Esimene osa

ESIMENE OSA

USUTUNNISTUS

     Lihtne väide "Jeesus on Issand" on miniatuurne usutunnistus, see tähendab inimese uskumuste väljendus või kuulutus. Kirik on formuleerinud mõned ametlikud usutunnistused, millest tähtsaimad on Apostellik usutunnistus ja Nikaia usutunnistus. Mõlemad väljendavad algkristlike koguduste usku. Nende usk on ka meie tänane usk.

     Usutunnistust nimetatakse ka kreedoks, ladinakeelse sõna credo järgi, mis tähendab "mina usun." Ent tegelikult kuulutavad kristlased: "Meie usume." Meie usk ei ole meie endi poolt välja mõeldud, vaid me saame selle Jumalalt kiriku kaudu. Nii nagu Hippokratese vanne ühendab kõik arstid üheks tervendajate kogukonnaks, nõnda ühendab usutunnistuse lugemine meid meie vendade ja õdedega usus.

     Sajandite vältel on katoliiklased tunnistanud oma usku Kolmainsasse Jumalasse Nikaia usutunnistust lugedes. See usutunnistus formuleerib selgesti kõik olemuslikult tähtsad kristlikud õpetuslaused Jumal Isa, Poja ja Püha Vaimu, kiriku, pääste ja inimsaatuse kohta. See usutunnistus on niisuguse kuju saanud pärast aastakümneid kestnud vaidlusi, mille algatas üks õpetatud Egiptuse preester Arius, kes eitas Jeesuse, Poja, igavest olemusühtsust Isaga. Seega eitas Arius Jeesuse jumalikkust.

     Ägedad tülid ja vastasseis ariaanidega tekitasid kirikus suuri lahkhelisid. Selle tulemusena kutsus keiser Constantinus aastal 325 Nikaias kokku esimese üleüldise ehk oikumeenilise kirikukogu. See oli esimene kahekümne ühest niisugusest kirikukogust, mida kiriku rikka ajaloo vältel on peetud. Selle kirikukogu suurim saavutus oli Jeesuse jumalikkuse selge kuulutamine Nikaia usutunnistuse sõnastamise kaudu. Teine oikumeeniline kirikukogu, Konstantinoopoli kirikukogu (381), täiendas ja laiendas selle usutunnistuse teksti. Sellest ajast on seda edukalt kasutatud katoliku usu kokkuvõttena.

     Käesolevas osas uuritakse Nikaia usutunnistuse kui meie usu kokkuvõtte iga artiklit eraldi võetuna.

ESIMENE PEATÜKK

JUMALA OLEMASOLU

Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

     1. kiri korintlastele 13:12

     Iga mõtlev ja tundev inimolend on mõnikord kogenud midagi rabavat, mis paneb tema jalgealuse kõikuma. Just niisugustel hetkedel kaldub enamus meist pöörduma Jumala poole, et mõtiskleda varjatud kohalviibimise üle, mida me kuidagi tajunud oleme. Niisugused kogemused sunnivad meid esitama küsimusi elu... ja surma tähenduse kohta. Miks ma olemas olen? Miks on olemas kannatus? Miks peavad minu lähedased ja miks pean mina surema? Mis on armastuse tähendus?

     Nende küsimuste üle mõtiskledes ammutame oma katoliku usust piiritut lootust. Katoliku usk õpetab, et Jumal on oma lõputus armastuses loonud meid Tema elus osalema, kutsudes meid Teda otsima, tundma ja armastama. Jumal on alati meie juures, kutsudes meid oma perekonna - kiriku - ühtsusesse.

     Et see teoks saaks, läkitas Jumal, kui aeg oli täis saanud, oma Poja kui Lunastaja ning Päästja. Oma Pojas ja Poja läbi kutsub Ta kõiki inimesi Pühas Vaimus saama Tema lasteks ning seega Tema õndsuse pärijateks (KKK 1).

     Käesolev peatükk käsitleb kahte teemat: Jumala olemasolu ning seda, kuidas Jumal on inimkonnaga suhelnud.

KAS JUMALASSE USKUMINE ON NORMAALNE? [KKK 27-30; 44-45]

     Rasked küsimused, mis meid eluteel rännates tabavad, sunnivad meid sageli seisma silmitsi Jumala olemasolu probleemiga. Suurem osa inimesi jõuab järeldusele, et Jumal on olemas, kuigi keegi ei saa teda näha. Need inimesed on nagu tuulelohet lennutav poiss, kelle lohe lendas nii kõrgele, et see kadus madalate pilvede varju. Üks mööduja küsis poisilt, kust ta teab, et lohe ikka veel taevas on. Poiss laskis küsijal käe nööri külge panna, et see tunneks nägematu tuulelohe tõmmet. Jumala olemasolu ja kohaloluga on umbes samamoodi. Me ei näe Jumalat palgest palgesse, ent võime tajuda Jumala tõmmet oma südames. See tõmme näitab, et me oleme loomu poolest religioossed olendid; me otsime Jumalat ja laseme Jumalal end otsida.

     Siiski ei ole kõik inimesed selles osas ühel nõul. Näiteks ateistid eitavad Jumala olemasolu mitmesugustel põhjustel. Mõned, kes usaldavad üksnes ainelist reaalsust, väidavad, et Jumalat ei saa meeltega tunnetada; seega nende jaoks ei ole Jumalat olemas. Teised arvavad, et Jumalasse uskumine vähendab inimeseks olemise väärtust; nende jaoks on inimkond ainus jumal. Kolmandad loobuvad Jumala mõistest, kuna nende arust maailma kannatused ja kurjus ei ole kooskõlas ülima ja armastava Olendi olemasoluga. Ja tõtt-öelda leidub veel neid, kes on ateistid seetõttu, et nad ei taha religiooni ja selle Jumalat, kes neile ütleks, kuidas käituda, võib-olla kutsudes neid muutma oma vastutustundetut, isekat ja ebamoraalset eluviisi.

     Usklike ja ateistide vahel on agnostikud, kes väidavad, et me ei saa iialgi kindlalt teada, kas Jumal on või ei ole. Seega otsustavad nad mitte otsustada. Jumala olemasolu küsimusel ei ole nende elus kuigi suurt praktilist tähtsust.

     Ateistid ja agnostikud - ning need, kes nimetavad end usklikuks, ent on tegelikult vaimsete asjade vastu ükskõiksed - on väljakutseks usklikele, kes peaksid tõsisemalt süüvima oma usku ja küsimusse, miks nad Jumalasse usuvad.

KAS JUMAL ON OLEMAS? [KKK 32-32; 34-35; 47]

     Kirjas roomlastele õpetab püha Paulus, et Jumala olemasolu võime me avastada Jumala loodu üle mõtiskledes (Rm 1:18-21). Ka katoliku kirik õpetab, et inimese mõistus võib loodu põhjal kindlalt tunnetada Jumala olemasolu.

     Püha Paulus ja kiriku õpetus ei väida, et eranditult iga inimene võib jõuda ning jõuab mõistuse kaudu Jumala olemasolu tunnetamiseni. Nad kinnitavad pigem, et inimesed on mõistuslikult võimelised varjatud Jumala avastama, kuna "Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule" (Rm 1:20). Usk Jumalasse ei ole mõistusevastane ega rumal, nagu mõned mitteusklikud väidavad.

     Mõned argumendid Jumala olemasolu poolt on: isiklik kogemus, üldine inimlik kogemus, inimkonna ajalugu ning mõistusel rajanevad arutluskäigud.

MIDA ÜTLEB JUMALA KOHTA ISIKLIK KOGEMUS? [KKK 27-30; 33; 46]

     Meie isiklik kogemus võib meid Jumala juurde juhatada. Meie sõltuvustunne, meie imetlus, aukartus ja rõõm, tunne, et meid on kutsutud ja seatud tegema suuremaid tegusid, kui need, mida me parasjagu teeme - see kõik võib anda tunnistust Jumalast, kes on meid loonud, et me Teda avastaksime. Kui mõtiskleme iseendi kui millegi väga erilise üle kogu loodu seas, antakse meile sisemist selgust, mille abil jõuame järeldusele, et on Looja, tänu kellele me olemas oleme. Järgnevalt on toodud traditsioonilised argumendid Jumala olemasolu poolt. Mõni neist võib teis vastukaja tekitada.

     Raugematu igatsus õnne järele. Me kõik tahame õnnelikud olla. Me kulutame palju aega ja energiat, püüdes teha ja omandada asju, mis meie arvates peaksid meid õnnelikuks tegema. Ent meie õnnetunne kaob ning peagi avastame end midagi muud igatsemas. Kas meie, loodud olendid, oleme lõppkokkuvõttes määratud õnnetuks jääma? Me igatseme õnne, ent mida innukamalt me seda taotleme, seda enam näib ta eemalduvat.

     Kas on võimalik, et Looja andis meile kaasa niisuguse õnneigatsuse, mida mitte miski siin maailmas ei saa täielikult rahuldada? Kas on võimalik, et Jumal on pannud meisse sisemise teenäitaja, mis teeb meid rahutuks, kuni me Teda leidnud ei ole? Selline väsimatu püüdlemine täieliku õnne poole osutab Ülimale Olendile, kes on meid nõnda loonud; pannud meie südameisse lakkamatu igatsuse Jumala järele. Jumal lõi meid enese jaoks ning ta tõmbab meid alati enese poole. Püha Augustinuse sõnul: "Suur oled, Issand ... kuna oled meid teinud Enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus" (Pihtimused, 1.1.1).

     Õiglustunne. Kas te pole mõnikord tundnud, et selle ilma kurjad inimesed kutsutakse kord oma tegudest aru andma? Näib olevat ebaõiglane, et petised, valetajad ja mõrtsukad veedavad sageli oma elupäevad külluses, samas kui mõned head inimesed peavad kannatama ja neid kasutatakse ära. Sügaval sisimas on meil tunne, et ükskord peab see olukord muutuma, et on olemas Vägi, mis teeb kõik õigeks - kui mitte selles elus, siis tulevases.

     Armastus. Kuidas seletada kõrgeimat meile tuntavat reaalsust, tunnet, et meist hoolitakse ja et meid armastatakse? Armastus on vaimne reaalsus, mida ei saa seletada materiaalsest maailmast lähtudes. See peab kusagilt tulema, lõppkokkuvõttes Armastusest enesest - olendist, keda me nimetame Jumalaks. (Sama võib öelda ka mõistuse kohta; lõppkokkuvõttes peab see tulenema Mõistusest enesest, Jumalast.)

     Inimene. Kristlased usuvad, et inimene on loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks. Meie avatus tõele ja ilule, moraalse headuse tundmine, võime armastada, ka suurte isiklike ohvrite hinnaga - kõiges selles väljendub inimese hingeline sügavus. See näitab, et on olemas hing, "igaviku seeme," mille Jumal on meisse istutanud. Hinges peituv võime niisuguseks vaimseks aktiivsuseks saab lähtuda ainult lõputult Heast vaimsest Olendist, keda me nimetame Jumalaks ning kes on loonud inimese oma näo järgi ja enese sarnaseks.

MIDA ÜTLEB JUMALA KOHTA MEIE ÜLDINE INIMLIK KOGEMUS? [KKK 51-53]

     Juba varajastest aegadest on inimesed andnud tunnistust Jumala olemasolust. Valdavas enamuses kultuuridest on usutud mingisse olendisse, kes on suurem kui ükski selle kultuuri kandja. On olnud ateistlikke, Jumalat eitavaid valitsusi, kuid hulk inimesi neis maades uskus siiski Jumalasse. Võib vaielda, et niisugune tähelepanek ei tõesta Jumala olemasolu. Siiski on väga veenev, et inimeste üldine kogemus on tunnistanud Jumalat, kes inimsugu ühendab, tervendab ja alal hoiab. Inimesed ei ole jõudnud ühisele arusaamisele selle ülima olendi täpse loomuse kohta ega selle kohta, kui palju selliseid olendeid võib olla. Ühed kujutlevad kättemaksuhimulist, kiuslikku jumalat. Teised näevad temas maailmast eemal seisvat kuju, justkui kellasseppa, kes paneb kokku oma meistritöö, kuid jätab selle siis südamerahus omaette käima. Mõned jällegi kujutavad ette tujukat jumalat, kes oma loodud olenditega mängib ja neid piinab.

     Eriarvamused selle suhtes, missugune Jumal on, ei tõesta siiski, et Jumalat ei ole. Need erinevused näitavad vaid, et ainuüksi oma tumestatud mõistuse abil ei suuda me Jumalat selgesti tunnetada. Me teame, et on keegi, kuid üksnes oma mõistust kasutades  ei saa me  Jumala kohta täit selgust. Et tunda Jumalat sellisena, nagu ta tõeliselt on, vajame Jumala otsest abi.

MIDA ÜTLEB MÕISTUS JUMALA KOHTA? [KKK 31-31; 46]

     Püha Aquino Thomas, suur keskaja teoloog, summeeris viis niinimetatud jumalatõestust. Need kõik koonduvad ühte väitesse: me võime avastada Jumala, vaadeldes maailma liikumist, saamist, sattuvust, korda ning ilu. (KKK 32). Näiteks osutab Aquino Thomas, et kõik, mida me teame olemas olevat, on põhjustatud millegi või kellegi muu poolt. Peab olema allikas, mis on kõige algpõhjus - põhjuseta põhjus, mis loogiliselt võttes peab olema alati olemas olnud. Seda esmast põhjust nimetavad filosoofid Jumalaks. Teised argumendid on samalaadsed.

     Meie isiklikud mõtisklused loodu ilu, mõõtmatuse, sümmeetria ning väe üle võivad viia meid teadlikkuseni Jumalast, kes on kõik selle loonud ning seda alal hoiab. Ameerika filosoof Alfred North Whitehead on öelnud, et Jumal on maailma poeet. Jumala poeesiat võib näha tões, ilus ja headuses. Meie mõtisklused ja kogemused hämmastavast ja imekspandavast osutavad Jumala olemasolule.

KAS JUMAL SUHTLEB MEIEGA? [KKK 51]

     Kristlased usuvad mitte üksnes Jumala olemasolu, vaid ka seda, et Jumal avaldab end meile oma vabal otsuse, armastuse ning halastusega. Nagu õpetas Teine Vatikani kirikukogu:

Jumal oma headuses ja tarkuses on otsustanud end ilmutada ning teha meile teatavaks oma tahte peidetud mõtte, mistõttu Kristuse, lihakssaanud Sõna kaudu pääseb inimene Isa juurde Pühas Vaimus ning osaleb jumalikus loomuses. (Õpetuslik dekreet jumalikust ilmutusest, 2)

MIS ON JUMALIK ILMUTUS? [KKK 50-51]

     Kristlased usuvad jumalikku ilmutust. Mida me selle olulise mõiste all mõtleme? Esmalt peame rõhutama, et Jumal on eeskätt müsteerium; Jumala teed on üle meie teede ning Jumala mõtted on üle meie mõtete. Jumal on täiesti teistsugune; ükski inimlik sõna ega mõte ei saa täielikult seletada, kes Jumal on. Jumal on justkui loori taha peidetud. Ent nagu me eelpool nägime, oma mõistust kasutades võime jõuda järeldusele, et peab olema Jumal, kes on kõik loonud ja seda alal hoiab. Uurides tähelepanelikult kõike seda, mis Jumal on loonud, saame üht-teist ka tema kohta öelda. Näiteks kui me vaatleme hiigelsuurt universumit, peame järeldama, et see, kes selle on loonud, on lõputu olend, see tähendab, piiramatu. Või kui mõtleme universumis leiduvale mõistuslikule elule, jõuame mõttele, et Looja ise peab olema ülimalt mõistuslik, kõiketeadev olend, kellelt inimlik mõistus pärinebki.

     Üldiselt võime järeldada, et Jumal on täiuslik olend, kellel ei ole niisuguseid piiranguid nagu Jumala loodud olenditel. Jumal on üle kõigi loodud olendite. Tuleb aga meeles pidada, et inimmõistus võib anda üksnes looritatud või hägustatud teadmise Jumalast. Sellest järeldub, et meie kujutlused Jumalast on piiratu'd ja ebatäiuslikud. Me ei tohi oma arusaamist Jumalast segamini ajada mõistetamatu, nähtamatu, lõpmatu Jumalaga.

     Siiski, kristlased usuvad, et Jumal oma vabaduses otsustas avaldada oma loodud olenditele iseend  ja oma kavatsuse meid päästa . Seda Jumala teenimatut andi, et Jumal end avaldab, tuntakse kui üleloomulikku või jumalikku ilmutust. Ladinakeelne sõna revelatio tähendab "katte eemaldamist." Me usume, et Jumal on oma armastuse täiuses end ilmutanud inimkonna ajaloos ning kõneleb meiega kui oma sõpradega, elab meie keskel ja kutsub meid osadusse endaga. Seda ilmutust me nimetame üleloomulikuks, kuna Jumala loodud olenditena ei ole meil loomulikku õigust sellele lähedasele sõprusele Jumalaga. Jumala eneseavaldamine, tema sügavama armastuse elu kutse on puhtalt üksnes temapoolne kingitus.

     Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud (Hb 1:1-2).

MIS ON LUNASTUSLUGU? [KKK 54-67]

     Lugu, mis räägib Jumala eneseavaldamisest, tema lunastustegevusest ajaloos, tuntakse kui lunastuslugu. Jumala küllusliku armastuse lugu algas esimeste inimeste, esivanemate loomisega. Pärast nende pattulangemist tõotas Jumal meid lunastada ja andis inimsoole igavese elu lootuse. Jumala ülevoolav armastus ilmutas end lepingutes - Jumala ja inimeste vahelistes armastuse lepingutes. Näiteks lepingus, mille Jumal sõlmis Noaga pärast veeuputust, hakkas Jumal otsekohe laialipillutatud rahvaid kokku koguma, et viimaks ühendada kõik inimesed Kristuses, meie Issandas.

     Üks oluline teetähis Jumala plaanis oli leping Aabrahamiga ning iisraeli rahva loomine. Patriarhide ehk Iisraeli esiisade ja Moosese kaudu, kelle läbi Jumal ilmutas igavesed seadused, õpetas Jumal iisraeli rahvast tunnistama Teda kui ainsat tõelist Jumalat. Prohvetite kaudu, nagu näiteks Jesaja ja Jeremija, andis Jumal Iisraelile lunastuse lootust: ükskord tuleb Messias, kes kirjutab inimeste südamesse uue lepingu. Vaesed ja alandlikud, kelle usaldusest Jumala vastu annab ilusa pildi Jumalaema Maarja elu, hoiavad seda lootust alal erilisel viisil.

     Lunastuslugu jõudis haripunkti Jeesuse Kristuse, Jumala ilmutuse täiuse tulemises. Jeesus on lihakssaanud Jumala Sõna, Poeg, kes elas meie seas ning rääkis meile Isast inimlike sõnade ja tegudega ning viis täide Isa lunastustöö. Jeesus on Jumala lõplik Sõna; Jumal ei anna meile rohkem sõnu. Näha Jeesust, tähendab näha Isa.

KUIDAS ME LUNASTUSLOOST TEADA SAAME? [KKK 74-87; 101-114; 121-125; 134-141]

     Lunastuslugu elab edasi pühakirjas (Piiblis) ja kristliku kogukonna pühas pärimuses. Piibel on jumalik ilmutus kirjalikul kujul talletatuna ning sisaldab Vaimust valgustatud inimeste, näiteks prohvetite ja apostlite tunnistusi Jumala imelistest tegudest inimkonna ajaloos. "Pühakiri on Jumala sõna, kuivõrd ta on kirja pandud jumaliku Vaimu juhatusel" (Konstitutsioon jumalikust ilmutusest, 9). See tähendab, et Jumal inspireeris Piibli inimlikke autoreid tarvitama oma annet selle kirjapanemiseks, mida Jumal tahtis, ja ei sõnagi rohkem.

     Heebreakeelsetes Piibli raamatutes (mis sisalduvad Vanas Testamendis) on talletatud Jumala õpetus Iisraeli rahvale ning Tema tegutsemine selle rahva ajaloos. Nendes lugudes jutustatakse, kuidas Jumal kutsus oma valitud rahva Egiptusest välja ja viis nad tõotatud maale, kuidas nad said rahvaks ja religioosseks kogukonnaks, ning kuidas nad jõudsid ainsa tõelise Jumala tundmise ja kummardamiseni. Vana Testament, jumaliku ilmutuse lahutamatu osa, sisaldab olulist õpetust Jumalast, tarkust õige elu elamiseks ning rikkalikku palvepärandit. Veelgi enam, seal on olemas ka meie pääste müsteerium varjatud kujul.

     Uues Testamendis jutustatakse Jeesuse Kristuse elust ja õpetusest ning kuulutatakse rõõmusõnumit Jumala plaanist lunastada kõik inimesed kogu maailmas. Evangeeliumid on Piibli süda, kuna eelkõige neist pärinevad meie teadmised Jeesuse elu ja õpetuse kohta.

     Pärimuse kaudu antakse Jumala sõna, mille kõigepealt said apostlid Issandalt ja Pühalt Vaimult, edasi nende ametijärglastele (piiskoppidele ja paavstile). Püha Vaimu valgustusel säilitavad, seletavad ja levitavad need ametijärglased ustavalt seda sõnumit üle kogu maailma. Selle elava pärimuse kaudu "hoiab kirik oma õpetuses, elus ja teenimisametis alal ja annab kõikidele põlvkondadele edasi kõike seda, millesse ta usub ja mis ta ise on." (Dogmaatiline konstitutsioon jumalikust ilmutusest, 8). Katoliiklased tunnistavad ja austavad võrdselt nii Pühakirja kui ka pärimust kui kaht Jumala ilmutuse edasiandmise moodust.

KUIDAS ME VASTAME JUMALA ENESEAVALDUSELE? [KKK 26; 91-100; 142-144]

     Jumala eneseavaldus ja tema plaan meie suhtes nõuab meiepoolset vastust. Seda vastust tuntakse kui usku, kogu meie elu pühendamist armastavale Jumalale ning nende tõdede tunnistamist, mida Jumal Kristuses, meie Issandas on meiega jaganud. Kiri heebrealastele määratleb usku järgmiselt: "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." (Hb 11:1)

KUST ME SAAME USU? [KKK 145-171]

     Usk, nagu ka ilmutus, on Jumala vabatahtlik and. Püha Vaimu toimimise läbi võimaldab usu and meil allutada oma tahe ja mõistus Jumalale. Usk on ka voorus, mis tõmbab meid Jumal Isa poole. See seob meid Jumalaga armastussuhtes, selle kaudu omandame veendumuse, pühendumuse ja usalduse niisuguste realiteetide vastu, mida me ei saa näha ega selgelt tõestada.

     Usk võimaldab meil võtta vastu Jeesust kui Issandat. See lubab meil elada tema elu armastavas teenimises katoliiklikus usukogukonnas. See annab meile jõudu uskuda Jumala ilmutatud tõdesid selle tõttu, et Jumal on need ilmutanud.

     Ning usk Jeesusesse võimaldab meil osaleda Püha Vaimu elus, kes ilmutab meile, kes Jeesus on. Seega, kristlik usk kuulutab usku ainsasse Jumalasse: Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse.

     Ehkki usk on Jumala kingitus, mille kaudu Püha Vaim annab meile võime elada ja uskuda jumalikku ilmutust, on meie vastus inimlik ainult siis, kui see on vabatahtlik. Seega, kedagi ei saa sundida usku vastu võtma oma tahte vastaselt. Usuga kaasneb inimese vaba tahte akt, milles meie mõistus ja süda teevad koostööd jumaliku armuga.

     Aabrahami ja Maarjat võime vaadelda kui kaht pühakirjas antud usulist eeskuju. Jumalale kuuletudes jättis Aabraham kodumaa ning temast sai võõras palverändur tõotatud maal. Tänu tema ustavusele lõi Jumal rahva ning valmistas teed Messia tulekuks. Ja Pühima Ema kogu elu oli kui lakkamatu jah-sõna vastuseks Jumalale. Tema ustavus aitas Jumala lunastustööl salapärasel viisil täide minna tema Poja, Jeesuse Kristuse läbi.

     Ja viimaks, katoliiklased tunnistavad, et usk on kiriku akt. See eelneb isiklikule usule, mis on Jumala kingitus, ning elustab, toetab ja toidab seda. Johannese evangeelium õpetab, et usk Pojasse annab igavese elu, aga kes ei kuula Poja sõna, selle peale jääb Jumala viha (Jh 3:36).

KOKKUVÕTTEKS

     Me alustasime seda peatükki küsimusega Jumala olemasolu kohta ning lõpetame usutemaatikaga. Canterbury Püha Anselm on õigesti öelnud: "Ma ei püüa aru saada, et uskuda, vaid usun, et saaksin aru."

     Jumalasse uskuda on mõistuspärane. Inimese isiklikud kogemused, inimkonna üldised uskumused, inimkonna ajalugu ning mõistuslik juurdlemine osutavad kõik Ülimale Olendile, kes on meie universumi loonud ning seda alal hoiab.

     Kristlik usk ei peatu Jumala olemasolu fakti tunnistamise juures. See on alles algus. Jumal on end meile ilmutanud mitte üksnes oma loojakäe märgi kaudu neis asjus, mida võime hoomata, vaid ka sekkumisega inimkonna ajalukku. Jumal lõi rahva ning andis selle rahva kaudu inimkonnale Sõna, Poja, Jeesuse Kristuse.

     Kes on see Jumal sinu jaoks? Kuidas sa tajud Jumala olemasolu? Kuidas kõneleb Jumal sinuga ainelise maailma kaudu? Kas oled avastanud Jumala kristliku ilmutuse kaudu?

MÕTISKLUS PALVEKS

     "Peatu ja sa taipad, et sul polnudki kiire," kõlab üks laialt levinud, ent sügavamõtteline ütlus. Me ei ole oma usuteekonnal niivõrd hõivatud, et me ei suudaks näha Jumalat Tema ilusas loomingus.

     Loodud asjade üle mõtisklemine äratab usklikes imetlus- ning ülevustunde. Nii juudid kui ka kristlased loevad psalme, et saada inspiratsiooni kõikvõimsa Jumala poole pöördumiseks.

Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd, kõik sa panid tema jalge alla. (Ps 8:1, 4-7)

ARUTLUSEKS

1. Mis on olnud sinu elu kõige vapustavam kogemus? Kuidas see kõneles sulle Jumalast?

2. Mõned inimesed ütlevad, et ühe inimese armastust teise vastu on võimatu "tõestada"; et armastust uskuda, peab seda kogema. Selgita, kuidas sa oled kogenud kellegi teise armastust enda vastu. Kuidas oled sa kogenud Jumala armastust?

3. Milline Jumala olemasolu tõestus on sinu jaoks kõige veenvam? Kuidas oled sa näinud Jumalat tegutsemas oma elus?

4. Mil moel on sinu usk teistsugune kui lapsepõlves? Mis mõttes on see on nüüd sügavam? Kuidas on usk mõjutanud sinu eluviisi? Mil viisil võiks sinu usk kasvada?

5. Missugune on kõige tähtsam küsimus, mida sa elu kohta küsid? Kuidas võiks armastava Jumala olemasolu olla vastuseks sellele küsimusele?

6. Millisena sa Jumalat kujutled? Kust need kujutluspildid pärinevad? Selgita, mil viisil need soodustavad või pärsivad sinu usku.

EDASISEKS LUGEMISEKS