Seitsmes Pirita Pääsuke

Issanda aastal 1946 saadeti üks ületöötanud Loreto õde kosumisele. Ent Jeesus ütles talle: Mina tahan india õdesid, Halastuse saadikuid, kes on Minu armastuse tuleks vaeste, haigete, surijate ja lapsukeste seas. Ma tean, et Sa oled suutmatu, nõrk ja patune – aga just sellepärast tahan ma Sind rakendada oma auks.

Täna, kümme aastat pärast Ema Teresa lahkumist meie hulgast, jagab India rahvastele Jeesuse tuld viistuhat Halastuse Saadikut-õde. Kuidas see juhtus?

Kas polnud ta oma kuulsuse tipul aastal 1979, kui talle anti Nobeli rahuauhind, või 2003, kui ta õndsaks  kuulutati? Ei – ega ole kindlasti ka nüüd, mil avaldati valimik tema salajas hoitud kirjavahetusest. Raamatu pealkiri – Ole Minu valgus – annab aimu valgusest, mida need kirjad heidavad kannatamise ja valu müsteeriumile. Maailmas on paraku palju valu ning kahtlemata tänavad lõputud kannatajate hulgad Jumalat selle valguse eest. Tänane Pääsuke jõuab ainult soovitada raamatut lugeda ja nimetada paari olulist joont.

Mu Jumal, mu Jumal – miks oled sa mu maha jätnud, hüüdis Jeesus ristil. Ema Teresa õpetab meile, et meiegi saame ja peame kannatama koos Jeesusega. Vaesed on vaja meeleheitest lunastada – ja meie peame sellest osa võtma. Ilma kannatusteta oleks meie töö ainult sotsiaalhoolekanne, kirjutas ta oma õdedele a. 1961, kui ta ise oli veetnud juba tosin aastat mahajäetuse „pilkases öös“, millest nüüd meiegi kuuleme.

Jeesuse kannatusi on tundnud paljud – mõõk neitsi Maarja hinges, astel apostel Pauluse ihus, Birgitta mu armastus on risti löödud, Padre Pio aastakümneid veritsenud ristihaavad – ent Teresa on antud meie sajandi inimestele. Tema Kolgata oli Kolkata linnas – õpetamaks, et Kolgata on „kolkata“, on kõikjal. Mitte ainult Indias, kus elab kuuendik kogu inimkonnast, vaid küllap meie Maarjamaalgi.

Esimese poole oma elust (1910-47) oli Ema Teresa õpetaja (Loreto õeskond peab koole), teise, „kuulsama“ poole (1948-97) aga teenija – ta teenis ju viletsaid omaenese kätega.

Peaaegu kogu oma elu teise poole jagas ta Jeesuse ristiüksindust: võimetu palvetama, Jumalaga rääkima, nagu oleks ümberringi pilkane öö. Olgugi et ta ei saanud unustada oma elu „päikeselisemat“ poolt, pani pikk kannatus küsima: kas see polnud meelepete?

Palvepõud ja „pilkane öö“ on Kiriku vaimulikele õpetajatele hästituntud mõisted, millest kirjutab pikalt püha Avila Teresa. Ent viiskümmend aastat järjest?

Ema Teresa kirju lugedes näeme, kuidas ta end ise pakkus kannatama, ent siiski võib olla raske mõista, kuidas Jeesus teda sellisel viisil „sõnast võttis“. Jah, ilmselt teeb Jeesus mõned oma teenijatest oma lunastuskannatuse erilisteks osalisteks. Mina täidan oma ihus puuduvat osa Kristuse kannatustest, kirjutab apostel Paulus. Kuidas? kas tõesti jäi Kristuse kannatustest midagi puudu, küsime – või jääb midagi puudu hoopis meie tõlkes? Ent Kristuse „kaaskannatajate“ suur hulk kutsub meid järele mõtlema.

Ema Teresa puhul torkab silma, et vaimulik lohutus-toetus „võeti temalt ära“ just siis, kui ta hakkas Jeesuse enese kästud tööd tegema. Et Teresa ei läheks uhkeks? (vrd.2 Kr 12, 7jj) Mida enam õeskond kasvas, seda üksikumana tundis end asutaja. Ta palus teisi enda eest palvetada, et ta jõuaks ikka naeratada – ja jõudiski. Jõudis isegi teisi naeratama õpetada.

Jumal peab end peitma, sest Ta on Armastus: Armastus ei saa ju kedagi sundida. Sellepärast leidubki Piiblis küllalt valgust, et uskuda – ja küllalt varju, et öelda „ei“. Sama on lugu Ema Teresaga: kes näeb temas pühakut, kes tõendit, et Jumalat ei olegi.

„Jumala ligioleku tundmine“ on kingitus, mida ei tunne kõik, vaid ainult need, kellele antud. Neile on selle „tundmise“ kaotamine ränk, ent ei tähenda kuidagi viis usu kaotamist – pigem vastupidi. Ema Teresa Kolgata on suureks toeks kõigile neile, kel ei ole „Jumala ligioleku tunnet“.

Jeesuse palve ütleb: ära saada meid kiusatusse, ent nende sõnade mõte on: ära pane meid proovile!  Ema Teresa kannatuslugu ajab meile hirmu peale ja näitab meile Issanda palve mõtet.

Ema Teresa palus ära põletada kirjad, mida me nüüd loeme – et ei räägitaks temast, vaid Jeesusest. Tänagem Jumalat, et need nüüd meid sütitavad!