Maarjamaa nr.7 (90)

»Väike Teresa« tuleb Maarjamaale

Kirikukalendris seisab kaks maailmakuulsat Teresa-nimelist naiskarmeliiti, his-paanlanna ja prantslanna. Olgugi et mõlemad kannavad ka Kiriku doktori (doctor Ecclesiae) aunime, on nad Eestis vähe tuntud. Muidugi ei lähe keegi neid otsima ateismiaja ENEst (üldregister mainib üht siiski kui luuletajat), ent ka 1996. a. väljaanne tutvustab meile ainult „suurt“ Teresat. Nüüd on meil aga põhjust ka „väikest“ tutvustada, sest ta tuleb – tõsi küll, relikviaaris – Eestit külastama.

                „Suure“ ehk Avila Teresa tegid kuulsaks tema rohked müstikat käsitlevad kirjatööd, mis ei ole kahjuks veel maakeeles saadaval. Suur osa tema ligi 70 elu-aastast (1515-82) kulus aga ka vana, juba 13. saj. asutatud karmeliitide ordu re-formeerimisele. „Väike“ ehk Lisieux’ Teresa (1873-97) sai ainult 24-aastaselt tuntuks üheainsa raamatukesega. Ent tutvugem temaga veidi lähemalt.  

Teresa sündis Alençonis, ühes Normandia maakonnalinnas, kellassepa pere-konna üheksanda ja viimase lapsena, ning sai ristinimeks Marie-Françoise-Thé-rèse. Kui ema suri ja isa koos viie tütrega lähedasse Lisieux’ linna kolis, jäi nelja-aastane Teresa oma vanemate õdede kasvatada. Peagi astusid õed kohalikku kar-meliidikloostrisse, kuhu ka 15-aastane Teresa eriloaga vastu võeti.

Kloostris valis ta endale nimeks Jeesuslapse-Teresa, elas kaheksa aastat ees-kujuliku õena ning suri ainult 24-aastasena kopsutuberkuloosi, jäädes suurtest va-ludest hoolimata alati hoolitsevaks teiste eest ja naerunäoliseks. Nii on elanud-surnud paljud teisedki, ent miks sai sellest noorest neiust Kiriku doktor? Mida võime tema käest õppida?

Teresa sai kuulsaks väga varsti pärast oma lahkumist. Ta ei olnud kirjanik sel-le sõna tavalises tähenduses, kuid pidas õdede soovil päevikut, mille need peal-kirjaga Ühe hinge lugu (Histoire d’une Âme) kohe trükki toimetasid, olgugi et lühendatud ja redigeeritud kujul. Sellest sai vagaduskirjanduse klassik, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse.

                Lugegem sealt meiegi:

Mu ema, Sina tead, et ma olen alati tahtnud olla pühak, aga – oh häda! – iga kord, kui ma end pühakutega võrdlesin, tuli mul tunnistada, et nende ja minu vahel on seesama vahe mis taevasse kaduva tipuga suure mäe ja nimetu liiva-terakese vahel, mida möödakäijate jalad tallavad… Aga norutamise asemel ütle-sin endale: hea Jumal ei saa ju mulle anda võimatuid soove – ma võin oma väik-susest hoolimata pühaduse poole püüda! Enesest suurem olla pole võimalik, nii-siis pean ma iseenda ära kannatama sellisena nagu olen – kõigi oma puudustega, kuid ma tahan siiski otsida võimalust Taevasse minna ühte väikest rada – hästi sirget ja hästi lühikest, ühte väikest, päris uut rada pidi.

                Me elame leiutuste sajandil: nüüd ei ole enam vaja trepist käia – jõukate ma-jades asendab seda ju edukalt lift! Minagi tahtsin leida lifti, et jõuda üles Jeesu-seni, sest ma olen liiga väike karmil täiuslikkuse trepil kõrgele ronimiseks. Hak-kasin siis Pühakirjas otsima teejuhatust lifti poole, mida ma soovisin leida, ja lugesin Igavese Tarkuse suust tulnud sõnu: Kui keegi on VÄIKSEKE, tulgu ta minu juurde! (Õp 9,4) Ma siis läksingi: arvasin ära, et ma olin leidnud, mida otsisin, ja tahtsin teada, mu Jumal, mida Sa selle väiksekesega peale hakkad, kes Sinu kutse vastu võtab? Otsisin edasi ja vaata, mis ma leidsin: Nii nagu ema hel-litab oma last, nii lohutan mina teid, kannan teid süles ja kiigutan põlvedel! (Js 66,12j) Oi – iial ei olnud mu hinge rõõmustanud õrnemad, hellemalt helisevad sõnad kui need! Tõstuk, mis mu Taevasse tõstab, on Sinu käed, Jeesus!

                Üldiselt „väikese tee“ kuulutajana tuntukssaanud Teresa kuulutati pühakuks ammu enne nõuetava 50 aasta möödumist – aastal 1925, võiks öelda per accla-mationem, uskliku rahva häälekal nõudmisel. Ent juba a. 1927 nimetati Teresa ka maailmamisjoni kaaspatrooniks, ning seda kuulsa Aasia-misjonäri Franciscus Xavieri kõrvale. See nõuab selgitust.

                Kaheksa kloostriaasta jooksul jõudis Teresa läbi teha suure katsumuste ja kannatuste kooli. Jumala armastuses inimeste vastu, kes kinkis meile oma ainu-sündinud Poja, hakkas ta nägema oma isiklikku kohustust maailma päästmiseks. Sellepärast ohverdas ta oma katsumused-kannatused koos Kristusega patuste pää-semise heaks ning võttis oma karmeliidikutsumust misjonäritööna.

                Vähe sellest: aastal 1997, Teresa sajandal surmapäeval kuulutas Joannes Pau-lus II ta Kiriku doktoriks. Jah, see 24 aasta vanusena lahkunud neiu, kes elas täie-likus vaesuses, pärandas meile tohutu vaimuliku varanduse. Tema Kogutud teo-sed (Œuvres complètes) ilmusid a. 2004, sellesse ringkirja ei mahuks isegi üle-vaade neist 1500 leheküljest.

Eluajal pani Teresa kirja soovi „veeta oma igavik maa peal“ head tehes. Aas-tal 1944 lisaks Jeanne d’Arcile Prantsusmaa kaaspatrooniks nimetatud, reisis ta – nüüd juba relikviaaris – läbi kogu Prantsusmaa, kes ta igal pool triumfaalselt vastu võttis. See oli tema 50. surma-aastal ning sealt peale on ta külastanud teisigi maid. Nüüd jõuab misjonär Teresa lõpuks ka meie Maarjamaale.

Mis on reliikvia?

Nii mõnigi maarjamaalane, kes on näinud filmi Viimne reliikvia, arvab end teadvat, millest juttu, ent reliikvia ei ole film, vaid tegelikkus. Anname sõna õnd-sale Ema Elisabetile, kelle reliikvia puhkab Pirita uue kloostrikiriku altaris. Tema jutustab:

Seisin kord ühe tähtsa teadlase haigevoodi kõrval. Olime ta just mugavalt voodisse asetanud ning pannud tema käekella öökapile. Viisime tema riided garderoobi. Kui ma tagasi tulin, vaatas ta otsivalt ringi. Küsisin, kas profesoril oli midagi vaja? Ta vastas: „Jah, õde, minu vestitaskus on väike pliiatsijupp.“ Läksin vaatama, kas ma leian pliiatsi. Üllatusega leidsingi pisikese pliiatsijupi, millelt oli värv peaaegu täielikult maha kulunud. Kui ma pliiatsi käekella kõrvale asetasin, lõi profesori nägu rahulolevalt särama.

Kui tal juba parem oli, rääkis ta mulle, et see väike pliiats oli viimane asi, mida tema isa enne surma kolmkümmend aastat tagasi käes hoidis. Isa oli tema pead paitanud, kui ta tõi koolist koju häid hindeid, ja teda esimesena kallistanud, kui ta ülikoolis eksamitel läbi asi. See pliiatsijupp oli reliikvia. See meenutas talle suurimat õnnistust, mis inimesel siin maa peal on – puhast, tõelist armastust, mis tuleb Jumalalt. Protestandid, kes räägivad nii palju sellest, kuidas nad toetuvad ainult Piiblile, unustavad, et pühakirjas seisab, kuidas prohvetite luid puudu-tanud inimesed said terveks. Seal on ka kirjas, et inimesed, kelle peale laotati apostlite riideid, said terveks. Minu mõte on, et ei surnute luud ega riided ei tee imesid, vaid kõikvõimsa Jumala suurim armastus, mis kiirgab kõikjale ning lubab nendel imedel sündida. Need, kelle hinged elasid kehades, millest nüüd on järel ainult luud, olid oma eluajal Jumalaga ühenduses armastuse kaudu. Jumala ar-mastus on kõige tugevam tunne kogu universumis. Jumal on lubanud nõrkadel inimestel oma piiratud teadusemaailmas avastada teatud haigeid ravivaid kiiri. Kui palju tugevamad ja võimsamad on armastuskiired, mida saadab välja Issand ise, tema, kes on kogu universumi looja ja ülalpidaja!

Ema Elisabet oli üles kasvanud protestantlikus perekonnas, ent temast sai uue vaimuliku õeskonna asutaja, kes taasavas Issanda aastal 2001 Pirita kloostri. Ta seisab Kiriku õndsate nimekirjas ning sellepärast asetati tema reliikvia koos püha Birgitta omaga uue kloostri altarisse.

Esivanemate haudade austamine on kaugelt vanem ja üldisem kui ristiusk: neid hoiavad korras ka need eestlased, kes end kristlaseks ei pea, toovad sinna lil-li, süütavad küünlaid. Nii hakkas ka ristikogudus austama oma veretunnistajate haudu, kuhu püstitati kirikuid, näiteks maailmakuulus Peetri kirik Roomas. Aega-mööda hakkas läänekirik pühakute säilmeid asetama igasse altarisse (idakirik aga kaasaskantavasse altarilinakesse, nn antiminssi). Uue Pirita kloostri kabeli sisse-pühitsemisel paigutati selle altarisse õeskonna ja kloostri asutajate – püha Birgitta ja õndsa ema Elisabeti – säilmed, kes on nüüd ka „kehaliselt“ oma vaimuliku perekonna juures.
Tuletagem meelde, et ristikiriku reliikviate austamine väljendab usku pühade osadusse. Ristimise sakramendis saavad meist ju pühad, Jeesuse vennad-õed, „Jumala perekonna liikmed“ – ning seda igaveseks. Me võime nende kõikidega alati rääkida, ka pärast nende lahkumist sellest elust, ka siis, kui neist ei ole jää-nud mingit reliikviat, mingit mälestuseset.

Lõpuks definitsioongi: reliikvia on Kiriku poolt reliikviaks tunnistatud ese. Näide: Pirita kloostri külalistemaja esikus seisab linnamuuseumile kuuluv vitriin väljakaevamistel leitud esemetega. Ühel sildikesel loeme: Pühaku säilmed (foto vt Postimees, 15. juuni). Need sõnad on aga arheoloogide, mitte Kiriku omad. Muidugi võib ka arheoloogidel siin õigus olla; Kirik ei eita seda, kuid läheb ainult „kindla peale“ – mingeid arvatavaid reliikviaid kirikus austamiseks välja ei panda. Ka ei omista Kirik säilmetele „imettegevat väge“ (vt EE 1995, art. re-liikvia), rääkimata nende „kummardamisest“.

Mõisted mõisteteks: ons siis püha Teresaga hõlpsam rääkida, kui seisame tema relikviaari juures? Ristirahva elukogemus ütleb, et on: see pole kujuteldud, vaid reaalne kohtumine, mis ergutab meid mõtlema ja palvetama.

TEATEID

KAKS PAAVSTLIKKU DOKUMENTI

Peeter-Pauli päeval avaldas Kiriku Õpetusamet kirja, mis tuletab meelde põhilist doktriini Kirikust. 7. juulil ilmus Benedictus VI apostellik kiri Summorum ponti-ficum, mis täpsustab 1962. a. missaali (nn Trento missa) kasutamise korda. On vaja toonitada, et kumbki dokument ei sisalda mingeid olulisi uuendusi (nagu an-nab mõista nt. 14. skp. E. Päevaleht – need dokumendid kuulutavat „katoliku kiriku ülimust ja toovad tagasi ladinakeelse missa“). Tegelikult rõhutab esimene dokument II Vatikani kirikukogu õpetust, mis on konfessioonidevahelise dialoogi aluseks. Keelelisi soovitusi ei sisalda kumbki. Pirita kloostris on muide siiani ol-nud (ning on edaspidigi) iga nädal vähemalt üks ladinakeelne missa – selle mär-giks, et oleme ülemaailmse kiriku liikmed. 

ORDRE NATIONAL DU MERITE

14. juulil sai Helle-Helena Puusepp Prantsuse suursaadikult tiitli ja ordeni Che-valier del l’Ordre National du Mérite. Soovigem õnne vastsele „rüütlile“!

HAKKAJAD NOORED

1.-12 juulini esitas MTÜ Verbal Dance Pirita kloostri varemetes P. Coelho Alkee-mia dramatiseeringut. Selle lavastusega sooviti toetada Keila SOS lasteküla. Üri-tuse kuulutustel rääkisid sellest kui „hakkajate noorte“ ettevõttest. Tore ja kiidu-väärt eeskuju! Lähemalt vt EPL 11. juuli.  

====================================================
MAARJAMAA ilmub võimalust mööda kord kuus. – Toimetaja Vello Salo, kõne- ja kirjatraat (372) 6055040. – Merivälja tee 18,   11911 Tallinn. – vsalo@solo.ee. – Internetis: http://www.salo.pri.ee