Tema pühaduse paavst Benediktus XVI sõnum noortele 2009. aasta noortepäevaks

“Me oleme oma lootuse pannud elava Jumala peale“ (1 Tm 4:10)

Mu kallid sõbrad!

Eeloleval Palmipuudepühadel tähistame ülemaailmselt oma piiskopkondades 24. Maailma Noortepäeva. Valmistudes ette selleks iga-aastaseks ürituseks meenub mulle möödunudaastane noorte kokkutulek Sydneys. See oli kõige meeldejäävamaks kogunemiseks, mille jooksul Püha Vaim uuendas paljude noorte elusid, kes olid sinna kogunenud igalt poolt ümber kogu maailma. Koospalvetamise rõõm ja vaimne entusiasm, mida kogeti selle aja jooksul, olid väga võimsaks Kristuse Vaimu kohaloleku märgiks. Nüüd reisime juba järgmise rahvusvahelise noortekogunemise suunas, mis leiab aset Madriidis 2011. aastal ja mille teemaks on Apostel Pauluse sõnad: „Olles juurdunud ja ülesehitatud Kristuses ning kinnitatud usus“ (Kl 2:7). Suunates oma pilgud selle kogunemise poole, võtkem ette ühine teekond, et endid ette valmistada. Selleks oleme valinud teemateksti, milleks on Apostel Pauluse järgmised sõnad: “Me oleme oma lootuse pannud elava Jumala peale“ (1 Tm 4:10). Järgmisel, 2010. aastal, on meie teematekstiks küsimus, mille rikas mees esitas Jeesusele: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“

Noorus – lootuse aeg

Sydneys oli meie rõhk asetatud sellele, et mida ütleb Püha Vaim usklikele täna ja seda eriti teile, mu armsad noored. Lõpumissal õhutasin ma teid vormima ennast Tema poolt, et olla siin maailmas jumaliku armastuse sõnumiks, mis on võimeline ehitama tulevikku täis lootust kogu inimkonna jaoks. Lootuse küsimus on tõesti meie elu keskmeks ning meie kui kristlaste missiooniks, seda eriti just praegusel ajal. Me oleme kõik teadlikud lootuse vajalikkusest, ja mitte just igasuguse lootuse vajalikkusest, vaid kindla ja usaldusväärse lootuse vajalikkusest, nagu ma seda rõhutasin ka oma entsüklikas „Spe salvi“. Noorus on eriline aeg lootuse jaoks, sest ta vaatab tuleviku suunas, mis on täietud erinevate lootustega. Oma nooruses me hellitame ideaale, unistusi ja plaane. Noorus on aeg, mil langetame otsustavad valikud oma tuleviku ja ülejäänud elu suhtes. Ehk ongi see just põhjuseks, miks just sellel ajajärgul kerkivad meis esile väga tähtsad elu ennast puudutavad küsimused: Miks ma olen siin? Mis on elu mõte? Milline näeb minu elu välja? Ning veel: Kuidas ma saan olla õnnelik? Miks on meie kaaslasteks kannatus, haigused ja surm? Mis saab peale surma? Sedalaadi küsimused kerkivad varem või hiljem meis esile, kuid eriti siis, kui seisame silmitsi raskustega, mis näivad olevat ületamatud: raskused õpingutes, töötus, perekonnasisesed probleemid, sõpruse purunemine, armastavate sidemete loomine, haigused ja abitus, majanduslikust olukorrast põhjustatud raske seis. Siis me võime küsida iseendilt: kust ma võin leida enda elus lootuse leegi ja kuidas ma suudan seda põlevana hoida oma südames?

„Suure lootuse“ otsingul

Aeg on näidanud, et isiklikud kogemused ja materiaalne kindlustatus ei taga inimesele lootust, mida tema hing otsib. Oma entsüklikas Spe salvi olen ma kirjutanud, et poliitika, teadus, tehnoloogia, ökonoomia ja kõik muud materiaalsed vahendid ei suuda iseenesest jagada meile suurt lootust, mille poole me püüdleme. See „suur lootus saab olla ainult Jumal, kes hõlmab kõik ja kes saab meile anda ja kinkida seda, milleks me omaette pole suutelised“ (#31). See on üks peamiseks põhjuseks, miks Jumalat eirates kaotame oma elus sihi ja kindlusetunde, mis omakorda kisub meid lootusetusse olukorda. Pühakirjast saame hoiatuse, mis kõlab valjusti ja selgesti: „Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal“ (Jr 17:5-6).

Lootusetuse kriis mõjutab enamjaolt nooremaid põlvkondi. Sotsiokultuurses ühiskonnas, kus puudub kindlusetunne, omad väärtused ja kindlad sidepunktid, leiavad noored ennast silmitsi raskustega, mille ületamine näib käivat üle jõu. Mu armsad noored sõbrad, mulle meenuvad paljud teie eakaaslased, keda rõhuvad eluhaavad. Nad kannatavad tihti isiklikku küpsematust, mis on põhjustatud disfunktsionaalsest perekonnaseisust, kehvast hariduskorraldusest või siis raskest ja traumaatilisest kogemusest. Mõnedele – kahjuks üsnagi paljudele – on väljapääsuteeks ohtlik ja kuritegelik käitumine, alkoholi- ja narkosõltlus ning paljud teised lõksud. Kuid isegi nendes inimestes, kes on sattunud rasketesse olukordadesse, ei ole kustunud janu tõelise armastuse ja autentse õnne järele. Kuid kuidas me saame rääkida nendele inimestele sellest suurest lootusest? Me teame, et ainult Jumalas suudab inimene saavutada oma tõelise tahte. Meie peamiseks ülesandeks on uus evangelisatsioon, et noored suudaksid oma elus taas leida Jumala pale, kes on Armastus. Teile, noored, kes otsite oma elus suurt lootust, edastan ma apostel Pauluse sõnad, kes kirjutas tagakiusatud kristlastele Roomas: „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Rm 15:13). Sellel juubeliaastal, mil möödub kakstuhat aastat apostel Pauluse sünnist, õppigem temalt olemaks kristliku lootuse tunnistajaks.

Püha Paulus, lootuse tunnistaja

Kui Paulus leidis ennast olevat raskes olukorras ja seisis silmitsi erinevate katsumustega, siis kirjutas ta oma sõber Timoteusele: „Me oleme oma lootuse pannud elava Jumala peale“ (1 Tm 4:10). Kuidas juurdus temas selline lootus? Et sellele küsimusele vastata, peame minema koos temaga kohtuma ülestõusnud Kristusega Damaskuse teel. Paulus oli sellel ajal, nagu teiegi, noor mees oma kahekümnendates eluaastates, kes järgis pingsalt Moosese seadust ja oli valmis hävitama kõik, mida võis pidada Jumala vaenlaseks (vt. Ap 9:1). Kui ta oli teel Damaskusesse selleks, et hukata Kristuse järgijad, oli ta pimestatud valgusest ja ta kuulis kedagi hüüdvat tema nime: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?“ Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad“ (Ap 9:3-5). Selle kohtumise tagajärjel muutus Pauluse elu radikaalselt. Ta laskis ennast ristida ja temast sai evangeeliumi apostel. Damaskuse teel oli Paulus transformeeritud Jumaliku Armastuse poolt, mida ta kohtas Jeesuses Kristuses. Hiljem ta kirjutas: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:20). Ta oli ise tagakiusaja, ning temast sai tunnistaja ja misjonär. Ta rajas Kristuse kogudusi Väike-Aasias ja Kreekas ning ta reisis tuhandeid kilomeetreid vaatamata kõikidele katsumustele, mis kulmineerusid tema märtrisurmaga Roomas. Seda kõike Kristuse armastuse nimel.

Suur lootus seisneb Kristuses

Apostel Pauluse jaoks ei lootus ainult mingi asi või sentiment, vaid elav isik: „Me oleme oma lootuse pannud elava Jumala peale“ (1 Tm 4:10) Elav Jumal on ülestõusnud Kristus, kohal ka tänapänapäeva maailmas. Tema on tõeline lootus: Kristus, kes elab koos meiega ja on meie sees ja kes kutsub meid endaga jagama igavest elu. Kui me siis ei ole üksinda, kui Tema on meiega – veelgi enam – kui Tema on meie olevik ja meie tulevik, siis milleks karta? Kristlase lootuse on seega januneda „jumalariigi kui oma õnne järele, asetades oma lootuse Kristuse lubadustele ning toetudes mitte iseenda abinõudele, vaid Püha Vaimu armu abile“ (Katoliku Kiriku Katekismus, #1817).

Tee suure lootuse suunas

Nõnda nagu Jeesus kohtus kord Paulusega, nõnda tahab ta kohtuda ta ka teie kõigiga, mu kallid noored. Tõepoolest, juba enne kui meie soovime kohtuda Jeesusega, on selline soov juba aset leidnud Temas endas. Mõned inimesed võivad küsida: Kuidas on mul võimalik Temaga kohtuda tänapäeval? Või millisel moel läheneb Tema minule? Kirik õpetab meile, et juba iseenesest soov kohtuda Issandaga on tema armu vili. Kui me väljendame oma usku palves, siis me võime teda leida ka pimeduses, sest tema jagab ennast meiega. Püsiv palve avab meie südamed vastu võtmaks Teda. Nagu kirjutab Püha Augustinus: „Meie Issand ja Jumal... tahab, et me harjutaksime oma soove palves, et suudaksime mõista, mida Tema tahab meile anda“ (Kiri 130:8,17). Palve on Vaimu and, mis teeb meist lootuse inimesed; ning palves me hoiame maailma lahti Jumalale. (vt. Spe Salvi, 34).

Tehke oma elus ruumi palve jaoks! Palvetada üksinda on hea, kuid veelgi parem ja viljakam on palvetada koos teistega, sest Issand ise on meile kinnitanud, et kus kaks või kolm on koos tema nimel, seal on tema nende keskel (vt. Mt 18:20). Issanda tundmaõppimiseks on palju erinevaid vorme. On olemas erinevaid gruppe ja liikumisi ning ka kursuseid, mille raames saab õppida palvetama ja kasvada usukogemuses. Osale aktiivselt oma koguduse liturgiates ning toida ennast Jumala Sõna ning Pühima Armulauasakramendiga. Nagu te teate, on iga kristlase usuelu tipuks ja keskmeks Armulaud – pääste sakrament, milles Kristus tuleb meie sekka ja jagab oma Ihu ja Verd kui vaimutoitu igaveseks eluks. Tõeliselt kirjeldamatu müsteerium. Justnimelt Armulaua ümber koguneb ja kasvab Kirik – tõeline kristlik pere, mille liikmeks saame ristimise kaudu ja milles me uuendame ennast pidevalt pihisakramendi läbi. Ristitud saavad kinnitamise sakramendi läbi kinnitatud Pühas Vaimus, et elada Kristuse tõeliste sõpradena ja tunnistajatena. Vaimulikuseisus ja abielu aitavad neil valmistuda apostellikuks tööks nii Kirikus kui ka maailmas. Viimaks, tervendamise sakrament annab meile kogemuse jumalikust lohutusest meie haigustes ja kannatustes.

Tegutsedes kooskõlas kristliku lootusega

Kui te leiate oma külluse Kristuses, mu armsad noored, ja kui te elate temas nii nagu seda tegi apostel Paulus, siis te ei suuda Temast vaiki olla oma sõprade ka oma kaasaegsete ees. Olge tema ustavad jüngrid ja selle läbi te aitate kujundada kristlikke osaduskondi, kus valitseb armastus; nagu need, millest kirjutatakse apostlite tegude raamatus. Kirik vajab teid selles tähtsas ja nõudlikus missioonis. Ärge heitke meelt, kui teie ees seisavad raskused ja katsumused. Olge kannatlikud ja pikameelsed, et ületada nooruslikku vajadust kiirustada ja saavutada kõike kiiresti.

Mu armsad sõbrad, järgige Pauluse eeskuju ja olge tunnistuseks Ülestõusnud Kristusele! Levitage Kristust oma eakaaslaste hulgas ja ka väljaspool, nendele, kes otsivad tõelist lootust, mis annaks nende elu tähenduse. Kui Kristus on saanud teie lootuseks, siis edastage seda ka teistele oma vaimulikus, apostellikus ja igapäevases elus. Laske Kristusel elada endis, ja olles asetanud kogu oma usu ja lootuse Temale, levitage seda lootust enda ümber. Tehke valikuid, mis kinnitavad teie usku. Näidake, et te mõistate raha ja matereiaalsete hüvede idoliseerimisega kaasnevat riski ja ärge laske ennast meelitada nende petlike illusioonide poolt. Ärge alistuge isekate huvide mõttemallidele. Armastage oma ligimesi ja püüdke kasutada oma ande ja talente teenimaks head ja tõde, „olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on“ (1Pt 3:15). Tõelised kristlased ei ole iialgi kurvad, ka siis mitte, kui nad seisavad silmitsi igasuguste katsumustega, sest Kristuse ligiolu on nende õnne ja rahu võtmeks.

Maarja, lootuse Ema

Olgu Püha Paulus teile eeskujuks sellel apostelliku elu teel. Tema toitis oma usu- ja lootuseelu vaadates tagasi Aabrahamile, kellest ta kirjutas oma kirjas roomlastele: „Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks“ (Rm 4:18). Astudes lootuse rahva jälgedes, mis on meile jäetud prohvetite ja pühakute poolt igast ajastust, jätkame oma teekonda kuningriigi täitumise suunas. Ning sellel vaimulikul teel on meie kaaslaseks Neitsi Maarja, Lootuse Ema. Tema, kes ta tõi ilmale Iisraeli lootuse, kes andis maailmale Päästja ja kes seisis risti all kindlas lootuses, on meie eeskujuks ja meie toeks. Kõige enam, Maarja kostab ka meie eest ning juhib meid läbi katusmuste pimeduse kohtumaks ülestõusnud Kristusega. Kallid noored, ma tahaksin oma sõnumi kokku võtta hästituntud palvega Püha Bernardo poolt, mis on inspireeritud ühe Neitsi Maarja tiitli, Stella Maris’e (Mere Täht) järgi: „Sina, kes sa oled paisatud igas suunas elu muutuste poolt ning kes sa leiad ennast rohkem tormides kui kindlal maal, ära pööra ära oma pilku selle tähe kiirguselt, et lained ei lööks sinu pea kohal kokku. Kui kiusatuste tuuled puhuvad, kui sa kukud oma teel, siis vaata üles selle tähe suunas ja kutsu appi Maarjat... Kui oled ohtudes, mures või segaduses, siis mõtle Maarja peale... Järgides teda ei eksi sa teelt. Kui palud tema abi, ei lange sa ahastusse. Kui mõtled tema peale, ei komista sa oma teel. Tema juhtimise all leiad sa sihi. Tema kaitse all sa ei karda ning ei väsi. Tema juhtiva käe abil jõuad sa turvaliselt sadamasse.“ (Jutlused Neitsi Maarja kiituseks, 2:17).

Maarja, Mere Täht, me palume, et sa juhiksid kogu selle maailma noori kohtuma oma jumaliku Poja Jeesusega. Ole nende evangeeliumi truuduse ja nende lootuse taevalikuks kaitsjaks.

Kallid noored sõbrad, olge kindlad, et ma meenutan teid oma igapäevases palves. Ma edastan nii teile, kui ka kõigile, kes on teile lähedased ja kallid, oma südamliku õnnistuse.

Vatikanis, 22. veebruar 2009.

Benediktus PP. XVI