Piiskopi advendi ja jõululäkitus

Piiskopi läkitus Eestimaa katoliiklastele

Armsad vennad ja õed!

      Mõned päevad tagasi, algas Advendi aeg. Nagu tuletas meelde oma 4. detsembri audientsil Paavst Benedictus XVI, sõnal “Advent” on Kiriku keeles kaks tähendust: kohalolek ja ootamine. Kohalolek: valgus on juba meie keskel, Kristus on juba tulnud ning tema valgus paistab kõikide inimeste üle kuni aegade lõpuni. Tema võit on kindel. Ootamine: kurjuse öö on veel väga pime. Ja seetõttu me palume: “Tule Issand Jeesus, siia kus valitseb veel ebaõiglus, valetamine, vägivald. Tule ja anna meile oma jõudu, et me saaksime olla valguse kandjad, rahu tegijad ja tõe tunnistajad”.

       Sel aastal põimub Advendi- ja Jõuluaja rõõm ja lootus varju ja murega mida meie kõik ühiskonnas ja maailmas märkame. Majanduslik olukord tekitab õigusega paljudes kodudes tõsisemat muretsemist kui varasematel aastatel. Seda ei ole võimalik ignoreerida ning paljud on juba seda muret väljendanud oma hingekarjastele. Tulevik on materiaalses mõttes vähem kindlustatud või isegi lausa pime. Inimene tunneb muret oma kodu, oma töö või oma tuleviku pärast. Kallid vennad ja õed, Jumal, kes juhib inimkonna ajalugu ja kasutab oma armastuse plaanide täitmiseks kõik sündmusi, olgu nad õnnelikud või rasked, esitab meile praegusel ajal uue kutse: et me näitaksime suuremat solidaarsust ja tundlikkust oma vendade ja õdede vajaduste ja murede suhtes. Rasked ajad on sageli olnud pühaduse ajad kus inimeste teod paistavad rohkem Jumalale silma, eriti need mida sooritatakse oma ligimese koormuse leevendamiseks.

      Aga kas Jumal ei esita ka meile kutset uuesti läbi vaadata oma elu põhieesmärk, prioriteete ja väärtusi? Kas Advendiaeg ei sisalda seda sõnumit mida me praegusel ajal kõige rohkem vajame?

      See majanduslik kriis millest nii palju räägitakse on eelkõige moraalne ja eetiline kriis, mille juured ulatuvad palju kaugemale kui majanduslikud tõusud või langused. Ja see moraalne kriis on eelkõige usuline kriis.

       Materiaalne edu on tükk aega varjanud seda probleemi. Tundus, et kui inimesed saavad nii kui nii rikkamaks ja elatustase kõrgemaks, ei ole moraalne käitumine ja ühise hüve otsimine nii vajalikud. Tundus, et edu näitab piisavalt kas teod on õiged ja pragmaatilisus peab olema kõige kõrgem reegel. Ja see hoiak puudutas mingil määral ka inimese usku. Võib-olla liiga kiiresti hakkasid mõned mõtlema “Kui edu ja heaolu saab saavutada ilma Jumala abita, siis milleks on Jumalat vaja?” ja järeldasid, et Jumal oli mineviku-inimese lohutus või nõrga inimese toetus, aga ei ole tänapäeva inimesele enam vajalik. Ja on võimalik, et kristlased ise hakkasid elama topelt-elu: uskuda Jumalasse oma südames, aga tavalises elus käituda nii nagu kui Teda poleks vaja ega olemas.

       Aga kui see materiaalne edu ise osutub palju hapramaks kui meie arvasime, ja inimtegevus palju vähem efektiivseks kui usuti, ei ole neid põhjusi ja juuri enam võimalik ignoreerida, ja eetiline kriis näitab oma tõelist palet, koos selle usu-kriisiga mis on teda põhjustanud.

      Usu-kriisile on võimalik vastata ainult usust lähtudes ja just sellisel viisil peame suhtuma praeguse ja tuleva aasta probleemidesse.

      Hiljuti ilmunud Paavst Benedictuse XVI hiljuti ilmunud entsüklikas “Lootuses päästetud”,  loeme: “Veel kord: me vajame väiksemaid ja suuremaid lootusi mis meid päevast päeva edasi aitavad. Kuid nendest ei piisa ilma suure lootuseta, mis peab ületama kõik muu. See suur lootus saab olla ainult Jumal, kes hõlmab kõik ja kes saab meile anda ja kinkida seda, milleks me omaette pole suutelised.” (n.31). Ainult see suur lootus on piisavalt tugev valgus mis saab valgustada elu väikseid ja suuri sündmusi tõrjub eemale kurjuse öö ja hoiab meid armastuses oma ligimese, eriti oma pereliikmete vastu.

      Armsad vennad ja õed, praegune aeg on väga hea võimalus aru saada, et me ei kahetse kunagi, et oleme pannud Jumala ja igavese elu oma elus esikohale, ükskõik millised ohverdamised ja pingutused see võib vahel kaasa tuua. Jumal on alati võitja ja ka meie oleme  võitjad koos Temaga koos kui me elame koos Temaga. Ja pühendada temale oma elu, oma süda ei ole kunagi liialdus ega riskantne valik. See on kõige parem otsus, mida inimene võib langetada kui Jumal seda talle annab. Seetõttu peame paluma lakkamatult Jumalat, et ta saadaks oma Kirikule töötegijaid, noori inimesi meie seast kes pühendaksid Talle ja Tema Kirikule oma elu kõikide soovidega ja tunnetega mida see elu võib sisaldada. See on kutsumus mis ei ole antud igaühele, aga igaüks saab seda kasvatada ja toetada oma palvega ja sellega, et paneb tõesti Jumala otsimise oma elus esikohale. Näidakem oma eluga, oma rõõmuga ja abivalmidusega, et Jumal on tõesti kõige parem valik, selline valik mis täidab elu, rikastab elu, ainukene reaalne valik. Siis meie elu saab viljakaks ja paljud otsustavad meie järgi järgneda Kristusele ja pühendada Talle oma elu.

Soovin Teile kõigile õnnistatud Advendi- ja Jõuluaega, koos Jeesus , Maarja ja Joosepiga.

Kurbusega annan teile teada, et Jumal kutsus tagasi enda juurde diakon Peeter Valk’i, möödunud 8. detsembril. Palun palvetada tema eest. 
 

Tallinnas, 10. detsembril 2008. a.

+ Philippe Jourdan

Pertusa titulaarpiiskop

      Eesti Apostellik Administraator