Kirik ja Traditsioon

Viimaste nädalate sündmused seoses piiskop Lefebvre'i poolt pühitsetud piiskoppidega annab põhjust arutleda mitte ainult selle üle, et kust see probleem on tulnud ja kuidas seda lahendada, vaid ka selle üle, et mis tegelikult Lefebvre'i probleemi põhjus oli. Võib öelda, et suurel määral on tegemist valesti kasutatud Kiriku Traditsiooni mõistega.
 
      Mis on Kiriku Traditsioon?
Kiriku Traditsioon on Jumala Ilmutuse edasiandmine, mida Katoliku Kiriku Katekismus defineerib järgmiselt:

  "82. Püha pärimus (või Traditsioon) aga on Jumala sõna, mille Issand Kristus ning Püha Vaim apostlite hoolde usaldasid, mille apostlid rikkumatult oma järeltulijatele edasi andsid, et need Tõe Vaimu valgustaval juhtimisel oma kuulutuses ustavalt säilitaksid, seletaksid ja levitaksid” (DV 9)

  83. Pärimus (või Traditsioon), millest me siin kõneleme, lähtub apostlitest ning edastab seda, mida nad Jeesuse õpetusest ja eeskujust omandasid ning Pühalt Vaimult kuulsid. Kristlaste esimesel põlvkonnal polnud ju veel kirja pandud Uut Testamenti  ja Uus Testament ise tunnistab elava pärimuse toimimist.

      Aja jooksul kohalikes kirikutes tekkinud teoloogiline, distsiplinaarne,  liturgiline või religioosne pärimus on midagi muud. See kujutab endast Kiriku Traditsiooni erinevatele paikadele ja aegadele kohandatud väljendusviise.  Nad võivad selle valguses ning kirikliku Õpetusameti juhtimisel kas säiluda, muudetud  või ka kaotatud saada."

1970. aastatel, vastureaktsiooniks liialdatud reformimeelsusele teatud ringkondades Lääne-Euroopas, mõned – muuhulgas piiskop Marcel Lefebvre – hakkasid kasutama sõna “Traditsioon” pigem sotsioloogilise ja kultuurilise, kui kirikliku tähendusega. Mõned on näinud selles hoiakus 19. sajandi nn filosoofilise traditsionalismi mõju, mille järgi minevik on poliitiliste ja religioossete vormide tõesuse peamine kriteerium, sest inimene on olemuslikult “pärija”. Aga see on filosoofiline debatt, mis ei puuduta praegust arutelu.
Sellest tulenevad väljendid nagu "Tradition catholique", traditsionalism, traditsionaalsed katoliiklased jne. Katoliku Kiriku vaatepunktist on tegemist "mitte-traditsioonilise" Traditsiooni mõistega. Selles sotsioloogilises "traditsioonis" võib palju positiivset olla nii kaua, kui me ei hakka nimetama "Traditsiooniks" midagi mis tegelikult ei kuulu Kiriku Traditsiooni ega Jumala Ilmutuse juurde.
Iga katoliiklane on alati “traditsionaalne” teoloogilises mõistes, sest ei ole katoliiklast ilma Traditsioonita, nii nagu ei ole katoliiklast ilma Püha Kirjata, ega katoliiklast ilma Õpetusametita. Samas keegi ei saa olla “traditsionaalne” katoliiklane väljaspool ühtsust Katoliku Kiriku hierarhiaga (Paavst ja legitiimsed piiskopid), sest ühtsus Paavsti ja piiskoppidega on oluline osa Kiriku Traditsioonist ja Õpetusest, mida Apostlid on meile edasi andnud ja ette näidanud oma eeskujuga. Keegi ei hoia, ega säilita täielikult Kiriku Traditsiooni Paavstist ja piiskoppidest sõltumatult. Seetõttu 1976 a. pidi Paavst Paulus VI karistama piiskop Lefebvre'i ja temaga liitunud vaimulikke teenistusekeeluga, valus ja raske otsus, kuid mille tegi vältimatuks nende vastandumine Kiriku Õpetusametile ja sõnakuulmatus Paavstile. Seetõttu Paavst Benedictus XVI ütles veel oma 28. jaanuari audientsil, et Püha Pius X vennaskond ei ole täies osaduses Kirikuga, kuigi ta teeb oma parimat, et ta Kirikusse tagasi jõuaks.

Kiriku Traditsioon ja Vatikani II Kirikukogu
Vahel üritati esitada näilisi vastuolusid Kiriku Traditsiooni või viimaste sajandite Kiriku Õpetusameti ja Vatikani II Kirikukogu vahel. Selline hoiak näitab esiteks vähest usaldust Jumala armu vastu, kui Ta juhib oma Kirikut. Teiseks, on juba ammu uuritud ja seletatud kuidas Vatikani II Kirikukogu tekstid – muuhulgas usuvabaduse ja teiste religioonide kohta – on jätkuks Kiriku varasematele seisukohtadele, lisades mitte midagi oluliselt uut, vaid ainult uuendades Kiriku põhimõtete rakendamist uue olukorraga.
Vatikani II Kirikukogu, nagu kõik Kirikukogud, on lahutamatu osa Kiriku Õpetusametist ja Püha Vaimu poolt inspireeritud, ja seda isegi siis, kui see Kirikukogu ei kuuluta dogmasid. Kirikukogude autoriteet ei piirdu ainult dogmadega, vaid puudutab kogu Jumala Ilmutuse seletamistööd, nagu rõhutab Katoliku Kiriku Katekismus.

  85. “Ent ülesanne seletada Jumala pärimuslikku vői kirjapandud sőna on ainuüksi Kiriku elaval őpetusametil “ - see tähendab piiskoppidel ühenduses Peetruse järeltuleja, Rooma piiskopiga - “kes oma meelevalda Jeesus Kristuse nimel teostab”.

Kirikukogu ei ole kunagi  revolutsioon Kiriku elus, ega ütle kunagi, et see mida varem tehti oli vale. Vatikani II Kirikukogu ei ole erand. Iga Kirikukogu jätkab eelnevate õpetust ja on nendega järjepidevuses. Piisab lugeda Vatikani II Kirikukogu tekste ja viimaste aastakümnete paavstlikke entsüklikaid, et sellest veenduda.
Püüdkem alati armastada Kiriku Traditsiooni – tõelist Traditsiooni – , alati meeles pidades, et Kirikus ei ole tõelist hardust, ilma sõnakuulmiseta, ega tõelist sõnakuumist, ilma harduseta.