Kolmas peatükk

JEESUS: ISSAND JA MESSIAS

Jeesuse olemasolu.
Evangeeliumite kirjapanek.
Jeesuse lapsepõlv ja noorus.
Jeesuse avaliku elu algus.
Jeesuse nimi ja tiitlid.
Kuidas hoiti alles apostlite usk.
Hereesia.
Esimesed kirikukogud.
JEESUS: ISSAND JA MESSIAS

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud,

et ta oma ainusündinud Poja on andnud,

et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks,

vaid et tal oleks igavene elu.

     - Johannese evangeelium 3:16

Mina usun ... ainsasse Issandasse, Jeesusesse Kristusesse,

Jumala ainusündinud Pojasse,

kes enne aegade algust Isast on sündinud,

Jumal Jumalast, valgus valgusest,

tõeline Jumal tõelisest Jumalast.

Sündinud, mitte loodud, olemuselt üks oma Isaga,

kelle läbi kõik on loodud.

Meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks on ta taevast alla tulnud,

Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast lihaks saanud,

ja on saanud inimeseks.

     - Nikaia usutunnistusest

     Millised inimesed on sulle elus eeskujuks? Keda sa austad ja imetled?

     Tänapäeva maailm surub meile peale mitmesuguseid eeskujusid, keda hüütakse "suurteks". Kollane ajakirjandus tahab, et me imetleksime Hollywoodi kangelasi, rahaahneid spordikuulsusi, üliosavaid ärimehi ja -naisi ning mitut masti teisi "vapraid ja ilusaid." Meid ärgitatakse jäljendama materiaalselt edukate eluviisi.

     Aga kes on siis tegelikult suur? Sõnaraamat ütleb, et suur isiksus on haruldaste isikuomadustega, õilis, väljapaistev. Inglise kirjanik Gilbert Keith Chesterton märkis kord, et mõned nii-öelda suured isiksused sunnivad kõiki teisi end väiksena tundma. Tõeliselt suur isiksus on aga see, kes paneb kõiki teisi end suurtena tundma.

     Lugematu hulga inimeste jaoks on Jeesus Kristus "suuruse" eeskuju. Kristlased usuvad, et Jeesus oli sünni poolest suur, kuna ta oli Jumala ainus Poeg. Kuid Jeesus sündis kõige viletsamates oludes. Ning ta tapeti, olles hukka mõistetud kui kurjategija. Jeesuse elu õpetab meile, et "suurus" ei peitu mitte isiklikus rikkuses, privilegeeritud kõrgemas seisuses või üldrahvalikus austuses. Jeesuse isik näitab, et suur olla tähendab elada teisi teenides ning armastades neid tingimusteta. Tema elu, surm ja ülestõusmine on toonud suurima saavutuse: meie igavese pääste.

     Jeesus on kristliku usuteekonna süda. Ta on Isa täielik ilmutus. Jeesus õpetab:

Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. (Jh 14:6-7)

     Käesolevas peatükis uurime, mida evangeeliumid meile Jeesusest jutustavad ning ühtlasi käsitleme kristlaste mõningaid uskumusi oma Issanda kohta. Seda lugedes püüdke tajuda nii mõistuse kui südamega, mida Jeesus teie jaoks tähendab.

KAS JEESUS OLI TEGELIKULT OLEMAS? [KKK 423]

     Vähe leidub tänapäeval neid, kes tõsiselt kahtlevad Jeesuse ajaloolises eksistentsis. Vana-Rooma ja juudi kirjameeste jaoks oli tema reaalne olemasolu iseenesestmõistetav. Näiteks Rooma ajaloolane Tacitus kuulutas, et kristlased on süüdi Rooma linna suures põlengus 64. aastal pKr. Ta tuletas nende nimetuse Kristuse-nimelise mehe järgi, kes Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse poolt surma mõisteti. Ka Plinius Noorem, Rooma maavalitseja Bitüünias, kirjutas keiser Traianusele (umbes 112. a. pKr) kristlastest, kes austasid Kristust kui jumalat. Ei Plinius ega ka keiser oma kirjas kahtle Jeesuse tegelikus eksistentsis.

     Esimesel sajandil elanud kuulus juudi ajaloolane Flavius Josephus mainis Jeesust kahes oma kirjutises. Juutide rabiinliku kirjanduse kogus, mida tuntakse Talmudi nimetuse all, leidub samuti teateid Jeesusest. Kui Jeesust ei oleks tegelikult olemas olnud, oleksid juutide vanemad tõenäoliselt püüdnud ümber lükata kristlaste väidet tema olemasolu kohta. Kuid juudi allikad, vastupidi, eeldavad loomulikult, et Jeesus oli tegelikult olemas.

     Enamus inimesi järeldab seetõttu, et kristlik religioon peab rajanema reaalsel isikul. Lõppkokkuvõttes võiks ju ka küsida, missugust poliitilist või majanduslikku kasu oleks võinud kellelegi anda Jeesuse loo väljamõtlemine? Tegelikult mõisteti kõik apostlid, välja arvatud Johannes, Jeesuse kuulutamise eest surma.

     Ja viimaks, kõige kindlamaid tõendeid Jeesuse olemasolu kohta annavad evangeeliumid. Jeesusele omistatud sõnad ja õpetused kannavad niisuguse isiksuse märki, kes õpetas ainulaadse läbinägelikkuse ja meelevallaga. Näiteks tähendamissõnad on jõulised, elulised ja originaalsed. Neis sisalduvad vapustavad tõed, näiteks: Jumal on armastav Isa, Abba, kellele me võime läheneda usaldusega; Jumala riik on meie keskel, seega peame meelt parandama ja uskuma; Jumal armastab kõiki, eriti aga eemaletõugatuid, seega peaksime ka meie armastama kõiki. Need ja teised sarnased õpetused kinnitavad üpris veenvalt, et nende taga seisab õpetaja, kelle sarnast pole nähtud ei varem ega ka hiljem.

MIS ON ESMANE ALLIKAS, MILLEST PÄRINEVAD MEIE TEADMISED JEESUSE KOHTA? [KKK 120, 124-125; 461-463]

     Esmane allikas, millest pärinevad meie teadmised Jeesuse kohta, on Uus Testament. Iga lehekülg selles 27 raamatust koosnevas kogumikus kuulutab Lihakssaamist, õpetust, et Jumal sai inimeseks Jeesuses Kristuses. Usk sellesse doktriini on tegelikult kristlikule usule eriomane. Nagu Vana, nii on ka Uus Testament raamatute kogum, mis kuulutab Jumala tõotuste täideminekut tema Pojas, Jeesuses Kristuses. See sisaldab järgmist laadi raamatuid:

     Evangeeliumid on usulised tunnistuskirjad, mis kuulutavad pääsemist Jeesuse Kristuse läbi. Neis leidub nii fakte ajaloolise Jeesuse kohta kui ka algkristlaste uskumusi Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise tähendusest. (Neli raamatut: Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese.)

     Apostlite tegude raamat jutustab algkiriku ajaloost Püha Vaimu juhtimisel, Nelipüha päevast kuni Pauluse arreteerimiseni Roomas umbes aastal 63 pKr. Selle raamatu kirjutas Luuka evangeeliumi autor ning see oli mõeldud evangeeliumi järelloona.

     Pauluse kirjad, varaseimad teosed Uues Testamendis, käsitlevad konkreetseid probleeme, millega esimesed kogudused pidid silmitsi seisma, ning kuulutavad lakkamatult Jeesusesse uskumise tähtsust. (Kolmteist raamatut: tänapäeva uurijad omistavad seitse neist Paulusele - kirjad roomlastele, 1. ja 2. kiri korintlastele, kiri galaatlastele, filiplastele, 1. kiri tessalooniklastele ning kiri Filemonile. Ülejäänud kuus on arvatavasti kirjutatud Pauluse õpilaste poolt - kiri efeslastele, koloslastele, 2. kiri tessalooniklastele, 1. ja 2. kiri Timoteosele ning kiri Tiitusele.)

     Kiri heebrealastele käsitleb Jeesuse preesterlust. Selle autor on teadmata.

     Seitse katoolset kirja on määratud julgustama üleilmset (katoliku) kirikut ehtsat usku säilitama ning kristlasi manitsema, et nad elaksid Kristuse-keskset elu. (Seitse raamatut: Jaakobuse kiri, Peetruse 1. ja 2. kiri, Johannese 1., 2. ja 3. kiri, Juuda kiri.)

     Ilmutusraamat (Apokalüpsis) on äärmiselt sümboliterohke teos, mis julgustab kristlasi tagakiusamiste ajal Kristusele truuks jääma.

     Evangeeliumid on meie peamised infoallikad ajalooliselt eksisteerinud Jeesuse kohta, kuid eelkõige on nad usutunnistuslikud teosed, mis kuulutavad lunastuse rõõmusõnumit. Nende peamine eesmärk on Jeesuse rõõmusõnumi teatavaks tegemine. Nende autorid, neli evangelisti (otsetõlkes "rõõmusõnumi kuulutajad"), väljendavad ja rõhutavad kõigiti oma usku Jeesusesse kui Issandasse. Jeesuse ajaliku elu üksikasjad ei ole nende jaoks esmatähtsad, pigem räägivad nad Jeesuse headest tegudest, tema päästesõnumist ning tema kannatuse, surma, ülestõusmise ja aussetõstmise tähendusest.

KUIDAS EVANGEELIUMID KIRJA PANDI? [KKK 126]

     Katoliiklased usuvad, et evangeeliumid on oma praeguse vormi omandanud pika kujunemisloo vältel, milles võib eristada kolme järku.

     1. järk: Jeesuse elu ja õpetus. See periood kestis Jeesuse sünnist umbes 4.-6. a. eKr kuni tema surmani umbes 30. või 33. a. pKr. See on Jeesuse tegude ja õpetuse ajajärk. Igas evangeeliumis on tähtsal kohal Jeesuse surm ja ülestõusmine. Kirik õpetab, et evangeeliumide teated selle kohta, mida Jeesus kui ajaloos eksisteerinud isik tegi ja õpetas, et tuua meile igavene pääste, on igati usaldusväärsed.

     2. järk: Jeesuse õpetuse suuline levik. See periood kestis kiriku rajamisest Nelipühi pühapäeval kuni evangeeliumide kirjutamiseni. Sel ajal mõtisklesid apostlid Jeesuse ja tema kaudu toimuva Jumala töö tähenduse üle. Nad kasutasid hümne, katehheesitunde, palveid, lugusid ja tunnistusi, et anda edasi ajaloos elanud Jeesuse enese sõnu ja õpetusi. Arvatavasti juba tol ajal hakati suulist pärandit Jeesusest ka ositi kirja panema.

     3. järk. Kirjapandud evangeeliumid. Erinevad evangeeliumid kirjutati umbes 35 aasta jooksul. Markus kirjutas 65. aasta paiku, Luukas ja Matteus - 75. kuni 85. a. ning Johannes esimese sajandi viimasel kümnendil. Iga evangelist kohandas talle teadaolevat materjali vastavalt teda ümbritsevatele ajaloolistele oludele ning oma kuulajas- ja lugejaskonnale. Seega on meieni jõudnud neli evangeeliumi ("hea sõnumi") versiooni, kuna iga evangelist kirjutas erineva kristliku kogukonna jaoks (näiteks paganad või ristiusku pöördunud juudid), kes elasid erinevates oludes.

MIDA ME TEAME JEESUSE LAPSEPÕLVEST JA NOORUSEST? [KKK 512-534; 561-564]

      Matteus ja Luukas alustavad Jeesuse lugu tema eostamise müsteeriumiga. Kuulutamisel (sünni "ettekuulutamisel") palvetas Maarja, ustav ja kuulekas Iisraeli tütar: "Sündigu mulle sinu sõna järgi." Maarja oli vabal tahtel nõus sünnitama "Kõigekõrgema Poega." Ta ei olnud abielus ja tema laps pidi saadama Pühast Vaimust. Maarja, kes jäi neitsiks, sai Jumala Emaks ning kõigi nende vaimseks emaks, keda Jeesus päästma tuli. Selle naise valmisolek lubada Jumalal oma elus tegutseda on kristliku jüngriksolemise eeskuju.

     Ainult Matteuse ja Luuka evangeeliumid jutustavad üht-teist Jeesuse varajasest elust. Mõlemad kirjutavad, et Jeesus sündis Neitsi Maarjast viletsas tallis Petlemma linnakeses kuningas Heroodes Suure valitsusajal. Nad räägivad ka Jeesuse lapsepõlve müsteerimumitest, mis ilmutavad mõndagi Jeesuse isiku ja missiooni kohta. Näiteks Luukas jutustab Jeesuse ümberlõikamisest, mis sümboliseerib tema vastuvõttu valitud rahva hulka ning alistumist Seadusele. Issandailmumine, kui Idamaa targad tulevad Jeesust austama (Mt 2:1-12), näitab, et Jeesus on mitte üksnes Iisraeli Messias, vaid ka Jumala Poeg ning kõigi rahvaste Päästja. Põgenemine Egiptusse ning süütute laste hukkamise lugu näitavad kujukalt, kuidas pimeduse jõud seisavad vastu maailma Valgusele; ühtlasi meenutab see Iisraeli orjapõlve Egiptuses: vastsündinud poisslaste tapmist ning Iisraeli väljarändamist kõrbesse. Jeesuse esitlemine Jeruusalemma templis kujutab teda ustava ja pühendunud juudina.

     Jeesuse lapsepõlv möödus üpris rahulikult ühes Naatsareti-nimelises kõrvalises külas. Joosep, tema kasuisa, õpetgas talle puusepatööd. Luukas teatab, et Jeesus käis koos Joosepi ja Maarjaga Jeruusalemmas suurtel juutide usupühadel, ning et 12-aastasena hämmastas ta templi õpetlasi oma suure arukusega. Pärast seda sündmust ei kuule me Jeesuse elust muud, kui et ta "kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures" (Lk 2:52). Need Jeesuse nooruse "varjatud aastad" näitavad Lunastajat, kes elas nagu kõik teisedki oma igapäevastes tegemistes, alandlikult ja märkamatult, väljaspool avalikku tähelepanu. Tema lihtne kuulekus emale ja kasuisale ning küllap tavaline kasvatus ja haridus lähendab teda meile. Tema alandlik eeskuju näitab meile, kuidas elada, palvetada, ja oma usu eest kannatada.

KAS JEESUSEL OLI ÕDESID JA VENDI? [KKK 484-487; 496-501; 510]

 Evangeeliumeid lugedes märkavad mõned inimesed, et Matteus mainib Jeesuse "vendi" ning Markus nimetab koguni nende nimed (Mk 6:3). Sellest järeldavad nad, et Jeesusel oli õdesid ja vendi ning et Maarjal oli teisigi lapsi.

     Katoliiklased on pärimuse kohaselt alati uskunud, et Jeesusel ei olnud lihaseid vendi ega õdesid ning et Maarja jäi igavesti neitsiks. Näiteks evangeeliumid kinnitavad, et Maarja oli neitsi ning et Jeesus saadi imelisel kombel Pühast Vaimust (Mt 1:20 ja Lk 1:35), millest on tuletatud neitsistsünni dogma. Kirikuisad õpetasid, et neitsilik saamine oli Jumala imetegu, pääste müsteerium. See on märk Jeesuse jumalikkusest ning inimlikkusest. Evangeeliumid ei ütle, et Maarjal oli lapsi pärast Jeesuse sündi. Pealegi on kirikupärimus alati õpetanud Maarja igavest neitsilikkust.

     Kirjakohtades, kus räägitakse Jeesuse vendadest (ja õdedest), tarvitatakse sõna, mis võib tähendada ka nõbu või sama põlvkonna veelgi kaugemat sugulast. Tänapäevalgi kõneldakse Lähis-Ida maades ja teistes tihedalt seotud kogukondades nõbudest kui vendadest ja õdedest. Pealegi on evangeeliumides mainitud, et kaks Jeesuse niinimetatud venda - Jaakob ja Joosep - on ühe teise Maarja pojad (Mt 27:56), kes oli Kristuse järgija. Niisiis väidab piibellik tunnistus ja kiriku muutumatu õpetus, et Maarja oli neitsi ning Jeesus saadi jumaliku müsteeriumi läbi.

     Oluline on siinkohal märkida, mida Jeesus ise oma tõeliste sugulaste kohta ütles:

"Kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema!" (Mt 12:50)

KUIDAS ALGAS JEESUSE AVALIK TEENIMISTÖÖ? [KKK 522-523; 535-550; 565-567]

     Olles kirjeldanud, kuidas Jeesuse templist leiti, jätkab evangelist jutustust "keiser Tiberiuse viieteistkümnendast aastast" (27.-28. a. pKr), mil Jeesus oli 30-dates eluaastates. Jeesuse ristis Ristija Johannes, tema vahetu eelkäija, kes oli saadetud teed valmistama. Johannese juures end ristida lastes võttis Jeesus vastu ning jätkas oma missiooni Jumala Kannatava Teenrina. Ristimisel laskus Vaim kui tuvi Jeesuse peale ning taevane hääl kuulutas: "See on minu armas Poeg," näidates seega Jeesust Messia ning Jumala ainusündinud Pojana. Jeesus alustas siis oma teenimistööd.

     Evangeeliumi jutustuses Jeesuse kiusamisest kõrbes (Lk 4:1-13) ilmub Jeesus kui uus Aadam. Kuradi kiusamist tõrjudes jäi ta ustavaks Jumalale. Ta tuli kõrbest ära ning hakkas kuulutama Jumala riigi tulekut, mis on avatud igaühele, iseäranis vaestele, üksikutele ja patustele. Et toetada sõnumit kuningriigist, tegi Jeesus palju imetegusid (võimsad teod, imed ja tunnustähed), mis ilmutasid Jumala riigi kohalolekut tema isikus ning tõendasid seega, et ta on tõepoolest Messias, Jumala Poeg.

     Jeesuse avalik teenimistöö jutlustamise ja imetegudega - teenimistöö, mis viis tema surmani - moodustab keskse osa evangeeliumides esitatud Jeesuse elust.

MISSUGUSEID JEESUSE KUI INIMESE ERILISI OMADUSI VÕIB EVANGEELIUMIDES NÄHA? [KKK 514-515]

     Jeesuses võttis Jumal omaks inimese loomuse kogu selle hapruses. Uus Testament kirjeldab, kuidas Jeesus tuleb nende juurde, kes on kõige suuremas puuduses. Ta oli samasuguses olukorras ja koges kõiki neidsamu raskusi, mis nemadki. Ta oli väsinud. Ta nuttis. Ta tundis valu, kui teda löödi ja piitsutati. Ent talle polnud võõras inimeseksolemise rõõm. Ta sõi koos oma sõpradega.

     Kogu Jeesuse elu ilmutab meile Isa. Kõik, mida ta ütles ja tegi, oli Jumalale meelepärane. Nii ka meie, kui me püüame elada nii nagu Jeesus inimesena, muutume Kristuse sarnasteks. See on jüngriksolemine tegudes. Jünger ehk õpilane on "see, kes õpib." Kristuse jüngrid õpivad Õpetajalt, järgides teda sõnas ja teos.

     Jeesuse tegudest ja õpetusest tema lühiajalise avaliku tegevuse kestel nähtub uskumatu lahkus ja suuremeelsus. Peetrus sõnastab Jeesuse isiksuse ja teod nõnda:

"Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga." (Ap 10:38)

     Jeesus oli tervendaja. Jeesus ei seletanud kunagi oma jüngritele, mis on kannatuse mõte, kuid ta tervendas iga kannataja, keda iial kohtas. Kõik, kes ta juurde tulid, võttis ta vastu armastuse ja kaastundega. Ta ei tervendanud mitte üksnes sõpru - nagu Peetruse ämma - vaid ka pidalitõbiseid, pimedaid, kurte, langetõbiseid, vigaseid, kurjast vaimust vaevatuid ning mitmete teiste hädade all kannatajaid. Ta äratas ka surnuid ellu (vt näiteks Lk 7:11-17). Rahvas pidas Jeesuse tervendamisi imedeks ja seda need olidki. Jeesus näitas Jumala armastust konkreetsete tegudega oma rahva heaks ning näitas, et Jumala armastusel on vägi kurjast võitu saada.

     Jeesus oli kaastundlik. Jeesuse imelistes tegudes näeme kaastundlikku Lunastajat. Ta seltsis oma aja tõeliste "luuseritega," kaotajatega, kes olid ühel või teisel moel ühiskonnas kõrvale tõrjutud. Vaesed, patustajad, hüljatud, lesed ja lapsed - kõik kogunesid tema ümber ja leidsid temalt armastust ja mõistmist. Rahvahulgad lausa ründasid teda; kui Jeesus leidis, et 5000-l inimesel, kes olid teda kuulama tulnud, ei olnud süüa, toitis ta neid. Kuid veelgi tähtsam on, et ta andis neile seda, mida nad tõeliselt vajasid: Jumala andestuse tervendava puudutuse ning hea sõnumi, et neid armastatakse.

     Jeesus ei varjanud oma tundeid. Näiteks, kui rahavahetajad olid templi pühadust rüvetanud, väljendas Jeesus oma viha. Ta oli kannatamatu, kui jüngrite taipamine oli liiga aeglane (Mt 16:5-12). Nähes, kuidas juudid tema sõpra Laatsarust leinavad, oli ta sügavalt liigutatud ja nuttis (Jh 11:1-44).

     Jeesus oli julge. Ta astus vastu valeõpetajatele, nimetades neid pimedateks teejuhtideks ja silmakirjatsejateks ning osutades nende eksitusele. Jeesus päästis abielurikkuja naise, keda hakati kividega surnuks loopima. Ta kuulutas julgelt oma Isa tahet, kuigi teadis, et peab seepärast surema. Ning ta ei kohkunud tagasi, kuigi ta kartis surma nagu iga normaalne inimene:

Ta ütles: "Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!" (Mk 14:36)

     Jeesus oli alandlik. Ta oli vaene ja tal ei olnud vara. Ta pärines Naatsaretist, tundmatust külast, mida naeruvääristasid isegi ta jüngrid (vt Jh 1:46). Viimsel õhtusöömaajal näitas ta, missugune on tõeliselt alandlik teenimine: ta pesi nende jalgu. Isegi ori ei pidanud niisuguse alanduseni laskuma.

     Jeesus oli ennastohverdav. Tema armastus, mure kõigi inimeste pärast, imeteod, Jumala andestuse sõnum, Jumala kuningriigi jutlustamine - see kõik viis ta võimudega vastuollu kuni selleni, et võimumehed plaanitsesid tema hukkamist. Jeesus teadis, et teda jälitatakse, kuid lasi end vabatahtlikult kinni võtta. Tema kinnivõtmisele järgnes kohtumõistmine juutide vanemate ning Pontius Pilatuse ees, kes oli Rooma maavalitseja tolles provintsis. Kohtuprotsess tekitas talle uskumatuid kannatusi ning tõi piinarikka ristisurma. Ta andis oma elu vabatahtlikult kõikide inimeste eest.

"Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest." (Jh 15:13)

Rohkemat ei olnud tal anda.

MIDA ÜTLEVAD JEESUSE KOHTA TEMA NIMI JA TIITLID? [KKK 430-455]

     Jeesuse nimi tuleb heebreakeelsest sõnast Jehošua (Joosua), mis tähendab "Jumal päästab" või "Jumal on pääste." Seega, Jumala enese nimi on kohal Poja isikus. Ingel Gaabriel ilmutas selle nime Maarjale (Lk 1:31), näidates seega, kes on Jeesus ja missugune on tema missioon. Jumal oli määranud juba Jeesuse eostamisest peale, et ta päästab maailma patust ja surmast.

     Kui algkristlased mõtisklesid Jeesuse elu ning tema surma ja ülestõusmise tähenduse üle, juhtis Püha Vaim neid sügavama arusaamiseni sellest, kes Jeesus on. Nimetused, mida nad Jeesusest rääkides kasutasid, ütlevad tema isiku kohta paljugi.

     Kristus. See on üks tähtsamaid Jeesusele antud tiitleid. Kristus on kreekakeelne tõlge heebrea tiitlist Messias [Mašiah]. Messias pidi olema "Jahve poolt salvitu," kelle läbi täitusid kõik Jumala poolt valitud rahvale antud tõotused. Jeesust salviti Jumala Vaimuga, et tema elu läbi, mis oli kannatav teenimine, saaks teoks meie lunastus. Jeesus viis selle täide oma kolmetise ameti kaudu - ta oli prohvet, preester ja kuningas. Suure prohvetina kõneles Jeesus Isa eest ning kuulutas täielikku lunastuse sõnumit. Ülempreestrina ohverdas Jeesus risti altaril oma elu meie kõikide eest. (Tänapäeval jätkub Jeesuse amet Ülempreestrina iga kord, kui pühitsetakse armulauda.) Tõelise Kuningana on Jeesus maailma õiglane valitseja, kes valitseb leebelt ja kaastundlikult. Ta kasutab armastuse ja teenimise väge, mis toob tema juurde järgijaid.

     Kannatav sulane. Jeesus ei olnud niisugune Messias, keda tema kaasaegsed ootasid tulevat - see tähendab, maine rahvajuht, kes vabastab nad võõraste rõhujate ikkest. Pigem meenutab Jeesus üht teist kuju - kannatavat sulast, keda kirjeldab prohvet Jesaja, ­- kes võttis oma rahva kannatused enese õlule ning lunastas nad.

"Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest." (Mt 20:28)

     Jumala Poeg. Jeesuse teod ja sõnad ilmutavad, et ta oli Jumala ainusündinud Poeg.

"Isa ja mina oleme üks" (Jh 10:30).

     Issand. Sellel sõnal on palju tähendusi. Valitsejat või inimest, kellel on suur võim, nimetatakse sageli "isandaks." Kuid see võib tähendada ka viisakat ja austavat kõnetust, umbes nagu "härra."

     Kui seda kasutatkse aga Jeesuse kirjeldamisel, tähendab nimetus Issand palju enamat kui eeltoodud selgitused. Issand on tõlge kreekakeelsest nimetusest Kyrios, mis omakorda viitab heebreakeelsele sõnale Adonai. Adonai oli sõna, mida juudid kasutasid, kui heebrea pühakirjas tuli ette kõige püham nimi Jahve. Seega, nimetada Jeesust Issandaks (Kyrios) tähendab väita, et ta on Jumal. Kristlased väidavad, et Jeesusel on sama meelevald mis Jumalal ning et tema surm ja ülestõusmine on võitnud inimkonnale igavese elu - anni, mida ainult Jumal saab anda. Kristlased usuvad, et Jeesus on üks ja ainus tõeline Issand, ainus, kes väärib meie tingimusteta austust.

     Jumala Sõna. Iseäranis Johannese evangeelium rõhutab Jeesuse jumalikkust:

Alguses oli Sõna

ja Sõna oli Jumala juures

ja Sõna oli Jumal. (Jh 1:1)

Inimlikud sõnad väljendavad meie mõtteid. Nad väljendavad sümboolselt seda, mis on varjatud. Sarnasel moel ilmutab Jumala Sõna (Jeesus) täiuslikult Jumal Isa. Näha Jeesust kui inimest tähendab näha Jumalat, kuna Jeesus on inimesekssaanud Jumal.

     Inimese Poeg. Seda nimetust kasutas Jeesus ise enda kohta kõige sagedamini. Väljend pärineb Taanieli raamatust (7:13) ja selle tähendus on kahetine. Esmalt viitab see Jeesusele kui inimolendile, ühele meie seast, kes kannatab kõikide inimeste eest ja teenib neid. Teiseks kirjeldab see nimetus Jeesust kui kohtunikku ja päästjat, kelle läbi Jumal aegade lõpul rajab lõplikult oma kuningriigi.

KUIDAS HOITI ALAL APOSTLITE USK? [KKK 688]

     Kiriku ajaloo esimesi sajandeid tähistab ristiusu levik ning arenev ja süvenev juurdlemine Jeesuse isiku ning paasamüsteeriumi tähenduse üle. Kirikuisad, kiriku juhtivad mõtlejad ja kirjamehed, hoidsid ala apostlite usku Jeesusesse, püüdes seletada tema sõnumit oma kaasaegsetele.

MIS ON HEREESIA? [KKK 465-467]

     Ristiusu esimese viie sajandi vältel tekkisid kirikus mitmed väärõpetused Jeesuse isiku kohta. Need vääruskumused, mida nimetatakse hereesiateks, ei mõistnud Jeesust nõnda, nagu apostlid olid kogenud ja uskunud.

     Need hereesiad võib üldjoontes jagada kahte liiki - ühed eitasid Jeesuse tõelist inimlikkust, teised tema tõelist jumalikkust. Kõige varasem hereesiate grupp - gnostiline doketism - kuulutas, et Jeesus ei olnud tegelikult inimolend. Selle seisukoha pooldajad uskusid, et tegelikult ta üksnes võttis inimese välimuse ning üksnes näis kannatavat ja surevat meie eest. Sellele vastandlik hereesia oli ariaanlus, mis eitas Jeesuse jumalikkust. Ariaanluse järgi oli Jeesus küll Jumala loodud olendite seas suurim, kuid ta ei olnud Jumal.

     Teistest hereesiatest olgu nimetatud nestoriaanlus (vääruskumus, et Kristuses oli kaks isikut ning Maarja ei olnud tegelikult Jumalaema) ning monofüsiitlus (vääruskumus, et Jeesuse inimlik loomus neeldus täielikult tema jumalikus loomuses - see eitab Jeesuse tõelist inimsust).

KUIDAS HEREESIATE VASTU VÕIDELDI? [KKK 90, 884, 891]

     Need hereesiad ajasid inimesi segadusse ja viisid neid eksiteele. Kirik oli sunnitud vääratele seisukohtadele vastu astuma. Püha Vaimu juhtimisel kutsusid piiskopid kokku mitmeid oikumeenilisi (üleilmseid) kirikukogusid, kus ülima hoolikusega määratleti Jeesuse Kristuse loomus. Kirikukogud olid: Nikaia (325), Konstantinoopoli I (381), Efesose (431), Kaltsedoni (451), Konstantinoopoli II (553) ning Konstantinoopoli III (680-681) kirikukogu. Nende kirikukogude õpetused sõnastasid katoliiklaste ja teiste kristlaste klassikalised dogmad Jeesuse Kristuse kohta. Dogma on kiriku keskne doktriin (õpetus), mille kiriku juhid kuulutavad välja kõrgeima autoriteedi ja pühalikkusega.

MIDA ÕPETASID ESIMESED KIRIKUKOGUD? [KKK 464-483]

     Esitagem kokkuvõte eelpool nimetatud oikumeeniliste kirikogude õpetusest Jeesuse kohta.

*Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg. Kristusel oli inimlik ema, Maarja, kuid tal ei olnud inimlikku isa. Jeesuse isa on Kolmainsuse esimene isik, Jumal Isa. Kõik inimesed on Jumala lapsendatud lapsed; üksnes Jeesus on Poeg. Jeesus osaleb Jumala loomuses.

*Jeesus Kristus on tõeline Jumal. Ta sündis Isast ning on olemuselt üks Isaga. Ta on alati olnud Jumal.

*Jeesus Kristus on tõeline Jumal, "Jumal Jumalast, Valgus Valgusest." Pojal on jumalik loomus nagu Isalgi. Poeg, kes lähtub Isast, on olemuselt üks Isaga. Jeesus Kristus on tõeline Jumal, nii nagu valgus on samane valgusega, millest ta lähtub.

*Jeesus on "sündinud, mitte loodud, olemuselt üks oma Isaga." Poeg, kes on alati olnud, "lähtub" Isast - ta on alati lähtunud ning jääb lähtuma ka tulevikus. Isa ei "sigitanud" Poega nii nagu inimlik isa sigitab oma lapsed. Kristlik usk väidab, et Poeg ei ole Isa poolt tehtud, kuna Poeg ei ole loodud olend. Täpsemalt võiks öelda, et Isa "sünnitab" Poja, kes on olemuselt üks oma Isaga.

     Nikaia kirikukogul eristati kaks olulist sõna: sündinud ja loodud. Isa sünnitab Poja ning loob maailma. Poeg on alati eksisteerinud koos Isaga, kellest ta lähtub. Kui Jeesus on tõesti ainus Jumala Poeg, siis peab ta olema seda alati olnud. Nagu Johannes ilmekalt ütleb:

Alguses oli Sõna [Poeg]

ja Sõna oli Jumala juures

ja Sõna oli Jumal. (Jh 1:1)

*Kõik on loodud Poja läbi. Kuna Poeg on olemuselt üks oma Isaga, siis on tal osa ka maailma loomises. Johannese evangeelium ütleb niiviisi:

Kõik on tekkinud tema läbi

ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.

Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu,

ja elu oli inimeste valgus. (Jh 1:3-4)

*Kristuses on ainult üks isik, jumalik isik, Jumala Sõna, Pühima Kolmainsuse teine Isik. Järelikult tuleb kõik Kristuse inimlikus loomuses leiduv omistada tema jumalikule isikule, näiteks tema imeteod ning isegi tema kannatused ja surm.

*Maarja, saades Jumala Poja, on tõesti Jumala Ema.

*Kristuse ühes isikus on kaks selgesti eristatavat loomust. Jeesusel on jumalik loomus ja inimlik loomus. Ta on täiuslikult jumalik ja täiuslikult inimlik. Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene.

*Olles tõeline inimene, kellel on tõelise inimolendina keha ja hing, on Jeesuses hõlmatud jumalik toimimine inimlikes tegudes.

*Tõelise Jumala ning tõelise inimesena on Jeesusel inimlik mõistus ja inimlik tahe. Mõlemad on täiuslikus kooskõlas ning allutatud tema jumalikule mõistusele ja tahtele, mis on Isa ja Püha Vaimuga ühised.

*Inimliku ja jumaliku loomuse ühendus Jeesuse ühes isikus on nii täiuslik, et öeldakse, et Jeesuses osales Jumal tõeliselt inimeseksolemises, kanntas tõeliselt, läks tõeliselt surma ja tõusis tõeliselt üles, võites ära surma.

*Jeesus, inimesekssaanud Jumal, on meie Päästja. Ühendades end usu läbi tema surma ja ülestõusmisega, saame osa igavesest elust, mida ta on tõotanud.

KOKKUVÕTTEKS

      "Aga kelle teie ütlete minu olevat?" esitas Jeesus küsimuse oma apostlitele teel Filippuse Kaisareasse. Peetrus tunnistas: "Sina oled Messias, elava Jumala Poeg" (Mt 16:16). Jeesus küsib sedasama meilt ka tänapäeval: "Kes ma olen? Kas sina usud minusse?"

     Uus Testament tugevadab meie usku Jeesusse. See ütleb meile, et Jeesus oli reaalne ajalooline isik. Evangeeliumid - usu kokkuvõtted, mis annavad tunnistust Jeesuses rõõmusõnumist - kuulutavad, et Jeesus on maailma Lunastaja. Nad maalivad väga erilise isiku portree: suuremeelne tervendaja; kaastundlik, andestav ja asjalik sõber kõikidele, keda ta kohtas; julge inimene, kes elas selles armastuses, mida ta jutlustas; alandlik teener, kes ohverdas oma elu kõikide inimeste eest; inimene, kes andis endast kõik teistele, kes andis tunnistust Jumala tegevast armastusest oma laste vastu.

     Uus Testament kujutab tõetruult ka seda, mida algkristlased Jeesusest uskusid. Jeesus on Kristus, valitud rahvale tõotatud Messias. Ta on kannatav sulane, Jumala Poeg, Issand (Jumal), Jumala Sõna, Inimese Poeg.

     Ristiusu esimestel sajanditel kujunesid välja konkreetsed doktriinid Jeesuse kohta vastusena teatavatele hereesiatele Jeesuse suhtes. Oikumeenilised kirikukogud tulid kokku, et formuleerida lõplikult õpetus sellest, et Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene; et Jeesus on üks jumalik isik, kellel on nii jumalik kui ka inimlik loomus; et Jeesusel on kaks tahet; ning et Jeesus on meie Päästja.

     Lugematud inimesed on sajandite vältel öelnud Jeesusele "jah." Teised on tema ja ta sõnumi tagasi lükanud, kolmandad pole tema rõõmusõnumit kuulnudki. Kuidas on lood sinuga? Mida sina Jeesus Kristusest arvad?

 Kas Jeesus on sinu elu Issand? Paljude meelest on "isand" tänapäeval kõigest võimu ja väge tunnustav tiitel - "see, kellel on võim teiste üle." Kuid Jeesus on isand ainulaadsel viisil. "Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib" (Lk 22:27). Viimsel õhtusöömaajal ütleb Jeesus: "Te hüüate mind "Õpetaja" ja "Issand", ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen" (Jh 13:13), kuid samas näitab ta, mida tõeline suurus tähendab, pestes jüngrite jalgu. Ning ta käsib meil teha nõndasamuti.

MÕTISKLUS PALVEKS

     Palvetamine pühakirjaga. "Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile" (Jh 15:7).

     Kristlased usuvad, et Piibel on Jumala elav sõna. Kuid selleks, et see sõna meiega kõneleks, peame seda lugema ja selle üle mõtisklema. Me peame hoolega jälgima, mida Issand meile konkreetse kirjakoha lugemisel ütleb. Meditatsioonis kasutame nii mõistust kui ka südant, aitamaks meil kuulda Issanda sõna. Meditatsioonis on haaratud nii mõtlemine ja kujutlusvõime (mõistus), meie armastus Jumala vastu (süda) kui ka meie otsustus elada kristlikku elu täiuslikumal viisil ("käed ja jalad").

     Siin on üks võimalik viis palvetades pühakirja lugeda:

1. Vali üks lõik. (Näiteks Mt 4:1-11 - Jeesuse kiusamine kõrbes.)

2. Leia endas rahu.

3. Palveta Püha Vaimu poole, et ta aitaks sul kuulda, mida Issand sulle ütleb.

4. Loe kirjakohta aeglaselt ja mõtiskledes.

5. Vaatle. Mine loosse sisse. Vali üks tegelaskuju ning vaatle kogu sündmust tema seisukohast.

6. Mõtiskle. Mida see lugu tähendab? Mis on sinu arvates peamine mõte?

7. Kuula. Küsi: "Issand, mida sa selles lugemises minule ütled?"

8. Otsus. Otsusta saadud teadmisega midagi teha.

9. Tänu. Täna Issandat palves veedetud aja eest ning teadmise eest, mille oled saanud.

ARUTLUSEKS

1. Mida sa Jeesuses kõige enam imetled? Mille poolest tahaksid olla nagu tema?

2. Kristlased usuvad, et Jeesus on inimesekssaanud Jumal. Kui Jumal sai üheks meie seast, siis mida ütleb see sulle Jumala kohta? sinu kohta?

3. Missugune Jeesuse tiitel on sinu arvates parim vastus küsimusele: "Kelle teie ütlete minu olevat?" Selgita, miks just see tiitel, mille valisid.

4. Missugune evangeeliumilugu Jeesusest meeldib sulle kõige enam? Mida see tema kohta ütleb? Mida võiks selline valik öelda sinu kujutluse kohta Jeesusest?

EDASISEKS LUGEMISEKS

     Loe Markuse evangeeliumi. (See on kõige lühem evangeelium ning selle jõuab ühekorraga läbi lugeda. See annab üldise pildi Jeesusest.)

‹ Teine peatükk üles Neljas peatükk ›