Püha Isa paastuaja sõnum

PAASTUAJA SÕNUM

2008

Kristus sai teie pärast vaeseks

(2 Kr 8:9)

Armsad vennad ja õed!

1. Iga-aastane paastuaeg annab meile võimaluse süvendada meie kui kristlaste elu mõtet ja väärtusi. Samas annab see aeg meile võimaluse taasavastada Jumala armu meie vastu, mida omakorda jagame oma vendade ja õdedega. Paastuajaks on Kirik võtnud oma armulikuks kohustuseks esile tuua mõned konkreetsed ülesanded, mis oleksid usklikele konkreetseks toeks oma sisemise uuenemise teekonnal. Nendeks ülesanneteks on palve, paastumine ja almuste jagamine. Tänavu paastuaja sõnumis tahaksin ma asetada rõhu almuste jagamisele, mis esindab konkreetset moodust aitamaks abivajajaid ning annab meile samaaegselt võimaluse lahti öelda maisest varast. Rahaliste rikkuste külge ahvatleva jõu ja materiaalsetest hüvedest ebajumalate tegemise kohta kirjutab Kristus väga resoluutsel moel: „te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!” (Lk 16:13). Almuste jagamine aitab meil sellest pidevast kiusatusest üle saada, õpetades meile kuidas reageerida oma ligimese vajadustele ja kuidas jagada seda, mida omame tänu jumalikule headusele. See on ka eraldi vaeste jaoks läbiviidavate korjanduste eesmärgiks, mida julgustatakse paastuajal enam ja enam erinevates maailma osades. Sellisel moel on meie sisemise puhastamise kaaslaseks ka kiriklik osadus, mis peegeldab meile selgesti juba varakristlikus Kirikus asetleidnut. Oma kirjades mainib Paulus sama teemat, kui räägib korjandusest Jeruusalemma koguduse heaks (vt. 2Kr 8-9; Rm 15:25-27).

2. Toetudes evangeeliumi õpetusele ei ole me mitte meie valduses olevate hüvede omanikud, vaid kasutajad. Seega ei saa me seda kõike pidada enda jäägituks omandiks, vaid kui vahendiks, mille läbi saame jagada Issanda küllust ligimesele. Katoliku Kiriku Katekismus tuletab meile meelde, et materiaalsed hüved kannavad endaga kaasas sotsiaalset väärtust, tuginedes universaalse lõppeesmärgi printsiibile (vt. nr. 2404).

Evangeeliumis manitseb Jeesus inimest, kes omab maailma vara ja kasutab seda ainult iseenda jaoks. Seistes silmitsi rahvahulkadega, kellel ei ole midagi ning kes kannatavad puudust ja nälga, muutuvad eriti väljakutsuvaks Püha Johannese sõnad: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta silmab oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus püsida temas?” (1Jn 3:17). Nendes maades, kus enamik elanikkonnast on kristlased, kõlab selline väljakutse veelgi tugevamalt, sest nende vastutus vaesust ja mahajäetust kannatavate inimeste ees on veelgi suurem. Nendele inimestele abi osutamine ei olegi niivõrd armastuse, kuivõrd siiski õigluse tegu¹.

3. Evangeelium toob ehedas valguses esile osakese kristlikust almuste jagamisest: see peab olema peidetud: „Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks peidus, ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle.” (Mt 6:3-4) Just natukene enne neid sõnu ütles Kristus: „Hoiduge aga, et te armuande ei jaga inimeste ees, et nemad teid vaatleksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas. Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ära lase enese ees pasunat puhuda, nii nagu silmakirjatsejad teevad sünagoogides ja tänavatel, et inimesed neid ülistaksid. Tõesti, ma ütlen teile: neil on oma palk käes!” (Mt 6:1-2) Sellisel moel tegutsedes võib inimene ilma jääda oma taevasest tasust. Jüngri esmaseks eesmärgiks peaks olema Jumala au kuulutamine. Jeesus hoiatab: „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” (Mt 5:16) Seega tuleb kõike teha mitte meie endi heaks, vaid kiituseks Jumalale. Head vennad ja õed, selline arusaam peab olema kõikide meie tegude motiiviks, kui osutame abi oma ligimesele. Peame jälgima, et abi osutamine ei ole meie jaoks vaid moodus muuta ennast tähelepanu keskpunktiks. Kui almusi andes ei ole meie eesmärgiks oma vendade ja õdede heaolu, vaid isiklik huvi ja kiituseotsimine, siis me asetame ennast automaatselt välja evangeeliumi eesmärgist. Tänapäevases, võrdpiltidega valitsevas maailmas peab olema väga valvas, sest kiusatused on suured. Toetudes evangeeliumile, ei ole almuste jagamine vaid pelgas filantroopia; pigem on see armastuse konkreetne väljendusviis. See on kui teoloogiline voorus, mis nõuab pidevat sisemist pöördumist armastama Jumalat ja ligimest, imiteerima Jeesus Kristust, kes oma ristisurma läbi jagas end meiega jäägitult. Kuidas ei saaks me siis andmata jätta tänu Jumalale nende paljude inimeste eest, kes vaikselt, eemal kõigest meediakärast, täidavad just sellise teadmisega oma missiooni ja aitavad oma ligimesi, kes kannatavad puudust ja häda? Almuste jagamisest on väga vähe kasu, kui selle eesmärgiks on vaid tühisusest täispuhutud süda. Sellepärast ongi tõelise kristlase, kes teab, et „Jumal näeb salajasse”, eesmärgiks oma almuste jagamisel Jumala au otsimine.

4. Kutsudes almuste jagamist vaatama põhjalikuma pilguga, mis ületab materiaalse dimensiooni, annab Pühakiri meile teada, et andmises leidub palju suurem rõõm kui saamises (vt. Ap 20:35). Kui me teeme asju armastusest, siis me väljendame sellega enda olemuse tõde; tõepoolest, meid ei ole loodud mitte iseendi jaoks, aga Jumala ja meie vendade ja õdede jaoks (vt. 2Kr 5:15). Iga kord, kui me jagame abivajajatele midagi armastusest Jumala vastu, siis avastame, et elu täius lähtub armastusest ja see kõik tuleb õnnistusena meie juurde tagasi rahu, sisemise heaolu ja rõõmu moel. Meie taevane Isa tasub meie almuste jagamise oma rõõmuga. Ja veelgi enam: Püha Peetrus arvab almuste jagamise vaimsete viljade hulka ka pattude andestamise: „Armastus katab kinni pattude hulga.” (1Pt 4:8) Ja paastuaja liturgia tuletab meile korduvalt meelde, et Jumal annab meile, patustele, võimaluse oma patud andeks saada. Asjaolu, et me jagame vaestega oma ande, avab meid vastu võtma sellist imelist kingitust. Praegusel hetkel pöörduvad mu mõtted nende inimeste peale, kes saavad aru oma tegude läbi sooritatud kurjuse suurusest ja raskusest, ning just nimelt seetõttu tunnevad väga eemaldunud Jumalast, on hirmul ja võimetud tagasi pöörduma Tema poole. Tulles lähemale teistele inimestele almuste jagamise läbi tuleme lähemale ka Jumalale; sellest võib saada tõeline pöördumise ja lepituse tööriist temaga ja meie vendade ja õdedega.

5. Almuste jagamine õpetab meile armastuse lahkust. Püha Joosep Benediktus Cottolengo soovitab otsekoheselt: „Ära pea kunagi arvet jagatud müntide üle, sest seda ma ütlen teile: kui almusi jagades ei tea vasak käsi, mida parem käsi teeb, siis ei peaks ka parem käsi teadma, mida ta ise teeb” (Detti e pensieri, edilibri, n. 201). Sellises valguses omandab veelgi suurema tähenduse evangeeliumilugu lesknaisest, kes oma vaesusest pani aardekirstu „kõik, mis tal oli, kogu oma peatoiduse” (Mk 12:44). Tema pisikesest ja tähtsusetust ohvrirahast saab tugevalt kõnelev sümbol: see lesknaine annab Jumalale mitte oma küllusest, mitte just mida tal on anda, vaid ta annab selle, kes ta on ise. Kogu iseenda.

Me leiame selle liigutava kirjakoha asetatuna just nendesse päevadesse, mis eelnevad Kristuse kannatamisele ja surmale, kes, toetudes Pühale Pauluse poolt kirjapandule: „sai meie pärast vaeseks, et meie saaksime rikkaks Tema vaesusest” (2Kr 8:9); Ta andis jäägitult iseenda meie jaoks. Paastuaeg, ka almuste jagamise läbi, annab meile võimaluse järgida Tema eeskuju. Olles Tema jüngrid võime õppida andma oma elu teiste jaoks tõelise kingitusena. Käies Tema jälgedes, õpime olema saadaval teiste inimeste jaoks, mitte andmise läbi seda, mida omame, vaid andes jäägitult iseennast. Kas ei saa kogu evangeeliumi kokku võtta ühte armastusekäsku? Seega siis muutub paastuaja tava anda almusi meie endi kristliku kutsumuse sügavdamiseks ja tugevdamiseks. Andes armulikult iseennast, annab kristlane tunnistust sellest, et tema eksistentsi seadused ei ole määratletud mitte rikkuse, vaid armastuse poolt. Armastus, seega, annab almuste jagamisele oma väärtuse; ja armastus toob esile erinevaid almuste jagamise vorme niivõrd kui seda erinevate inimeste olukord ja võimalused soosivad.

6 Armsad vennad ja õed. Paastuaeg kutsub meid „treenima iseennast” vaimselt, ka almuste jagamise anni läbi, et võiksime kasvada armastuses, ja tunda ära vaestes Kristuse palge. Apostlite tegude raamatust loeme, kuidas Apostel Peetrus ütles halvatud mehele, kes palus ande templi värava juures: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, mis mul aga on, seda ma sulle annan: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!” (Ap 3:6). Almusi jagades anname midagi materiaalset, kuid seda kõike märgiks mingist suuremast kingist, mida saame anda teistele kuulutades sõnumit Kristusest, kelle nimes leidub tõeline elu. Olgu siis see paastuaeg märgitud isikliku ja osadusliku püüdlustega klammerdada ennast rohkem Kristuse külge, et saaksime olla Tema armastuse tunnistajateks. Aidaku pühim Neitsi Maarja, Issanda Ema ja ustav Sulane, kõiki usklikke nende paastuaja „vaimses lahingus”, milles on meie relvadeks palve, paastumine ja almuste jagamine, et võiksime lõpuks jõuda Ülestõusmispühade rõõmuni uuendatud vaimuga. Nende soovidega annan ma teile kõigile oma apostelliku õnnistuse.

Vatikanis,
30. oktoobril 2007

Paavst Benediktus XVI

Inglise keelest tõlkinud Isa Ain Peetrus Leetma