Püha Isa kõne Balti piiskoppidele üldaudientsil

Austatud Kardinalid,

Austatud Vennad Piiskopiseisuses!

            Suur tänu teie meeldiva külaskäigu eest. Balti rahuarmastavatest maadest olete te tulnud ad limina Apostolorum, et kinnitada oma kommuniooni Peetruse järeltulijaga ja anda talle edasi teie karjasehoolde alla usaldatute südamlik tervitus. Minu tänurohke mõte, mis on teile suunatud, pöördub eelkõige  Kardinali, Riia Peapiiskopi Janis Pujatsi ja Mons. Sigitas Tamkevičiuse, Kaunase Metropoliidi ja Peapiiskopi poole. Oma kõnedes väljendasid nad oma diötseeside nimel veendunud kiindumuse tundeid Rooma Piiskopi ameti suhtes. Ma kinnitan, et meenutan teid kõiki oma palvetes. Eelnevatel päevadel olen ma kuulanud osaleva tähelepanuga seda, mida igaüks on tahtnud mulle oma diötseesi käekäigust isiklikult esile tuua; preestrite ohratest pingutustest, ilmikute lootustest, suundadest tsiviilühiskonnas. Samas kui ma tänan spontaanse usalduse eest, julgustan ma teid, kollegiaalse ühisvastutuse vaimus Jumala Rahva pärast, kaaluma hüve seemneid, mida Jumal on teie diötseesidesse külvanud, et seal juhatada üha julgemat, veendunumat ja väsimatumat misjonitegevust.

            Paljude teemade hulgast, millest olen soovinud teiega rääkida, peatun ma täna ühel, mis on teie maades praegu väga ajakohane. Selleks teemaks on perekond. Eeskujulike perekonnaüksuste kõrval leidub teisi, mida märgistavad nõrgad abielusidemed, abordi nuhtlus ja demograafiline kriis, vähene soov lastele autentseid väärtusi edasi anda, tööolude ettearvamatus, sotsiaalne liikuvus, mis nõrgestab põlvkondade vahelisi suhteid ja noorte kasvav seesmine eksitus. Modernsust, mis ei ole juurdunud tõelistes inimlikes väärtustes, hakkab valitsema ebapüsivuse ja eksituse türannia. Sellepärast on iga kiriklik ühendus, olles rikas usus ja kantud Jumala armust, kutsutud olema eeskujuks ning arendama dialoogi ühiskonnaga, mille keskel ta elab. Kirik, elu õpetaja, võtab loomuseadusest ja Jumala Sõnast need põhimõtted, mis viitavad loobumatutele alustaladele ehitamaks perekonda Jumala kavandi järgi. Kallid ja austatud Vennad, ärge väsige alati olemast perekonna ja elu julged kaitsjad. Jätkake juba alustatud jõupingutusi inimliku ja religioosse juhenduse andmisel kihlunutele ja noortele perekondadele. See on väga teenekas töö, mis, ma loodan, oleks ka tsiviilühiskonna poolt hinnatud ja toetatud.

            Teile, Karjased, on usaldatud ülesanne Jumala Rahvast juhtida, kaitsta, hoida ning tões ja armastuses õpetada. Jumala Rahva tõeline Pea on Kristus-Ülempreester, kes, nagu õpetab Vatikani II Kirikukogu, on ustavate seas kohal Piiskopi isiku kaudu, keda abistab preesterkond (cfr Lumen Gentium, 21). „Nagu Püha Peetrus ja teised Apostlid moodustavad Issanda määruse kohaselt ühe ja ainukese apostlite kolleegiumi – meenutab Kirikukogu – samamoodi on omavahel seotud ka Rooma Paavst, Peetruse Järeltulija, ja Piiskopid, Apostlite järeltulijad” (ibid., 22). Piiskopid, olles kohalike Kirikute tarvis välja valitud, „teostavad oma pastoraalset valitsemist nende hoole alla usaldatud Jumala Rahva osa üle, mitte teiste Kirikute ega Üleilmse Kiriku üle” (ibid., 23). On siiski väga tähtis, et täielikus austuses igaühe teenimise vastu tugevneks Peetruse Järeltulija ja kõigi Karjaste vahel affektiivne ja effektiivne kollegiaalsus. Hästi kokku liidetud ja kooskõlaline ihu, Jumala Rahvas, võib nõnda kasvada pühaduses ja elujõulisuses tänu iga oma liikme kaastööle. Austatud Vennad, toitke väsimatult ühendust teie vahel ja teie diötseeside sees hinnates kõikide kaastööd. Armastage preestreid, kes on teie esimesed kaastöölised karjasetöös. Aidake neid vaimselt ja kui vaja, siis ka materiaalselt. Mida enam on nende käsutuses vältimatud vahendid väärikaks eluks, seda enam võivad nad rahulikul meelel pühenduda nendele usaldatud karjasetööle. Hoolitsege nende pideva koolituse eest tänu ajakohastavatele kursustele, mis aitaksid neil süveneda Vatikani II Oikumeenilise Kirikukogu õpetusse  ja hinnata rikkust, mida sisaldavad liturgilised tekstid ja Kiriku dokumendid, mis teie keeltesse on tõlgitud. Puhuge neis lõkkele armastus misjonitöö järele, et nad kuulutaksid ja tunnistaksid rõõmsalt ja innukalt Head Sõnumit. Iga preester olgu nagu Piiskopi „silmatera”, alati jälgitud isaliku poolehoiu- ja austusega. Kui preestreid juhatab usalduse ja autentse evangeeliumi vaim, siis oskavad nad oma töös õieti saata ilmikute usu elavnemist, mis teie Kirikutes juba aset leiab.

            Austatud Vennad, ma tean, et teie hoolitsusele preesterkonna eest lisandub veel teine tähtis ülesanne – seminaristide ja pühitsetud elu poole püüdlevate kutsumused ja koolitus. Ka teie Kirikute kõrval võimutseb sekulariseeruv mentaliteet, mis ei julgusta Kristust lähemalt järgima kutsutud noorte positiivset vastust oma kutsumusele. Seepärast tuleb edendada noorte ja kutsumuste alal tehtavat pastoraaltööd. Ärge kahelge esitleda noortele avalikult evangeeliumi ideaali ilu, sequela Christi sine glossa, ilma järeleandmisteta Kristust järgida. Aidake neid, kes käivad preestriseisuse või pühitsetud elu teel vastata heldelt Jeesus Kristusele, kes ei loobu vaatamast armastusega Kirikut ja inimkonda. Hoolitsege selle eest, et seminaride juhendajad oleksid inimlikes voorustes arenenud ja sügavalt hardad, avatud dialoogile ja koostööle, õpetajatena ustavad Magisteeriumile ja Evangeeliumi usutavad tunnistajad.

            Austatud Vennad, Issand on teid valinud töötama oma viinamäel ühiskonnas, mis mitte palju aastaid tagasi väljus tagakiusamise süngest talvest. Isegi kui ei ole veel täielikult paranenud need haavad, mida kommunism on teie rahvastesse löönud, on parasjagu kasvamas sekularismi mõju, mis ülistab konsumerismi peibutusi ja teeb inimesest iseenda mõõdupuu. Kõik see muudab teie pastoraaltöö veel raskemaks, kuid usaldust kaotamata astuge väsimatult edasi Kristuse Evangeeliumi kuulutuses, mis on päästmise sõnum kõikide aegade ja kultuuride inimestele. Evangeelium ei sureta inimese vabadust ja ühiskonna autentset arengut; vastupidi, Evangeelium aitab inimest end täielikult teostada ja uuendab ühiskonda hella ja nõudliku armastuse seaduse läbi. Aidaku teie misjonitööl teid Neitsi Maarja, meie taevaliku Ema vägev eestkoste. Olgu teile eeskujuks ja julgustuseks märtrid, kes mineviku kohutavates tagakiusamistes jäid Kristusele ustavaks. Ma kinnitan teile oma vennalikku ja palvlevat lähedust ja õnnistan oma südames teid, preestreid, orduvendi ja -õdesid ja kõiki ilmikuid, kes teie karjasehoole alla on usaldatud.

Benediktus P.P. XVI