Tema pühaduse paavst Benediktus XVI paastusõnum 2009

Paastuajal, mil saame ülevaate meie intensiivsemast vaimsest treeningust, asetab liturgia meie ette kolm potentsiaalset harjutust, mis on väga südamelähedased nii Pühakirjale kui ka kristlikule traditsioonile – palve, almuste jagamine, paastumine. Need valmistavad meid ette tähistama Ülestõusmispühi ning seeläbi tundma Jumala võimu, mis, nagu kuuleme seda Paasavigiilia ajal, „võidab ära kurja, peseb ära süü, taastab süütuse, toob leinajatele rõõmu, ajab välja viha, toob meile rahu ja alandab inimlikku kõrkust“ (Praeconium paschale). Selle aasta paastusõnumis tahan ma asetada rõhu oma mõtisklustes paastumise tähenduse ja väärtuse üle. Tõepoolest, paastuaeg toob meie silme ette 40 päevase perioodi, mil Issand paastus kõrbes, enne kui ta alustas oma tööd rahvahulkade seas. Me loeme evangeeliumist, et: „Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte“ (Mt. 4:1-2). Nii nagu Mooses, kes paastus enne, kui ta sai kätte seaduselauad (2 Ms. 34:28) ja Eelijah, kes paastus Hoorebi mäel enne kohtumist Issandaga (1 Kn 19:8), niisamuti ka Jeesus, läbi palve ja paastu, valmistas ennast missiooniks, mis seisis tal ees. Selle missiooni algus on ära märgitud tõelise lahinguga kiusaja poolt.

 

Kristlastena võime mõelda, et mis kasu on meil loobumisest millestki, mis on iseenesest hea ja nagunii vajalik meie ihu ülalpidamiseks. Nii Pühakiri kui ka kristlik traditsioon annavad meile teada, et paastumine on suureks abiks nii patu kui ka patule juhtiva vältimisel. Seetõttu on Jumala lunastuslugu täidetud juhtumitega, mis kutsuvad esile paastumise. Juba Pühakirja kõige esimestel lehekülgedel saame teada, et Issand keelab inimesel süüa keelatud vilja: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!“ (1 Ms. 2:16-17). Kommenteerides selle jumaliku käsu üle, annab Püha Basileius meile teada, et „paastumine oli ette nähtud juba Paradiisis,“ ja „et see oli esimeseks käsuks, mis Aadamale anti.“ Ta võtab teema kokku järgnevalt: „“Sa ei tohi süüa“ on paastumise ja loobumise seaduseks“ (cf. Sermo de jejunio: PG 31, 163, 98). Kuna me kõik kannatame patu ja selle tagajärgede all, siis on paastumine meile kui soovitatud vahendiks, mille abil me saame taastada sõpruse Jumalaga. Sama on lugu ka prohvet Esraga, kes oma ettevalmistustes minemaks eksiilist tagasi Tõotatud Maale, kutsub kogu rahvast paastuma, et „me alandaksime iseendid oma Jumala ees“ (Esr. 8:21). Kõigeväeline kuulis nende palvet ja kinnitas neid oma heameele ja kaitsega. Samamoodi oli lugu Niinive linna rahvaga, kes reageeris prohvet Joona kutsele kahetseda pattu, kes paastusid ja oma siiruse märgiks ütlesid: „Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku?“ (Jn 3:9). Ka sellel puhul nägi Jumal nende tööd ja oli neile armuline.

 

Uues Testamendis toob Jeesus esile väga tugeva põhjuse paastumiseks, mõistes hukka variseride hoiaku, kes juuksekarva lõhki ajades järgisid seaduse poolt ettenähtut, kuid kelle südamed olid kaugel Jumalast. Tõeline paastumine, nagu jumalik Meister kordab seda ka mujal, seisneb Taevase Isa tahte tegemises; ja tema „kes näeb varjatutki, tasub sulle“ (Mt. 6:18). Tema ise annab meile eeskuju kui ta vastab Saatanale oma neljakümnepäevase kõrbeperioodi lõpus, et „inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt. 4:4). Tõeline paastumine seisnebki siis „tõelise toidu“ söömises, mis on teha Jumala tahet (vrd Joh 4:34). Seega, kui Aadam ei kuuletunud Jumalale, mil tal „keelati süüa hea ja kurja tundmise puust“, siis iga usklik – läbi paastumise – allutab ennast alandlikult Jumala tahtele, usaldades Tema headust ja halastust.

 

Paastumise komme on olnud väga omane juba esimesele kristlikule kogudusele (vrd. Ap. 13:3; 14:22; 27:21; 2 Kor. 6:5). Ka kirikuisad räägivad paastumise vajadusest, et vastu hakata patule, eriti „vana Aadama“ patule, ning avada oma südames tee Jumala juurde. Veelgi enam, paastumine on distsipliin, mida on tihtipeale kasutanud ja soovitanud ka pühakud. Püha Peetrus Chrysologus kirjutab: „Paastumine on palve hing, halastus on paastumise eluliin. Kui sa palvetad, siis paastu; kui sa paastud, siis näita halastust; kui tahad, et sinu palvet kuuldaks, siis kuula teiste palveid. Kui sa ei sulge oma kõrvad teiste inimeste ees, siis avad sa endale Jumala kõrva“ (Sermo 43: PL 52, 320. 322).

 

Meie tänapäevases elus tundub paastumine olevat kaotanud midagi oma vaimsest tähendusest; ning on tänapäeva heaolu otsivas kultuuris justkui omandanud terapeutilise vajaduse hoolitseda vaid oma keha eest. Paastumine toob loomulikult endaga kaasa füüsilise heaolu, kuid usklike jaoks peaks see siiski olema esmalt „teraapia“, mis võimaldab meil ära hoida kõik, mis hoiab meid eemal Jumalast ja Tema tahtest. Apostellikus konstitutsioonis Paenitemini(1966) näeb Jumala sulane Paulus VI vajadust rõhutada paastumise tähtsust iga kristlase kutsumuses kui tahet „elada mitte iseendale, vaid Temale, kes armastab teda ja kes andis oma elu tema eest... ja ta peab elama ka oma ligimesele“ (vrd. Ptk. I). Paastuaeg võib olla just sobivaks ajaks toomaks taas esile Apostelliku Konstitutsiooni normid, et inimesed võiksid taas avastada selle pikaajalise ja iga-aastase distsipliini tähenduse ning seega suretada iseendas valitsev egoism ja avada oma süda Jumala armastusele ning ligimesele, mis on esimeseks ja suurimaks käsuks uue seaduse kompendiumis (vrd. Mt. 22: 34-40).

 

Paastumise ustav praktiseerimine aitab kaasa ka kogu inimese vaimu ja hinge ühtsusele, mis aitab hoiduda patust ja kasvada läheduses Jumalaga. Püha Augustinus, kes oli väga hästi teadlik oma negatiivsetest impulssidest, nimetades neid „väänatud ja läbipõimunud sõlmedeks“(Pihtimused, II, 10.18), kirjutab nii: „Ma sunnin kindlasti peale loobumist, kuid seda selleks, et tema andestaks mulle, et oleksin tema silmale meelepärane, et ma võiksin nautida tema headust“(Sermo 400, 3, 3: PL 40, 708). Loobumine materiaalsest toidust, mis hoiab alal meie keha, arendab meis seesmist hoiakut kuulata Kristust ja saada toidetud Tema päästva sõnaga. Läbi paastumise ja palve laseme tulla Kristusel ja rahuldada meie suurim nälg, mida tunneme oma hinge sügavuses: nälg ja janu Jumala järele.

 

Samal ajal on paastumine ka võimalus avada meie silmad olukorrale, milles elavad nii paljud meie vennad ja õed. Oma esimeses kirjas kirjutab Püha Johannes: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ (1 Joh. 3:17). Vabatahtlik paastumine võimaldab meil kasvada halastaja samaarlase vaimus, kes kummardub alla ja läheb appi kannatavale vennale (cf. Entsüklika Deus caritas est, 15). Kui me vabalt embame enesehülgamist oma ligimese heaolu nimel, anname teada, et abivajav õde või vend ei ole meie jaoks võõras. See on just nimelt selline vastuvõttev ja tähelepanelik hoiak meie õdede ja vendade suhtes, mida ma julgustan kogudusi intensiivistama selle paastuaja jooksul, mis oleks seotud Jumala Sõna lugemisega ning palve ja almuste jagamisega. Juba aegade algusest on see olnud kristliku koguduse eripäraks. Loeme sellest, kuidas on tehtud korjandusi (vrd 2 Kor. 8-9; Rm. 15: 25-27) ja kuidas usklikud on jaganud vaestega seda, mis nad on oma paastumisest kõrvale pannud (Didascalia Ap., V, 20, 18). Meiegi peame seda kommet avastama uuesti iseenda jaoks ning seda julgustama, eriti just paastuaja jooksul.

 

Eelnevast öeldust järeldusi tehes on ilmselge, et paastumine sisaldab endas tähtsat askeetliku harjutust – see on kui vaimne relv, mis aitab meil võidelda kõige selle vastu, mis hoiab meid haiglaslikult kinni iseendas. Vabalt tehtud valik loobumaks toidu ja kõige muu materiaalse nautimisest aitab Kristuse jüngrit hoida kontrolli all meie erinevaid isusid, mis on nõrgestatud pärispatu poolt ja mille tagajärjed mõjutavad kogu inimest tervikuna. Vägagi sobivalt kuuleme ühe vana paastuaja liturgilise laulu õhutussõnu: „Utamur ergo parcius, / verbis cibis et potibus, / somno, iocis et arctius / perstemus in custodia ­ – kastagem säästvalt sõnu, toitu ja jooki, und ja lõbustusi. Olgem rohkem valvsad oma meelte kontrolli üle.“

 

Kallid vennad ja õed. On hea tähele panna seda, kuidas paastumise peamiseks eesmärgiks on aidata meid kõiki, nagu seda on kirjutanud Jumala sulane Paavst Johannes Paulus II, tuua iseennast kingituseks Jumalale (vrd Entsüklika Veritatis splendor, 21). Kasutagu iga pere ja kristlik kogukond seda paastuaega targasti, et võiksime kõrvale heita kõik, mis takistab meie vaimu kasvamist ja meie hinge toitmist ja asendada see armastusega Jumala ja ligimese vastu. Eriti pean ma siinjuures silmas ka suuremat rõhuasetust palvele, lectio divinale, ning nii pihi- kui ka pühima armulauasakramendi osasaamisele, seda eriti just pühapäeviti. Sisenegem just sellise alandliku ja kahetseva hoiakuga paastuaega. Juhatagu õnnistatud Neitsi Maarja meid sellel teel, Causa nostra laetitiae, ja olgu tema meile kaaslaseks ja toeks meie püüdlustes vabastada oma süda patuorjusest, et teha see „elavaks telgiks Jumalale“.

Nende soovidega ning palvetega iga uskliku ja kõikide koguduste eest viljakaks paastuajaks annan ma südamlikult edasi oma apostelliku õnnistuse.