega.
2333. Iga inimene, olgu mees või naine, peab oma soolisust
tunnistama ja selle vastu võtma. Kehaline, moraalne ja vaimne erinevus
ja vastastikune üksteise täiendamine on abielu varad ning seatud
perekonnaelu arenguks. Abielupaari ja ühiskonna harmoonia olenevad
osaliselt sellest, kuidas elatakse mehe ja naise vahel vastastikulisust,
puudust ja vastastikust abistamist. /1603/
2357. Homoseksuaalsed on meeste ja naiste suhted, kus sugulises
mõttes eranditult või suurel määral tuntakse tõmmet samasooliste vastu.
Homoseksuaalsust esineb erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides
väga mitmekesistes vormides. Tema psüühiline põhjus on veel suures osas
selgusetu. Toetudes Pühakirjale, mis nimetab seda rängaks eksimuseks
(vrdl. Gen. 19, 1-3; Room. 1, 24-27; 1. Kor. 6, 10; 1. Tim. 1, 10), on
kiriklik pärimus seletanud, “et homoseksuaalsed teod on iseeneses
korravastased” (Usukongregatsioon, seletus “Persona humana”8). Nad
rikuvad loomulikku seadust. Nad välistavad suguaktis elu edasiandmist.
Nad ei teki affektiivsest ning seksuaalsest üksteise täiendamisest. Neid
ei saa kunagi heaks kiita. /2333/
2358. Nende meeste ja naiste arv kellel on homoseksuaalsed
kalduvused ei ole väike. Nad ei ole neid kalduvusi – mis on
objektiivselt korravastased- ise valinud: enamikule nende seast on see
katsumuseks. Neid tuleb kohelda aukartuse ja kaastundega . Tuleb hoiduda
neid mingil moel ebaõiglaselt tagaplaanile surumisest. Ka need inimesed
on kutsutud oma elus täitma Jumala tahet ning juhul, kui nad on
kristlased, kellele nende kalduvusest võib raskusi tekkida, tuleb neil
ühineda Kristuse ristiohvriga.
