Ajalooline ülevaade

Vasakult: isa Xavier Riera Sans, isa Èheslavs Mik�to, isa Gustavo Antonio Alfaro Zúñiga, isa Guy Barbier de Courteix, Miguel Angel Arata Rosenthal, piiskop Philippe Jourdan, isa Grzegorz Senkowski, isa Artur Modzelewski OP, isa Volodõmõr Palijenko.

Fulco, esimese "eestlaste piiskopi" misjonitegevuse algusest 1165. aastal peale on Katoliku Kiriku ajalugu Eestis olnud samavõrd rikas kui tormiline. Esindatud olid mitmesugused ordud, nagu näiteks dominikaanid ja tsistertslased. Kerjusmungad jutlustasid innukalt kõikjal kogudustes. Padise ja Pirita varemed annavad tunnistust möödunud aegade suurest religioossusest. Keskajal Maarjamaana (kuna Eesti on pühendatud Neitsi Maarjale) tuntud ala on olnud korduvalt veriste ususõdade tunnistajaks. Ent pärast reformatsiooni on Eesti katoliiklik orientatsioon oluliselt ja traagiliselt kahanenud.

Msgr Eduard Proffitlichi määramine 1931. aastal Eesti Apostellikuks Administraatoriks tõi tema apostellike initsiatiivide tõttu kaasa uue lootuse. Tema väljasaatmine Siberisse 1941. aastal ja tema surm Venemaal katkestasid selle lootusi äratanud protsessi (Moskvas on käimas tema õndsaks kuulutamise protsess). Järgnenud pikad aastad nõukogude okupatsiooni all tõid kaasa uue raskesti võidetava katsumuse - hirmu.

Religioosse vabaduse taaskehtestamisel 1990. aastal tabas Kiriku vaatlejaid meeldiv üllatus. Langemise asemel oli katoliku usk Eestis hoopis kasvanud. Tähelepanuväärne hulk intellektuaale, kunstnikke ja teisi kultuuriinimesi oli leidnud Katoliku Kirikus lõpuks vastused neil "Jumalast vaikimise aastatel" kuhjunud kahtlustele ja lootustele. Seal, kust vaatlejad lootsid leida mõnisada katoliiklast, leidsid nad mõnituhat. Kõrvuti traditsiooniliste poola, valgevene, ukraina ja leedu kogukondadega, kes olid Eestis juba enne Teist Maailmasõda, oli tekkinud (kasvanud) ka eesti oma katoliiklik kogukond.

Paavst Johannes-Paulus II külaskäiguga 1993. aasta septembris lööb lootuse päike taas särama. Paavsti visiit aitas sellel "misjonikirikul" tunnetada oma pastoraalseid võimalusi. Oma ajaloolise tähtuse kõrval on paavsti viisit olnud Eestile ka kingituseks. On naasnud kaks Eesti evangeliseerimisele kaasaaidanud religioosset kogukonda, kes elasid siin kuueteistkümnendal sajandil - dominiiklased pärast 460 aastast eemalviibimist ja birgitiinid 417 aasta järel. Samuti on õppimas preestrikspürgija. Kui varem puudusid naiskongregatsioonid, siis nüüd on neid juba viis.

Pärast ilmikapostolaadi täielikku puudumist on paljude ilmikute seas tohutult kasvanud soov elada Evangeeliumi põhimõtete kohaselt ja lüüa kaasa apostellikes töödes. Näiteks olgu toodud Akadeemiline Katoliku Selts, mis on sündinud kavatsusest aidata kaasa Katoliku Kiriku ja maailmakultuuri vahelisele dialoogile. Teine näide: mitmed ilmikud osalevad kõrgematel kateheesi kursustel. Olulisteks projektideks on ka kirikuhoonete restaureerimine, sotsiaalse kommunikatsiooni vahendite loomine, töö koolides ja muud taolist. Eestis mõne aasta eest rajatud Caritas Estonia on väga aktiivselt korraldanud sotsiaaltööd, tegeldes eriti vaestest perekondadest pärit lastega.

Katoliku Kirik Eestis on väike kogukond, ent rikas entusiastlike ja heldete inimeste poolest. Katoliku kogudused on olemas Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Ahtmes, Sillamäel, Kiviõlis ja Valgas. Praegune Apostellik Administraator on �veitsist pärit peapiiskop Msgr. Peter Stephan Zurbriggen. 1. aprillil tehti teatavaks Msgr. Philippe Jourdan'i määramine Eesti Apostellikuks Administraatoriks.
2000 aasta rahvaloenduse andmetel on üle 15. aastasi katoliiklasi 5757 inimest.